Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-18-8989 käitumine on selline, mis on põhjustanud tööandja usaldamatuse. Üksnes asjaolu, et hagejaga seotud äriühingud on saanud tööandjalt rahalisi makseid, ei tõenda töökohustuste rikkumist. Tööandja ei ole tõendanud, et maksed oleksid olnud teostatud õigusliku aluseta. Tööandja töövaidluskomisjonis avaldatud seisukoht, et töötaja seotud äriühingud on saanud tööandjalt rahalisi makseid, mille kohta peab töötaja esitama tõendid kõikide teenuste ja nende osutamise tingimuste kohta, ei ole põhjendatud. Tööandja ei ole tõendanud, et töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu, vaid ootab selle tõendamist töötajalt, mis ei ole aga töötaja tõendamiskoormis. Kuna tööandja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud, on töölepingu ülesütlemine sel alusel põhjendamatu. Ei saa rääkida sellest, et tööandjal esineks alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olukorras, kus tööandja on väidetavat rikkuvat käitumist (mida töötaja kindlasti omaks ei võta) enam kui 4 aastat talunud. Tööandja on viidanud, et väidetavad rikkumised on toime pandud alates 2013.a. Eluliselt ei ole usutav ega võimalik, et tööandja juhtkond ei olnud teadlik tegevusest või ei olnud sellele heakskiitu andnud. Töövaidluskomisjoni istungil tunnistajana üle kuulatud hageja endine juhatuse liige ja töötaja otsene ülemus A.U on vastanud küsimusele, kas T S oli kursis ülekannetega: loomulikult; 2017 kohta oli neli auditit; T on kogu finantsgrupi peadirektor ja Xxxx OÜ juhatuse liige. Vastusena küsimusele, kas tööandja oli teadlik Xxxx OÜ kohta: loomulikult; ühtki makset ei tehtud ilma arveta. Lisaks on küsitud A.Ui käest, kuidas keegi teine oli teie väitel arvetest teadlik: kuu lõpus vaatasime tulemused üle. Järelikult on tööandja pikaajaliselt olnud teadlik töötajale etteheidetud tegevusest. Ühe seadusest tuleneva alusena on tööandja viidanud TLS § 88 lg 1 p 5, mille alusel võib töölepingu üles öelda, kui töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Süütuse presumptsiooni põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus töölepingu lõppemine võib tugineda üksnes tööandja hinnangulisele kahtlusele nagu käesoleval juhul. Eelneva aktsepteerimine tooks paratamatult kaasa töötajate õiguste rikkumise ning tööandjate omavoli töölepingute lõpetamisel. Viimati kirjeldatu välistamine on aga olnud seadusandja selge ja ühene tahe. Antud juhul ei ole tööandja tõendanud varguse, pettuse ega muu teo toimepanekut, mistõttu on välistatud tööandja tuginemine TLS § 88 lg 1 p 5. Töötaja oli eemaldatud töölt alates 20.09.2017 ning ei omanud alates sellest ajast juurdepääsu mh oma arvutile ega oma kabinetile, kus olid säilitatud arvete ja muude raamatupidamisdokumentide eksemplarid paberkandjal. Arvuti ning selles olevad programmid (sh autentimisvahendid) jäid kõik tööandjale. Tööandja võis seega kõrvaldada kõik andmed ja/või muuta olemasolevaid, kasutades seejuures töötaja allkirja „OS“, millele tööandja tugineb. Hagejat ei lastud tööle alates 20.09.2017, aga arvete muutmisest on tööandja teinud väljavõtte alles 14.12.2017. Seega sisejuurdlus tegi arvete väidetavast muutmisest väljatrüki ca 2 kuud pärast seda kui töötaja oli töölt kõrvaldatud. Töötaja ei tea mida tööandja tegi arvete programmis nimetatud 2 kuu jooksul ning ei saa vastutada selle eest, et tööandja on arveid kõrvaldanud või neid ise muutnud. Tööandja on seadnud kahtluse alla saadud teenuste maksumuse, kuid see ei välista veel teenuste osutamist. Vastuses on tööandja osundanud, et töötaja peab tõendama, kellega ja millistel tingimustel kokku lepitud lepingute kohaselt sedavõrd kallite teenuste osutamine toimus. Tööandja vastuse lisas 5 on väidetud, et makseid oli tehtud rohkem, kui arveid oli süsteemis kajastatud. Töötaja kinnitab, et tal olid iga ülekande teostamise eelduseks arve. Tööandja ei lasknud töötajat tööruumidesse alates 20.09.2017. Tööandjal oli seega täielik võim ja kontroll arvete pabereksemplaride osas. Saab üksnes oletada, et arved oleksid muutnud hageja süüdistamise keerulisemaks, mistõttu otsustas tööandja eitada arvete olemasolu või need üldse pahatahtlikult kõrvaldada. Teenuste saamist ning tööandja seadusliku esindaja teadlikkust teenuse osutamisest (sh teenuse hinnast) on asjaolud, mida töötaja soovibki tõendada tööandja endise juhatuse liikme A U ütlustega, kes mh saab kinnitada lepingute olemasolu ja teenuste tellimist. Töölepingu materiaalsete eelduste puudumist tõendab täiendavalt asjaolu, et töötaja töösuhe on tegelikkuses lõpetatud

2-18-8989 seonduvalt kolmandale isikule (A.Uile) väidetavalt ette heidetava tegevusega. Tööandja ei ole töölepingu ülesütlemisavalduses selgelt eristanud, millised käitumised või tegevused on omistatavad töötajale ja millised on hoopiski Novatours OÜ endisele juhatuse liikmele. Töölepingu lõpetamise seisukohast on oluline, et tuvastatakse tõsikindlalt konkreetsele töötajale etteheidetavad teod, mitte ei lõpetata kolmandate isikute või abstraktsete süüdistuse alusel. Tööandja ei ole tõendanud erakorralise ülesütlemise aluste esinemist. TvLS § 45 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Antud juhul peab tööandja suutma tõendada, et töötaja on rikkunud töökohustusi, mis õigustasid töösuhte ülesütlemise. Töötaja ei peagi avalduses tõendama, et ta ei ole töölepingut rikkunud. Täiendavalt esitab töötaja juhatuse liikme A U kirjaliku kinnituse teenuse osutamise ning väljamaksete õigusliku aluse kohta. A.U on töötaja jaoks tööandja seaduslik esindaja, mistõttu A.Ui heakskiidud väljamaksetele on töötaja jaoks juba iseenesest tema töökohustuste nõuetekohase täitmise kohta piisavad. Tööandja soovib tugineda 27.02.2018 sisejuurdluse aruandele õigustamaks töötajaga töölepingu ülesütlemist 20.12.2017, ehk enam kui 2 kuud varasemalt. Nimetatud asjaolu on tõendatud tööandja töövaidluskomisjonile esitatud vastuse lisaga nr 5. Sisejuurdluse aruanne valmis 2 päeva pärast seda kui töövaidluskomisjon oli võtnud töötaja avalduse menetlusse ja ca 1,5 kuud pärast seda kui töötaja oli avalduse töövaidluskomisjonile esitanud. Eeltoodust järeldub ühemõtteliselt, et tööandjal ei esinenud ühtegi tõendit õigustamaks töötajaga töösuhte lõpetamist 20.12.2017 ning ülesütlemise aluse puudumise tõttu on hageja töösuhte lõpetamine olnud tühine. Tööandja ei ole oma vastuses viidanud ühelegi töölepingu konkreetsele punktile, mida töötaja on väidetavalt rikkunud ja hinnang rikkumise toimumisele seisneb selles, et tööandja leiab, et teenuse saamine on olnud ebausutav. Töösuhe on kestvussuhe, mille lõpetamine pelgalt oletuste või kellegi subjektiivse siseveendumuse alusel ei ole põhjendatud, õigustatud ega seaduslik. Tööandjal oli kohustus järgida töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega. TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt oleks tööandja pidanud töötajale töölepingu ülesütlemisest ette teavitama vähemalt 60 kalendripäeva. Etteteatamistähtaega ei pea järgima üksnes siis, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Antud juhul ei ole sellist töökohustuste rikkumist esinenud ega tööandja seda tõendanud. Eelnimetatud asjaolu tõendab muuhulgas töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisa nr 3, mille p 2.2 kohaselt maksis tööandja töötajale keskmist töötasu isegi siis kui töötajale tööd ei andnud. TLS § 35 sätestab, et tööandja ei pea maksma keskmist tasu, kui töö mitteandmise on põhjustanud töötaja süü. Asjaolu, et tööandja tasus töötajale alates 20.09.2017 keskmist töötasu, kuid tööd ei andnud, viitab sellele, et töö mitteandmine ei olnud tingitud töötaja süüst. Ka lisa nr 4 tõendab, et töötaja suhtes oleks saanud etteteatamistähtaega järgida. Töölepingu ülesütlemisavaldus koostatud 18.12.2017, kuid töösuhte viimaseks kuupäevaks on märgitud 21.12.2017. Järelikult ei pidanud tööandja vajalikuks töösuhte lõpetamist nö päeva pealt, vaid teatas töötajale 4 päeva ette. Asjaolud, et tööandja ei ole lõpetanud töötajaga töösuhet päeva pealt ja on tasunud töötajale keskmist töötasu, kogumis tõendavad, et tegelikkuses puudus tööandjal mistahes õiguslik alus lõpetada töösuhe ilma etteteatamistähtaega järgimata. Kokku on tööandja teavitanud töötajale töösuhte lõpetamisest vähem ette 56 kalendripäeva. Tööleping tuleb lõpetada kooskõlas TLS § 107 lg 2 alates 18.02.2018. TLS § 107 lg 2 sätestab, et töölepingu ülesütlemise tühisuse korral lõpetab töövaidluskomisjon töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt oleks tööandja pidanud töötajale töölepingu ülesütlemisest ette teavitama vähemalt 60 kalendripäeva. Riigikohus on selgitanud, et etteteatamistähtaega ei pea järgima eelkõige juhul, kui töötajal ei ole võimalik oma käitumist parandada (RKTKo nr 3-2-1-65-17 p 18). Antud juhul ei ole tööandja tõendanud, et töötaja oleks toime pannud sellise rikkumise, et käitumist ei oleks võimalik parandada. Töötajale etteheidetud tegevused toimusid tegelikkuses tööandja teadmisel ja heakskiidul. Kuna töölepingu ülesütlemine on olnud tühine, siis palub töötaja lõpetada tööleping alates

2-18-8989 18.02.2018 ehk ajal, mil oleks möödunud töölepingu ülesütlemise 60-päevane etteteatamistähtaeg. Käesoleval juhul esineb alus kalduda kõrvalda minimaalsest kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ning hageja taotleb, et talle mõistetakse hüvitisena 5 kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Tegemist oli pikaajalise töösuhtega ning tööandja ei teavitanud töötajat isegi seadusest sätestatud perioodi võrra ette. Tööandja on töötajale ette heitnud suuri ja olulisi rikkumisi, mille kohta puuduvad igasugused tõendid. Seeläbi on tööandja märkimisväärselt kahjustanud töötaja mainet ning võimekust tulevikus sarnasel töökohal töötada. Tööandja on teadvalt ja ilma tõenditeta lõpetanud töösuhte alusel, millega töötajal ei ole võimalik isegi töötuskindlustushüvitisele. Mittevaralist kahju ei saa tõendada (RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju suuruse kindlaks määramisel palub töötaja täiendavalt arvestada ka tööandja jätkuvat halvustavat ja alusetult süüdistavat käitumist. Tööandja vastuses on tööandja viidanud KarS § 201 kohaldumisele ja sisuliselt süüdistanud avaldajat kuriteo toime panemises. Karistusõigusliku teo toimepanemist tõendaks üksnes vastav jõustunud kohtuotsus, mitte aga tööandja enda subjektiivsed hinnangud. Tööandja on põhjendamatult kahjustanud avaldaja mainet ning käsitlenud teda kurjategijana. Eeltoodud asjaolud kogumis on töötaja sissetulekud ja võimekuse teenida sissetulekut kahandanud sisuliselt nullini. Hüvitise määramise juures tuleb arvestada, et tööandja on asetanud töötaja majanduslikult raskesse olukorda ning oma õiguste kaitseks on töötaja sunnitud kasutama lepingulist esindajat, millega kaasnevad täiendavad kulutused töötajale. Eelnevalt kirjeldatud asjaolud õigustavad seaduses sätestatud minimaalsest hüvitisest kõrvale kaldumist ja hüvitise suurendamist. 09.10.2020 menetlusdokumendi kohaselt, hageja on teostanud kõik ülekanded kostja endise juhatuse liikme A.Ui teadmisel ja heakskiidul. Eelneva tõendamiseks on hageja esitanud hagi lisas nr 6 kostja endise juhatuse liikme A.Ui kinnituskirja. Kostja kinnitab ka ise, et kõik maksed toimusid ajal, mil hageja töötas kostja juures pearaamatupidajana, alludes tööalaselt kostja tegevjuhile, so ainsale Eestis tegutsenud juhatuse liikmele A.Uile. Kostja on asunud seisukohale, et alusetute maksete tegemine iseendaga seotud äriühingutele ja sellega tööandjale kahju tekitamine on ilmselge alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7 alusel, millega hageja ei nõustu. Töölepingu ülesütlemise avalduse (töötaja TVK avalduse lisa nr 4) on tööandja töötajale esitanud 18.12.2017. Ülesütlemist põhjendab tööandja kogu ulatuses üksnes sisejuurdluse tulemustega, kuid tööandja sisejuurdlus valmis alles 27.02.2018 (tööandja TVK-s 15.01.2018 esitatud vastuse lisa nr 5), so alles enam kui 2 kuu pärast. Järelikult ei saa tööandja sisejuurdluse tulemused olla hageja töölepingu ülesütlemise aluseks, so sisejuurdluse tulemustele ei saa töölepingu ülesütlemise avalduses tugineda, sest töölepingu ülesütlemise ajaks ei olnud sisejuurdluse tulemusi olemas. Seega ei saa tööandja TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7 sätestatud töölepingu ülesütlemise aluseid tegelikult sisustada sisejuurdluse tulemustega. Ülesütlemise materiaalsed eeldused on täitmata. Kostja teadmine hageja teostatud maksetest oli kostja sisemise töökorralduse küsimus, mida ei saa hagejale ette heita. Kostja on hagivastuses esile toonud, et kõik maksed tehti kostja Swedbanki kontodelt, v.a üks OÜ-le xxxx tehtud makse Danske Banki kontolt summas 7611 eurot, mille tõendamiseks on kostja esitanud kostja vastuse lisa nr 1. Hageja märgib, et lisa 1 ei tõenda tegelikkuses mitte ühegi ülekande teostamist. Tegemist on üksnes kostja enda koostatud tabeliga, millel puudub igasugune tõenduslik väärtus. Ka lisades 2-6 esitatud teleteenuste lepingud ei tõenda mis tahes alusetute ülekannete teostamist hageja poolt. Asjaolu, et Novatours OÜ oli sõlminud teleteenuste liitumislepingud, ei tähenda automaatselt seda, et ülekandeid kostja kontodelt oleks tehtud alusetult. Kostja leiab põhjendamatult, et kostja teistel juhatuse liikmetel L.A ja T.Sl kostja pangakontodele juurdepääsu ei olnud ja (väidetavalt) alusetutest maksetest nad seetõttu ei teadnud ega saanudki teada. Tsiviilasjas nr 2-17-13899 antud ütlustes on kostja teine raamatupidaja, S.G kirjeldanud: loomulikult Xxxx juhtkond oli raamatupidamisega kursis; igakuiselt esitasime kuuaruandeid, aastaaruandeid ja

2-18-8989 audiitorite aruandeid; pealegi oli neil kõigil juurdepääs firma raamatupidamisele, T.Sl ja G.R. S.G lisas pärast ütluste ette lugemist, et T.S ja G.R olid kohustatud kontrollima rahavoogu. Samuti on kostja endine juhatuse liige A.U töövaidluskomisjoni istungil andnud tunnistajana ütlusi, milles on juhatuse teadmist kinnitanud. Seega on kostja väide teiste juhatuse liikmete maksetest mitteteadmisest ühekülgne ja tõele mittevastav. Ainuüksi juurdepääsu mitteomamine kostja pangakontodele ei saa automaatselt tähendada seda, et teised juhatuse liikmed ei oleks saanud ülekannetest teadlikud olla. Perioodil 23.08.2013-22.05.2017, mil väidetavaid ülekandeid teostati, oli kostjal kaks audiitorit ja kostja esitas iga-aastaselt majandusaasta aruanded. Eelduslikult oleks pideva auditeerimise käigus (seejuures 2017.a toimus A.Ui sõnul lausa 4 auditit) ja iga-aastaste majandusaasta aruannete esitamise kaudu pidanud kostja juhatuse liikmed olema kõikidest kostja ülekannetest teadlikud. Kusjuures kõikidele viidatud majandusaasta aruannetele on lisatud ka sõltumatu vandeaudiitori aruanne, kus audiitor annab hinnangu mh riskidele, et raamatupidamise aastaaruanne võib sisaldada pettustest või vigadest tulenevaid olulisi väärkajastamisi. Eranditult kõikides viidatud majandusaasta aruannetes on audiitori aruande lõppjärelduseks olnud see, et raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt Novatours OÜ finantsseisundit /.../, majandusaasta finantstulemust ja rahavoogusid kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega, nagu need on vastu võetud Euroopa Liidu poolt. ÄS § 179 lg 1 tulenevalt on majandusaasta aruande koostamine juhatuse ülesandeks, mistõttu oleks juhatus vastava kohustuse täitmisel pidanud võimalikud väidetavad alusetud ülekanded avastama. Samuti on juhatuse liikmel ka ÄS § 187 lg 1 tulenev kohustus tegutseda korraliku ettevõtja hoolsusega, st et juhatus peab koostatavat majandusaasta aruannet piisava põhjalikkusega kontrollima. Kostja juhatuse liikmed pidid majandusaasta aruandega tutvuma, selle sisulist õigsust kontrollima ning tuvastama võimalikud „alusetud ülekanded“, kuid ometi aastate 2013-2017 jooksul ei ole juhatuse liikmetel majandusaasta aruannet koostades ja osanikele kinnitamiseks esitades ühtegi etteheidet hageja tegevusele olnud. Kostja väitel teised juhatuse liikmed ei soovinud juurdepääsu kontodele, kuna nad usaldasid hagejat ja A.Ui. Tegemist on kostja sisemise töökorralduse küsimusega (eeskätt äriühingu ja juhatuse liikmete vaheliste suhetega), millesse hageja ei puutu ja mille etteheitmiseks hagejale puudub igasugune alus. Maksete kajastamine raamatupidamissüsteemis: kostja väidab, et kõik maksed hagejaga seotud kolmele äriühingule olid kajastatud nende alusetuse varjamiseks valedel arvestusridadel, mis põhineb hageja hinnangul täielikult ebausaldusväärsel tõendil. Kostja on koostanud sisejuurdluse aruande 27.02.2018, milles väidetakse maksete kajastamist valedel arvestusridadel, samas kui töötajale esitati töölepingu ülesütlemisavaldus 18.12.2017. Sellest nähtub, et ca 2 kuud pärast töötajaga töölepingu ülesütlemist valmis sisejuurdluse aruanne, milles on tehtud arvukalt etteheiteid töötaja tegevusele ja võetud väljavõtted raamatupidamissüsteemist, mida on 2 kuu jooksul olnud tööandjal võimalik muuta. Asjaolu, et kostja või Novatours grupi teistel töötajatel oli ligipääs raamatupidamissüsteemile, on tõendatud S.Gi ütlustega tsiviilasjas nr 2-17-13899. Eelnevast ilmneb üheselt, et ka sisejuurdluse aruande koostanud G.R oli ligipääs raamatupidamissüsteemile. Sisejuurdluse aruande koostamiseks on G.R kasutanud raamatupidamissüsteemi andmeid ja teinud süsteemist väljavõtteid ajal, mil töötajal puudus kontroll süsteemi enda tehtud kannete üle. Võib vaid oletada, kas sisejuurdluse aruande koostamisel on tööandja leidnud raamatupidamissüsteemist sobivad andmed või muudavad sinna kantud andmed töötaja süüdistamise keerulisemaks. Alates 20.09.2017 keelati hagejal ligipääs oma kontorile (sh arvutile, raamatupidamissüsteemile ja autentimisvahenditele). Tööandjal olid seega kõik võimalused raamatupidamiskannetega manipuleerimiseks ning vajadusel seeläbi endale sobiva sisejuurdluse aruande koostamiseks, mistõttu kostja sisejuurdluse aruanne ei ole usaldusväärne tõend. Hagejal ei ole võimalik maksete kajastamise kohta raamatupidamissüsteemis kostja väidetele vastutõendeid esitada, sest käesoleval ajal puudub tal ligipääs raamatupidamissüsteemidele ja kontorile, kus ta raamatupidamisdokumente hoidis. Kostja enda esitatud tõendist nähtuvalt on kostja Xxxx emaühingu pearaamatupidaja

2-18-8989 G.R ka ise selgitanud, et mitmed kanded on blokeeritud ning nendele enam ligipääsu pole (kostja TVK vastuse lisa nr 5, eestikeelse tõlke lk 2), seega tegelikult on hagejalt võetud võimalus end kostja vastuväidete vastu kaitsta. Arvestades seejuures, et töölepingulises suhtes on tavapärane töötaja tugev sõltuvussuhe tööandjast ning töötaja on suhte nõrgemaks pooleks, on kostja asetanud hageja olukorda, kus hagejal ei ole võimalik end kostja väidete vastu kaitsta. Kostja väide, et ta ei hävitanud raamatupidamisdokumente ega muutnud kandeid raamatupidamisdokumentides, ei ole eluliselt usutav eeskätt seetõttu, et 20.09.2017 keelas kostja hagejal kontorisse sisenemise (kus hoiti raamatupidamisdokumente). Samuti toob hageja esile, et kostja Xxxx emaühingu pearaamatupidaja on andnud raamatupidamisdokumentide säilitamise kohta vastuolulisi ütlusi. G.R on oma 21.06.2018 kinnituskirjas väitnud: Ma kinnitan, et ei ole Novatours OÜ raamatupidamissüsteemis seoses O S äriühingutele tehtud maksetega midagi parandanud ega muutnud, sh ekraanitõmmiseid, mis on lisatud 27.02.2018 siseraportile (kostja vastuse lisa nr 8). Varasemalt G.Re poolt 27.02.2018 koostatud sisejuurdluse tulemused aga sisaldavad tema väidet: Süsteemi aeglase töötamise tõttu blokeerimise ajaloo logi ning vaid mõned kanded on alles koos ajalooga (tööandja TVK-s 15.01.2018 esitatud vastuse lisa nr 5 eestikeelse tõlke lk 2). Eelnev viitab üheselt, et G.R on raamatupidamisandmete säilitamise kohta oma seisukohta tagantjärele muutnud. On tõenäoline, et G.R muutis oma seisukohta kostja poolt hageja vastu algatatud teise kohtuasja (tsiviilasi nr 2-17-13899) jaoks vajalike ja kostja seisukohta toetavate tõendite loomise eesmärgil. G.Re 27.02.2018 sisejuurdluse tulemustest nähtub, et tegelikult on kostja kustutanud kannete ajaloo, seega ei ole tõelevastav G.Re hilisem kinnitus, justkui ta ei oleks maksetega seoses midagi parandanud ega muutnud. Andmete kustutamine raamatupidamissüsteemist on just nimelt käsitletav hageja loodud andmete muutmisena ja seega otseselt ka raamatupidamisdokumentide hävitamisena. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tema tööleping lõpetati A.Uile ette heidetavate tegude tõttu. A.Ui ja kostja vaheline õigussuhe on eraldiseisev hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Ainuüksi juba sel põhjusel ei saa A.Uile etteheidetavaid tegusid omistada hagejale. Puudub vaidlus, et kõik hageja tehtud maksed toimusid kostja endise juhatuse liikme A.Ui heakskiidul ja teadmisel. A.Ui ütlused ei ole vastuolus tema enda kinnituskirjaga, sest asjaolu, et ta kinnituskirjas ei selgita, kas teised juhatuse liikmed teadsid maksete tegemisest või mitte, ei tähenda, et ta TVK-s nimetatud asjaolu kohta oleks valetanud. Kui A.U kinnituskirjas ei käsitlenud seda, kas teised juhatuse liikmed maksetest teadsid või mitte, ei saanud ta järelikult TVK-s valeütlusi anda, st ei olnud nö esialgseid ütlusi, mille kohta oleks valeütlusi saanud anda. Seejuures ei anna põhjust A.Ui ütlusi kahtluse alla seada ka see, et hageja on 20.09.2017 helisalvestatud vestluses väitnud, et maksetest teadsid vaid tema ja A.U. On tavapärane, et pearaamatupidaja, kes äriühingu juhatuse liikmete hulka ei kuulu, ei tea ka seda, millised on juhatuse liikmete omavahelised suhted ja millist infot juhatuse liikmed omavahel vahetavad. Kostja kahtlused A.Ui ütluste suhtes on põhjendamatud. Kostja väidab ebaõigesti, et ei ole sõlminud Xxxx OÜ-ga, Xxxx OÜ-ga ega Xxxx OÜ-ga ühtegi A.Ui kinnituskirjas nimetatud lepingut ega ole saanud ainsatki selles kirjas nimetatud teenust (kostja vastuse p 21). Kõikide nimetatud äriühingutega lepingute sõlmimist, samuti asjaolu, et kostja on saanud nimetatud äriühingutelt teenuseid ning ülekannete tegemine vastab kokkulepetele, tõendavad ka TVK istungil tunnistajana üle kuulatud A U ütlused (TVK 25.04.2018 istungi protokoll, lk 3-4). Täiendavalt esitab hageja kostja väite ümberlükkamiseks Xxxx OÜ-ga 03.09.2013 sõlmitud lepingu nr 33-2, mille esemeks oli Xxxx OÜ poolt kostjale CRM kliendihaldusprogrammi NORM juurutamise, kasutamise ja hoolduse osutamine. Alusetud on kostja väited nagu oleks hageja tsiviilasjas nr 2-17-13899 esitanud teenuse osutamise kohta võltsitud tõendeid, mistahes tõendid arvete võltsituse kohta puuduvad. Kuivõrd hagejale keelati 20.09.2017 ligipääs kontorile, sh arvutile ja kogu dokumentatsioonile, ei saa hageja käesoleval ajal täiendavaid tõendeid nimetatud äriühingutega sõlmitud lepingute, teenuse osutamise ja ülekannete kohta esitada, sest hagejal puudub vastavatele andmetele juurdepääs. Hageja esitab kohtule üksnes

2-18-8989 raamatupidamisdokumentatsiooni, mis tal on säilinud. Hageja esitab Xxxx OÜ (praeguse ärinimega Xxxx OÜ) ja OÜ xxxx kohta ülekannete aluseks olevad arved. Eelnevate tõenditega on hageja tõendanud, et Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ on osutanud kostjale teenust vähemalt summas 539 689,93 eurot. Täiendavalt esitab hageja tõendina A.Ui 22.08.2019 notariaalse kinnituskirja, mille kohaselt kõik Novatours OÜ ülekanded, millised oli O S teostanud OÜ xxxx, Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ kasuks, olid teostatud nii A.Ui kui tegevjuhi, samuti nii A.Ui kui teiste Novatours OÜ juhatuse liikmete teadmisel ja korraldusel ning reaalse vastuteenuse eest. A.U kinnitab, et kõik ülekannetele eelnenud lepingud, reaalselt teostatud tööde heakskiidud, saadud arved ja ülekandekorraldused OÜ xxxx, Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ kasuks toimusid kõigi juhatuse liikmete tahte alusel, teadmisel ning olid eelnevalt heakskiidetud. Teiste hulgas on A.Ui kinnituskirjas loetletud kõik käesoleva seisukoha lisades 8-98 esitatud tõendid. Seega on kostjale OÜ xxxx, Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ poolt teenuse osutamine üheselt ja ümberlükkamatult tõendatud. Kostja hinnangul ei saanud äriühingud Xxxx OÜ, Xxxx OÜ ja OÜ xxxx leevendada raamatupidajate töökoormust, millele hageja vaidleb vastu. Äriühingud on tasunud teenuste eest ja neil on majandusaasta aruande järgi kohustused, mis kajastub eranditult kõikides kostja enda poolt esitatud Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ (Xxxx OÜ) majandusaasta aruannetes. Hageja ei nõustu, et raamatupidajate töömaht oli tavapärane, nagu on kostja ebaõigesti leidnud, tuginedes T.S teises tsiviilasjas antud ütlustele. S.Gi ütluste kohaselt võis raamatupidajate iganädalane koormus ulatuda isegi kuni 91 tunnini nädalas (kui ühel päeval tehti isegi kuni 15 tundi tööd ja nädalavahetustel kuni 8 tundi). Hageja selgitab töökoormusega seoses täiendavalt, et kostjal oli Eestis kaks raamatupidajat, hageja ja S.G. Tsiviilasjas nr 2-17-13899 toimunud kohtuistungil kuulati S.G tunnistajana üle, kus ta on selgitanud, et algselt töötas raamatupidamises 5 inimest; igal raamatupidajal oli oma järelevalve suund; pärast 2 inimest koondati ja 3 vahel jagati tööülesanded ära, ilmselt toimus see 2009.a; jaanuaris 2011 töötasid kahekesi ja kogu raamatupidamiskoormuse jagasid kahe peale. On selge, et raamatupidajate töömaht oli väga suur, kui esialgset 5 inimese tööd tegi 2 inimest. Eriti võib seda eeldada olukorras, kus toimus tunnistaja S.Gi sõnul struktuuri reorganiseerimine. Tavapärasest oluliselt suuremast töömahust annab selget kinnitust ka S.Gi ütlus, kus ta kirjeldab, et selle aja sees, kui tema seal töötas, oli neil mitu erinevat programmi; iga programmi vahetuse korral toimus raamatupidamisandmete ümber sisestamine käsitsi, automaatselt ei toimunud midagi. Tihe raamatupidamisprogrammide vahetamine ja igakordne andmete käsitsi uuesti sisestamise tõttu pidi raamatupidajate töömaht olema suur. On ilmselge, et kirjeldatud koormusega ei olnud tööd võimalik ära teha üksnes kahe töötajaga, vaid selleks tuli täiendavat teenust sisse osta. Kliendihaldusprogrammi NORM rajamiseks andsid kostjale teadaolevalt nõusoleku lisaks A.Uile ka L.A, T.S ning Xxxx emaettevõtte osanikud. Enne oma programmi loomisele asumist prooviti kasutusele võtta kliendihaldusprogramm Next, mis aga ei vastanud turismiettevõtte vajadustele. Hiljem teatas L.A, et soovib üle grupi võtta kasutusele hoopis muud programmi ning NORM jäi kasutusele võtmata. Kostja väite (tuginedes T.S teises tsiviilasjas kohtus antud ütlustele), et käibe suurenemine ei tekitanud raamatupidajatele lisatööd, sest peamised arvestusprotsessid olid seotud müügitegevusega ning süsteem tegi kogu töö automaatselt, lükkab üheselt ümber kostja enda esitatud tõend. Kostja teine raamatupidaja on selgitanud, et raamatupidamisprogramme vahetati pidevalt ning iga kord toimus raamatupidamisandmete ümber sisestamine käsitsi, automaatselt ei toimunud midagi. On eluliselt usutav, et raamatupidamissüsteemi vahetamise korral suureneb raamatupidaja töömaht sedavõrd, et ta peab tegelema nii varasemate andmete ümberkandmisega kui ka samaaegselt tegema jooksvat tööd. Seega kostja väide on otsitud ja tegelikkusele mittevastav. Kostja püüab põhjendamatult siduda A.Ui ja kostja vahelist õigussuhet hageja ja kostja vahelise töösuhtega. See, kas A.U on rikkunud tema ja kostja vahelisi kohustusi, on A.Ui ja kostja vahelise õigussuhte küsimus ning kostja võimaliku nõudeõiguse küsimus A.Ui suhtes, mis aga ei puutu hagejasse. Seetõttu ei saa hagejale ette heita A.Ui väidetavat kostja sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumist (mida hageja ka ei mööna). Kostja väitel on kostja sisejuurdluse käigus selgunud, et hageja on

2-18-8989 õigusliku aluseta kandnud kostja rahalisi vahendeid ka isiklikele arvelduskontodele, mille kohta on algatatud kriminaalasi ja väidetavalt on hageja kandnud oma kontole 92 167,98 eurot rohkem, kui töölepingus oli kokku lepitud (kostja vastuse punktid 32-35). Hageja on seisukohal, et kriminaalasja algatamine ei mõjuta TVK otsuse õiguspärasust, mis on käesoleva vaidluse esemeks. TVK otsus, milles anti hinnang tööandja 18.12.2017 ülesütlemisavaldusele, käsitles vastava ülesütlemisavalduse kooskõla seaduse nõuetega. Hageja juhib tähelepanu, et ülesütlemisavalduses on märgitud: selle tulemusena olete põhjustanud tööandjale kahju vähemalt summas 586 633,84 eurot. Ülesütlemisavalduses ei käsitleta väidetava 92 167,98 euro kandmist isiklikele arvelduskontodele, mis tähendab, et nimetatud asjaolu ei saanud ka olla töölepingu ülesütlemise aluseks. Arvestades, et kriminaalasi on algatatud pärast hageja ja kostja vahelise töösuhte lõppemist, ei saa pooleliolevat kriminaalasja käesoleva asja lahendamisel arvesse võtta. Hageja jääb kõikide hagis väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et käesoleval juhul esineb alus kõrvale kalduda minimaalselt kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ning taotleb, et talle mõistetakse hüvitisena 5 kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Arvestades asjaolu, et teises tsiviilasjas antud tunnistaja ütlustega on ümberlükkamatult tõendatud, et hageja kabinetis olnud töökaustadest ja keldris asuvatest töödokumentide hulgast hävitati dokumente. Hageja on seisukohal, et tööandja kasutab käesolevas vaidluses ära oma võimupositsiooni töötaja suhtes, seades hageja teadvalt olukorda, kus enda kaitsmine tööandja etteheidete suhtes ei ole võimalik. Kostja vastus ja seisukohad 11.09.2020 vastuses palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja esitab koos vastusega kohtule need tõendid, mida varem TVK menetluses ei ole esitatud. Kostja vaidleb alternatiivselt vastu ka hüvitise summa suurusele (13 050 eurot) juhuks, kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine (millega kostja ei nõustu). Hagejal ei ole sel juhul alust nõuda kostjalt mitte rohkem, kui TLS § 109 lg 1 ette nähtud kolme kuu hüvitist. Lähtudes asjaolust, et hageja ei olnud võimeline adekvaatselt selgitama kuni temaga töölepingu lõpetamiseni, milliseid teenuseid osutati ja kust võib leida teenuse osutamist tõendavaid dokumente, oleks juhul, kui kohus peab töölepingu lõpetamist tühiseks, mõistlik ühe kuu hüvitise maksmine lähtudes TLS § 109 lg 1 teisest lausest. Vaidlust ei ole selles, et kostja kontodelt on perioodil 23.08.2013-22.05.2017 Xxxx OÜ-le üle kantud 118 003 eurot, 18.10.2016-02.05.2017 Xxxx OÜ-le 40 685 eurot ja 04.09.2013-07.09.2017 Xxxx OÜ-le (teised ärinimed ka Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ) 427 944 eurot (kostja TVK vastuse lisa 5). Seega toimusid kõik maksed ajal, mil hageja töötas kostja juures pearaamatupidajana. Hagejale kinnituskirja andnud A U oli maksete ajal (23.08.201307.09.2017) Eesti tegevjuht, so ainus Eestis tegutsenud juhatuse liige, kellele hageja tööalaselt allus (hageja töölepingu nr 125 p 2.3). Vaidlust ei ole ka selles, et kõik alusetult raha saanud äriühingud olid hagejaga seotud. Seejuures kuulus enim raha saanud Xxxx OÜ hageja pensionärist emale J Jle, kes ühtlasi oli selle äriühingu ainus juhatuse liige (kostja TVK vastuse lisad 1-4). Alusetute maksete tegemine iseendaga seotud äriühingutele ja sellega tööandjale kahju tekitamine on ilmselge alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7 alusel. Sellisesse olukorda pandud tööandjal ei olegi võimalusi teistsuguseks õiguslikuks sammuks. Oleks põhjendamatu nõuda, et tööandja jätaks selliselt käitunud töötaja tööle ning usaldaks teda sõltumata sellest, et töötaja on tööandja usaldust ja oma ametipositsiooni aastate vältel kuritarvitanud. Kõik maksed tehti kostja Swedbanki kontodelt, v.a üks OÜ-le xxxx tehtud makse Danske Banki kontolt summas 7611 eurot. Nii Danske Banki, kui Swedbanki kontodele oli juurdepääs ja sealt maksete tegemise õigus ainult hagejal ja temaga koos tegutsenud juhatuse liikmel A.Uil, kes on kinnitanud, et ta kiitis maksed heaks. Järelikult A.U neid makseid ise ei teinud. Lisades 2-6 viidatud tõenditest kogumis nähtub, et kostja teistel juhatuse liikmetel L.A (endine Novaturas Grupi peadirektor) ja T.Sl (Novaturas Grupi finantsjuht) kostja

2-18-8989 pangakontodele juurdepääsu ei olnud ja alusetutest maksetest nad seetõttu ei teadnud ega saanudki teada. Kostja pangakontodele ei olnud juurdepääsu ka Novaturas Grupi pearaamatupidajal G.R. Swedbanki 15.03.2018 kirja kohaselt lõpetati hageja ja A.Ui juurdepääs Swedbanki kontodele 21.09.2017 ning samast kuupäevast said juurdepääsu kontodele L.A ja T.S. A.Ui juhirolli Eestis ja teiste juhatuse liikmete ligipääsu puudumist kontodele kinnitab T.S tsiviilasjas nr 2-17-13899 toimunud ülekuulamisel (lisa 7, lk-d 3-4). Tema sõnul ei soovinud teised juhatuse liikmed juurdepääsu kontodele, kuna nad usaldasid hagejat ja A.Ui. Asjaolu, et kõik maksed hagejaga seotud kolmele äriühingule olid kajastatud nende alusetuse varjamiseks valedel arvestusridadel, kinnitab hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid: kostja sisejuurdluse aruanne, T.S ja G.Re ütlused tsiviilasjas nr 2-17-13899 ning G.Re kinnituskiri kohtule tsiviilasjas nr 2-17-13899. Kõik eelnevas punktis loetletud tõendid kinnitavad üheselt, et kostja ei olnud ega saanud olla maksetest teadlik, ei andnud korraldusi topeltraamatupidamiseks, ei hävitanud raamatupidamisdokumente ega muutnud kandeid raamatupidamisprogrammis. G.Re kinnituskiri kohtule kirjeldab kokkuvõtvalt ka seda, milline oli raamatupidamise korraldus nii Eestis, kui Novaturas Grupis laiemalt. Hageja väidab põhjendamatult, et tema tööleping lõpetati A.Uile ette heidetavate tegude tõttu. Swedbankile 28.02.2018 esitatud päringu (kuigi seal on küsitud üksikute maksete kohta) vastusest nähtuvalt tegi hageja alusetuid makseid ise. Hageja tegi alusetud maksed tegelikult kõik ise, kuna just temal oli ametiseisundi tõttu juurdepääs kostja kontodele ja võimalus neid makseid teha. Hageja väidab, et eluliselt polevat usutav, et kostja makseid pikka aega talus ega olnud maksetest teadlik. Siinkohal viitab ta A.Ui ütlustele TVK-istungil, mille kohaselt olevat T.S olnud maksetest teadlik. A.Ui ütlus on vastuolus tema enda kinnituskirjaga, milles ta ütleb, et maksed olid tehtud tema teadmisel ja nõusolekul mainimata seejuures kordagi teisi isikuid. Samuti on hageja 20.09.2017 helisalvestatud vestluses oma sõnadega kinnitanud, et maksetest teadsid vaid tema ja A.U. Seega andis A.U TVK-s valeütlusi. Hageja ei esitanud TVK-s ainsatki tõendit kostjale teenuse osutamise kohta. Kohtumenetlust eristab TVK menetlusest selles osas hetkel vaid see, et kohtule on esitatud A.Ui kinnituskiri, mis sisaldab lausvalet. Kostja ei ole sõlminud Xxxx OÜ-ga, Xxxx OÜ-ga ega Xxxx OÜ-ga ühtegi A.Ui kinnituskirjas nimetatud „lepingut“ ega ole saanud ainsatki selles kirjas nimetatud „teenust.“ Negatiivset asjaolu (teenuse mittesaamist) ei saa kostja tõendada. Kuna hageja väidab, et Xxxx OÜ osutas kostjale raamatupidamisteenust, hoidis tasu eest konfidentsiaalsust, osutas tõlketeenuseid ja juurutas kliendihaldusprogrammi NORM, siis tuleb hagejal esitada ka tõendid kõikide nende teenuste osutamise kohta. Samasugune tõendamiskoormis on hagejal ka siis, kui ta esitab väite, et OÜ xxxx ja OÜ xxxx osutasid raamatupidamisteenust ja konfidentsiaalsuse hoidmise teenust ning OÜ xxxx osutas lisaks sularaha kassast panka viimise teenust. Tsiviilasjas nr 2-17-13899 esitas hageja märkimisväärse viivitusega maakohtule lõpuks hulga võltsitud arveid, mille kohta kohtunik selgitas, et arved tema jaoks teenuse osutamist ei tõenda. Nii nagu eelnevalt nimetatud arved, on ka A.Ui kinnituskiri bluff. Selle kohaselt olevat lepingud raamatupidamisteenuse osutamiseks sõlmitud raamatupidamisvajaduse mahu olulise kasvuga seoses. Xxxx OÜ-l (Xxxx OÜ) ja Xxxx OÜ-l ei olnud töötajaid ning makstud ei ole ka töötasusid. Kuna OÜ xxxx ei ole esitanud äriregistrile siiani ühtegi majandusaasta aruannet, siis on selle fantoomäriühingu kohta veelgi vähem infot, kui ülejäänud kahe kohta. Ei ole tõendatud ka see, et OÜ xxxx omas töötajaid. Seega ei saanud need äriühingud leevendada raamatupidajate töökoormust. Kostja ei ole veendunud ka selles, et hageja pensionärist ema olnuks võimeline osutama 427 944 euro eest kostjale raamatupidamisja tõlketeenuseid, juurutades selle kõrvalt kliendihaldusprogrammi NORM, mille kohta on kostja töötaja O.R ja grupi pearaamatupidaja G.R öelnud, et nad ei ole sellisest programmist midagi kuulnud. Lisaks hagejale töötas teise raamatupidajana S.G, kelle põhitasu oli 1240 eurot kuus. T.S on kohtus kinnitanud, et raamatupidajate töömaht oli tavapärane ja G.R selgitanud, et kostja käibe suurenemine ei tekitanud raamatupidajatele lisatööd, sest peamised arvestusprotsessid olid seotud müügitegevusega ning süsteem tegi kogu töö automaatselt. Lähtudes kahe raamatupidaja töölepingust, oli hageja töötasu 2610 eurot (bruto) ja S.Gi töötasu 1240 eurot (bruto). Seega oli kahe raamatupidaja brutopalk kokku 46 200 eurot aastas. Kolmele

2-18-8989 äriühingule lisatööde, lisateenuste ja konfidentsiaalsuse hoidmise eest üle kantud summa on 586 632 eurot, mis on kahe raamatupidaja 12,6 aasta brutopalk. Ka S.Gi ütluste kohaselt tsiviilasjas nr 2-17-13899 töötasid kostja juures tema ja hageja, kes tegelesid raamatupidamisega, dokumentide arhiveerimisega ja sularaha panka viimisega, mida teostas hageja. S.Gi ütlused on kooskõlas kostja poolt Swedbankile 02.07.2009 tehtud avaldusega, milles paluti võimaldada sularaha sissemakseid mõlemale raamatupidajale. Sellest tulenevalt puudus kostjal vajadus osta OÜ-lt Gabriell sularaha kassast panka viimise teenust, kuna see oli raamatupidajate endi ülesanne. Vale on ka see A.Ui väide kinnituskirjas, mille kohaselt ei rikkunud ta maksete väidetaval heakskiitmisel ühtegi kostja sisesuhtest tulenevat kohustust. Kostja põhikirja punkti 5.14. kohaselt võeti kõigi kolme äriühinguga sõlmitud nn „lepingutes“ kostjale rahalisi kohustusi rohkem, kui 40 000 euro eest, millisel juhul pidanuks nende tehingute sõlmimise otsustama juhatus. Kostja juhatus ei ole nende „lepingute“ sõlmimist otsustanud. A.Ui kinnituskirja kohta tuleb märkida ka seda, et juriidilise hariduseta inimene ei ole võimeline koostama sedavõrd täpset juriidilist teksti. Kostja sisejuurdluse käigus on selgunud, et hageja on õigusliku aluseta kandnud kostja rahalisi vahendeid ka isiklikele arvelduskontodele, mille kohta on algatatud kriminaalasi. Töölepingus ja selle lisakokkulepetes oli kokku lepitud, et hageja saab pearaamatupidaja ja prokuristi ülesannete täitmise eest alljärgnevat töötasu: a) ajavahemikus 03.01.2013-01.01.2015: brutotasu 2244 eurot kuus ehk igakuine netotasu vähemalt ca 1770 eurot; b) ajavahemikus 03.01.2015 kuni töölepingu lõpetamiseni 21.12.2017: brutotasu 2610 eurot kuus ehk igakuine netotasu vähemalt ca 2050 eurot. Kostja kontoväljavõtetest nähtub, et ajavahemikus 01.01.2013 kuni 01.09.2017 on hagejale teostatud kostja pangakontolt töötasu ja kuluhüvitiste makseid kokku summas 204 347,98 eurot, kuigi hagejal puudus kokkulepe kulude hüvitamise kohta. Vastavalt töölepingule ja selle lisadele oli hagejal õigus saada ajavahemiku 03.01.2013-02.01.2015 eest netotasu 42 480 eurot (1770 eurot * 24 kuud) ning ajavahemiku 03.01.2015- 01.10.2017 eest 69 700 eurot (2050 eurot * 34 kuud). Kokku oli hagejal õigus saada nimetatud ajavahemikus tasu 112 180 eurot (42 480+69 700). Seega kandis hageja oma kontole 92 167,98 eurot rohkem, kui oli töölepingus kokku lepitud (204 347,98-112 180). Eelpooltoodud asjaolude ja tõendite valguses mõjub groteskselt hageja väide, et hüvitise määramisel tuleb arvestada asjaolu, et tööandja on asetanud töötaja majanduslikult raskesse olukorda ning praegusel juhul on õigustatud seaduses sätestatud minimaalsest hüvitisest kõrvalekaldumine ja hüvitise suurendamine. Inimene, kes on alusetult pööranud enda ja endaga seotud äriühingute kasuks 586 632+92 167=678 799 eurot tööandja raha ning selle suures osas ära peitnud, ei peaks kohtu ees etendama vaest santi. TVK otsus, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud teenuste osutamist kolme hageja poolt nimetatud äriühingu kaudu summas 586 632 eurot on õige. TVK on materiaalõigusnormi õigesti kohaldanud. 20.11.2020 menetlusdokumendis jääb kostja kõikidele varasemalt öeldud seisukohtade ja tõenditele antud hinnangute juurde, neid järgnevalt kordamata. A.U ei saanudki midagi teistsugust kinnitada, kui seda, et kõik vaidlusalused ülekanded on tehtud A.Ui teadmisel ja heakskiidul ning kõik vastavad teenused on kostja saanud; vastasel korral oleks ta tunnistanud hagi tsiviilasjas nr 2-17-13899 ja kinnitanud samal ajal, et ta on koos hagejaga toime pannud kuriteo: kostja vara omastamise ja sellele kaasaaitamise. A.U võis küll ülekandeid heaks kiita, kuid ühtegi teenust hageja kontrolli all olevatelt firmadelt kostja ei saanud ja hageja kirjeldatud nn teenusteks puudus kostja äritegevuses vajadus. Kui A.Ui roll oli alusetute maksete heakskiitmine, siis hageja roll oli nende maksete tegemine. Nagu hageja ise on tunnistanud, teadsid maksetest ainult tema ja A.U. Ebaõige on seisukoha p 2.1.2. esitatud arusaam, mille kohaselt olevat kostja sisejuurdlus valminud alles 27.02.2018 ehk kaks kuud pärast töölepingu ülesütlemist. Kostja sisejuurdluse tulemused selgusid enne hageja töölepingu ülesütlemist 18.12.2017 ja Xxxx OÜ-le, Xxxx OÜ-le ja Xxxx OÜ-le tehtud maksetele summas 586 633,84 eurot on ülesütlemisavalduses kostja poolt viidatud. Nende maksetega seotud kahju hüvitamist nõuab kostja hagejalt tsiviilasjas nr 2-1711

2-18-8989 13899. Dokument, millest hageja kõneleb, on kostja sisejuurdluse tulemuste vormistamine, mille eesmärk oli tutvustada tulemusi prokuratuurile. Kostja 11.09.2020 vastuse lisa 1 (tabel alusetult tehtud maksetest) on makseid kokku võttev tabel, mis hõlbustab asjast ülevaate saamist. Käesolevas asjas on tõendatud ning ei ole vaidlust, et hagejal oli kostja pearaamatupidajana koos juhatuse liikme A.Uiga juurdepääs kostja pangakontodele (mida tõendavad mh kostja poolt esitatud teleteenuste lepingud, Swedbanki 15.03.2018 kinnituskiri ja T. S ütlused tsiviilasjas nr. 217-13899) ning kõik maksed on tehtud pankadest ja summades nagu see on kostja esitatud tabelis näidatud. Seisukoha punktis 2.2.2.1 esitatud viited S.Gi ütlustele tsiviilasjas nr 2-17-13899 ja A U ütlustele TVK-s ei ole asjakohased. Ei oma tähtsust, kas teistel juhatuse liikmetel oli füüsiline juurdepääs raamatupidamisdokumentidele või mitte. Kindlasti ei olnud juurdepääs personaalselt keelatud, kuid nad viibisid Eestis harva ning ei omanud raamatupidamisest mingit sisulist ülevaadet. Raamatupidamise nõuetekohane korraldamine oli hageja tööülesanne. Hageja omakorda allus tööalaselt A.Uile. Samuti ei oma tähtsust, kas Xxxx juhtkonnale esitati kuuaruandeid, aastaaruandeid ja audiitorite aruandeid. Oluline on, kellel oli juurdepääs kostja kontodele, mis võimaldas teha konkreetseid makseid konkreetsetele firmadele. Ükski alusetu makse ei kajastunud ega saanudki kajastuda üheski dokumendis, mida oma ütlustes on nimetanud S.G ja A.U, kuna nende aruannete sisuks ega eesmärgiks ei ole juhtkonnale üksikutest maksetest ülevaate andmine. OÜ Novatours majandusaasta aruanded aastatest 2013-2015 ei kajastanud konkreetsetele firmadele tehtud makseid, kuna majandusaasta aruande eesmärk on anda ülevaade äriühingu üldisest majanduslikust olukorrast, mitte äriühingu igast maksest. Seetõttu ei tõenda hageja esitatud majandusaasta aruanded käesolevas asjas midagi ja need tuleks hagejale tagastada. Lisaks tuleb märkida, et kõnealuseid makseid tehti ka aastatel 2016 ja 2017 ning 20132015 aruannetele on alla kirjutanud ainult üks juhatuse liige: A.U. Seega peegeldavad majandusaasta aruanded vaid A.Ui teadmist. Kostja majandusaasta aruanded on auditeeritud, kuid järelikult on tollane audiitorbüroo Xxxx teinud oma tööd algandmetega halvasti ja pealiskaudselt. XXXX audiitoreid võis eksitada ka maksete kajastamine valedel arvestusridadel, mille tõttu nende õigsuses kahtlusi ei tekkinud. Kindlasti oli maksete valedel arvestusridadel kajastamise üks eesmärkidest eksitada nii emaühingu juhtkonda, kui audiitoreid. G.R on öelnud, et neid summasid oleks pidanud kajastama halduskulude juures (11.09.2020 vastuse lisa 7, lk 15). Järelikult oleksid need maksed õige kajastamise korral kiiremini välja tulnud. Väär on, et kostja juhatus oleks pidanud majandusaasta aruande koostamisel avastama alusetud maksed. Majandusaasta aruande koostamisel ei kontrollita iga makset eraldi. Isegi vastupidisel juhul ei anna see siiski õigust teha alusetuid makseid ja varjata neid valedel arvestusridadel. Majandusaasta aruanded koostas A.U koos hagejaga ning aruanded kannavad seetõttu ainult A.Ui allkirja. Eeltoodud hageja väärväiteid kokku võttes on T. S tsiviilasjas nr 2-17-13899 selgitanud, et kostja juhtimiskohustuste eest oli Eestis ainuisikuliselt vastutav A.U ning tema ja L.A kostja igapäevases juhtimistegevuses ei osalenud; nad usaldasid hagejat ja A.Ui; nii T. S kui L A ei omanud juurdepääsu kostja pangasüsteemidele ja maksetest said nad seetõttu teada alles 2017 septembris. Asjaolu, et kõnealuseid makseid raamatupidamises varjati, kinnitavad oma ütlustes nii T.S, kui G.R. 27.02.2018 vormistatud sisejuurdluse aruande usaldusväärsuses kahtluseks ei ole põhjust, kuna asjaolu, mille kohaselt hagejaga seotud firmadele tehtud makseid varjati, tõendavad nii sisejuurdluse aruanne ise, kui tsiviilasjas nr 2-17-13899 T.Se ja G.Re poolt vande all antud ütlused. G.R on tsiviilasjas nr 2-17-13899 ka eraldi dokumendis kohtule selgitanud, milline oli Novaturas Groupi raamatupidamise korraldus ja juurdepääsud ning kinnitanud, et tema ei ole muutnud ühtegi kannet, mis puudutab O Sga seotud äriühingutele tehtud makseid. Asjaolu, et kõik Xxxx OÜ-d, Xxxx OÜ-d ja Xxxx OÜ-d puudutavad kanded pärinevad algselt kostja raamatupidamisprogrammist ning on autentsed, kinnitab lisaks Baker Tilly Baltics OÜ poolt 20.04.2019 antud vandeaudiitori arvamus, mille kostja palub võtta vastu dokumentaalse tõendina. See dokument kinnitab veelkord kostja väidet, et hageja varjas endaga seotud äriühingutele tehtud makseid, kajastades neid valedel arvestusridadel. Vaidlust ei ole, et raamatupidamisprogrammile oli juurdepääs olnud Xxxx pearaamatupidajal. G.R on kohtule selgitanud, et temal oli raamatupidamisprogrammile juurdepääs globaalse kasutajana, kuid tema ülesanne ei olnud

2-18-8989 kontrollida kõiki tehinguid, mis kostja osas kajastatud olid, sest nende eest vastutas pearaamatupidajana hageja. T.S on öelnud, et tema kontrollis ettevõtete grupi pearaamatupidaja aruannet, mitte ei kontrollinud iga makset ja arvet. T.S on kogu Novaturas Groupi, mitte ainult kostja finantsjuht. Hageja on kostja vara arvel saanud alusetult 586 633,84 eurot ning keegi ei ole blokeerinud tema juurdepääsu kolme tema endaga seotud äriühingu andmebaasidele ja e-posti aadressidele. Üle poole miljoni euro enda kasuks pööranud isik ei ole õigussuhtes nõrgemaks pooleks. TLS kommenteeritud väljaande § 1 p 2 peab silmas ausaid töötajaid. Hageja seisukoha p 2.4 on viidatud arvetele, mis on lisatud ka 09.10.2020 seisukohale lisadena 6-94. Nimetatud lisade puhul on tegemist allkirjastamata paberite valguskoopiatega, mille päritolu kohta puudub igasugune kontrollitav info. Sellistel dokumentidel puudub tõendiväärtus TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Seetõttu tuleb hageja esitatud arveid menetluslikult käsitleda, kui menetlusosalise seisukohti, millel puudub tõendiväärtus. Kui kohus siiski käsitleb seisukoha lisasid 6-94 dokumentaalsete tõenditena, vaidlustab kostja (alternatiivselt) TsMS § 277 lg 1 alusel kõikide arvete ehtsuse ja taotleb, et kohus nendega asja lahendamisel ei arvestaks. Vastavalt TsMS § 277 lg 1 ning järjepidevale Riigikohtu praktikale tuleb võltsitust põhistada, mitte tõendada, ning tõendi võltsituse vastuväite esitamise korral on dokumendi ehtsuse tõendamise kohustus poolel, kes dokumendile tugineb (RKTKo nr 3-2-1-63-16, p 10). Kostja põhistab arvete võltsitust järgmiselt: (a) raamatupidamises arveid ei olnud; (b) arved ilmusid esmakordselt tsiviilasjas nr 217-13899; (c) puuduvad arvete originaalid; (d) arvetel puuduvad allkirjad; (e) tegemist on pdffailidega, mis ei võimalda kindlaks teha, kelle poolt ja millal on need tehtud; (f) peale arvete ei viita teenuste tegelikule osutamisele miski (välja arvatud A U valekinnitus); (g) äriühingutel, kes väidetavalt kõiki „teenuseid“ osutasid, puudusid töötajad; (h) arvetel puuduvad viited lepingule, millega need seotud oleksid või on need lepingud puudu (va leping nr 33-2, mis on võltsitud); (i) puuduvad juhatuse otsused selliste teenuste ostmiseks, mis olid vajalikud vastavalt kostja põhikirja p 5.14. Kostja vaidlustab ka hageja 09.10.2020 seisukoha p 2.4.2 nimetatud lepingu nr. 33-2 (millega hageja pensionärist emale kuulunud äriühing olevat osutanud kostjale CRM kliendihaldusprogrammi NORM juurutamise, kasutamise ja haldamise teenust, millest küll keegi firmas ei teadnud) ehtsuse ja palub kohtul sellega asja lahendamisel mitte arvestada. Lepingu nr 33-2 võltsitust põhistab kostja järgmiselt: (a) raamatupidamises leping puudus; (b) leping ilmus esmakordselt tsiviilasjas nr. 2-17-13899; (c) puudub lepingu originaal; (d) teenuse sisu on arusaamatu (lepingu p 1.1 ja 1.2); (e) tegemist on pdf-failiga, mis ei võimalda kindlaks teha, kelle poolt ja millal see on koostatud; (f) äriühingul, kes väidetavalt IT-alast teenust osutas, puudusid töötajad; (g) ei ole usutav, et IT-alast teenust osutas hageja pensionärist ema, kellele äriühing kuulus; (h) leping on sõnastatud väga üldiselt, mis on ebaharilik, pidades silmas lepingu rahalist maksumust (89 000 eurot); (i) kostja põhikirja p 5.14 järgi oli tehinguks vajalik juhatuse otsus, mida ei ole. Novaturas Groupi pearaamatupidaja G.R ja kostja töötaja O.R on kinnitanud, et nad ei ole programmist NORM mitte midagi kuulnud. Nii arved, kui leping ei tõenda teenuse tegelikku osutamist ka siis, kui tegemist oleks ehtsate tõenditega. Hagejal ei ole ühtegi takistust, et esitada tõendeid teenuse osutamise kohta, kuna keegi ei ole keelanud tema ligipääsu väidetavate teenuseosutajate (Xxxx OÜ, Xxxx OÜ, Xxxx OÜ) kontoritele, andmebaasidele, epostile ega füüsilistele isikutele, kes nn teenuseid osutasid. A.Ui kinnituskirja notariaalne vorm ei anna dokumendile tõendina kaalu juurde, kuna notar on tuvastanud vaid isiku, kes tema juures kinnituskirja alla kirjutas. Kostja juures tegutses kaks raamatupidajat ja paljud tööülesanded olid automatiseeritud. Raamatupidajate „ränga töökoormuse“ puhul jääb hageja poolt lahti seletamata, kuidas töötajateta äriühingud „ränka töökoormust“ leevendasid ja miks leevendati ainult hageja töökoormust, kui firmas oli palgal kaks raamatupidajat. Raamatupidajate töökoormuse temaatikat on kostja käsitlenud põhjalikumalt 11.09.2020 vastuse punktides 25-29 ning ta jääb nende seisukohtade ja seal viidatud tõendite juurde. Töökoormuse kohta andsid ütlusi ka T.S ja G.R, kes pidasid töökoormust tavapäraseks. Enammaksed hageja isiklikule kontole summas 92 167,98 eurot ei puuduta töölepingu ülesütlemist, kuid see fakt ütleb pearaamatupidajana töötanud inimese usaldusväärsuse kohta. T.S ja G.R on kohtus kinnitanud, et dokumentide hävitamist kostja

2-18-8989 juures ei toimunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 15.12.2020 menetlusdokumendi kohaselt on mittevaieldavateks asjaoludeks: hageja töötas kostja pearaamatupidajana 05.09.2007-18.12.2017; hageja töösuhe oli 20.09.2017 kuni 18.12.2017 peatatud; hageja allus tööalaselt A Ule, kes tegutses Novatours OÜ juhina (juhatuse liikmena) 17.11.2009-20.09.2017; OÜ xxxx, OÜ xxxx ja OÜ xxxx olid hageja kontrolli all ning ühelgi neist äriühingutest ei olnud töötajaid; OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 04.09.201307.09.2017 üle 427 944,76 eurot; OÜ-le OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 18.10.201602.05.2017 üle 40 685,75 eurot; OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 23.08.201322.05.2017 üle 110 392,33 eurot ja Danske Bank Eesti filiaali kontolt 7611 eurot; Swedbanki ja Danske kontode kasutamise õigus oli 23.08.2013-07.09.2017 (so ülekannete tegemise ajavahemikul) ainult hagejal ja A Ul; poolte vahel on hageja töölepingu lõpetamise põhjustanud asjaoludel Harju Maakohtus pooleli veel üks vaidlus, milles kostja nõuab hagejalt kahju hüvitamist (tsiviilasi nr 2-17-13899); hageja poolt kohtule 09.10.2020 esitatud nn teenusarved ja nn leping said kostjale esimest korda teatavaks just selles kohtuasjas. Teenuseid ei ole osutatud ja teenuste osutamise tõendamiseks esitatud dokumendid on võltsitud. Pearaamatupidaja ametikoht tähendab samaaegselt nii kõrgendatud vastutust, kui eeldab tööandja erilist usaldust töötaja vastu. Seda, et hagejat usaldati ja sel põhjusel pangakontodele juurdepääsu ei soovitud, on toonitanud ka Novaturas kontserni finantsjuht T.S. Asjakohatu on hageja arutelu küsimuses, kes võisid maksetest veel teada ja omada juurdepääsu kostja raamatupidamisprogrammile. Hageja on 20.09.2017 ise kinnitanud, et kõnealustest maksetest teadsid ainult tema ja A.U. Leping hagejaga on lõpetatud TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel. Tööandja usalduse kaotusest TLS § 88 lg 1 p 5 kontekstis piisab, kui tegelikkusele ei vasta kasvõi üks teenusarve, mille hageja kohtule tagantjärele esitas. Kuna hageja tugineb võltsitud dokumentidele, on kostja esitanud teenusarvetele ja lepingule võltsituse vastuväite. TsMS § 277 lg 1 ja järjepideva Riigikohtu praktika kohaselt tuleb võltsitust põhistada. Tõendi võltsituse vastuväite esitamisel on dokumendi ehtsuse tõendamise kohustus poolel, kes dokumendile tugineb (RKTKo nr 3-2-1-63-16, p. 10). Kostja põhistab teenusarvete ja lepingu võltsitust 20.11.2020 seisukoha punktis 21 loetletud asjaoludega. Hageja ei ole tõendanud, et teenusarved ja leping on ehtsad. Hageja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset isikut, kes teenuseid osutas ning ei ole taotlenud ühegi tunnistaja ülekuulamist, kes teenuste osutamist tõendaks. TsMS § 229 lg 2 loetleb tõendite liigid. Kuna hageja poolt esitatud teenusarved ja leping on võltsitud, siis hageja väited teenuste osutamise kohta on tõendamata. Lepingulise esindaja seletus ei ole tõend. Isegi, kui teenusarved ja leping vastaksid tõendile esitatavatele nõuetele (oleksid ehtsad), ei tõenda need teenuste osutamist. Sel juhul tõendaks leping asjaolu, et vastav kokkulepe on sõlmitud (mitte täidetud) ja arved asjaolu, et arved on koostatud (mitte seda, et arved on kostjale esitatud ja teenused on kostjale osutatud). Kostja on tõendanud, et hageja kontrolli all olnud äriühingutele tehtud makseid varjati raamatupidamises Xxxx juhatuse liikmete eest nii, et need kanti ebaõigetele arvestusridadele. Hageja väide, et raamatupidamiskandeid on kostja poolt hiljem manipuleeritud, on tõendamata. Hageja on ka ise tunnistanud, et maksed ei olnud raamatupidamises õigesti kajastatud, püüdes 20.09.2017 selgitada näiteks seda, miks temaga seotud äriühingutele tehtud maksed on märgitud raamatupidamisse, kui „Hotels Not EU“. Ka A U kinnituskirjad ei tõenda kokkuleppeid teenuste osutamise kohta ega teenuste osutamist. Kõik sellised kokkulepped eeldasid eelnevat juhatuse otsust, mida juhatus teinud ei ole. Peaaegu 600 000 euro väärtuses teenuste osutamise tõendamiseks oleks hageja pidanud kohtusse tunnistajatena kutsuma isikud, kes teenuseid reaalselt osutasid, kuna teenused ei saanud end ise osutada. Menetluse käik näitab aga seda, et hageja on tõendamisest hoopis hoidunud. Selline summa oli kostja kahe raamatupidaja enam, kui 12 aasta brutopalk kokku. Ka see asjaolu ütleb hageja versiooni usutavuse kohta nii mõndagi. Hagejal puudub õigus hüvitisele. Põhjendamatute ja kostja majandustegevusega mitteseotud maksete tegemine iseendaga seotud äriühingutele ja sellega tööandjale ca 600 000 euro suuruse kahju tekitamine on alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel. Neil asjaoludel ei saa tööandjalt eeldada, et ta jätab töötaja tööle ning maksab töösuhte lõpetamise eest lisaks ka

2-18-8989 hüvitist. Kostja käitus hageja suhtes kuni töösuhte lõpetamiseni korrektselt. Esiteks andis ta koheselt (20.09.2017) hagejale võimaluse vastata kostja kahtlustele, teiseks peatas kuni sisejuurdluse tulemuste selgumiseni töölepingu ja kolmandaks lõpetas töölepingu alles siis, kui oli veendunud selle lõpetamise seaduslikkuses. Kuna hageja ei olnud hoolimata talle lisaaja andmisest kuni töölepingu lõpetamiseni võimeline selgitama, milliseid teenuseid osutati kostjale ca 600 000 euro eest, siis palub kostja alternatiivselt juhul, kui kohus rahuldab hüvitise maksmise nõude, vähendada seda TLS § 109 lg 1 teise lause alusel miinimumini. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 6 kohaselt, hagi või avalduse saamisel nõuab kohus töövaidluskomisjonist välja töövaidlusasja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 ja 7 kohaselt, tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja: 5) on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu; 7) on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. TLS § 95 lg 2 kohaselt, tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS § 107 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. TvLS § 58 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Töövaidluskomisjoni otsus tehti avalikult teatavaks 10.05.2018, seega on hagiavaldus 11.06.2018 kohtusse esitatud tähtaegselt. Hageja palub välja tuvastada Novatours OÜ poolt 18.12.2017.a töölepingu ülesütlemise tühisus;

2-18-8989 kooskõlas TLS § 107 lg 2 lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping nr 125 alates 18.02.2018 ja mõista kostjalt välja hageja kasuks TLS § 109 lg 1 nimetatud hüvitis kokku summas 13 050 eurot (brutotasuna). TLS § 104 lg 1 kohaselt, seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli seadusest tulenev alus tööleping üles öelda. Kohus on menetluses tuvastanud järgmised asjaolud: -hageja (töötaja) ja kostja (tööandja) vahel on 05.09.2007 sõlmitud kirjalikult tööleping nr 125 määramata tähtajaga; -02.01.2015 muutsid pooled töölepingu punktis 4.1 kokku lepitud töötasu suurust ning leppisid kokku, et töötaja uueks töötasuks on 2610 eurot kuus; -hageja töötas kostja pearaamatupidajana 05.09.2007-18.12.2017; -hageja töösuhe oli 20.09.2017 kuni 18.12.2017 peatatud ning hagejal oli keelatud viibida tööandja kontoris või territooriumil, välja arvatud kui tööandja seda nõuab; -tööandja maksis töötajale töötasu ajavahemikul 20.09.2017-18.12.2017 vastavalt töölepingu tingimustele; -tööandja teavitas 20.09.2017 töötajat kirjalikult, et tööandja on avastanud, et töötaja võib olla rikkunud oma töökohustusi ning tööandja peab täpsemalt uurima sellise potentsiaalse rikkumisega seotud asjaolusid; et alates 20.09.2017 kuni edaspidise teatamiseni (uurimisperiood) viib tööandja äriühingus läbi sisejuurdluse seoses võimaliku töökohustuste rikkumisega hageja poolt; -tööandja esitas 18.12.2017 töölepingu ülesütlemiasvalduse, millega ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu üles alates 21.12.2017 TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel, põhjendades ülesütlemist asjaoluga, et töötaja on aastatel 2013-2017 otseselt seotud kokku 586 633,84 euro väljaviimisega tööandja pangakontodelt tema enda ja tema emaga otseselt seotud äriühingutele Xxxx OÜ, Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ ilma, et selle raha eest oleks osutatud ühtegi tööandja äritegevuses tegelikult vaja läinud teenust ja millega on tekitatud tööandjale kahju; -kostja sisejuurdluse järeldused on PLC „Novaturas“ kontserni pearaamatupidaja Giedrius Ribakovase poolt alla kirjutatud 27.02.2018; -hageja allus tööalaselt A Ule, kes oli Novatours OÜ juhatuse liige 17.11.2009-20.09.2017; -OÜ xxxx, OÜ xxxx ja OÜ xxxx olid hageja kontrolli all ning ühelgi neist äriühingutest ei olnud töötajaid; -OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 04.09.2013-07.09.2017 üle 427 944,76 eurot; -OÜ-le OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 18.10.2016-02.05.2017 üle 40 685,75 eurot; -OÜ-le xxxx kanti kostja Swedbank kontolt 23.08.2013-22.05.2017 üle 110 392,33 eurot ja Danske Bank Eesti filiaali kontolt 7611 eurot; -Swedbanki ja Danske kontode kasutamise õigus oli 23.08.2013-07.09.2017, so hagejale ette heidetavate ülekannete tegemise ajavahemikul, ainult hagejal ja A Ul; -pooled on üksmeelel selles, et tõendina on võimalik arvestada tsiviilasjas nr 2-17-13899 esitatud transkriptsiooni 20.09.2017 vestlusest hagejaga; -kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja (tööandja) oleks pärast 20.09.2017 vestlust ja selle ajal esitatud küsimusi kuni töölepingu ülesütlemiseni 18.12.2017 esitanud hagejale (töötajale) sisejuurdluse tulemusi; samuti ei ole kohtule esitatud sisejuurdluse tulemuste osas kuni töölepingu ülesütlemiseni 18.12.2017 hageja poolt tööandjale antud selgitusi. Kohus on seisukohal, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et 18.12.2017 töölepingu ülesütlemise ajal esinesid TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 asjaolud, mille tõttu oli põhjendatud töölepingu erakorraline tööandja poolt ülesütlemine. Kohtule esitatud teabest ja tõenditest ei nähtu, et tööandja sai 18.12.2017 üheselt väita, et töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning on

2-18-8989 tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. Kostja teatas hagejale kirjalikult, et et alates 20.09.2017 kuni edaspidise teatamiseni (uurimisperiood) viib tööandja äriühingus läbi sisejuurdluse seoses võimaliku töökohustuste rikkumisega hageja poolt. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et sisejuurdlus oleks lõpetatud enne 18.12.2017, seega ei ole tõendatud, et sisejuurdluse tulemusel kaotas tööandja usalduse hageja vastu. Kohtule esitatud dokumendist nähtub, et kostja sisejuurdluse järeldused on PLC „Novaturas“ kontserni pearaamatupidaja Giedrius Ribakovase poolt alla kirjutatud 27.02.2018. Seega ei saanud kostja sisejuurdluse tulemuste põhjal 18.12.2017 töölepingu ülesütlemise ajal üheselt väita, et hageja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu või et hagejale oleks tutvustatud sisejuurdluse tulemusi. Kostja on 18.12.2017 töölepingu ülesütlemise avalduses küll märkinud, et töötaja on aastatel 2013-2017 otseselt seotud kokku 586 633,84 euro väljaviimisega tööandja pangakontodelt tema enda ja tema emaga otseselt seotud äriühingutele Xxxx OÜ, Xxxx OÜ ja Xxxx OÜ ilma, et selle raha eest oleks osutatud ühtegi tööandja äritegevuses tegelikult vaja läinud teenust ja millega on tekitatud tööandjale kahju, kuid 18.12.2017 ei tuginenud nimetatud väited 18.12.2017 töölepingu ülesütlemise avalduses nimetatud ja Novatours OÜ juhatusele 28.02.2018 esitatud sisejuurdluste järeldustele. Kohus ei pea veenvaks kostja 20.11.2020 menetlusdokumendis esitatud selgitust, et kostja sisejuurdluse tulemused selgusid enne hageja töölepingu ülesütlemist 18.12.2017 ja et 28.02.2018 allkirjastatud dokument on kostja sisejuurdluse tulemuste vormistamine, mille eesmärk oli tutvustada tulemusi prokuratuurile. Kostja on nimetatud lõppjäreldused esitanud tõendina töövaidluskomisjonile ja ei ole ka hilisemas kohtumenetluses esitanud tõendit, millest nähtuks, et on olemas mitu sisejuurdluse tulemusi vormistavat dokumenti ja millest nähtuks, et sisejuurdluse tulemused olid olemas 18.12.2017. Samuti ei nähtu 28.02.2018 alla kirjutatud sisejuurdluse lõppjärelduste sisust, et nimetatud dokument oleks koostatud muul eesmärgil kui esitada Novatours OÜ juhatusele vastavalt osaühingu taotlusele Novatours OÜ-s sisejuurdluse läbiviimiseks kokkuvõte osaühingule xxxx, Xxxx OÜ-le ja Xxxx OÜ-le (Xxxx OÜ-le) tehtud maksete uurimise peamistest leidudest ja järeldustest. TLS § 88 lg 3 kohaselt, tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kohtu hinnangul ei olnud 18.12.2017 töölepingu ülesütlemise ajal sisejuurdluse lõppjärelduste puudumise tõttu leidnud kinnitust töötaja võimaliku töökohustuse rikkumise ulatus, et oleks põhjendatud töölepingu ülelütlemine ilma eelneva hoiatuseta. TLS § 104 lg 1 kohaselt, seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kuna pärast töölepingu ülesütlemist koostatud sisejuurdluse järeldustele ei saa tugineda varem toimunud töölepingu ülesütlemisel, ei anna kohus hinnangut kostja sisejuurdluse järeldustes esile toodud asjaoludele. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus Novatours OÜ 18.12.2017.a töölepingu ülesütlemise tühisuse ja seega tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kohtule esitatud töölepinguga on tõendatud, et hageja asus kostja juures tööle 05.09.2007 ja oli 18.12.2017 töötanud kostja juures üle 10 aasta ja 3 kuu. TLS § 97 lg 2 p 3 ja 4 kohaselt, erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud 3) viis kuni kümme tööaastat – vähemalt 60 kalendripäeva; 4) kümme ja enam tööaastat – vähemalt 90 kalendripäeva. Kohus ei ole tuvastanud kuni 18.12.2017 tõendatud asjaolusid, mille korral võis tööandja vastavalt TLS § 97 lg 3 töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Samuti ei ole tööandja tõendanud, et 18.12.2017 seisuga oli töötaja toime pannud sellise rikkumise, et käitumist ei oleks võimalik parandada. TLS § 107 lg 2 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise

2-18-8989 kehtivuse korral. Hageja on palunud lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping nr xxxx alates 18.02.2018. Kohus rahuldab hageja nõude. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 nimetatud hüvitise kokku summas 13 050 eurot (brutotasuna). Kuna töötaja töötasu töölepingu järgi oli 2610 eurot (bruto) kuus, siis on töötaja poolt nõutava hüvitise suurus 5 x 2610 ehk 13 050 eurot. Hageja on palunud kõrvale kalduda TLS § 109 lg 1 sätestatud minimaalse hüvitise summast ja mõista kostjalt välja hüvitis viie kuu keskmise töötasu ulatuses, kolme kuu keskmise töötasu ulatuse asemel. Kohus ei nõustu hageja põhjendustega ja leiab, et kostjale ei saa ette heita hagejast erinevatel seisukohtadel olemist. Hageja ei ole põhistanud, et töövaidluskomisjonile või kohtumenetluses esitatud dokumentides avaldatud teabega oleks kahjustatud hageja mainet või et kostja on töölepingu ülesütlemisega oli vähendanud töötaja võimekust tulevikus sarnasel töökohal töötada või vähendanud võimekuse teenida sissetulekut nullini. Lähtudes eeltoodust ei pea kohus põhjendatuks seaduses sätestatud hüvitise suurust muuta ja mõistab kostjalt välja hüvitise TLS § 109 lg 1 sätestatud ulatuses, so kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 7830 eurot (bruto). Lähtudes eeltoodust, kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus tuvastab Novatours OÜ poolt poolte vahel sõlmitud töölepingu nr xxxx 18.12.2017 ülesütlemise tühisuse ja lõpetab nimetatud töölepingu alates 18.02.2018. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, summas 7830 eurot (bruto). TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula Osaliselt jõustunud Harju Maakohtu Tallinnakohtumaja otsusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.