lepinguline esindaja vandeadvoaat Kristo Kallas Vastustaja (kostja/vastuhagis hageja): L.L. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 3. märtsi 2023 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata E.R. alternatiivse nõude tuvastada, et kinnistu reg nr XXXXXX kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.
5.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.R. (hageja) esitas 2. augustil 2021 Viru Maakohtule L.L.se (kostja) vastu hagi (täpsustatud
3.novembril 2021, 14. veebruaril 2022), milles palus tuvastada, et kinnistu asukohaga XXXXX, registriosa nr XXXXXX (kinnisasi) ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub V.S. pärandvara koosseisu ja kanda hageja kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool ja V.S. pärandvara koosseisu suuremas ulatuses kui pool, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Hagi asjaolude kohaselt on hageja V.S. (surnud XXXXX) kogu vara pärija, mida tõendab notar Triin Lekki poolt 19. mail 2020 tõestatud pärimistunnistus. Kostja on A.S. (surnud XXXXX) pärija, mida tõendab notar Heli Mõttuse poolt 16. augustil 2018 tõestatud pärimistunnistus. V.S. ja A.S. olid abikaasad. Nende abielu sõlmiti XXXX ja see lõppes A.S. surmaga XXXXX. V.S. on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Hageja taotles V.S. pärijana kinnistusraamatu kande muutmist ja enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 19. juuni 2020 määruses asus kohtunikuabi seisukohale, et kinnisasi kuulus abikaasade V. ja A.S. ühisomandisse ja hagejat saab kanda registrisse koos A.S. pärijana ühisomanikuna, sest kinnisasi soetati V.S. ja A.S. abielu ajal. Kinnisasjal asuv elamu kuulus V.S.le enne abielu 14. septembril 1959 V.S. ja Rakvere rajooni täitevkomitee vahel sõlmitud müügilepingu alusel. Lääne-Viru maavanema 27. detsembri 1996. a korraldusega nr XXXX kinnitati maa müügihinnaks 7398 krooni. Maavanema korraldus oli aluseks ka 29. jaanuaril 1997 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingule, mille kohaselt oli lepinguobjektiks oleva maatüki hind samamoodi 7398 krooni. Lepingus kinnitasid pooled, et V.S. oli tasunud müügihinna 7398 krooni erastamisväärtpaberitega Lääne-Viru Maavalitsuse erastamisväärtpaberite (EVP) arvele ja seda tõendab ka erastamisväärtpaberikonto väljavõte. Seega kinnisasja omandamine toimus V.S. rahaliste vahendite eest. Kinnisasi võõrandati V.S.le Eesti Vabariigi poolt maareformi seadusest ja maa ostueesõigusega erastamise korrast lähtuvalt. A.S. ei olnud erastamiseks õigustatud isik ning V.S. erastas kinnistu ainuisikuliselt. A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse vähimalgi määral. Eeltoodud asjaolud annavad aluse tunnistada kinnistu V.S. lahusvarasse kuuluvaks ja kinnisasi ei kuulu A.S. pärandvara hulka.
Kinnisasja koosseis on säilinud alates 1969. aastast kuni tänaseni samasugusena. Kinnisasjale ei ole ehitatud midagi juurde ning sellelt ei ole lammutatud ka ühtegi hoonet. 2. veebruaril 2022 koostatud kinnisasja hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26. jaanuari 2022. a seisuga 223 000 eurot, millest kinnistu väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab 58% (131 000 eurot) kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu kinnisasja väärtusest.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et hagis väidetud faktilised asjaolud ei ole tõendatud ning õiguslik argumentatsioon on vastuolus kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 11 või nr 2-16-16114/65 p 25). Kostja ei näe põhjust vaielda vastu, et maa müügilepingu sõlmimisel tasuti ostuhind V.S. arvel olnud EVP-de eest. A.S. EVP-de müügist saadud vahendeid kasutati perekonna huvides ning A.S. on andnud oma panuse perekonna ühisvara soetamisse. Kinnisasja erastamisel tehtud kulutuseks on ka Lääne-Viru maavanema 27. detsembri 1996. a korralduse nr XXXX punkt 4 kohaselt ka erastamise kulud summas 2519 krooni. V.S. EVP arve väljavõttelt ei nähtu 2519 krooni tasumist Lääne-Viru Maavalitsusele. Järelikult tasuti kõnealune summa eelduslikult V.S. ja A.S. ühisvara arvelt.
3.Kostja esitas 12. augustil 2022 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat andma kostjale üle hageja valduses olev A.S. pärandavara.
4.Hageja nõustus vastuhagiga osaliselt.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohus jättis hagi (sh hageja alternatiivse nõude) rahuldamata. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot 79 senti. Menetluskulude jaotuse otsustas maakohus lahendada eraldi määrusega. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmises: V.S. omandas vaidlusalusel kinnisasjal asuvad hooned 14. septembril 1959. V.S. omandis olid enne abielu A.S.ga hooned: elumaja, puukuur, laut ja saun, kogumiskaev ja veekaev; A.S. ja V.S. abiellusid XXXX ja olid abielus kuni A.S. surmani XXXX; kinnisasi erastati 1997 V.S. kontol olnud EVP-de eest; kostja on A.S. ainupärija; hageja on V.S. ainupärija. V.S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel- V.S.le kuulus enne abielu hoone, mis asus sellel kinnisasjal ja mis andis V.S.le erastamisõiguse ja V.S. omandas kinnisasja talle kuulunud erastamisväärtpaberite (EVP) eest; 14. septembril 1959 sõlmisid V.S. ja Rakvere rajooni täitevkomitee müügilepingu (pealkirjaga „Tüüpleping“), mille kohaselt müüdi V.S.le puidust kolme toaga elamu koos kõrvalhoonega, asukohaga Rakvere rajoon X alevik X küla; LääneViru Maavalitsuse maavanema 27. detsembri 1996 korraldusega nr XXXX kinnitati maa müügihinnaks 7398 krooni ja see tuli korralduse p-i 4 alusel tasuda Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele; 29. jaanuaril 1997 sõlmiti kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingule, mille p-i 3.1 kohaselt oli lepinguobjektiks oleva maatüki hind 7398 krooni. Vastavalt kõnealusele lepingupunktile 3.1 kinnitasid pooled, et V.S. oli tasunud müügihinna 7398 krooni erastamisväärtpaberitega Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele.
Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisse vähimalgi määral. Kinnistu erastati 1997. aastal, kui V.S. ja A.S. olid koos elanud kinnistul asunud hoonetes ja koos majandanud 15 aastat. Asjaolu, et kinnistu erastati V.S.le kuuluvate EVP-de eest, saab selgitada abikaasade vastava kokkuleppega, s.o maa erastatakse ühele abikaasale kuuluva lahusvara arvelt, kuid teise abikaasa lahusvara ja või ka abikaasade ühisvara arvelt majandatakse kooselu kestel kinnistut ja neil asuvaid hooneid. Asjas on esitatud tõend, mille kohaselt oli A.S.l maa müügilepingu sõlmimise ajal kasutada 6600 EVP-d. Seega oleks olnud võimalik tasuda pool ostuhinnast ka A.S.le kuulunud EVP-dest, samuti oleks V.S.l olnud võimalik pärast tema poolt ostuhinna tasumist esitada nõue A.S. vastu. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et erastamise kulud kandis V.S. oma lahusvara arvelt. Maa erastamise kuluks oli 1997. aastal 2519 krooni ning nimetatud summa on tasutud abikaasade ühisvara arvelt. Lähtuda tuleb eeldusest, et V.S. ja A.S. ühiseks tahteks oli erastada nende kasutuses olevate hoonete juurde kuuluv maa ja kasutada seda edasi ühisvarana. Eeldust kinnitab abikaasade 15 aastane kooselu enne maa erastamist ja jätkuv kooselu kuni A.S. surmani (kokku peaaegu 35 aastat). V.S.l olnuks võimalus teistsuguse tahte korral nõuda kinnistu lahusvaraks tunnistamist. Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 11 või nr 2-16-16114/65 p 25). Maakohus leidis, et hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks puudub alus. V.S. ja A.S. elasid nimetatud kinnistul ca 34 aastat ja 7 kuud. Eelduslikult oli abikaasadel kokkulepe ühise majandamise kohta ja põhjendamatu on väide, et ühe abikaasa panus oli kooselatud 34 aasta ja 7 kuu jooksul märkimisväärselt väiksem. On pea võimatu tagantjärele hinnata V.S. panust ja A.S. panust kinnistu majandamisel kooselatud aja jooksul. On keeruline hinnata, kas laste kasvatamine ja pere heaolu eest hoolitsemine (toidu valmistamine, pesu pesemine jne) on vähema väärtusega, kui maa erastamise eest tasutud EVP-d. Maakohus pidas vastuhagi põhjendatuks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444, 79 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS)§ 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi rahuldamise osas. Hageja hinnangul on maakohtu käsitlus abikaasade ühisvarast liialt lihtsustatud ning see ei võimaldanud kohtul väljuda abikaasade ühisvara võrdse jaotuse tavapärasest loogikast ega kohaldada V.S. ja A.S. ühisvara kindlakstegemisel asjakohaseid erisusi. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega A.S. poolt ühisvarasse panustamise osas. Arusaamatuks jääb maakohtu tuvastatud asjaolu, et kinnistu erastati V.S.le kuuluvate EVP-de eest vastavalt abikaasade kokkuleppele. Menetluses ei ole selle kokkuleppe kohta midagi väidetud ega esitatud mingeid tõendeid. Kohtu järeldus, et A.S. vahendite arvelt toimus kinnistu ja sellel
asuvate hoonete majandamine, ei tugine samuti tõenditel. Abikaasade kokkuleppeks ei saa pidada eluruumi kasutuslepingut või ühist testamenti ja need tõendid ei saa kuidagi olla seotud ühisvara ulatuse kindlaksmääramisega. Maakohus ei ole põhjendanud ega selgitanud, miks ei ole hageja käsitlus ühisvara võrduse proportsiooni muutmiseks asjakohane. Abikaasade ühisvara võrdsusest on võimalik kõrvale kalduda ning tuvastada, et ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2) ning muu hulgas tuleb ka arvestada seda, kelle arvelt on vara omandatud. Maakohus ei ole üleüldse käsitlenud küsimust, et kinnistu erastamisõigus tulenes üksnes sellest, et sel asuvad hooned kuulusid ainuisikuliselt V.S.le juba enne abielu. Maakohtu seisukoht abikaasa panuse osas on seda enam asjakohatu, et V.S.l ja A.S.l ei olnud ühiseid lapsi, samuti olid kummagi lapsed täisealised juba enne seda, kui nad omavahel abiellusid. Isegi kui muud panust ei ole võimalik rahaliselt hinnata, siis kinnistul asuvate hoonete väärtust (ilma kinnistuta) ning kogu kinnistu (s.t hooned koos selle aluse maaga ehk erastamise järel tekkinud kinnistuna tervikuna) väärtust oleks pidanud kohus võimaldama kohtuliku ekspertiisi käigus hinnata, et abikaasade panuse osakaalu kuidagigi välja selgitada. Kokkuvõtvalt on maakohus rajanud otsuse vääralt arusaamatutele eeldustele, mitte asjas esitatud tõenditele ja samuti keeldunud määramast asjas alternatiivse nõude lahendamisel tähtsust omavat ekspertiisi, mis kogumis on viinud väära otsuse tegemisele.
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja käsitlus ning soov kõrvale kalduda poolte võrdsusest ühisvara osas eirab abikaasade endi selget tahet, mida nad on väljendanud oma eluajal. V.S. ning A.S. elasid vaidlusalusel kinnisasjal koos seni kuni nende tervislik seisund seda võimaldas ega teinud kogu selle aja vahet kumma abikaasa rahaliste vahendite arvelt ühisesse ellu ja majapidamisse panustati. Vastavad selgitused ning tõendid on kostja esitanud ka maakohtu menetluses (vt kostja 7. märtsi 2022. a seisukoht p-s 2.14. ja lisa 3). V.S. ei esitanud abikaasale nõuet hüvitada pool kinnisasja maksumusest. Järelikult ei soovinud V.S., et talle midagi hüvitataks. A.S. EVP-de müügist saadud vahendeid kasutati perekonna huvides. Kostja hinnangul ei ole kunagi olnud ei seadusandja ega ka kohtupraktika kujundajate tahteks luua õiguslik raamistik, mille kaudu oleks võimalik pärast mõlema abikaasa surma anda nende varalistele suhetele mingi teine tähendus, kui see ilmselgelt abikaasade jaoks tegelikkuses oli. Olukorras, kus poolte võrdsusest kõrvale kaldumine ei ole põhjendatud, puudus mistahes vajadus ekspertiisi määramiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata E.R. alternatiivse nõude tuvastamaks, et kinnistu reg nr XXXXXX kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas. Tsiviilasi tuleb tühistatud osas saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist, kuivõrd ringkonnakohus ei
saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3). Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutamata.
9.Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel lähtub ringkonnakohus kaebuse piiridest (TsMS § 651 lg 1). Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444, 79 eurot. Maakohtu otsus on selles osas jõustunud.
10.Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - V.S. ja A.S. olid abielus 24. septembrist 1982 kuni A.S. surmani kohaldus abikaasade ühisvara reziim, ühisvara ei ole jagatud;
XXXXX ja nende varale
- hageja on V.S. pärija ja kostja on A.S. pärija - V.S. ostis vaidlusalusel kinnisasjal XXXX X külas asuvad hooned enne abielu A.S.ga 1957. aastal ja erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa 1997. aastal, tasudes maa ostuhinna 7398 krooni talle kuulunud EVP-dega. Kinnisasjal asuvaid hooneid ei ole V. ja A.S. abielu ajal oluliselt parendatud.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. Maakohus on küll hageja nõude õigesti kvalifitseerinud pärandvara koosseisu tuvastamise nõudena, kuid ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses märkinud õigusnorme, mida kohus kohaldas, sh abikaasade osade suuruse määramisel ühisvaras. Samuti ei ole maakohus selgitanud pooltele nende tõendamiskoormist abikaasade osade suuruse määramisel ühisvaras. Kuivõrd asja lahendmaiseks tuleb pooltele anda võimalus esitada ka uusi tõendeid, ei võimalda nimetatud maakohtu rikkumised ringkonnakohtul asja ise lahendada
12.Pooled vaidlevad selles, kas vaidlusalune kinnisasi kuulus üldse abikaasade V.S. ja A.S. ühisvara hulka ja kui jah, siis millises osas. Kuivõrd vaidlusalune kinnisasi omandati 1997. aastal tuleb asja lahendamisel kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada PKS1994 sätteid nii eseme kuulumisele ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1994 § 19). Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vaidlusalune kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse ja jättis seetõttu põhjendatult hageja põhinõude tuvastada kinnisasja kuulumine üksnes V.S. pärandvarasse rahuldamata. PKS1994 §14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Maakohus on seejuures põhjendatult lähtunud ka asjakohasest Riigikohtu praktikast. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhete ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta (vt näiteks Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-09 p 11; nr 2-16-16114/65 p 25; nr 3-2-1-101-08 p 14). Seega ei ole hageja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kinnisasi kuulub tervikuna üksnes V.S. pärandvarasse.
13.Riigikohus on selgitanud, et surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud
perekonnaseaduse (PKS 1994) § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-09; 3-2-1-79-10 p 14). Hageja taotleb alternatiivselt abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist asjaoludel, mis on kvalifitseeritavad PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on oma alternatiivnõudes tuginenud sellele, et kinnistul asuvad hooned omandas V.S. enne abielu, hooneid ei ole abielu ajal oluliselt parendatud, maa erastas V.S. ostueesõigusega talle kuulunud hoonete juurde ning tasus selle eest talle kuulunud EVP-dega. Maakohus ei ole alternatiivnõuet käsitledes nimetatud hageja esitatud asjaoludele hinnangut andnud, mistõttu ei vasta maakohtu otsus alternatiivnõude rahuldamata jätmise osas seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse nõuetele. Maakohus põhjendas alternatiivnõude rahuldamata jätmist hoopis A.S. panusega, mööndes, et selle panuse tagantjärgi hindamine on pea võimatu. Maakohtu põhjendused ei ole kooskõlas alternatiivnõude aluseks olevate asjaoludega, mistõttu alternatiivnõude täielikuks rahuldamata jätmiseks ei anna alust abielu kestvus ja A.S. panus abikaasade koosellu, kui see ei ole seotud kinnisasja parendamisega. Põhjendatud on hageja vastuväide apellatsioonkaebuses, et kuivõrd V. ja A.S.l ei olnud ühiseid lapsi ega ka nendega kooselavaid alaealisi lapsi, siis ei saa laste kasvatamist juba seetõttu arvestada A.S. panusena.
14.Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga, et poolte võrduse põhimõttest oleks võimalik kõrvale kalduda vähemalt hoonete väärtuse võrra. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et alternatiivnõude lahendamiseks on vajalik eelkõige välja selgitada kinnisasja väärtus, hinnates eraldi ka hoonete väärtust, et saaks arvestada hoonete suhet kinnistu väärtusesse ja sealtkaudu arvestada kummagi abikaasa pärandvara õiglane proportsioon. Senises menetluses on maakohus olnud ekslikul seisukohal, et kinnistu väärtus (ja sh hoonete väärtus eraldi) ei oma vaidluse lahendamisel üldse tähtsust, mistõttu ei ole maakohus täitnud ka oma selgituskohustusi poolte ees tõendamiskoormuse osas. Kuivõrd hageja taotleb pärandvara koosseisu tuvastamiseks abikaasade ühisvara võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, tuleb hagejal tõendada, milline osa ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast on omandatud V.S. lahusvara arvel. Hageja on esitanud kinnistu väärtuse kohta asjatundja arvamuse, mille kohaselt on vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus 26. jaanuari 2022 seisuga 223 000 eurot, kusjuures hoonestamata kinnistu turuväärtus oleks 131 000 eurot (lk 134). Ringkonnakohtu hinnangul on ülalesitatud põhjendustel tegemist asjakohase tõendiga, kuid maakohus on jätnud selle hageja esitatud tõendi asja lahendamisel hindamata. Hageja on taotlenud ka kinnisasja väärtuse määramiseks maakohtult ekspertiisi määramist, millise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Ekspertiisi taotledes oli hageja ekslikul seisukohal, et kinnisasja väärtus tuleb kindlaks määrata maa erastamise hetke seisuga 1997. aastal. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt ka nt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10; 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 15; nr 2-15-9288/60 p 27). Ringkonnakohus peab põhjendatuks, et samamoodi tuleb kohtul ka pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel arvestada pärandvarasse kuuluvate esemete väärtust tuvastushagi lahendamise aja seisuga.
15.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus arutama pooltega arvestades poolte seisukohti õiguslikku olukorda, selgitama pooltele nende tõendamiskoormist ja tegema kõik võimaliku
asja kompromissiga lahendamiseks (TsMS § 4 lg 4). Kui pooled asjas kompromissi ei saavuta, peab kohus andma pooltele võimaluse soovi korral esitada asjas täiendavaid tõendeid selle kohta, kas ja millises ulatuses on V. ja A.S. ühisvarasse kuuluv kinnisasi soetatud V.S. lahusvara arvel.
16.Maakohus jättis viitega TsMS § 173 lg-le 1 ja § 174 lg-le 2 menetluskulude jaotuse asjas kindlaks määramata, lubades selle määrata eraldi määrusega. Maakohtu selline seisukoht ei ole kooskõlas seadusega, sh viidatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. TsMS § 173 lg 1 kohustab asja menetlenud kohut kohtuotsuse tegemisel märkima menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel samas kohtuotsuses. Seadus ei anna maakohtule diskretsiooni otsustada menetluskulude jaotust eraldi määrusega. Küll aga annab seadus maakohtule diskretsiooni otsustada menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus kogu senise menetluse osas.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.