Määruse tegemise aeg ja koht 03.10.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-12683
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.09.2023 ja 08.09.2023 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.09.2023 ja 08.09.2023 määrused muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 06.09.2023 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 05.09.2023 kell 15.14 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibib psühhiaatriakliinikus ravil esimest korda. Digiloo andmetel on patsient pöördunud ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtule, viimane haiguslugu on 2019. aastast, diagnoositud on püsiv meeleoluhäire düstüümia (F34.1). Patsiendi poja andmetel muutus patsient juba 2013. aastal, kui isoleerus kõigist ja kõigest ning lõpuks oli nõus suhtlema ainult psühholoogi ja psühhiaatriga. Patsient on saanud ravi sertraliiniga (antidepressant), kuid seisund on püsinud suurema muutuseta. Alates 2019. aastast patsient enam vastuvõtule ei ilmunud. Digiloost nähtuvalt on psühhiaater teinud juunis 2023 digiretsepti risperidoonile (antipsühhootikum), mis on välja ostetud, kuid patsiendi enda sõnul ta ravimeid ei võtnud, kuna ei usalda neid ja ta ostab ravimeid selleks, et saada töövõimetuspensionit. Patsiendi poja sõnul on patsient viimasel aastal hakanud rääkima, kuidas tema korteris käiakse sees, vahetatakse lukke (patsient paigaldas seetõttu oma uksele mitu uut lukku ja riivi), korterisse viiakse riidepuid juurde, tema küpsetatud kooke on söödud ära. Oma asjad pakkis ühel päeval prügikottidesse ja viis ära, väites, et need varastati. Viimase kahe kuu jooksul on patsient kulutanud hulga raha – ligi 6500 eurot kallite riiete ja ehete peale. Patsient on olnud poja suhtes väga süüdistav – arvanud, et poeg varastas tema jope. Iga konflikti korral ähvardab, et läheb kohtusse. Patsiendi väitel poeg helistavat talle ja rääkivat, et käib "oma tütart näppimas". Patsient väidab, et teab, et tegelikult ei räägi nendes kõnedes tema poeg, vaid need kõned on poja korraldatud, patsient aga ei mõista, mis põhjusel. Patsient sooviks kõnesid lindistada ja tõendada, et midagi sellist on juhtunud. Vahepeal oli patsient kindel, et tema telefoni kuulatakse pealt, mingi hetk kustutati sealt ka pilte, mille oli korraldanud poeg. Poeg olevat ka tema e-maili aadressilt kirju saatnud ja kustutanud. Viimase 3 kuu jooksul on patsient tundnud ennast kodus hirmununa ning seetõttu uidanud sihitult linnatänavatel. Patsient oleks isegi peaaegu auto alla jäänud. Viimase 3 kuu jooksul on patsiendil tekkinud paranoilised tõlgendused varasemate elusündmust suhtes – näiteks 2012.aastal tulid tuttavad talle tööle külla. Sel ajal tundus kõik tavaline, ent nüüd on ta veendunud, et tegemist oli kahtlaste toimingutega.
2.2.05.09.2023 ilmus patsient poja töö juurde politseijaoskonda, kus ta ähvardas poega, oli verbaalselt agressiivne, rahustamisele ei allunud. Kutsuti kiirabi, mis tõi patsiendi terviseseisundi hindamiseks psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvepsühhiaatrile kaebas patsient, et kõik on poja korraldatud. Ta oli hirmunud, afektlabiilses seisundis ja avaldas paranoiliseid luulumõtteid jälitamisest ja kahjustustest, tema mõttekäik oli hüplik ja raskesti jälgitav. Kuna patsiendi käitumine oli mõjutatud raskest psüühikahäirest ja seeläbi ohtlik tema enda ning teiste isikute elu, tervise ja julgeoleku suhtes ning patsient abist kategooriliselt keeldus, hospitaliseeris valvepsühhiaater patsiendi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi otsuse alusel. Patsiendi seisund ei ole paranenud. Patsient on teadvusel, kuid sisulist arutelu tema terviseseisundi osas ei ole võimalik pidada. Ta keeldub rääkimast enne, "kui haiglast väljas ei ole". Mõttekäigu seoslikkus on langenud, ta räägib mineviku sündmustest ja kaksikvennast, kes teda olnud seksuaalset ahistanud. Avaldab jätkuvalt rohkelt paranoilisi luulumõtteid, kuidas poeg teda kahjustada üritab, süüdistab poega. Enda käitumises osas on patsient normaliseeriv ja dissimuleeriv. Patsient on düsfooriline, ärritatud ja vaenulikus olekus meditsiinipersonali suhtes.
2-23-12683
2.3.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (paranoiliste hirmude tõttu uitab sihitult tänavatel, satub ohtlikesse olukordadesse, teeb endale majandusliku kahju kulutades palju raha) kui ka ümbritsevatele (luulumõtetest ajendatud käitumine, ähvardamine, verbaalne agressioon). Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Patsiendi seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel.
3.Ärakuulamisel jäi raviarst eelnevalt esitatu juurde ja märkis, et puudutatud isik viibib haiglaravil esimest korda. Puudutatud isik süüdistab kõiges oma poega ja räägib oma kaksikvennast, kes on teda seksuaalselt ahistanud. Enda ravivajadust ta ei näe.
4.Ärakuulamisel oli puudutatud isik rahulik ja selgitas, et poeg ei aita tal prügi välja viia ning on korterisse kaamerad paigaldanud. Puudutatud isikule helistatakse ja ta saab aru, et neis kõnedes ei räägi mitte poeg, vaid Maarja. Puudutatud isik läks poja töö juurde ja ta toodi sealt politsei ja kiirabiga haiglasse.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu määrus I
6.Maakohus rahuldas 06.09.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o 05.09.2023–09.09.2023. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
7.Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mille tõttu ei ole ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud on ümbritsevast arusaamine ning ta ei ole võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima. Puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jäädes ohustab puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Maakohtu hinnangul olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Maakohtu määrus II
8.Maakohus rahuldas 08.09.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu 06.09.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 15.10.2023 kell 15.14.
9.Puudutatud isiku raviarsti 08.09.2023 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
10.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.
11.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest
2-23-12683 lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (paranoiliste hirmude tõttu uitab puudutatud isik sihitult tänavatel, satub ohtlikesse olukordadesse) kui ka ümbritsevatele (puudutatud isiku käitumine on luulumõtetest ajendatud, ähvardav ja verbaalselt agressiivne).
12.Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on ohtlik nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Isiku reaalsustaju on psüühikahäirest tulenevalt häirunud ning endal ta ise ravivajadust ei tunnista. Maakohus tugines arstide hinnangule, mille põhjal puudub patsiendil ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Oma psüühikahäire tõttu ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka teisi. Kohtu hinnangul on puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võib oht realiseeruda. Määruse tegemise päeva seisuga ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Põhjendatud on rakendada tahtest olenemata ravi rohkem kui neli päeva. Määruskaebus
13.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest.
14.Puudutatud isik on seisukohal, et tema suhtes pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused. Ta on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire, ta pole olnud ohtlik ega vaja haiglaravi. Puudutatud isik leiab, et ravimeid tuleb võtta üksnes viimase abinõuna. Kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis on ta nõus neid ka kodus võtma.
15.Haiglasse sattumise asjaolude kohta selgitab puudutatud isik, et viimase 3 kuu jooksul on hakanud tal taastuma mälupildid varasemast ajast, sh venna poolne seksuaalne ahistamine lapsepõlves ja veidrad sündmused töökohas, kui ta töötas veel S AS-s. Teda käisid töökohas külastamas mitmed inimesed, kes tegelikult kindlustust ei soovinud, samuti ilmselt üks „korgijoogi“ manustamise episood. Samuti on viimase 3 kuu jooksul hakanud ta saama oma pojalt kõnesid, mis on häiriva sisuga. Poeg avaldab kõnedes, et kuigi ta on politseinik, on ta tegelikult pervert. Kuna ta pole saanud pojalt ammendavat selgitust nende kõnede kohta, siis ta tegi poja kohta politseile avalduse ja läks poja töökohta seda selgitama. Suhted pojaga on viimasel ajal halvenenud, kuna varem ta kuskil ei käinud ja raha ei kulutanud. Nüüd pojale ei meeldi, et ta endale asju ostab, aga ta ostab neid asju enda raha eest. Menetluse edasine käik
16.Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
2-23-12683
19.Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 06.09.2023 määrusega ja pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 08.09.2023 määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire ja et ta ei olnud oma käitumisega ohtlik endale ega vaja seetõttu ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui maakohus tõlgendanud õigesti. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esines haiglasse saabudes raske psüühikahäire, millest tulenes eelkõige teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudus puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei olnud võimeline mõistma ravi vajadust.
21.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine viimastel kuudel enne haiglasse toomist viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Paranoiliste hirmude ning tagakiusamis- ja jälitusluulude tõttu oli tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et puudutatud isiku luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele (ähvardamine ja verbaalne agressioon). Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
22.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine (ei usalda talle psühhiaatri poolt määratud ravi, ostab ravimid välja üksnes töövõimetuse toetuse saamiseks, jättes ravimid tegelikult võtmata) annab alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
23.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,
2-23-12683 et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
24.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
25.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
26.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.