Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Harju Maakohus Aleksandr Kondrašov 13.12.2023, Tallinn 2-20-10611 G.B.F hagi Q.K vastu varalise kahju hüvitise ja koolituskulude väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 4688,63 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja G.B.F (registrikood 14060968), lepinguline esindaja esindajad Anastassia Rumjantseva Kostja Q.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Määrata tsiviilasja hinnaks 4688,63 eurot.
2.Rahuldada G.B.F hagi osaliselt.
3.Välja mõista Q.Klt G.B.F kasuks koolituskulud 693 eurot.
4.Jätta rahuldamata G.B.F nõue välja mõista Q.Klt varalise kahju hüvitis 3995,63 eurot.
5.Jätta menetluskulud G.B.F kanda. Välja mõista G.B.Flt Q.K kasuks menetluskulud 6615 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb G.B.Fl tasuda Q.Kle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (13.12.2023). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.G.B.F (hageja/tööandja) esitas 16.04.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse (täpsustatud 08.05.2020) Q.K (kostja/töötaja) vastu. Hageja palus TVK-l välja mõista kostjalt leppetrahvi 1641,17 eurot, koolituskulud 1188 eurot, lisatasu/boonustasu 350 eurot, enamsaadud puhkuseraha 394,37 eurot.
2.Kostja esitas 03.05.2023 TVK-le avalduse hageja vastu, paludes mõista tööandjalt välja töötasu 2020. a märtsi eest 878,30 eurot ja viivise töötasult 8% aastas kokku 5,38 eurot.
3.TVK rahuldas 14.07.2020 otsusega hageja nõude osaliselt ja kostja nõude täielikult. TVK mõistis töötajalt tööandja kasuks välja enamsaadud puhkusetasu 409,10 eurot. TVK mõistis hagejalt kostja kasuks välja töötasu 2020. a märtsi eest 878,30 eurot ja viivise töötasult 5,38 eurot. TVK tasaarvestas hageja nõude kostja vastu tagastada enamsaadud puhkusetasu 409,10 eurot kostja nõudega hageja vastu maksta töötasu 878,30 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistis TVK hagejalt kostja kasuks välja töötasu 2020. a märtsi eest 469,20 eurot. TVK jättis rahuldamata hageja nõuded välja mõista kostjalt leppetrahv 1641,17 eurot, lisatasu/boonustasu 350 eurot ja koolituskulud 1188 eurot.
4.Hageja esitas 22.07.2020 Harju Maakohtule taotluse vaadata tööandja poolt 08.05.2020 TVK-le esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Hageja esitas 02.09.2020 hagiavalduse (täpsustatud 29.09.2020 ja 15.12.2021), paludes välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitise 2092,20 eurot, leppetrahvi 1498,50 eurot, firma koefitsiendi maksumuse (leppetrahvi) 350 eurot ja koolituskulud 693 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Hageja loobus 15.12.2021 menetlusdokumendis nõuetest välja mõista kostjalt leppetrahv 1498,50 eurot ja firma koefitsiendi maksumus (leppetrahv) 350 eurot. Kohus võttis 14.02.2023 määrusega vastu hageja avalduse loobuda mainitud nõuetest ja lõpetas sama määrusega menetluse nende nõuete osas.
6.Hageja esitas 15.12.2021 menetlusdokumendis (täpsustatud 06.10.2022) uue nõude välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis 1536,74 eurot. Kohus võttis 14.02.2023 määrusega hageja mainitud nõude menetlusse ja liitis selle käesoleva tsiviilasjaga.
7.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale. 2020. a märtsis otsustas tööandja vähendada ajutiselt töötajale makstavat töötasu, mille tõttu esitas kostja 27.03.2020 avalduse lepingu ülesütlemiseks alates 02.04.2020. Pärast kostja töölt lahkumist teostas hageja kontrolli ja tuvastas, et töötaja rikkus enda kohustusi, tekitades tööandjale kahju kokku 3995,63 eurot järgmiselt. Kostja kohustuseks oli pidada X OÜ (edaspidi X) raamatupidamist. Tööandaja tuvastas, et kostja ei esitanud veebruaris 2020 äriühingu raamatupidamisandmeid, rikkudes oma töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 87,71 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 87,71 eurot.
Töötaja oli kohustatud osalema Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) protsessides. Kostja jättis tähtajaliselt esitamata MTA-le F OÜ (edaspidi F) pakendite deklaratsiooni, rikkudes oma töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 132,29 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 132,29 eurot. Hageja väljastas 31.10.2019 käskkirja, mille kohaselt pidid kostja ja JK X inventuuri tegema. Kostja ülesandeks oli kontrollida JK poolt edastatud andmeid ja viima inventuuri lõpuni hiljemalt 31.12.2019. Kostja jättis inventuuri tegemata, rikkudes oma töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 91,16 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 91,16 eurot. Kostja ülesandeks oli esitada hiljemalt 31.012019 saldokinnitused ostu- ja müügireskontrost. Kostja rikkus kohustust kajastada korrektselt X tehinguid ettevõttega AS B, kuigi kõik andmed olid talle edastatud. Seetõttu tekkis X raamatupidamises summade vahe 12 857,18 eurot. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 72,57 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 72,57 eurot. Kostja kohustuseks oli pidada X grupi raamatupidamist, mh pidi kostja koostama X ja selle filiaali konsolideeritud aruande. Kostja ei koostanud aruannet tähtaegselt, rikkudes oma töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 952,51 eurot. Mainitud summale lisandub veel ühe töötaja A.H – kes pidi aruande koostamisega tegelema – palgafond 357,25 eurot. Aruande esitamata jätmise tõttu määras MTA Xile trahvi 1536,74 eurot. Hageja hüvitas Xile trahvi ja hagejal on õigus nõuda kostjalt 1536,74 eurot. Käsitletava rikkumisega tekitas kostja hagejale kahju kokku 2846,50 eurot. Töötaja kohustuseks oli pidada S OÜ (edaspidi S) raamatupidamist. Hageja poolt teostatud kontrolli käigus selgus, et mainitud äriühingu raamatupidamine on kajastatud ebaõigesti, näiteks ei kinnitanud kostja arveid. Lisaks ei teinud kostja S inventuuri. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 79,46 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 79,46 eurot. Hageja leidis, et eeltoodud rikkumised näitavad, et kostja ei ole korrektselt teinud enda tööd. Tööandja on aga maksnud töötajale tasu nõuetekohaselt tegemata töö eest 685,94 eurot. Mainitud summat saab lugeda hagejale tekitatud kahjuks, mida kostja peab hüvitama. Hageja selgitas, et pooled sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu. Kostja pidi osalema koolitusel, kus osalejad valmistatakse ette vanemraamatupidaja kuuenda taseme eksami sooritamiseks. Hageja pidi maksma tasu koolituse eest 1188 eurot. Töötaja kohustus kulude hüvitamiseks töötama hageja juures 24 kuud pärast koolituse lõppemist. Pooled leppisid kokku, et kui tööleping lõpetatakse 24 kuu jooksul ennetähtaegselt töötaja algatusel või tööandja ütleb lepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval põhjusel, peab töötaja hüvitama koolituskulusid summas, mis on töölepingu lõppemise päevaks vähenenud proportsionaalselt koolituse graafikus nimetatud ajaga. Koolituslepingu sõlmimise ajal töötas kostja Y OÜ-s (edaspidi Y), mis on hagejaga seotud äriühing. Kostja tööleping Yga lõppes siis, kui kostja asus 06.02.2019 tööle hageja juures. Vajadus koolituse järele oli tingitud sellest, et kostja pidi alustama hageja juures tööd ametikohal, mis nõudis varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni. Kostja jätkas koolitust olles juba hageja töötaja. Kostja lõpetas koolituse 29.05.2019, omandades vanemraamatupidaja kuuenda taseme kutsetunnistuse. Alates 30.05.2019 hakkas kulgema koolituslepingus sätestatud 24-kuine tähtaeg. Töölepingu lõppemise aja seisuga (02.04.2020) pidi kostja hüvitama koolituskulude maksumuse summas 693 eurot. Kostja tunnistas 04.04.2020 kirjas kohustust hüvitada koolituskulud. Asjaolu, et kostja ütles lepingu üles sellepärast, et tööandja oli vähendanud töötasu, ei välista hageja õigust nõuda koolituskulude hüvitamist.
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud, et ta rikkus töölepingut selles osas, et X raamatupidamisandmed jäid veebruaris 2020 esitamata. Andmed pidid olema esitatud pärast 20.03.2020. Kostja jäi aga 16.03.2020 haiguslehele ja 27.03.2020 esitas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei rikkunud töölepingut seoses MTA-le Fi pakendi deklaratsiooni esitamisega. Maksuhaldur on korduvalt pikendanud andmete esitamise tähtaega ja lõpptähtaeg oli 17.03.2020. Kostja jäi aga 16.03.2020 haiguslehele ja seejärel lõpetas ta töölepingu. Kostja selgitas, et X inventuuri tegemine oli hageja käskkirja järgi tehtud kostja ja JK ülesandeks. Käskkirja ettevalmistamisel teatas hageja kostjale, et JK täidab kõik käskkirjas väljatoodud ülesanded. Kostja lisati käskkirja ainuüksi sellepärast, et X raamatupidamine oli kostja teha. Kostjale teadaolevalt tegi JK inventuuri tähtaegselt. Seoses X ja AS B tehingute kajastamisega avaldas kostja, et tehingute kajastamiseks võrreldakse enne majandusaasta aruande esitamist saldot. Tavaliselt esitatakse aruanne kuni 30. juunini. Aastal 2020 lükati see tähtaeg edasi kuni 31.10.2020. Kostja väitel võis hageja välja toodud summade vahe X raamatupidamises olla tingitud sellest, et eelmine raamutupidaja oli sisestanud ebaõiged andmed. X grupi konsolideeritud aruande koostamise kohta selgitas kostja, et hageja ei andnud 2020. a korraldust koostada aruanne. Tõendamata on hageja väide, et MTA määras Xile aruande esitamata jätmise eest trahvi 1536,74 eurot. Tõendatud ei ole ka see, et trahv oleks MTA-le tasutud. Seoses hageja etteheidetega S raamatupidamise osas avaldas kostja, et ta ei saanud füüsiliselt ettevõtte laoseisu kontrollida, sest kostja töötas raamatupidamisbüroos. Raamatupidamiskanded olid tehtud kliendi andmete alusel. Perioodi lõppandmed ja andmed raamatupidamisprogrammis võisid erineda, sest 31.12.2019 oli tehtud muudatus laoseisus vastavalt kliendi esitatud aruandele. Hagejal ei ole kahju tekkinud. Tööandaja väitel on ta maksnud teistele töötajale tasu kostja töö tegemise eest. Mainitud summat ei saa pidada kahjuks, sest tööandja oleks sama palju maksnud kostjale töö tegemise eest. Tööandjal ei ole õigust nõuda koolituskulude hüvitamist, sest töötaja ütles töölepingu üles töötasu vähendamise tõttu. Pooled sõlmisid koolituslepingu ajal, kui kostja töötas Ys. Pooled ei leppinud kokku, et koolitusleping laieneb ka hagejaga 06.02.2019 sõlmitud töölepingule. Seega on lepingujärgne siduvusaeg seotud mitte hagejaga sõlmitud töölepinguga, vaid eelneva lepinguga. Lisaks ei ole lubatud kalduda lepinguga kõrvale seaduses sätestatust, mistõttu ei saa töötajat kohustada hüvitama hagejale koolituskulusid vastavalt lepingule lisatud graafikule. Ebaõige on hageja väide koolituse lõppemise aja osas. Kostja väitel lõppes koolitus 07.11.2018 ja sel ajal ei olnud poolte vahel töösuhet. Kostja ei tunnistanud 04.04.2020 kirjas hageja nõuet hüvitada koolituskulud. Kostja hinnangul on vaieldav, kas pooltel oli võimalus sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkulepe. Lepingu saab sõlmida kulude hüvitamiseks, mis ei kuulu tööandja koolituskohustuse alla. Praegu oli leping seotud kostja tööalase koolitusega, mis oli tööandja huvides. Kohtu põhjendused
9.Hageja on menetluse kestel osaliselt loobunud nõuetest ja on esitanud uue nõude. Kohus peab vajalikuks määrata tsiviilasja hind (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 136 lg 1). Hageja on esitanud 02.09.2020 hagiavalduses (täpsustatud 18.11.2020), 15.12.2021 ja 06.10.2022 menetlusdokumentides järgmised nõuded:
välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis 3995,63 eurot, mis kujuneb järgmiselt: hageja poolt teistele töötajale makstud töötasu 87,71 eurot + 132,29 eurot + 91,16 eurot + 72,57 eurot + 952,51 eurot + 76,46, kokku 1415,70 eurot;
A.H palgafond 357,25 eurot;
MTA poolt Xile määratud trahv 1536,74 eurot;
kostjale tegemata töö eest makstud tasu 685,94 eurot;
välja mõista kostjalt koolituskulud 693 eurot.
Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS § 134 lg 1 esimene lause) ja tsiviilasja hind on 4688,63 eurot
10.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
11.Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale (dtl 751– 753). Töösuhe lõppes 02.04.2020, kui töötaja ütles 27.03.2020 avaldusega töölepingu üles alates 02.04.2020, kuna tööandja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd (töölepingu seaduse (TLS) § 37 lg-d 1 ja 5; dtl 760). Hageja palus kohtul välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitise kulude katteks, mis on tööandjal tekkinud töötaja töökohustuste rikkumise tõttu. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt osa koolituskuludest, mida tööandja maksis töötaja koolitusel osalemise eest. Esmalt lahendab kohus hageja varalise kahju hüvitise väljamõistmise nõude ja seejärel käsitleb hageja nõuet välja mõista kostjalt koolituskulud.
12.Hageja kui tööandja esitas kostja kui töötaja vastu varalise kahju hüvitise väljamõistmise nõude. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25):
töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);
tööandjale on tekkinud või tekib kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka Riigikohtu 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 13);
kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).
13.Hageja heidab kostjale ette kokku viit töökohustuse rikkumist. Kostja ametijuhendi p 2 järgi oli tema põhiliseks ülesandeks raamatupidamisdokumentide asjaajamine vastavalt Eesti Vabariigi kehtivale seadusandlusele ja ametijuhendile, vajaliku informatsiooni tagamine aruannete ja analüüsi koostamise jaoks (dtl 754-755). 01.07.2019 sõlmitud töölepingu lisa 3 kohaselt oli kostja ülesandeks korraldada muu hulgas ettevõtete X, X Services ja S raamatupidamine (dtl 757). 03.11.2021 istungil tunnistas kostja, et X raamatupidamine oli tema korraldada (03.11.2021 kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:28:13 (I kd, tl 139–143).
14.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes tähtaegselt esitamata X Intrastat küsimustiku andmed (edaspidi ka rikkumine nr 1).
14.1.Hageja selgitas, et kostja pidi hiljemalt 14.03.2020 esitama X Intrastat küsimustiku andmed 2020. a veebruari eest. Andmete esitamise kohustuse näeb ette riikliku statistika seaduse (RStS) § 28 lg 1, mille järgi on andmeesitaja riikliku statistika tegija nõudmisel kohustatud õigeaegselt esitama tõesed ja täielikud andmed RstS § 16 lg 1 alusel koostatud ja § 18 lg-s 2 nimetatud viisil avaldatud küsimustiku ulatuses. Hageja väitel jättis kostja andmed tähtaegselt esitamata. Kohus leiab, et hageja väidet andmete esitamise tähtaja kohta tõendab Statistikaameti 03.04.2020 e-kiri, mille kohaselt oli 2020. a veebruari andmete esitamise tähtaeg 14.03.2020. Sama kiri kinnitab ka seda, et andmed olid mainitud kuupäeval esitamata (dtl 967-968).
14.2.Kostja avaldas, et tavaliselt toimus Intrastat küsimustiku andmete esitamine iga kuu 20. kuupäeval pärast käibemaksudeklaratsiooni esitamist. Enda väite tõendamiseks esitas kostja Statistikaameti 07.01.2022 vastuse, kus on välja toodud X Intrastat statistiliste aruannete esitamise kuupäevad (II kd, tl 172). Kohus leiab, et mainitud vastus ei tõenda kostja väidet. Statistikaameti kirjas puuduvad andmed 2020. a veebruari andmete esitamise tähtaja kohta. Mainitud tõendist nähtuvalt olid andmed perioodil jaanuar 2019–märts 2020 esitatud nii kuu alguses, kui ka kuu lõpus. Kostja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et andmete esitamine pidi toimuma iga kuu 20. kuupäeval. Seetõttu tuleb eelistada hageja esitatud Statistikaameti 03.04.2020 e-kirja, mis tõendab, et andmete esitamise tähtaeg oli 14.03.2020.
14.3.Tõendatud on, et kostja ei ole X Intrastat küsimustiku andmed 2020. a veebruari eest tähtaegselt esitanud. Kohus leiab, et jättes andmed esitamata on kostja rikkunud ametijuhendi p-i
2.Lisaks rikkus kostja TLS § 15 lg 2 p-i 1, mis sätestab, et kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti teeb töötaja kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi.
14.4.Hageja esitatud Statistikaameti 26.09.2019 ettekirjutus-hoiatus Xile sunniraha määramise kohta ei oma asjas tähtsust (II kd, tl 73). Mainitud dokument ei ole seotud hageja etteheitega kostjale seoses ettevõtte 2020. a veebruari andmete esitamata jätmisega. Lisaks vaidlustas kostja hageja väite, et amet tegi ettevõttele ettekirjutuse kostjast tulenevatel põhjustel. Kostja selgitas, et andmed jäid esitamata, kuna klient ei edastanud neid tähtaegselt raamatupidajale. Hageja ei ole tõendanud, et Statistikaamet väljastas 26.09.2019 ettekirjutuse-hoiatuse kostja töökohustuse rikkumiste tõttu.
15.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut, jättes tähtaegselt esitamata MTAle F pakendite aruande (edaspidi ka rikkumine nr 2).
15.1.Kohtule on esitatud kostja ja maksuhalduri vahel 2019. a lõpus ja 2020. a alguses toimunud kirjavahetus aruande esitamise kohta (I kd, tl 28–37; dtl 669–686). Dokumendist nähtub, et MTA palus esitada andmed hiljemalt 29.10.2019. Seejärel on tähtaega korduvalt pikendatud ja maksuhaldur palus esitada aruanne hiljemalt 17.03.2020. Kirjavahetuse järgi
toimus 21.02.2020 kohtumine MTA töötajaga, kus arutati seda, kuidas tuleks aruannet täiendada. Kostja esitatud väljavõte töövõimetuslehtedest tõendab, et kostja viibis alates 16.03.2020 kuni 09.04.2020 haiguslehel (I kd, tl 108). Selle perioodi jooksul esitas kostja töölepingu 27.03.2020 ülesütlemise avalduse ja pooltevaheline tööleping lõppes alates 02.04.2020 (dtl 760). Kohus leiab, et olukorras, kus töötaja oli võtnud haiguslehe 16.03.2020, ei saa heita temale ette aruande esitamata jätmist 17.03.2020. Alates haiguslehele jäämisest oli töötajal õigus keelduda töö tegemisest (TLS § 19 p 1). Hagejal oli aga keelatud lubada töövõimetuslehel viibivat kostjat tööle (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 61 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole F pakendite aruande esitamata jätmine 17.03.2020 hinnatav kostja töölepingu rikkumisena.
15.2.Hageja väitel oli kostjal alates 29.10.2019 kuni 17.03.2020 piisavalt aega selleks, et esitada pakendite aruanne. Kohtu hinnangul ei anna hageja seisukoht alust väita, et kostja on rikkunud töölepingut. Kohtule esitatud maksuhalduri ja kostja kirjavahetuse kohaselt on MTA korduvalt pikendanud andmete esitamise tähtaega. 21.02.2020 toimus kohtumine maksuhalduriga, kus arutati seda, kuidas tuleks aruannet täiendada. Kostja selgitas, et veebruari lõpus-märtsi algsuses tegeles ta muude prioriteetsemate ülesannetega ning märgitud vahemikku jäi ka tema puhkus. Töötaja on töösuhtes teatud määral iseseisev ja ta saab järjestada enda tööülesandeid. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et vaatamata MTA korraldusele esitada andmed hiljemalt 17.03.2020, oleks tööandja seadnud töötaja kohustuseks valmistada deklaratsioon ette varem kui 17.03.2020. Seega oli kostjal õigus otsustada, millises järjekorras ta enda tööülesandeid täidab. Praegu on oluline see, et päev enne andmete esitamise tähtaja saabumist jäi kostja haiguslehele ja see andis talle õiguse keelduda töö tegemisest. Seetõttu ei saa töötajale heita ette töölepingu rikkumist andmete esitamata jätmise tõttu.
16.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes tegemata X inventuuri hiljemalt 31.12.2019 (edaspidi ka rikkumine nr 3).
16.1.Hageja avaldas, et ta andis 31.10.2019 käskkirjaga korralduse läbi viia X dokumentide inventuur ning koostada ja esitada järgmised dokumendid: kõikide dokumentide loetelu, dokumendihalduse akt, dokumentide inventuuri akt. Tööandja määras, et inventuuri tegemise eest vastutavad kostja ja JK. Need hageja väited on tõendatud kohtule esitatud tööandja 31.10.2019 käskkirjaga (dtl 794). Hageja esitatud JK 18.12.2019 e-kiri (I kd, tl 46-47), inventuuri faili metaandmed (dtl 655; tõlge: I kd, tl 150a) ja JK töögraafik (dtl 702) tõendavad, et JK lõpetas 18.12.2019 hageja käskkirjaga seatud ülesanded ja edastas andmed kostjale kontrollimiseks. Hageja väitel ei olnud JK ülesandeks andmete kontrollimine ja inventuuri lõpule viimine. Seda pidi kostja tegema. Lisaks pidi kostja dokumentide inventuuri akti esitama.
16.2.Kostja kinnitas, et X inventuuri tegemine oli 31.10.2019 käskkirja kohaselt tema ülesandeks (03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 00:47:23 (I kd, tl 139–143); kostja 31.01.2022 menetlusdokument (I kd, tl 168–171). Lisaks selgitas kostja, et käskkirja ettevalmistamise ja selle töötajale üleandmise käigus selgitas hageja, et JK pidi kõiki käskkirjas välja toodud ülesandeid täitma ning kostja oli kantud käskkirjasse üksnes sellepärast, et tema ülesandeks tol ajal oli teha X raamatupidamine. Kostjale teadaolevalt koostas JK hiljemalt 31.12.2019 kõikide dokumentide loetelu. Käskkirjas mainitud dokumendihalduse akti ja dokumentide inventuuri akti koostamine on lihtsalt dokumendi vormistamine.
16.3.Kohtule esitatud tööandja 31.10.2019 käskkiri tõendab, et X dokumentide inventuuri tegemine ja käskkirjas välja toodud dokumentide koostamine oli kostja ja JK ülesandeks. Kostja ei ole tõendanud enda väidet, et tema roll inventuuri tegemisel oli üksnes formaalne ja et kogu töö pidanuks JK tegema. Seetõttu on põhjendatud lähtuda käskkirjas märgitust, et inventuuri tegemine oli kostja ja JK ülesandeks. Hageja esitatud JK e-kiri tõendab, et ta lõpetas 18.12.2019 enda ülesanded ja edastas andmed kostjale kontrollimiseks (I kd, tl 46-47). 31.10.2019 käskkirja
ja JK 18.12.2019 kirja kogumis hinnates pidanuks kostja vähemalt kontrollima JK poolt ette valmistatud materjale. Kostja ei ole tõendanud, et ta on kontrollinud teise töötaja poolt talle saadetud materjale. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et tema või teine töötaja oleksid täies mahus täitnud muud käskkirjaga neile pandud ülesanded. Kohus leiab, et jättes käskkirjast tulenevaid ülesandeid täitmata, on kostja rikkunud ametijuhendi p-i 2 ja TLS § 15 lg 1 p-i 1. Lisaks rikkus kostja TLS § 15 lg 2 p-i 3, mis sätestab, et töötaja täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi.
17.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes korrektselt kajastamata X tehinguid ettevõttega AS B (edaspidi ka rikkumine nr 4).
17.1.Hageja selgitas, et kostja on eksinud X ja AS B vahel toimunud tehingute kajastamisel, mistõttu on X raamatupidamisdokumentides tekkinud viga summas 12 857,18 eurot (dtl 988– 993). Hageja väitel olid kostjale kõik vajalikud andmed edastatud 19.12.2019 (dtl 707; tõlge: I kd, tl 151).
17.2.Kostja selgitas, et hageja 29.09.2020 kirjas, kus on välja toodud vahe 12 857,18 eurot tekitanud arved, puuduvad arvete kuupäevad ja andmed selle kohta, kes sisestas andmed raamatupidamisprogrammi. Kostja tegeles X raamatupidamisega alates 01.07.2019 ja vaidlusalused arved võis sisestada eelmine raamatupidaja. Seega võis erinevus summas 12 857,18 eurot olla tingitud teise töötaja veast.
17.3.Kohtu hinnangul on hageja 29.04.2020 kirjaga tõendanud, et X ja AS B tehingute kajastamisel raamatupidamisdokumentides on tekkinud 12 857,18 euro suurune vahe X kahjuks (dtl 988–993). Tõendamata on aga see, et mainitud vahe oli põhjustatud kostja poolt. Kostja väitis, et hageja kirjas välja toodud arved võis eelmine raamatupidaja programmi sisestada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sisestas numbrite erinevust põhjustanud andmed. 29.04.2020 kirjas puuduvad arvete kuupäevad, mille abil saaks neid siduda kostjaga, kes korraldas X raamatupidamist alates 01.07.2019. Hageja esitatud väljavõte pearaamatust (I kd, tl 193–209) ei tõenda hageja väidet, et kostja sisestas arved. Väljavõte on esitatud 31 lehel ja hageja ei ole näidanud, millised väljavõttes sisalduvad kanded vastavad 29.04.2020 kirjas esitatud arvetele. Kohus ei tuvastanud pearaamatus kandeid, millel oleksid samad arvete numbrid nagu mainitud kirjas. Otsides pearaamatust kandeid hageja kirjas välja toodud numbrite järgi, on kohus tuvastanud, et mõned kanded olid tehtud Diana nimelise isiku poolt (nt 29.04.2020 kirjas esitatud ostuarve nr 201757 summas 5548,42 eurot ja ostuarve nr 201782 summas 6048,31 eurot; Diana nimeline isik tegi pearaamatusse kanded mainitud summades). Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks X dokumentides ebaõigesti kajastanud tehinguid AS-ga B.
17.4.Hageja selgitas, et kostja pidanuks X andmeid kontrollima, saldo võrdlusi tegema ja vead tuvastama. Kohus leiab, et hageja seisukoht ei anna alust väita, et kostja on rikkunud töökohustusi. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et tööandja oleks andnud töötajale korralduse kontrollida X raamatupidamislike andmeid AS-ga B tehtud tehingute osas. Töötajal võib tekkida kohustus asuda andmeid kontrollima siis, kui tekib kahtlus andmete õigsuse osas. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et pooltevaheliste töösuhte kestuse jooksul oleks tekkinud kahtlus, et andmed X raamatupidamises ei ole õiged, mistõttu pidanuks kostja neid kontrollima. Hageja 29.04.2020 kirjast nähtuvalt võis teave andmete ebaõigsuse kohta olla laekunud enne kirja saatmist, nt märtsi lõpp või aprilli algus. Kostja viibis alates 16.03.2020 kuni 09.04.2020 haiguslehel (I kd, tl 108) ning tööleping lõppes 02.04.2020 (dtl 760), mistõttu ei saa heita kostjale ette seda, et ta ei asunud andmeid kontrollima ega kõrvaldanud kahtlust andmete õigsuse osas.
18.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes esitamata X igakuiseid konsolideeritud aruandeid (edaspidi ka rikkumine nr 5).
18.1.Hageja selgitustest nähtub, et Xil on filiaal Rootsis. Hageja väitel oli kostja ülesandeks esitada igakuiselt ettevõtte (st X koos filiaaliga) konsolideeritud aruanne. Hageja poolt 03.11.2021 istungil antud selgitustest nähtub, et mainitud aruanne hõlmab järgmist: raha liikumine, saldo, bilanss ja kasumiaruanne (03.11.2021 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:09:39 (I kd, tl 139–143). Hageja sõnul oleks kostja väide, et konsolideeritud aruanne esitatakse kord aastas olnud õige juhul, kui Xil olnuks Rootsis tütarettevõte või sidusettevõte.
18.2.Kostja selgitas, et enne 01.07.2019, kui kostja hakkas tegelema Xi raamatupidamisega, ei tehtud igakuiseid ettevõtte konsolideeritud aruandeid. Hageja esitas Xi 2019. a konsolideeritud aruande alles 2020. a koos majandusaasta aruandega. Ka edaspidi peaks konsolideeritud aruande esitatama koos majandusaasta aruandega kord aastas. Tööandja ei andnud töötajale korraldust koostada ettevõte konsolideeritud aruanne.
18.3.Kohus leiab, et kuna kostja ülesandeks oli X raamatupidamise korraldamine, saab tema kohustuseks pidada ka konsolideeritud aruande koostamist. Hageja esitatud rahvusvahelise finantsaruandluse standard (IAS) 27 „Konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruandlus“ reguleerib konsolideeritud finantsaruannete koostamist ja esitamist ettevõtete grupi jaoks, kes on emaettevõtte kontrolli all (I kd, tl 152–155). Mainitud standardis puuduvad andmed selle kohta, kui tihti tuleks konsolideeritud aruanded koostada. Mainitud dokumendis ei ole välja toodud ka aruannete esitamise tähtajad. Hageja väitel oli vaja esitada konsolideeritud aruanne kord kuus, kuna Xil oli Rootsis asuv filiaal, mida ei loeta eraldi juriidiliseks isikuks. Kohustust esitada hageja viidatud konsolideeritud aruanne ei saa kohtu hinnangul tuletada hageja viidatud käibemaksuseaduse (KMS) § 27 lg-st 1. Viidatud säte ei näe ette kohustust esitada igakuiselt äriühingu ja tema filiaali konsolideeritud aruanne. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostjal oli kohustus esitada kord kuus Xi konsolideeritud aruanne hageja välja toodud kujul (raha liikumine, saldo, bilanss ja kasumiaruanne). Kuivõrd tõendamata on, et kostjal oli kohustus koostada igakuiselt konsolideeritud aruanne, ei saa heita talle ette töökohustuse rikkumist olukorras, kus aruanne jäi esitamata.
19.Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut, sest ta kajastas S raamatupidamisdokumentides ebaõigeid andmeid (edaspidi ka rikkumine nr 6).
19.1.Hageja avaldas, et S 2019. a raamatupidamisandmete kontrolli käigus selgus, et andmed on kajastatud valesti, sest kostja jättis osa arveid kinnitamata. Inventuur pidi valmis saama jaanuaris 2020 ja see pidi kajastama andmeid 31.12.2019 seisuga. Hageja poolt 03.11.2021 istungil antud seletusest järeldub, et kostja pidi igakuiselt laoseisu ja saldot bilansiga võrdlema (03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 01:19:18 (I kd, tl 139–143). Hageja 01.05.2020 kirja järgi oli arve nr 300438 kaks korda erinevate numbrite all programmi sisse kantud (dtl 994-995, tõlge: II kd, tl 83).
19.2.Kostja tunnistas 03.11.2021 istungil, et ta pidi igakuiselt laoseisu bilansiga võrdlema ja ta on seda teinud (03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 01:20:25 (I kd, tl 139–143). Mainitud istungil ja menetlusdokumentides täpsustas kostja, et tema ei saanud S laoseisu füüsiliselt kontrollida. Kõik raamatupidamiskanded olid tehtud kliendi esitatud andmete põhjal. Perioodi lõppandmed võisid erineda andmetest raamatupidamisprogrammis, sest 31.12.2019 seisuga olid tehtud muudatused laoseisus vastavalt kliendi esitatud aruandele.
19.3.Tööandja esitas kohtule oma 01.04.2020 kirja töötajale, kus hageja palus kostjal vastata muu hulgas järgmisele küsimusele: „Kas ettevõttes S OÜ seisuga 31.12.2019 on allkirjastatud
varude inventuur? Kas varude jäägid on kontrollitud, maha kantud, muudetud, hinnatud vastavalt inventuuride lehtedele?“ (dtl 766-767). Kostja vastas 02.04.2020 kirjas hageja küsimusele järgmiselt: „31.12.2019 seisuga vastas laojääk S esindaja poolt saadud andmetele. S lao inventuuri ei teinud“ (dtl 1115-116; tõlge: I kd, tl 63). Kostja selgitusest nähtub, et ta kandis dokumentidesse S poolt saadud andmed. Kostja avaldas sama seisukohta ka kohtumenetluses. Võimalik on, et pärast kannete tegemist võis selguda, et töötaja sissekantud andmed erinevad tegelikust seisust. Aga olukorras, kus kostja tegi kandeid ettevõttelt saadud teabe põhjal, ei saa talle heita ette töökohustuste rikkumist. Kostjalt ei saanud oodata kliendi laos inventuuri läbiviimist selleks, et veenduda ettevõttelt laekunud teabe õigsuses. Kohtu hinnangul on tõendamata kostja töökohustuste rikkumine S raamatupidamisdokumentides andmete kajastamise osas.
20.Ülaltoodud kokku võttes on kohus seisukohal, et kostja on rikkunud töökohustusi kahel korral – kostja pani toime rikkumise nr 1 (otsuse p 14) ja rikkumise nr 3 (otsuse p 16). Hageja etteheited kostjale seoses töökohustuste rikkumisega ülejäänud osas (st rikkumised nr 2, 4, 5 ja 6) ei ole põhjendatud ja kostja ei ole selles osas töölepingut rikkunud. Alljärgnevalt hindab kohus, kas rikkumised nr 1 ja 3 on põhjustanud hagejale kahju. Kuna kostja ei ole rikkumisi nr 2, 4, 5 ja 6 toime pannud, puudub vajadus käsitleda, kas need väidetavad rikkumised on hagejale kahju tekitanud.
21.Hageja selgitas, et rikkumiste nr 1 ja nr 3 tõttu pidi teine töötaja – JK – tegema kostja poolt tegemata jäänud tööd või parandama vigu kostja töös.
22.Kui algselt oli hageja seisukohtadest võimalik aru saada, et JK oli hageja töötaja, siis 05.05.2023 ja 22.05.2023 menetlusdokumentides asus hageja väitma, et JK oli Y töötaja (II kd, tl 69–72, tl 94–97). Kohus lähtub hageja viimastes dokumentides märgitust ja mõistab hageja väiteid selliselt, et hageja tellis Ylt kostja poolt teostamata jäänud töö tegemise ja kostja töös esinevate vigade parandamise. Töid teostas Y töötaja JK, kellele hageja maksis tasu. Mainitud tasu loeb hageja enda kahjuks, mida kostja põhjustas töökohustuse rikkumisega. Hageja avaldas, et seoses rikkumisega nr 1 maksis ta JKle tasu 87,71 eurot ja rikkumise nr 3 tõttu maksis hageja JKle tasu 91,16 eurot (hageja 06.10.2022 menetlusdokument (II kd, tl 10–12).
23.Kostja on menetluses vaidlustanud hageja väiteid kahju tekkimise ja kahju kujunemise kohta. Seega pidi hageja tõendama, et kostja rikkumised on põhjustanud või põhjustavad talle kahju. Hageja selgitas, et seoses rikkumisega nr 1 tegi JK tööd 6,14 tundi ning rikkumise nr 3 tõttu tegi JK tööd 6,38 tundi (hageja 29.09.2020 menetlusdokument (I kd, tl 72–78), hageja 06.10.2022 menetlusdokument (II kd, tl 10–12). Hageja soovis tõendada enda väidet 29.05.2020 kaetud tööde aktiga (I kd, tl 80, dtl 1144) ja JK tööaruandega (dtl 1140, dtl 1142-1143; tõlge: I kd, tl 56, tl 58). Hageja esitatud tõendite alusel ei ole kohtul võimalik veenduda selles, et JK tegi tööd dokumentides välja toodud mahus. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja on maksnud või peab maksma JKle tasu tööandja väidetud summas.
23.1.Hageja esitas kohtule 29.05.2020 kaetud tööde akti (I kd, tl 80, dtl 1144). Mainitud dokument on koostatud hageja poolt, mistõttu on see hinnatav poole seletusena. Seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega (Riigikohtu 26.10.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21). Kuna 29.05.2020 kaetud tööde akt ei ole hinnatav tõendina TsMS § 229 mõttes, jätab kohus selle arvestamata.
23.2.Hageja esitas kohtule JK poolt koostatud tööaruande (dtl 1140, dtl 1142-1143; tõlge: I kd, tl 56, tl 58). Dokumendi järgi tegi JK tööd rohkem kui 6,14 tundi ja 6,38 tundi. Hageja ei ole selgitanud, millised aruandes sisalduvad toimingud on seotud rikkumistega nr 1 ja nr 3. Kohtul ei ole võimalik dokumendi alusel veenduda selles, et JK tegi tööd aruandes märgitud mahus.
23.3.Kohus juhtis 19.04.2023 istungil hageja tähelepanu, et esitatud dokumendid ei tõenda töö tegemist ja et esitatud tabelist ei pruugi olla piisav selleks, et lugeda hageja väiteid tõendanuks (II kd, tl 64–68). Hageja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et JK tegi tööd hageja väidetud mahus. Hageja ei ole esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta on maksnud JKle tasu rikkumiste nr 1 ja nr 3 kõrvaldamise eest või et tal on kohustus tasu maksta. Kohus on seisukohal, et tõendamata on, et hagejale on tekkinud või tulevikus tekib kahju.
24.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja ei ole rikkumisi nr 2, 4, 5 ja 6 toime pannud. Seega ei kuulu rahuldamisele hageja nõue välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis mainitud rikkumiste tõttu tekkinud kulude katteks. Kohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et rikkumised nr 1 ja 3 on tekitanud või tekitavad tööandjale kahju. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis nende rikkumiste tõttu tekkinud kulude katteks.
25.Hageja loeb enda kahjuks kostjale tegemata töö eest makstud töötasu 685,94 eurot. Kohus mõistab hageja väidet selliselt, et kuna tööandja hinnangul pani töötaja toime rikkumised nr 1–6, ei ole ta selles osas tööd nõuetekohaselt teinud, mistõttu ei ole kostjal õigust saada töötasu ebakorrektselt tehtud töö eest. Seetõttu peaks kostja saadud töötasu hagejale hüvitama.
25.1.Esmalt toob kohus välja, et ebaselgeks jääb, kui suure töötasu maksis hageja kostjale iga väidetavalt nõuetekohaselt täitmata töösoorituse eest ehk hageja poolt esitatud selgituste alusel ei ole võimalik tuvastada, kuidas hageja väidetud 685,94 eurot jaguneb töökohustuste rikkumiste vahel. Hageja esitas summa kujunemise 29.09.2020 ja 06.10.2022 menetlusdokumentides (I kd, tl 72–78; II kd, tl 10–12). Arvestus sisaldub ka 29.05.2020 kaetud tööde aktis, kuid kohus ei arvesta mainitud tõendit otsuse p-s 23.1 esitatud põhjustel (I kd, tl 80, dtl 1144). Mitte üheski dokumendis ei ole hageja selgitanud, kui suures summas on kostjale makstud töötasu iga nõuetekohaselt tegemata tööosa (sisuliselt rikkumiste nr 1 kuni 6) eest. Hageja on küll 19.04.2023 istungil käsitletava summa kohta märkinud, et töötaja sai lisaraha (II kd, tl 19.04.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:09:08 (II kd, tl 64–68), kuid hilisemates dokumentides ei ole hageja enda väidet täpsustanud. Seega puudub alus väita, et tööandja oleks maksnud töötajale iga nõuetekohaselt täitmata töösoorituse – mida hageja loeb töölepingu rikkumiseks – eest suuruselt täpselt kindlaksmääratavat töötasu. Sellel põhjusel ei saa kohus kontrollida hageja esitatud summa kujunemist ja põhjendatust, mis välistab hageja nõude rahuldamise.
25.2.Teiseks on kohus seisukohal, et tööandjal ei ole õigust nõuda töötajale makstud töötasu tagastamist isegi juhul, kui töötaja jätab tööülesanded teatud osas nõuetekohaselt täitmata, pannes sellega toime töökohustuste rikkumise. Puudub vaidlus, et pooled ei leppinud kokku tasu maksmises soorituste arvu järgi (nt tükitöö). Töölepingu p-de 6.1–6.3 järgi makstakse kostjale igakuiselt töötasu 1296,68 eurot, boonustasu 648,34 eurot ja lisatasu (dtl 751–753). Sellest nähtub, et kostjale maksti igakuiselt töötasu töö tegemise eest, mis ei olnud seotud kindla töösoorituse tegemisega. Seega on usutav, et kostja on kogu hageja juures töötamise perioodi jooksul teinud tööd, mistõttu on töötajal õigus saada töötasu ja hagejal on kohustus maksta kostjale tasu töö eest. Tööandjal on vastav kohustus olemas ka juhul, kui töötaja on tööandja hinnangul jätnud töö teatud osas nõuetekohaselt tegemata. Olukorras, kus töötaja ei täida tööülesandeid korrektselt, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui täidetud on kahju hüvitamise eeldused. Töötaja kohustuste rikkumine ei tee olematuks töösuhet tööandja ja töötaja
vahel, mille raames on tööandjal kohustus töötajale töötasu maksta. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et poolte vahel eksisteerinud töösuhe oleks teatud põhjusel käsitletava rahasumma tasumise ajaks ära langenud, mistõttu ei olnuks kostjal õigust töötasu 685,94 eurot saada ja mis oleks andnud tööandjale õiguse nõuda makstud raha tagastamist.
25.3.Kohus leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt töötasu 685,94 eurot tagastamist.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis 3995,63 eurot (nõude koosseis on välja toodud otsuse p-s 9).
27.Kuivõrd hageja varalise kahju hüvitise väljamõistmise nõue jääb rahuldamata, puudub vajadus käsitleda muid kahju hüvitamise nõude eeldusi (kostja süü aste jne; vt otsuse p 12).
28.Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt koolituskulud 693 eurot.
29.Kohtule esitatud andmetest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu. Lepingu järgi kohustus hageja maksma koolituse eest 1188 eurot, kostja ülesandeks oli osaleda lepingu lisas nr 1 nimetatud koolitusel (dtl 996). Lepingu lisas nr 1 nimetatud koolituse pealkirjaks on märgitud: „Ettevalmistuskursus raamatupidaja kutseeksami – tase 6 sooritamiseks (vanemraamatupidaja; dtl 997)“. Koolituslepingu p 6 kohaselt kohustus töötaja rakendama koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides ning töötama hageja juures 24 kuud pärast koolituse lõppemist (siduvusaeg). Mainitud tähtaja möödumisel loetakse koolitusleping lõppenuks. Lepingu p-st 7 nähtub, et kui tööleping lõpetatakse ennetähtaegselt siduvusaja jooksul töötaja algatusel või TLS § 88 alusel, kohustub töötaja hüvitama tööandjale koolituskulud, mis on töölepingu lõppemise päevaks proportsionaalselt vähenenud koolituste graafikus nimetatud ajale (dtl 996). Puudub vaidlus, et kostja läbis edukalt koolituse. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nad sõlmisid koolituslepingu ajal, kui nende vahel puudus töösuhe. Lepingu sõlmimise hetkel töötas kostja töölepingu alusel Ys. Kostja tööleping mainitud ettevõttega lõppes 06.02.2019 (I kd, tl 128) ja samal päeval asus kostja tööle hageja juurde (dtl 751–753).
30.Koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimist reguleerib TLS § 34. Mainitud sätte lg 1 näeb ette, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Õiguskirjanduses selgitatakse, et koolituskulude hüvitamise kokkulepet saab sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid. Kokkuleppe sõlmimine on seega õigustatud, kui tegemist ei ole koolitusega, mida tööandja peab töötajale tagama ja kulud ületavad tavapäraseid koolituskulusid (Egle Käärats jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 92). Samas õiguskirjanduses tuuakse välja, et koolitus, mida tööandja peab tööajale TLS § 28 lg 2 p 5 järgi tagama, on selline, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud töötajate tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks. Koolitamiskohustus tekib tööandjal muu hulgas tööks vajalike kutseoskuste muutmisel või juhul, kui töö iseloom eeldabki pidevat enesetäiendamist vajalike kutseoskuste ja teadmiste säilitamiseks (Egle Käärats jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 82).
31.Kohus hindab, kas kostja poolt läbitud kuuenda taseme vanemraamatupidaja eksami sooritamiseks ettevalmistav koolitus oli selline, mille puhul oli pooltel õigus sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkulepe (TLS § 34) või tegemist oli koolitusega, mille läbimise oli tööandja kohustatud töötajale tagama (TLS § 28 lg 2 p 5).
32.Hageja selgitas, et enne koolituse läbimist vastas kostja kvalifikatsioon vanemraamatupidaja viiendale tasemele. Tänu koolitusele omandas kostja kõrgema, st vanemraamatupidaja kuuenda taseme kvalifikatsiooni. Koolitusleping oli sõlmitud ajal, kui kostja töötas Ys. Mainitud ettevõte ja hageja on seotud äriühingud, sest neil on samad lõplikud kasusaajad. Seoses ettevõttesisese tööjõureformiga tegi hageja kostjale ettepaneku minna Yst üle tööle hageja juurde. Töökoha vahetuse eelduseks oli aga raamatupidaja kõrgema taseme kvalifikatsiooni saamine. Tänu koolitusele omandas kostja kõrgema kvalifikatsiooni ja asus tööle hageja juurde uuele ametikohale varasemast kõrgema töötasuga (hageja 29.09.2020, 07.09.2020, 15.12.2021, 09.03.2022, 22.05.2023 menetlusdokumendid (I kd, tl 72–78, tl 118–123, tl 146–150, tl 189– 182; II kd, tl 94–97). Kostja ei ole hageja neid väiteid vaidlustanud.
33.Kohus leiab, et kuuenda taseme raamatupidaja koolitust ei saa pidada selliseks koolituseks, mille läbimise peaks tööandja töötajale tagama (TLS § 28 lg 2 p 5). Selliseks koolituseks saaks pidada õppetegevust, kus töötaja omandaks või arendaks oskusi ja teadmisi, mis olid kostjal vajalikud selleks, et täita viienda taseme raamatupidaja tööülesandeid. Praegu võimaldas hageja kostjal omandada uusi teadmisi ja tõsta enda kvalifikatsiooni. Hagejal ei olnud kohustust pakkuda kostjale kõrgema kvalifikatsiooni omandamist võimaldavat koolitust, sest seda polnud vaja kostja viienda taseme raamatupidaja töökohustuste täitmiseks. Lisaks puudus hagejal vastav kohustus ka sellepärast, et ta ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostja tööandjaks. Hageja selgitustest nähtub, et koolituse läbimine oli vajalikuks eelduseks selleks, et kostja saaks asuda tööle hageja juurde raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi kohale, mis eeldab varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni ja kus makstakse ka kõrgemat töötasu. Puudub vaidlus, et kostja läkski tööle mainitud töökohale. Hageja selgitas ka seda, et tavapäraselt jääb koolituste maksumus vahemikku 150 eurot kuni 300 eurot (hageja 15.12.2021 menetlusdokument (I kd, tl 146–150). Vaidlusaluse koolituse eest maksis hageja 1188 eurot (I kd, tl 126). Seega ületavad koolituse kulud tavapäraseid koolituskulusid. Arvestades neid asjaolusid kogumis on kohus seisukohal, et hageja ja kostja sõlmisid TLS § 34 lg 1 järgse kokkuleppe koolituskulude hüvitamise kohta.
34.Kostja avaldas, et 13.08.2018 sõlmitud koolitusleping ei olnud 06.02.2019 sõlmitud töölepingu lisaks, vaid poolte vahel sõlmitud eelmise lepingu lisaks (kostja 19.11.2020 menetlusdokumendi p 40 (I kd, tl 95–102). Kohus leiab, et koolituslepingu päises sisalduv viide kostja töölepingule Ysiga ei anna alust väita, et koolitusleping ei ole pooltele siduv. Kohus toob välja, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (Riigikohtu 12.10.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-7989, p 17). Tõlgendades koolituslepingut VÕS § 29 lg 5 alusel asub kohus seisukohale, et pooled avaldasid tahet sõlmida koolitusleping selliselt, et see oleks kohaldatav hagejale ja kostjale ning et leping on seotud poolte vahel koolituslepingu sõlmise aja (13.08.2018) seisukohalt tulevikus (06.02.2019) sõlmitava töölepinguga. Kohtu järeldus tugineb eelnevalt esitatud hageja selgitustele (otsuse p 32). Puudub vaidlus selles, et kostja asus hageja juures tööle ametikohale, mis nõudis kostjalt varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni, mille kostja omandas tänu koolituse läbimisele. Lisaks kostja käitumine pärast töösuhte lõppemist annab alust arvata, et ta pidas hagejaga sõlmitud koolituslepingut enda suhtes siduvaks. Näiteks avaldas kostja 04.04.2020 e-kirjas, et ta ei vaidlusta hageja nõuet hüvitada koolituskulud (dtl 827, tõlge: dtl 1435). Kohtu hinnangul avaldas kostja mainitud kirjas tahet tunnistada hageja nõuet hüvitada koolituskulud. Kostja väited, et ta saatis vastuse haiguslehel viibimise ajal soovist lõpetada vaidlus, ei anna alust kahelda selles, et kostja tunnistas hageja nõuet. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille järgi ei olnud kostja aprillis 2020 võimeline enda tegudest aru saama. Kohtu ette toodud andmetest ei nähtu ka see, et kostja oleks andnud 04.04.2020 kirjas sisalduva kinnituse hageja ähvarduse all. Hageja
02.02.2020 kirjas sisalduv väide, et kostja saab koolituslepingu kohtus vaidlustada (dtl 873, tõlge: dtl 1279), ei ole hinnatav ähvardusena.
35.Asjaolu, et koolituslepingu sõlmimise ajal puudus poolte vahel töösuhe, ei välista lepingu kehtivust. Kohtu hinnangul oli pooltel võimalik sõlmida koolitusleping ka selliselt, et sõlmimise ajal ei olnud võimalik asuda osa lepingust tulenevaid kohustusi täitma, vaid nende teostamine pidi alles tulevikus algama. Kui hagejal tekkis kohustus maksta koolituse eest ning kostja pidi alustama koolitusel käimist pärast lepingu allkirjastamist, siis töötaja kohustus rakendada siduvusaja jooksul koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides sai tekkida alles pärast koolituse lõpetamist ja hageja juurde tööle asumist (koolituslepingu p 6). Kohus on seisukohal, et kuigi koolituslepingu sõlmise ajal ei olnud poolte vahel töösuhet, on leping sõlmitud kehtivalt ja see on pooltele siduv.
36.Aeg, mil töötaja peab koolituskulud hüvitamiseks töötama tööandja juures on siduvusaeg. Pooled leppisid kokku, et siduvusaeg on 24 kuud. Aeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk. Koolituslepingu p 6 sätestab, et pärast koolituse lõppemist kohustub töötaja koolitusel omandatud rakendama tööandja huvides ning töötama tööandja juures vähemalt 24 kuud pärast vastava koolituse lõppemist, mille järel loetakse käesoleva lepingu lisas nr 1 nimetatud koolituse leping lõppenuks juhul, kui töötaja ja tööandja on täitnud kõik käesolevast lepingust tulenevad kohustused (dtl 996).
37.Kohtu hinnangul ei saanud töötaja siduvusaeg hakata kulgema enne koolituse lõppemist ja hageja juurde tööle asumist.
37.1.Vaidlus puudub, et hageja ja kostja sõlmisid töölepingu 06.02.2019 (dtl 751–759). Pooled on aga eriarvamusel koolituse lõppemise aja osas. Hageja hinnangul saab koolituse lugeda lõppenuks 29.05.2019, kui kostja sai kutsetunnistuse selle kohta, et ta vastab kuuenda taseme vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni nõuetele (I kd, tl 125). Kostja on seevastu seisukohal, et koolitus lõppes 07.11.2018, kui talle väljastati tunnistus koolituse läbimise kohta (I kd, tl 174) 37.1.1.Koolituslepingu p-st 6 nähtuvalt oli siduvusaja kulgema hakkamise eelduseks koolituse lõppemine (dtl 996). Hageja esitas kohtule koolituse kava, kus on välja toodud järgmised koolituse lõpetamise tingimused: kursuse edukaks läbimiseks peab kuulaja osalema auditoorses töös vähemalt 80% ulatuses, esitama kõik nõutavad iseseisvad tööd ja sooritama edukalt testid igal teemal. Lõpetamistingimuste täitmisel väljastatakse tunnistus (I kd, tl 213). Kostja esitas kohtule 07.11.2018 tunnistuse selle kohta, et on ta on läbinud ettevalmistamise kursuse raamatupidamise kutseeksami sooritamiseks – tase 6 (vanemraamatupidaja; I kd, tl 174). Koolituse kava järgi loetakse koolitus lõppenuks, kui osalejale väljastatakse tunnistus koolituse läbimise kohta. Kostja sai vastava tunnistuse 07.11.2018. Ka koolituslepingu p 6 ütleb koolituse lõppemisest. Koolituse kava ja koolituslepingu järgi ei ole koolituse lõpetamise eelduseks kuuenda taseme vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni eksami sooritamine ja vastava tunnistuse väljastamine. Seega tuleb lugeda koolitus lõppenuks 07.11.2018, kui kostjale väljastati tunnistus koolituse läbimise kohta.
37.2.Põhjendatud ei ole lugeda koolitus lõppenuks alates hetkest, kui kostja oleks sooritanud kuuenda tasume raamatupidaja kutsekvalifikatsiooni eksami. Poolte vahel sõlmitud koolituslepingu järgi pidi hageja kandma koolituse kulusid. Lepingus ei leppinud pooled kokku, et tööandja kannab raamatupidaja kuuenda taseme eksami kulusid. Kostja on tõendanud, et tema maksis kuuenda taseme raamatupidaja kutseeksami eest 205 eurot (II kd, tl 87). Mainitud asjaolud näitavad, et poolte tahteks ei olnud siduda koolituse lõppenuks lugemist kutseeksami sooritamisega.
37.3.Eeltoodust järeldub, et kuna kostja asus hageja juurde tööle (06.02.2019) pärast koolituse lõpetamist (07.11.2018), tuleb siduvusaeg lugeda alanuks alates 06.02.2019.
38.Tööandjal on õigus nõuda koolituskulude hüvitamist proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui töötaja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, välja arvatud, kui töölepingu ülesütlemise põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine (TLS § 34 lg 4). Töötajal on õigus öelda tööleping erakorraliselt üles tööandja kohustuse olulise rikkumise tõttu (TLS § 91 lg 2). Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ütles 27.03.2020 avaldusega töölepingu üles alates 02.04.2020, kuna tööandja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd (töölepingu seaduse (TLS) § 37 lg-d 1 ja 5; dtl 760).
39.Kohtu hinnangul ei saa tööandja otsust vähendada töötasu töö mitteandmise korral pidada tööandjapoolseks oluliseks töölepingu rikkumiseks TLS § 91 mõttes. Tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seadus ei võimalda üldjuhul töölepingut ühepoolselt muuta (TLS § 12), sh tööandjal ühepoolselt töötasu maksmist vähendada või seda lõpetada (Egle Käärats jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 95). Samas on seadusandja näinud erisusena ette tööandja õiguse vähendada TLS § 37 alusel töötasu. Seda on võimalik teha erandlikel asjaoludel ja ajutiselt. Töötasu vähendamine on töötaja jaoks koormav meede, kuid seda tasakaalustab töötaja õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega (TLS § 37 lg 3). Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja õigust vähendada töötasu TLS § 37 lg 1 alusel. Seega lähtub kohus sellest, et hageja otsus vähendada kostja töötasu vastas seaduses sätestatud nõuetele ja see oli kehtiv. Asjaolu, et töötasu vähendamist TLS § 37 lg 1 alusel ei saa pidada tööandjapoolse kohustuse oluliseks rikkumiseks toetab mainitud sätte lg 5 teine lause, mis näeb ette töötaja õiguse saada hüvitist TLS § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ulatuses. TLS § 100 lg-d 1 ja 2 näevad ette hüvitise maksmise koondamise juhul. Kui tööandja oleks soovinud anda töötasu vähendamisele töö mitteandmise korral tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tähenduse, oleks ta näinud ette töötaja õiguse saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel, mis reguleerib hüvitise maksmist töötajapoolsel töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja kohustuste olulise rikkumise tõttu. Puudub vaidlus, et kostja esitas töölepingu ülesütlemise avalduse viie päeva jooksul pärast tööandja teate kättesaamist töötasu ajutise vähendamise kohta. Seega ei ole tööandja maksnud töötajale ka TLS § 37 alusel vähendatust väiksemat töötasu, mida saanuks hagejale töölepingu olulise rikkumisena ette heita (TLS § 91 lg-d 1 ja 2). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et töötaja lepingu lõpetamist TLS § 37 lg 5 esimese lause alusel ei saa lugeda töölepingu ülesütlemiseks töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Seega puudub kostjal õigus keelduda koolituskulude hüvitamisest TLS § 34 lg 3 alusel.
40.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale TLS § 34 lg 3 alusel koolituskulud 693 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 693 eurot.
41.Kohus rahuldab hageja nõude välja mõista kostjalt koolituskulud TLS § 34 lg 3 alusel. Seega puudub vajadus käsitleda, kas kostja 04.04.2020 e-kiri, kus ta tunnistas hageja nõuet hüvitada koolituskulud (dtl 827, tõlge: dtl 1435), on hinnatav võlatunnistusena, mis annaks hagejale õiguse nõuda kulude hüvitamist lisaks TLS § 34 lg-le 3 ka võlatunnistuse alusel.
42.Järgnevalt jaotab kohus menetluskulusid. Menetluskulude jaotamisel arvestab kohus, et hageja on menetluse kestel loobunud kahest leppetrahvi nõudest summas 1498,50 eurot ja 350 eurot ning menetlusse jäänud hageja nõuded rahuldatakse ebaolulises ulatuses võrreldes hagis nõutuga (hageja rahaline nõue on kokku 4688,63 eurot; kohus rahuldab hagi summas 693 eurot). Tegemist on töösuhetest tõusetunud vaidlusega ning töötaja on töösuhtes nõrgem pool. Füüsilisest isikust töötajale võib töövaidluse pidamine olla rahalises mõttes palju koormavam, kui äriühingust tööandjale. Töötaja oli sunnitud kaitsma ennast TVK-s ja kohtus tööandaja
nõuete eest, millest enamus osutus nii TVK menetluses kui ka kohtumenetluses põhjendamatuks. Arvestades neid asjaolusid kogumis on kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hageja kanda.
43.Kostja esitas käesolevas menetluses oma lõplike menetluskulude nimekirja 17.05.2023. 18.10.2023 esitas kostja kohtule täiendava menetluskulude nimekirja. Kostja menetluskuludeks on õigusabikulud kokku 8415 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt osutati kostjale õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta, s.o 180 eurot koos käibemaksuga). 17.05.2023 ning 18.10.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt osutati kostjale käesolevas menetluses õigusabiteenust kokku 46 tunni ja 45 minuti ulatuses (17.05.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoiminguid mahus 44 tundi ja 35 minutit + 18.10.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoiminguid mahus 2 tundi ja 10 minutit). Hageja ei ole kostja menetluskulude kohta vastuväiteid esitanud.
44.Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadega, on seisukohal, et kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
45.Käesolevas tsiviilasjas on kostjat esindanud vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt osutati kostjale käesolevas tsiviilasjas õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta), s.o 180 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu, keerukust, samuti lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on kostjale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär tasuna mõistlik. Kohus leiab, et tunnitasumäär on kooskõlas turu keskmise tasuga, on käesoleva vaidluse sisu arvestades mõistlik ning nimetatud tunnitasumäära on peetud mõistlikuks ka kohtupraktikas.
46.Kostjale on menetluses ostutatud õigusabi teenust kokku 46 tundi ja 45 minutit. Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjades välja toodud kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik osaliselt.
47.Kohus leiab, et arvestades käesolevas tsiviilasjas hageja poolt esitatud hagiavalduse koos lisadega ning kostja poolt 19.11.2020 esitatud hagivastuse koos lisadega sisu ja mahtu, tuleb kostja lepingulise esindaja poolt hagiavalduse, hagiavalduse täpsustuse ja nende lisadega tutvumiseks ja analüüsimiseks ning hagivastuse koostamiseks (17.05.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud nr 1-3) tehtud menetlustoiminguid lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kokku mahus 8 tundi. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada menetluskulude nimekirjas nimetatud toimingutele kulunud aega mahus kokku 17 tundi ja 30 minutit. Kohus selgitab, et arvestades põhjendatud ja vajaliku ajakulu (8 tundi) hulka ka põhjendatud, vajalikku ja mõistlikku aega kliendiga suhtluseks. Samuti selgitab kohus, et arvestas nimetatud ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tsiviilasja keerukust.
48.Kohus leiab, et osaliselt ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada kostja lepingulise esindaja ajakulu 1 tund, mis esindajal kulus 17.05.2023 menetlusdokumendi (lõplike menetluskulude nimekirja) koostamiseks (17.05.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuv menetlustoiming nr 28). Kohus leiab, et arvestades nimetatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu, tuleb põhjendatuks, vajalikuks ja mõistlikuks pidada lõplike menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega mahus 0,5 tundi.
49.Hinnates ja analüüsides kostja 17.05.2023 ja 18.10.2023 menetluskulude nimekirjades välja toodud kostja lepingulise esindaja ülejäänud menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et menetluskulude nimekirjades kajastuvad ülejäänud menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on välja toodud mahus põhjendatud ja vajalik.
50.TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on vastava kinnituse kohtule esitanud, mistõttu kohus peab põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.
51.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja menetlustoimingud on põhjendatud ja vajalikud mahus kokku 36 tundi ja 45 minutit. Arvestades, et kostjale osutati õigusabiteenust tunnihinnaga 180 eurot (koos käibemaksuga), tuleb kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks lugeda kokku 6615 eurot (koos käibemaksuga; 36 tundi 45 minutit x 180 eurot (koos käibemaksuga).
52.Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
53.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2025. a otsusega nr 2-2010611.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.