Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. oktoober 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-10807
Kohtuasi
X hagi Tallinn linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. juuni 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6137,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff Kostja Tallinna linn (Tallinna Kiirabi kaudu, registrikood 75019371), lepinguline esindaja Jaan Lindsaar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10807 osas, millega maakohus jättis X hagi Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu kohtus lõpetamiseks rahuldamata ning hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt arvestatud viivise välja mõistmata. Samuti tühistada maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus osas, milles Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kulud ja enam kui 20% X kuludest jäid X kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi käesoleva punkti esimeses lauses nimetatud osas rahuldada ning jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X menetluskulud 80% ulatuses Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kanda ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) menetluskulud tema enda kanda.
3.2.Tuvastada 10. juunil 2021 X ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vahel
14.juunil 2019 sõlmitud töölepingu nr 2385 erakorralise ülesütlemise tühisus.
3.3.Lõpetada X ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vahel 14. juunil 2019 sõlmitud tööleping nr 2385 töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 11. juunist 2021.
3.4.Mõista Tallinna linnalt (Tallinna Kiirabi kaudu) X kasuks välja töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel hüvitis 1883,30 eurot (bruto), viivis perioodi 11. juuni 2021 kuni 13. oktoobri 2023 eest 397,94 eurot ja alates 14. oktoobrist 2023 viivis põhinõudelt (1883,30 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
3.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X menetluskulud 80% ulatuses Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kanda ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, töötaja) esitas 9. juulil 2021 (täpsustatud 19. oktoobril 2021) Harju Maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) (kostja, tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, hüvitise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.
1.1.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 14. juunil 2019 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle autojuhi ametikohale. Alates
1.septembrist 2019 jätkas hageja tööd kiirabitehnikuna. Tööõnnetuse tagajärjel tekkinud seljatrauma tõttu jäi hageja 2. veebruaril 2021 töövõimetuslehele (samuti haigusleht). Töövõimetuslehel viibimise ajal hoidis hageja tööandjat igakuiselt kursis oma terviseseisundi ja paranemisega.
1.2.Kui hageja oli viibinud töövõimetuslehel umbes kolm kuud ja paar nädalat, võttis ta telefoni teel ühendust oma vahetu juhi SSga ning andis teada, et ta on valmis tööle tagasi tulema. SS soovitas pöörduda füsioterapeudi/taastusraviarsti poole. Kostja personalijuht TK võttis hagejaga 3. juunil 2021 ühendust ja kutsus endaga vestlema. Samal päeva toimunud vestlusel avaldas TK, et kuna hageja on viibinud pikalt haiguslehel, peaks ta kirjutama lahkumisavalduse. Hageja selgitas, et ta on pöördunud vastavalt oma otsese juhi soovitusele füsioterapeudi poole
ning talle on antud luba töö tegemiseks. Hageja selgitas veel, et hageja viibib nädala puhkusel ning asub siis graafikujärgselt tööle. Hageja perearst lõpetas kooskõlas füsioterapeudi 3. juuni 2021. a arvamusega töövõimetuslehe alates 4. juunist 2021.
1.3.TK võttis 10. juunil 2021 hagejaga ühendust ja kutsus ta vestlusele. Hageja teatas, et tal ei ole võimalik samal päeval tulla, TK katkestas kõne ja saatis samal päeval (10. juunil 2021) hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles tööandja töösuhte erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu.
1.4.Hageja hinnangul on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine selle eelduste puudumise tõttu. Hageja töövõime ei ole vähenenud, mida kinnitab füsioterapeudi 3. juuni 2021. a otsus. Lisaks koostas hageja vahetu juht töögraafiku, mille järgi pidi hageja tööle asuma 25. ja
28.juunil 2021. Kuivõrd hageja pöördus füsioterapeudi poole tööandja soovitusel, viibis ta haiguslehel üle nelja kuu tööandja soovist tulenevalt. Sellises olukorras on ebaõiglane kostja etteheide, et hageja oli töövõimetuslehel üle nelja kuu. Ka ei anna neljakuulise tähtaja ületamine tööandjale õigust automaatselt töösuhe lõpetada. Enne töölepingu erakorralist ülesütlemist pidanuks kostja hindama, kas hageja töövõime on vähenenud. Otsustades sellises olukorras tööleping lõpetada, ei järginud kostja hea usu põhimõtet.
1.5.Töösuhte erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei ole kaalunud hageja töötingimuste muutmist. Kostjal oli võimalik töö korraldada selliselt, et hageja oleks ajutiselt töötanud kolmeliikmelises brigaadis, kus koormus hageja seljale oleks olnud väiksem. Ka ei ole kostja hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist hoiatanud.
1.6.Lisaks leidis hageja, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli see, et hageja ei olnud vaktsineeritud COVID-19 vastu. Hageja palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping alates 11. juunist 2021 ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis, mis vastab hageja kuue kuu keskmisele töötasule, s.o summas 5649,90 eurot. Hüvitise määramisel palus hageja arvestada töösuhte lõpetamise asjaolusid ning seda, et tööandaja on teda diskrimineerinud ja tegelenud töökiusuga töötaja soovimatuse tõttu vaktsineerida ennast COVID-19 vastu. Kostja ei võimaldanud vaktsineerimata hagejal osaleda erinevatel kiirabi töötajatele mõeldud kontaktkoolitustel, samuti keelas tööandja vaktsineerimata töötajatel osaleda üritustel (nt jalgpallitrennid). Selliselt on kostja takistanud vaktsineerimata töötajatel muu hulgas lisaraha teenimise ja rikkunud põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Perearst on hageja töövõimetuslehe lõpetanud tagantjärgi 3. juuni 2021. a seisuga. Töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal oli hageja töövõimetuslehel ning kostjal puudus teadmine selle lõppemise ning hageja tervenemise kohta. Töölepingu ülesütlemisavalduse esitamise aja seisuga oli hageja töövõimetu enam kui neli kuud, mistõttu oli TLS § 88 lg 1 ps 1 sätestatud töösuhte erakorralise ülesütlemise eeldus täidetud. Seejuures ei teadnud kostja, et hageja käis 3. juunil 2021 füsioterapeudi vastuvõtul.
2.2.Ükski arst ei ole kinnitanud, et hageja saab töö tegemist jätkata sama koormusega nagu enne töövõimetuslehele jäämist. Seejuures on hageja perearst lubanud teda tööle eeldusel, et hagejale pakutakse kergemat tööd. Lisaks on hageja ise väitnud, et ta on oma vahetu juhiga
suheldes avaldanud soovi töötada brigaadis, kus koormus aitaks seljal harjuda. Seega ei olnud ka hageja ise veendunud, et ta tervis on taastunud. Kostjal ei olnud aga kiirabitehniku spetsiifikast tulenevalt võimalik perearsti tingimuse ja hageja sooviga arvestada.
2.3.Kostja ei lõpetatud hagejaga töölepingut põhjusel, et ta ei ole vaktsineeritud COVID-19 vastu. Seega on hageja taotlus, välja mõista hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, alusetu. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 30. juuni 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, jättes need rahaliselt kindlaks määramata.
3.1.Maakohus hindas tõendeid ja asus seisukohale, et perearst lõpetas hageja taotlusel
16.juunil 2021 töövõimetuslehe tagantjärgi 3. juuni 2021. a seisuga. Seega oli hageja töösuhte erakorralisel lõpetamisel 10. juunil 2021 viibinud töövõimetuslehel ametlikult neli kuud ja kaheksa päeva (arvestatuna alates 2. veebruarist 2021). Kuivõrd hageja viibis töövõimetuslehel üle nelja kuu, sai kostja töösuhte erakorralisel ülesütlemisel eeldada töötaja töövõime vähenemist (TLS § 88 lg 1 p 1 teine lause). Maakohus leidis, et kostja on öelnud töölepingu erakorraliselt üles kooskõlas seadusega.
3.2.Maakohus asus seisukohale, et tõendamata on hageja väited suhtlemisest tema vahetu juhi SS-ga ja selle käigus hagejale antud kinnitustest. Seejuures ei tõenda ainuüksi töögraafik, mille järgi pidi hageja tööle asuma 25. ja 28. juunil 2021, et hageja oleks enda juhile edastanud tema väidetud teavet. Ka on tõendamata hageja väide, et töögraafiku koostas tema vahetu juht.
3.3.Maakohus leidis, et füsioterapeudi 3. juuni 2021. a vastus ei sisalda arsti selget kinnitust, et hageja on tööõnnetusest paranenud ja et hageja terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. Seejuures nähtub hageja ja kostja vahel perioodil 18. juuni 2021. a kuni 29. juuni 2021. a toimunud kirjavahetusest, et ka hagejal endal ei olnud kindlat veendumust, kas ta on seljatraumast taastunud ja kas tema terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. Lisaks tõendab hageja perearsti 7. juuni 2021. a kanne hageja haigusloos, et 7. juuni 2021. a seisuga ei olnud hageja tööõnnetusest täielikult paranenud, vaid ta jätkas taastusraviga. Kanne tõendab ka seda, et hageja tööle naasmise tingimuseks oli väiksem koormus. Maakohus tuvastas, et hageja töövõime taastus täielikult alates 16. juunist 2021, mida kinnitab hageja perearsti 16. juuni 2021. a kanne hageja haiguslukku.
3.4.Maakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud andmetest nähtub, et töölepingu ülesütlemisavalduse esitamise ajal puudusid kostjal hageja töövõime täielikku taastumist kinnitavad andmed. Hageja poolt tööandjale 3. juuni 2021. a kohtumisel avaldatud teabele, mille järgi oli hageja terve, ei saa omistada määravat tähtsust, sest kohtumisel avaldas hageja ka seda, et ta ei saa raskusi tõsta ja peab uuesti arsti poole pöörduma, kes teeb lõpliku otsuse hageja tööle asumise kohta. Sellises olukorras ei saanud kostja arvata, et hageja töövõime on taastunud ja tema terviseseisund võimaldab tööülesandeid täita.
3.5.Maakohus leidis, et hageja väide, et kostja pidanuks enne töölepingu ülesütlemist hindama, kas hageja töövõime on pikaajaliselt vähenenud, ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal ei olnud õigust töösuhe erakorraliselt üles öelda. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt juhindus kostja töösuhte lõpetamise üle otsustamisel talle kättesaadavatest andmetest. Hinnates kostja käsutuses olnud andmeid kogumis, ei ole töölepingu erakorraline ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega.
3.6.Ka leidis maakohus, et kostja ei ole eksinud TLS § 88 lg-s 2 sätestatu vastu. Kui kostja oleks suunanud hageja tööle kolmeliikmelisse brigaadi, pidanuks hageja kiirabitehniku ülesandeid arvestades ikkagi raskusi tõstma. Nii oleks kostja võtnud endale riski rikkuda kohustust tagada ohutu töökeskkond (TLS § 28 lg 2 p 6), sest töötajal, kes ei ole traumast paranenud ja kelle töövõime ei ole täielikult taastunud, esineb suurem tõenäosus saada uus kehavigastus. Seega ei saanud hageja tööandjalt mõistlikult eeldada töötingimuste muutmist hageja pakutud viisil.
3.7.Maakohus asus seisukohale, et praegusel juhul ei saanud hageja hea usu põhimõtte järgi oodata kostjalt ka hoiatamist enne töölepingu erakorralist ülesütlemist (TLS § 88 lg 3 teine lause). Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Töötaja hoiatamine ei ole eesmärgipärane olukorras, kus töötaja tervislik seisund ei võimalda tööülesandeid täita.
3.8.Maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata hageja väiteid seonduvalt tema diskrimineerimisega, kuivõrd nende väidetega soovis hageja põhjendada vajadust välja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis seaduses sätestatust suuremas määras. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Hageja on jätkuvalt seisukohal, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus õiguslik alus. Seejuures on maakohtu vastupidine seisukoht üllatuslik, kuivõrd terve kohtumenetluse jooksul oli maakohus seisukohal, et hageja hagi on piisavalt tõendatud ning ülesütlemiseks õiguslik alus puudus.
4.2.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja töövõimetusleht lõpetati 16. juunil 2021. Töövõimetuslehelt nähtub selgelt, et töövabastusperiood lõppes 3. juunil 2021 ning 16. juunil 2021 on perearst teinud vastava kande. Enne seda oli perearst lõpetanud töövõimetuslehe juba
2.juunil 2021, kuid pikendas seda üheks päevaks, et hageja saaks minna füsioterapeudi visiidile. Vastavalt 3. juuni 2021. a füsioterapeudi arvamusele lõpetas perearst töövõimetuslehe
3.juunil 2021.
4.3.Isegi, kui hageja töövõimetusleht oleks lõppenud 16. juunil 2021, tuli kostjal TLS § 88 lg 1 p-le 1 tuginemiseks sisuliselt hinnata hageja terviseseisundit ja võimet täita tööülesandeid ka pärast neljakuulist töövõimetuslehel viibimist. Praegusel juhul teavitas hageja kostjat, et tema tervis on paranenud ning kostjale ei saanud jääda kahtlust, et hageja saab igal juhul kohe tööle naasta. Ka füsioterapeudi 3. juuni 2021. a arvamusest on võimalik järeldada, et hageja tervislik seisund oli 3. juuni 2021. a seisuga piisavalt taastunud, et tööülesandeid täita. Asjaolu, et hagejale oli määratud veel täiendav taastusravi, ei tähenda, et hageja töövõime ei olnud taastunud. Kui maakohtul tekkis asjaolusid välja selgitades kahtlus, et hagejale soovitatud taastusravi välistab töötaja töövõime taastumise, oleks kohus pidanud hagejale selgitama, et ta peaks oma töövõime taastumist täiendavalt tõendama. Ka oleks maaohus hagejale pidanud selgitama, et kohtu hinnangul on tõendamata hageja väited suhtlemisest tema vahetu juhi SSuga.
4.4.Ükski õigusakt ei näe töötajale ette kohustust esitada tööandjale pärast pikaajalisel töövõimetuslehel viibimist arstitõend. Hoopis kostja oleks pidanud hageja töövõime väljaselgitamiseks saatma hageja tervisekontrolli. Seejuures on maakohus vaidlustatud otsuses
mh leidnud, et tööandjal puuduvad reeglina teadmised hindamaks seda, kas töötaja on tööõnnetusest paranenud ning kas töötaja tervis laseb tal täita tööülesandeid eesmärgipäraselt ja töötaja enda jaoks ohutult. Viidatud seisukohale vaatamata, on maakohus jõudnud siiski järelduseni, et antud juhul oli kostjal võimalik hageja terviseseisundit hinnata ka ise arsti arvamuseta. Selliselt on maakohtu otsus vastuoluline.
4.5.Ebaõige on maakohtu järeldus, et kolmeliikmelises brigaadis pidanuks hageja kiirabitehniku ülesandeid arvestades ikkagi raskusi tõstma. Hageja hinnangul oleks kolmeliikmelises brigaadis töötades brigaadi liikmed saanud omavahel töökohustusi, sh vajadusel patsientide tõstmist, jagada selliselt, et hagejal oleks saanud füüsilist koormust tõsta järk-järgult. Ka ei ole kolmeliikmeline brigaad midagi tavapäratut, sest tavabrigaadid ongi üldjuhul kolmeliikmelised. Lisaks on tunnistaja VO andnud ütlusi selle kohta, et „seljad on väga paljudel haiged“. Seega asjaolu, et hagejal oli tööõnnetusest tingitud seljavigastus, ei olnud midagi ebatavalist ja ei oleks kuidagi takistanud tal edasi töötamist, sest ka paljudel teistel samadel töökohtadel töötavatel isikutel on sarnased seljahaigused ning nende töövõimes ei ole kostja kahelnud. Ka ei nõustu hageja maakohtu järeldusega nagu oleks hageja pidanud välja tooma vabad töökohad, mida kostja võinuks hageja hinnangul talle pakkuda. Töötajale talle võimetekohase töö pakkumise kohustus on tulenevalt TLS § 88 lg-st 2 tööandjal.
4.6.Erinevalt maakohtust leiab hageja jätkuvalt, et kostjal lasus kohustus enne töölepingu lõpetamist hagejat hoiatada. Sellisel juhul oleks hagejal olnud võimalik enda tervisliku seisundi ning tööle sobivuse väljaselgitamiseks pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole ning vajadusel küsida arvamust. Samuti oleks hageja saanud kostjat teavitada sellest, millal ta saab tööle naasta. Seega oleks hoiatamine igal juhul olnud eesmärgipärane ning kooskõlas hea usu põhimõttega.
4.7.Täiendavalt leiab hageja, et kostjal puudus TLS § 97 lg 3 kohane õigus öelda tööleping erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata. Kuigi hageja ei ole hagiavalduses ise kostja etteteatamistähtaja järgimata jätmisele viidanud, tulnuks maakohtul etteteatamistähtaja järgimata jätmisega seonduvat hinnata ning tuvastada kostja kohustus järgida erakorralise ülesütlemise korral TLS-ist tulenevat etteteatamistähtaega. Kostjapoolne rikkumine on asjaolu, mida on võimalik TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Samuti tuleb hüvitise määramisel arvesse võtta hageja väiteid tema diskrimineerimise kohta, mida maakohus vaidlustatud otsuses sisuliselt käsitlenud ei ole. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu kohtus lõpetamiseks rahuldamata ning kostjalt hageja kasuks hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt arvestatud viivise välja mõistmata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tuvastab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, lõpetab töölepingu alates 11. juunist 2021 ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud
määras viivise. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad 80% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
7.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt tööandjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle. Lisaks sellele, et hageja arvates ei saanud tema terviseseisund olla töölepingu lõpetamise põhjuseks, on hageja seisukohal, et ülesütlemine ei ole kehtiv ka seetõttu, et enne ülesütlemist kostja teda ei hoiatanud ega pakkunud teist tööd.
8.Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks järgmised vaidlustamata asjaolud: -
pooled sõlmisid 14. juunil 2019 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle autojuhi ametikohale. Alates 1. septembrist 2019 jätkas hageja tööd kiirabitehnikuna; 2021. a veebruaris toimus tööõnnetus, mille tulemusel sai hageja seljatrauma ning ta jäi alates 2. veebruarist 2021 töövõimetuslehele; kostja ütles 10. juuni 2021. a teatisega töölepingu erakorraliselt üles töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu (TLS § 88 lg 1 p 1).
9.Esmalt hindab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esile toodud väidetavaid menetlusõiguse normi rikkumisi maakohtu poolt. Kolleegium nõustub hageja väidetega osaliselt.
9.1.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud omal algatusel töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimist. Kolleegium hagejaga ei nõustu.
9.1.1.Vastuses apellatsioonkaebusele märgib kostja, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel arvestas kostja 30-päevase etteteatamistähtajaga ning hagejale on selle eest hüvitist makstud. Ringkonnakohus palus kostjal oma seisukohta täpsustada. Hageja omakorda vastas, et sellist hüvitist ei ole hagejale määratud. Kuna kostja oma seisukohta ei täpsustanud ja hageja vaidles kostja väidetule vastu, on kostja esitatud väide etteteatamistähtaja eest hüvitise maksmise kohta tõendamata. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole asjaolu hindamata jätmisel kohtuotsuse põhjendamiskohustust rikkunud.
9.1.2.TLS § 97 lg 2 p 2 järgi tulnuks kostjal hageja hinnangul ülesütlemisest 30 päeva ette teatada. Kolleegium hagejaga ei nõustu, et maakohus pidi omal algatusel tuvastama, kas kostja on järginud TLS § 97 lg-st 1 tulenevat nõuet. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega ning selle asjaolu kontrollimine oleks TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi eeldanud hageja vastavasisulist väidet etteteatamistähtaja rikkumise kohta. Maakohus küsis 17. oktoobri 2022. a istungil, kas pooled vaidlevad muude ülesütlemise eelduste üle, viidates TLS § 88 lg-tele 2 ja 3 (tl 72; ajamärk 00:39:44), sest nende sätete kohaldamise aluseks olevad asjaolud oli hageja esile toonud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise kohta hageja väidet ei esitanud.
9.1.3.Lisaks märgib kolleegium, et etteteatamistähtaja järgimise tuvastamine ei olnud vaidluse lahendamisel vajalik, sest hageja ei ole vastavat nõuet esitanud. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust, vaid selle õiguslikuks tagajärjeks on töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist (vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 15). Sellisel alusel, et ülesütlemine kehtib, aga ei ole järgitud etteteatamistähtaega, hageja (alternatiivset) nõuet esitanud ei ole.
9.2.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis vaidluse lahendamisel tähtsust omavad
asjaolud kostja omaksvõtuga TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastamata. Kolleegium hagejaga ei nõustu.
9.2.1.Maakohus on otsuse p-s 10 leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta suhtles oma vahetu juhi SS-ga, kes omakorda soovitas hagejal pöörduda füsioterapeudi poole, ning kes samuti kinnitas, et selle kontrolli tõttu töölepingut neljakuulise perioodi ületamise tõttu ei lõpetata. Samuti on maakohus leidnud, et hageja väited graafiku koostamise ja tööandjat 3. juunil 2021 füsioterapeudi juures käimisest teavitamise kohta, on tõendamata (maakohtu otsuse p-d 10 ja 11.5). TsMS § 231 lg 2 sätestab tõendamisest vabastamise aluse juhuks, kui poole faktilise asjaolu kohta esitatud väite võtab vastaspool omaks. Hageja tugineb TsMS § 231 lg-le 4, leides, et kuna kostja ei ole hageja faktiliste asjaolude kohta esitatud väiteid vaidlustanud, siis tuleb omaksvõttu eeldada. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Riigikohus on viidatud sätte kohta selgitanud, et omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt RKTKo 16.11.2022 2-198673/96, p 17).
9.2.2.Kostja ei ole hageja esile toodud asjaolusid omaks võtnud. Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud vaidlusalused asjaolud, samuti selgitanud, milliste asjaolude kohta esitatud väiteid tuleb pooltel TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Nii on maakohus vaidlusaluste asjaolude ulatust pooltega arutanud 17. oktoobri 2022. a istungil (tl-d 71–72; vt ajamärgid 00:20:09, 00:23:30, 00:24:34, 00:30:54, 00:39:44). Hageja sai TsMS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt määrata, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
9.3.Samuti ei nõustu kolleegium hageja etteheitega, et maakohus on teinud üllatusliku otsuse, kuna menetluse kestel oli kohus seisukohal, et hageja hagi on piisavalt tõendatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatud nõudeid järginud ning tuginenud otsuse tegemisel asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada ja tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida. Maakohus sai hagi põhjendatuse kohta võtta seisukoha kohtuotsuses, põhjendades, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega (TsMS § 442 lg 8). Seega ei saanud maakohus menetluse kestel võtta seisukohta, et hagi on piisavalt tõendatud.
9.4.Hageja leiab, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus tegi tõendite põhjal ebaõige järelduse, et hageja töövõime taastumise ajaks tuleb lugeda haiguslukku tehtud kande aeg, s.o 16. juuni 2021.
9.4.1.Hageja leiab, et maakohus oleks tõendeid nõuetekohaselt hinnates pidanud jõudma järelduseni, et hageja töövõimetusleht lõppes 3. juunil 2023. Kolleegium nõustub hagejaga, et tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi nõuetekohaselt hinnates oleks maakohus pidanud jõudma järelduseni, et töövõimetusleht lõppes 3. juunil 2021, kuid perearst tegi vastava lõpetamise kande tagantjärgi 16. juunil 2021 (tl-d 21–22, 61, 91). Kuigi sellise järelduse on maakohus otsuse p-s 8 teinud, leidis ta otsuse p-s 11.6 täiendavalt, et perearsti kande sõnastus kajastab arsti hinnangut hageja töövõime kohta 16. juuni 2021. a seisuga. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et perearsti kanne ei kajasta hageja tervislikku seisundit 3. juuni 2021. a seisuga (tl 21). Maakohtu järeldust haiguslukku tehtud kandest teha ei saa, sest
kandes on konkreetselt märgitud, et töövõimetusleht on lõpetatud 3. juunil 2021. Maakohus on otsuse p-des 11.1 ja 11.2 hinnanud füsioterapeudi 3. juuni 2021. a arvamust, leides, et see ei sisalda selget kinnitust, et hageja on tööõnnetusest paranenud (tl-d 19–20). Iseenesest saab kolleegium maakohtu järeldusega nõustuda, kuid nimetatud tõendit tuleb hinnata koos perearsti haiguslukku tehtud kandega, mille kohaselt lõpetati töövõimetusleht 3. juunil 2021. Samuti hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt haigusloos 7. juunil 2021 tehtud kannet. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda taastusravi jätkamine töövõime puudumist. Kõnealuse kande kohaselt ei ole taastusravi kuuri läbimine töövõimetuslehe lõpetamise eelduseks.
9.4.2.Vaatamata sellele, et maakohus tuvastas haiguslukku tehtud kannete põhjal ebaõigesti, et haigulehe lõppemine 3. juunil 2021 ei tähendanud terviseseisundi nõuetele vastavust, nõustub kolleegium maakohtuga selles, et 3. juunil 2021 ega ka ülesütlemise ajal ei teadnud kostja, kas hageja töövõime on taastunud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise ajaks oli hageja viibinud töövõimetuslehel üle nelja kuu. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-des 12–14 toodud põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Seega on maakohtu lõppjäreldus õige, et kostjal oli TLS § 88 lg 1 p 1 järgi alus tööleping erakorraliselt üles öelda. Maakohtu poolt ebaõigesti tuvastatud asjaolu ei viinud väära TLS § 88 lg 1 p 1 kohaldamiseni.
10.Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt TLS § 88 lg-t 2 (teise töö pakkumine) ja TLS § 88 lg-t 3 (hoiatus enne ülesütlemist), mis viis ebaõigesti hagi rahuldamata jätmiseni. Kuna töövõimetusleht lõpetati perearsti poolt tagantjärgi, on just selles asjas oluline hinnata, kas juhtumi asjaolusid arvestades oleks tööandja pidanud täitma hoiatamiskohustust.
10.1.Kolleegium alustab esmalt hageja väite, et kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada, hindamisest. TLS § 88 lg 3 järgi võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja hagejat enne töölepingu ülesütlemist ei hoiatanud. Kostja oli maakohtus seisukohal, et antud olukorras (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu) ei olnud vaja hagejat eelnevalt hoiatada. Nii leidis ka maakohus, et hoiatamine ei oleks olnud eesmärgipärane, sest töötaja ei oleks saanud hoiatuse saamise järel viia enda töövõimet vajalikule tasemele (vt maakohtu otsuse p-d 20 ja 21).
10.2.Eelnevalt nõustus kolleegium maakohtu tuvastatuga, et ülesütlemise ajal oli kostjale teada, et hagejale oli avatud töövõimetusleht lõppemise ajaga 23. juuni 2021 (tl-d 29–32, 91). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et hageja vestles 3. juunil 2021 kostja personalijuhi TKga, avaldades ühelt poolt, et ta on terve, kuid andes ka samas mõista, et ta ei saa veel raskusi tõsta ja lõpliku otsuse teeb arst. Hageja käis 3. juunil 2021 füsioterapeudi vastuvõtul, kuid füsioterapeudi arvamusest ei ole üheselt selge, kas hageja terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. Hageja oli ülesütlemise ajaks olnud töövõimetuslehel üle nelja kuu. Seega sai kostja ülesütlemisel tugineda eeldusele, et hageja terviseseisund ei võimalda tal tööülesandeid täita.
10.3.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et tuvastatud asjaoludel ei oleks hageja eelnev hoiatamine olnud eesmärgipärane ega hea usu põhimõtte järgi oodatav.
10.3.1.Kolleegium leiab, et TLS § 88 lg-ga 3 ja selles ülesütlemise alusena märgitud töövõime vähenemine saab hõlmata ka TLS § 88 lg 1 p 1 olukorda. TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ei ole
eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse kohta leidnud, et kuna hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist (vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 14).
10.3.2.Kolleegium leiab, et hoiatamiskohustuse rikkumist tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Praegusel juhul oleks hageja hoiatamine olnud eesmärgipärane, arvestades asjaoluga, et perearst lõpetas hageja töövõimetuslehe 3. juunil 2021 tagantjärgi
16.juulil 2021 tehtud kandega. Kui hageja kohtus 3. juunil 2021 kostja personalijuhiga, ei olnud kummalegi poolele selge, kas hageja saab tööle naasta või eeldab see väiksema koormusega tööd. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist olukorraga, kus kostjalt oleks hea usu põhimõtte järgi saanud hoiatamist oodata, et kõrvaldada enne ülesütlemist ebaselgus ja saada hagejalt terviseseisundi kohta täiendavaid andmeid. Kuna kostja seda ei teinud, siis tekkiski olukord, kus ülesütlemise ajal oli perearst tagantjärgi kinnitanud, et hageja terviseseisund võimaldas tal tööülesandeid täita. Kui kostja oleks hagejat hoiatanud ning nõudnud terviseseisundi kohta infot, oleks hageja saanud pöörduda varem perearsti poole, mis oleks võimaldanud anda kostjale teavet, et hageja saab tööülesannete täitmisega jätkata.
10.3.3.Kolleegium leiab, et kostja, öeldes töölepingu erakorraliselt üles olukorras, kus kahtlused hageja terviseseisundi kohta olid kõrvaldamata, käitus hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Kolleegiumi hinnangul on hea usu põhimõtte sisustamisel oluline arvestada, et hageja jäi haiguslehele tööõnnetuse tagajärjel (tl-d 56–58 pöördel), mistõttu sai kostjalt eeldada, et ta tunneb huvi oma töötaja terviseseisundi vastu ja proovib talle anda võimaluse enda juures töötamise jätkamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine seetõttu, et kostja ei täitnud TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud hoiatamiskohustust.
10.4.Maakohus leidis, et hageja ei ole välja toonud, et kostja juures oli vaba töökoht, mida talle pakkuda, samuti, et kostjalt ei saanud eeldada töö ümberkorraldamist (hageja suunamine kolmeliikmelisse brigaadi).
10.4.1.TLS § 88 lg 2 järgi enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige sama paragrahvi lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud alusel (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu ja töövõime vähenemine), peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist tööd, sealhulgas korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Kostja väidab, et tal ei olnud hagejale ka kolmeliikmelises brigaadis võimalik tööd pakkuda, sest ka sellises brigaadis tuleb raskusi tõsta ning kostja tööandjana peab tagama ohutu töökeskkonna ja vältima terviseriske. 10. juuni 2021. a ülesütlemise teatises on kostja märkinud, et tal ei ole teist tööd hagejale pakkuda (tl 23).
10.4.2.Kolleegium leiab, et maakohus on teise töö pakkumise kohustust hinnanud liiga kitsalt. Nii on maakohus analüüsinud, kas kostja sai hagejale pakkuda tööd kolmeliikmelises brigaadis, nn varasema tööga samaväärset tööd. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-des 18 ja 19 toodud põhjendustega, mis puudutavad kiirabitehniku töötamist kahe- või kolmeliikmelises brigaadis, ning neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
Kolleegium nõustub maakohtuga, et töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal ei olnud teada, kas hageja saab raskusi tõsta ning ka kolmeliikmelises brigaadis oleks raskuste tõstmine olnud üheks hageja tööülesandeks. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hindamata tunnistaja VO ütlused osas, et „seljad on väga paljudel haiged“, ei mõjuta kuidagi maakohtu põhjenduste õiguspärasust. Tööandja ei saa määrata töötajale tööülesandeid, teades, et töötaja terviseseisund ei võimalda tal neid täita või on oht tervisekahjustuse tekkimiseks (TLS § 28 lg 2 p 6).
10.4.3.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hageja pidi esile tooma, et kostja juures ei olnud töökohta, mida ta oleks võinud hagejale pakkuda. TLS § 88 lg 2 kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks asjaolu, et tööandja pakub töötajale võimaluse korral teist tööd. Sättest ei nähtu aga, nagu peaks pakutav töö olema varasema tööga samaväärne (vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 13). Seega ei saa tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd piirduda erialase töö pakkumisega. Kui kostja leidis, et tal oli õigus jätta TLS § 88 lg-st 2 tuleneva teise töö pakkumise kohustus täitmata, pidi kostja tõendama, et tal ei olnud töötajale teist sobivat tööd pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid või ei oleks see asjaolusid arvestades mõistlik (vt eespool viidatud RKTKo 3-2-1-70-16, p 13). Seega pidi kostja tooma esile asjaolud, mille kohaselt ei saanud temalt teise töö pakkumist hagejale eeldada. Kostja ei ole esile toonud ega ka tõendanud, et ta pakkus hagejale tööd, millega hageja oleks saanud hakkama.
10.4.4.Lisaks tuleb TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuda töötajale teist tööd juhul, kui teise töö pakkumine oleks asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja jäi maakohtus seisukohale, et olukorda arvestades (hageja oli haiguslehel) ei pidanud kostja hagejale muud töökohta pakkuma (tl 72 pöördel; ajamärk 00:44:47). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Hinnates teise töö pakkumise kohustustust koosmõjus hoiatamiskohustusega, oleks kostja pidanud hagejale pakkuma teist tööd. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei täitnud TLS § 88 lg-s 2 ettenähtud teise töö pakkumise kohustust.
11.Lisaks leidis hageja, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli hageja soovimatus vaktsineerida COVID-19 vastu. Maakohus tuvastas, et tööleping on üles öeldud TLS § 88 lg 1 p 1 alusel töövõime vähenemise tõttu. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses sisulisi väited maakohtu otsuse vaidlustamiseks esitanud. Küll aga leiab hageja, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta, et hagejat diskrimineeriti seoses vaktsineerimata jätmisega. Maakohus neid hageja väiteid ei hinnanud, sest hagi jäeti rahuldamata.
12.Hageja palub lõpetada töölepingu 11. juunil 2021 kohtu poolt. Kolleegium täpsustab resolutsiooniga hageja nõuet, lisades viite TLS § 107 lg-le 2 (kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral). Hageja sellekohased nõuded kuuluvad rahuldamisele.
13.Hageja nõuab kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 5649,90 eurot (bruto).
13.1.TLS § 109 lg 1 järgi on üldjuhul töötajale makstava hüvitise suuruseks kolme kuu keskmine töötasu. TLS § 109 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 järgi oli hüvitisnõue lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille
puhul kohaldati TLS § 1 lg 3 järgi võlaõigusseaduse 7. peatükis sätestatut. Seega hõlmas TLS § 109 lg 1 hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuli hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.
13.2.Hageja hinnangul teda diskrimineeriti ja ta koges töökiusu, millega palub hüvitise suuruse määramisel arvestada. Kohtupraktika kohaselt saab töötaja tööandjalt välja mõista diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise (vt RKÜKo 15.12.2015 3-2-1-71-14, p 132). Kuigi hageja ei ole konkreetset mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitanud, tuleb hageja väidetega hüvitise väljamõistmisel arvestada. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral mõistetakse rahaline hüvitis diskrimineerimise eest välja TLS § 109 lg 1 alusel (vt RKTKo 22.03.2017 3-2-1-167-16, p 13). Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja diskrimineeris hagejat. TLS § 3 järgi peab tööandja tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 8 sätestab tõendamiskoormise. VõrdKS § 8 lg 1 järgi peab isik avalduses esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Hageja on esile toonud, et kuna ta ei olnud vaktsineeritud, ei saanud ta osaleda koolitustel ja brigaadivälistel üritustel (nt jalgpallitreeningud). Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja esile toodud asjaoludega arvestada ega teha hageja soovitud järeldusi töökohal diskrimineerimise ja kiusamise kohta. Nimetatud sündmused toimusid ajal, mil hageja oli haiguslehel ning ta ei pidanud töökohustusi täitma. Samuti ei saanud kostja nõuda hagejalt töökohustuste täitmist. Seega ei saanud kostja hagejat diskrimineerida ajal, kui hageja viibis haiguslehel. Samuti ei ole asjaolu, et kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles hageja vaktsineerimata jätmise tõttu, asjas tuvastamist leidnud.
13.3.Lisaks diskrimineerimisele ja töökiusule palub hageja hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, et ta viibis haiguslehel tööandja juhiste tõttu, ta informeeris tööandjat oma terviseseisundist ning tööandja rikkus hea usu põhimõtet. Kolleegiumil tuleb kaaluda, kas juhtumi asjaolusid arvestades tuleks kõrvale kalduda töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada. Kolleegiumi hinnangul ei esine erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid hageja taotletavat hüvitist suurendada. Samas esinevad kolleegiumi hinnangul asjaolud, mis annavad aluse hüvitise vähendamiseks. Selleks põhjuseks on hageja enda käitumine, jättes kostja pärast
3.juunit 2021 informeerimata, et ta palub perearstil lõpetada töövõimetuslehe tagantjärgi 3. juuni 2021. a kuupäevaga. Selle tõttu ei olnud kostjal töölepingu ülesütlemise ajal teada, et perearst teeb hageja haiguslukku kande, millega lõpetab töövõimetuslehe enne 10. juunit 2021. Hageja on ise selgitanud, et ta läks 3. juunil 2021 kostja juurde vestlusele vahetult pärast füsioterapeudi vastuvõttu. Hageja poolt heas usus käitumine oleks kolleegiumi hinnangul eeldanud seda, et hageja informeerib kostjat koheselt, kui ta saab oma terviseseisundi kohta täpsemad andmed. Kui kostja personalijuht TK hagejale 10. juunil 2021 helistas, ka siis ei informeerinud hageja personalijuhti sellest, et tema terviseseisund on taastunud. Kostjale oli sellel hetkel teada, et hageja töövõimetuslehe prognoositud lõpukuupäev oli 23. juuni 2023 (vt TKi 22. juuni 2021. a e-kiri; tl-d 29–30). Eelnevast tulenevalt määrab kohus hagejale hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Pooled ei vaidle, et hageja keskmine töötasu, mille põhjal hüvitist arvestada, oli 941,65 eurot. Seega rahuldab kolleegium hageja ülesütlemishüvitise nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1883,30 eurot (bruto).
13.4.Hageja nõue ülesütlemishüvitiselt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teise lause ja TsMS § 367 alusel alates 11. juunist 2021 on põhjendatud. TLS § 197 lg 2 järgi tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 11. juunist 2021. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 397,94 euro suurune viivis alates 11. juunist 2021 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk 13. oktoobrini 2023 (viivitatud päevi kokku 855). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1883,30 euro suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. oktoobrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus
14.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
15.Hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kohtul tuleb TsMS § 163 kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (RKTKo 27.03.2017 3-2-1-18-17, p 17). See tähendab muu hulgas, et arvestades kõiki menetluse asjaolusid, tuleks menetluskulude jaotamisel siiski võimalust mööda silmas pidada ka TsMS § 162 lg-s 1 väljenduvat üldist põhimõtet, mille kohaselt tuleks poolele, kes kohtusse pöördumisega saavutas peamises osas taotletud eesmärgi, tema kantud menetluskulud asjaomases ulatuses hüvitada. Määravaks saab olla hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsoon, kuid see ei pruugi olla ainumäärav ning arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid.
16.Hageja esitas nii mittevaralisi nõudeid kui ka varalise nõude. Kuna TsMS § 163 kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses.
17.Kolleegium lähtub ennekõike sellest, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Kuna kohus tuvastas, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, mis oli ka peamine vaidlusküsimus, ja rahuldab hageja hüvitise nõude osaliselt, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.