Hageja T.P, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja Jüri Sirel Kostja J.S, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maris Kure ja Rait Sarjas
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Viru Maakohtu 20. juuni 2024 otsuse resolutsiooni ja muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Rahuldada T.P alternatiivne nõue tuvastada, et registriossa nr XXXXXX kantud kinnistu ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka võrdsetes osades, vaid A.S. oli sellest õigus 17%-le ja V. S.l 83%-le.
3.Lõpetada A.S. ja V.S. pärijate – T.P ja J.S-i – ühisomand kinnisasjale ja jagada kinnisasi nende kaasomandisse selliselt, et T.P-le kuulub 83/100 kaasomandist ja J.Sile 17/100 kaasomandist. Tuvastada J.S-i kohustus anda tahteavaldus omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et registriosa nr XXXXXX II jakku kantakse kaasomanikena T.P 83/100 kaasomandist ja J.S 17/100 kaasomandist.
4.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED JA VASTUVÄITED NING MENETLUSE KÄIK
1.T.P (hageja) esitas 2. augustil 2021 Viru Maakohtule J.S-i (kostja) vastu hagi (täpsustatud
3.novembril 2021, 14. veebruaril 2022), milles palus tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXXXXX (kinnisasi) ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub V.S. pärandvara koosseisu ja kanda hageja kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool ja V.S. pärandvara koosseisu suuremas ulatuses kui pool, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Hagi asjaolude kohaselt on hageja V.S. (surnud 25. märtsil 2020) pärija. Kostja on A.S. (surnud 23. aprillil 2017) pärija. V.S. ja A.S. olid abikaasad. Nende abielu sõlmiti 24. septembril 1982 ja see lõppes A.S. surmaga 23. aprillil 2017. V.S. on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Hageja taotles V.S. pärijana kinnistusraamatu kande muutmist ja enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 19. juuni 2020 määruse kohaselt kuulus kinnisasi abikaasade V. ja A.S. ühisomandisse, ja hagejat saab kanda registrisse koos A.S. pärijaga ühisomanikuna, sest kinnisasi soetati V.S. ja A.S. abielu ajal. Kinnisasjal asuv elamu kuulus V.S.le 14. septembril 1959 V.S. ja Rakvere rajooni täitevkomitee sõlmitud müügilepingu alusel. 29. jaanuaril 1997 sõlmiti Lääne-Viru Maavalitsuse ja V.S. vahel kinnisasja müügi- ja asjaõigusleping, mille kohaselt oli maatüki hind 7398 krooni. Lepingus kinnitasid pooled, et V.S. on tasunud müügihinna 7398 krooni erastamisväärtpaberitega (EVP) Lääne-Viru Maavalitsuse erastamisväärtpaberite arvele. Seega omandati kinnisasi V.S. rahaliste vahenditega. Kinnisasja võõrandas V.S.le Eesti Vabariik maareformi seadusest ja maa ostueesõigusega erastamise korrast lähtuvalt. A. S. ei olnud erastamiseks õigustatud isik ning V.S. erastas kinnistu ainuisikuliselt. A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse. Eeltoodud asjaolud annavad aluse tunnistada kinnisasi kuuluvaks V.S. lahusvarasse. Kinnisasi ei kuulu A.S. pärandvara hulka. Kinnisasja koosseis on säilinud alates 1969. a kuni tänaseni samasugusena. Kinnisasjale ei ole ehitatud midagi juurde ning sellelt ei ole lammutatud ühtegi hoonet. 2. veebruaril 2022 koostatud kinnisasja hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26. jaanuari 2022. a seisuga 223 000 eurot, millest kinnistu väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab 58% (131 000 eurot) kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu kinnisasja väärtusest.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse (PKS1994) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest. Kostja nõustub, et maa müügilepingu sõlmimisel tasuti ostuhind V.S. arvel olnud EVP-de eest. A.S. EVP-de müügist saadud vahendeid kasutati perekonna huvides ning A.S. on andnud oma panuse perekonna ühisvara soetamisse. Kinnisasja erastamisel tehtud kulutuseks on ka erastamise kulud 2519 krooni. V.S. EVP arve väljavõttelt ei nähtu 2519 krooni tasumist Lääne-Viru Maavalitsusele. Järelikult tasuti kõnealune summa eelduslikult V.S. ja A.S. ühisvara arvelt.
3.Kostja esitas 12. augustil 2022 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat andma kostjale üle hageja valduses olev A.S. pärandavara.
4.Hageja nõustus vastuhagiga osaliselt.
5.Viru Maakohus jättis 3. märtsi 2023 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot 79 senti. Menetluskulude jaotuse otsustas maakohus lahendada eraldi määrusega. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmises: V.S. omandas kinnisasjal asuvad hooned 14. septembril 1959; A.S. ja V.S. abiellusid 24. septembril 1982 ja olid abielus kuni A.S. surmani
23.aprillini 2017; kinnisasi erastati 1997 V.S. kontol olnud EVP-de eest; kostja on A.S. ainupärija; hageja on V.S. ainupärija. V.S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel. Kinnisasja omandamisse panustas ka A.S.. A.S.l oli maa müügilepingu sõlmimise ajal kasutada 6600 EVP-d. Seega oleks olnud võimalik tasuda pool ostuhinnast ka A.S.le kuulunud EVP-dest, samuti oleks V.S.l olnud võimalik pärast ostuhinna tasumist esitada nõue A. S. vastu. V.S. ei kandnud erastamise kulusid oma lahusvara arvelt. Maa erastamise kulu oli 2519 krooni ning see tasuti abikaasade ühisvara arvelt. Tuleb eeldada, et V.S. ja A.S. ühiseks tahteks oli erastada nende kasutuses olevate hoonete juurde kuuluv maa ja kasutada seda edasi ühisvarana. Eeldust kinnitab abikaasade 15-aastane kooselu enne maa erastamist ja jätkunud kooselu kuni A.S. surmani (kokku peaaegu 35 aastat). V.S.l olnuks võimalus teistsuguse tahte korral nõuda kinnisasja tunnistamist lahusvaraks. Hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks puudub alus. V.S. ja A.S. elasid kinnisasjal ca 34 aastat ja 7 kuud. Eelduslikult oli abikaasadel kokkulepe ühise majandamise kohta ja põhjendamatu on väide, et ühe abikaasa panus oli kooselu jooksul märkimisväärselt väiksem. Maakohus pidas vastuhagi põhjendatuks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot 79 senti.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. augusti 2023 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saatis tsiviilasja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3
Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vaidlusalune kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse ja jättis seetõttu põhjendatult rahuldamata hageja põhinõude tuvastada kinnisasja kuulumine üksnes V.S. pärandvarasse. Hageja taotles alternatiivselt abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist asjaoludel, mis on kvalifitseeritavad PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on oma alternatiivnõudes tuginenud sellele, et kinnistul asuvad hooned omandas V.S. enne abielu, hooneid ei ole abielu ajal oluliselt parendatud, maa erastas V.S. ostueesõigusega talle kuulunud hoonete juurde ning tasus selle eest talle kuulunud EVP-dega. Maakohus ei ole alternatiivnõuet käsitledes nimetatud asjaoludele hinnangut andnud. Maakohus põhjendas alternatiivnõude rahuldamata jätmist A.S. panusega, mööndes, et selle panuse tagantjärgi hindamine on pea võimatu. Maakohtu põhjendused ei ole kooskõlas alternatiivnõude aluseks olevate asjaoludega. Alternatiivnõude täielikuks rahuldamata jätmiseks ei anna alust abielu kestvus ja A.S. panus abikaasade koosellu, kui see ei ole seotud kinnisasja parendamisega. V. ja A.S. ei olnud ühiseid lapsi ega nendega kooselavaid alaealisi lapsi, seega ei saa A.S. panusena arvestada laste kasvatamist. Alternatiivnõude lahendamiseks on vajalik eelkõige välja selgitada kinnisasja väärtus, hinnates eraldi ka hoonete väärtust, et saaks arvestada hoonete suhet kinnisasja väärtusesse ja sealtkaudu arvestada kummagi abikaasa pärandvara õiglane proportsioon. Hagejal tuleb tõendada, milline osa ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast on omandatud V.S. lahusvara arvel.
MAAKOHTU LAHEND
7.Viru Maakohus rahuldas 20. juuni 2024 otsusega hageja alternatiivse nõude tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvarasse väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V.S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas osaliselt. Maakohus tuvastas, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu 17% ulatuses ja V.S. pärandvara koosseisu 83% ulatuses. Maakohus kandis kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna 17% suuruses osas, kohustas kostjat andma vastav nõusolek ja asendas kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis maakohus poolte endi kanda. Hageja täpsustas 27. veebruaril 2024 oma nõuet ja palus tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu 8,5% ulatuses või 29,5% ulatuses. Hageja esitatud 2. veebruari 2022. a kinnistu hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26. jaanuari 2022 seisuga 223 000 eurot ja kinnistu hind eraldiseisvalt ilma hooneteta 131 000 eurot. Hoonete osa kinnistu väärtusest on ca 41%. Kostja esitatud 26. veebruari 2024 hindamisakti kohaselt oli kinnisasja turuväärtus hindamise ajal 134 000 eurot. Hoonestamata kinnisasja väärtus oleks 88 000 eurot ehk hoonete osa kinnistu väärtusest on ca 34%. Hageja esitatud 27. veebruari 2024 hindamisakti kohaselt oli kinnisasja turuväärtus hindamise ajal 221 000 eurot ja hoonestamata kujul 130 000 eurot. Hoonete osa kinnistu väärtusest on ca 41%. Pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb arvestada pärandvarasse kuuluvate esemete väärtust tuvastushagi lahendamise aja seisuga. Kuivõrd kinnisasi omandati 1997. a tuleb asja lahendamisel kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada PKS 1994 sätteid nii eseme kuulumisele ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1994 § 19). Hoonete juurde arvatud maa erastamiseks kasutati EVP-sid. Õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks määratud EVP-de puhul oli tegemist puudutatud isiku lahusvaraga. Tähtsust ei oma, kuidas abikaasad maa erastamisel kinnistut käsitlesid. PKS 1994 § 19 võimaldas 4
abikaasade ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist ja see õigus laieneb ka nende pärijatele. V.S. erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa 1997. a, tasudes ostuhinna 7398 krooni 7398 EVP-ga ning kinnisasja erastamise eest täiendavalt 2519 krooni, mis olid ostueesõigusega erastamise kulud. Ostueesõigusega erastamise kulud, 2519 krooni, tuleb lugeda tasutuks ühisvara arvelt. Seega oli A.S. osa maa erastamisel ca 13%. Kui lähtuda hageja esitatud hindamisaktidest oleks enne V.S. ja A.S. abiellumist V.S. kuulunud hoonete väärtuseks 41% kinnistu väärtusest ja kulutused kinnistule kanti 87% ulatuses V.S. lahusvara arvelt. Kohus arvestab, et hageja leidis, et kinnistu on soetatud 83% ulatuses V.S. lahusvara arvelt. Kui lähtuda kostja esitatud hindamisaktist oleks enne V.S.ja A.S. abiellumist V.S. kuulunud hoonete väärtuseks 34% kinnistu tänasest väärtusest. Samas tuleb arvestada, et kulutused kinnistu erastamiseks kandis ca 87% ulatuses V.S.. Antud juhul on PKS1994 § 19 alusel 83% on õiglane osa, mille võrra tuleb pärandvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Maakohus tuvastas, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, so 17% ulatuses. Maakohus arvestas, et V.S. ja A.S. elasid nimetatud kinnistul koos ja majandasid seda ca 35 aastat. Kahtlemata panustas A.S. kinnistu majandamisse oma osaga kas rahalises väärtuses või vastavalt abikaasade vahelisele kokkuleppele muus vormis. Eelnimetatud 83% ei saa lugeda V.S. lahusvaraks. Jõustunud maakohtu 3. märtsi 2023 otsusega tuvastas kohus, et V.S. ja A.S. olid abielus 24. septembrist 1982 kuni A.S. surmani
23.aprillil 2017 ja nende varale kohaldus abikaasade ühisvara režiim, ühisvara ei ole jagatud. Seega saab kohus tuvastada abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise osa.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega tuvastada, et kinnisasi kuulub 50% ulatuses V.S. pärandvara koosseisu ja 50% ulatuses A.S. pärandvara koosseisu, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu tuvastatud proportsioonis ning kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja vastavasisulised tahteavaldused kohtuotsusega. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et 7398 EVP V. S.le kuulumise osas puudub vaidlus. EVP-d olid V. S. nimele avatud kontol, kuid siiski A.S. ja V.S. ühisvara. V.S. ja A.S. abielu ajal moodustatud kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse. V.S. ei omandanud EVP-sid õigusvastaselt omandatud vara kompensatsioonina. V.S. EVP-d olid esialgu rahvakapitali obligatsioonid (RKO), mis olid samamoodi väärtpaberid (maksevahendid), mida sai kasutada riigivara erastamiseks. RKO registri likvideerimisel oli RKO-de omanikel võimalus konverteerida need EVP-deks. V.S. konverteeris tema omandis olnud RKO-d EVP-deks ning omandas seeläbi 14 100 EVP-d. PKS1994 § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. V.S. ei omandanud RKO-sid ei kinke ega pärimise teel, mistõttu oli tegemist abikaasade ühisvaraga. V.S. omandas RKO-dest ümber konverteeritud EVP-d ning RKO-d abielu ajal. Õigus RKO-d omandada tekkis V.S.l abielu ajal. Seega oli tegemist ühisvaraga. EVP-de osas, mida kasutati kinnisasja erastamisel tasumiseks, ei ole alust kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest. 5
Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. V.S. abielu ajal omandatud RKO-sid kui varalisi õigusi, mis tekkisid analoogiliselt töötasule, tuleb käsitleda A.S. ning V.S. ühisvara osana. Seetõttu tuleb lugeda, et kinnisasi on erastatud abikaasade ühisvara arvelt. Eeltoodu tõttu tuleb tuvastada, et A.S. ning V.S. pärandvarasse kuulub kinnisasjast 50%.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude kostja kanda jätmist.
vastu
ja
taotleb
selle
rahuldamata
ning
Asjaolust, et RKO-d konverteeriti EVP-deks abielu ajal, ei saa järeldada, et need moodustavad ühisvara. Arvesse tuleb võtta ka seda, mille arvelt ja kuidas EVP-d on omandatud. Eluruumide erastamise seaduse (EEL) § 10 lg 1 kohaselt anti Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva territooriumi alalistele elanikele 1992. aasta 1. jaanuari seisuga välja RKO-d tööstaaži alusel. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus oli 300 krooni. EVP-d omandas V.S. RKO-de konverteerimisel. V.S. töötas aastatel 9. jaanuar 1942 – 31. juuli 1990, seega teenis V.S. 47 tööaastaga ajavahemikul 1942–1990 välja 14 100 RKO-d, mis ta hiljem kandis üle EVP väärtpaberikontole. Seega teenis V.S. 47 tööaastaga välja 14 100 RKO-d, millest ainult 8 viimast aastat oli ta abielus. Abielu ajal väljateenitud RKO-d moodustavad V.S.le kuulunud RKO-dest väikese osa. V.S. teenis iga aastaga välja 300 RKO-d (14 100/47 = 300). Abielu ajal teenis V.S. 8 tööaastaga välja 2400 RKO-d ja ülejäänud 11 700 RKO-d kuulusid V.S.le lahusvarana. Seega kasutati kinnistu ostuks 83% V.S. lahusvara ja 17% abielu jooksul töötatud aastate eest teenitud RKOsid. RKO-d, mis V.S. omandas abielu kestel töötatud aastate eest, saavad moodustada V.S. ja A.S. ühisvara, mitte ei kujuta endast ette A.S. panust kinnisasja soetamisse. Riigikohus on leidnud, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid abikaasade ühisvara jagamisel saab kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale siis, kui tööaastad on saadud abielueelse aja eest (RKTKo 10.11.2004, 3-2-1-126-04, p 20). 47-st tööaastast olid abielueelsed 39 tööaastat ning abielu ajal kogunes tööaastaid kokku 8. Isegi kui lähtuda sellest, et EVP-d olid V.S. ja A.S. ühisvara, tuleb ka EVP-de osas kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, sest EVP-d on saadud olulises ulatuses (s.o 83%) abielueelsete tööaastate eest. Kinnistu on soetatud 83% ulatuses V.S. lahusvara arvelt. Järelikult tuleb kinnisasja pärandvara koosseisu määrates PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade võrdsusest kõrvale kalduda. Ühisvarasse saab kuuluda vaid 17% kinnistust ning A.S. pärandvara koosseisu pool ühisvarast, s.o 8,5%.
10.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ning uue otsuse tegemist, millega jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt TsMS § 163 lg-t
1.Maakohtu selgituste kohaselt, kuna kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude osaliselt, siis on kohus hagi rahuldanud osaliselt ja seetõttu tuleb ka menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lg 1 I lausest. Kohtu järeldus on vastuolus TsMS § 163 lg 1 sisu ja eesmärgiga ning hageja nõude rahuldamise tegeliku ulatusega. Hageja esitas 2. augustil 2021 hagi, milles palus tuvastada, et kinnisasi ei kuulu A.S. pärandvara hulka ning alternatiivse nõudena tuvastada, et kinnisasi kuulub pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool. Kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude ning
6
tuvastas, et kinnisasi kuulub A. S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 17% ulatuses. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivnõue jäi rahuldamata (RKTKo 02.11.2018, 2-16-14924/58, p 19.2). Käesoleval juhul on alternatiivse nõude rahuldamisega hageja oma eesmärgi saavutanud. Kohus tuvastas, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus menetluskulude jaotuse puhul arvestada ka muid asjaolusid, sh ka seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Keskne vaidlus – küsimus sellest, kas kinnisasja puhul esineb alus kalduda kõrvale PKS1994 § 19 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest või mitte, lahenes hageja kasuks.
11.Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Hagi esemeks oli tuvastusnõue, mitte rahaline hüve, ning seetõttu on küsitav, kas on võimalik hinnata hagiavalduse alternatiivse nõude rahuldamise määra. 2. augustil 2021 esitatud hagiavaldus ei sisaldanud ühtki konkreetset protsenti, milline peaks olema pärandvara jagamise osakaal, kui kostja osa suurus on väiksem kui pool. Esmakordselt pakkus hageja nägemuse proportsioonist välja 27. veebruari 2024 menetlusdokumendis – s.o pärast 2,5 aastat kestnud menetlust ja vahetult enne maakohtu teist otsust. Maakohus ei määranud pärandvara protsente täpselt hageja pakutud osakaalus. Sellest lähtuvalt ei rahuldanud maakohus hagiavalduse alternatiivset taotlust täielikult. Hageja jättis tähelepanuta selle, et kostja esitas 12. augustil 2022 rahalise nõudega vastuhagi, mille maakohus 3. märtsi 2023 otsuses täies ulatuses rahuldas. Maakohtu otsus on selles osas jõustunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsust. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi ja täpsustab otsuse täidetavuse tagamiseks resolutsiooni (TsMS) § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
13.Maakohtu menetluses asja teistkordsel läbivaatamisel esitas hageja kui V.S. (surnud abikaasa) pärija tuvastushagi, nõudega tuvastada, et kinnisasjast XXX-i, kuulub A.S. pärandvarasse kas 8,5% või alternatiivselt 29,5%. Nõude rahuldamise eeldusena tuli pärandvara koosseisu määrates abikaasade ühisvara jaotamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1994) § 19 lg-s 2 märgitud alustel. Maakohus leidis, et abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumine on põhjendatud ja tuvastas, et A.S. pärandvarasse kuulub vaidlusalusest kinnistust 17%. Seejuures jättis maakohus arvestamata, et sisuliselt soovis hageja alternatiivse nõudena ühisomandi lõpetamist ja kinnisasja jagamist pärijate kaasomandiks. Kaasomanike kandmiseks kinnistusraamatus registriosa II jakku tuleb märkida, et kinnistu on kaasomandis ning kaasomanike osade suurus, mida väljendatakse hariliku murruna.
7
Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja taotlust mõista kui ühisomandi lõpetamise taotlust kinnisasja kaasomandiks jagamise teel, mille saavutamiseks on hageja taotlenud tuvastada kostja kohustus anda tahteavaldused omandi vastavalt üleandmiseks ja registrikande muutmiseks. Ringkonnakohus täpsustab selles osas otsuse resolutsiooni.
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles leiab, et maakohus luges valesti maa ostueesõigusega erastamisel EVP-dega tasutud 7398 krooni V.S. lahusvaraks. Muid asjaolusid ega põhjendusi, mistõttu maakohtu otsus tuleks tühistada, kostja esile ei toonud. Kostja on seisukohal, et kinnisasi osteti ühisvarasse kuuluvate vahendite eest ja see annab aluse maakohtu määratud pärandvara proportsiooni muuta ja tuvastada, et A.S. pärandvarasse kuulub kinnisasjast 50%.
15.Asjas ei ole vaidlust, et V.S. omandas hooned (praegu kinnistul XXXXXX XXX) enne abielu. Abielu ajal, 29. jaanuari 1997 sõlmis V.S. maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt oli V.S. maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt maareformiseaduse § 22 lg 1 järgi. Sama lepingu järgi tasus V.S. 7398 krooni erastamisväärtpaberitega Lääne- Viru Maavalitsuse EVP arvele. Lisaks tasuti maa erastamisel 2519 krooni. Kokku tasuti maa erastamise eest 9917 krooni. Maakohus tuvastas ja selles osas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust, et ostueesõigusega erastamise kulud 2519 krooni tuleb lugeda kuludeks, mis tasuti ühisvara arvelt.
16.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks määratud EVP-d olid V.S. lahusvara. Õige on kostja seisukoht, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks. Seega kuulusid ka 7398 EVP-d, mida V.S. maa erastamisel kasutas, abikaasade ühisvara hulka. Kuid nagu hageja õigesti märkis, esineb praeguses asjas alus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades, et V.S. sai EVP-d RKO-de aluseks olnud tööaastate eest, mis olid olulises osas saadud enne abielu. Riigikohus on leidnud, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid abikaasade ühisvara jagamisel saab kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale siis, kui tööaastad on saadud abielueelse aja eest (RKTKo 10.11.2004, 3-2-1-126-04, p 20).
16.Asjas ei ole vaidlustatud hageja väidet, et V.S. 47-st tööaastast olid abielueelsed 39 tööaastat ning abielu ajal kogunes tööaastaid lisaks 8. Üks RKO oli võrdne ühe tööaastaga, mille arvestuslik väärtus oli 300 krooni, mis konverteeriti EVP-deks suhtega 1 EVP võrdus üks kroon. Isegi kui lähtuda sellest, et EVP-d olid V.S. ja A.S. ühisvara, tuleb ka EVP-de osas kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, sest kinnisasja erastamisel kasutatud EVPd olid V. S.l saadud olulises ulatuses abielule eelnevate tööaastate eest. V.S.l oli 14 100 väärtuses RKO-sid, mis ta kandis üle EVP väärtpaberikontole. Nendest abielu ajal teenis V.S. 8 tööaastaga 2 400 RKO-d ja ülejäänud 11 700 RKO-d olid välja teenitud abielu eelsel ajal.
17.Ringkonnakohus leiab, et enne abielu kogunenud tööaastad ja nende alusel väljaantud RKO-d kuulusid V.S. lahusvara hulka, kuni need kanti EVP kontole ja nad muutusid ühisvaraks. Seega on hageja tõendanud, et V. ja A.S. ühisvarasse kuulunud XXXXXX kinnisasja puhul on alus kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest, arvestades kinnisasja omandamiseks kasutatud V.S. tööaastate eest saadud EVP-sid. Kostja seisukoht, et kuna EVP-d tuleb lugeda ühisvaraks, siis olid abikaasade osad võrdsed, ei ole õige.
8
Asjas on tuvastatud, et V.S.le kuulusid abielueelselt kogunenud tööaastate eest arvestatud RKOd, mis konverteeriti EVP-eks väärtusega 11 700 krooni ja sellest kasutas V.S. maa erastamisel 7398 krooni. Maakohus leidis õigesti, et esineb alus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Maakohus tuvastas, et A.S. pärandvarasse kuulub 17% kinnisasjast. Maakohus arvestas kõrvalekaldumise ulatuse tuvastamisel, et V.S.le kuulusid enne abielu hooned vallasvarana, mistõttu on olulised kinnisasja hindamisaktid, kus hinnati kinnisaja hoonetega ja ilma, samuti sellega, et kinnisasja ostmiseks kasutatud ühisvarasse kuulunud EVP-de aluseks oli olulises ulatuses V.S. abielueelsed tööaastad. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et nõustub maakohtu määratud proportsiooniga. Kuna kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu määratud pärandvara proportsiooni muuta, siis jätab ringkonnakohus maakohtu otsusega määratud kaasomandi osade suuruse muutmata.
18.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 163 lg-t 1, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 163 eesmärk on tagada õiglane menetluskulude jaotus (vt Riigikohtu 20. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2709/212, p 12). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire ületatud. Maakohus on põhjendanud, millistel kaalutlustel on õiglane praeguses asjas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Nii juhtis maakohus õigesti tähelepanu sellele, et hageja esmane nõue – tuvastada, et kinnisasi kuulub tervikuna V.S. pärandvara koosseisu – jäi rahuldamata ja rahuldamisele kuulus hageja alternatiivne nõue, milles maakohus tuvastas pärandavara osa suuruse, kuid seda erinevalt hageja nimetatust. Üldjuhul, kui kohus menetleb mõlema poole hagi, siis on põhjendatud menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Kuid praeguses asjas esitasid pooled vastastikku pärandvaraga seonduvad nõuded, ühe poole hagi rahuldati ning teise poole hagi rahuldati osaliselt, seetõttu oli põhjendatud menetluskulude ühtne jaotamine TsMS § 163 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu arvates saab täiendava asjaoluna arvestada ka sellega, et hageja esitatud nõude sõnastus oleks kohtulahendi resolutsiooni kantuna toonud kaasa täitmise probleemid.
19.Ringkonnakohus jätab nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.