Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearsti esialgse õiguskaitse taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. augusti 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Harju Maakohtu 23. augusti 2023. a määruse resolutsiooni punkti 3 esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 29. septembril 2023 kell 23.22. Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendada kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.
4.1.Pikendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 20. augustist 2023 kell 23.22 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
4.2.Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.3.Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 29. septembril 2023 kell 23.22 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
4.4.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
4.5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda.
2-23-11785
5.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale isiklikult, ja edastada teadmiseks Tallinna linnale (Mustamäe linnaosa valitsuse kaudu). Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus rakendas 21. augusti 2023. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi alates
20.augustist 2023 kell 23.22 kuni 24. augustini 2023 või mõne eelneva päevani, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
2.Sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) saadud info kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund 23. augusti 2023. a seisuga muutunud. Isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Maakohus pikendas 23. augusti 2023. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani alates tema 20. augustist 2023 kell 23.22 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 29. septembril 2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
3.1.Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et jätkuvalt esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras. 2 (7)
2-23-11785
3.2.Maakohus märkis, et esitatud taotlusest ja sellele lisatud 21. augusti 2023. a arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib PERH psühhiaatriakliinikus ravil esimest korda. Isik saabus psühhiaatriakliiniku valvetuppa PERH erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta viidi kiirabi ja politsei poolt. Kiirabi kutsus puudutatud isiku õde, kes ei olnud oma vennaga viimaste nädalate jooksul ühendust saanud. Puudutatud isik ei vastanud meilidele ega telefonikõnedele ning sulges ennast korterisse. Puudutatud isik suhtles oma õega pikemalt viimati kolm aastat tagasi. Õde käis neljal päeval järjest puudutatud isiku ukse taga, koputas, kuid keegi ust lahti ei teinud. Õde helistas kiirabisse ja päästeameti abiga saadi uksest sisse. Korter oli koristamata ning põrandal olid teerajad salvrätikutest. Kiirabi saabudes oli toas pime. Puudutatud isik oli kahvatu, kõhn ja hoolitsemata. Tal olid seljas räbaldunud riided. Puudutatud isik oli väga agressiivse kõneviisiga, ennast läbi vaadata ei lubanud, suhtus kõikidesse abistajatesse vaenulikult. Isik kaebas erakorralise meditsiini osakonnas, et temaga käituti halvasti, ta toodi vägisi haiglasse, kuigi ta tervise üle ei kaevanud. Järgnevaks päevaks oli tal plaanitud töövestlus. Puudutatud isik avaldas korduvalt, et ta tahab nüüd ennast meditsiinitöötajate halva käitumise tõttu ära tappa ja teeb seda, kui teda haiglast koju lubatakse. Puudutatud isik oli negativistlik, ei olnud nõus vererõhu ja muude näitajate mõõtmisega. Esialgu ei olnud ta nõus ka analüüse andma, kuid kui alternatiivina pakuti intranasaalse rahusti manustamist turvamehe kontrolli all, nõustus isik analüüside ja kanüüliga. Puudutatud isik keeldus uriinianalüüsi andmast. Järgnevalt toodi isik stabiilses üldseisundis psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Isik saabus valvetuppa kanderaamil. Ta oli rahusti tõttu uimane ja unine. Isik reageeris kanderaamil kõnetamisele üksikute sõnadega. Silmi ta ei avanud. Isik oli trotslik ja tõrges. Enamikule küsimustele ei vastanud ta selgelt. Tema mõtteavaldused jäid ebamääraseks. Isiku seisundit oli puuduliku kontakti tõttu raske täpsustada. Valvearstil jäi psühhootilise sümptomaatika esinemise kahtlus. Isiku ebaadekvaatse, endale ja teistele potentsiaalselt ohtliku käitumise tõttu hospitaliseeris valvearst isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega.
3.3.Puudutatud isiku seisund ei olnud paranenud. Ta oli negativistlik, ärrituv ja tõrges. Ta rääkis silmad kinni. Vestluse käigus on ta kahtlustava olekuga, avaldab paranoilisi mõtteid sellest, kuidas sugulased tahavad tema korterit endale saada. Puudutatud isik oli kahtlustav ka raviarsti suhtes, osadele küsimustele vastas küsimustega: "Hakkate siin mingit vandenõud tegema?", "Mis sellel vahet on? Tahate mind mõnitada?", "Meditsiinilises punktis ei oma see küsimus mingit tähtsust". Puudutatud isik väitis, et ta toodi haiglasse vägisi, valekaebuste tõttu, et sugulased saaksid temalt korteri ära võtta. Puudutatud isiku sõnul oli ta väsinud sellest, et temaga halvasti käitutakse, ning pikemalt rääkida ei soovinud. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika. Ta ei mõistnud haiglasse saabumise asjaolusid ja ei nõustunud haiglaraviga. Isiku väitel on ta hetkel töötu, kuid otsib aktiivselt tööd. Ravikindlustus tal puudub.
3.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), millest tulenevalt on tema käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isik ohustab eelkõige iseenda, aga ka ümbritsevate turvalisust. Ta lubas ennast ära tappa, kui ta haiglast välja lubatakse, ning enne rahusti manustamist oli tema käitumine meditsiinitöötajate suhtes agressiivne. Psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ja tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.
3.5.Puudutatud isik oli 21. augusti 2023. a ärakuulamisel psühhiaatriakliinikus kurja olemisega. Ta ütles riigi õigusabi korras määratud esindajale, et „sina, vanamutt, ole vait“. Ta rääkis, et elab sellest, et sõbrad aitavad teda rahaliselt. Puudutatud isik toodi haiglasse ebaõiglaselt. Ta oli rahulikult oma kodus ja päästjad murdsid ukse maha. Puudutatud isik ei saa haiglas viibimise ajal minna kahele tööintervjuule ja „teie siin“ olete süüdi, et puudutatud isik tööd ei saa ning ei saa sõpradele tagasi maksta. Puudutatud isiku väitel töötab ta ajakirjanikuna. Tal on ilmunud artikleid. Ta ei saa haiglas tööd teha, sest arvuti ja artiklid on kodus. Artikkel, 3 (7)
2-23-11785 mida puudutatud isik praegu kirjutab, on vabavaralisest kompilaatorist open vat com. Artikkel ilmub ühes vabavaralises väljaandes. Isik avaldas, et „teil on siin kõik ähvarduste tasemel, kas mul pole mingeid õigusi“.
3.6.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas esitatud taotlust.
3.7.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
3.8.Kohus arvestas isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi korraldamine ei olnud muul viisil võimalik, kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta 40 päevaks kinnisesse asutusse. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik oli selgelt segaduses ning ei saanud sellises seisundis oma elu ka elementaarsel määral korraldada. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Vabatahtliku ravi korral võib isik haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.
3.9.Taotlusest nähtuvalt vajas isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.10.Maakohus märkis, et tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega, kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).
3.11.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, millega palub maakohtu 23. augusti 2023. a määrus tühistada. Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei vaja ravi kinnises asutuses. Isikul ei esine mingit psüühikahäiret ega vaimset haigust. Isiku enesetunne on hea. Ta ei ole kunagi vajanud sellekohast ravi ega vaja ka praegu. Puudutatud isik viibis riigipühal, s.o 20. augustil 2023 kodus, kuhu tungis politsei ja viis ta kodust ära haiglasse. Seejärel toimetati ta psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik reageeris võib-olla haiglas üle, kuid see peaks olema mõistetav, kuna tema koju tungiti põhjendamatult ja tema tahte vastaselt. Isik ei ole kunagi olnud vägivaldne ega ohustanud ennast ega kedagi teist. Puudutatud isik planeeris ja valmistus uuteks tööalasteks ettevõtmisteks, mis jäid nüüd teostamata. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole tõendatud.
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Isikul on raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood F23.9, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut. Tulenevalt raskest psüühikahäirest ei hoolitsenud puudutatud isik enda eest, ta oli kõhnunud, räbalates ja antisanitaarses keskkonnas. Isikul esinesid nälgimisest põhjustatud nihked analüüsides (kehvveresus). Kui kiirabi isiku tervisekontrolliks haiglasse viis, siis ähvardas puudutatud isik 4 (7)
2-23-11785 kindlasti suitsiidi teha, kui koju saab. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Isikul puudus oma haiguse suhtes kriitika. Ravimeid võttis ta vaid kontrollimise korral. Oma psüühikahäire tõttu keeldus ta ka söögist ja joogist, kartes, et need on mürgitatud. Ta vajas seetõttu vedeliku manustamist tilkinfusioonina. Järelikult ei olnud võimalik patsiendile osutada muud psühhiaatrilist abi kui haiglaravi.
6.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebusmenetluse kulud jäävad riigi kanda.
8.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.
9.Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ning TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.
10.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (p 3). TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kolme arsti ühisarvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret oma arvamuses ka kirjeldanud (dtl-d 10 ja 11). Asjas esile toodust seoses puudutatud isiku käitumisega saab järeldada, et raskest psüühikahäirest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma 5 (7)
2-23-11785 käitumist ega juhtinud seda. Eelnevat kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv ülevaade puudutatud isiku ärakuulamisest.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haiglaravita jäädes oleks puudutatud isik olnud ohtlik iseendale ja ümbritsevatele, mistõttu täidetud oli ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.
12.1.Kolleegium märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu
10.oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).
12.2.Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik enda psüühikahäirest tulenevalt ohtlik eelkõige iseendale. Avaldaja poolt kohtu ette toodust nähtub, et puudutatud isik oli end isoleerinud ja hooletusse jätnud. Vahetult enne hospitaliseerimist elas ta antisanitaarses keskkonnas (korter), kandis räbaldunud riideid ja oli hoolitsemata, kahvatu ja kõhnunud (dtl-d 10 ja 67). Puudutatud isiku nälgimine oli põhjustanud tal kehvveresuse (dtl 67). Avaldaja esile toodust nähtub, et puudutatud isik keeldus psüühikahäire tõttu söögist ja joogist, kartes, et see on mürgitatud, mistõttu manustati talle vedelikku tilkinfusioonina (dtl 68). Eelnevaga oli puudutatud isik seadnud otsesesse ohtu iseenda elu ja tervise. Lisaks nähtub arstide kirjeldustest, et puudutatud isiku mõttekäik oli paranoiline ja kahtlustav ning ta väljendas enesetapuplaani haiglast koju pääsemisel (dtl-d 10 ja 67). Seega väljendus oht puudutatud isiku elule ja tervisele ka võimalikus suitsiidikavatsuses. Ringkonnakohtu hinnangul oleks puudutatud isiku enese hooletusse jätmine ning kahtlustav ja paranoiline meeleseisund haiglaravita jäämisel veelgi süvenenud. Kuna puudutatud isiku hospitaliseerimise ajaks olid juba toimunud negatiivsed muutused tema tervises (kehvveresus), oli puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
12.3.Lisaks nähtub arstide esile toodust, et haiglasse toomisel oli puudutatud isik väga agressiivse kõneviisiga ning suhtus abistajatesse vaenulikult ja agressiivselt, mistõttu oli vaja kasutada rahustit (dtl-d 10 ja 11). Selline käitumine viitab, et psüühikahäirest tingitud ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu võis puudutatud isik olla ohtlik ka teiste isikute elule ja tervisele, eelkõige nende isikute, kes teda aidata püüdsid.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Kolleegium täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebusest, ärakuulamisel esitatust ja psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei mõistnud puudutatud isik, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Asja materjalidest ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud. Vastupidi, puudutatud isik avaldas määruskaebuses, et tal ei ole terviseprobleeme (dtl 64). Seega puudub puudutatud isikul jätkuvalt haiguskriitika. Avaldaja tõi täiendavalt esile, et puudutatud isik võtab ravimeid vaid kontrollimisel. Maakohus järeldas sellest põhjendatult, et väljaspool haiglat ei oleks puudutatud isikule ravimite korrektne manustamine olnud tagatud. Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik ei saanud aru 6 (7)
2-23-11785 ravivajadusest ja tal puudus haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esines oht eelkõige puudutatud isiku enda, aga potentsiaalselt ka teiste isikute elule ja tervisele, siis ei olnud ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik.
14.Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 alusel.
15.Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 20. augustil 2023 kell 23.22 ning määras lugeda ravi lõpetatuks hiljemalt
29.septembril 2023, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta, seega praegusel juhul 20. august 2023 kell 23.22. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 29. septembrini 2023 kell 23.22 (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 29. septembril 2023 kell 23.22.
16.Kuna ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni, siis vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus
17.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
18.Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule ja talle määratud esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja isiku elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele.
19.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.