Määruse tegemise aeg ja koht 20.10.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-12552
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.09.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku valvearst KR Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Marika Suurpere Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Eestkosteasutus Muhu vald (Muhu Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 05.09.2023 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib
2-23-12552 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 02.09.2023 kohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks.
2.Pärnu Maakohus paigutas 03.09.2023 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenemata Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks tähtajaga kuni 4 päeva alates puudutatud isiku 01.09.2023 kell 14.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 05.09.2023 kell 14.30.
3.Avaldaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et 27.08.2023 suunati patsient psühhiaatriakliinikusse Kuressaare Haiglast. Patsient läks 26.08.2023 perega tülli, lõhkus ukseklaasi ja kõndis kildudest kaks korda läbi. Kiirabi saabudes oli patsient verandal asuval diivanil pikali. Vihastas kiirabi peale, viskas viskiklaasi puruks ja seejärel viskas sama klaasi kildudega töökoja akna puruks. Probleeme esines alates esmaspäevast (21.08). Nädala jooksul oli rahunenud, kuid laupäeval (26.08) oli patsient telefonikõne tõttu uuesti endast välja läinud. Kiirabi juuresolekul oli patsient agressiivne, loopis jalanõudega ja sõimas kiirabi. Patsient elab koos emaga, kes arvas, et patsient võtab ravimeid. Patsiendilt endalt anamneesi ei saanud, rääkis jala valust, mis väidetavalt on 10 aastat esinenud ja keegi arstidest oma saamatuse tõttu teda aidata ei oska. Veebruaris viibis Kuressaare Haigla siseosakonnas diabeedi dekompensatsiooniga ja oletatavalt ketoatsidoosiga. Pika läbirääkimise ja politsei kaasamise tulemusel saadi patsient politseiautosse. Patsient manipuleeris, püüdis iga asjaga kokkuleppeid teha, et saadab meilid ära, siis tuleb autosse jne. Kuulas ja suhtles siis, kui ise heaks arvas. Vahepeal oli rahulik, siis jälle ärritus. Kuressaare Haigla EMO-s oli profuusselt higine, adekvaatne, koostöövõimeline, vastas küsimustele, lubas vereanalüüse võtta ja kirjutas ka alla ravile jäämise nõusolekulehele. Hiljem selgus, et tegi seda selleks, et tal lubataks e-sigaretti suitsetada. Varasemast anamneesist on teada, et 24.07–03.08.2015 viibis patsient Kuressaare Haigla psühhiaatriaosakonnas, kus diagnoositi skisotüüpne häire (F21). 01.06.2017 hospitaliseeriti politsei saatel Kuressaare Haigla psühhiaatriaosakonda ja 06.06.2017 vormistati ümber tahtest olenematu ravi kohaldamiseks koos ohjeldusmeetmetega, viidi üle PERH-i psühhiaatriakliinikusse statsionaarseks raviks kõrgemas etapis, kus viibis kuni 13.07.2017. Diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomiteta mania (F31.1). 27.08.2023 psühhiaatriakliinikusse hospitaliseerimisel oli patsient rahuldava kontaktiga ning rahuliku ja adekvaatse käitumisega. Orientatsioon oli õige. Kohati oli kriitiline ümbritsevate, s.o oma venna ja kiirabitöötajate suhtes. Patsiendil oli mure jala pärast. Eelmisel õhtul oli patsient kartnud, et klaasikildudel käimisest võis tekkida arteriaalne verejooks. Patsient oli kriitiline kiirabi aeglase tegutsemise jm suhtes. Patsient oli nõus jääma statsionaarsele ravile raviskeemi korrigeerimise eesmärgil ja ta jäeti ravile ravilepingu alusel. Diagnoositi F31.1. 01.09.2023 seisuga oli patsient paranoiline – ütleb, et kõik, mis haiglas televiisorist tuleb, on manipuleeritud haigla poolt, et mõjutada patsiente, ning haiglas olevad ajakirjad on provotseerivad. Patsient pani televiisori pidevalt väga valjuks, samas ise hakkas telefonist filmi
2-23-12552 vaatama, pannes selle heli ka põhja. Sõimles kaaspatsiendiga, kes puudutas tema veepudelit, pidades seda enda omaks. Süstis insuliini põrandale, olles provotseeriv – teen, mis tahan, selleks on ju koristajad, kui ei sobi, lähen koju. Keeldus lõunasest ravimist, tahtis enne arstiga rääkida, valveõde ei olevat mingi ütleja. Vestluses raviarstiga oli ropendav ja ründava olekuga. Raviarstile lubas, et võtab ravimi ära, ent raviarsti lahkudes keeldus sellest. Kõlaritest kostus tuletõrjealarm (patsient tõenäoliselt ise käivitas), mille peale patsient lõhkus mõlemad tulekustuti kapid lahti, laskis tulekustuti vahtu üle terve osakonna. Laskis kraanikausis oleva desinfitseerimisvahendi omale veepudelisse, rikkus ka seebi- ja kreemipudelid ära. Lisaks ähvardas puudutatud isik kahte meespatsienti, et võib neile peksa anda. Raviarst algatas tahtest olenematu ravi, patsient viidi turvameeste ja akuutravi üksuse meeshooldajate saatel üle akuutravi üksusesse tagasi. 02.09.2023 seisuga oli ravikoostöö patsiendiga puudulik. Patsient oli rahulolematu, ähvardav. Nõudis teise haiglasse üleviimist. Kurtis tervise üle (südamerütmi kiirenemine), kuid samas pakutavast ravimist keeldus. Haiguskriitika puudus. Diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2).
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 04.09.2023 psühhiaatriakliinikus. Patsient selgitas, et tema pereliikmed on väga kinnised ega suhtle omavahel, kuid tema on seadnud pere huvid enda huvidest ettepoole ja on teinud kõik, et teistel oleks hea. Puudutatud isiku noorem vend on talle öelnud, et ta peaks ennast esikohale seadma. Puudutatud isik sooviks käia kohtingutel ja leida endale kaaslase, ta on seda soovi 9 aastat enda sees hoidnud. Kodus läks ta vihaseks, tahtis tuppa minna, aga pimedas ei näinud, kus uks on, ja kuna uks oli kinni, siis viskas kiviga ukseklaasi sisse ning läks paljajalu üle klaasikildude. Pärast heitis oma voodisse pikali, sest tundis, et on väsinud ja tahtis puhata. Veidi aja pärast tundis ta jalataldade all valu ja kartis, et on arteriaalne verejooks, mispeale läks teise tuppa, võttis ema käest telefoni ja helistas 112. Haiglas olles ütles dr. Puusild, et on pühapäeval valves ja siis saab puudutatud isiku raviplaani arutada, aga pühapäeval arst jooksis korra osakonnast läbi ega rääkinud puudutatud isikuga. Selline käitumine vihastas patsienti. Osakonnas küsitakse pidevalt infot ja see väsitab teda. Puudutatud isik töötab igapäevaselt klientidega ja ta teab, kui väsitav on pidev suhtlemine. Haigla keskkonnas ei saa puudutatud isik rahu, ta soovib oma kodus magada ja minna arsti juurde, kui see on vajalik. Puudutatud isiku ema on Y, kes on FIE, ja puudutatud isik töötab tema juures müüjana. Patsient vajab teist keskkonda kui haigla, kuna seal ei saa ta puhata. Puudutatud isik nõustus, et ta vajab ravi, kuid enne on vaja arstiga raviplaan paika panna. Patsient selgitas, et tema käitumine pani pere uuesti omavahel suhtlema. Ta väitis, et ei ole kaaspatsientidele lubanud peksa anda, kuna ei ole vägivaldne inimene ja ta tahab suhelda rahulikult. Puudutatud isik võttis omaks, et ta lasi vahtkustuti tühjaks. Ärakuulamise päeval rääkis puudutatud isik raviarstiga ja selgitas, et homme on MRT uuring ning neljapäeval vaadatakse sidumistoas jalg üle, mistõttu kuni neljapäevani peab puudutatud isik kindlasti Pärnus olema. Samas arvas ta, et selleks ei pea haiglas viibima. Patsient arvas, et leiaks kindlasti endale turvalise koha, kus olla ja ta saab ise arsti juurde tulla. Patsiendil on hakanud unerütm taastuma. Ta märkis, et kui oled psüühiliselt väsinud, siis ei pane tähele, mis päev parasjagu on. Puudutatud isik arvas, et MRT uuring peaks andma vastuse, millest tal selline tervislik seisund on tekkinud. Ta tahtis haiglast välja saada ega pidanud vajalikuks haiglas olemist.
5.Maakohus kuulas 04.09.2023 ära ka raviarsti dr AP, kes selgitas, et patsiendil on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania, s.o raske psüühikahäire. Patsient toodi Pärnu Haiglasse, kuna käitus kodus ettearvamatult. Haiglasse saabudes võttis ravi vastu, kuid alates 01.09.2023 keeldus ravist ning hakkas tegema avaldusi käskivas toonis. Oli näha, et patsiendi ärritus kasvas, mis lõppes sellega, et ta käivitas tuletõrje alarmi, mille peale sõitsid päästeautod kohale. Patsient lasi tulekustuti vahtu üle terve osakonna.
2-23-12552 Tänu turvatöötajatele toodi patsient isolaatorisse ja sai ravimeid. Patsiendil on hulgaliselt terviseprobleeme. Tal on diabeet, jalgadel troofilised haavandid, varbaküüs on sisse kasvanud, millega on jäetud tegelemata. Neljapäevaks on tal aeg pandud jalakabinetti. Veresuhkur on halvasti kontrollitud. Ta küll süstib ennast ise, aga samal ajal sööb kõike, mis keelatud. Reedel ja laupäeval keeldus ravimitest. 04.09.2023 hakkas uuesti korralikult ravimeid võtma ja kohe on näha ka tulemusi. Ravi pikkus peaks olema kuni 40 päeva, kuna ei ole teada, kuidas ravimite võtmine jätkub, sest korra on nõus neid võtma ja siis jälle keeldub ravimitest.
6.Puudutatud isikule määratud esindaja ja eestkosteasutus toetasid avaldaja taotlust. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas 05.09.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Pärnu Maakohtu 03.09.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 11.10.2023 kell 14.30.
8.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.
9.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.1). Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne, haiguskriitika puudub täielikult, patsient peab end psüühiliselt terveks ning seetõttu ka ravivajadusest aru ei saa. Psühhiaatrite selgituse kohaselt vajab puudutatud isik raske psüühikahäire tõttu pikemalt haiglaravi, kuna psüühikahäire edasise ravi korraldamine vajab kliinilist jälgimist haiglakeskkonnas.
10.Ilma haiglaravita võib puudutatud isik olla ohtlik eelkõige endale ravivajaduse eitamise ja ennast kahjustava käitumise tõttu (lõhkus kodus ukseklaasi ja kõndis kildudest kaks korda läbi, oli tarvitanud koos muude rohtudega alkoholi, haiglas olles käitus ebaadekvaatselt, valades enda joogipudelisse desovahendeid jms organismile ohtlikke aineid). Samuti võib puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik endale seetõttu, et põeb diabeeti, kuid veresuhkur on halvasti kontrollitud (haiglas olles käitus 01.09.2023 provotseerivalt, süstis insuliini põrandale) ning ravimeid võtab ebakorrapäraselt. Ambulatoorne ravi ei ole võimalik, kuna raviarsti selgitusel kord on nõus ravimeid võtma, siis jälle keeldub ravimitest.
11.Samas võib puudutatud isik olla ohtlik ka teistele oma ebaadekvaatse, agressiivse, psühhootilistest elamustest mõjutatud käitumise tõttu, kuna kodus kiirabi saabudes vihastas kiirabi peale, viskas viskiklaasi puruks, loopis kiirabi jalanõudega ja sõimas kiirabi ning haiglas olles on lõhkunud haigla inventari ja ähvardanud kaaspatsiente. Puudutatud isiku ohtlikkus on tõendatud mh asjaoludega, et 01.09.2023 vägivallajuhtumi teatise kohaselt oli puudutatud isik käitumiselt agiteeritud, lõhkus kaks tulekustuti kappi lahti (üks neist on nüüd täiesti mõlkis), piserdas tulekustuti vahtu üle terve osakonna, sh õeposti pihta ja lakke, rikkus ära osakonna desovahendi-, seebi- ja kreemipudelid, valas neid omale veepudelisse jms. Lisaks ähvardas kahte meespatsienti, et võib neile peksa anda. Sündmuse tõttu tuli kasutada turvatöötajate abi ning puudutatud isik viidi üle akuutravi osakonda.
12.Maakohus veendus puudutatud isiku ja raviarsti ärakuulamisel puudutatud isiku haigusseisundis ja ravivajadusest arusaamise puudumises. Maakohtul ei olnud alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes.
2-23-12552 Määruskaebus
13.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega lõpetada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatriline ravi.
14.Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei pea viibima ravil psühhiaatriaosakonnas, kuna saab käia vajadusel arsti vastuvõtul. Puudutatud isik leiab, et on kaine mõistusega ja saab täielikult aru, miks tema vend soovis teda toimetada psühhiaatriakliinikusse, kuid käesolevaks ajaks on puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud ja ta mõistab, et tal on probleem ning on nõus vabatahtlikult ravi jätkama. Seetõttu ei ole tema edasine viibimine Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil enam vajalik ega põhjendatud. Menetluse edasine käik
15.Eestkosteasutus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud.
16.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
17.Avaldaja esitas 29.09.2023 taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna patsiendi tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima ja ta ei ohusta enam oma elu ja tervist, patsient saab aru ravi vajalikkusest ja on andnud nõusoleku ravi ambulatoorselt jätkata.
18.Maakohtu 29.09.2023 määrusega lõpetati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine.
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 13.10.2023 selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
21.Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik praeguseks raskest psüühikahäirest piisavalt paranenud ja ta kirjutati 29.09.2023 haiglast välja. Seega on tahtevastane ravi määruskaebuse lahendamise ajaks lõppenud. Vaatamata eeltoodule annab ringkonnakohus hinnangu puudutatud isiku poolt vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.
22.Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 03.09.2023 määrusega ja pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 05.09.2023 määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus oleks eksinud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2-23-12552
23.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamine ei olnud põhjendatud ja puudutatud isik ei vajanud vaidlustatud määruse tegemise ajal enam haiglaravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud ja tema haiglas viibimise ajal aset leidnud sündmusi on nii psühhiaatrid kui maakohus tõlgendanud õigesti. Asjas esitatud 01.09.2023 ja 02.09.2023 psühhiaatrite arvamused ja 01.09.2023 vägivallajuhtumi teatis koosmõjus avalduse ning 04.09.2023 puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esines haiglasse saabudes raske psüühikahäire, millest tulenes nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustav käitumine ning vaidlustatud määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isik sedavõrd paranenud, et ravi lõpetada. Puudutatud isiku käitumine oli endiselt psühhoosi tõttu ebaadekvaatne, agiteeritud ja agressiivne. Seejuures puudus puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ja ta ei olnud võimeline mõistma haiglaravi vajadust.
24.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab puudutatud isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Maakohus on esile toonud asjaolud ja tõendid, millest järeldus, et haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii enda elu ja tervist kui ka ümbritsevaid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
25.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku ravisoostumus ei olnud järjepidev (haiglasse saabudes nõustus, kuid mõne päeva möödudes enam mitte), mis andis alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
26.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
27.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
28.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
2-23-12552
29.Kuigi maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumäärus täies ulatuses. Puudutatud isiku sundravi on lõpetatud ja kohtul ei ole alust arvata, et määruse lugemine võib puudutatud isikule mõjuda halvasti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.