Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-10143
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.07.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr RP Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Simona Vissak Eestkosteasutus Põhja-Pärnumaa vald (vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 20.07.2023 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib
2-23-10143 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 17.07.2023 kohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks.
2.Pärnu Maakohus paigutas 17.07.2023 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenemata Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks tähtajaga kuni 4 päeva alates puudutatud isiku 16.07.2023 kell 12.08 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 20.07.2023 kell 12.08.
3.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et patsient toodi haiglasse politsei saatel. Eelnevalt oli lähedased kutsunud kiirabi, kuna patsiendi käitumine oli viimaste päevade jooksul muutunud järjest ebaadekvaatsemaks ja ohtlikuks. Patsiendi venna andmetel oli patsient viimase nädala jooksul kaotanud kontrolli oma käitumise üle – olnud ebatavaliselt aktiivne, ringi saginud, kuhjanud omale ülemäära palju kohustusi jm tegevusi, millega ei suutnud toime tulla (nt lisaks põhitöökohale registreeris end arboristi koolitusele ja lõi katusepesuga tegeleva ettevõtte, mille tarbeks oli hiljuti palju raha kulutanud ja rentinud kalleid töövahendeid, lubades hiljem nende eest maksta). Venna sõnul läks tegelikkuses ettevõttel kehvasti ning kliendid olid rahulolematud, sest patsient jättis tööd pooleli, põhjendades, et tema ei pea varsti enam üldse midagi tegema, sest mehed tulevad ja teevad kogu töö ära. Viimase nädala jooksul oli patsient lähedaste sõnul olnud sisuliselt magamata ning laupäeva ööl vastu pühapäeva sõitis autoga Vändra alevis liiga suure kiirusega ja tegi järske manöövreid. Pühapäeva varahommikul sõitis tuttavate inimeste majade juurde, laskis signaali ja karjus tänavatel valjuhäälselt. Seejärel läks koju, kus elavad tema lapseootel naine ja 2 last, suitsetas toas ja karjus akna peal. Patsiendi naine kutsus tema venna olukorra lahendamiseks appi – venna saabudes läks tema autosse istuma ja avaldas rohkelt seosetuid mõtteid, sh Matrixist, elu mõttest jne. Kiirabi saabudes ronis venna auto aknast välja, jooksis õues ringi, loopis veepudelitega, ei allunud kiirabi korraldustele, avaldas kiirabile, et omab erivõimeid ja kontrollib kõiki. 2013 diagnoositi esmakordselt skisoafektiivne häire. Varem on olnud 2 korda maniakaalsena ja psühhootilisena haiglaravil. Peale viimast haiglaravi 2014 toetusraviga ei jätkanud ning vahepealse aja on tulnud eluga toime. Haiglaravile võtmisel oli patsient selge teadvusega, orienteeritud isikus, ajas, kohas ja osaliselt ka olukorras. Saabudes oli bravuurikas, esitas kõvahäälselt nõudmisi, tuli paljajalu ja palja ülakehaga, isiklikke esemeid kaasas polnud. Patsient avaldas, et vend kutsus talle kiirabi ilma põhjuseta, sest tegelikult tegi ta ainult näitemängu ja huumorit. Avaldas mõtteid suurest enesearengust ja esoteerilistest avastustest numeroloogia vallas ning mainis, et tal on nõia võimed. Kõne oli kiire tempoga, rääkis monoloogina, avaldas luulumõtteid (suurus- ja missiooniluul), meeleolu oli düsfooriline, üldine motoorne aktiivsus tõusnud. Haigusteadvus puudus täielikult, oli dissimuleeriva hoiakuga, ei näinud oma viimaste nädalate käitumises probleeme. Hospitaliseerimisel diagnoositi psühhoosiga maania ja haigusseisundist tulenevalt esines kõrge ohtliku käitumise risk peamiselt maaniaseisundi tõttu. Käesolevalt patsiendi maniakaalne psühhootiline seisund püsib. Esineb hulk tüüpilisi maania sümptome – kõne ja motoorika kiirenemine, mõttekäigu desorganiseeritus, suurus-, rikkus- ja eriliste võimetega seotud luulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, haigusteadvuse ja
2-23-10143 ravisoostumuse täielik puudumine ning selle tõttu düsfooriline haiglas oleku osas. Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning seda nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Maaniaseisundist tulenevalt käitub enda kohta ebatavaliselt, satub teistega konflikti ja on kahjustanud suhteid lähedastega. Maaniast tulenevalt on liigselt raha kulutanud, teinud ebamõistlikke otsuseid töö osas. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist (nt kihutamine, pudelitega loopimine jms) ning ravita jäämisel oht tema tervise ja elu suhtes, kuna haigusepisoodi mitteravimine suure tõenäosusega lõppeb raviresistentsuse ning halva edasise prognoosi kujunemisega (mh invaliidistumisega psüühikahäire tõttu). Isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Diagnoos on raviarsti poolt ümber hinnatud bipolaarseks häireks, maania psühhoosiga (F31.2), mis ägenemise faasis vastab raske psüühikahäire kriteeriumitele. Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on avaldajale ette näha, et patsiendi tahtest olenematu ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire maniakaalne ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi.
4.Ärakuulamisel 19.07.2023 avaldas raviarst dr BR, et patsient vajab tahtest olenematu haiglaravi jätkumist. Patsient formaalselt nõustub ravile jäämisega, kuid tegelikkuses tahab ta ilmselt kohe ära minna. Arst ei olnud kindel patsiendi ravisoostumuses, kuna haiguskriitika on puudulik. Ärakuulamise eelsel päeval oli arstil patsiendiga pikk vestlus teemal, miks peab ravimeid võtma, patsienti tuli veenda. Kodus olles ta ravimeid ei tarvitanud. Ravikokkuleppe alusel koju lubamine ei toimi, ta ei võtaks ravimeid. Patsiendi seisund on haiglas pisut paranenud. Mingiks ajaks ta suudab end kokku võtta. Tõenäoliselt teab, mida tuleb rääkida, et haiglast välja saada. Kui patsiendiga pikki vestlusi pidada, tulevad esile kõrvalekalded, nt suurusluul on alles. Nõiduse teemat ei ole enam olnud. Ravita jäämine on kahjulik eelkõige patsiendile endale, sest haigus süveneb. Raviarst näeb patsiendi käitumises ohtlikkust ka tema rasedale naisele ja kahele lapsele. Otseselt andmeid konfliktide kohta ja vägivalla kohta ei ole, aga ebaadekvaatses seisundis võib ta neid oma käitumisega ohustada. Näiteks kui ta sellises seisundis juhib autot, kui pere on autos. Vend rääkis raviarstile, et viimasel paaril aastal kevaditi on olnud sarnaseid ebaadekvaatse käitumisega perioode. See näitab, et tegelikult ei ole eelmisest ravist vahepealsed 10 aastat patsient olnud terve. Kindlasti vajab ta haiglaravi üle 4 päeva, praegu muu ravi ei ole võimalik.
5.Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 19.07.2023 haigla psühhiaatriaosakonnas. Ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik õigesti ajas, kohas ja enda isikuandmetes. Haiguskriitika puudus. Puudutatud isik ei pidanud ravi pikendamist vajalikuks, aga kui arst ette näeb, siis ta ei võitle vastu ravile. Haiglasse toodi magamatuse tõttu, tal hakkas reaalsustaju kaduma. Läks sõbra juurde, sest oli vaja pliit linnast ära tuua. Sõpra polnud kodus ja ta sõitis siis autoga järgmise sõbra juurde, et küsida esimese sõbra kohta. Tulles tagasi, lasi autoga tänaval sõites signaali, sõites oma kodust mööda, lasi signaali ka naisele. Naine käskis puudutatud isikul koju tagasi tulla. Naisel oli paanika ja ta kutsus puudutatud isiku venna. Magamatus oli, sest väga palavad ilmad olid. Kui elutempo kiireks läheb, siis on režiim sassis. Puudutatud isik ei teinud oma firmasid haiguse tõttu. Tal ongi korraga palju asju käsil, on aktiivne inimene ja talle meeldib palju teha. Reaalsustaju lihtsalt kadus.
2-23-10143 Kiirabi eest ärajooksmine ja pudelite loopimine oli nali, sihilikult mängis lolli, tahtis tähelepanu saada. Temalt küsiti, et mis autoga ta haiglasse minna tahab. Ta istus kõigepealt kiirabiautosse, aga seal taheti, et ta pikali on, seda ta ei tahtnud ja läks siis ise politseibussi. Igapäevaselt ravimeid ei tarvita. Skisoafektiivse häire diagnoosi kohta rääkis puudutatud isik, et 9–10 aastat tagasi oli ta haiglas. Siis arst ütles puudutatud isikule, et mingi diagnoos peab olema ja see lihtsalt kirjutati talle diagnoosiks. Ta on 2 korda eelnevalt ravil olnud, jätkas kuu või kaks peale haiglaravi tablettide võtmist, kuid need ei mõjunud talle hästi. Jalad hakkasid surisema, peas oli udu ja tekkis depressioon. Arvab, et mingit skisot tal pole, lihtsalt on vaja välja puhata. Ravikokkuleppega haiglaravile jäämise kohta arvas puudutatud isik, et kui arst talle põhjendab, miks ta haiglas peab olema, siis on nõus. Selgitas, et tal pole haiglas midagi teha. Tal on nii igav, et täna hommikul hakkas mõttes arvutama, mitu suitsu veel pakis on ja millal uue paki peab lahti võtma. Haiglas saab iga kahe tunni tagant suitsu. Aedikusse õue lastakse jalutama. Ta ei pea üle 4 päeva haiglas olema. Tal läks reaalsustaju ära, aga nüüd on juba hästi. Ei ole kodus ravimeid võtnud, sest viimased 10 aastat pole tal vajadust olnud raviks. Kui arstid arvavad, et peab kodus tablette võtma, siis pika mõtlemise peale arvas, et oleks nõus kodus ravimeid võtma. Need ravimid, mida siin haiglas on saanud, neid võib võtta. Nendel ei ole olnud mingeid kõrvalmõjusid ja ei ole teinud enesetunnet halvaks, nagu need, mida aastaid tagasi võttis. Kohtumääruse peale edasikaebamise korra ja advokaadi abi saamise selgituste peale vastas, et määrusega pole tal midagi teha, kui arst ütleb, et vajab abi, ju ta siis jääb haiglasse. Puudutatud isik rääkis, et arstid tahtsid talle süsti teha, aga ta keeldus. See vist oli mingi rahusti. Ta hakkas juba magama jääma, kui tulid palatisse, ajasid ta üles, et aeg on süsti teha. Ta võttis unerohutableti sisse ja jäi magama.
6.Puudutatud isikule määratud esindaja asus seisukohale, et psühhiaatriahaigla poolne jälgimine ja ravi võib olla vajalik, et patsiendi seisund stabiliseerida ja vältida tagasilangusi. Täielikult ei saa välistada ohtlikkust iseendale või teistele, kui haigusseisund jätta ravita ja episoodid hakkavad korduma. Siiski ei pruugi tahtest olenematu ravi vajadus olla vajalik kauem kui 1 nädal. Puudutatud isiku adekvaatsust ja mõtlemisvõimet arvestades võib isik olla võimeline jätkama ravivajaduse korral vajalikku ravi kodus ning käima vajadusel kohtumistel psühhiaatri juures. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas 20.07.2023 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Pärnu Maakohtu 17.07.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 25.08.2023 kell 12.08. Maakohus lubas puudutatud isiku suhtes kasutada ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi.
8.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.
9.PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus on täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne häire maania psühhoosiga (F31.2), mis ägenemise faasis vastab raske psüühikahäire kriteeriumitele. Skisoafektiivne häire diagnoositi esmakordselt 2013, varem olnud 2 korda maniakaalse ja psühhootilisena haiglaravil. Pärast viimast haiglaravi 2014 puudutatud isik toetusraviga ei jätkanud.
2-23-10143
10.Puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on näilised. Puudutatud isik eitab talle määratud diagnoosiga haiguse olemasolu, arvab, et ta vajab vaid puhkust. Haiglasse toomiseni viinud sündmusi põhjendab lollitamisega ja sooviga saada tähelepanu, ohtlikku liiklemist eitab. Faktiliselt ohustas puudutatud isik oma sellise käitumisega nii ennast, kui teisi ümbritsevaid isikuid, teda abistama tulnud kiirabitöötajaid ja politseinikke. Sündmuste pisendamine lubab järeldada, et puudutatud isik püüab haiguse tegelikke sümptomeid varjata. Seetõttu leidis maakohus, et puudutatud isiku raviga nõustumist ei saa usaldada, ta on väljendanud, et valiku korral soovib koju minna. Varem on puudutatud isik pärast haiglaravi toetusravi katkestanud ning on olnud väga pikka aega (9-10 aastat) ravita. Tema lähedastelt saadud infost järeldub, et puudutatud isikul on haiguse ägenemise perioode olnud ka viimastel aastatel. Olukorras, kui puudutatud isik haiguse olemasolu ei tunnista ja on varem koduse ravi katkestanud, ei saa usaldada tema väidet, et võtaks kodus ravimeid, kui arstid seda vajalikuks peavad. Seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ning ainuvõimalik on ravi haiglas.
11.Ravita jäämisel ohustab puudutatud isik eelkõige enda elu ja tervist. Arstide hinnangul haigusepisoodi mitteravimine suure tõenäosusega lõppeb raviresistentsuse ning halva edasise prognoosi kujunemisega (mh invaliidistumisega psüühikahäire tõttu). Seega ravita jäämisel puudutatud isiku psüühiline tervis halveneb veelgi, selle tagajärjel väheneb tema sotsiaalne toimetulek, ta võib kaotada võime iseseisvalt oma elu korraldada, täita vanemakohustusi ning võib muutuda kõrvalist abi vajavaks.
12.Samuti on ravita jäämisel reaalne oht, et puudutatud isik kahjustab haigusest tingitud ebaadekvaatse käitumisega ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Seda tõendab see, et kiirabi saabudes ronis ta sõiduauto aknast välja, loopis veepudelitega, ei allunud kiirabi korraldustele ning tema ohjeldamiseks tuli välja kutsuda politsei. Esitatud andmetest nähtub, et puudutatud isik on olnud viimase nädala jooksul sisuliselt magamata, ebaadekvaatses olekus sõitnud autoga liialt suurtel kiirustel ja teinud järske manöövreid, millega on seadnud ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Puudutatud isiku peres kasvab kaks väikest last ja kolmas on sündimas. Ebaadekvaatselt ja arusaamatult käituv lapsevanem tekitab lastes hirmu ja ebakindlust, millega ohustab reaalselt laste psüühikat, kellele on oluline tagada stabiilne ja rahulik elukeskkond.
13.Puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi praegu võimalik, ravita jäämisel satub ohtu eelkõige tema enda tervis ja elu, aga ta võib oma käitumisega reaalselt ohustada ka ümbritsevaid isikuid. Raviarsti sõnul oli senise raviga puudutatud isiku seisund veidi paranenud. Seega on tõenäoline, et vajalik tahtest olenemata haiglaravi võib olla lühem kui 40 päeva. Arst ei pidanud võimalikuks nimetada konkreetset vajalikku ravi kestust. Kohtul ei ole erialaseid teadmisi puudutatud isikul diagnoositud haiguse kulgemise ja ravile allumise kohta, et kindlaks määrata konkreetset ravipäevade arvu. Kohus arvestas, et avaldajal on kohustus viivitamata teavitada, kui alus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks langeb ära enne selle tähtaja lõppemist. Määruskaebus
14.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest.
15.Puudutatud isik ei nõustu maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Maakohtu seisukoht tahtest olenematu ravi pikendamiseks on põhjendamatu. Isegi, kui asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel olid eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olemas, siis praeguseks on need igal juhul ära langenud.
2-23-10143
16.Puudutatud isikul ei ole rasket ja püsivat psüühikahäiret, mis tingiks tema viibimise psühhiaatriakliinikus ööpäevaringselt. Piisaks sellest, et tema diagnoosi kontrollimiseks ja uneprobleemide tõttu käib ta haiglas öösiti, kuid päeval oleks talle tagatud liikumisvabadus ja võimalus vajadusel iseseisvalt ravimeid võtta.
17.Puudutatud isik mõistab, et haiglasse toomise päeval esines tal hetkeline reaalsustaju kadumine ja tema käitumine oli sel päeval tavapärasest erinev. Jääb arusaamatuks, millel põhineb avaldaja arusaam puudutatud isiku tavapärasest ja tavapäratust käitumisest. Isikut ei ole põhjendatud hoida tahtest olenemata ravil üksnes venna poolsete hinnangute alusel tema tööalase edukuse kohta või tuginedes haigla arvamusele nn normaalse isiku tavapärasele ja tavapäratule käitumisele. Üksnes ennetamise eesmärgil ei ole õigustatud isikut tahtest olenemata jätkuvalt ravil hoida.
18.Puudutatud isik peab vajalikuks selgitada, et ta on alati veidi teistsugune olnud. Ta tundis pikalt allasurutust nii koolis kui vanemate poolt, ning ajal, mil ta leidis lõpuks kaua oodatud enesekindluse, tekkiski suurem tegutsemistahe, mida käsitatakse diagnoosi raames kui suurushullustust.
19.Puudutatud isikul ei ole olnud probleeme personaliga. Ta ei ole näidanud üles agressiivsust ega vägivaldsust kellegi vastu. Ta on võtnud osa erinevatest tegevustest, näiteks tegelenud juhendajaga koos erinevate meisterdamistega.
20.Meditsiinialase kirjanduse veebiportaalides on kirjeldatud, et bipolaarsuse osas kirjeldatud sümptomeid võib esineda aeg ajalt igaühel. Pelgalt põhjusel, et isik tegutseb mitme asjaga korraga ja jätab mingid asjad pooleli või ettevõtluses ei lähe kõik plaanipäraselt, ei saa isikut pidada psüühiliselt haigeks või ohtlikuks. Kõigil isikutel on ettevõtlus- ja liikumisvabadus.
21.Esialgne õiguskaitse ei saa olla põhjendatud raviskeemi järgimise tagamise vajaduse või ettevaatusabinõuna tagasilanguste vältimiseks. Menetluse edasine käik
22.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, sest maakohtu määruse tegemise ajal olid täidetud kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
23.Avaldaja esitas 04.08.2023 taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna patsiendi tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima ja ta ei ohusta enam oma elu ja tervist ning saab aru ravi vajalikkusest.
24.Maakohtu 04.08.2023 määrusega lõpetati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine.
25.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 06.09.2023 selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
2-23-10143
27.Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik praeguseks raskest psüühikahäirest piisavalt paranenud ja ta kirjutati 04.08.2023 haiglast välja. Seega on tahtevastane ravi määruskaebuse lahendamise ajaks lõppenud. Vaatamata eeltoodule annab ringkonnakohus hinnangu puudutatud isiku vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste tuvastamisel. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isik oli ravile paigutamisel täiesti terve ega vajanud ravi. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning 19.07.2023 puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esines haiglasse saabudes raske psüühikahäire, millest tulenes eelkõige teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudus puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei olnud võimeline mõistma ravi vajadust. Tegemist ei olnud üksnes ettevaatusabinõuga ega raviarsti hinnanguga, et puudutatud isiku käitumine on tavapäratu. Puudutatud isiku hospitaliseerimisel esines tal hulgaliselt haigusele iseloomulikke sümptomeid: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, energiatulv, üliaktiivsus, kõnetung ja mõttekäigu desorganiseeritus, vähenenud unevajadus, alanenud tähelepanu ja keskendumisvõime, ebaadekvaatselt tõusnud enesehinnang ja põhjendamatud suurusluulumõtted, tahteaktiivsuse tõus ja sihipärasuse langus, mis väljendus ebapraktiliste tegevuste tegemises, mõtlematute kulutuste tegemises, väheste sotsiaalsete piduritega suhtlemises, provokatiivsetele olukordadele reageerimises ärrituse ning paranoilisusega. Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt sai raviarst ette näha, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire maniakaalne ägenemine ei allu ravile mõne päevaga. Ärakuulamisel selgitas raviarst maakohtule, et puudutatud isiku seisund oli 3 haiglas viibitud päevaga pisut paranenud, kuid mitte piisavalt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda raviarsti hinnangus.
30.Raviarsti hinnangul tulenes ohtlikkus puudutatud isiku maaniaseisundist ja sellest, et haigusepisoodi mitteravimine lõppeb raviresistentsusega. Lisaks rõhutas raviarst, et nägi puudutatud isiku ebaadekvaatses käitumises ohtlikkust ka tema rasedale naisele ja kahele lapsele. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Kuigi puudutud isik ei olnud vaatamata ligi 10 aastat tagasi diagnoositud haigusele vajanud vahepealsel perioodil hospitaliseerimist, viitas puudutatud isiku käitumine viimastel nädalatel enne haiglasse toomist puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele ja bipolaarse häire ägenemisele. Seejuures tunnistab puudutatud isik ka ise, et tal kadus reaalsustaju, mis viitab abivajadusele. Seega võib järeldada asjas esile toodust, sh puudutatud isiku venna selgitustest, nähtuvalt oli puudutatud isiku vaimse tervise seisund viimastel nädalatel järjest halvenenud. Ravimite mittevõtmisel oleks puudutatud isiku haigusseisund süvenenud veelgi. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuv hinnang oli, et häire ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Tagantjärgi on võimalik öelda, et tegelik haiglaravi vajadus oli 19 päeva. Raviarsti 04.08.2023 taotluse kohaselt oli selleks kuupäevaks puudutatud isiku käitumine muutunud haiglaravi toimel rahulikumaks ja adekvaatsemaks, tema keskendumisvõime oli paranenud ning tekkinud oli kriitika enda seisundi suhtes, puudutatud
2-23-10143 isik avaldas soovi raviga jätkata. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatri seisukohas. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige tema enda julgeolekut, elu ja tervist ning võimalik, et segadusseisundist tulenevalt ka ümbritsevaid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
31.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ning need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
32.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
33.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
34.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
35.Kuigi maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumäärus täies ulatuses. Puudutatud isiku sundravi on lõpetatud ja kohtul ei ole alust arvata, et määruse lugemine võib puudutatud isikule mõjuda halvasti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.