Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus psühhiaatriakliinikus esialgse õiguskaitse korras X tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.08.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Laureana Telk Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 23.08.2023 määrus muutmata ning X määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 21.08.2023 Pärnu Maakohtule taotluse X (puudutatu isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
1.1.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik statsionaarsesse osakonda 19.08.2023 kell 18.19 ravilepingu alusel, kuid valvearsti otsusega 20.08.2023 kell 10.30 kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.
1.2.Patsient toodi psühhiaatriakliiniku valvetuppa töökaaslaste saatel, kelle sõnul on isiku käitumine muutunud viimasel ajal ebaadekvaatseks. Patsient hakkas 07.08.2023 tarvitama kanepit ning läks hiljuti lahku oma elukaaslasest. Kaastöötajate andmetel oli puudutatud isik enne puhkust adekvaatse käitumisega, kuid pärast puhkust ei läinud ta enam tööle.
1.3.Hospitaliseerimisel kaebas patsient kehalise tervise üle (konjunktiviit, seljavalu, hammastega probleemid, meningiit). Üldiselt on töökohaga rahul, kuid samas avaldas rahulolematust tööl esineva vibratsiooni, müra ja ventilatsiooni puudumise üle. Alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamist põhjendas oma keha testimisega. Avaldas, et ravib end tööteraapiaga. Arvas, et teised manipuleerivad temaga. Ei olnud rahul, et haiglas on kaamerad ning arvas, et teda jälgitakse. Rääkis usuteemadel. Tööle ilmumata jätmise kohta selgitusi ei andnud ning hakkas muudel teemadel rääkima. Mõttekäik oli kiirenenud, targutlev, filosofeerimisele kalduv, laialivalguv, paranoiline ning esines fragmentaarseid suurusmõtteid (võib end ise ravida jms). Vastuväidete esitamisel ärritus. Meelepetete esinemist käitumise järgi ei sedastatud. Haiguskriitika puudub, kuid on nõus füüsilise tervise kontrollimisega. Esialgselt diagnoositi psühhootiline häire ainete tarvitamisest (F12.51).
1.4.Avalduse esitamise seisuga oli patsient valjuhäälne, peksis rusikatega vastu mööblit, seinu ja maad. Ähvardas personali. Soovis meeshooldajaga kakelda. Nõudis välja kirjutamist, sest tema aeg on kallis. Avaldas, et peab minema bussiga Tallinna, kus tal on vaja raha investeerida ning et ta on programmeerija. Nõudis valjuhäälselt telefoni ning ütles, et ta kannatus katkeb kohe. Arvas, et teda hoitakse sellepärast kinni, et on riigipüha. Kuna keeldus ravimitest, alustati tahtest olenematut ravi. Hiljem käis röntgenis meeshooldajate saatel ning käitus rahulikult. Pärast muutus jälle nõudlikuks – tahtis telefoni, suitsu, silmatilku, kohvi, nikotiiniplaastrit jms. Oli bravuurne ning üritas meeshooldajat alandada ja kaaspatsientidega koos põgenemist planeerida.
1.5.Isiku ebaadekvaatse käitumisega seisund püsib ning tal saab diagnoosida maniakaalse episoodi psühhoosiga (F30.2). Ravivajadust ei mõista ning tema avaldused on muutlikud. Isiku igapäevane toimetulek on luulumõtetest lähtuvalt häiritud ning ta paneb end paranoiliste veendumuste tõttu ohtu. Käitumine on täiel määral mõjutatud psühhootilistest elamustest ning patsient on suurus- ja missiooniluulust juhinduv, impulsiivne ja ettearvamatu. Käitumisega seab ohtu nii enda kui ümbritsevate julgeoleku, elu ja tervise. Tegemist on käitumist olulisel määral mõjutava psühhootilise häirega, mis vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi ning turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna olemasolevate andmete alusel on psüühikahäire alanud ja süvenenud pikema aja jooksul ning käitumise ebaadekvaatsus on ajas süvenenud, siis on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et häire ei möödu nelja päevaga.
2(7)
Avaldaja palus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks päevaks ning tahtest olenematu ravi pikendamist 40 päevani.
2.Pärnu Maakohus rakendas 21.08.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse alates psühhiaatri otsusega isiku tahtest olenematule ravile võtmisest tähtajaga kuni neli päeva ehk kuni 24.08.2023 kell 10.30.
3.Pärnu Linnavalitsus leidis oma 23.08.2023 seisukohas, et avaldaja taotlus tahtevastase ravi pikendamiseks on põhjendatud.
4.Psühhiaatriahaiglas toimunud ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et tuli 2021. a veebruaris Eestisse ning elab hetkel üksi. Tema kolleegid leidsid, et ta on psüühiliselt ebastabiilne ja soovitasid vestlusel käia. Ta on ka enne psühhiaatri juures käinud ning ta sai umbes neli kuud tagasi alkoholivastase depoosüsti. Pärast süsti tegemist ei tarbinud ta alkoholi kolm kuud, aga kui Tiina ära läks, siis natuke tarvitas. Kanepit tarvitab puhkuse ajal ja väikestes kogustes enda lõõgastamiseks. Hetkel töökoht puudub, sest lõpetas lepingu ära. Võib sõita Tšehhi, kus ta on varem kuus aastat töötanud. Võib sõita ka Ukrainasse. Tšehhis võib rõdul kolme kanepitaime kasvatada. Arvab, et ta ei pea haiglas olema ning ei tea, kuidas ta saab tõendada, et pole haige. Ravimid teevad olemise halvemaks. Enne haiglat ta ravimeid ei tarvitanud. Ainult dieeti pidas, et paar kilo alla võtta. Kolleegid teda ei mõista ning tal tekkis nendega konflikt. Ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist ning töötas CNC seadmete operaatorina. Osad töötajad suhtusid töösse vastutustundetult ning tal oli raske nendega töötada. Raviarstiga pole juttu olnud, ta pole helistanud. Märkis, et koosneme 80% veest. Lisas, et tal on vaja selga ravida, samuti on tal jalaseen ja kõrvades undamine. Hambad vajavad ka ravi. Ta maksis küll raha, aga hambaid korda ei saanud. Loovutas varem doonorina verd ning teda huvitab, kas kõik on korras. Haiglapersonaliga läbisaamine on normaalne. Ei saa aru, miks tal ei lubata igal ajal suitsetada. Teda tuleks haiglast välja lubada ning tal on ravida vaja vaid neid asju, mida ta nimetas.
5.Psühhiaater leidis ärakuulamisel, et isikul on raske psüühikahäire – maniakaalne episood psühhoosiga. Isik on ohtlik pigem teistele. Ta peksis haiglas rusikatega seina ja mööblit ning ähvardas personali. Muu ravi ei ole võimalik, kuna isikul haiguskriitika puudub ja ravimeid võtmast keeldub.
6.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
7.Pärnu Maakohus pikendas 23.08.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 20.08.2023 kell 10.30 kuni 29.09.2023 kell
7.1.Kirjalike andmete ja ärakuulamiste põhjal tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – maniakaalne episood psühhoosiga (RHK-10 järgi F30.2). Hetkel viibib ta psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil, kuna psüühiline häire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tema käitumine on praegu ebaadekvaatne, haiguskriitika puudub täielikult, patsient peab end psüühiliselt terveks ning seetõttu ka ravivajadusest aru ei saa. Psühhiaatrite selgituse kohaselt vajab isik raske psüühikahäire tõttu
3(7)
pikemalt haiglaravi, kuna psüühikahäire täpsemad põhjused ja edasise ravi korraldamine vajavad täiendavaid uuringuid ja kliinilist jälgimist haiglakeskkonnas.
7.2.Ilma haiglaravita võib puudutatud isik olla ohtlik endale ravivajaduse eitamise tõttu. Eelkõige on ta ohtlik aga teistele oma ebaadekvaatse, agressiivse, psühhootilistest elamustest mõjutatud käitumise tõttu. Enne haiglasse sattumist hirmutas elukaaslast noaga ning haiglas ähvardas personali. 20.08.2023 vägivallajuhtumi teatise kohaselt oli patsient varahommikul kella 5.40 ajal valjuhäälne, nõudis suitsu, kohvi, peksis rusikatega vastu mööblit, seinu ja maad ning ähvardas personali ja soovis meeshooldajaga kakelda. Psühhootilise seisundi tõttu ärritub isik kergesti ja muutub agressiivseks, kui ei saa, mida soovib. Haiglast väljas olles tarvitas puudutatud isik kanepit ning tal on alkoholiprobleemid, mille jätkudes isiku ohtlikkus haiglakeskkonnast väljas veelgi suureneb. Puudutatud isik arvab, et ei pea haiglas olema ning vajab ravi vaid füüsiliste probleemide osas.
7.3.Esialgse õiguskaitse korras tuleb pikendada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani. Isiku haigusseisundis ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus isiklikult tema ärakuulamisel. Kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Haiglaravita jäämisel ohustab puudutatud isik temal esineva raske psüühikahäire tõttu iseenda, aga eelkõige teiste elu, tervist ja julgeolekut ning haiguse ravita jäämisel psüühiline seisund võib halveneda. Puudutatud isikule võib tahtest olenematut ravina kohaldada antipsühhootilist ravi antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 23.08.2023 määruse, millega anti luba tema tahtest olenematuks raviks kuni 40 päeva.
8.1.Puudutatud isiku arvates ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused. Kohus on ohtlikkust põhjendanud üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, mitte ei ole hinnanud ja analüüsinud iga juhtumi kohta eraldi. Kohus on tuginenud eelkõige kahele episoodile, s.o väidetav elukaaslase noaga ähvardamine ja Pärnu Haigla vägivallajuhtumi teatis. Teave elukaaslase ähvardamise kohta on vahendatud ning kohus ei ole isiklikult elukaaslast ära kuulanud. Episood, mida kirjeldatakse vägivalla juhtumi teatises, on tingitud sellest, et isik ei saanud aru, miks ja millisel õiguslikult alusel peab ta haiglas viibima. Ta läks haiglasse vabatahtlikult, kuid endalegi teadmata oli tema osas kohaldatud sundravi. Kohtumäärusest ei nähtu põhjendusi, mis annaks alust arvata, et väljaspool kontrollitud keskkonda võib ta suure tõenäosusega põhjustada kahju enda tervisele või teistele ning ohtliku käitumise risk on pigem suur kui tõenäoline.
8.2.PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eelduste kontrollimiseks tuleb kohtule TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus. Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega. TsMS §-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena võib kohus arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Mõlema psühhiaatri esitatud arvamused on puudulikud. 21.08.2023 psühhiaatri arvamus ravi põhjendatuse kohta ei sisalda üksikasjalikku kirjeldust ega selle alusel tehtud järeldusi. Ekspert ei ole põhjendanud, kuidas ta on arvamuses esitatud järelduseni jõudnud. Sisulised järeldused ja üksikasjalikud asjaolude kirjeldused sisalduvad 4(7)
avaldaja avalduses kohtule, kuid seda ei saa pidada lubatavaks, sest see ei asenda psühhiaatri arvamust haiglasse paigutamise ja ravi kohta PsAS § 13 lg-te 4 ja 5 mõistes. Kuna psühhiaatrite arvamused olid puudulikud, jõudis kohus nende pinnalt väära otsuseni ja leidis põhjendamatult, et esinevad alused isiku paigutamiseks kinnissesse asutusse. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja ja Pärnu Linnavalitsus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
11.Avaldaja esitas 22.09.2023 maakohtule taotluse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Taotluse kohaselt on vahepealsel ajal puudutatud isiku tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima. Ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ühtlasi saab aru edasise ravi vajalikkusest ning on andnud nõusoleku ravi ambulatoorselt jätkata.
12.Pärnu Maakohus lõpetas 22.09.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline haiglaravi lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamine määruskaebuse lahendamist.
14.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
15.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 5(7)
16.PsAS § 11 lg 1 kohaselt peavad üheaegselt olema täidetud kõik selle lõike punktides loetletud tingimused. Kui vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, ei või kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut ravi ega teda tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutada. Puudutatud isik leiab, et tema puhul ei olnud täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused.
16.1.Avalduse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud maniakaalne episood psühhoosiga (F30.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglasse saabudes ning haiglas viibides oli puudutatud isiku käitumine ebaadekvaatne ning täiel määral psühhootilistest elamustest mõjutatud. Isik oli suurus- ja missiooniluulust juhinduv, impulsiivne ja ettearvamatu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud kinnitavad, puudutatud isikul on PsAS § 11 lg 1 p 1 mõistes raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
16.2.Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
16.2.1.Avalduse asjaoludest nähtuvalt oli puudutatud isik oma haigusseisundist tulenevalt äkiline, ettearvamatu ja vägivaldne. Oma haigust ta ei tunnistanud ning ravivajadust eitas. Ta peksis haiglas rusikatega vastu mööblit, seinu ja maad, ähvardas personali ning soovis meeshooldajaga kakelda. Selle kohta on vormistatud ka vägivallajuhtumi teatis (dtl 2). Psühhiaatri otsusest (dtl 3) nähtub, et puudutatud isik oli töökaaslaste ja endise elukaaslase sõnul tarvitanud kanepit. Endise elukaaslase sõnul oli puudutatud isik 04.08.2023 alkoholijoobes ning võttis nende ühisesse magamistuppa kaasa suure noa ning teatas elukaaslasele, et süüdistab teda kõiges. Elukaaslane kutsus seepeale politsei ning puudutatud isik viidi kainestusmajja.
16.2.2.Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et psühhoosist mõjutatuna muutus ta ka haiglas vägivaldseks, oli alust arvata, et haiglaravita jäädes on ta endale ja eelkõige teistele ohtlik. Arsti arvamuse kohaselt vajab puudutatud isikul esinev psühhootiline häire spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja vajadusel elekterkonvulsioonravi. Puudutatud isik aga keeldus ravist.
16.2.3.Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, mille kohaselt pidanuks maakohus puudutatud isiku endise tüdruksõbra ära kuulama. Arsti otsuse kohaselt on endine tüdruksõber puudutatud isiku varasema käitumise osas selgitused andnud ning kohtul puudub alus nende õigsuses kahelda.
16.2.4.Ringkonnakohus on seisukohal, et on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus ning määruskaebuses toodud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
16.3.Tahtevastaselt ravile paigutamise kolmandaks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 3 järgi on see, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud punktis sätestatud tingimuse olemasolu eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi. Kohus peab sellisel juhul põhjendama, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40).
16.4.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 6(7)
3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine (haiguskriitika puudumine ja ravimite võtmisest keeldumine) annab alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele. Arstide seisukoha kohaselt on puudutatud isik ravita jäädes ohtlik endale ja teistele ning tema olukord ei stabiliseeru. Isik vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi ning turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Ringkonnakohus leiab eeltoodud asjaoludele tuginedes, et antud juhul ei olnud isiku ohtlikkust võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
17.Kokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani on täidetud.
18.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt olid kohtule esitatud ekspertarvamused puudulikud, mistõttu jõudis kohus ebaõigele järeldusele.
18.1.Kohtule on koos avaldusega esitatud psühhiaatri otsus, milles on välja toodud asjaolude kirjeldus ning selle põhjal tehtud järeldused (dtl 3). Avaldusele on lisatud teise psühhiaatri arvamus, milles sisaldub lühidalt haiglaravile saabumise põhjus, seisundi kirjeldus ning psühhiaatri otsustus (dtl 4). Asjaolude põhjalik kirjeldus on esitatud avalduses.
18.2.Nagu puudutatud isik ka ise määruskaebuses välja tõi, on psühhiaatri koostatud ekspertarvamus vaid üks tõenditest, mille alusel kohus kinnisesse asutusse paigutamise otsuse teeb. Maakohus on tutvunud avalduse ja selle lisades välja toodud asjaoludega, samuti kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku ning tema raviarsti. Maakohus kujundas oma seisukoha kõigi asjas esitatud andmete ja tõendite põhjal.
19.Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks.
20.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.