Määruse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2023. a, Tallinn Kohtuasja number
2-23-12148
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X (X) paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.08.2023 ja 29.08.2023 esialgse õiguskaitse määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26.08.2023 ja 29.08.2023 esialgse õiguskaitse määrused muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 26.08.2023 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X suhtes esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja ravi pikendamist 40 päevani. 25.08.2023 kell 20.35 rakendati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.Taotlusega samal päeval esitas avaldaja kohtule psühhiaatrite VL ja KT arvamuse puudutatud isiku kohta.
2.1.Arvamuses kirjeldatakse, et isik viibib Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus ravil kuuendat korda. Esmakordselt vajas psühhiaatri abi Kanadas 1996. aastal. Eestisse naastes vallandus äge psühhoos meelepetete, luulutaju, suurus- ja paranoidsete luulumõtetega, mistõttu viibis haiglaravil 26.03.1997 - 22.04.1997. Diagnoositi äge psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega. Psühhoosivastase ravi toimel psühhoos taandus. Teistkordselt vajas haiglaravi 01.09.2018 - 11.10.2018 ja kolmandat korda 30.10.2018 - 03.12.2018. Raviga psühhoos taandus, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Diagnoositi paranoidset skisofreeniat. Järgnevalt viibis haiglaravil 03.04.2022 - 12.05.2022. Hospitaliseerimisele eelnevalt oli lõpetanud ravimite võtmise ja muutunud lähedaste suhtes paranoiliseks ning käitumine oli ebaadekvaatne. Vedas koju mittevajalikku lammutusmaterjali, hoovis põletas surnud kanu ja loopis ümberringi bensiini. Haiglaravil äge psühhoos möödus ja tekkis formaalne haiguskriitika. Viimati oli hospitaliseeritud 23.12.2022 - 16.03.2023. Haiglaravile eelnevalt oli käitumine muutunud ebaadekvaatsemaks (põletas esemeid kodus). Lähedaste suhtes oli ähvardava ja agressiivse käitumisega ning kahtlustanud lähedasi enda mürgitamises. Toetusravi ei kasutanud. Haiglaravil oli süüdistav abikaasa suhtes ja hospitaliseerimist vajalikuks ei pidanud. Edasise ravi foonil seisund paranes osaliselt ja luulumõtete aktuaalsus vähenes ning oli nõus toetusravi kasutama.
2.2.Käesolevalt on isik hospitaliseeritud psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei saatel. Muutus paranoiliseks laste suhtes. Ähvardava käitumisega. Mõnitas ja alandas lapsi ning lõhkus pojale kuuluvaid asju. Katkestas toetusravi ja viskas ravimeid prügikasti. Ühel õhtul võttis toetusravi topelt annuses. Valvetoas avaldab paranoilisi luulumõtteid lähedaste suhtes. Väidab, et tal on depressioon, mitte skisofreenia. Seisund ei ole paranenud. Ta on desorienteeritud situatsioonis. Hindab, et on haiglas naise pärast, kes keeras ära ja hakkas teda sõimama ning lapsi tema vastu ässitama. Enda agressiivsust eitab. Vastab küsimustele napisõnaliselt ja sisulist vestlust ei kujune. Hindab, et on terve. Toetusravi ära viskamist ei tunnista.
2.3.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia - episoodiline remiteeruv (F20.03). Haiguskriitika ja ravisoostumus puuduvad. Käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, millega ohustab nii ümbritsevaid kui iseend (ähvardav käitumine lähedaste suhtes, anamneesis asjade põletamine, bensiini loopimine ja abikaasa ründamine; ravimite suuremas annuses võtmine, kuigi tal on anamneesis süvaveenitromboos, mille riskiteguriks on antipsühhootikumide kasutamine). Seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Varasemat ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes.
2-23-12148 Maakohtu 26.08.2023 määrus ja põhjendused
3.Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 25.08.2023 kell 20.35 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Ühtlasi anti luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 29.08.2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jäeti riigi kanda.
3.1.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.Psühhiaatriakliiniku psühhiaater teavitas 28.08.2023 tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadusest. Puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ja puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 29.08.2023 määrus ja põhjendused
5.Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 25.08.2023 kell 20.35 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Ühtlasi anti luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 04.10.2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jäeti riigi kanda.
5.1.Kohus kuulas 28.08.2023 ära puudutatud isiku, kes ärakuulamisel muuhulgas väljendas, et elab Valingul koos abikaasa ja kahe lapsega ning ta teeb talutöid. Leiab, et on haiglas naise süül ja ta ei peaks siin olema. Naine ärritas teda ja seetõttu ärritus ta laste peale. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldaja esitatud taotlust.
5.2.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis
2-23-12148 piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isiku mõttetegevus ei ole tegelikkusega kooskõlas. Haiguskriitika puudub. Haiglasse sattumise põhjuseks peab oma naist. Hetkel ei saa isik korraldada oma elu ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist ning tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
6.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud 26.08.2023 ja 29.08.2023 määruse tühistada.
6.1.Määruskaebuse põhjenduste järgi pole täidetud PsAS § 11 eeldused. Puudub raske psüühikahäire, mille tõttu oleks ohtlik endale või teistele. Ei nõustu välja pandud diagnoosiga ja leiab, et on ainult depressioon. Haiglasse sattumisele eelnenud sündmuste kohta märgib, et tüli pojaga oli olmetüli iseloomuga ja oli põhjustatud asjaolust, et poeg hakkas puhastama vana roostetanud kiivrit. Takistas poja mõttetut tegevust. Perekonnas on suhted pingelised eelkõige abikaasa tõttu, kes nüüd häälestab ka lapsi tema vastu. Mingit haiglaravi ei vaja.
7.Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja põhjendab viitega PsAS § 11 lg-le 1, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia. Käesolevalt on psüühikahäirest lähtuvalt ohtlik iseendale ja oma perele. Ta on jätkuvalt paranoiline ja süüdistav abikaasa ning laste suhtes. Kodus on ta käitumine agressiivne ja ähvardav, mõjutatud psühhootilistest elamustest. Ta on mõnitanud ja alandanud lapsi, lõhkunud pojale kuuluvaid asju. Ajas lähedasi kodust välja. Alaealisele pojale on öelnud: „kui laps mängib emaga isa vastu ning julgeb taas isaga vaielda saab ta nii, et lendab“. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Peab ennast täiesti terveks. Ei pea ravi vajalikuks ja on korduvalt katkestanud kodus toetusravi. Viimati augustis 2023, mistõttu on tema terviseseisund taas halvenenud. Samuti keeldus korduvalt koostööst lastekaitse ja sotsiaaltöötajatega, sh perenõustamisest. Ambulatoorselt pole võimalik käesolevalt ravi korraldada, kuna puudub haiguskriitika ja ravisoostumus.
8.Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.TsMS § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese ja teise lause alusel esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse
2-23-12148 paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11 lg 1 kohaselt isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
12.Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia - episoodiline remiteeruv) ja ravita jäämisel võib ta olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud siseveendumuses puudutatud isiku ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus iseendale ja teistele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel, kuna ta oli ähvardava käitumisega. Puudutatud isik on hospitaliseerimise eelselt katkestanud toetusravi ja vähemalt korra võtnud toetusravi topelt annuses, millega ohustab iseenda tervist (puudutatud isikul on anamneesis süvaveenitromboos, mille riskiteguriks on antipsühhootikumide kasutamine). Kodus oli tema käitumine agressiivne ja ähvardav lähedaste suhtes, millega ohustab teisi. Puudutatud isik oli muutunud paranoiliseks laste suhtes, oli ähvardava käitumisega, mõnitas ning alandas lapsi ja lõhkus pojale kuuluvaid asju. Valvetoas avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid lähedaste suhtes (naine valetab tema kohta ning naine tahab poolt maja endale, et see maha müüa).
13.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole tema seisund paranenud ja seisundist tulenevalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega käitumise tagajärgi adekvaatselt hindama. Psühhiaatrite hinnangul ei olnud puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates tõenäoline paranemine 4 päeva jooksul, mistõttu esines vajadus puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 40 päevaks. Kolleegium leiab, et kuna puudutatud isiku psühhiaatri 28.08.2023 hinnangust nähtuvalt ei olnud muutunud puudutatud isiku seisund, siis leidis maakohus põhjendatult, et esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Avaldaja avaldust toetas ka määratud esindaja.
14.Samuti nähtub puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ja haiguskriitika puudumisest, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik leiab kaebuses, et mingit haiglaravi ei vaja (väidab, et tal on depressioon, mitte skisofreenia). Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulisematest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisega. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle. Psühhiaatrid on oma arvamuses märkinud, et puudutatud isik oli toetusravi katkestanud, visanud ravimeid prügikasti ning vähemalt korra oli ravimeid võtnud topeltannuses (dtl 14-15). Puudutatud isik on varasemalt viiel korral olnud haiglaravil.
2-23-12148 Seejuures on varasem haiglaravi mõjunud puudutatud isiku seisundile hästi ja raviga seisund stabiliseerus, kuid haiglaravi järgselt hakkas ta kohe kodus rääkima, et ravimeid ei vaja ning süvenes vaenulik käitumine kodus (dtl 14-15).
15.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
16.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
17.TsMS § 543 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vallo Kariler
Kaija Kaijanen
Maris Kuurberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.