Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 04.07.2023 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 11.07.2023 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.07.2023 kohtumääruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-239369 muutmata, kuid osaliselt täiendada kohtumääruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest (TsMS § 543). Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 02.07.2023 maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus alates 01.07.2023, kell 22:45 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
2.Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda. Esimest korda hospitaliseeriti patsient aastal 2018, mil püstitati paranoidse skisofreenia (F20) diagnoos. Patsient toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei ja kiirabi saatel. Patsiendi ema sõnul ei ole patsient juba pool aastat võtnud talle määratud toetusravi ning muutunud ebaadekvaatseks. Paar nädalat tagasi muutus patsient väga agressiivseks, oli läinud kallale isale ja naabrinaisele, viimasele lasi kallale ka suure koera. Avaldas luulumõtteid. Valvearsti vastuvõtul oli patsient ajas ja kohas orienteeritud, riietunud pidulikku läbipaistvasse kleiti, meeleolult õnnetu ja nuttis.
3.Harju Maakohus rakendas 03.07.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 01.07.2023 kell 22:45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
4.Avaldaja 04.07.2023 teatise kohaselt ei olnud patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus
5.Harju Maakohus pikendas 04.07.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 01.07.2023 kell 22:45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 10.08.2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
6.Maakohus leidis, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isiku käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud
ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
8.Puudutatud isiku hinnangul ei vaja ta haiglaravi. Puudutatud isikule määrati uus arst, kellega tal puudub igasugune kontakt ja see halvendab puudutatud isiku enesetunnet. Puudutatud isik märkis, et politseinikud, kes teda vägisi ja põhjusetult haiglasse toimetasid, olid põhjendamatult jõhkrad ja ta soovib nende vastutusele võtmist. Puudutatud isik on saanud piisavalt ravi ja vajadusel jätkab seda ambulatoorselt; ei ole tõendatud, et muu psühhiaatriline abi ei ole puudutatud isikule küllaldane. Puudutatud isik ei ole olnud ega ole ohtlik endale ega teistele – ohtlikkus ei olnud tõendatud. Psühhiaatriakliiniku seisukoht
9.Psühhiaatriakliinik leidis, et maakohtu tahtest olenematul ravil viibimise kohta tehtud määrus on vajalik ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule 02.07.2023 esitatud arsti arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg 1.
10.01.08.2023 andis psühhiaatriakliinik teada, et puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemise tõttu lõpetati tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 31.07.2023.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Maakohtu määrus on lõppjärelduses seaduslik ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
12.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.
13.Kolleegium leiab, et maakohus asus kokkuvõttes õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Samas ei ole maakohus PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldusi ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus saab maakohtu minetuse parandada vastates ühtlasi ka puudutatud isiku määruskaebuse väidetele.
14.PsAS § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Määruskaebuses tugineb puudutatud
isik eelkõige sellele, et täidetud ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused. Puudutatud isiku hinnangul ei olnud tema ohtlikkus tõendatud, samuti olevat ambulatoorne ravi olnud piisav.
15.Maakohtu määrusest nähtub, et maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku ja talle määratud esindaja, samuti lähtus maakohus psühhiaatriakliiniku arvamustest (02.07.2023, 04.07.2023). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (episoodiline süveneva defektiga paranoidne skisofreenia, F20.01), mille tõttu ei ole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus, mille kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
16.Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise teiseks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaselt on asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt võib puudutatud isik olla psühhoosist lähtuva ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ohtlik nii teistele kui ka iseendale. Vaatamata puudutatud isiku väitele, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud, puudub ringkonnakohtul alus kahelda psühhiaatrite selgituses. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et paar nädalat enne patsiendi paigutamist psühhiaatriakliinikusse oli puudutatud isik läinud kallale isale ja naabrinaisele, mh viimasele lasi kallale ka suure koera. Ka kiirabiga ei teinud puudutatud isik koostööd ning muutus agressiivseks. Arvestades puudutatud isiku varasemaid hospitaliseerimisi 2018. ja 2022. aastal nähtub muster, et puudutatud isik võib olla haigusepisoodi ajal nii füüsiliselt kui ka verbaalselt ründav. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et esineb PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi tingimus, mille kohaselt haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
17.Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise kolmandaks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 3 järgi on tõik, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Psühhiaatrite arvamuste järgi ei ole puudutatud isiku seisundit ja häire iseloomu arvestades tõenäoline tema paranemine haiglavälises keskkonnas, sest puudutatud isikul puudub ravisättumus ning usaldus enda lähedaste vastu, kes saaksid raviskeemi järgimist suunata. Ringkonnakohus leiab, et arvestades puudutatud isiku puudulikku haiguskriitikat ning asjaolu, et varasema hospitaliseerimise järgselt ei järginud ta ravisoovitusi ning katkestas omavoliliselt määratud koduse toetusravi, ei jaga kohus määruskaebuse väiteid selle kohta, et ka ambulatoorne ravi oleks puudutatud isiku jaoks küllaldane olnud. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 eeldus, et praegusel juhul ei ole muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane ning puudutatud isik vajas sellist psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaarse haiglaravi tingimustes.
18.Kuivõrd käesolev vaidlus puudutab tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmist, ei võta ringkonnakohus seisukohta politseiametnike käitumise osas puudutatud isiku 01.07.2023 viimisel psühhiaatriakliinikusse.
19.Eelnevast tulenevalt puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks, sest praegusel juhul olid täidetud kõik tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
20.Määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.