Määruse tegemise aeg ja koht 09.01.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-22-5260
Kohtuasi
X hagi OÜ Y vastu töötasu, puhkusehüvitise ja välislähetuse päevaraha välja mõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.11.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Y 11.12.2023 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aivari Olli Kostja OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jana Reitsakas
1.Jätta OÜ Y 11.12.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 08.11.2023 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-5260 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Y kanda. Xl ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Eelnev menetlus, hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (töötaja) esitas 08.01.2022 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Y (tööandja) vastu, milles palus välja mõista tööandjalt töötasu 2021. a novembri eest summas 1500 eurot ja 2021. a detsembri eest 340,91 eurot; välislähetuse päevaraha 2021. a oktoobri eest 648,73 eurot ja 2021. a novembri eest 201,33 eurot; puhkusehüvitise 246,14 eurot.
2.Töövaidluskomisjon rahuldas 08.03.2022 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/36/22 avalduse täies ulatuses.
3.Tööandja esitas 09.04.2022 maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses.
4.Töötaja (hageja) esitas Harju Maakohtule 24.05.2022 tööandja (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista töötasu 2021. a novembri eest 1500 eurot ja detsembri eest 340,91 eurot; välislähetuse päevaraha 2021. a oktoobri eest 648,73 eurot ja novembri eest 201,33 eurot; puhkusehüvitise 246,14 eurot ning jätta poolte menetluskulud kostja kanda.
5.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 08.10.2021 kuni 07.12.2021 kirjaliku töölepingu alusel täites töökohustusi Saksamaal. Hageja palk oli 1500 eurot kuus. Tööandja ütles kostja töölepingu 07.12.2021 TLS § 86 lg 1 alusel üles. Kostja väide, et töötaja on töötanud ebaefektiivselt, ei ole tõendatud. Kostja jättis hagejale tasumata töötasu 2021. a novembri ja detsembri eest. Kostjal oli kohustus tasuda töölähetusega seotud kulud. Samuti jättis kostja tasumata puhkusehüvitise. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
7.Hageja ei olnud lähetatud töötaja. Kuigi töölepingus on märgitud töökohaks Eesti, töötas hageja Saksamaal ja oli tööle võetud töötamiseks vaid Saksamaal. Töölepingu punkti 1.1 kohaselt asus hageja tööle 05.10.2021. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et viibis Saksamaal juba 03.10.2021. Töötaja ei ole tõendanud, et ta on teinud tööd. Hageja ei ole tõendanud, et ta viibis 2021. a detsembris Saksamaal. Kostja leidis, et alandas õiguspäraselt TLS § 73 alusel hageja töötasu 2021. a novembri eest, sest hageja töö ei vastanud tingimustele ja seda nii mahu kui ka kvaliteedi osas. Hageja tarvitas tööajal alkoholi, mis on tehase ja tööandja reeglite rikkumine. Kostja pakkus 2021. a detsembris hagejale töötasu 2021. a novembri eest 800 eurot, mis tähendab, et kostja oli esitanud hinna alandamise avalduse hagejale. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 08.11.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2021. a novembri töötasu 1500 eurot, 2021. a detsembri töötasu 340,91 eurot, 2021. a oktoobri ja novembri välislähetuse päevaraha 738,21 eurot ja puhkusehüvitise 246,14 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 845 eurot.
2-22-5260
9.Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 27.09.2021 töölepingu nr 20211004-4, mille punktide 1.1, 1.2, 2.1, 4.1 ja 5.1 kohaselt asus hageja kostja juures katseajaga 2 kuud tööle ventilatsioonitorude paigaldaja ametikohal alates 05.10.2021 kuni 24.12.2021 täistööajaga 8 tundi päevas ehk 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul brutotöötasuga 1500 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles TLS § 86 lg 1 alusel ning tööleping lõppes 07.12.2021. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale 2021. a novembri ja detsembri eest töötasu, välislähetuse päevaraha ning puhkusehüvitist.
10.Maakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud asjaolud ega tabel ei saa olla aluseks töötaja töötasu vähendamiseks TLS § 73 lg 1 alusel. Kuivõrd pooled on töölepingus kokku leppinud katseaja, siis saabki tööandja hinnata töötaja sobivust eelkõige katseajal ning mittesobivuse korral on katseajal töösuhte ülesütlemine lihtsustatud. Kuivõrd 2021. a novembri töötasu hagejale makstud ei ole, siis on hageja vastav nõue summas 1500 eurot (bruto) põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Kuivõrd vaidlust ei ole, et hagejaga on tööleping lõpetatud 07.12.2021 ja hagejale ei ole pärast 2021. a oktoobrit töötasu makstud, samuti ei ole kostja summa suurust ega arvutuskäiku vaidlustanud, tuleb hageja töötasu nõue 2021. a detsembri eest rahuldada.
11.Maakohus leidis, et tööandja, kui majandustegevuses osalev professionaalne osapool peab hoolitsema selle eest, et töötajate tööle vormistamine, tööle lubamine jms asjaajamine oleks korrektselt ning arusaadavalt vormistatud, mistõttu ei saa pidada korrektseks kostja käsitlust sellest, et hageja töö tegemise koht oli Saksamaal. Maakohus leidis töölepingut hinnates, et pooled leppisid kokku töö tegemise väljaspool töö tegemise kohta, st töölähetuse, ning et kostja maksab hagejale päevaraha.
12.Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks lähetuses viibinud alates 03.10.2021 ning kostja pole ümber lükanud, et hageja on Saksamaal viibinud muust ajast kui 08.10.2021, tuleb hageja päevaraha nõue 2021. a oktoobri eest rahuldada alates 08.10.2021, s.o summas 536,88 eurot. Kuivõrd vaidlust pole, et hageja tegi Saksamaal tööd ka 2021. a novembris, tuleb rahuldada ka hageja päevaraha nõue 2021. a novembri eest 201,33 eurot. Kostja nimetatud summat vaidlustanud ei ole.
13.Kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt kestis poolte töösuhe 05.10.2021 kuni 07.12.2021 ning hagejale ei ole töölepingu lõppemisel puhkusehüvitist tasutud, mõistis kohus kostjalt hagejale välja hüvitise põhipuhkuse osas TLS § 71 alusel 246,14 eurot.
14.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 845 eurot. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
16.Kostja leidis, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge, kuivõrd pole märgitud, kas maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu bruto- või netosummas.
17.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja novembri ja detsembri töötasu. Maakohus on jätnud arvestamata töötulemuste tabeli, mis andis tööandjale
2-22-5260 TLS § 73 alusel õiguse alandada töötasu. Kostja hinnangul peaks hageja novembri töötasu olema 800 eurot (bruto), mis oleks õiglane arvestades tehtud töötulemusi.
18.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse päevaraha osas, sest jäi seisukohale, et hageja ei olnud lähetatud töötaja. Hageja võeti tööle töö tegemiseks vaid Saksamaale. Asjaolu, et kostja jättis ekslikult töölepingu punktis 3.1 töö tegemise asukoha muutmata, ei muuda poolte tegelikku kokkulepet. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja detsembris Saksamaal ei viibinud ja seal tööd ei teinud, on arusaamatu, mille alusel kohus mõistis kostjalt välja ka detsembri töötasu.
19.Kuivõrd kostja ei ole nõus novembri ja detsembri töötasu suurusega, siis sellest tulenevalt tuleb ka puhkusetasusid maksta väiksemas summas.
20.Arvestades, et maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata, leidis kostja, et ta ei pea hagejale hüvitama viimase menetluskulusid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
22.Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena töötasu 2021. a novembri eest 1500 eurot ja detsembri eest 340,91 eurot; välislähetuse päevaraha 2021. a oktoobri eest 648,73 eurot ja novembri eest 201,33 eurot; puhkusehüvitise 246,14 eurot; seega kokku 2937,11 eurot. Hagi esitamise ajal (ning ka käesoleva määruse koostamise hetkel) kehtiva TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Seega ei ületa hageja põhinõue ülal nimetatud piirmäärasid, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
23.Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
24.Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt
2-22-5260 põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm, 10.04.2019, 2-1713363, p 15).
25.Arvestades maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, rikkunud menetlusõiguse norme ega ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Kolleegium leiab, et maakohus asus tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates põhjendatult seisukohale, et kostja jättis põhjendamatult hagejale pärast töölepingu ülesütlemist töösuhtest tulenevad sissenõutavaks muutunud nõuded tasumata ning täidetud olid eeldused kostjalt hageja kasuks 2021. a novembri ja detsembri eest töötasu (TLS § 28 lg 2 p 2, 29, 33), 2021. a oktoobri ja novembri eest välislähetuse päevaraha (TLS § 21 ja § 40 lg 2, 3) ja puhkusehüvitise (TLS § 70, 71) välja mõistmiseks. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
26.Kostja heidab maakohtule ette, et otsuse resolutsioonist ei nähtu, kas maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu bruto- või netosummas ning selline ebaselgus võib tekitada täiendavaid vaidlusi. Ringkonnakohus möönab, et maakohus võinuks täpsustada, kas välja mõistetu on bruto- või netosummas. Samas juhib kolleegium menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et töölepingu seadus eeldab, et töötasus lepitakse kokku brutosummana ning muudest seadustest tulenevate maksude ja maksete kinnipidamise kohustus on TLS § 29 lg 3 kohaselt tööandja kanda (Käärats, E; Treier, T jt (koost). Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. Kirjastus Juura, 2023. TLS § 29, p 9, lk 71). Tsiviilasja materjalidest ning ka apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja on avalduses töövaidluskomisjonile ja hagis palunud välja mõista tasud brutosummana ning ka poolte vahel sõlmitud töölepingus on märgitud töötasuna 1500 eurot brutos – tegemist ei ole vaidlusaluse asjaoluga. Seega, kui maakohus ei ole märkinud, et tegemist on netosummaga, tuleb välja mõistetut käsitada brutosummana, millelt tööandjal tuleb TLS § 29 lg 3 sätete kohaselt tasuda vajalikud maksud ja maksed.
27.Kostja on apellatsioonkaebuses osaliselt korranud maakohtus esitatud vastuväidet hagile viidates TLS §-st 73 tulenevale õiguse alandada töötasu, kuivõrd töötulemuste tabeli kohaselt ei vastanud hageja tehtud töö tingimustele ega kvaliteedile. Maakohus on kõnealusele kostja vastuväitele ammendavalt vastanud vaidlustatud otsuse punktides 20-23. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täidetud ei ole TLS § 73 lg 1 ja 2 kohaldamiseks vajalikud eeldused. Maakohus viitas vaidlustatud otsuse punktides 24-25 õigesti tööandja võimalusele hinnata töötaja sobivust katseajal ning olukorras, kus töötaja ei ole tööandja hinnates sobilik, on ette nähtud töösuhte ülesütlemine lihtsustatud korras (TLS § 101 ja § 86). Käesoleval juhul ilmneb, et kostja ongi kasutanud TLS § 86 lg-st 1 tulenevat võimalust ja öelnud hagejaga töölepingu üles katseajal 07.12.2021. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses töötasu alandamisega ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.
28.Lisaks jäi kostja enda maakohtus väljendatud seisukoha juurde, et hagejal ei olnud alust saada välislähetuse eest päevaraha, sest hageja võeti tööle töö tegemiseks Saksamaale ning
2-22-5260 poolte vahel sõlmitud töölepingus märgitud töö tegemise koht (Eesti) oli ekslik. Maakohus on ka sellele kostja väitele vaidlustatud otsuse punktides 29-31 vastanud ning põhjendatult leidnud, et hagejat sai pidada töölähetuses viibivaks töötajaks, kellel on õigus saada TLS § 21 ja § 40 lg 2, 3 alusel välislähetuse eest päevaraha. Apellatsioonkaebuse viide direktiivile 96/71/EÜ ei ole arvestades tsiviilasja materjale asjakohane. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes 07.12.2021 ning et kostja ei ole ei 2021. a novembri ega detsembri eest hagejale töötasu maksnud, on selle kostjalt hagejale välja mõistmine põhjendatud olenemata, kas töötaja viibis Saksamaal või mitte.
29.Arvestades, et maakohus on õigesti tuvastanud poolte töösuhte kestuse ning asjaolu, et kostja ei ole hagejale töölepingu lõppemisel puhkusehüvitist tasunud, rahuldas maakohus põhjendatult hageja puhkusehüvitise nõude.
30.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, mis on esitatud maakohtu sisulise otsustuse peale (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 3) TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust.
31.Kostja on palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindaksmääramise osas. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud kostja kanda ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 845 eurot.
32.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 01.01.2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13).
33.Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
34.Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
35.Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole kostja väitnud, et mõni hageja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja
2-22-5260 tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
36.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hageja apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
37.Kuivõrd apellatsioonkaebusest ega Kohtute Infosüsteemist ei nähtu, et kostja oleks apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu, ei ole kostjal õigust nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu.
38.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb elektrooniliselt selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
39.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.