Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. jaanuar 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-7546
Kohtuasi
X (Q üldõigusjärglane) hagi Y vastu kinnisasja omandi üleandmiseks ja omanikukande muutmiseks tahteavalduse andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
23 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX; Q (surnud 9. jaanuaril 2023) üldõigusjärglane), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-7546 muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
Mõista Xlt Y kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2058 eurot (km-ga). Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.Mõista Xlt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 760 eurot, mille tasumisest apellant oli Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb Xl alates otsuse jõustumisest
2-21-7546 kuni täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Q (hageja õiguseelneja; kinkija) esitas 12. mail 2021 Y (kostja; kingisaaja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma kinkijale üle Saare maakonnas Muhu vallas XXX külas asuva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX; XXX kinnistu) omandi ja andma tahteavalduse kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Kinkija palus kohustada kostjat andma järgmise sisuga tahteavalduse: kustutada XXX kinnistu kohta Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas avatud kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teises jaos omanikuna kostja ja kanda omanikuna sisse kinkija. Kinkija palus asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega.
1.1.Hagiavalduse kohaselt oli kinkija XXX kinnistu omanik ja see oli pikka aega kinkija elukoht.
1.2.Kinkija kinkis 9. septembri 2013. a kinkelepinguga (XXX kinnistu kinkeleping) XXX kinnistu kostjale ja kinnistu koormati tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega kinkija kasuks (p 2.1). XXX kinnistu kinkeleping on täidetud ja XXX kinnistu omand kostjale üle antud. XXX kinnistu kinkeleping sisaldas kokkulepet, et kinkijal on tähtajatu ja tasuta elamisõigus lepingu eseme koosseisus olevas elamus ning lepingu eseme valdamis- ja kasutusõigus (p 2.3). Lisaks sisaldas XXX kinnistu kinkeleping kokkulepet, et kostja kohustub kinkijat hooldama, tagades talle mõistlikud elu- ja olmetingimused kinkija kasutatavas elamus senise elukorralduse põhjal, ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel, varustama kinkijat toidu ja ravimitega ning haiguse korral tagama kinkijale vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuste osutamise; p 2.10). XXX kinnistu kinkelepingus lepiti kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta, kusjuures kinkija tasub ise oma kulud, sh kulud toidule, ravimitele ja riietele (p 2.11).
1.3.Pärast XXX kinnistu kinkelepingu sõlmimist jäi kinkija isikliku kasutusõiguse tingimuste järgi XXX kinnistule elama. Kostja abistas kinkijat XXX kinnistu kinkelepingu kohaselt. Kostja minetas 2019. aastal huvi kinkijat abistada ja hooldada ning jättis kinkija 2020. aastal täiesti hooletusse. Kostja külastas kinkijat 2020. aastal kolm korda: aasta alguses ning korraks enne jaanipäeva ja oktoobris. Kostja ei abistanud 2020. aastal eakat kinkijat majapidamis- ja aiatööde tegemisel ega talveks küttepuude varumisel. Kostja väide maja ümbruse niitmise kohta ei olnud usutav, sest 2020. a juulis oli maja ümbrus täiesti metsistunud. Kostja ei hoolitsenud,
2 (20)
2-21-7546 et kinkija saaks toiduaineid, ega korraldanud talle arstiabi andmist. Kinkija ei suutnud enam enda eest hoolitseda ning kostja ei abistanud teda.
1.4.Kinkija pöördus abi saamiseks oma sugulase X (endine perekonnanimi X; hageja) poole ning kinkijat abistas edaspidi ainult hageja. Hageja korraldas 2020. aastal küttepuude varumise, aitas võtta kartuleid, ostis uue elektripliidi, abistas kinkijat majapidamistöödes (mh koristas, pesi pesu). Hageja ja C tegelesid mahalangenud puu saagimisega, tegid hoovi korda (trimmerdasid, niitsid). Hageja külastas ja abistas kinkijat igal nädalavahetusel ning võimalusel käis kinkija juures ka tööpäeviti pärast tööd. Hageja tõi kinkijale ahjupuud toa ukse taha. Muhu Vallavalitsuse sotsiaalhooldaja viis kinkijale kord nädalas süüa. Hageja korraldas kinkijale uued prillid ja internetipanga kasutamise võimaluse. Kostja ei käinud sel ajal kinkijat abistamas ja hooldamas. Hageja saatis kostjale 7. septembril 2020 sõnumi, et kostja külastaks kinkijat. Kostja ei vastanud sellele ning hageja saatis
12.septembril 2020 (hagiavalduses ekslikult märgitud 2021) kostjale uue sõnumi, et kostja läheks kinkijat vaatama. Sellele sõnumile vastas kostja, et on haige ja peab minema esmaspäeval testi tegema. Oktoobris oli kinkijal liikumisega raskusi ning tema tervis halvenes novembris iga päevaga. Kinkijal esines abivajadus nii vanuse kui ka tervisliku seisundi tõttu. Hageja viis kinkija
13.detsembril 2020 enda juurde, kuna kinkija tervis muutus väga halvaks. Kinkija ei tulnud enda eest hoolitsemisega enam toime. Hageja kutsus 15. detsembril 2020 kinkijale kiirabi ja kinkija viidi haiglasse. Kiirabikaardile märgitud anamneesi järgi oli kinkija kopsude alaosades kuulda märgi räginaid, tema jalad olid põlvedeni tugevalt turses, kinkija hingeldas rahuolekus tugevalt ega saanud lamada. Kiirabibrigaadi meditsiiniõde diagnoosis kinkijal südamepuudulikkuse ja ta paigutati haiglaravile. Kostjat ei huvitanud kinkija ravivajadus. Kiirabikaardi ja epikriisi anamneesi andmete järgi ei olnud kinkija aastaid arsti juures käinud. Seega rikkus kostja kohustust korraldada kinkijale vajaliku tervishoiuteenuse osutamine. Pärast arstiabi kinkija tervis paranes. Kinkija andis 23. detsembril 2020 hagejale notariaalselt tõestatud volikirja kinkija asjade ajamiseks. Kinkija ei soovinud hooldekodus elada, kuid üksi ta oma kõrge vanuse ja tervisest tuleneva abivajaduse tõttu elada ei saanud. Kinkija nägemine oli halb ja liikumine raskendatud. Kinkija elas hageja juures Kuressaares. Perearsti 30. detsembri 2020. a tõendi järgi vajas kinkija hooldustarbeid ja -tooteid ning tema huvides oli Sotsiaalkindlustusametis sotsiaalteenuste saamiseks asjaajamine. Kostja ei huvitunud ka selles valdkonnas kinkija abistamisest.
1.5.Kinkija esitas 5. jaanuaril 2021 kostjale notariaalselt tõestatud XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse, mille notar toimetas kostjale samal päeval kätte. Kinkija taganes XXX kinnistu kinkelepingust, kuna kostja oli kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Kinkija soovis XXX kinnistu omandit tagasi. Kostja ei reageerinud kinkija soovile. Kostja ei vastanud ka kinkija 17. veebruari 2021. a kirjale, milles kinkija palus kostjal XXX kinnistu endale tagasi anda. Kinkija tegi kostjale ettepaneku sõlmida notaris kinkelepingu lõpetamise kokkulepe ja asjaõigusleping XXX kinnistu omandi üleandmiseks 20. aprillil 2021 kell 14.00. Kostja ei ilmunud notaribüroosse ega andnud XXX kinnistu omandit üle.
1.6.Hagiavalduses täiendas kinkija kinkelepingust taganemise avaldust ja tugines ka asjaolule, et kostja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 3). Kostja ei täitnud 2020. aastal XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 ette nähtud hooldamis- ja abistamiskohustust, näidates sellega kinkija suhtes üles jämedat tänamatust.
3 (20)
2-21-7546 Kostja käitumine näitas, et ta ei ole kingi vääriline. Kinkijat abistasid 2020. aastal Muhu Vallavalitsuse sotsiaalhooldaja ning hageja koos Cga. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kinkija kanda.
2.1.Kinkija esitas taganemisavalduse pärast taganemisõiguse lõppemist. Kui kinkija õiguste rikkumine toimus, pidi ta sellest hagiavalduse kohaselt teada saama 2019. aastal. Väidetavalt minetas kostja siis huvi oma kohustuste täitmise vastu. Kinkija pidi VÕS § 267 p 3 alusel kinkelepingust taganemise õiguse tekkimisest saama teada hiljemalt 12. mail 2020. Kinkija ei märkinud hagis, millistele ja millal toimunud kinkija õiguste rikkumistele kinkija tugines.
2.2.XXX kinnistu kinkeleping sõlmiti kinkija ettepanekul. Kostja osutas kinkijale soovitud abi. Kui kinkijal oli mure, helistas ta kostjale ning nad leppisid kokku, millal kostja tuleb. Suviti käis kostja kinkija palvel Muhus kaks korda nädalas, sügisel ja talvel korra. Kõigi pühade ajal käis kostja kinkijal perega külas. Koos käidi vähemalt kord kuus poest kinkija tellitud külmutatud kassitoitu toomas. Kostja telefoninumber oli suurelt kinkija lauatelefoni kõrvale kirjutatud ning kinkija helistas vajadusel. Üldiselt olid kostja tulekud kokku lepitud ning kostja helistas, kui ta minna ei saanud. Kinkija soovil taotles kostja 2016. aastal toetust kaevu puurimiseks, kuna toetust ei antud, tasus kostja kinkija palvel kaevu puurimise eest ja kinkija kandis hiljem raha kostjale osamaksetena tagasi. Kostja transportis kinkijat tema soovitud kohtadesse (mh arsti juurde). Kinkijat abistasid ka kostja õde, kostja elukaaslane ning viimase vend. Kinkija ei soovinud, et kostja talle puid telliks, vaid soovis need ise osta. Kostja käis kinkijaga puid tellimas ja ladus puid riita. Kinkija palvel tõstis kostja elukaaslane mh esikus lage, paikas abihoone katust ja vedas puid. Kostja tegi majas nii palju, kui kinkija soovis. Kostja ei teinud remonti, sest kinkija ei avaldanud otsest soovi. Kinkija soovil tõi kostja uue WC, mida kinkija kasutas kasside toidu hoidmiseks. Kostja aitas korraldada prügiveo.
2.3.Kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Kostja ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingus märgitud kohustusi ega olnud kinkija suhtes jämedalt tänamatu.
2.3.1.Kostja käis kinkijaga 2019. aastal (ja enne seda) Orissaare või Kuivastu postipunktis arveid tasumas (elekter, telefoniarve). Kostja ei jätnud kinkijat alates 2019. aastast hooletusse, vaid abistas teda nii palju kui vajalik ja võimalik. Kinkija hooldamisega hakkas tegelema hageja, kes takistas kostjal kinkijale vajaliku abi organiseerimist ja pakkumist. Sellest, et kostja koroona pandeemia tõttu ei saanud nii sageli kui varem käia kinkija juures ning kinkija kasutas koroona ajal valla sotsiaaltöötaja seadusega ette nähtud abi, millega kinkija rahul oli, ei järeldunud, et kostja oli kinkija suhtes jämedalt tänamatu. Kostja ei sõitnud 2020. a kevadel, kui puhkes covid-19 ja seati piirangud, kinkija turvalisuse huvides Muhusse ning kinkija ja kostja suhtlesid telefoni teel. Kostja oli 2020. a märtsis isolatsioonis. Valla sotsiaaltöötaja käis kinkija eest poes. Kostja ei suhelnud sotsiaaltöötajaga, kuid kinkija kinnitas, et kõik on korras ja sotsiaaltöötaja hoolitseb tema eest parajal määral.
2.3.2.Kinkija suutis 2020. aastal enda eest hoolitseda – küttis tuba, söötis kasse, tegi süüa, liikus palju iseseisvalt kepi najal (vahel ka ilma) ja veetis palju aega õues. Kostja mäletas, et kinkijal olid pidevalt pärast igat füüsilist koormust hingamisraskused (ei olnud hiljutine nähtus). Kinkija tegi tööd jaokaupa ning hoolitses ise peenramaa eest. Kinkija tegutses 2020. a kevadel iseseisvalt aias, pani maha kartulid, suvikõrvitsad ja porgandid. Kinkija ei palunud kartulivõtmisel abi ega maininud hageja osalemist. Kinkija tõi tuppa korraga kaks või kolm
4 (20)
2-21-7546 puuhalgu. Koroona ajal aitas arveid tasuda sugulane W, kellele kinkija andis selleks sularaha. Alates 2020. aasta lõpust tegeles kinkija varahooldusega hageja.
2.3.3.Pärast piirangute leevenemist käis kostja kinkijal külas. Suvel külastas kostja kinkijat igas kuus vähemalt korra. Kostja viis augustis kinkijale sünnipäevakingiks suure kassi pildiga padja. Kostja viis 2020. a kevadel kinkija palvel lambasõnniku põllule ning aitas 3. oktoobril 2020 suvikõrvitsaid korjata, 2020. a juunis trimmerdas kostja elukaaslane muru. Kinkija ostis 2020. a sügisel ise puud (kostja oli kaasas), need loobiti varju alla ning kostja ladus puud riita. Kostja viimaste külaskäikude ajal ei soovinud kinkija kuhugi minna, vaid soovis juttu ajada. Viimasel korral kinkijat külastades võttis kostja kinkija palvel aiamaalt tema köögiviljad ja viis prügi maja ette prügikasti. Kostja sai 15. detsembril 2020 naabrilt teada, et hageja viis kinkija 12. või 13. detsembril enda juurde elama. Kostja kirjutas 15. detsembril 2020 hagejale, et soovib kinkijaga kohtuda. Hageja vastas, et kinkija viidi samal päeval kiirabiga haiglasse. Kostja sai kinkija tervise kohta haiglast infot, kuigi hageja oli muutnud kontaktisikuks enda. Kostja sai 23. detsembri 2020 õhtul, mil kinkija sai haiglast välja, hagejalt e-kirja, et hageja on alates 23. detsembrist 2020 volikirjaga volitatud esindama kinkijat kõikide isikute ja asutuste ees ning soovib, et kostja taganeks XXX kinnistu kinkelepingust. Hageja ei võimaldanud kostjal kinkijaga kohtuda, kuna ei lubanud koroonakriisi tõttu võõraid oma koju.
2.3.4.Kostja ei rikkunud kinkija abistamise kohustust. Hageja sekkus (alates 2020. a jaanuarist) jõuliselt kinkija abistamisse. Hageja tegevused 2020. aastal ei olnud sagedasemad kui kostja omad. Kostja osutas kinkijale kokkulepitud abi ja oli võimeline seda tegema ka pärast hagi esitamist. Kinkija ei heitnud kostjale midagi ette, ei viidanud kostjale kordagi, et kostja jättis ta hooletusse või midagi vajalikku tegemata või et kinkijal jäi midagi saamata, ega määranud kostjale rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega. Kinkija ei nõudnud, et kostja ta enda juurde viiks või tagaks kinkija senises kodus talle koduhoolduse. Kostja ei saanud tagada senist elukorraldust, kuna kinkija lahkus (ilma kostjat sellest teavitamata) hageja juurde elama. Kuni kinkelepingust taganemise avalduse esitamiseni ei esitanud kinkija kostjale täiendavaid nõudmisi. Kinkija oli rahul oma elukorraldusega ja küsis kostja abi vabatahtlikult vähem (tõenäoliselt põhjusel, et kostja asemel hakkas kinkijat tihedamini külastama hageja).
2.3.5.Kostja kohtus kinkijaga 24. aprillil 2021, et XXX kinnistu tagastamise nõude osas läbirääkimisi pidada. Kinkija kinnitas, et tal ei ole kostjale etteheiteid. Kinkija ja kostja vestluse katkestas hageja, kes kohtuga ähvardades kinkija endaga kaasa viis.
2.3.6.XXX kinnistu kinkelepingu järgi ei olnud kostjal kohustust kinnistut suviti hooldada, kui kinkija seal enam ei ela. Lisaks ei olnud kostjal kohustust kinnistut rekonstrueerida. Kostja ei kinnitanud kinkija väidet, et kostjal oli plaan XXX kinnistu müüa. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis 8. aprilli 2022. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kinkija kanda ning mõistis kinkijalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3821 eurot ja viivise nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisel maakohtu 13. mai 2021. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, mille alusel kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale eelmärge kinnisasja omandi üleandmise nõude tagamiseks kinkija kasuks.
5 (20)
2-21-7546
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Kostja ja kinkija sõlmisid
9.septembril 2013 kinkelepingu, millega kinkija kinkis XXX kinnistu kostjale. XXX kinnistu kinkelepingu p 2.1 kohaselt koormati lepinguese tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega kinkija kasuks. Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.3 kokku, et kinkijal on tähtajatu ja tasuta elamisõigus lepingu eseme koosseisus olevas elamus ja lepingu eseme valdamis- ja kasutusõigus. XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 järgi kohustus kostja hooldama kinkijat, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused tema kasutatavas elamus senise elukorralduse põhjal, ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel, varustama toidu ja ravimitega ning kinkija haiguse korral tagama talle vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuste osutamise). Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.11 kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta, kusjuures kinkija tasub ise oma kulud (sh toidu, ravimite ja riiete kulud). XXX kinnistu kinkeleping oli täidetud ja XXX kinnistu omand üle antud. Kostja kanti 13. septembril 2013 kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teise jakku sisse XXX kinnistu omanikuna. Kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 notariaalselt tõestatud avalduse kinkelepingust taganemiseks.
3.2.Maakohus selgitas, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka sisulised eeldused. Formaalseks eelduseks on taganemise tahteavalduse tegemine kingisaajale, mis hakkab kehtima kingisaajani jõudmisest (VÕS § 188 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1). Kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused olid täidetud. Pooled ei vaielnud, et kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse ning see jõudis kostjani. Maakohus luges taganemisavalduse kostja poolt TsÜS § 69 lg 2 alusel kätte saaduks 5. jaanuaril 2021, mil notar edastas selle kostja e-posti aadressile ja kostjal oli võimalik sellega tutvuda. Pooled ei vaielnud, et kinkija täiendas XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust uue alusega 12. mai 2021. a hagiavalduses ning see tahteavaldus jõudis kostjani.
3.3.VÕS § 270 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus ei nõustunud, et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda oli lõppenud. Kinkija ei saa tugineda kinkelepingust taganemisel alustele, mis ilmnesid rohkem kui aasta enne taganemisavalduse tegemist. Kinkija nõue saab olla edukas, kui ta tõi esile ja tõendas, et tal oli VÕS § 267 p-st 1 tulenev alus lepingust taganemiseks, millest ta sai teada alates 5. jaanuarist 2020, ja VÕS § 267 p-st 3 tulenev alus, millest ta sai teada alates 12. maist 2020. Kinkija tugines aga hagiavalduses 5. veebruarist 2020 kuni 2020. a detsembri lõpuni toimunud sündmustele. Kostjale etteheidetav iga tegevus või tegemata jätmine saab olla iseseisev alus kinkelepingust taganemiseks ja taganemisavalduse esitamise tähtaeg hakkab kulgema konkreetsest käitumisaktist, seega esitas kinkija XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse tähtaegselt.
3.4.Maakohus märkis, et kinkija ei eristanud, milliseid nõude alusena esitatud asjaolusid peab ta kostja poolt jämedaks tänamatuseks ja milliseid kinkega seotud tingimuse või koormise rikkumiseks. Maakohus mõistis hageja esitatud faktilisi asjaolusid nii, et need täidavad samal ajal nii jämeda tänamatuse (VÕS § 267 p 1) kui ka kinkega seotud koormise või tingimuse (hooldamis- või abistamiskohustuse) õigustamatu täitmata jätmise (VÕS § 267 p 3) eeldused.
3.5.Maakohus hindas esiteks, kas kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sisalduvat kokkulepet. XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks pidi esinema oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. XXX kinnistu kinkelepingu p-des 2.10 ja 2.11 kokkulepitu oli kinkega seotud tingimus või koormis VÕS § 265 lg 1 mõttes. Maakohus jagas XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sisalduvad tingimused olemuslikult kaheks: kokkulepe abiks igapäevase 6 (20)
2-21-7546 elu korraldamisel (hooldamine, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused kinkija elamus senise elukorralduse põhjal, ja abistamine igapäevase elu korraldamisel, mh abistamine kütmisel, varustamine toiduga) ning kokkulepe tagada vajalik arstiabi (varustada kinkijat ravimitega ning haiguse korral tagada kinkijale vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenus).
3.5.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Hageja aitas koos Cga kinkija soovil teda 5. veebruaril 2020 tuulega maha langenud puu saagimisel ning 31. juulil 2020 XXX talumaja ümbruse niitmisel. Pärast 31. juulit 2020 hakkas hageja kinkijat nädalavahetustel regulaarselt külastama ja abistama ning võimalusel käis hageja kinkija juures ka tööpäeviti pärast tööd. Hageja abistas kinkijat majapidamistöödes (mh koristas, pesi pesu). Hageja ja C tegid hoovi korda (trimmerdasid, niitsid), 2020. a septembris saagisid, lõhkusid ja ladusid riita küttepuud. Hageja aitas kinkijal 6. septembril 2020 kartulid üles võtta ja rehalasse viia. Hageja käis kinkijaga 5. oktoobril 2020 SEB Pangas kinkijale internetipanga kasutamiseks võimalust loomas, et kinkija ei peaks otsima transporti ja sõitma maksete tegemiseks Kuivastusse Omniva postipunkti. Hageja viis 12. oktoobril 2020 kinkijale ajavahemikus 6.–11. oktoober 2020 katki läinud elektripliidi asemele uue. Hageja tõi 28. novembril 2020 kinkijale kuurist nädalaks ajaks küttepuud toa ukse taha. Süüa viis kinkijale kord nädalas valla sotsiaalhooldaja. Seega pöördus kinkija abi saamiseks hageja poole ning viimane abistas kinkijat nii tema palvel kui ka omal algatusel. Seda, kui kinkija soovis lisaks kostjale abi teistelt inimestelt või teised aitasid omal soovil kinkijat ja kinkija võttis pakutu vastu, ei saanud heita ette kostjale ega järeldada nimetatust automaatselt kostja tegematajätmist. Kostja ei saanud mõjutada, et kinkijal oli tema soovil ja nõusolekul teisi abilisi. Teistelt abi küsimine ja saamine ei tõendanud kostja kohustuste rikkumist.
3.5.2.Kostja ei jätnud kinkija igapäevaelu korraldamisega seotud kokkulepet õigustamatult täitmata. XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 sõnastus oli üldine. Kinkija ei toonud esile, kuidas tuli tema nägemuse kohaselt kokkulepet täita või millised täpsemad tingimused ta kostjaga hooldamise ja abistamise korraldamiseks kokku leppis. Sellise kokkuleppe sisu muutub ajas kinkija vajaduste kohaselt. Kostja ei saanud kinkija soove teadmata otsustada, millist abi kinkija konkreetsel hetkel vajas. Kinkija väitel tegi kostja aastatel 2013–2019 kõike nõuetekohaselt. Seega kujunes kostjal ja kinkijal aja jooksul välja praktika ja arusaam, mida kinkija kostjalt ootas ja kuidas kostja neid ootusi täitis. Kostja väitel abistas ta kinkijat viimase soovide ja vajaduste järgi. Kinkija kinnitas kohtus vande all antud seletuses, et kostja täitis varem kohustusi kinkija vajaduste kohaselt. Kostja kirjeldas XXX kinnistu kinkelepingu varasemat täitmist selliselt, et kinkija helistas talle mure korral ja nad leppisid kokku, millal kostja kinkija juurde läheb. Maakohus ei nõustunud, et kinkija abivajaduse kindlakstegemine ja selle kohta küsimine oli ainult kostja kohustus. XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kokkulepet ei saanud tõlgendada nii, et kinkija ei pidanud abi vajamise korral püüdma ka ise sellest kostjat teavitada. Kinkija ei väitnud, et tal puudus võimalus kostjale enda soovidest või abivajadusest märku anda. Kinkija ei lükanud ümber kostja väidet, et kinkijal oli lauatelefoni kõrvale suurelt kirjutatud kostja telefoninumber ning ta helistas kostjale alati, kui midagi oli. Kinkija ja kostja suhtlust vahendas ka hageja, kes edastas kostjale kinkija soovi, et kostja läheks kinkijat vaatama. Kinkija ei viidanud ühelegi juhtumile, mil ta pöördus kostja poole abi saamiseks ja kostja jättis palutud abi osutamata. Lisaks ei järeldunud XXX kinnistu kinkelepingu p-st 2.10, et kostja kohustus kinkijat iga päev isiklikult hooldama (sh tooma toidu). Pooled ei vaielnud, et kinkija
7 (20)
2-21-7546 igapäevaselt toiduga varustamine oli tagatud, ning ei olnud tõendatud, et kinkija pidi millestki puudust tundma. Kinkija ei väitnud, et selline korraldus tema vajadustele ei vastanud. Vande all antud seletuses kinnitas kinkija, et sotsiaaltöötaja abi ei olnud talle vastumeelne.
3.5.3.Kostja ei rikkunud kinkijale ravi ja tervishoiuteenuse korraldamisega seotud kokkuleppeid. Tõendatud ei olnud kinkija väide, et 2020. aastal tema tervis oluliselt ja äratuntavalt halvenes. Kinkija ei tuginenud sellele, et ta vajas lisaks uutele prillidele 2020. aastal enne detsembrit haiglaravi. Maakohus tuvastas, et kinkija vajas 2020. a detsembris arstide abi. Kostjale ei saanud aga kohustuse rikkumisena ette heita seda, et hageja viis halvenenud tervisega kinkija enda juurde ning korraldas kinkijale (viimase tervise halvenedes) vajaliku arstiabi. Hageja kinnitusel oli kinkija tervis juba 12. detsembril 2020 (st enne 15. detsembril 2020 haiglasse jõudmist) silmnähtavalt halb. Seega oleks kinkija saanud kostjat ise või hageja kaudu oma terviseprobleemist teavitada ning kostjal oleks olnud võimalus kinkijale hoolitsust ja vajadusel arstiabi korraldamist tagada. Kinkija ei toonud esile, et soovis kostjat nimetatust teavitada. Kinkija väide, et kostja ei huvitunud tema ravivajadusest, oli vastuolus kinkija vande all antud seletusega, et kostja käis 2020. aastal haiglas, kuid kinkijat ei lastud külastada. Kinkija öeldu haakus kostja väitega, et covidi tõttu ei lubatud tal kinkijat haiglas külastada. Lisaks ei olnud tõendatud, et kostja rikkus kinkijale tervishoiuteenuse korraldamise kohustust sellega, et kinkija ei käinud aastaid arsti juures. Kuigi nii kiirabikaardil kui ka epikriisi anamneesis on kirjas kinkijalt saadud teave, et ta ei ole aastaid arsti juures käinud, nähtus tõendit tervikuna hinnates epikriisi ravi kokkuvõttest, et kinkija oli varem terve. Seega ei käinud kinkija aastaid arsti juures, sest ei vajanud arstiabi. Maakohtu hinnangul ei olnud tervishoiuteenuse korraldamise või abistamise kohustuse rikkumine see, et perearsti 30. detsembri 2020. a tõendi järgi vajab kinkija hooldustarbeid ja -tooteid, tema huvides on vajalik asjaajamine Sotsiaalkindlustusametis, kuid kostja ei ole selles valdkonnas kinkija abistamisest huvitunud. Kinkija ei viidanud, et ta teavitas kostjat nimetatud abi soovist.
3.5.4.Maakohus jättis tähelepanuta kinkija kohtukõne kirjalikes seisukohtades kostjale tehtud uue etteheite, et XXX kinnistu majavalduse 2020. aasta seisukord näitas, et kostja ei hooldanud kinnistut heaperemehelikult. Kinkija ei tuginenud nimetatule varasemas menetluses.
3.5.5.Kinkija ei tõendanud, et kostja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Materiaalsed eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267 p 3 alusel ei olnud täidetud.
3.6.Maakohtu hinnangul ei käitunud kostja ka jämedalt tänamatult VÕS § 267 p 1 mõttes. Jättes XXX kinnistu kinkelepingus sisalduva abistamiskokkuleppe kõrvale, sai maakohtu hinnangul jäme tänamatus ilmneda praegu kinkija teadlikult abita jätmises või äärmises hoolimatuses kinkija suhtes. Kostja käitumisele ei saanud objektiivselt sellist hinnangut anda. Asja materjalidest ei nähtunud, et kostja ei teadnud kinkija elukorraldust või ei huvitunud kinkija käekäigust. Kostja ei takistanud kinkija isiklikku kasutusõigust. Kinkija vande all antud seletusest järeldus maakohtu hinnangul, et kinkija esmaseks mureks ja põhjuseks, miks ta kostjalt XXX kinnistut tagasi soovis, oli kartus, et kostja müüb XXX kinnistu. Lisaks viitas kinkija, et maja vajab remonti ja kostjal tõenäoliselt ei ole selleks raha. Kinkija oli veendunud, et enam ta XXX kinnistut ei kingiks. VÕS § 267 p 1 eesmärk ei ole anda võimalust taganeda kinkelepingust seetõttu, et kinkija mõtleb ümber ja ei soovi enam asja kinkida.
8 (20)
2-21-7546
3.7.XXX kinnistu kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Seega ei olnud XXX kinnistu kinkelepingust taganemine kehtiv, kinnistusraamatu kanded kostja kohta ei olnud väärad ja kostjal ei tekkinud kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Kinkija palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Maakohus leidis põhjendatult, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused olid täidetud ning kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud taganemisavalduse esitamise ajaks lõppenud.
4.2.Maakohus leidis aga vääralt, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise sisulised eeldused ei olnud täidetud. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme (hindas vääralt tõendeid, jättis põhjendamatult osad tõendid analüüsimata ja arvestamata, lahendi põhjendused olid vastuolulised).
4.2.1.Pooled leppisid XXX kinnistu kinkelepingus kinkija kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisel kokku selged ja arusaadavad abistamise tingimused, sh kostja kohustuse abistada kinkijat kütmisel, toidu ja ravimitega varustamisel ning korraldada kinkijale tema haiguse korral vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenus. Tegemist oli imperatiivse kohustusega, mida ei ole võimalik tingimuslikult tõlgendada ja mis ei olnud seotud lisatingimusega (nt kohustus abistada kinkijat vaid tema soovil). Maakohus tõlgendas XXX kinnistu kinkelepingu p-i 2.10 vääralt, leides, et kostja täitis kohustusi nõuetekohaselt, kui kostja pärast kinkija pöördumist iga kord reageeris. Kinkija, kes sai 2020. a augustis 93-aastaseks, abivajadus 2020. aastal suurenes, võrreldes varasemaga. Kostja kui kinkija hooldamiseks kohustatud isik pidi huvituma kinkija vajadustest (mh ka siis, kui ilmselge abivajadusega eakas kinkija temalt abi ei küsinud). Vastupidine oleks olnud liigne ja alandav ega oleks olnud väärikas. Kostja ei märganud kinkija abivajadust ja tervise halvenemist, kuna ei käinud kinkijat vaatamas. Eaka kinkija sisuliselt terveks aastaks hooletusse jätmine oli kinkija suhtes äärmine hoolimatus. Maakohtu vastupidine järeldus oli väär. Maakohtu tõlgendus oli vastuolus asjas uuritud tõenditega. Kinkija selgitas vande all antud ütlustes mh, et kostja esialgu helistas ja kinkija kuulis ka, aga hiljem ta enam ei helistanud, sest kinkija ei kuulnud enam. Ka statsionaarses epikriisis märgiti, et kinkija kuulmine oli halb (halvenenud). Poolte ega tunnistajate ütlustest ei nähtunud, et kostja poolt kinkija abistamine oli konkreetse vajaduse põhine ja iga kord, kui kinkija midagi vajas, pidi ta kostjale helistama. Kinkija vande all antud ütluste kohaselt kujunes kinkijal ja kostjal pärast XXX kinnistu kinkelepingu sõlmimist selle p 2.10 täitmiseks välja praktika, et kostja külastas kinkijat laupäeviti (koos käidi kaupluses ja Kuivastu postipunktis arveid maksmas; kui kinkija veel kartuleid kasvatas, aitas kostja sõnnikut laotada ja vagusid kinni katta ning kartulivõtu ajal kartuleid keldrisse viia). Kostja abistas kinkijat kuni 2018. aastani.
4.2.2.Kostja ei täitnud 2020. aastal XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 nimetatud kohustusi ning kinkija taganes XXX kinnistu kinkelepingust, kuna kostja ei abistanud kinkijat igapäevaelu korraldamises (sh kütmisel, talveks küttepuude varumisel, toidu ja ravimitega varustamisel). Kinkija tõendas järgmiste tõenditega, et vajas nii abi igapäeva elu korraldamisel,
9 (20)
2-21-7546 asjaajamisel ja majapidamistööde tegemisel kui ka hooldamist. Kinkija selgitas vande all antud ütlustes, et aastatel 2019 ja 2020 kostja kinkijat ei külastanud ning küttepuud toimetas kinkijale hageja. Lisaks selgitas kinkija, et teda teenindas 2020. aastal valla sotsiaaltöötaja, kes märkas 2020. a detsembris, et kinkija on vilets. Hageja viis kinkija haiglasse ning pärast seda oli kinkija hageja juures ja kostja teda enam ei teenindanud. Hageja ütlustega tõendas kinkija, et jäi 2020. aastal kostja hoolitsuseta ja pöördus abi saamiseks hageja poole. Hageja käis 2020. aastal kinkija juures, kui viimane soovis abi tuulega mahalangenud puu saagimisel. Kinkija vajas 2020. a suvel abi XXX kinnistu korrastamisel, hoov oli niitmata ja umbrohtunud. Pärast seda abistas ja külastas hageja kinkijat regulaarselt (mh korraldas talvepuude varumise ja riita ladumise; aitas kartuleid võtta, majapidamistöid ja pangatoiminguid teha; ostis katki läinud elektripliidi asemele uue; korraldas uued prillid). Kui kinkija jäi päris viletsaks, viis hageja kinkija enda juurde ja korraldas talle vajaliku arstiabi. Pärast haiglast väljakirjutamist võttis hageja kinkija enda juurde elama ja hoolitses tema eest igapäevaselt. Ka tunnistaja C kinnitas, et tegi hageja palvel XXX kinnistul 2020. aastal töid (saagis tormimurru tõttu puid; trimmerdas, sest majapidamises oli hein rinnuni; sügisel viis küttepuid). C selgitas, et nägi XXX kinnistul üksnes kinkijat ja hagejat. Samuti tõendasid XXX majapidamisest seest ja väljast tehtud fotod, et XXX majavaldus vajas 2020. aastal hooldamist ja kinkija abi ning teda abistasid hageja ja C, mitte kostja.
4.2.3.Kostja ei täitnud XXX kinnistu kinkelepingust tulenevat kohustust tagada kinkijale haigestumise korral vajalik hoolitsus ja tervishoiuteenuse osutamine. Järgmiste tõenditega on tõendatud, et kinkijal esines abivajadus vanuse ja tervise halvenemise tõttu ning vajaliku arstiabi korraldas kinkijale hageja, mitte kostja. Hageja ütluste ja Instrumentariumi 8. oktoobri 2020. a prillide valmimise teate kohaselt vajas kinkija uusi prille, mille saamise hageja korraldas. Hageja ütluste kohaselt viis ta kinkija enda juurde ja korraldas kinkijale vajaliku arstiabi, kui kinkija jäi päris viletsaks. Pärast haiglast väljakirjutamist võttis hageja kinkija enda juurde elama ja hoolitses tema eest iga päev. Ka kinkija vande all antud ütlused kinnitasid eelnevat ja seda, et kostja kinkijat enam ei teenindanud. Kinkija vande all antud ütlused tõendavad, et valla sotsiaaltöötaja märkas 2020. a detsembris, et kinkija oli vilets. Hageja 7. ja
12.septembril 2020 kostjale saadetud sõnumid tõendavad, et hageja pöördus kinkija soovil kostja poole, et viimane läheks kinkijat vaatama. See, et kinkijal esines abivajadus vanuse ja tervise halvenemise tõttu ning vajaliku arstiabi korraldas kinkijale hageja, oli tõendatud kiirabikaardiga, mille kohaselt kutsuti kinkijale 15. detsembril 2020 hageja elukohta kiirabi. Samuti tõendas nimetatut statsionaarne epikriis, mille järgi paigutati kinkija
15.detsembril 2020 haiglaravile, kus ta viibis kaheksa päeva. Lisaks selgus perearsti
30.detsembri 2020. a tõendist, et kinkija vajas 2020. a lõpus tervise halvenemise tõttu abivahendeid (sh lamatisi vältivat madratsit ja käimisraami).
4.2.4.Asjaolu, et kostja ei käinud eaka kinkija juures XXX kinnistul ega abistanud vanuse tõttu abi vajavat kinkijat 2020. aastal üldse, oli tõendatud ka tunnistajate F ja kostja elukaaslase ütlustega ning 7. veebruari 2022. a istungil kostja omaksvõtuga, et pandeemia ajal (üldteadaolevalt praeguse vaidluse kontekstis 2020. a märtsist 2020. a aasta lõpuni) kostja kinkija juures ei käinud. Seega ei täitnud kostja 2020. aastal kinkija hooldamise kohustust. Maakohus rikkus lahendi põhjendamise kohustust, kui ei analüüsinud tunnistajate viidatud ütlusi ega põhjendanud tõenditega arvestamata jätmist.
4.2.5.Maakohtu järeldus, et kinkija tervis 2020. aastal oluliselt ja äratuntavalt ei halvenenud, ei olnud kooskõlas asjas uuritud tõenditega. Maakohus hindas tõendeid vääralt. Hageja selgitas kohtuistungil, et kinkija oli 2020. aastal veel päris kõbus, kuid ta hingeldas, kasutas keppi ja tal oli probleeme tasakaaluga. Kinkija tervis läks päris kehvaks 2020. a detsembris või novembri lõpus. Kiirabikaardi ja statsionaarse epikriisi järgi ei tarvitanud kinkija varem ravimeid, sest ei 10 (20)
2-21-7546 käinud aastaid arsti juures. Kinkija paigutati 15. detsembril 2020 haiglaravile, tal diagnoositi põhihaigusena kopsuarteri emboolia ning tüsistustena kongestiivne südamepuudulikkus, kodade virvendus ja laperdus. Selleks, et mõista, et tasakaaluhäired ja hingeldamine on akuutsed terviseprobleemid, ei pea omama meditsiinilist eriharidust. Kinkijal 2020. aasta lõpus diagnoositud kopsuartreri emboolia ja südamepuudulikkuse tõttu paigutati kinkija statsionaarsele ravile. Kui kostja oleks kinkija hooldamiskohustust hoolikalt täitnud, oleks ta korraldanud regulaarselt kinkija tervisekontrolli. Eelduslikult oleks seeläbi välditud kinkija tervise kiiret ja ägedat halvenemist 2020. a lõpus.
4.2.6.Väär on maakohtu järeldus, et teistelt isikutelt (mitte kostjalt) abi küsimine ja saamine ei tõenda kostja kohustuste rikkumist. Kinkija vajas tema vanusest tingitud abivajadust mõistnud teiste isikute abi, kuna kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud abistamis- ja hoolitsemiskohustust. Kostja jättis kinkija hooletusse ja ei huvitunud tema käekäigust ja toimetulekust. See, et kinkija ei jäänud tänu valla sotsiaaltöötajale ja hagejale 2020. aastal ilma hoolduse ja abita, ei muutnud kostja olulist lepingurikkumist olematuks ega vähendanud kostja kohustuste rikkumise olulisust. Kostja kinnitas kohtuistungil, et teadis, et valla sotsiaaltöötaja abistas kinkijat poeskäikudega. Kostja ei tundnud huvi, kas kinkija muud vajadused (küte, ravimid, arstiabi) on rahuldatud.
4.2.7.Maakohus leidis vääralt, et kinkija sai ja pidi kostjat 2020. a detsembris oma tervise halvenemisest teavitama ja andma talle võimaluse korraldada vajaliku arstiabi saamine. Kinkija otsis hageja kaudu kostjaga edutult 2020. a septembris kontakti. Kostja ei olnud ca aasta jooksul kinkijast huvitunud. Kinkija ei pidanud mõistlikult eeldama, et kui ta kostja poole pöördub, saab ta sealt abi. Varasemat hoolimatust ei heastanud kostja soov kinkijat haiglas külastada (mh luhtus nimetatu pandeemiaaegsete külastuspiirangute tõttu).
4.2.8.Maakohus leidis vääralt, et kostja ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingut oluliselt. Kuna kinkija abi- ja hooldusvajadus oli tema vananemise tõttu ajas kasvav, oli XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10, millest tulenes kostja selge kohustus kinkijat hooldada, järgimine eelduseks, et kinkijal püsiks huvi XXX kinnistu kinkelepingu täitmise vastu (VÕS § 116 lg 2 p 2). Kostja rikkus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustusi terve 2020. aasta vältel. Seega oli kinkijal mõistlik põhjus kostja kohustuste rikkumise tõttu eeldada, et kostja ei täida XXX kinnistu kinkelepingust tulenevaid kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4).
4.2.9.Kinkelepingust taganemisel VÕS § 267 p 3 alusel ei pea kinkija andma kinkelepingut rikkunud kingisaajale täiendavat tähtaega, vaid võib taganeda lepingust alates kohustuse täitmata jätmisest teadasaamisest või ajast, mil ta pidi rikkumisest teada saama.
4.2.10.Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta Riigikohtu seisukohad, mille järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ka siis, kui kingisaaja kinkelepingut ei riku. Kinkijale on VÕS § 267 ja § 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks kinkelepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline”. Kinkelepinguga seotud tingimuse täitmata jätmist saab arvestada ka kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12905, p-d 26–27). Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (teo objektiivset hukkamõistetavust ja kinkija subjektiivset hinnangut; Riigikohtu 2. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Praegu jättis kostja XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud hooldamiskohustuse eaka kinkija suhtes täitmata terve aasta kestel. Selline käitumine ei olnud üksnes lepingurikkumine, vaid ka eetiliselt taunitav tegu, st jäme tänamatus kinkija suhtes.
11 (20)
2-21-7546
4.3.Kohtuistungil jäi mulje, et maakohus ei olnud erapooletu, ning õigusemõistmine maakohtus ei tundunud õiglane. Kohtunik küsitles eakat halva kuulmisega kinkijat lõpuks kiuslikult ja esitas talle küsimusi, mis ei olnud asja lahendamisel tähtsad. Kohtunik sekkus kärsitult hageja küsitlemisse kinkija esindaja poolt. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Edasine menetluse käik
6.Kinkija lepinguline esindaja esitas 13. jaanuaril 2023 menetluse peatamise taotluse, kuna kinkija suri 9. jaanuaril 2023.
7.Ringkonnakohus rahuldas 27. jaanuari 2023. a määrusega kinkija lepingulise esindaja taotluse ning peatas siinses tsiviilasjas menetluse kuni selle jätkamiseni kinkija üldõigusjärglase või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isiku poolt.
8.Ringkonnakohus uuendas 27. oktoobri 2023. a määrusega praeguse tsiviilasja menetluse ja asendas kinkija menetluses tema üldõigusjärglasega (st hagejaga).
9.Hageja kinnitas 3. novembril 2023, et jääb kinkija õigusjärglasena praeguses menetluses esitatud hagi ja apellatsioonkaebuse juurde ning soovib apellatsioonkaebuse menetlemist esitatud kujul.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
11.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendi resolutsiooni täies ulatuses. Hageja vaidlustab maakohtu lahendi põhjendusi ja tuvastatud asjaolusid osas, milles maakohus leidis, et XXX kinnistu kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Kostja vaidlustab maakohtu tuvastatud asjaolusid ja lahendi põhjendusi aga osas, mille kohaselt kinkija XXX kinnistu kinkelepingust taganemise õigus ei olnud VÕS § 270 lg 1 esimese lause järgi lõppenud.
12.Pooled ei vaidlusta apellatsiooniastmes mh järgmisi maakohtu tuvastatud asjaolusid: kinkija kinkis XXX kinnistu kinkelepinguga 9. septembril 2013 XXX kinnistu kostjale; XXX kinnistu kinkeleping oli täidetud ja XXX kinnistu omand üle antud; kostja kanti
13.septembril 2013 kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teise jakku sisse XXX kinnistu omanikuna; kinkija tegi 5. jaanuaril 2021 notariaalselt tõestatud avalduse kinkelepingust taganemiseks; kinkija täiendas XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust 12. mai 2021. a hagiavalduses uue alusega ning nii 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldus kui ka hagiavaldus jõudsid kostjani.
12 (20)
2-21-7546
13.VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus viitas materiaalõiguse normidega kooskõlas, et iga asjaolu puhul, mis annab õiguse kinkelepingust taganeda, hakkab nimetatud tähtaeg eraldi kulgema.
13.1.Pooled ei vaidle, et 5. jaanuari 2021. a taganemisavalduses tugines kinkija XXX kinnistu kinkelepingust taganemisel sellele, et kostja on näidanud oma käitumisega kinkija suhtes üles jämedat tänamatust (I kd, tl 12 pöördel). Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et 12. mail 2021 esitatud hagiavalduses täiendas kinkija 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise õiguse andva alusega, leides, et kostja kui kingisaaja on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (I kd, tl 6). Seejuures märkis kinkija hagiavalduses selgelt, et soovib, et kohus arvestaks kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmist mh kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (st hindamaks, kas kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult; I kd, tl 6). Maakohus leidis põhjendatult, et kinkija tugines nii VÕS § 267 p-s 1 kui ka VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise õiguse andva aluse puhul hagis nõude alusena esitatud asjaoludele ega eristanud, milliseid neist saab pidada kinkega seotud tingimuse või koormise õigustamatult täitmata jätmiseks ning milliseid jämedaks tänamatuseks.
13.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud 5. jaanuari 2021. a taganemisavalduse ja hagiavalduse, milles kinkija täiendas XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldust, esitamise ajaks lõppenud, ning ei korda sellekohaseid põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus täpsustab aga maakohtu lahendi põhjendusi, mille kohaselt saavad kinkija VÕS § 267 p 3 alusel kinkelepingust taganemise õiguse andvateks asjaoludeks (st kinkega seotud tingimuse või koormise õigustamatult täitmata jätmiseks) olla need, millest kinkija sai teada alates 12. maist 2020. Nagu eespool viidatud, märkis kinkija hagiavalduses selgelt, et soovib, et kohus arvestaks kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmist kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi (st hindamaks, kas kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult; I kd, tl 6). Ka Riigikohus on möönnud, et kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmist saab arvestada kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi, eelkõige küll siis, kui koormise või kohustuse täitmine on ette nähtud seaduses (Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 28). Kinkega seotud tingimuse või koormise täitmata jätmise arvestamise võimalikkus kostja käitumisele VÕS § 267 p 1 mõttes hinnangu andmisel järeldub ringkonnakohtu hinnangul ka sellest, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kohtul kingisaaja käitumise hindamisel arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15). Seega tuleb selle hindamisel, kas kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult, jättes õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse, siinsel juhul arvestada asjaolusid, millest kinkija sai teada alates 5. jaanuarist 2020. Maakohus on seda asja lahendamisel ka sisuliselt teinud, andes hinnangu sündmustele alates 5. veebruarist 2020. Kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud lõppenud ka siis, kui käsitada kinkija 12. mai 2021. a hagiavaldust 5. jaanuari 2021. a XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse täienduse asemel uue XXX kinnistu kinkelepingust taganemise avaldusena VÕS § 267 p 3 alusel. Kinkija tugines kinkelepingust taganemise õiguse andvate asjaoludena ka sellistele, mis toimusid alates 12. maist 2020.
13.3.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 väidetava rikkumise kohta esitatud asjaolusid pidi kinkija teadma juba 2019. aastal. Kuigi
13 (20)
2-21-7546 kinkija märkis menetluses üldsõnaliselt, et kostja minetas kinkija abistamise ja hooldamise huvi 2019. aastal, viitas kinkija XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 rikkumistena konkreetsetele sündmustele alles 2020. aasta kontekstis. Kinkija vande all antud ütlused, mille kohaselt kostja teda aastatel 2019–2020 üldse ei külastanud (I kd, tl 83 pöördel), on ümber lükatud muude tõenditega, millest nähtub, et kostja külastas kinkijat ka aastatel 2019–2020 (I kd, tl-d 45 pöördel, 90). Seda, et kostja kinkijat 2020. aastal vähemalt mõned korrad külastas, ei vaidlustanud ka kinkija (I kd, tl 4 pöördel). Seega ei ole menetluses esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille kohaselt pidi kinkija juba 2019. aastal teadma XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 väidetavatest rikkumistest.
13.4.Eelnevast tulenevalt leidis maakohus kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kinkija õigus XXX kinnistu kinkelepingust taganeda ei olnud VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt lõppenud.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et täidetud ei olnud VÕS § 267 pdes 1 ja 3 sätestatud sisulised eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks.
15.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 3 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
15.1.Pooled ei vaidle, et XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 järgi kohustus kostja hooldama kinkijat, tagades kinkijale mõistlikud elu- ja olmetingimused tema kasutatavas elamus senise elukorralduse põhjal, ja abistama kinkijat igapäevase elu korraldamises (abistama kütmisel, varustama toidu ja ravimitega ning kinkija haiguse korral tagama talle vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuste osutamise). Kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.11 kokku, et kostja hooldab kinkijat tasuta, kusjuures kinkija tasub ise oma kulud (sh toidu, ravimite ja riiete kulud). Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et XXX kinnistu kinkelepingu p-des 2.10 ja 2.11 kokkulepitu on kinkelepingus ette nähtud koormis või kohustus VÕS § 265 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sisalduva saab olemuslikult jagada kaheks: kokkulepe abiks igapäevase elu korraldamisel ja kokkulepe vajaliku arstiabi tagamiseks kinkija haiguse korral.
15.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et selleks, et kinkija võiks VÕS § 267 p 3 alusel kinkelepingust taganeda, peab kingisaaja olema kinkelepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS §-s 267 sätestatud kinkelepingust taganemise alused on täiendavad taganemisalused VÕS üldosas sätestatu kõrval (VÕS II komm (2019), § 267, p 1). VÕS § 267 p-st 3 tuleneb kinkija õigus kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (st rikub õigustamatult, mitte oluliselt kinkelepingus kokkulepitut). Eelnevast tulenevalt tuleb praeguse asja lahendamisel VÕS § 267 p 3 kontekstis tuvastada, kas kostja kui kingisaaja jättis täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse ning kui jah, siis kas ta tegi seda õigustamatult.
15.3.Põhjendamatu on hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et kinkija ja kostja leppisid XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku kostja imperatiivses kohustuses, mis ei võimaldanud tingimuslikku tõlgendamist ega lisatingimusi. Olukorras, kus menetlusosalised vaidlesid XXX kinnistu kinkelepingu p 2.10 sisustamise üle, leidis maakohus põhjendatult, et selleks, et tuvastada, kas kostja kui kingisaaja rikkus XXX kinnistu kinkelepingus kokku lepitud kohustust, tuli tõlgendada, milles kinkija ja kostja XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku leppisid.
14 (20)
2-21-7546
15.3.1.VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seejuures tuleb arvestada kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid (Riigikohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-13, p 12). Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (VÕS § 29 lg 5 p 2), lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3), lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p 4) ning lepingupooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lg 5 p 6). Õiguskirjanduses on rõhutatud, et lepingupoole käitumise kui kaudse tahteavalduse arvestamine lepingu tõlgendamisel võimaldab vaidluse korral arvesse võtta poolte tegelikku arusaamist lepingutingimuse sisust ja jätta kõrvale lepingu tekst (VÕS I komm (2016), § 29, p 4.6.4).
15.3.2.Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus materiaalõigust õigesti, kui arvestas XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokkulepitu tõlgendamisel kinkija ja kostja käitumist pärast XXX kinnistu kinkelepingu sõlmimist ning nendevahelist praktikat kinkelepingu täitmisel. Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kostjal ja kinkijal oli aastate jooksul kujunenud praktika ja vastastikune arusaam sellest, mida kinkija kostjalt ootas ja kuidas kostja neid ootusi täitis. Varem toimus XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste täitmine selliselt, et kostja abistas kinkijat vastavalt viimase soovidele ja vajadustele (st kinkija andis teada, kui ta abi vajas). Vastupidist ei tõenda ka hageja apellatsioonkaebuses märgitu, mille kohaselt külastas kostja kinkijat laupäeviti. Kinkija selgitas vande all antud ütlustes mh, et mingeid pretensioone tal kostja kohta ei ole ning kostja täitis kohustusi nii, nagu kinkija vajas. Kinkija laupäeval külastamise kohta märkis kinkija vande all antud ütlustes, et kostja sai kinkijat külastada ainult laupäeval (I kd, tl 83 pöördel).
15.3.3.Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostjale tulenes XXX kinnistu kinkelepingu pst 2.10 kohustus abistada kinkijat, kui viimane selleks soovi avaldab ja vastavale vajadusele viitab. Kuigi kinkija oli eakas, oli sellisest lepingu tõlgendusest põhjendatud lähtuda ka 2020. aastal. Asjas ei ole vaidlust, et 2020. aastal abistasid kinkijat tema soovil ja ka omal algatusel teised isikud, kellel kinkija oleks saanud paluda kostjaga ühendust võtta. Hageja poolt
7.ja 12. septembril 2020 saadetud sõnumid tõendavad, et kinkija kasutas kostjaga kontakteerumiseks mh teiste inimeste abi (küll mitte oma abivajadusest teavitamiseks, vt allpool) ning seega oli tal võimalik soovi korral varasema praktika kohaselt kostjat oma abivajadusest teavitada. Seejuures ei vaidle pooled, et nt sotsiaaltöötaja külastas kinkijat igal nädalal. Eelnevast tulenevalt ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul mh kinkija vande all antud ütlustest selle kohta, et kostja esialgu ikka helistas ja kinkija kuulis ka, kuid hiljem enam ei helistanud, sest kinkija ei kuulnud enam (I kd, tl 85), ning statsionaarsest epikriisist, mille kohaselt kinkija kuulmine oli halb (I kd, tl-d 56 ja 59), et kinkija ei saanud kostjale oma abivajadusest teada anda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostjal ei olnud kohustust kinkijat isiklikult hooldada või toiduga varustada (TsMS § 654 lg 6).
15.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kinkija ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustust abistada kinkijat igapäevase elu korraldamisel ja vajaliku arstiabi tagamisel kinkija haiguse korral (TsMS § 654 lg 6).
15 (20)
2-21-7546
15.4.1.Kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste rikkumist ei tõendanud praegu üksnes see, et kinkijal esines 2020. aastal abivajadus igapäevaelu korraldamisel ja ta pöördus nimetatuga seoses teiste isikute (mitte kostja) poole ning viimased abistasid kinkijat nii omal algatusel kui ka kinkija palvel (mh asjaajamisel, majapidamistöödes). Samuti ei tõendanud kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste rikkumist üksnes see, et 2020. a detsembris, mil kinkija tervis halvenes, korraldas hageja kinkijale vajaliku arstiabi, ilma et hageja või kinkija oleks nimetatud osas kostjale kinkija abivajadust viidanud või palunud kostjal vajaliku arstiabi korraldamisega tegeleda. Seega ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui ei teinud apellatsioonkaebuses viidatud tõenditest (mh kinkija vande alla antud ütlused, hageja ja C ütlused, fotod XXX majapidamisest, Instrumentariumi 8. oktoobri 2020. a prillide valmistamise teade, kiirabikaart, statsionaarne epikriis, perearsti 30. detsembri 2020. a tõend), mis eespool kirjeldatud asjaolusid tõendasid, järeldust, et kostja on XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustusi rikkunud.
15.4.2.Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et tõendatud ei olnud ühtegi olukorda, kus kinkija oleks pöördunud kostja poole abi saamiseks ja kostja oleks jätnud palutud abi osutamata. Vastupidist ei tõenda ka hageja 7. ja 12. septembril 2020 kostjale saadetud sõnumid (I kd, tl-d 18 pöördel – 19). Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja palus kostjal kinkijat külastada, et kinkija saaks kostjaga notarisse minekust rääkida. Hageja viitab 12. septembril 2020 saadetud sõnumis selgelt, et kostja ei pea töid tegema ning hageja on kõik ära teinud. Seega ei nähtu nimetatud sõnumitest, et hageja pöördus kostja poole kinkija palvel selleks, et kostja osutaks kinkijale XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku lepitud abi või hooldust. Lisaks nähtub viidatud tõendist, et kostja ei keeldunud ka hageja sõnumis palutud eesmärgil kinkija külastamisest õigustamatult – kostja viitas, et on haige ja peab esmaspäeval testi tegema ning ei julge kinkija juurde sõita. Samuti ei tõenda kostja poolt XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokkulepitu rikkumist see, kas kostja kinkijat koroona ajal külastas. Hageja ei tõendanud, et kinkija pöördus koroona ajal kostja poole abi saamiseks ja kostja jättis palutud abi osutamata. Seega ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ka F ja Ä ütluste hindamise ja lahendi põhjendamise kohustuse kontekstis.
15.4.3.Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et kinkija vajas küll 2020. a detsembris arstide abi, kuid kostja ei rikkunud XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustust tagada kinkijale tema haiguse korral vajalik arstiabi. Kuigi hageja viitab apellatsioonkaebuses, et kinkija tervis halvenes oluliselt ja äratuntavalt juba varem, ei ole hageja nimetatut menetluses tõendanud, samuti seda, et kinkija tervise halvenemist 2020. a detsembris oleks olnud võimalik vältida. Arvestades mh kinkija ja kostja vahelist praktikat, mille kohaselt kinkija kostjat oma abivajadusest teavitas, ei ole kostjale etteheidetav, et ta kinkijale arstiabi ei korraldanud, kui kinkija teda sellisest vajadusest (tervisehädast) ei teavitanud. Asjas ei ole tõendatud, et kinkija ei oleks olnud võimeline (mh teiste isikute kaudu) kostjat oma abivajadusest teavitama. Samuti ei ole asjas tõendatud, et kostjale oleks pidanud olema äratuntav, et kinkija vajab haiguse või muu terviseprobleemi tõttu meditsiinilist abi. Nimetatut ei saanud ringkonnakohtu hinnangul järeldada üksnes kinkija kõrgest vanusest. Lisaks ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja ei rikkunud kinkijale tervishoiuteenuse korraldamise kohustust ka sellega,
16 (20)
2-21-7546 et kinkija ei käinud aastaid arsti juures, ning tuvastas, et kinkija ei käinud aastaid arsti juures, sest ei vajanud arstiabi. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu lahendi põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
15.5.Ringkonnakohus märgib lisaks, et isegi kui kostja oleks XXX kinnistu kinkelepingu ps 2.10 sätestatut rikkunud, ei olnud tegemist olukorraga, kus kostja jättis kinkega seotud koormise või tingimuse täitmata õigustamatult VÕS § 267 p 3 mõttes. Nagu eespool märgitud, toimus varem XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 sätestatud kohustuste täitmine selliselt, et kostja abistas kinkijat vastavalt viimase soovidele ja vajadustele, st kinkija andis teada, kui ta abi vajas. Lisaks on asjas tõendatud, et kinkija oli ka 2020. aastal võimeline (mh teiste isikute kaudu) kostjaga ühendust võtma, ning seega oli tal võimalik ka 2020. aastal kostjat oma abivajadusest soovi korral teavitada (vt täpsemalt eespool). Sellises olukorras ei ole kostjale etteheidetav, et kostja 2020. aastal üksnes omaalgatuslikult kinkija soove ja abivajadust igas aspektis välja ei selgitanud. Lisaks ei ole praegustel asjaoludel kostjale kinkega seotud koormise või tingimuse õigustamatult täitmata jätmisena VÕS § 267 p 3 mõttes etteheidetav see, et kostja ei pakkunud kinkijale abi ja hoolitsust osas, milles kinkija soovis abi teistelt inimestelt või teised inimesed abistasid kinkijat omal soovil ja kinkija otsustas selle vastu võtta. See, et kinkija palus ja sai abi teistelt isikutelt, ilma et ta oleks sama abi saamiseks kostja poole pöördunud, ei tõenda, et kostja jättis kinkega seotud koormise või tingimuse õigustamatult täitmata.
16.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
16.1.Hageja viitab apellatsioonkaebuses mh Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena (Riigikohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 15). Viidatud seisukohast ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul, et kinkija võiks kinkelepingust igas olukorras VÕS § 267 p 1 alusel taganeda. Jäme tänamatus on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15).
16.2.Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses endiselt sellele, et jämeda tänamatusena on praegu käsitatav see, et kostja jättis eaka kinkija puhul täitmata kokkulepitud hooldamiskohustuse. Nagu eespool märgitud, ei rikkunud kostja XXX kinnistu kinkelepingu p-s 2.10 kokku lepitut
17 (20)
2-21-7546 VÕS § 267 p 3 mõttes. Seega ei saanud kinkija nimetatule tuginedes taganeda XXX kinnistu kinkelepingust ka VÕS § 267 p 1 alusel. Nagu eespool märgitud, tuvastas maakohus kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et lepingupoolte vahel välja kujunenud praktika kohaselt abistas kostja kinkijat vastavalt viimase soovidele ja vajadustele. Asjaolust, et 2020. aastal palus ja sai kinkija abi teistelt isikutelt, ilma et ta oleks sama abi saamiseks kostja poole pöördunud, ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul, et kostja käitus kinkija suhtes jämedalt tänamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja ei jätnud kinkijat teadlikult abita ega käitunud tema suhtes äärmiselt hoolimatult (TsMS § 654 lg 6). Asja materjalidest nähtub ja hageja ka ei vaidlusta, et vähemalt mõned korrad külastas kinkijat ka kostja. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja soovis kinkijat 2020. a detsembris haiglas külastada.
17.Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oli asja lahendamisel erapoolik, on paljasõnaline. Kinkija ei toonud apellatsioonkaebuses esile, millised maakohtu küsimused olid kiuslikud ja asja lahendamisel ebaolulised. Menetlusosalise vande all antud ütluste (ja ka tunnistaja ütluste) selgitamiseks ning täiendamiseks, samuti tema teadmiste aluste väljaselgitamiseks esitab kohus vajaduse korral täiendavaid küsimusi kogu ülekuulamise ajal (TsMS § 262 lg 8 ja § 269 lg 1). Kohtu poolt sel eesmärgil küsimuste esitamisest ei järeldu, et maakohus suhtuks menetlusosalisse või tunnistajasse kiuslikult.
18.Eelnevast tulenevalt ei olnud siinsel juhul täidetud VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud eeldused XXX kinnistu kinkelepingust taganemiseks ning maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, ei ole seda vaja TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus kinkija hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi põhjendatult kinkija kanda. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud vastuväiteid maakohtu kindlaksmääratud kostja menetluskulude suurusele.
20.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
21.Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
22.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2058 eurot (km-ga). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9 t 55 min: 7. juulil 2022 apellatsioonkaebuse, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolliga tutvumine ning analüüs apellatsioonkaebusele vastamiseks 2 t; 11. juulil 2022 apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 5 t; 9. juunil 2023 kinkija surma tõttu pärimisregistrist andmete kogumine
18 (20)
2-21-7546 võimaliku testamendi ja pärija ning pärimismenetluse kohta, telefoninõupidamine pärimist läbi viiva notariga seoses pärimistunnistuse väljaandmise vajadusega kohtumenetluse jätkamiseks ning e-kirja saatmine kostjale info edastamiseks 30 min; 26. juunil 2023 kohtule menetluse uuendamise taotluse esitamine 20 min; 1. augustil 2023 kohtu e-kirjaga tutvumine ning hagejale kohtuvälise nõude esitamine andmete esitamiseks ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks 1 t 15 min; 13. detsembril 2023 menetluskulude nimekirja koostamine ja hageja menetluskuludele vastuväidete esitamine 50 min. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse, apellatsioonkaebuse vastuse, menetluskulude nimekirja, vastaspoole menetluskulude nimekirjale esitatud vastuväidete ning kinkija surma tõttu tehtud toimingute sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul kostja esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohus ei nõustu hageja vastuväitega, et kostja õigusabi maht on ülepaisutatud.
23.Menetluskulude nimekirja järgi osutati kostjale õigusteenust 2022. aastal tunnihinnaga 170 eurot (km-ta) ja 2023. aastal tunnihinnaga 180 eurot (km-ta). Esindaja tunnitasud ei ületanud vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et kinkija surma tõttu tehtud toimingute ning menetluskulude nimekirja koostamise ja vastaspoole menetluskuludele vastuväidete esitamise puhul ei olnud kostja lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot (km-ta) toimingute sisu, iseloomu ja keerukust arvestades põhjendatud. Seejuures mõjutab toimingute sisu (mh see, kui tegemist ei ole keeruliste toimingutega) ringkonnakohtu hinnangul eelkõige toimingute põhjendatud ajakulu suurust (ringkonnakohus hindas kostja lepingulise esindaja toimingute ajakulu põhjendatust juba eelnevalt).
24.Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses varasemas menetluses (I kd, tl 107), et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.
25.Eelnevast tulenevalt olid kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud 2058 euro ulatuses (km-ga): 7 t × 170 eurot × 1,2 + 2 t 55 min × 180 eurot × 1,2. Nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
26.Kuna hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, mõistab ringkonnakohus TsMS § 179 lg 1 järgi hagejalt välja riigilõivu 760 eurot, mille tasumisest apellant oli ringkonnakohtu 17. juuni 2022. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud. TsMS § 190 lg 2 näeb ette, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus selgitas seda ka oma 17. juuni 2022. a määruses (p 17). TsMS § 190 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks hageja vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest või tasumiseks hilisema tähtpäeva või osadena tasumise ettenägemist (TsMS § 190 lg 7). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).
19 (20)
2-21-7546
27.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
20 (20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.