Asjaõigus › Omandiasjad

saanud pooltel tekkida ühisvara. Hageja lahusvaraks olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Seega tuleks vara väärtuses maha lahutada hageja panus ühisvarasse. Hageja panuseks on ehitised ja varaliselt hinnatav õigus erastada ehitiste omanikuna kuni 50ha ulatuses maad. Ehitiste ja õiguse väärtus vastab kinnisasja väärtusele. Juhul kui kohus ei kaldu poolte osade võrdsusest kõrvale, siis tasaarvestab hageja võimaliku kostja osa Jxxx Kxxxxxx võlgnevusega. Pärandajal oli hageja ees võlgnevus elatise nõudes summas 7317,72 eurot. Hageja on seisukohal, et kui abielusuhted lõppesid enne 01.07.2010, siis moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni, seega omavad tähendust hageja väited kooselu lõppemise aja kohta. Kostja arutlus abielu kestel elamu laiendamise osas on tõendamata. Eluruumide pindala või ehitise kasulik pindala ei võrdu ehitise aluse maa suurusega, neid näitajaid ei saa omavahel võrrelda. Maa erastamise õiguse subjektiks on olnud hageja, mitte abikaasad ühiselt. Hagejal oli õigus osta maad ehitise omanikuna, mida hageja ka tegi. Hageja ja JxxxxKxxxxxx ühine laps ei tähenda, et Jxxx Kxxxxx oleks kuidagi panustanud maa ostu. Samuti pole õige kostja väide, et kuna elatise nõuet pärandvara inventuuri aktis pole, et siis nõuet ei eksisteeri. Nõude lõppemise aluseks pole asjaolu, et elatise nõuet inventuuri akti ei kantud. Kohustus lõppeb eelkõige kohase täitmisega, mis kostja pole pärandvara arvelt teinud. Hageja on saanud kinnisasja omanikuks pärast abieluliste suhete lõppu ning kinnistu on hageja lahusvara. 31.10.2023 kohtuistungil esitas hageja enda pangakonto väljavõtte perioodil 11.05.199931.05.2004 näitamaks, et varalised suhted olid lõppenud abikaasade vahel ja ühtegi pooltevahelist tehingut pole tehtud. Hageja on menetluses esitanud ka tõendid abielu lahutamise kohta. Hagi abielu lahutamiseks esitas hageja 2003.a ning hagis oli kirjas, et pooled ei ela käesolevast aastast koos ja see viitab, et terve aasta ei elatud enam koos. Hageja jäi enda nõuete juurde ja palus esimese alternatiivi rahuldada. Kostja vastuväited Hagivastuse kohaselt ei nõustu kostja hagiga ja leidis, et see tuleb jätta rahuldamata. Kostja hinnangul ei oma hageja väited kooselu lõppemise kohta tähtsust, sest PKS1995 kohaselt lõpeb abielu abikaasa surmaga või abielu lahutamisega. Hageja ja JxxxxKxxxxx olid abielus 11.05.1999-02.05.2004. 20.11.2001 kinkis Lxxxxxx Pxxxxx hagejale ehitised ja rajatised koosseisus: üks ühekorruseline ühe toaga elamu-kuur, milles kasulikku pinda 51,4 m2, sellest eluruumide pinda 32,2 m2, asukohaga xxxxxxx linn xxxxtänav xxx Lepingu objekti väärtus 20 000 krooni. Hageja 21.11.2022 avalduse alusel andis kostja korralduse nr 202 „Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse ja tingimuste kohta“. Korralduse alusel määrati xxxxxx asuvate hoonete teenindamiseks vajalik maa suurusega 2786 m2. 01.08.2022 mõõdistuse ja 10.08.2002 koostatud katastriplaani alusel on ehitise aluseks maaks 109m2. Kinkelepingu ja katastrikplaani andmetel on hageja ja Jxxx Kxxxxxx abielu kestel parendatud xxxxxx ehitist (51,4 m2) ja laiendatud seda vähemalt kaks korda (ehitiste alune maa 109 m2, kuid tegemist on kahekorruselise ehitisega). 30.04.2003 sõlmisid hageja ja Eesti Vabariik xxxxxx maavanema kaudu maa müügilepingu, mille müügihinnaks oli 15 323 krooni. Seoses maareformi seaduse § 223 lõikes 9 sätestatud soodustuse rakendamisega vähendati müügihinda 15 323 krooni võrra ja loeti, et müügihind on tasutud. Soodustust rakendati, kuna hagejal ja Jxxx Kxxxxxxx on ühisest kooselust sündinud laps (soodustuse suurus sõltus laste olemasolus ja arvust). Kostja hinnangul ei ole põhjendatud kalduda ühisvara jagamisel kõrvale osade võrdsusest hageja kasuks maa väärtuse võrra. Kostja viitas PKS1995 §-le 14 ning märkis, et abikaasade ühisomand tekib ka siis, kui erastatakse maa hoonete juurde, mis on ühe abikaasa lahusvaraks. Kostja polnud nõus, et kinnistu omandati eelkõige ühe abikaasa lahusvara arvelt. Hageja sai küll hoonete omanikuks kinkelepingu teel,

kuid ehitisi parendati abielu kestel ja maa müügihinda vähendati kooselust sündinud lapse eest. Kostja leidis, et põhjendatud on poolte võrdsusest kõrvale kalduda ainult kinkena saadud hoonete väärtuse 20 000 krooni (1278,23 eurot) ulatuses. Elatise nõude tasaarvestamiseks puudub alus, kuna Jxxx Kxxxxxx pärimismenetluses tehtud pärandvara inventuuri aktis pole elatise võlgnevust kirjas, olid võlgnevused teistele isikutele. 19.12.2022 väljastas kostja hagejale nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks, kuid selgus, et tehingu tegemiseks on vaja vallavolikogu otsust. Pärandvara nimekirja kohaselt on õiguseks ühisomandis olev xxxxxx kinnistu väärtusega 25 000 eurot. Seetõttu andis kostja välja määruse nr 11 „xxxxxxx valla vallavara valitsemise kord“, mille alusel xxxxxxx Vallavolikogu võttis 25.01.2023 vastu otsuse nr 1 „Vallavara võõrandamine“. Kostja leidis, et hageja soov võõrandada kinnistu 20 000 euroga on alla turuhinna, mida kinnitab kohtutäituri poolt koostatud pärandvara nimekiri.xxxxxxxx Vallavalikogu otsustas kinnistu müüa enampakkumise korras, sest siis selguks õiglane hinda ning kostjal on võimalik JxxxxKxxxxxx võlad ära maksta. Kostja ei ole nõus hageja nõuetega. Kostja jäi seisukohale, et tähtsust ei oma abielusuhete lõppemise aeg. Samuti märkis kostja, et ehitiste alune maa on hoonealune pind ja seetõttu on see võrreldav elamu kasuliku pinnaga (eluruumide, abiruumide ja mitteeluruumide pindade summa). Kinkena saadi ühekorruseline ehitis, hetkel on tegemist kahekorruselise ehitisega. Erastamisel ei oma tähendust, et hageja esitas erastamise avalduse üksinda. Erastamise korral tekkis ühisomand, hoolimata sellest, et elamu oli hageja lahusvara. Oluline on veel asjaolu, et abielu kestel ehitist laiendati. Kostja hinnangul pole elatise võlgnevus tõendatud. 31.10.2023 kohtuistungil ütles kostja, et tal jäi ilmselt Riigikohtu lahendid tähelepanuta ja sellepärast ei ole ta lähtunud vanast perekonnaseadusest. Pärast hageja vande all ärakuulamist ja tunnistaja ärakuulamist ei vaielnud kostja vastu abieluliste suhete lõppemise ajale. Kostja sõnul ei olnud asjaolud talle teada, kuid nüüd on tõendatud, et abielu lõppes 2002.a. Kostja märkis, et kohtul ei ole vaja teisi alternatiivseid variante kaaluda. Kohtu küsimusele kas kostja võtab hagi õigeks või vaidleb vastu, ütles kostja, et ta ei vaidle hagile vastu. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kohus märgib, et õigeksvõtt ei pea olema sõnaselge. Õigeksvõtt võib tuleneda ka kostja käitumisest. Kohtu hinnangul on kostja käitumisest kohtuistungil üheselt väljaloetav, et ta peab hageja esmast nõuet (lahusvara tuvastamise nõue) põhjendatuks ja tõendatuks. Kostja on selgelt väljendanud, et tõendatud on asjaolu, et hageja ning Jxxx Kxxxxxx abielulised suhted lõppesid 2002.a. Kostja on selgesõnaliselt öelnud, et ta ei vaidle hagile vastu, samuti et kohtul pole vaja hageja alternatiivseid nõudeid üldse kaaluda. Kohus leiab, et kostja on hagi õigeks võtnud ning hagi tuleb rahuldada hagi õigeksvõtul põhineva otsusega. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Hagi on PKS § 210 lg 2, lg 3 ja PKS1995 § 15 lg 1 alusel õiguslikult põhjendatud ning tõendatud on asjaolu, et abielulised suhted lõppesid 2002.a detsembris. 30.04.2003 maa erastamisel tekkinud kinnisasi ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka. Hagiavaldus tuleb rahuldada. Kuna kostja on hagi suuliselt kohtuistungil õigeks võtnud, teeb kohus otsuse põhjendava osata. Seega tuleb tuvastada, et hageja vara hulgas olev kinnisasi registriosa numbriga 1879635, asukohaga xxxxxxxxx, xxxxxxx linn, xxxxxxx vald, xxxxxx maakond, on hageja lahusvara.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tegemisel on menetluskulude jaotuse osas erisätteks TsMS § 168 lg 6. Kuna kostja ei võtnud hagi kohe õigeks (üks nimetatud sätte eeldustest), tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda üldsättest. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus rahuldas hagi, tuleks kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja palus istungil jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna menetlus oli hageja huvides. Seega palus kostja sisuliselt kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsust tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS ei näe ette muid sätteid, mille alusel oleks võimalik käesolevas olukorras jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, mh äärmuslikku ebaõiglust või ebamõistlikkust. Kostja põhjendused, et menetlus oli hageja huvides, ei ole selline erandlik asjaolu, mille tõttu saaks või tuleks kõrvale kalduda üldpõhimõttest, s.o jätta TsMS § 162 lg 1 kohaldamata. Kohtu hinnangul ei nähtu ühtegi erandlikku asjaolu ka ühestki menetlusdokumendist. Seega jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 3131,56 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 420 eurot, tõlgi teenuse kulud 270 eurot ja õigusabikulud 2441,56 eurot (km-ga, sest hageja pole käibemaksukohustuslane). Kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 420 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud keerukas ega mahukas ning see kajastub ka menetlusosaliste dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus (1) ning menetluse kestusest (8 kuud). Nimetatut arvestab kohus õigusabikulude hindamisel. Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 160-190 eurot, sõltuvalt menetluse keerukusest ja mahust. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 160€/h, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 192 €/h. Hageja esindaja on vandeadvokaadi abi. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni, menetluse keerukust ja mahtu ning esindaja pool tehtud toiminguid, leiab kohus, et hageja esindaja tunnitasu määr on põhjendatud 140 eurot ulatuses + km. Järgnevalt hindab kohus poolte õigusabile kulunud aega. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja sõidule kulunud aja tasu (2x 15 eurot, nimekirjas 41 min x 2) ja sõidukulud (2 x 30,30 eurot, nimekirjas 41min x 2) sarnaselt riigi õigusabi korras määratud esindajatega ning sellist käsitlust pooldab ka Riigikohus (nt 2-14-63261 p 12). Kohus arvestab ülejäänud ajakulu hindamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulust maha 4 x 41 min, kokku 2 h 44min, kuna nende toimingute osas oli konkreetne tasumäär. Ülejäänud ajakulu menetluskulude nimekirjas 12h 9 min (14h 53min – 2 h 44min) on põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et ajakulu on kokku põhjendatud 9 tunni ulatuses, sest menetlus ei olnud keeruline, mahukas ega kestnud kaua. Samuti sisaldab nimekiri väga palju ajaliselt vähe kestnud toiminguid (nt mõneminutilised e-kirja vahetused kliendi, kohtuga, e-toimikusse dokumendi lisamine jne), mis moonutavad asja terviklikku ajakulu. Kohus märgib, et iga liigutuse tasustamine ja nimekirja lisamine raskendab menetluskuludest tegeliku ülevaate saamist. Samuti selgitab kohus, et kuigi kliendiga suhtlus (sh ka igasugused teadete edastamised

jms) on vajalik ning tegemist on hüvitatava kuluga, ei pea kostja siiski kogu suhtluse kulu hüvitama. Sellised kulud on hüvitatavad mõistlikus ulatuses. Kohus hindab, et mõistlik ajakulu kogu menetluse kohta on 9 tundi. Hageja põhjendatud õigusabikulud on kokku 1602,60 eurot (sh km, 9h x 168€/h + 30 + 60,60). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 2120,22 eurot, millest 420 eurot on riigilõiv, 97,62 eurot asja läbivaatamise kulud ning 1602,60 eurot lepingulise esindaja tasu ja kulud (sh km). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 2120,22 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.