Novatours OÜ hagi Osaühingu GABRIELL, Triocrew OÜ, LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel), X ja Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.03.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühing GABRIELL, Triocrew OÜ, LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) ja X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
633 564,55 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Novatours OÜ (registrikood 11013879), lepinguline esindaja advokaat Albert Linntam Kostja 1 Osaühing GABRIELL (registrikood 10748797) Kostja 2 Triocrew OÜ (registrikood 12966512) Kostja 3 LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel, registrikood 12514365) Kostja 4 X (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate 1–4 lepinguline esindaja vandeadvokaat Ain Alvin Kostja 5 Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu, Y üldõigusjärglane), esindaja TJ Kolmandad isikud kostjate poolel D ja C
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 28.03.2022 otsus, millega maakohus mõistis Xlt Novatours OÜ kasuks välja enam kui 336 994,08 eurot ja viivise summalt, mis ületas 336 994,08 eurot, ning määras otsuse täitmise korra puutuvalt X vastu hagi
2-17-13899 rahuldamist. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Rahuldada hagi osaliselt vastavalt käesoleva otsuse tervikresolutsioonile.
3.1.Hagi Osaühingu GABRIELL, Triocrew OÜ, LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) vastu rahuldada. Hagi X vastu rahuldada osaliselt.
3.2.Mõista Osaühingult GABRIELL Novatours OÜ kasuks välja põhivõlg 118 003,33 (ükssada kaheksateist tuhat kolm eurot ja 33 senti) eurot ning viivis sellelt alates 15.05.2018 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.3.Mõista Triocrew OÜ-lt Novatours OÜ kasuks välja põhivõlg 40 685,75 (nelikümmend tuhat kuussada kaheksakümmend viis eurot ja 75 senti) eurot ning viivis sellelt alates 15.05.2018 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.4.Mõista LR Vokof Group OÜ-lt (likvideerimisel) Novatours OÜ kasuks välja põhivõlg 427 944,76 (nelisada kakskümmend seitse tuhat üheksasada nelikümmend neli eurot ja 76 senti) eurot ning viivis sellelt alates 15.05.2018 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.5.Mõista Xlt Novatours OÜ kasuks välja põhivõlg 336 994,08 (kolmsada kolmkümmend kuus tuhat üheksasada üheksakümmend neli eurot ja 8 senti) eurot ning viivis sellelt alates 15.05.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras solidaarselt Kuusalu vallaga (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu), arvestades 06.12.2021 õigeksvõtul põhinevat osaotsust, millega Novatours OÜ kasuks mõisteti Kuusalu vallalt välja kahjuhüvitis 543 529,84 (viissada nelikümmend kolm tuhat viissada kakskümmend üheksa eurot ja 84 senti) eurot ja viivis alates 15.05.2018 sellelt kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.6.Jätta Novatours OÜ hagi X vastu 206 535,76 euro saamiseks rahuldamata.
3.7.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord:
3.7.1.Esmalt kuulub kohtuotsus täitmisele Osaühingu GBRIELL suhtes (punkt 3.2), Triocrew OÜ suhtes (punkt 3.3) ning LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) suhtes (punkt 3.4).
3.7.2.Kohtuotsus osas, millega mõisteti Xlt ja Kuusalu vallalt (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) solidaarselt välja 66 999,17 eurot ja viivis ning Kuusalu vallalt 13 180,16 eurot ning viivis kuulub täitmisele ulatuses, milles Osaühingu GABRIELL suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 80 179,33 eurot Kuusalu vallalt ja 66 999,17 eurot Xlt.
3.7.3.Kohtuotsus osas, millega mõisteti Xlt ja Kuusalu vallalt (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) solidaarselt välja 38 419,53 eurot ning viivis, kuulub täitmisele osas, milles Triocrew OÜ suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 38 419,53 eurot.
3.7.4.Kohtuotsus osas, millega mõisteti Xlt ja Kuusalu vallalt (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) solidaarselt välja 231 575,38 eurot ja viivis ning Kuusalu vallalt 193 355,60 eurot ja viivis, kuulub täitmisele osas, milles LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) suhtes toimuv täitemenetlus on
2-17-13899 kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele Xlt suuremas ulatuses kui 231 575,38 eurot ja Kuusalu vallalt 424 930,98 eurot.
3.9.1.Maakohtus Novatours OÜ hagiga Osaühingu GABRIELL vastu kantud menetluskulud jätta Osaühingu GABRIELL kanda, hagiga Triocrew OÜ vastu kantud menetluskulud jätta Triocrew OÜ kanda ja hagiga LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) vastu kantud menetluskulud jätta LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) kanda. Maakohtus X vastu esitatud hagiga seoses kantud menetluskuludest jätta 62% X kanda ja 38% Novatours OÜ kanda. Kuusalu valla vastu esitatud hagi menetluskulud on 06.12.2021 osaotsusega jäetud Kuusalu valla kanda. X ja Kuusalu vald vastutavad maakohtu menetluskulude kandmise eest solidaarselt.
3.9.2.Apellatsiooniastme menetluskuludest jätta Osaühingu GABRIELL apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud Osaühingu GABRIELL kanda, Triocrew OÜ apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta Tricrew OÜ kanda, LR Vokof Group OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta Vokof Group OÜ (likvideerimisel) kanda. X apellatsioonkaebusega seotud menetluskuludest jätta 62% X kanda ja 38% Novatours OÜ kanda.
3.9.3.Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 järgi maakohtu poolt mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Novatours OÜ (hageja) palub täpsustatud hagiavalduse terviksõnastuses: 1) mõista Osaühingult GABRIELL (kostja 1) hageja kasuks välja 118 003,33 eurot ning viivis alates 15.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 2) mõista Triocrew OÜ-lt (kostja 2) hageja kasuks välja 40 685,75 eurot ning viivis alates 15.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;
2-17-13899 3) mõista LR Vokof Group OÜ-lt (kostja 3) hageja kasuks välja 427 944,76 eurot ning viivis alates 15.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 4) mõista Xlt (kostja 4) ja Ylt (hagi esitamise ajal kostja 5) hageja kasuks solidaarselt välja 543 529,84 eurot ning viivis alates 15.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 5) määrata TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks alljärgnev kohtuotsuse täitmise kord: a) esmalt kuulub kohtuotsus täitmisele kostjate 1–3 suhtes; b) kohtuotsus osas, millega mõistetakse kostjalt 4 ja Ylt hageja kasuks välja 80 179,33 eurot ning viivis nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuulub täitmisele ulatuses, milles kostja 1 suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 80 179,33 eurot; c) kohtuotsus osas, millega mõistetakse kostjalt 4 ja Ylt hageja kasuks välja 38 419,53 eurot ning viivis nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuulub täitmisele osas, milles kostja 2 suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 38 419,53 eurot; d) kohtuotsus osas, millega mõistetakse kostjalt 4 ja Ylt hageja kasuks välja 424 930,98 eurot ning viivis nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuulub täitmisele osas, milles kostja III suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 424 930,98 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja reiside ja pakettreiside korraldamise ja müümisega tegelev äriühing. Hageja ainuosanik on Leedu äriühing Akcinė bendrovė „Novaturas“, kes koos Eestis asuva hageja ja Lätis asuva tütarettevõtte Novatours SIA-ga moodustavad Novaturase grupi. Hageja juhatusse kuulusid kostja Y ning C ja D. C ja D on ühtlasi ainuosaniku esindajad, kes igapäevase majandustegevusega ei tegele. Hageja igapäevast majandustegevust juhtis kostja Y. Lepinguid hageja nimel sõlmis Y koos kostjaga 4, s.o hageja prokuristi Xga, kes oli ühtlasi hageja pearaamatupidaja.
3.Kostja 4 tegi hageja arvelduskontolt makseid kostjatele 1–3 ilma õigusliku aluseta, hageja mistahes vastusooritust ei saanud. Kostjatele tehtud ülekanded selgusid hagejale märts–mai 2017 läbi viidud auditi käigus. Maksed on märgitud raamatupidamissüsteemis kui hotellikulud, viisakulud, lennujaama maksude kulud, lennukikütuse kulud jm sarnased kulud. Maksete osas suutis hageja raamatupidamisest leida vaid üksikud kostjate arved, kus oli selgitustes viidatud raamatupidamise teenusele ja arhiveerimise teenusele. Kostjad 1–3 ei tegele reisiteenuste pakkumise või vahendamisega. Lisaks on ettevõtted seotud kostjaga 4, kes on kostja 1 ja kostja 2 juhatuse liige ja ainuosanik, ning kelle ema on kostja 3 juhatuse liige ja ainuosanik. Kostja 4, Y ja hageja jurist W on omastanud hageja vara erinevatele äriühingutele tehtud alusetute maksete kaudu.
4.Makseid varjati raamatupidamise süsteemis ja need ei kajastunud kasumiaruandes, mistõttu ei olnud neid võimalik avastada igakuise aruandluse käigus. Kostja 4 muutis raamatupidamise kandeid korduvalt. Y ei saanud juhatuse liikmena üksinda kostjatega 1–3 lepinguid sõlmida ega makseid heaks kiita, sest tal oli teiste juhatuse liikmetega ühine esindusõigus. Tegelike teenuste osutamist ei ole kostjad 1–3 tõendanud. NORM tarkvara hageja ei kasutanud ning kostjate väidetud teenuste tasud olid tegelikuga võrreldes kordades suuremad. Hageja nõuded ei ole aegunud, sest hageja teised kaks juhatuse liiget ei olnud maksetest teadlikud.
2-17-13899
5.Algses hagiavalduses esitas hageja kostja 4 vastu nõude tulenevalt poolte vahel sõlmitud töölepingu rikkumisest. Hageja nõudis kostjalt lepinguliste kohustuste tahtliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja ei täitnud töökohustusi lojaalselt, vaid omastas alusetult hageja vara. Tahtlikule rikkumisele viitab raha süstemaatiline omastamine 4 aasta jooksul ja ülekannete varjamine. Kostja 4 vastutab solidaarselt koos kostja Yga.
6.Samas asus hageja väitma, et kostja 4 vastu esitatud nõude aegumisele kohaldub erinormina tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4, sest kostja rikkus kohustusi tahtlikult. Nõue ei hakanud aeguma alates ajast, mil sellest sai teada Y. Kostja 4 väiteid, milliste kohaselt pidi ta oma ettevõtete kaudu osutama teenuseid põhjusel, et hageja raamatupidamise toimingute maht suurenes, pidas hageja loogikaga vastuolus olevaks. Menetluse käigus asus hageja väitma, et endaga seotud ettevõtetele ülekannete tegemisel ei täitnud kostja 4 tööülesandeid, mistõttu on hageja nõue tema vastu deliktiline, mitte lepingust tulenev. Kostjate vastuväited
7.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja nõue ei ole tõendatud. Kostjatel oli hagejalt raha saamiseks õiguslik alus ja hageja juhatuse eelnev nõusolek. Hageja juhatus oli ülekannete tegemise ajal kolmeliikmeline ning kõik juhatuse liikmed olid teadlikud kostjatele 1–3 tehtud ülekannetest. Seega ei ole kostjad 1–3 alusetult rikastunud ega kostja 4 oma töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.
8.Hageja nõudele kostja 1 vastu tuleb kohaldada aegumist 13 180,16 euro ulatuses, kostja 3 vastu 189 285,60 euro ulatuses ja kostja 4 vastu 465 538,29 euro ulatuses. Kõik hageja viidatud ülekanded on seotud kostjatelt tellitud teenustega.
9.Kostjad 1–3 ei vaidle vastu, et hageja viidatud ülekanded on tehtud, kuid kostjad vaidlevad vastu sellele, nagu oleks olnud ülekannetel puudunud õiguslik alus. Kostja 4 vaidleb vastu väitele, nagu oleks ta mistahes käitumisega rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi. Kostjad nõustusid, et kostja 4 oli kostja 1 ainuosanik ja juhatuse liige ning kostjate 2–3 ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja 4 ema U.
10.Hageja sõlmis kostjatega mitmeid lepinguid. Peamiselt osutasid kostjad raamatupidamise teenust, sest hageja käibe ja müügimahtude suurenemisel suurenes oluliselt raamatupidajate töömaht, kuid hageja ei nõustunud uusi töötajaid palkama. Kostjaga 1 sõlmiti raamatupidamise teenuse osutamiseks leping hinnaga 685 eurot kuus, konfidentsiaalsuse leping igakuise tasuga 500 eurot ja leping sularaha panka viimiseks hinnaga 1200 eurot kuus. Kostjaga 2 sõlmiti leping raamatupidamisteenuse osutamiseks hinnaga 87,50 eurot tunnis. Lepingu raames osutati mitmeid lisatöid. Samuti oli sõlmitud konfidentsiaalsuse leping tasuga 500 eurot kuus. Kostjaga 3 sõlmiti leping raamatupidamisteenuse osutamiseks hinnaga 87,50 eurot tunnis ja konfidentsiaalsuse leping igakuise tasuga 500 eurot. Lisaks osutas antud äriühing vajadusel igakordse käsundi alusel eesti-inglise-eesti suunaga tõlketeenuseid hinnaga 87,50 eurot tunnis. Hageja ja kostja 3 sõlmisid 03.09.2013 ka lepingu, mille esemeks oli CRM kliendihaldusprogrammi NORM juurutamise, kasutamise ja haldamise tööd. Hageja ei ole tõendanud, et ülekannete tegemiseks puudus õiguslik alus. Lepinguliste suhete olemasolu välistab hageja nõude rahuldamise.
11.Hageja koostatud Exceli tabelid hageja väiteid ei tõenda. Tõend on võltsitud.
12.Kostja 4 leidis, et nõuded tema vastu olid osaliselt aegunud töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 4 alusel, sest tööandja pidi nõudest teadlik olema ülekande tegemise päeval. Kuna hageja ja
2-17-13899 kostja 4 vahel oli sõlmitud leping, sai kostja 4 vastutada vaid lepingulisel alusel ning TLS § 74 kohaldubki tahtliku rikkumise korral. Teenuseid osutas oma ettevõtete kaudu kostja 4 ise ning see oli vajalik, sest vaatamata töömahu suurenemisele ei soovinud hageja palgata uusi töötajaid. Kuna Y andis kostja 4 tegevusele heakskiidu, ei saa kostja 4 millegi eest vastutada ning hageja ja Y omavaheline sisesuhe ei puuduta kostja 4 vastutust. Kuna teised juhatuse liikmed jätsid hoolsuskohustuse täitmata, tuleb kahju 20-kordselt vähendada VÕS § 139 ja § 140 alusel. Kostja 4 taotles ka viivise vähendamist, sest viivise nõudmine põhisummast suuremas summas pole kohtupraktika järgi aktsepteeritav. Menetluse käik
13.Y suri 18.04.2020. Maakohus peatas 22.05.2020 määrusega menetluse kuni menetluse jätkamiseks õigustatud isiku selgumiseni. 03.11.2021 määrusega uuendas kohus menetluse, kuna selgunud oli Y üldõigusjärglane Kuusalu vald.
14.Maakohus tegi 06.12.2021 õigeksvõtu alusel osaotsuse, millega rahuldas hagi menetluse ajal surnud kostja Y üldõigusjärglase Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) vastu osaotsusega. Kohus mõistis Kuusalu vallalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 543 529,84 eurot ja viivise alates 15.05.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise protsendina põhinõude summalt (543 529,84 eurot) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid Kuusalu valla kanda ja rahaline suurus kuulus kindlaksmääramisele lahendis, millega määratakse kindlaks ka teiste menetlusosaliste menetluskulude suurus. Maakohtu otsus
15.Maakohus rahuldas 28.03.2022 otsusega hagi ja mõistis hageja kasuks välja kostjalt 1 võla 118 003,33 eurot, kostjalt 2 võla 40 685,75 eurot, kostjalt 3 võla 427 944,76 eurot ja kostjalt 4 solidaarselt koos kostjaga 5 võla 543 529,84 eurot ning kõigilt kostjatelt viivise alates 15.05.2018 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse otsuse täitmise tagamiseks ning määras kindlaks otsuse täitmise korra. Maakohus jättis menetluskulud 14,75% ulatuses kostja 1 kanda, 7,07% ulatuses kostja 2 kanda ja 78,18% ulatuses kostja 3 kanda ning menetluskulud tervikuna solidaarselt kostja 4 ja Y kanda ulatuses, milles täitemenetluses ei õnnestu menetluskulusid kostjatelt 1–3 välja mõista.
16.Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatele 1–3 tehtud makseid tagasi, sest tegu oli ilma õigusliku aluseta tehtud ülekannetega. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 4 kahju hüvitamist ulatuses, milles üle kantud summad jäävad kostjate 1–3 poolt tagastamata, sest kostja 4 rikkus tahtlikult töölepingust tulenevaid kohustusi. Poolte vahel oli vaidlus selle üle, kas hageja nõue võib olla osaliselt aegunud.
17.Kostjad leidsid ebaõigesti, et ülekanneteks õiguslike aluste olemasolu pidi tõendama hageja (VÕS § 1028 lg 1). Maakohus selgitas kostjatele tõendamiskoormust, kuid kostjad ei tõendanud kõigi enda viidatud tingimustel lepingute sõlmimist kolme kostjaga. Ainsa lepinguna esitasid kostjad kohtule 03.09.2013 kuupäevaga lepingu hageja ja Lermes Right OÜ vahel teenuse osutamise kohta, mille olid allkirjastanud kostja 4 ja Y. Lepingu kohaselt pidi Lermes Right OÜ osutama teenust, mis seisneb kliendihaldusprogrammi NORM juurutamises, kasutamises ja hoolduses. Esimene etapp pidi aset leidma 01.11.2013 kuni 01.11.2014. Lepingu punkti 3.1 järgi pidi hageja tasuma vastavalt kostja hinnakirjale või poolte kokkuleppele. Samas punktis on vastuolus eelnevaga märgitud, et kostjale makstav tasu on 89 000 eurot ilma käibemaksuta.
2-17-13899
18.Kostjal Yl puudus üksinda esindusõigus hageja nimel lepingute sõlmimiseks. Seda, et hageja teised juhatuse liikmed oleksid andnud heakskiidu 03.09.2013 lepingu sõlmimiseks, ei ole kostjad väitnud ega tõendanud. Kui hageja juhatuse liige Y lubas kostjale teha 03.09.2013 lepingu alusel ülekandeid, oli tegemist tühise tehingu alusel tehtud ülekannetega ning saadud raha tuleb kostjal tagastada (TsÜS § 129 lg 1 ja § 84 lg 1).
19.Muude enda kirjeldatud lepingute sõlmimist kostjad ei tõendanud ning ainuüksi kostjate seletuste alusel ei saa kohus lugeda tõendatuks lepingute sõlmimist ega nende alusel teenuste osutamist. Hageja esitas kohtule koondtabelid kostjatele tehtud ülekannetest ja nende selgitustest ning kontode väljavõtted kostjatele tehtud maksete kohta. Kostjad ei selgitanud, miks hageja raamatupidamise aruandluses toodud selgitused tehtud maksete sisu kohta ei ühti kostjate väidetega teenuste sisust. Pooled ei vaidle selle üle, et raamatupidamise andmetesse tegi sissekandeid kostja 4, kes ei ole kannete tegemisel viidanud, et arved oleksid olnud esitatud raamatupidamise teenuse, arhiveerimisteenuse ja sularaha panka viimise teenuse eest.
20.Ainuüksi arvetega ei saa kostjad tõendada ei lepingute sõlmimist hagejaga ega seda, et nad tegelikult osutasid hagejale teenuseid, milliste eest oli neil õigus tasu saada. Arve näol on tegemist raamatupidamisliku dokumendiga, mis ei tekita kellelegi maksekohustusi, sest kohustused saavad tuleneda üksnes lepingutest ja nende täitmisest.
21.Hageja esitatud tõendite alusel ei saa kohus lugeda eluliselt usutavaks, et kostjad 1–3 hagejale üldse teenuseid osutasid ning tegid seda kostjate väidetud tingimustel sõlmitud lepingute alusel. Kostjate 1 ja 3 2013, 2014, 2015 ja 2016 majandusaasta aruannetest nähtub, et ettevõtetel puudusid töötajad. Seega ei ole kohtu hinnangul usutav, et ettevõtted sai osutada hagejale laiaulatuslikke teenuseid, sealhulgas juurutama, kasutama ja hooldama mõnda tarkvara programmi. Menetluse käigus kostjad nõustusid, et kostjatel 1–3 ei olnudki töötajaid ning kõiki teenuseid osutas väidetavalt kostja 4 ise. Kohus ei pidanud seda usutavaks, arvestades seda, millise sagedusega on kostjatele ülekandeid tehtud ja millistes summades.
22.Hageja esitas kohtule AS G4S Eesti vastuse päringule, millest nähtub, et teenustasu 45 000 euro rahaveo eest on 0,173% veose summast ehk korraga 45 000 euro saatmise puhul oleks teenustasu 77,85 eurot, millele lisanduks käibemaks. Minimaalne tasu ühe veo eest on 9,35 eurot. Seega ei saa olla usutavad kostjate väited selle kohta, millise tasu eest osutasid kõik kolm kostjat hagejale sularaha panka viimise teenust.
23.Tõlkebüroo Multilingua hinnakirja järgi tuleb inglise keelest tõlkimisel maksta tasu 14,20 eurot tunnis ja läti keelest tõlkimisel 15,80 eurot tunnis. Kõige kõrgema tunnitasuga on tõlkimine norra keelest. Seega ei ole usutavad kostjate väited selle kohta, millise tasu eest osutati tõlkimise teenust.
24.Kohus ei pidanud usutavaks, et suuremahulisi raamatupidamise alaseid teenuseid osutati viisil, kus tegelikke töötunde ei arvestatud ja kus kostjatel 1–3 teenuste osutamise kohta ei ole säilinud ainsatki dokumenti. Kostjate väited selle kohta, et nad hoidsid kõiki dokumente hageja kontoris ning hageja hävitas need dokumendid, ei ole samuti tõendatud ega usutavad.
25.Kõike eeltoodut ja 20.09.2018 hageja kontoris kostjatega peetud vestluse salvestist hinnates, leidis kohus, et kostjad 1–3 ei tõendanud rahaliste maksete saamiseks õiguslike aluste olemasolu ning seda ei saa tõendada üksnes kohtule esitatud arved. Kostjad 1–3 ei tõendanud enda väidetud tingimustel lepingute sõlmimist ega nende alusel mistahes teenuste osutamist. Ainus esitatud leping on tühine, sest selle on sõlminud üksnes Y. Kohtu hinnangul oli selgelt
2-17-13899 tegemist fiktiivse lepinguga, mille alusel ühtegi teenust ei osutatud, sest hageja on tõendanud lepingus viidatud programmi mittekasutamist.
26.Maakohus ei nõustunud kostjate 1–3 väidetega, et hageja nõuded on osaliselt aegunud ning nõuete aegumist tuleb arvestada alates iga ülekande tegemise kuupäevast. Kuna hageja teisel kahel juhatuse liikmel puudus ligipääs hageja pangakontodele ning kostjad 4 ja Y varjasid ülekandeid teadlikult, ei saa nõudest teada saamise ajaks lugeda iga ülekande tegemise aega (TsÜS § 151 lg 1).
27.Maakohtu hinnangul tõendasid tunnistaja B ja hageja seadusliku esindaja C vande all antud ütlused kogumis, et Dl ja Cl ei olnud tegelikult ligipääsu hageja pangakontodele ega raamatupidamise andmetele, mistõttu nad ei saanud avastada vaidlusaluseid ülekandeid nende tegemise ajal. Nimetatud kahe isiku ütlused olid kooskõlas asjas kogutud kirjalike tõenditega, sh pankade kinnitusega. Tunnistaja H ütlusi ei lugenud kohus usaldusväärseteks, sest ta on vastuolus panga kinnitusega väitnud, et Cl oli ligipääs panga kontole. Seetõttu ei saanud kohtu hinnangul tema ütlused usaldusväärselt tõendada hageja seadusliku isiku ligipääsu raamatupidamise andmetele. Kuigi tunnistaja väitis, et juhatuse liikmed olevat andnud korraldusi raamatupidamise kannete moonutamise kohta, ei kinnitanud ta, et oleks näinud vaidlusaluseid arveid ning ta nõustus, et talle endale ühtegi seesugust korraldust tegelikult ei antud.
28.Y on kohtule esitatud seletuses omaks võtnud, et ta oli teadlik ülekannetest. Kuna ülekannete võimaldamisel rikkus Y oma juhatuse liikme kohustusi ning hageja on välja toonud, et Y kasutas koos ettevõtte juristiga ise analoogilisi skeeme variettevõtete kaudu ettevõttest raha väljaviimiseks, ei nõustunud maakohus, et Y teadmist ülekannetest saaks omistada hagejale. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks ülekannetest teadnud või saanud teada enne maid 2017, mil lõpetati raamatupidamise andmete audit. Kuna kostjate vastu esitati hagi juba 18.09.2017, ei ole nõue kostjate 1–3 vastu üheski osas aegunud sõltumata sellest, et hageja 15.05.2018 nõuet suurendas.
29.Kuna kostjate 1–3 vastuväited nõuetele ei olnud põhjendatud, rahuldas maakohus nende vastu esitatud hagi.
30.Kostja 4 vastu esitatud nõude osas ei nõustunud maakohus hageja väidetega, et töölepingu alusel raamatupidaja kohustuste ebalojaalse täitmise eest ei vastuta kostja 4 töölepingulisel alusel. Kostja 4 vastutab hageja ees nimelt töölepinguliste kohustuste rikkumise tõttu (TLS § 72 ja § 16).
31.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja 4 oli töölepingu alusel tööd tegev kõrge professionaalsusega raamatupidaja, keda hageja usaldas sellisel määral, et võimaldas kostjal 4 teha pangaülekandeid ning tegi temast oma prokuristi. Hageja ja kostja 4 sõlmisid töölepingu 12.12.2009 ja kostja asus tööle pearaamatupidajana. Kostja 4 pidi kasutama talle usaldatud õigust teha raamatupidamise kandeid ning ülekandeid hageja pangakontolt lojaalselt ja kooskõlas hageja huvidega. Olukorras, kus kostja 4 kuritarvitas talle töölepingu alusel antud õigusi ning kasutas hageja rahalisi vahendeid enda isiklikes huvides, on tegemist töölepingu rikkumisega.
32.Kui töötaja töölepingu kehtivuse ajal kasutab tööandja antud vahendeid isiklikes huvides, vastutab ta tekitatud kahju eest töölepingu alusel, mitte deliktilisel alusel.
2-17-13899
33.Alusetu on hageja väide, et tahtliku töölepingu rikkumise korral kohalduks erinormina TsÜS § 146 lg 4, sest TLS § 74 lg 4 reguleerib aegumist töölepingu tahtliku rikkumise korral. Vaatamata eeltoodule ei nõustunud maakohus kostja 4 väidetega, et tema vastu esitatud nõue on vähemalt osaliselt aegunud. Kohus tuvastas eelnevalt, et selleks teada saamise ajaks ei saa lugeda aega, mil väidetavatest ülekannetest sai teada Y, kes rikkus juhatuse liikme kohustusi ebaseaduslike ülekannete varjamisel. Kohus tuvastas, et hageja sai kahju tekkimisest ja selle eest vastutavast isikust teada mais 2017, mil lõppes hagiavalduses märgitud raamatupidamise audit. Kuna hageja esitas hagiavalduse 18.09.2017 ning nõude suurendamise avalduse 15.05.2018, ei ole hagi kostja 4 vastu aegunud ühegi nõude osas.
34.Kostja 4 väited, milliste kohaselt ei rikkunud ta töölepingulisi kohustusi, sest osutas hagejale vajalikke ja kokku lepitud teenuseid, ei leidnud asjas tõendamist. Vaatamata kohtu selgitustele esitasid kostjad üksnes arved, mis tegelike teenuste osutamist ning kokkulepete sõlmimist hagejaga ei tõenda. 20.09.2018 hageja kontoris kostjatega peetud vestluse salvestisest nähtub, et kostja 4 ei osanud selgitada makseid, kuid avaldas, et ta tegi lihtsalt raamatupidamise lisatööd. Kostja Y seletus ei tõenda ei täiendavate kokkulepete sõlmimist ega mistahes lisatööde teostamist kostja 4 poolt. Tunnistaja H ütlused on ainus tõend, millega kostja 4 on soovinud tõendada nn lisatööde tegemist ja selle eest lisatasu saamise õigust, kuid kohtu hinnangul ei tõenda tunnistaja ütlused kostja 4 väiteid usutavalt. Tunnistaja H ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Menetluses alguses esitatud väidet, et kõik hageja juhatuse liikmed kiitsid lepingud ja ülekanded heaks, kostja 4 ei tõendanud. Vande all ütlusi andnud hageja juhatuse liige C avaldas, et tal puudus teave, et raamatupidajad oleksid üle koormatud.
35.Maakohus nõustus hageja väitega, et kostja 4 rikkus oma töölepingulisi kohustusi tahtlikult. Kostja 4 tegi ise endaga seotud ettevõttele pika aja jooksul märkimisväärses suuruses makseid ning tegi kõik endast sõltuva, et hageja raamatupidamise andmetest ülekanded välja ei tuleks. Seesugune varjamine tõendab tahtluse olemasolu.
36.Hageja esitas kohtule jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-18-8989, kus poolteks olid hageja ja kostja 4 ja milles ringkonnakohus tuvastas, et kostja rikkus oluliselt töölepingulisi kohustusi ja tööleping temaga lõpetati seaduslikult. Ringkonnakohus leidis, et isegi kui kostja tegi kandeid Y teadmisel, ei välistanud see tema kui töötaja vastutust. Kostja esitas kohtule sisuliselt samad väited ja tõendid, mis käesolevas asjas, kuid ei suutnud usutavalt tõendada ega põhistada tegelike teenuste osutamist endaga seotud äriühingute poolt. Ringkonnakohus leidis, et alusetute kannetega põhjustas kostja hagejale kahju. Maakohus leidis, et tegemist on jõustunud otsusega, mis on TsMS § 457 lg 1 järgi kostjale kohustuslik osas, milles tema vastu esitatud hagi lahendati hagi aluseks olevatel asjaoludel. Tallinna Ringkonnakohtu otsus tõendab, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, tegi seda tahtlikult ja peab seetõttu hüvitama tekkinud kahju. Y kui juhatuse liikme kohustuste rikkumine kostjat 4 vastutusest ei vabasta.
37.Kostja 4 taotlus vähendada väljamõistetavat kahju 20-kordselt, sest hageja on rikkunud hoolsuskohustust, ei ole põhistatud. Kostja 4 ei ole välja toonud ega tõendanud, kuidas on hageja tema arvates hoolsuskohustust rikkunud ja milles vastav kohustus seisnes.
38.Eeltoodut kokku võttes leidis maakohus, et hageja nõue kostja 4 vastu kuulub rahuldamisele. Kuna kohus on juba õigeksvõtu alusel rahuldanud nõude kostja 5 vastu, tuleb nõue kostja 4 vastu rahuldada solidaarselt kostja Y õigusjärglase Kuusalu vallaga (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu).
2-17-13899
39.Maakohus määras kindlaks otsuse täitmise korra järgmiselt. Esmalt kuulub kohtuotsus täitmisele kostjate 1–3 suhtes. Kohtuotsus osas, millega mõisteti kostjatelt 4 ja 5 solidaarselt välja 80 179,33 eurot ning viivis, kuulub täitmisele ulatuses, milles kostja 1 suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 80 179,33 eurot. Kohtuotsus osas, millega mõisteti 4 ja 5 solidaarselt välja 38 419,53 eurot ning viivis, kuulub täitmisele osas, milles kostja 2 suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 38 419,53 eurot. Kohtuotsus osas, millega mõistetakse kostjatelt 4 ja 5 välja 424 930,98 eurot ning viivis, kuulub täitmisele osas, milles kostja 3 suhtes toimuv täitemenetlus on kohtutäituri väljastatud õiendi kohaselt tervikuna või osaliselt ebaõnnestunud, kuid ei kuulu täitmisele suuremas ulatuses kui 424 930,98 eurot. Apellatsioonkaebus
40.Kostjad 1–4 esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
41.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja 4 vahel kehtis tööleping, mistõttu kuulub kohaldamisele TLS. Samas jättis maakohus kohaldamata TLS § 2, mis sätestab, et töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on TLS-s seaduses ette nähtud. TLS § 74 näeb küll erinormina ette töötaja vastutuse töökohustuste rikkumise eest, kuid tegemist on töötaja individuaalvastutusega, mitte aga solidaar- või alternatiivvastutusega. TLS ei võimalda töötaja ja juhatuse liikme solidaarvastutust, samuti alusetult rikastunud isiku ja töötaja alternatiivvastutust.
42.Jõustunud otsusega on kogu kahju välja mõistetud Y õigusjärglaselt ilma, et kostja 4 kannaks solidaarvastutust.
43.Kohus jättis alusetult kohaldamata aegumise TLS § 74 lg 4 alusel.
44.Ekslikud on maakohtu seisukohad Yl esindusõiguse puudumise kohta. TLS § 74 lg 4 kohane teadasaamine või moment, mil hageja oleks pidanud teada saama, ei ole sõltuvuses Y volituste ulatusest. Kohus on ühise esindusõiguse tõttu volituste puudumise tuvastamisel väljunud hagi piirest.
45.Maakohus ei seadnud kahtluse alla, et kostja 4 allus Yle. Töösuhe on subordinatsioonisuhe. Tegutsemine vastavuses tööandja, keda esindas juhatuse liige ja volitusi omav isik, juhistele ja nõusolekule, välistab nii töölepingu rikkumise kui ka süü. Yl oli volitus tehinguid heaks kiita.
46.Otsus on ekslik alusetu rikastumise nõude aegumistähtaegade osas. Vastustaja seisukoht
47.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
48.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt 4 välja enam kui 336 994,08 eurot ja viivise summalt, mis ületas 336 994,08 eurot. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, milles hagi kostja 4 vastu
2-17-13899 kuulub rahuldamisele osaliselt. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsus jääb muutmata kostjate 1– 3 vastu esitatud nõuete lahendamise osas. Kostjate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
49.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hagi kuulub kostjate 1–3 vastu rahuldamisele, ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja 4 vastu esitatud nõude osas leiab ringkonnakohus, et maakohus on kohaldanud aegumist osaliselt ebaõigesti, mis on tinginud osaliselt ebaõige lahendi tegemise.
50.Apellandid väitsid kaebuses, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes Y kirjalikud kinnitused (II kd, tl 167, V kd, tl 162-166) dokumentaalse tõendina hindamata. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu. Y oli käesolevas menetluse kostja (kostja 5), kelle vastu esitatud kahju hüvitamise nõude lahendas maakohus 06.12.2021 osaotsusega, mõistes Y üldõigusjärglaselt Kuusalu vallalt välja hageja kasuks 543 529,84 eurot ja viivise ning jättes menetluskulud Kuusalu valla kanda. Kuna Y oli käesolevas menetluses menetlusosaline, siis tema kirjalik seletus, olenemata sellest, kas see on lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud, ei ole TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 järgi dokumentaalseks tõendiks. Menetlusosalisel on tõendina võimalik anda kohtule vande all seletus (TsMS § 267 ja § 268). Y poolt kirjalikult esitatut sai kohus käsitada poole seletusena, mis ei ole tõend. B kirjalikku selgitust on maakohus õigesti hinnanud dokumentaalse tõendina, kuna tegemist ei olnud menetlusosalise koostatud dokumendiga.
51.Apellatsioonkaebuse on esitanud kõik kostjad, kelle suhtes on vaidlustatud otsus tehtud, kuid apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt on kostjate 1–3 osas maakohtu otsusele ette heidetud ainult seda, et maakohus on kostjate 1–3 vastu esitatud alusetu rikastumise nõuetele ebaõigesti jätnud kohaldamata aegumise. Kostjad väidavad, et hageja juhatus oli maksete tegemisest kostjatele 1–3 teadlik ajast, kui maksed tehti, ja aegumistähtaeg hakkas kulgema sellest ajast.
52.Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, et kostja 4 on ajavahemikus 23.08.2013–23.05.2017 hageja arvelt üle kandnud kostjale 1 118 003,33 eurot, ajavahemikus 18.10.2016–02.05.2017 kostjale 2 40 685,75 eurot ja kostjale 3 427 944,76 eurot ajavahemikus 04.09.2013–07.09.2017. Kostjatel 1–3 puudusid töötajad, kostjate 1 ja 2 osanik ja juhatuse liige oli kostja 4 ja kostja 3 osanik ja juhatuse liige oli kostja 4 ema. Kostja 4 oli kostjatele 1–3 maksete tegemise ajal hageja pearaamatupidaja ja Y, C ja D juhatuse liikmed.
53.Kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et kostjad 1–3 ei ole tõendanud hagejalt rahaliste maksete kokku 586 633,84 eurot saamiseks õiguslike aluste olemasolu ja nad on hageja arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1), siis ringkonnakohus maakohtu sellekohaseid järeldusi ei kontrolli.
54.TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
2-17-13899
55.Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et maksete tegemise aegse hageja juhatuse liikme Y teadmist maksete tegemisest ei saa aegumistähtaja alguse määramisel arvestada, kuna Y osales ise hagejale kahju tekitamisel kaasaaitajana, varjates koos kostjaga 4 kostjatele 1–3 tehtud makseid ülejäänud hageja juhatuse liikmete eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Kuna Y oli seotud hagejale kahju tekitamisega, siis tema teadmine sellest, et kostjatele 1–3 on alusetult raha makstud, ei mõjuta aegumistähtaja kulgemise algust. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole arvestada aegumistähtaja kulgemist ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liige, kes osales isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 mõttes kahju tekitamisel. Olukorras, kus juriidilisest isikust kannatanul oli mitu juhatuse liiget, algab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaeg selle juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitamisel ei osalenud (RKTKo 23.02.2022, 2-19-3736, p 12). Ringkonnakohtu arvates kehtib sama põhimõte ka TsMS § 151 lg 1 kohaldamisel. Määrava tähtsusega ei ole see, et hageja juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, vaid see, millal said alusetust rikastumisest teada hageja juhatuse liikmed, kes ei osalenud alusetute maksete tegemisel kostjatele 1–3. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja juhatuse liikmed C ja D said ülekannetest teada 2017 aasta septembris, kui neile esitati B, kes oli kontserni, millesse hageja kuulub, pearaamatupidaja, koostatud sisejuurdluse aruanne. Maakohtu sellekohast järeldust ei ole apellatsioonimenetluses kostjate poolt vaidlustatud. Kostjad ei ole vaidlustanud, et maksete tegemise ajal oli hageja raamatupidamisele juurdepääs ainult kostjal 4 ja Hl, teistel juhatuse liikmetel peale Y puudusid ka panga teleteenuste kasutamise õigused.
56.Apellandid on kaebuses viidanud Riigikohtu praktikale TsÜS § 151 lg 1 kohaldamise kohta, väites, et alusetu rikastumise nõude korral hakkab aegumistähtaeg igal juhul kulgema alates alusetu soorituse tegemise ajast. Ringkonnakohus selgitab, et apellantide käsitus ei ole õige ja TsÜS § 151 lg 1 järgi tuleb nõude aegumise tuvastamisel lisaks objektiivsele kriteeriumile tuvastada ka subjektiivne kriteerium ehk see, millal õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nõudest. Juriidilise isiku puhul on õigustatud isikuks juhatuse liige/liikmed ja juhatuse liikme teada saamist on käsitatud eelnevas punktis. Maakohus ei ole lähtunud sellest, millal hageja sai teada nõude õiguslikust alusest.
57.Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti tuvastanud, et kostjate 1–3 vastu esitatud nõuded ei ole aegunud ja nõuded kuulusid rahuldamisele.
58.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja 4 vastu TLS § 74 lg 1 järgi. Hageja nõustub, et hageja ja kostja 4 vahel oli sõlmitud tööleping, kuid vastuses apellatsioonkaebusele rõhutab hageja, et kostja 4 vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka prokuristi või kostjate 1 ja 2 juhatuse liikme ning kostja 3 faktilise ühingujuhina. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 4 hageja töötajana peab hüvitama tööandjale tekitatud kahju ja kas nõue on aegunud või mitte.
59.Kostja 4 töötas 05.09.2007–18.12.2017 hageja pearaamatupidajana. Töösuhe lõpetati TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel.
60.Hageja ja kostja 4 on küll sõlminud töölepingu p-s 7.1 varalise vastutuse kokkuleppe, kuid selle kokkuleppe esemeks on kostjale 4 hoiule, kasutamiseks ja muuks otstarbeks tööülesannete täitmiseks antud tööandja vara ning muude väärtuste mittesäilimine ja/või kahjustamine nii tööülesannete täitmise ajal kui ka ajal, mil töötaja ei ole seotud tööülesannete täitmisega. Ringkonnakohtu arvates ei tulene töölepingu p 7.1. sõnastusest, et varalise vastutuse kokkuleppe esemeks oleksid hageja poolt kosjatele 1–3 tehtud alusetud maksed. Poolte esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et hagejale oleks tekkinud kahju varalise vastutuse
2-17-13899 kokkuleppe esemeks oleva varaga seonduvalt. Eeltoodu tõttu tuleb hageja nõue lahendada VÕS
7.ptk alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid (TLS § 1 lg 3). Ringkonnakohus ei nõustu kostjate apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on rikkunud TLS §-s 2 sätestatut. Esile ei ole toodud, et hageja ja kostja 4 oleksid sõlminud kokkuleppeid, mis oleksid kaldunud kõrvale TLS-s või VÕS-s töötaja kaitseks sätestatust. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (RKTKo 25.11.2015, 3-2-1-151-15, p-d 12, 13 ja 15; 21.06.2017, 3-2-1-56-17, p 25): 1) töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); 2) tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); 3) töötaja on rikkumises süüdi, s.t töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‐s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (RKTKo, 11.02.2022, 2-192497, p 23).
61.TLS § 15 lg 1 järgi töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Hageja ja kostja 4 vahel sõlmitud töölepingu p 2.2 järgi olid töötaja peamised kohustused sätestatud ametijuhendis. Kostja 4 loetles oma töökohustustena mh raamatupidamisdokumentatsiooni koostamist, maksekorralduste sisestamist ja ülekannete tegemist. Hageja ei ole väitnud, et kostja 4 loetletud tööülesanded ei oleks vastanud poolte kokkuleppele. Eeltoodu tõttu on maakohus õigesti võtnud kostja 4 loetletud töökohustused otsuse tegemisel aluseks. Kostja 4 töölepingu rikkumisena on maakohus tuvastanud, et kostja kuritarvitas talle antud õigusi ja kasutas hageja rahalisi vahendeid endaga seotud äriühingutele alusetute maksete tegemiseks ehk isiklikes huvides. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja 4 poolt tema kontrolli all olevatele või seotud kostjatele 1–3 raha ülekandmine ilma, et selle eest oleks hagejale teenuseid osutatud, on töölepingu sisuks oleva lojaalsuskohustuse rikkumine.
62.Apellatsioonkaebuses ei ole kostjad vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud kostjatele 1–3 raha ülekandmist ega seda, et kostjate 1–3 poolt hagejale teenuseid ei osutatud, kuid väitsid, et kostja 4 tegevuse osas oli Y kui juhatuse liikme nõusolek ja/või heakskiit. Vaidlust ei ole, et hageja juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus ja maakohtu järeldust, et teiste juhatuse liikmete nõusolekut või heakskiitu kostjatega 1–3 tehingute tegemiseks ja raha ülekandmiseks ei olnud, ei ole kostjad apellatsioonkaebuses sõnaselgelt vaidlustanud. Kostja 4 ei ole eitanud, et ta tegi kostjatele 1–3 ülekanded ise ja kui isegi Y teadis seda ja kiitis maksete tegemise heaks, ei tähenda see, et kostja 4 ei ole oma töökohustusi rikkunud. Eksitav on kostjate käsitus, et Y töötas kostja 4 poolt kostjatele 1–3 maksete tegemise ajal töölepingu alusel Eesti piirkonna juhina ja kostja 4 allus talle. Kuna Yst sai 17.11.2009 hageja juhatuse liige, siis sellest ajast tema töösuhe lõppes. Maakohus ei ole Y esindusõiguse hindamisel ületanud hagi piire. Selle kohta, et hageja ülejäänud juhatuse liikmed oleksid kostjatele 1–3 586 633,84 euro maksmise heaks kiitnud, ei ole kostjad asjaolusid esile toonud, rääkimata tõendamisest. Eksitav on kostjate väide, et töövaidluskomisjoni istungi prokolliga asjas nr 4-1/639/18 on tõendatud, et Y juhtis ja korraldas hageja igapäevast tegevust ja tal oli volitus hageja vahendite käsutamise üle otsustamiseks. Maakohus keeldus kostjate esitatud töövaidluskomisjoni istungi protokolli vastuvõtmisest 12.11.2018 eelistungil (III kd, tl 182 pöördel). Ebaõige on kostjate apellatsioonkaebuse viide TsÜS § 116 lg-le 2, kuna tõendamist ei leidnud tehingud, mis oleksid
2-17-13899 olnud seostatavad hageja majandustegevusega ja lisaks ei vasta Y TsÜS § 116 lg 2 määratlusele, kuna ta ei ole olnud hageja töötaja ega isik, kelle tegevuse eest hageja vastutab.
63.Kostjad ei ole vaidlustanud, et hageja vara on vähenenud 586 633,84 euro ulatuses, s.o kostjatele 1–3 makstu (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128). Seega on hagejale tekkinud kahju.
64.TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja 4 on kahju tekkimises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust, mille kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega (lg 1) ja töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (lg 2). Maakohus tuvastas, et kostja 4 rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. VÕS § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Ringkonnakohus leiab, et kostja 4 oskusi, pädevust ja kogemusi arvestades tegutses ta eesmärgiga tekitada hagejale kahju, tasudes kostjatele 1–3 teenuste eest, mida tegelikult kostjad 1–3 ei osutanud. Kostja 4 on kogenud raamatupidaja, töötas aastaid pearaamatupidajana ja lisaks oli ka hageja prokurist, mistõttu on eeldatav, et tegemist oli kvalifitseeritud ja kogenud töötajaga. Kostja 4 on kostjatele 1-3 tehtud maksete varjamiseks manipuleerinud raamatupidamislikke kandeid eesmärgiga, et tehtud makseid ei avastataks. Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et kostja 4 eesmärgiks oli mitte ainult hagejale kahju tekitamine teenuste eest, mida tegelikult kostjate 1-3 poolt ei osutatud, tasumisega, vaid kostjate 1-3 kaudu hageja vara oma kasuks pööramine. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et kostja 4 süü välistab see, et juhatuse liige Y oli tema tegevusega nõus ja raha ülekandmine kostjatele 1–3 toimus viimase teadmisel. Juhatuse liikme teadmine kahju tekitamisest ei välista kahju tekitaja vastutust. Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2021 otsusega tsiviilasjas nr 218-8989 on tuvastatud, et kostja 4 rikkus töölepingulisi kohustusi tahtlikult ja TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud otsus kostja 4 osas kohustuslik. TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Menetlusosalistele on siduv jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ehk see, et hageja on õiguspäraselt üles öelnud kostjaga 4 sõlmitud töölepingu. Tsiviilasjas nr 2-18-8989 menetles kohus kostja 4 hagi hageja vastu töövaidluses, mh töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kuigi ka käesolevas menetluses kostja 4 vastu esitatud hagi aluseks on mh töölepinguliste kohustuste rikkumine, ei olnud selles menetluses määrav, kas kostja 4 on tegutsenud tahtlikult. Samas sai kohus hinnata tsiviilasjas nr 2-18-8989 tehtud otsust dokumentaalse tõendina.
65.Ringkonnakohus leiab, et hagejale tekitatud kahju oli hõlmatud kostjaga 4 sõlmitud töölepingust tuleneva ja kostja 4 poolt rikutud lojaalsuskohustuse, mis hõlmab ka kohustust mitte tekitada tööandjale kahju, kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Arvestades, et kostja 4 töötas pearaamatupidajana, kellel oli õigus hageja rahalisi vahendeid käsutada, siis pidi vastav kaitse-eesmärk olema kostjale 4 ka töölepingu sõlmimisel ettenähtav. Samas, kuna kostja 4 on kahju tekitanud tahtlikult, siis see, kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav või mitte, ei ole oluline (VÕS § 127 lg 3). Kostja 4 tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna juhul, kui kostja 4 ei oleks kostjatele
2-17-13899 1–3 tegelikult nende poolt mitteosutatud teenuste eest hageja arvel raha maksnud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kostjad ei ole esile toonud, et hageja oleks saanud kahju tekitamise tagajärjel kasu. Teenused, mis hagejale väidetavalt kostjate 1–3 poolt osutati, kuulusid kostja 4 tööülesannete hulka, mille täitmise eest kuulus kostjale 4 tasumisele töölepingus kokkulepitud tasu.
66.TLS § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Eeltoodut arvestades vastutab kostja 4 hagejale tekkinud kahju eest täies ulatuses.
67.TLS § 74 lg 4 sätestab, et tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et nimetatud säte reguleerib töölepingu tahtliku rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist ja hageja poolt väidetud TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei kuulu. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et 12-kuuline aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, kui hageja juhatuse liikmed D ja C said teada kostja 4 rikkumisest. Y, kes ise osales kahju tekitamisel sellega, et varjas kahju tekitamist, teadmist kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust ei saa arvestada aegumistähtaja kulgemise alguse määramisel, kuna see ei oleks hea usu põhimõttega kooskõlas.
68.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja 4 vastu esitatud nõude aegumise üle otsustamisel jätnud ebaõigesti kohaldamata TLS § 74 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt tööandja nõue töötaja vastu aegub igal juhul kolme aasta möödumisel kahju tekitamisest. Kuna kostja 4 oli esitanud aegumise vastuväite, siis pidi kohus kontrollima, kas hageja nõue kostja 4 vastu on aegunud seetõttu, et kahju tekkimisest oli hagi esitamiseks möödunud üle kolme aasta. Maakohus selles osas hageja nõudele aegumise kohaldamist hinnanud ei ole, mis on TsMS § 442 lg 8 rikkumine. Tegemist on seaduse kohaldamisega, mida maakohus peab aegumise vastuväite korral ise kontrollima. Kostja 4 esitas 22.05.2018 menetlusdokumendis hageja nõudele aegumise vastuväite, näidates ära, millistel kuupäevadel tehtud maksete osas on hageja nõue aegunud (II kd, tl 158–164). Seega oli kostja 4 aegumise vastuväide piisavalt konkreetne. See, et kostja 4 ei ole eraldi esile toonud, et kolme aasta möödumisel kahju põhjustamisest aegub nõue olenemata sellest, millal hageja kahjust ja selle põhjustajast teada sai või pidi teada saama, ei ole ringkonnakohtu arvates määrav, kuna aegumise vastuväite esitamisel kostja 4 poolt pidi kohus kontrollima, kas hageja nõude rahuldamise välistab aegumine.
69.Hageja esitas hagiavalduse 18.09.2017, tuues seal esile, et kostja 4 tekitas kahju maksete tegemisega kostjatele 1 ja 2 perioodil 2015–1017 ja kostjale 3 alates 03.08.2013 kuni 2017. Hageja on 15.05.2018 menetlusdokumendis suurendanud nõuet ja täpselt loetlenud, millal on kostja 4 kandnud kostjatele 1–3 raha üle (II kd, tl 78–81). Kostjad ei ole hageja poolt 15.05.2018 esiletoodule vastu vaielnud. Ringkonnakohus lähtub kostja 4 vastu esitatud nõude aegumise kontrollimisel hageja poolt 15.05.2018 esitatud asjaoludest maksete suuruse ja tegemise aja kohta.
70.Kostjale 1 tehtud ülekannete osas on 18.09.2017 esitatud hagiavalduses hageja väitnud, et kostja 4 alustas kostjale 1 raha ülekandmist 2015. aastal. 15.05.2018 nõude täpsustamisel on hageja esile toonud, et ülekande kostjale 1 summas 10 200 eurot tegi kostja 4 23.08.2013 ja
2-17-13899 summas 2980,16 eurot 20.12.2013. Kuna esialgses hagiavalduses hageja ei toonud esile, et kostja 4 oleks teinud kostjale 1 ülekandeid enne 2015. aastat, siis loeb ringkonnakohus, et enne 2015. aastat tehtud ülekannete osas on nõue esitatud 15.05.2018. Seega on aegunud hageja nõue kostja 4 vastu osas, milles palutakse välja mõista enne 15.05.2015 kostjale 1 makstud raha. Kokku on kostja 4 vastu esitatud nõue aegunud kostjale 1 tehtud maksete osas 13 180,16 euro ulatuses.
71.Kostjale 2 on kostja 4 hageja arvelt kandnud raha üle alates 18.10.2016, mistõttu nende maksete osas ei ole kostja 4 vastu esitatud nõue aegunud.
72.Kostjale 3 tehtud maksete osas on esialgses hagis (18.09.2017) hageja toonud esile, et makseid tehti kostja 4 poolt alates 03.08.2013. Seega on hageja esitanud nõude kahju hüvitamiseks, mis puudutab kostja 4 poolt kahju tekitamist kostjale 3 raha ülekandmisega, aegunud maksete osas, mis tehti enne 18.09.2014, s.o 04.09.2013 21 600 eurot, 10.09.2013 2400 eurot, 16.09.2013 10 800 eurot, 01.11.2013 28 800 eurot, 23.01.2014 22 200 eurot, 28.01.2014 summas 16 200 eurot, 21.03.2014 8400 eurot, 25.03.2014 6300 eurot, 04.04.2014 21 000 eurot, 18.06.2014 3240 eurot, 15.07.2014 18 000 eurot, 13.08.2014 14 310 eurot, 19.08.2014 4890 eurot, 19.08.2014 4890 eurot ja 10.09.2014 10 305,60 eurot. Kokku on kostja 4 vastu esitatud nõue aegunud kostjale 3 tehtud maksete osas 193 355,60 euro ulatuses.
73.Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja 4 vastu esitatud nõude aegumine oleks peatunud või katkenud.
74.Eeltoodut arvestades ei kuulu hageja nõue kostja 4 vastu rahuldamisele 206 535,76 euro osas. Rahuldamisele kuulub nõue 336 994,08 euro ulatuses ja sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 15.05.2018.
75.Ebaõige on kostjate käsitus, et TLS ei võimalda välja mõista töötajalt kahju hüvitist solidaarselt juhatuse liikmega. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseadust mh töölepingule. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Ringkonnakohtu arvates on tegemist kostja 4 ja kostja 5 vastu esitatud nõude puhul sama kahju hüvitamise kohustusega, mis on jagamatu olenemata sellest, et isikud vastutavad erinevatel alustel. Oluline ei ole see, et kostja 4 vastutuse aluseks on töölepingu rikkumine ja kostja 5 õiguseellase Y puhul tulenes tema vastutus juhatuse liikme kohustuste rikkumisest. Kuna ringkonnakohus kostja 4 vastu esitatud hagi osas tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis kostja 4 ja kostja 5 vastutavad solidaarselt 336 994,08 euro ulatuses, s.o ulatuses, milles hagi kostja 4 vastu rahuldatakse.
76.Maakohus on õigesti jätnud kostjalt 4 väljamõistetava hüvitise VÕS §-de 139 ja 140 järgi vähendamata. Asjaolu, et juhatuse liige Y, kes ka ise on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, teadis ja oli nõus kostja 4 tegevusega, ei anna alust VÕS § 139 lg 1 järgi kahju hüvitise vähendamiseks. Kuna hageja tegevust juhtis, andis kostjale 4 korraldusi ja kontrollis teda juhatuse liikmete tööjaotuse järgi Y ja teised juhatuse liikmed igapäevasest hageja äritegevuse juhtimisest osa ei võtnud, siis ei saa väljaspool Eestit elavatele juhatuse liikmetele ette heita, et nad ei hoidnud kahju tekkimist ära. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kahju hüvitamine oleks kostja 4 suhtes äärmiselt ebaõiglane, kohtu ette toodud ei ole.
77.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja kaotanud TsÜS § 138 järgi õigust nõuda viivist. Hageja on palunud viivis välja mõista alates 15.05.2018. Seadusjärgse viivise nõue on esitatud
2-17-13899 mõistliku aja jooksul hagiavalduses ja selle rahuldamata jätmiseks või viivise vähendamiseks puudub alus.
78.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väitele, et kostja 4 vastutab hagejale kahju põhjustamise eest prokuristina, selgitab ringkonnakohus järgmist. ÄS § 16 lg 1 sätestab, et prokuura on volitus, mis annab ettevõtja esindajale (prokuristile) õiguse esindada ettevõtjat kõikide majandustegevusega seotud tehingute tegemisel. Ringkonnakohus leiab, et prokuura andmisega volitatakse prokuristi tehingute tegemiseks ja prokuura sisuks on käsund äriühingu ja prokuristi vahel. Poolte poolt esile toodust ei saa järeldada, et kostja 4 oleks tekitanud hagejale kahju prokuristi ülesannete mittekohase täitmisega. Kahju põhjustas kostja 4 pearaamatupidaja tööülesannete, milleks oli mh ka rahaliste ülekannete tegemine ja raamatupidamise korraldamine, täitmisel. Eeltoodu tõttu ei ole kostja 4 vastu esitatud nõudele kohaldatavad ka VÕS 53. peatüki sätted (VÕS § 1044 lg 2).
79.Kuigi kostja 5 vastu esitatud nõue lahendati 06.12.2021 osaotsusega, ei välista see tema ja kostja 4 solidaarvastutust ja selle märkimist käesoleva otsuse resolutsioonis. Nõuded kostja 4 ja kostja 5 vastu olid esitatud solidaarselt, kostja 5 vastu esitatud nõudes tehtud osaotsuses ei olnud kohtul võimalik lahendada nõuet kostja 4 vastu. Kuna osaotsus on käesoleva menetluse osa, siis osaotsusega lahendamata küsimused, sh solidaarvastutus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine, sai maakohus lahendada lõppotsuses.
80.Seoses kostja 4 vastu esitatud hagi osalise rahuldamisega tuleb osaliselt tühistada ka otsuse täitmise kord. Maakohus määras TsMS § 445 lg 1 järgi otsuse täitmise korra hageja taotlusest lähtudes. Kuna kostja 4 vastu rahuldati nõue osaliselt, siis tuleb seda arvestada ka kohtuotsuse täitmise korra osas. Hageja taotles otsuse täitmise kord määrata viisil, kus otsus täidetakse esmalt kostjate 1–3 suhtes ja alles siis, kui täitemenetluses selgub, et kostjate 1–3 osas ei ole võimalik kohtuotsust täita, tuleb otsus täita kostjate 4 ja 5 suhtes. Samuti palus hageja arvestada seda, millises ulatuses on hagi tagamise määruse täitmisel kostjate 1–3 vara arestitud ja piiras kostjate 4 ja 5 osas sundtäidetava nõude suuruse. Hageja palus juhul, kui kostja 1 vastu esitatud nõuet ei õnnestu sundtäita, määrata, et kohtuotsus kuulub täitmisele kostjate 4 ja 5 osas 80 179,33 euro ulatuses, kui ei õnnestu kostja 2 vastu esitatud nõuet täita, siis 38 419,53 euro ulatuses ja kui ei õnnestu kostja 3 vastu esitatud nõuet täita, siis 424 930,98 euro ulatuses. Kostjad hageja taotlusele vastu ei vaielnud.
81.Arvestades kostja 4 osas nõude osalist rahuldamist, tuleb vähendada ka otsuse täitmise korra määramisel summasid, millises osa kuulub kostja 4 vastu esitatud nõue täitmisele. Seega juhul, kui kostja 1 vastu esitatud nõuet ei ole võimalik täitemenetluses täita, kuulub nõue kostja 4 osas täitmisele 66 999,17 euro osas (80 179,33–13 180,16) ja kui kostja 3 vastu esitatud nõuet ei õnnestu täita, siis 231 575,38 euro (424 930,98–193 355,60) osas. Y osas kuuluvad kostjate 1– 3 nõuete sundtäitmise ebaõnnestumisel nõuded sundtäitmisele maakohtu poolt määratud suuruses. Menetluskulude jaotus
82.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude jaotamisel kohaldanud ebaõigesti menetlusõigust.
83.Maakohus on vaidlustatud otsuses jaotanud menetluskulud viisil, kus menetluskulud 14,75% ulatuses jäid kostja 1 kanda, 7,07% ulatuses kostja 2 kanda ja 78,18% ulatuses kostja 3 kanda. Kostjate 4 ja 5 kanda jäid menetluskulud tervikuna solidaarselt ulatuses, milles täitemenetluses ei õnnestu menetluskulusid kostjatelt 1–3 välja mõista.
2-17-13899
84.Maakohus on jaotanud menetluskulud TsMS § 165 lg 1 järgi, mis näeb ette, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse.
85.Ringkonnakohus leiab, et kostjad 1–3 ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, mistõttu menetluskulude jaotusele ei kohaldu kostjate 1–3 osas TsMS § 165 lg 1. Praeguses asjas menetleb kohus ühe tsiviilasja raames hageja hagi kostja 1 vastu, hageja hagi kostja 2 vastu ning hageja hagi kostja 3 vastu. Eelnimetatud kolme hagi tuleb menetluses seega käsitada eraldi ja menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Sellisele menetluskulude jaotamisele on viidanud Riigikohus tsiviilasjas nr 2-16-3785 tehtud otsuses. Eeltoodu tõttu on maakohtu menetluskulude jaotus ebaõige.
86.Hageja hagi kostja 1 vastu ja ka tema hagid kostjate 2 ja 3 vastu rahuldati täies ulatuses. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja 1 vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud kostja 1 kanda, kostja 2 vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud kostja 2 kanda ja kostja 3 vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud kostja 3 kanda.
87.Kostjate 4 ja 5 vastu on esitatud eraldi hagi, milles nad on omavahel solidaarvõlgnikud. Kostjate 4 ja 5 osas kuulub menetluskulude jaotamisel kohaldamisele seetõttu lisaks ka TsMS § 165 lg 3, mis sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
88.Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldas hagi kostja 4 vastu 62% ulatuses, millega seoses tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kostja 4 vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest tuleb seega jätta 62% kostja 4 kanda ja 38% hageja kanda.
89.Kostja 5 menetluskulud on jaotatud 06.12.2021 osaotsuses ja jäetud tema vastu esitatud nõude osas tema kanda. Kuna kostjad 4 ja 5 on solidaarvõlgnikud, siis vastutavad nad nende vastu esitatud hagidega seotud menetluskulude eest solidaarselt.
90.Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16). Eeltoodud Riigikohtu seisukohta arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ja maakohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
91.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel määranud kindlaks selles osas ka otsuse täitmise korra. TsMS § 445 lg 1 järgi saab otsuse täitmise korra määrata kindlaks ainult menetlusosalise taotlusel. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt sellist taotlust esitatud ei ole.
92.Ringkonnakohus leiab, et riigilõivuseaduse § 59 lg 1 kohaselt hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. RLS lisa 1 sätestab, et tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 5000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maksimaalne riigilõivu määr ei ole vastuolus PS §-dega 15 ja 24.
2-17-13899 Arvestades tsiviilasja hinda üle 500 000 euro, on riigilõiv 5000 eurot proportsionaalne ja käeoleva hetke hindasid ja elukallidust ning isikute sissetulekuid arvestades ei kahjusta see võimalust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Apellantide viide varasemale Riigikohtu lahendile, milles leiti, et riigilõiv üle 3200 euro ei ole kooskõlas põhiseadusega, ei anna praegusel hetkel alust järeldada kõrgeima riigilõivu määra 5000 eurot vastuolu põhiseadusega.
93.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.