Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann Kostja (apellant): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Kivi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.08.2023 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
1.X (hageja, töötaja) esitas 11.07.2022 Harju Maakohtule hagi Y OÜ (kostja, tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, sama lepingu kohtus lõpetamise, hüvitise 24 750 € ja sellelt summalt viivise nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
hageja ja kostja sõlmisid 12.03.2021 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle turundusspetsialistina. Hageja brutopalk pärast katseaja lõppu oli 2250 €; hageja edutati jaanuaris 2022 ettevõtte turundusmeeskonna juhiks; hageja teavitas 28.04.2022 kostja juhatuse liiget C ning 02.05.2022 kostja juhatuse liiget Q suuliselt oma rasedusest. Kostja hakkas pärast rasedusest teadasaamist hagejat negatiivselt kohtlema ja diskrimineerima. Kostja juhatuse liige andis 09.06.2022 telefoni teel hagejale korralduse jätta töölt lahkudes büroo võtmed ja tööarvuti töökohale ning alates järgmisest päevast jätkata tööd kodukontorist kaugtööna. Kostja sulges ligipääsu hageja e-posti kontole ja teistele hageja poolt kasutatavatele tööandja IT-programmidele (Chrome Space, Jira, Confluence, chat Slack ja Flock). Kostja teatas, et tal ei ole enam hagejale tööd pakkuda ja oli nõus vormistama hagejale puhkuse kuni augusti lõpuni, kui hageja jääb rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hageja ei nõustunud tööandja ettepanekuga lõpetada tööleping kokkuleppel, sest ta soovis töötada ja oli valmis töösuhet jätkama; kostja saatis 21.06.2022 hagejale e-kirjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millele lisas ülesütlemise kokkuvõtvad põhjendused. Kostja märkis, et ütleb töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, tuues välja, et hageja ei tulnud pikka aega toime oma tööülesannete täitmisega; tegelikkuses ütles kostja hageja töölepingu üles põhjusel, et hageja on lapseootel, diskrimineerides sellega hagejat sooliselt. Hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 109 lg 2 alusel töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu 12 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist. Kuivõrd ühe kuu hüvitise on kostja hagejale tasunud koos lõppearvega, tuleb kostjalt välja mõista 11 kuu töötasu brutosummas 24 750 €.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
kostja nõudis hagejalt 27.04, 04.05 ja 01.06.2022 turundusosakonna koosolekutel töökvaliteedi kohest parandamist. Kostjale selgus 06.05.2022, et hageja ei saa hakkama töökohustustega, otsib konflikte kaastöötajatega ja rikub tahtlikult kostja korraldusi. Hageja soovitas kaastöötajatel vahetada töökohta ja lõpetada tööleping kostjaga, et tekitada kostjale kahju. Kostja pakkus 08.06.2022 videokõnes hagejale tasustatud puhkust augusti lõpuni, sest soovis võimaldada hagejale rahulikku aega enne lapse sündi. Sellest hageja keeldus. Kostja andis 09.06.2022 hagejale korralduse jätkata tööd kaugtöö vormis, sest kostja ei soovinud hoida kontoris tööl alamotiveeritud töötajat, kes teeb tahtlikke vigu ja tekitab konflikte teiste töötajatega; kostja pakkus 11.06.2022 lõpetada töösuhe kokkuleppel, sest hageja oli rase, kuid hageja keeldus sellest. Kostja ütles 21.06.2022 töölepingu erakorraliselt üles hageja rikkumiste tõttu; hageja kohustus oli planeerida ja kirjutada postitusi sotsiaalmeediakanalites, kuid hageja ei saanud sellega hakkama. Teised töötajad pidid hageja tööd olulises ulatuses parandama. See juhtus nt 22.10, 25.10 ja 02.11.2011 ning 14.01 ja 22.02.2022. Hageja suutmatuse tõttu anti sotsiaalmeedia sisu tootmine üle teisele töötajale. Hageja ei tulnud toime ka suhtekorraldustegevuste ega SEO-artiklite planeerimise ja jälgimisega ning uudiskirjade planeerimise ja kirjutamisega. Uudiskirjad jäid pidevalt hiljaks ning neid ei avaldatud piisavalt tihti. Hagejale anti tagasisidet, aga sellega ta ei arvestanud; 2 (8)
-
-
kostja käitus õiguspäraselt. Kostja andis korduvalt turundusosakonna koosolekutel suuliselt hagejale tagasisidet ja nõudis töökohustuste korrektset täitmist. Kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, lepingu lõpetamise tingisid üksnes hageja minetused lepingu täitmisel, mitte hageja rasedus; nõutav hüvitis on ülemäära suur. Töölepingu lõpetamise asjaoludel tuleb hüvitist vähendada nullini. Arvestama peab hageja rasedusega seonduvat täiendavat tulu; kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue 100 000 €. Hageja rikkus korduvalt töölepingu p 2.8.7 (andmete kopeerimise keeld) ja p 2.10.3 (ülevõtmise keeld), mille eest näeb lepingu p 1.9 ette leppetrahvi 25 000 € iga rikkumise kohta. Ühes episoodis kopeeris hageja kostja konfidentsiaalset teavet, teises episoodis laadis kogu tööarvuti sisu enda isiklikule võrgukettale ja kustutas selle tööarvutist. Lisaks meelitas hageja kostja töötajaid teise ettevõttesse. Kui kohus otsustab mõista kostjalt välja suurema hüvitise kui 0 €, tasaarvestab kostja hageja nõude leppetrahvinõudega kattuvas ulatuses.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus tegi 30.08.2023 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hageja kõik nõuded, st tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas sama lepingu 21.07.2022 TLS § 107 lg 2 alusel, mõistis välja hüvitise 24 750 € (brutosumma) ja sellelt viivise alates 11.07.2022. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja 28.06.2023 tõenditaotluse.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
-
pooled sõlmisid 12.03.2021 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle turundusspetsialistina; hageja edutati jaanuaris 2022 ettevõtte turundusmeeskonna juhiks; hageja teavitas 28.04.2022 tööandja juhatuse liiget C ja 02.05.2022 juhatuse liiget Q suuliselt oma rasedusest; kostja pakkus 08.06.2022 videokõnes hagejale puhkust kuni augusti lõpuni, aga hageja seda ei soovinud. Kostja andis 09.06.2022 hagejale korralduse jätta ettevõtte sülearvuti, laadija ja kontori võtmed töökohale ning alates järgmisest päevast jätkata tööd kodukontorist. Kostja sulges 10.06.2022 ligipääsu hageja e-posti kontole ja teistele IT-programmidele. Hageja pöördus 10.06.2022 kostja poole selgituste saamiseks, kuidas ta kodust töötada saab. Kostja teatas, et tal ei ole enam hagejale tööd pakkuda ja oli taas nõus vormistama hagejale puhkuse kuni augusti lõpuni, kui hageja jääb rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hageja ei nõustunud tööandja ettepanekuga lõpetada tööleping kokkuleppel; kostja saatis 21.06.2022 hagejale e-kirjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millele lisas kokkuvõtte ülesütlemise aluseks olevate põhjenduste kohta. Kostja tugines TLS § 88 lg 1 p-le 2 väites, et hageja ei tulnud pikka aega toime oma tööülesannete täitmisega.
3.2.Töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Maakohus märkis siiski, et kohtumenetluse käigus muutis kostja mitmel korral oma õiguslikku positsiooni hagejaga töölepingu ülesütlemise aluse ja põhjuste osas. Töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ja sellele lisatud teatise kohaselt ütles kostja töölepingu üles hageja ebapiisava tööoskuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Seejärel väitis kostja, et hageja tööleping öeldi üles töökohustuste rikkumise tõttu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, käsitledes rikkumistena hageja väidetavaid rikkumisi alates 2021. a. Kostja lõpliku seisukoha järgi ütles ta töölepingu üles hageja rikkumiste tõttu, mis leidsid väidetavalt aset märtsist kuni juunini 2022. 3 (8)
3.3.Tööandja peab TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töölepingu ülesütlemisel pakkuma töötajale teist tööd. Kostja hagejale teist tööd ei pakkunud ega tõendanud, et tal ei olnud teist tööd pakkuda. Lisaks võib tööandja töötaja töölepingu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üles öelda vaid juhul, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus (TLS § 88 lg3). Kostja hagejale töölepingu kehtivuse ajal kirjalikku hoiatust ei esitanud. Kostja võttis 09.06.2022 hagejalt tööarvuti ja kontori võtmed ning teatas, et saadab hageja kodutööle (tegelikkuses blokeeris kostja koheselt ka kõik hageja digitaalsed ligipääsud töösüsteemidele), kuid ei teinud hagejale tema töö suhtes etteheiteid. Koosolekutel esitatud väidetavat etteheidet hagejale ei ole võimalik käsitleda hoiatusena, mis vastab TLS § 88 lg 3 nõuetele, mille järgi peab töötajale olema kahtlusteta selge töölepingu hilisem ülesütlemine juhul, kui tema tööülesannete täitmine ei parane.
3.4.Kostja ei võimaldanud hagejal alates 09.06.2022 täita tööülesandeid, sest võttis hagejalt ligipääsu kontorile ja veebirakendustele. Kostja teatas e-kirjaga 11.06.2022 hagejale, et kõige parem oleks lõpetada töölepingu vastastikkuse kokkuleppega ja pakkus lahkumisel kolme kuu palga suurust hüvitist (nagu töötaks hageja augusti lõpuni). Samas kirjas märkis kostja mh, et hageja on suurepärane, tore ja tark inimene, keda kostja juhatuse liikmel on väga hea meel oma sõbraks pidada. Nii survestas kostja hagejat lõpetama lepingut poolte kokkuleppel.
3.5.Kostja võttis omaks, et hageja teatas talle rasedusest 28.04.2022. Kostja tunnistajate ütlustest järeldas maakohus, et hageja suhtumine muutus negatiivseks pärast seda, kui ta oli teatanud kostjale rasedusest ja kostja hakkas hagejat diskrimineerima, jättes teda mh kutsumata koosolekutele ja vähendades töökohustusi. Hageja töötas kostja juures umbes 15 kuud ja sai jaanuaris 2022 ametikõrgendust, mistõttu pole eluliselt usutav kostja väide nagu puudunuks töötajal vajalikud teadmised ja oskused. Kostja ei esitanud kirjalikku tõendit, et hagejale oleks tehtud töölepingu kehtivuse ajal etteheiteid tööülesannete täitmise kvaliteedi osas.
3.6.Kõik kostja tunnistajad avaldasid, et hageja suhtumine muutus halvaks, kui kostja palkas F, kes võttis hageja töö üle. Nimetatu on ümber lükatud 10.06.2022 e-kirjaga, kus F tänab hagejat nendega olemise eest ja mh selle eest, et ta aitas Fl kohaneda. Nimetatu tõendab, et F ja hageja suhted olid hageja lahkudes head. Samuti nähtub C 11.06.2022 kirjast, et juhatuse liige kiidab hageja iseloomuomadusi mh märkides, et hagejal on suurepärane tööeetika ja motiveeritus. Maakohtu hinnangul ei oleks kostja juhatuse liige pöördunud hageja poole sel viisil, kui hageja oleks tahtlikult ja süstemaatiliselt rikkunud oma töökohustusi ja tekitanud ettevõttes negatiivset õhkkonda.
3.7.Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine (TLS § 104 lg 1). Kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles TLS-s sätestatud lubatud alusel, loetakse tööleping ülesöelduks põhjusel, et töötaja on rase või kasvatab alla kolmeaastast last (TSL § 92 lg 2 p 1). Seega on töölepingu ülesütlemine 21.06.2022 tühine ja TLS § 107 lg 1 alusel tööleping sel kuupäeval ei lõppenud. Korralisest ülesütlemisest peab töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva (TLS § 98 lg 1). Hageja taotlusel lõpetas maakohus töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 21.07.2022.
3.8.TLS § 109 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Ühe kuu hüvitise on kostja juba tasunud, mistõttu tuleb kostjalt mõista välja hüvitis 11 kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja töölepingu ülesütlemise ajal oli tema brutotöötasu kuus 2250 € ja hüvitise summaks kujuneb 24 750 €.
3.9.Kostja vastuväited hüvitise suurusele pole põhjendatud. Seadus ei luba hüvitise suurust vähendada riigilt saadavate hüvitiste ja toetuste arvel. Maakohus arvestas töölepingu lõpetamise asjaoludega, sh kostja poolt hageja survestamisega töölt lahkumiseks pärast hageja rasedusest teada saamist. Hageja jäi ilma töökohata, kuhu pärast lapsehoolduspuhkust tagasi tulla ja ilma sissetulekuta. Samuti ei ole rasedal lihtne saada tööle enne rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut. Hüvitiste ei ole alust vähendada põhjusel, et hageja töötas kostja juures 15 kuud. 4 (8)
3.10.Kostja tasaarvestusavalduse tegemise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei tõendanud, et hageja rikkus konfidentsiaalsuskohustusi ja kopeeris kostja arvutist konfidentsiaalset teavete. Ühtegi kirjalikku tõendit andmete kopeerimise kohta kostja ei esitanud. Tunnistaja Z väitel hageja pildistas oma telefoniga arvuti ekraanilt asju ja kustutas siis info ära. Samas tunnistaja vastas kohtu küsimusele, et ta ei näinud, kuid oletab, et hageja tegi pilti ja siis seadistas arvuti ümber. Seega tunnistaja tegelikkuses ei näinud, et hageja oleks mingit teavet tööandja arvutist kopeerinud või kustutanud. Tunnistaja W andis kohtuistungil ütlusi, justkui oleks ta seisnud nende ees ja näinud, et hageja salvestas väidetavaid varufaile. Täpsustavale küsimustele, kus ta täpselt seisis sel ajal, vastas tunnistaja, et oli köögis, aga arvuti ekraani ei näinud. Seega ei näinud kumbki tunnistaja, et hageja oleks kopeerinud konfidentsiaalset teavet. Järelikult ei ole kostja tõendanud, et hageja kopeeris kostja ärisaladust. Samuti ei tõendanud kostja, millist konkreetset ärisaladust (konfidentsiaalset teavet) hageja väidetavalt kopeeris ja millisele töölepingu punktile väidetav ärisaladus vastab. Nii ei ole kostjal nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.
3.11.Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja hüvitise vähendamist ja kolmanda võimalusena tasaarvestamist tema vastunõudega. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti töölepingu lõpetamise aluse, tegelikult lõpetati tööleping rikkumiste tõttu TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Kostja tõi esile elulised asjaolud (märtsist juunini 2022 toimunud sündmused), mis õigustasid töölepingu ülesütlemise.
4.2.Teiseks ei võtnud maakohus seisukohta küsimuses, kas hagejat pidi hoiatama. Hageja rikkus tahtlikult tööõhkkonda, meelestas teisi töötajaid üksteise ja juhtkonna vastu ning soovitas teistel töötajatel vahetada töökohta. Need asjaolud õigustavad töölepingu ülesütlemist ilma eelneva hoiatuseta.
4.3.Kolmandaks tegi maakohus olulisi kaalutlusvigu. Maakohus märkis, et kuivõrd töötaja M ja juhatuse liige C tänasid hagejat viisakusest tehtud töö eest, ei ole eluliselt usutav, et hageja tekitas negatiivsust ja rikkus teiste töötajate jaoks tööõhkkonda. Ühe töötaja ja juhatuse liikme viisakusavaldused ei lükka ümber kaheksa töötaja vahetult kogetut (mis on tõendatud töötajate kirjalike kinnituskirjade ja mitmete tunnistajate ütlustega).
4.4.Neljandaks ei hinnanud maakohus kinnituskirju ega pööranud tähelepanu tunnistajate L, H, D, N ütlustele. Need tõendid kinnitavad, et hageja rikkus tööülesandeid ja tekitas halba tööõhkkonda.
4.5.Viiendaks ei lahendanud ega käsitlenud maakohus kostja leppetrahvinõuet. Tunnistajate L ja D ütlusest nähtuvalt ei jää mingit mõistlikku kahtlust, et hageja rikkus ülemeelitamise keeldu. Maakohus oleks pidanud tuvastama nõude olemasolu ja tegema tasaarvestuse.
4.6.Kuuendaks ei kaalunud maakohus hüvitise vähendamise asjaolusid. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja rikkus töökohustusi ja töökeskkonda ning tahtlikult kahjustas kostja huve. Need on olulised asjaolud, mille arvestamisel tulnuks hüvitist vähendada.
4.7.Seitsmendaks jättis maakohus toimikusse võtmata uksekaardisüsteemi logid, mis näitavad tunnistaja D ütluste ebausaldusväärsust. Tunnistaja eksis täpse tööaja nimetamisel.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
5 (8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Lisaks ei vaidle pooled, et hageja töötasu enne töölepingu lõpetamist oli 2250 € kuus ja 11 kuu töötasu summa moodustab nõutava hüvitise.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.
8.1.Maakohus ei eksinud töölepingu lõpetamise aluse tuvastamisel.
8.1.1.Maakohus otsustas õigesti, et tervikuna jäid tõendamata kostja väited nii hageja rikkumiste kui ka tööülesannete ebapiisava täitmise kohta. Mõneti on vaidlustatud otsus ebaselge küsimuses, millised kostja etteheited tuleb liigitada TLS § 88 lg 1 p 2 (töövõime vähenemine) või p 3 (tööandja korralduste eiramine või töökohustuse rikkumine) alla. See ei muuda maakohtu põhjendusi ekslikuks ega anna alust hinnata poolte väiteid ja tõendeid maakohtust erinevalt.
8.1.2.Õige on kostja põhjendus, et tööandja ei pea töölepingu lõpetamisel esitama iga väidetava aluse õiguslikku kvalifikatsiooni. Maakohus aga ei ole kostjalt sellist kvalifikatsiooni ka nõudnud. Ülesütlemisavalduses (I kd tl 20A–24) tugines kostja sellele, et hageja ei saavutanud aja jooksul vajalikku taset ja iseseisvust tööülesannete täitmisel. Kostja tõi hageja töövaldkondade kaupa esile väidetavad puudused töös. Nende etteheidete põhjal sai kostja kaaluda lepingu lõpetamist TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Maakohus järeldas vaidlustatud otsuse p-des 19 ja 20 asjakohaselt, et kostja etteheited pole tõendatud ega eluliselt usutavad. Lisaks märkis kostja, et hageja suhtumine töösse (ja kollektiivi) halvenes ning nimetas üksikud juhtumid, kus töötaja väidetavalt ei järginud tööandja korraldusi. Need etteheited kuuluvad TLS § 88 lg 1 p 3 alla. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta oleks andnud hagejale just selliseid korraldusi, mille eiramist ta töölepingu lõpetamisel ette heidab. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-s 22 põhjendatult, et hageja negatiivne suhtumine töösse ega kollektiivi pole tõendatud.
8.1.3.Ülesütlemisavaldusest ega selle lisast ei nähtu etteheidet hagejale nagu oleks ta pannud toime varguse, pettuse vm teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu (TLS § 88 lg 1 p 5). Õige on maakohtu põhjendus vaidlustatud otsuse p-s 19, et tööandja ei saa hilisemas kohtumenetluses tugineda uutele ülesütlemise alustele, mis ei nähtu töölepingu ülesütlemise avaldusest. Seetõttu ei saa kostja kohtumenetluses edukalt tugineda töölepingu ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p-le 5.
8.1.4.Kokkuvõttes analüüsis maakohus vaidlustatud otsuses piisavas ulatuses neid etteheiteid, mis nähtuvad ülesütlemisavalduse lisast ja millele kostja tugines hagile vastates. Eeltoodud kaalutlustel pole kostja kaebuse esimene väide edukas.
8.2.Ainetu on kaebuse teine väide, et maakohus ei võtnud seisukohta hoiatamise vajalikkuse osas. Vaidlustatud otsuse p-dest 18 ja 21 nähtub nende koostoimes piisava selgusega, et maakohus pidas töötaja eelnevat hoiatamist vajalikuks. Eelneva hoiatamise kohustus tuleneb otseselt TLS § 88 lg 3 ls-st 1 ja see kehtib nii TLS § 88 lg 1 p 2 kui ka p 3 alusel lepingu lõpetamisel. Põhimõtteliselt on võimalik, et hoiatamine pole vajalik rikkumise raskuse tõttu vm põhjusel (TLS § 88 lg 3 ls 2), aga vastavaid asjaolusid pole kostja piisava selgusega esile toonud ega tõendanud. Eespool p-s 8.1.3 märgitud kaalutlustel ei saa kostja tugineda TLS § 88 lg 1 p-le 5. Eelkõige on siiski asjakohane märkida, et kui tööandja väited töötajale ette heidetava töö tegemise puuduse või töökohustuse rikkumise osas on niigi tervikuna tõendamata (nagu käesoleval juhul), siis ei olegi kohtul vaja eraldi käsitleda väidetava rikkumise raskust. 6 (8)
8.3.Maakohus ei eksinud diskretsiooni teostamisel, kui tuvastas hageja suhtes tehtud varasemate avalduste põhjal, et kostja hilisemad etteheited ei ole eluliselt usutavad. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Kaebuse kolmandas väites kahtluse alla seatud maakohtu hinnangud vastavad viidatud sätete tingimustele.
8.4.Kaebuse neljanda väitega kritiseerib kostja vaidlustatud otsust töötajate kirjalike seletuste hindamata jätmise ja tunnistajaütluste osaliselt arvestamata jätmise osas. See väide pole sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud otsuse p 22 esimeses lõigus märkis maakohus, et hindab kõiki tõendeid kogumis, mis on kooskõlas käesoleva otsuse eelmises p-s 8.3 viidatud tingimustega. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuse p 22 neljandas lõigus nii tunnistajate ütluste kui ka kostja esitatud töötajate kirjalikest seletustest (I kd tl 67–83) nähtuvat hinnangut, nagu oleks hageja suhtumine halvenenud pärast F (F) palkamist. Ühtlasi analüüsis maakohus samas väiteid hageja ebapädevuse, töökohustuste rikkumise ja tööõhkkonna halvendamise kohta. Maakohtu hinnang tõenditele, samuti ka kokkuvõttev järeldus töölepingu lõpetamise tegeliku põhjuse (hageja rasedus) kohta on õige ja piisavalt põhjendatud. Siinjuures pole oluline, et maakohus ei viidanud nimeliselt igale tunnistajale ja konkreetsetele dokumentaalsetele tõenditele, vaid üldistas neist lähtuvat ja käsitles seda koos tunnistajate ütlustega. Maakohus juhtis 17.01.2023 istungil poolte tähelepanu sellele, et menetlusvälise isiku kirjaliku ütluse tõendusjõud on pigem madal. Sellega on kooskõlas otsuses suurema kaalu omistamine tunnistajaütlustele. Maakohtu käsitlus on ka selles osas kooskõlas eelmises p-s 8.3 viidatud tingimustega
8.5.Kaebuse viies väide leppetrahvinõude lahendamata jätmise kohta on sisuliselt ainetu. Maakohus käsitles leppetrahvi nõuet vaidlustatud otsuse p-des 27 ja 28 ning otsustas neis kokkuvõttes õigesti, et kostjal ei ole esile toodud asjaoludel rahalist nõuet hageja vastu. Leppetrahvi saab VÕS § 158 lg 1, § 161 lg 1 ja lepingu alusel nõuda juhul, kui teine lepingupool on lepingut rikkunud. Kostja tugineb töölepingu p 2.8.7 (andmete kopeerimise keeld) ja p 2.10.3 (ülevõtmise keeld) rikkumisele. Maakohus tuvastas menetlusnorme oluliselt rikkumata, et hagejale nüüd alles kohtumenetluses ette heidetavad rikkumised pole piisvalt tõendatud. Siinjuures põhjendas maakohus oma järeldusi ja analüüsis vajalikus ulatuses tunnistajate ütlusi. Ka selles osas on kohane kostja töötajate kirjalike seletuste ja tunnistajate ütluste koos käsitlemine, sest neist nähtusid sarnased avaldused.
8.6.Samuti on ainetu kuues väide, nagu poleks maakohus kaalunud hüvitise vähendamise asjaolusid. Vaidlustatud otsuse p-s 25 põhjendas maakohus hüvitise määramist just 11 kuu töötasule vastavas summas.
8.7.Ringkonnakohus võttis 10.11.2023 määrusega vastu kostja tõendi (ukselogi, II kd tl 5– 8), millega ta soovis seada kahtluse alla tunnistaja D ütluste (I kd tl 147–149) usaldusväärsuse. Siinjuures asus ringkonnakohus oma määruses maakohtust erinevale seisukohale tõendi esitamise tähtaja osas. Siiski ei muutu ka kostja tõendi põhjal hinnang nimetatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas ja kaebuse seitsmes väide pole sisuliselt põhjendatud. Tunnistaja ütles, et tema ja hageja alustasid hommikul 8:30–9:00 ja töötasid õhtul üheksa või kümneni. Hiljem täpsustas ta, et tööpäeva algus võis olla ka kell 10. Kostja esitatud ukselogid kajastavad ainult kontorisse sisenemise kellaaegu 2021. a detsembrist kuni 2022. a märsini. Osade kannete järgi saabus tunnistaja tööle varem kui kell 9:00. Tunnistaja andis kohtus ütlusi 2023. a juunis, st umbes poolteist aastat hiljem. Tunnistaja ja hageja tööle saabumise kellaaeg ei olnud tunnistajale istungil jagatud teabe kohaselt väga oluline. Neil kaalutlustel ei anna üldistatud avaldus tööle saabumise aja ja ukselogist nähtuva paljudel päevadel mõneti erineva aja osas alust pidada tunnistaja ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. 7 (8)
9.Eelneva põhjal pole alust maakohtu otsust muuta. Hageja põhi- ja viivisnõuete õiguslik kvalifikatsioon on õige ning seda pole kostja oma kaebuses ka kahtluse alla seadnud.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.