Jätta apellatsioonimenetluse kulud Anneli Hellati kanda.
3.Määrata Priit Vellaku menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 864 eurot. Mõista Anneli Hellatilt Priit Vellaku kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 864 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Anneli Hellat (hageja) esitas 25. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi Priit Vellaku (kostja) vastu kahe briti lühikarvalise kassi (nimedega Daniel ja Drixy-Darius) kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sündisid hageja briti lühikarvalist tõugu kassil Vionnal (emakass)
5.juulil 2019 kassipojad. Kahjuks selgus kassipoegade sünni järel, et emakassil on pärilik tervisehäire. Kuna emakassi oli vaja ravida, tuli kassipoegadele leida asendusema või hakata neid toitma toiteseguga.
24.novembri õhtul 2019 tuli hageja juurde kostja koos hagejale tundmatu tütarlapsega, keda hageja abikaasa (kostja isa) oli kutsunud hageja kasse vaatama. Abikaasa ettepanekul andis hageja kaks kassipoega hageja seatud tingimustel kostja juurde ajutiselt kasvatada.
26.novembril 2019 viis hageja koos abikaasaga kaks kassipoega kostja juurde koju. Hageja ei ole kassipoegade omandit kostjale üle andnud. Kõigepealt pidi olema katseaeg, mille jooksul vaadatakse, kuidas kassid ennast kostja juures tunnevad ja tehakse kindlaks, kas poolte kokkulepped ikka kehtivad.
5.detsembril 2019 alustas kostja elukaaslane K. Messengeris vestlust, kus kirjeldas, et üks kassipoeg on nende juures aevastama hakanud ja oleks vaja arsti juurde minna ning selleks on tal vaja kassi passi. Hageja sai aru, et K. üritab kavalusega passe endale saada. Hageja on korduvalt kirjutanud kostjale, et soovib kassid tagasi saada. Kostja vastas, et tal on juriidiline õigus hageja varale. Kostja pakkus hagejale vastutulekuna kasside eest keskmist turuhinda, mille peale hageja vastas, et need kassid pole müügiks. Kuna pooltevaheline suhtlus sisuliselt lakkas ja kostja keeldus kasse hagejale tagasi andmast, esitas hageja lepinguline esindaja kostjale korduva tagastamisnõude, kuid kostja ei tagastanud kasse. Hageja ei ole loovutanud kasside omandit kostjale ega sõlminud selle kohta mingit lepingut. Kostja pakkus loomadele ajutist peavarju nende emaslooma ravi ajaks. Kuna hageja pole kostjale kasside omandit üle andnud, peab kostja kassid hagejale viivitamatult tagastama.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta on kasside omanik ja et kasside omanik ei olnud hoopis isakassi omanik Olga Rennit. Kostja on seisukohal, et hageja andis kassid kostjale ja kostja elukaaslasele päriseks, eesmärgiga, et kostja ja kostja elukaaslane oleksid kasside omanikud ning kostja ja kostja elukaaslane võtsid kassid sellise eesmärgiga hagejalt vastu. Hageja andis kasside omandi kostjale suulise kinkelepingu alusel. Kinke tingimuseks oli, et kostja hoiab hagejat kasside
eluga aeg-ajalt kursis (nt saadab hagejale kasside pilte ja videoid) ning hageja saab aeg-ajalt veeta aega kassidega hageja kodus. Kuna kostjale sai pärast kinkelepingu sõlmimist teatavaks, et kasside hageja juurde viimine ei mõju kassidele psühholoogiliselt hästi, siis palus kostja hagejal muuta tingimust, et kassid veedavad aegajalt aega hagejaga hageja kodus, selliseks, et kasse ei tooda hageja juurde, vaid et hageja tuleb kasside juurde. Sellisel juhul ei oleks hageja jäänud ilma võimalusest kassidega aega veeta. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et pooltevaheline leping oli hoiuleping, tuleb hagejal hüvitada kostjale enne kasside väljaandmist hoiutasu ja kulutused. Kostja keeldub kasse välja andmast enne, kui talle on hüvitatud hoiutasu ja kulutused.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 20. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks 1248 eurot ja mõistis need hagejalt kostja kasuks välja. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu nõude vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Vaidluse all ei ole, et hageja on briti lühikarvalise kassi Vionna omanik, kellel sündisid 5. juulil 2019 kassipojad. Samuti ei ole vaidluse all, et hageja andis kaks vaidlusalust kassipoega 26. novembril 2019 kostja valdusesse. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas hageja andis kassid kostjale ära või andis ta kassid kosja juurde ajutiselt hoiule, st kas kasside omand läks üle kostjale. Maakohus oli seisukohal, et kostja esitatud tõendid ei kinnita, et kassid kuulusid nende kostja valdusesse andmise ajal Olga Rennitile. AÕS § 90 lg 1 alusel tuleb eeldada, et hageja oli kassipoegade kostja valdusesse andmise ajal nende omanik. Hageja vande all antud seletuste kohaselt andis ta kassid abikaasa pojale seetõttu, et emakass jäi haigeks ja teda pidi steroidravimitega ravima. Kokku oli viis kassipoega, kaks vaidlusalust kassipoega olid sel ajal terved, aga ülejäänud olid juba sümptomitega ja ka neid oli vaja ravima hakata. Kassid pidid olema kostja juures, kuni vajadus püsib. Hageja ei ole rääkinud kinkimisest. Kassid olid kostja juures hoiukodus ja ta palus kasse enda juurde külla nende päriskoju. Kostja vande all antud seletuste kohaselt algas tema jaoks asi sellega, kui isa (hageja abikaasa) talle helistas ja ütles, et neil on kodus viis kassipoega, kokku seitse kassi, et kas ta tahab kahte kassi endale. Kostja sõnul pakuti talle kasse päriseks, mitte hoidmiseks. Seda, et kassid olid antud hoida emakassi tervenemiseni, väitis hageja esimest korda alles hagiavalduses. Kostjal ei tekkinud kordagi kahtlust, et ta ei saanud kasside omanikuks. Tunnistaja M.V. vande all antud ütluste kohaselt pakuti kasse kõigepealt talle. Jutt oli kasside ära andmisest. Rahast juttu ei olnud. Tunnistaja K.K. (kostja elukaaslase) vande all antud ütluste kohaselt nägi ta hagejat esimest korda siis, kui nad käisid kostjaga kasse vaatamas. Kassid olid ära anda. Kostja küsis veel üle, kas kassid on ikka tasuta, kuna nad olid tõukassid. Mingisugust juttu hoidmisest ja tähtajast ei olnud. Tunnistaja sai kohe esimesel kohtumisel aru, et kassid kingitakse neile. Maakohus leidis, et kostja elukaaslase ja hageja vahelisest sõnumivahetusest nähtub, et kasside koduks peeti kostja kodu. Sõnumivahetusest kostja elukaaslasega nähtub, et nad arutasid kasside hageja juurde viimist. Hageja ja kostja elukaaslase sõnumivahetus ei kinnita hageja väidet, nagu üritanuks kostja elukaaslane kasside vaktsineerimispasse hagejalt välja kaubelda. Hageja ja kostja elukaaslase sõnumivahetus ega hageja kirjavahetus kostjaga vahetult pärast vaidluse tekkimist ei kinnita hageja väiteid, et kassid anti kostja juurde hoiule ajutiseks ainult
emakassi ravi ajaks. Hageja ja kostja elukaaslase sõnumivahetus ei kinnita ka hageja väidet, et kõik kassidesse puutuv pidi olema tema otsustada ja tema pidi kandma ka kulud. Maakohus luges kostja vande all antud seletuste ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et hageja andis kasside omandi tasuta kostjale üle. Maakohtu hinnangul sõlmisid pooled kinkelepingu. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks kinkelepingut rikkunud ja nõudnud kasse tagasi kinkelepingust taganemisele tuginedes. Vaidlust ei ole selles, et hageja soovis saada infot, kuidas kassidel läheb, ja et kasse vahel külla toodaks, millega kostja oli nõus. Vaidlus poolte vahel tekkis pärast seda, kui kostja elukaaslane oli loomaarstidelt uurinud ja teada saanud, et kasside hageja koju külla viimine ei ole kasside huvides. Kostja elukaaslane pakkus, et hageja saab käia nende juures kasse vaatamas. Ka kostja on pakkunud, et nad võivad saata pilte ja videoid ning et hageja võib käia neil külas kassidega mängimas. Kohtu hinnangul ei ole kostja ka kinkelepingut oluliselt rikkunud, millisel juhul oleks hagejal olnud õigus lepingust taganeda ja nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu lahend üllatuslik. Maakohus ei arutanud pooltega, et loeb kinkelepingu sõlmituks ja et hageja võinuks tugineda kinkelepingust taganemisele, nagu maakohus osutas alles lahendis. Lisaks on maakohus rajanud vaidlusaluse otsuse tuvastused asjaolule (abikaasa väidetavale kinkelepingule), mille uurimisest maakohus keeldus. Hageja hinnangul ei uurinud ega hinnanud maakohus kostja vastuolulist käitumist kasside valduse saamisel, nende tagastamisest keeldumisel ja raha pakkumist valduse kestmiseks. Lahendist puudub selge analüüs kinkelepingu tekke ja selle poolte kohta. Hageja ei ole kasse kunagi kinkinud ega muul viisil võõrandanud. Tõendatud on hageja omand emakassile, kelle järglased on kaks väljanõutavat kassi ja keda saab käsitada peaasja viljadena. Eelnevast tulenevalt on üheselt selge, et väljanõutavad loomad kuuluvad hagejale. Tunnistaja K.K. on koos kostjaga kasside valdaja ja asjast otseselt huvitatud isik. Tema ütlused ei ole eluliselt usutavad. M.V. ütlused, et hageja abikaasa olla kunagi helistades pakkunud kassipoega, ei ole asjakohased. Maakohtu lahend on rajatud vaid kostja tunnistajate paljasõnalistele ütlustele ja kostja kirjavahetusele, jättes tähelepanuta hageja taotluse tegelike asjaolude tuvastamiseks. Kostja vastuväited, nagu oleksid väljanõutavad loomad kingitud kostjale, pole õiged, sest kinkelepingut ei ole sõlmitud. Hageja abikaasa (kostja isa) telefoni teel peetud vestlused kostjaga ei saa olla aluseks mistahes tehingule, sest hageja abikaasal ei olnud hageja nõusolekut. Tegemist ei ole ühisvaraga, seepärast pidanuks suulise kinkelepingu sõlmimiseks olema hageja nõusolek. Kostja ei ole seda ka tõendanud. Kui pidada võlasuhet käsundita asjaajamiseks, siis ei ole hageja seda heaks kiitnud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kasside omandist loobunud. Kostja arusaamatu viide, et kassid ei kuulugi hagejale vaid Olga Rennitile, ei ole õige. Kui loomad kuulunuks Olga Rennitile, ei oleks hageja abikaasa kinkeleping sõlmitud selleks õigustatud isiku poolt. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja on korduvalt pakkunud loomade eest rahalist kompensatsiooni.
Hageja leiab, et kasside algsesse koju tagasi toomine ei ole nende huvide kahjustamine, vaid asjade loomulik käik, mida kostja ebaseaduslik käitumine on seni takistanud.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja esitanud mitmeid eksitavaid väiteid. Vaidlust ei ole, et loomad olid hageja omad, kuid ta andis need kostjale. Maakohus on lahendit tehes analüüsinud nii tunnistajate ütlusi, poolte vande all antud seletusi kui ka asjas esitatud kirjalikke tõendeid. Antud juhul andis hageja abikaasa telefoni teel selgelt teada, et neil on kassid ära anda ning saatis kostjale ka ära antavate kasside pildi. Kui üks abikaasa käsutab ühisvara hulka kuuluvat vallasasja, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Väärad ja eksitavad on väited, mille kohaselt kinkis kassid kostjale hageja abikaasa – kassid viis kostjale ja tema elukaaslasele hageja koos oma abikaasaga. Tõlgendades poolte käitumist, avaldatud infot, samuti poolte eelnevaid ja lepingu täitmisele (kasside tasuta üle andmine) järgnevaid avaldusi, on üheselt selge, et hageja tahe olid kassid kostjale ja tema elukaaslasele ära anda. Hageja on kaebuses käsitlenud hageja ning Olga Renniti suhet. Tegelikkuses oli nimetatud isikute vahel sõlmitud paaritusleping, milles lepiti kokku, et kassipoegade omanikuks saab Olga Rennit, kes sai kaudse valduse ning kassid jäid hageja otsesesse valdusesse. Kostja möönab, et hagejal ei oleks olnud võimalik paarituslepingule tuginedes kasside omandit üle anda, kuid kostja sai paarituslepingust teada alles käesoleva tsiviilasja kestel. Isik, kes ei ole kasside omanik kolmanda isikuga sõlmitud aretuslepingu tõttu, ei saa nõuda kasside valduse väljaandmist. Kassid on kostjale ja tema elukaaslasele üle antud ning kostja ja tema elukaaslane on kassid heauskselt omandanud. Arusaamatuks jääb hageja etteheide, mille kohaselt on kostja ja K.K. kirjavahetuses pakutud kasside eest rahalist kompensatsiooni. Sellist kirjavahetust toimikusse esitatud ei ole. Pärast seda, kui poolte vahel tekkis arusaamatus ja hageja hakkas õigustamatult kasse tagasi küsima ning pakkus ise kostjale ostu-müügilepingu sõlmimist, tegi kostja omalt poolt hageja ettepanekule vastuseks ettepaneku kompenseerida kasside keskmine turuhind. Hageja ei võtnud pakkumist vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega ning kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud hagi õigesti rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses korrata.
7.Hageja nõue kostja vastu on vindikatsiooninõue, mille aluseks on AÕS § 80 lg-d 1 ja 2. Viidatud sätete kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Nõude eeldusena peab hageja olema väljanõutava asja omanik, kostja peab väljanõutavat asja valdama ja kostja valdus peab olema õigusliku aluseta.
8.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kes on kasside omanik. Hageja käsitluse järgi on tema siiani kasside omanik, kuna ta andis kasside valduse kostjale üksnes hoiulepingu alusel ega ole kasside omandit kunagi üle andnud. Kostja leiab, et hageja andis kasside omandi talle üle kinkelepingu alusel.
9.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praeguses asjas on tõendatud, et hageja on emakassi omanik ja sellest tulenevalt oli ta vähemalt enne kasside kostja valdusesse andmist ka kahe vaidlusaluse kassipoja omanik (AÕS § 115 lg 1). Maakohus leidis õigesti, et AÕS § 90 lg 1 alusel tuleb eeldada, et hageja oli kassipoegade kostja valdusse andmise ajal nende omanik ja vastupidine ei ole tõendatud. Eeltoodust tulenevalt ei saa praegusel juhul olla tegemist õigustamata isiku käsutustehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 mõttes, mistõttu ei analüüsi ringkonnakohus kostja väiteid kasside võimaliku heauskse omandamise kohta (AÕS § 95).
10.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei ole kinkelepingu sõlmimise asjaolusid uurinud ega otsuses käsitlenud. Hageja väljendas ka ringkonnakohtu istungil seisukohta, et mingit kinkelepingut pole sõlmitud. Seejuures jätab hageja aga tähelepanuta, et VÕS § 9 lg 1 järgi eeldab lepingu sõlmimine vastastikuste tahteavalduste vahetamist, kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Need tahteavaldused võivad olla nii otsesed kui ka kaudsed (TsÜS § 68 lg-d 2 ja 3). Kuna lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldus on kindlale isikule (teisele lepingupoolele) suunatud tahteavaldus, siis tuleb seda TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Samamoodi näeb lepingu tõlgendamise põhimõtteid reguleeriv VÕS § 29 lg 4 ette, et kui poolte ühist tahet ei ole vaidluse tõttu võimalik kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 järgi arvestatakse lepingu tõlgendamisel mh lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, aga ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nii tõendina esitatud sõnumivahetusest kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et pooled sõlmisid 26. novembril 2019 ehk siis, kui hageja kassid kostja juurde tõi, kasside kinkelepingu ja kassid anti kostja omandisse, mitte üksnes ajutiselt hoiule. Kinkeleping ja omandi üleandmise kokkulepe sõlmiti kaudsete tahteavaldustega – hageja tõi kassid kostja juurde ja andis kostjale üle ning kostja võttis need vastu. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Nii valduse üleandmine kui ka omandi ülemineku kokkulepe on praegusel juhul tõendatud. Hageja abikaasa (kostja isa) ja kostja telefonivestlusel ning kasside pakkumisel ei ole omandi ülemineku seisukohast eraldiseisvat õiguslikku tähendust, sest varakäsutuse tegi hageja ise.
12.Hageja kirjutas 27. novembri 2019. a sõnumivahetuses (dtl 100–106) kostja elukaaslasele: Kas te tahate kasse meile nädalavahetuseks külla anda? Kostja elukaaslane vastas selle peale: Võime muidugi kassid mängima tuua, aga päevasel ajal, tahaks, et nad meie koduga ära harjuks, muidu võib-olla tekib neil segadus, sest liiga värske on see asi, kas oleks okei, kui nt enne lõunat toome ja õhtul tuleme järgi? Hageja vastas sellele sõnumile: Te olite ju nõus, et nädalavahetusel on nad meie juures? Kostja elukaaslane: Kuna siis toome ja kuna järgi? Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki kassidel on lihtsalt pärast segadus, kui liiga kauaks jäävad. Et kus siis nagu kodu on. Hageja vastas: Homme lõunapaiku ja pühapäeva õhtul tagasi. Kostja elukaaslane: Okei, teeme siis nii. Hageja: see koht, kus nad rohkem on jääb ikka koduks, aga kui nad harjuvad ka siin olema, siis jääb side oma õdede ja vennaga.
13.Eeltoodud sõnumitest nähtub ringkonnakohtu arvates selgelt, et mingit ajutise hoidmise kokkulepet poolte vahel ei olnud. Kui kostja elukaaslane kirjutas, et kasside vahepeal hageja juurde toomine pole hea mõte, kuna muidu tekib neil segadus selles, kus on nende päriskodu, siis vastas hageja, et päriskodu on seal, kus nad rohkem on (st kostja juures), kuid ta tahaks, et
kassid oleksid vahel ka tema juures. Kui poolte vahel oleks olnud sõlmitud tähtajaline või tingimuslik hoiuleping, siis oleks iga mõistlik kassiomanik sellele sõnumile vastanud selgitusega, et päriskodu on neil endiselt tema juures.
14.Samuti nähtub hageja ja kostja elukaaslase sõnumivahetusest (dtl 102), et kostja elukaaslane on hagejalt küsinud: Kas meie omadel on kõik vaktsiinid tehtud või peaksin ka näitamas käima? Hageja on sellele vastanud: Nendel on kõik tehtud, järgmine on aasta pärast. Kostja elukaaslane: Väga hea. Hageja: Passid annan ka teile.
15.Ka see kinnitab maakohtu järeldust, et hageja andis kasside valduse üleandmisel kostjale üle ka nende omandi. Hageja väide, nagu oleks kostja või tema elukaaslane püüdnud kasside passe temalt välja petta, ei ole õige. Hageja ise pakkus kostja elukaaslasele kasside passe.
16.Ringkonnakohtu arvates ei nähtu ühestki asjas esitatud ja kogutud tõendist, et tegu olnuks kasside ajutise hoiule andmisega. Maakohus on tõendeid, sh tunnistajate ütlusi õigesti hinnanud kogumis muude tõenditega. M.V. ütluste puhul tuleb hagejaga nõustuda selles, et pole teada, milliseid kasse talle täpselt pakuti, kuid ka need ütlused kinnitavad kogumis teiste tõenditega seda, et hageja ei otsinud kassipoegadele ajutist hoiukodu, vaid tal oli soov vähemalt osa kassipoegi ära anda. Eluliselt on ebausutav, et hageja abikaasa tegutses kassidele uut omanikku otsides hageja teadmata.
17.Hageja väidab, et maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuolulise käitumise kasside valduse saamisel. Selliseks käitumiseks peab hageja kasside tagastamisest keeldumist ja raha pakkumist. Ringkonnakohus ei nõustu, et tegu on vastuolulise käitumisega. Kostja ei pidanudki kasse hagejale tagasi andma, kuna ta oli saanud nende omanikuks. Sel ajal, kui kostja kasside eest raha pakkus (9. detsembri 2019. a e-kirjas, dtl 14), olid poolte vahel juba tekkinud erimeelsused ja hageja oli hakanud kasse tagasi nõudma. Raha pakkumine selles olukorras ei kinnita ringkonnakohtu arvates kuidagi hageja väidet, et kassid anti üksnes hoiule, vaid see näitab ringkonnakohtu arvates üksnes seda, et kostja püüdis tüli kuidagi lahendada. Kompromissi saavutamisele suunatud läbirääkimiste käigus väljendatu ei kujuta endast vastuolulist käitumist. Vastasel korral saaks sama etteheite teha ka hagejale, kes 13. detsembri 2019. a e-kirjas (dtl 13) pakub, et üks kass võib jääda kostjale ja teise soovib ta tagasi saada.
18.Ka hageja 13. detsembri 2019. a e-kiri kostjale (dtl 13), milles hageja ütleb, et ta ei müü ega võõranda neid kasse kellelegi, ei kinnita hageja väiteid, et ta ei andnud kasside omandit kostjale. Kõnealune e-kiri on saadetud pärast seda, kui hageja oli hakanud kasse tagasi nõudma. Kasside omand oli aga selleks ajaks juba kostjale üle läinud.
19.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohtu lahend oli tema jaoks üllatuslik, kuna maakohus ei arutanud pooltega, et loeb kinkelepingu sõlmituks ja et hageja võinuks tugineda mh kinkelepingust taganemisele.
20.Iseenesest on õige see, et maakohtu menetluses ei arutatud seda, kas hagejal võinuks olla alus kasside kinkelepingust taganeda. Kuid hageja on kogu maakohtu menetluse aja eitanud seda, et ta kassid kostjale kinkis ega ole toonud esile ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et tema nõude aluseks võiks olla kehtivalt sõlmitud kinkelepingu tagasitäitmise võlasuhe. Ka apellatsioonkaebuses on hageja eitanud kinkelepingu olemasolu. Seega ei mõjuta maakohtu arutlus kinkelepingust taganemise eelduste üle asja lahendamise lõpptulemust.
21.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ja seda pole põhjust tühistada.
22.Hageja esitas 19. juunil 2023 ehk pärast ringkonnakohtu istungit taotluse tühistada
12.juunil 2023 toimunud kohtuistung ja määrata uus istung. Alternatiivselt palub hageja
arvestada tema lisatud kirjalike seisukohtadega, milles hageja soovib parandada oma esindaja esitatud valeväiteid ja täiendada selgitusi.
22.1.Ringkonnakohus ei pea võimalikuks toimunud istungit tühistada. Taotluse saabumise ajal oli ringkonnakohus juba lõpetanud asja sisulise läbivaatamise ja määranud otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Asja arutamise uuendamist reguleerib TsMS § 437, mille kohaselt võib kohus asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada.
22.2.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kohus oleks menetluses teinud vea ega ka sellega, et hageja väidetud viga mõjutaks otsuse tegemist. Hageja väidetel ei saanud ta istungil osaleda, kuna talle ei teatatud kohtuistungist ja ta ei saanud sellest teada ka e-toimiku kaudu.
22.3.Ringkonnakohus suhtles 12. juuni 2023. a istungiaega kokku leppides hageja tolleaegse esindaja Mehis Adamsoniga. Esindajale saadeti ka kohtukutse ning esindaja osales kohtuistungil. TsMS § 321 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosalist esindab kohtumenetluses esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte ja saadetakse muud teated üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele isiklikult. Praegusel juhul ei pidanud ringkonnakohus poolte isiklikku osalemist kohtuistungil vajalikuks ja saatis seega nii esimese, ära jäänud kohtuistungi kui ka selle asemel toimunud 12. juuni 2023. a istungi kutsed üksnes poolte lepingulistele esindajatele. Lepingulise esindaja ja kliendi vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevalt on lepingulisel esindajal kohustus hoida oma esindatavat kursis kõigi menetluse asjaolude ja etappidega. Kui esindaja neid kohustusi rikub, siis on esindataval võimalik esitada esindaja vastu nõue, kuid esindaja kohustuste rikkumine ei saa mõjutada tsiviilkohtumenetluse seadustiku norme järgides tehtud menetlustoimingute seaduslikkust.
22.4.Hageja 19. juuni 2023. a menetlusdokumendis esitatud seletuste kohta märgib ringkonnakohus, et need ei muuda asja lahendamise tulemust. Ringkonnakohus mõistab hageja soovi anda ringkonnakohtu istungil omapoolseid seletusi, samuti nördimust, et hageja oma esindaja eksimuse tõttu seda teha ei saanud, kuid märgib, et kohus teeb otsuse vaid tõendite alusel. Poole seletus saab tõendiks olla juhul, kui see on antud vande all (TsMS § 267). Hageja on maakohtus vande all ka oma seletused andnud. Asja lahendamisel hindab kohus kõiki tõendeid kogumis (TsMS § 232) ja seda on maakohus ka teinud.
23.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
24.Kostja menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulu apellatsiooniastmes 1135 euro 60 sendi suurune õigusabikulu (koos käibemaksuga). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane ja seetõttu tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja kinnitab, et kõik nimetatud menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Kokku on kostjale osutatud õigusteenust 6 tundi 5 minutit. Kostja esindaja tunnitasu on alates 2023. a jaanuarist 192 eurot (koos käibemaksuga).
25.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Kostjat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat.
26.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja apellatsiooniastme õigusabi maht vaidluse olemust arvestades veidi üle paisutatud, arvestades seda, et vaidluse ese on apellatsioonimenetluses
olnud sama, mis maakohtus. Kostja esindaja tunnitasu on õigusteenuse keskmist hinda arvestades põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtu arvates on kostja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu apellatsiooniastmes kokku 4,5 tundi tunnitasuga 192 eurot = 864 eurot koos käibemaksuga. See summa tuleb hagejalt kostja kasuks ka välja mõista.
27.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.