Välja mõista Vladimir Kekshinilt ja Alina Kekšinalt solidaarselt Katri Nüganeni kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 363 eurot. Vladimir Kekshinil ja Alina Kekšinal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (363 eurot) tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Kekshin ja Alina Kekšina (hagejad) esitasid 19. septembril 2022 maakohtusse hagi Katri Nüganeni (kostja) vastu korteriomandi üleandmiseks ja omandi üleandmise tahteavalduse andmiseks. Hagejad paluvad kohustada kostjat tagastama 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist ning kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Hagejad, hagejate poeg ja kostja sõlmisid 24. augustil 2015 korteriomandi kinkelepingu, millega hagejad kinkisid hagejate pojale ja kostjale võrdsetes mõttelistes osades korteriomandi asukohaga XXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX). Kostja on pärast kinkelepingu sõlmimist alates 2018. aasta detsembrikuust oma käitumisega näidanud hagejate, samuti nende lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Korteriomand oli kingitud perekonna tugevdamiseks, et tagada eluase poja perekonnale ja arenguvõimalused lapselapsele. Pärast kinkelepingu täitmist näitas kostja oma käitumisega, et kinkelepingu eesmärk teda ei huvita. Kostja soov oli jääda korterisse koos lastega, hagejate poeg aga koligu korterist välja ja maksku raha laste ülalpidamiseks. Kostja valetas politseile korduvalt, et hagejate poeg on kodus vägivaldne, ning seetõttu algatati kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetlus lõpetati aluse puudumise tõttu. Kostja ei luba lastel kohtuda isaga ega ka hagejatega. Hagejad on seisukohal, et kostja pahatahtliku käitumise tõttu perekond lagunes ning see on nii hagejate kui ka nende lähedase ehk poja suhtes äärmine tänamatus. Seoses eeltooduga taganesid hagejad
26.novembril 2019 kinkelepingust kostjale kingitud ulatuses. Kostja keeldub taganemisavalduse vastuvõtmisest, kuigi on selle tegemisest teadlik. Kostja ei ela
1.novembrist 2020 kingitud korteris. Kostja ei ole vaidlustanud kinkelepingust taganemise avaldust ega esitanud vastuhagi, selle arutamine väljub käesoleva kohtuvaidluse raamest. Kostjal ei ole õigust kinkelepingu tühisusele tugineda, sest kostja kinnitas ja täitis lepingut. Hagejad taotlesid tehingu tühisuse osas aegumise kohaldamist. Kostjal ei ole käimasolevas menetluses õigust tugineda 2008. a müügilepingu ja 2015. a kinkelepingu tühisusele. Hageja II maksis 2008. a müügilepinguga ettenähtud lepingutasud ise, seega ei olnud ostjaks kostja koos endise abikaasaga, vaid hagejad. Laenumaksed tasuti hageja II kontolt, millel olev raha oli abikaasade ühisvara, ja ei ole oluline, kust raha hageja II kontole laekus. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi kinnisasja üleandmiseks ja vastava kinnistusraamatu kande tegemiseks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli kinkeleping näilik, kuna varjati müügilepingut, ja seetõttu on tegemist tühise lepinguga. Kostja ja hagejate poeg kolisid Narva 2007. aasta sügisel ja soovisid osta vaidlusaluse korteri, kuid ei saanud selleks laenu. Hagejad olid nõus ise laenu võtma kokkuleppega, et kostja ja hagejate poeg saavad korteri omanikeks ning tasuvad hagejate asemel korteri ostmise ja laenumaksete kulud. Kostja tegi oma kontolt notari kontole korteri sissemakse. Hagejad volitasid kostjat sõlmima kõiki lepinguid korteri kasutamiseks (elekter, gaas jne). Kostja tegi hageja II nimele eraldi avatud arvelduskontole enda ja hagejate poja kontodelt ülekandeid eesmärgiga, et kontol oleks laenulepingu tagasimakseteks raha. Hagejad enda raha laenumakseteks ei kulutanud. Kostja asus seiskohale, et kuna kinkelepinguga varjati müüki, on kinkeleping tühine ja hagejad ei saa sellest taganeda. Samuti ei ole selge, milles seisnes jäme tänamatus hagejate suhtes. Taganemise avalduses väidsid hagejad jämedat tänamatust hagejate suhtes, kuid kohtuasjas poja suhtes. Hagejad esitasid kohtule valed väited vaidlusaluse korteriomandi omandi ülemineku aluse kohta. Kostja ja hagejate poja abielu purunes hagejate poja vägivaldsuse tõttu. Abielu lahutamist, lastele elatise nõudmist ja laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet ei saa käsitleda jämeda tänamatusena.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 7. juuli 2023 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt selleks, et kinkelepingust saaks kehtivalt taganeda, peab kinkeleping olema kehtiv. Seega peab enne taganemise eelduste kontrollimist kontrollima kinkelepingu kehtivust. Kostja väitel oli varjatud tehinguks müügileping. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kostja väidetud viisil sõlmitud müügileping oli suuline, mis tähendab, et see oli TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine. AÕS § 119 lg 2 sätestab aga, et vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Poolte vahel on sõlmitud asjaõigusleping ja see on notariaalselt tõestatud, nagu näeb ette AÕS § 120 lg 1. Kanne kinnistusraamatusse on tehtud. Eelnev tähendab, et müügilepingu saab lugeda kehtivaks, kui kostja väide tasulise omandamise kohta on õige. Kui mitte, tuleb järeldada, et korteriomand omandati tasuta ja kinkeleping on kehtiv. Seetõttu tuleb kontrollida, kas kostja ja hagejate poeg tasusid hagejatele korteriomandi eest. Müügilepingust nähtuvalt omandasid hagejad korteriomandi osaliselt omafinantseeringu ja osaliselt laenuga. Korteriomandi hind oli 550 000 krooni ning omafinantseering 55 000 krooni. Omafinantseeringu hoiustas notari hoiukontole kostja. Ülejäänud summa tuli hagejate võetud laenust. Laenumaksed debiteeriti hageja II arvelduskontolt. Kontole on laekunud raha lisaks laenu väljamaksele kostjalt või hagejate pojalt. Väljamaksed on läinud peamiselt laenu teenindamiseks ja kodulaenu katteks. Hagejad on väitnud, et tasusid lepingutasud ise.
29.jaanuaril 2009 väljamakstud laenust on tasutud nii ülejäänud osa korteri ostuhinnast kui ka lepingu- ja tagatistasu ning kodukindlustuse makse. Laenuga seotud maksed tehti seega küll hageja II kontolt, kuid raha pärines kas laenust või kostja ja hagejate poja ülekannetest. Kostja selgituse kohaselt tehti makseid korteriomandi omandamiseks, mistõttu ei omandanud tema ja hagejate poeg korteriomandit hagejatelt tasuta. Selle tõttu on kinkeleping näilik. Erinevalt hagejate väidetust ei ole kostja vaidlustanud 2008. aastal sõlmitud müügilepingut ega väitnud, et kostja ja hagejate poeg oleksid selles lepingus olnud ostjad. Kostja on väitnud, et
2015. aasta kinkeleping oli sisuliselt müük, milles müüjateks olid hagejad ning ostjateks kostja ja hagejate poeg. Selle väite kinnituseks on kostja esitanud tõendid, et tema ja hagejate poeg maksid hagejatele korteri eest raha, täpsemalt 55 000 krooni hagejate eest notari hoiukontole ja ülejäänu hageja II arvelduskontole, kokku 40 476,07 eurot. Hagejad ei ole isegi väitnud, et kostja ja hageja poja ülekannetel oleks olnud mingi muu õiguslik alus kui kostja öeldu, näiteks laen või kinge, rääkimata muu aluse tõendamisest. Kostja väidet müügilepingu sõlmimise kohta saab seega pidada tõendatuks. Hagejad on seisukohal, et kostja on kinkelepingu vaidlustamisega hiljaks jäänud. Seejuures ei ole kostja mitte lepingut vaidlustanud, vaid viidanud, et sel ei ole õiguslikke tagajärgi. Hagejad ajavad segamini tehingu tühisuse ja tehingu tühistamise. Tühistamiseks on ette nähtud tähtajad. Kui tehingut ei tühistata, jääb see kehtima, st inimene aktsepteerib tehingu tagajärgi hoolimata ebaõigest ettekujutusest või survest, mille tõttu ta tehingu tegi. Ta võib ka avaldada oma aktsepteerimist tehingu kinnitamisena, mille puhul tühistamise õigus lõpeb. Tühisel tehingul ei ole aga TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. See olukord ei sõltu ühestki tähtajast ega menetlustoimingust, neid tagajärgi ei ole tekkinud ja neid ei saa tekkida. Seetõttu ei ole ka vaja tühist tehingut vaidlustada ja tegevuseks ei ole kehtestatud mingeid tähtaegu, vaid tühisus on poole vastuväide, kui tühisele tehingule tuginedes püütakse nõuet maksma panna. Näilik tehing on tühine, mitte tühistatav. Tühise tehingu järgi saadu tuleks TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi tagastada, kuid kuna varjatud müügileping on AÕS § 119 lg 2 alusel muutunud kehtivaks ja sellest taganemise või selle kehtetuse või tühisuse aluseid ei ole esile toodud, ei ole hagejatel alust kostjalt korteriomandi mõttelise osa omandit tagasi nõuda. Kuna kinkeleping on tühine, ei saanud sellest hagejate avalduses märgitud põhjusel taganeda, sest kostjal ei olnud kohustust vältida käitumist, mida võiks pidada jämedaks tänamatuseks. Isegi kui kinkelepingut saaks pidada kehtivaks, ei ole hagejad tõendanud taganemisaluse olemasolu. Taganemisavalduse p 1.3 on kirjas, et kostja on alates detsembrist 2018 näidanud üles jämedat tänamatust hagejate vastu. Taganemise põhjust ehk konkreetseid asjaolusid või kostja konkreetset taunitavat käitumist ei ole avalduses välja toodud ehk pole selge, milline kostja käitumine avalduse esitamise tingis. Seetõttu ei ole ka selge, kas taganemise ajendasid kohtumenetluses väidetud sündmused või miski muu. Eelkõige tekitab sellise küsimuse asjaolu, et taganemisavalduses on märgitud jäme tänamatus hagejate suhtes, kuid kohtumenetluses on hagejad esitanud tänamatuse asjaoludena peamiselt väiteid ja tõendeid kostja ja hagejate poja omavaheliste suhete kohta. Hagejad on seisukohal, et kinkelepingust taganemise alus on tõendatud. Maakohus sellega ei nõustu, kasvõi sel põhjusel, et hagejate väited taganemise aluse kohta on nii üldsõnalised, et neid suure tõenäosusega ei olegi võimalik tõendada. Lisaks on hagejate seisukohad taganemise osas vastuolulised. Hagejad on väitnud, et kuna kinkelepingust taganemisest on möödas rohkem kui kolm aastat, on nõue aegunud ning seetõttu ei saa kostja taganemist vaidlustada. Maakohus selgitas hagejate esindajale, et taganemise avaldusest tulenev nõue on antud juhul omandi tagasikandmise nõue põhjusel, et omandamise võlaõiguslik alus on ära langenud. Tegemist on hagejate nõudega kostja vastu. Hagejad ei saa samal ajal püüda nõuet kohtumenetluses maksma panna ja väita, et see on aegunud. Teiseks, kostja väidab, et taganemise avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, sest taganemiseks ei olnud alust. Asja, millel ei ole õiguslikke tagajärgi, ei pea vaidlustama. Viide õiguslike tagajärgede puudumisele on poole vastuväide nõude maksmapaneku vastu. Kuna maakohus tuvastas, et kinkeleping on tühine ja sellest ei saa seetõttu taganeda, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida hagejate väiteid kostja käitumise kohta ega selle kohta esitatud tõendeid.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 7. juuni 2023 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) väljus maakohus põhjendamatult käesolevas kohtuasjas esitatud nõude raamidest, hakates vaagima kinkelepingu kehtivust ja kinkelepingust taganemise avalduses taganemise aluse olemasolu. Käesolevas tsiviilasjas on esitatud hagi kinnisasja üleandmiseks ja vastava kinnistusraamatu kande tegemiseks. Muud nõuded asjas puuduvad. Kui kostja soovis käesoleva asja raames vaidlustada kinkelepingut või taganemisavaldust, pidi ta esitama vastuhagi. Kostja seda ei teinud. Kostja nõuete arutamine ja selle üle otsustamine käesoleva tsiviilasja raames on selge tsiviilasjas esitatud nõudest väljumine. Kostja väidab käesoleva asja raames, et kinkeleping on tühine, sest leping on näilik. Samuti vaidlustatakse sellele lepingule eelnenud 28. jaanuari 2008 müügilepingut. Kostja ei ole varem kunagi eelviidatud tehinguid vaidlustanud ega viidanud nende tühisusele. Kinkelepingust taganemise avaldusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat, mis on möödas. Seega puudub kostjal õigus kinkelepingust taganemise avaldust vaidlustada ning hagejad paluvad kohaldada aegumist TsÜS § 146 lg 1 alusel. Seetõttu ei oma enam tähtsust, kuivõrd tõendatud on kinkelepingust taganemise avalduses toodud avalduse alus, ning kostjal puudub selles osas nõudeõigus. 2) maakohus leidis, et kostja jäme tänamatus kinkelepingust taganemise eeldusena on tõendamata, hinnates vääralt hagejate esitatud tõendeid kostja jämeda lugupidamatuse kohta (kriminaalmenetluse materjalid), samuti jättis põhjendamatult asja juurde võtmata tõendi kostja lugupidamatu käitumise kohta (endise naabrinaise seletuskiri).
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) vale on apellatsioonkaebuse väide, et hagejad taganesid kinkelepingust seoses kostja tänamatusega hagejate, hagejate poja ja hagejate lapselaste suhtes. Kinkelepingust taganemise avalduse kohaselt on taganemise alus väidetav tänamatus vaid hagejate suhtes. 2) valed on hagejate väited, et maakohus väljus esitatud nõude piiridest, kuna arvestas asja lahendamisel kostja vastuväiteid. Kohus ei saa lahendada asja tühise lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Seetõttu hagimenetluses, kus pooled vaidlevad tehingu tühisuse üle, arvestab kohus tehingu sisulisel hindamisel poolte esile toodud faktilisi asjaolusid ja selleks ei ole vaja esitada vastuhagi. Kostja on välja toonud asjaolud ja esitanud tõendid, et tegelikult omandati korteriomand hagejatelt tasu eest ning seetõttu oli kinkeleping varjatud müügileping. Maakohus ei väljunud hagi lahendamise piiridest kui nõustus kostja vastuväitega ning jättis hagi rahuldamata. 3) ekslik on hagejate seisukoht, et hagejate väidetud lepingust taganemise eelduseid pidi maakohus kontrollima ainult kostja vastuhagi esitamise juhul. Hagi lahendamisel kontrollib kohus lepingust taganemise kõiki eelduseid, sh taganemist õigustavat põhjust. Lepingust taganemise eelduste kontrollimiseks ei ole vajalik kostjal esitada eraldi vastuhagi. Eelnimetatu tõttu on ekslikud ja asjakohatud hagejate väited aegumise/kostjal vastuväite esitamise õiguste puudumise kohta.
4) maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna kinkeleping on tühine ja sellest ei saa seetõttu taganeda, ei pea kohus analüüsima hagejate poolt kostja käitumise kohta esitatud väiteid ja tõendeid. 5) kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolusid ja nendest tehtud järeldusi selle kohta, et kinkeleping on tühine, on asjakohatud hagejate väited kostja väidetava käitumise kohta. Samuti ei tõenda hagejate esitatud prokuratuuri määrus kriminaalasja lõpetamise kohta jämedat tänamatust hagejate suhtes. Apellatsioonkaebuses ei ole hagejad tuginenud mingile rikkumisele maakohtu poolt seoses seletuskirjaga, mistõttu ei ole selge, milles hagejate hinnangul seisneb puudus kohtuotsuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
7.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on andnud hinnangu kõikidele asjakohastele tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et hakates vaagima kinkelepingu kehtivust ja kinkelepingust taganemise avalduses kinkelepingust taganemise aluse olemasolu, väljus maakohus asjas esitatud nõude raamidest. Kostja on esitanud hagejate nõudele vastuväite, et 24. augusti 2015 kinkeleping, millest hagejad
26.novembri 2019 avaldusega taganesid, on tühine näilikkuse tõttu, kuna kinkelepinguga varjati hagejate ning kostja ja hagejate poja (Vjatšeslav Kekšin) vahel sõlmitud müügilepingut. Selleks, et kohus saaks hinnata tehingu tühisuse vastuväidet, ei pea pool esitama vastuhagi (Riigikohtu selgituste kohaselt peab kohus tehingu tühisuse aluseid kontrollima ka omal algatusel – vt nt 03.04.2018 lahend nr 2-16-18835, p 11), ning lepingupoole õigus tugineda tehingu tühisusele ei aegu. Maakohus on tuvastanud, et kostja on maksnud hagejate poolt 28. jaanuaril 2008 korteri omandamisel hagejate eest notarikontole 55 000 krooni ning kostja ja V. Kekšin on teinud ülekandeid hageja II kontole, millelt pank debiteeris korteri ostmiseks antud laenu tagasimakseid, 40 476,07 eurot. Hagejad ei ole apellatsioonimenetluses väitnud, et maakohus oleks ülaltoodud asjaolud valesti tuvastanud. Kostja väitel tehti nimetatud maksed kõnealuse korteri omandamiseks. Maakohus on hagejatele nii 26. jaanuari 2023 kui ka 13. juuni 2023 kohtuistungil selgitanud, et hagejad peaksid tulenevalt kostja vastuväidetest esitama asjas tõendid selle kohta, millisel õiguslikul alusel kostja ja V. Kekšin need maksed tegid. Hagejad ei ole ei maakohtus ega ka apellatsioonimenetluses soovinud tõendada, et kostja ja V. Kekšin oleksid nimetatud summad tasunud mingil muul alusel, kui korteri omandamiseks. Kostja on lisaks maksete tegemise tõendamisele esitanud ka eluliselt usutava selgituse, miks korteri omandamiseks tehtud tehingud sellisel kujul vormistati (kostja ja V. Kekšin ei saanud pangast laenu, seetõttu võtsid pangalaenu hagejad ning kokku lepiti, et kostja ja V. Kekšin saavad korteri omanikeks ning tasuvad hagejate asemel korteri ostmise ja laenumaksete kulud). Seega on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kostja (ja V. Kekšin) ei omandanud korterit tasuta ning 24. augustil 2015 sõlmitud kinkeleping on näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg-te 1, 2 alusel tühine, tühine kinkeleping oli TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale kehtetu (ei omanud õiguslikke tagajärgi) ning seetõttu ei olnud hagejatel võimalik sellest taganeda.
Kuna 24. augustil 2015 on hagejad, kostja ja V. Kekšin sõlminud ka asjaõiguslepingu korteriomandi üleandmise kohta ning tehtud on kinnistusraamatu kanne kostja ja V. Kekšini korteriomandi kaasomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks, on seaduslik ja põhjendatud ka maakohtu järeldus, et kostja väidetud suuliselt sõlmitud korteri müügileping on muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks. Ülaltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hagejatel puudub alus kostjalt korteriomandi mõttelise osa omandi tagasinõudmiseks ning seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust tulenevalt puudus kohtul vajadus hinnata kinkelepingust taganemise aluse olemasolu, s.o kas kostja on näidanud hagejate suhtes üles jämedat tänamatust. Samas on maakohus seda siiski teinud ning asunud seisukohale, et hagejad ei ole kinkelepingust taganemise aluse olemasolu tõendanud.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Seega tuleb hagejatel hüvitada kostja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele (ajakulu 2,5 tundi) ja menetluskulude nimekirja (ajakulu 0,25 tundi), kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 110 eurot (ilma käibemaksuta), lepingulise esindaja tasu kokku 302,50 eurot, koos käibemaksuga 363 eurot. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud on taotletud suuruses põhjendatud ja vajalikud ning tuleb seega hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista. Hagejatel tuleb kostja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (363 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.