SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja, dr Raine Pilli taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 10.04.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Raine Pilli Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mirjam Frey Eestkosteasutus Lasnamäe Linnaosa Valitsus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 10.04.2023 esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtaja pikendamise määrus.
2.Teha uus määrus, millega jätta rahuldamata SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja dr Raine Pilli taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.
Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
1(8)
Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja Raine Pilli (avaldaja) esitas 07.04.2023 Pärnu Maakohtule taotluse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks X (puudutatud isik) suhtes. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 06.04.2023 ja kell 13.35 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Avaldaja taotles rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada seda 40 päevani. Taotluse kohaselt tuli puudutatud isik tegevusjuhendaja saatel ambulatoorsele vastuvõtule, kus ilmnes, et isik on muutunud viimase nädala vältel emotsionaalselt ebaadekvaatseks. Puudutatud isikut valdas luulumõte, et ta on Tallinnas lapsega korteri järjekorras. Tekkinud on ka kahtlused, et ta tarvitab alkoholi (29.03 oli Kaevu tn maas pikali, mööduja kutsus kiirabi, kuna ei vastanud kõnetamisele ega raputamisele; kiirabi saabudes istus maas, nuttis, väitis et oli ära eksinud, oli tarvitanud alkoholi). Psühhiaatri vastuvõtul oli isik esialgu vaoshoitud käitumisega, kaebusi eitas. Kiirabivisiiti eitas alguses, kuid siis teatas, et oli lihtsalt ära eksinud, ehkki oli Kuldse Kodu vahetust lähedusest leitud. Isik oli ambivalentne, nõutu olekuga, igasuguse haigusteadvuseta ning enda abivajadust hinnata ei suutnud. Tegevusjuhendaja sõnul tarvitab puudutatud isik suurtes kogustes ibuprofeeni – 30 tabletti 1–2 päeva jooksul. Varasemast anamneesist on teada, et ta haigestus 2022. a suvel psühhootiliste ja maniakaalsete sümptomitega, PERH psühhiaatriakliinikus diagnoositi skisoafektiivne häire. Patsient viibis pikalt tahtest olenematul ravil, sümptomid allusid ravile väga halvasti; hiljem kaldus toetusravi foonil depressiooni, ähvardas suitsiidiga. Alates 13.02.2023 elab Pärnus Kuldses Kodus kogukonnas elamise erihoolekandeteenusel. Tal on 5-aastane tütar, kes elab Tallinnas ja on emast eraldatud, kuid nad võivad vahel kohtuda. Haiglaravile võtmisel oli isik selge teadvusega ja põhiandmetes orienteeritud. Samas afektlabiilne, vahelduvalt naeratav ja pahurdav, kontakt formaalne, haiguskriitika puudulik. Ta ei osanud öelda, miks ta ravimeid võtab. Ravipersonali ja tugiisiku suhtes oli patsient kahtlustav, pisendas eelnevaid probleeme, eitas nii alkoholi tarvitamist kui ka internetikasiino arutut kasutamist. Haiglasse jäämisest ta keeldus, puhkes nutma ja muutus rahutuks. Taotluse esitamise seisuga püsib isikul ebaadekvaatne psühhootiline kõrgenenud aktiivsuse ja desorganiseeritud mõttekäiguga seisund. Sisulist kontakti temaga ei saa, ravikoostööd ei ole võimalik teha, kuna patsient ei ole suuteline desorganiseeritud ja psühhootilisest maniakaalsest seisundist tulenevalt oma käitumist juhtima ja motiive põhjendama. Puudub kriitika toimunu suhtes, samuti ei ole ta mõttekäigu tõsise häirituse tõttu suuteline sisuliseks nõusolekuks ei ravil viibimise ega ravimite tarvitamise tähenduses. Tema psüühiline seisund ning sellest tulenev käitumine on sedavõrd häiritud, et ohtliku käitumise risk on vahetu ja tõsine, peamiselt tema enda elu ja tervise suhtes. Patsiendil esinevad psühhootilised sümptomid – desorganiseeritud mõttekäik ja paranoilised luulumõtted, lisaks on tema aktiivsus tõusnud, unevajadus langenud, käitumine juhuslik ning ta lähtub hetkeimpulssidest. Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivat ravi ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda seisundi paranemiseni. Isiku diagnoosiks on skisoafektiivne häire ja segatüüpi seisund (F25.2). Kuna skisoafektiivse häire ägenemise episoodi ravi on aeganõudev ning psüühikahäire ei möödu 4 päevaga, siis on juba ette näha, et haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Seda enam, et patsiendi 2(8)
terviseseisund on ägenenud suhteliselt regulaarse ravi foonil (patsient elab kogukonnateenusel ja enamus ravimeid võtab tegevusjuhendaja jälgimisel).
2.Pärnu Maakohus rakendas 07.04.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja määras paigutada puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates 06.04.2023 kell 13.35 psühhiaatri otsusega isiku tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.Puudutatud isikule määratud esindaja kohtus puudutatud isikuga. Esindaja sõnul oli isik kohtumisel puhanud ja rahulik. Puudutatud isik teadis nii enda viibimiskohta, vanust, kuupäeva, nädalapäeva kui ka avalduse sisulist tähendust. Isik avaldas, et 10 päevaks oleks ta nõus vabatahtlikult haiglasse jääma, kuid 40 päevaks mitte. Tundus, et nelja päeva jooksul on ravi head mõju avaldanud. Isiku suhtes tuleks tahtevastane ravi lõpetada ja jätta ta vajadusel haiglasse vaba tahte alusel. Haiglast koju minnes ei ole isik üksi, talle on tagatud ööpäevaringne hooldus ja toetus. Esindaja palus jätta rahuldamata avaldaja taotluse tahtevastase ravi pikendamiseks 40 päevani.
4.Eestkosteasutuse arvamuse kohaselt puudub puudutatud isikul haiguskriitika. Ta ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega saa aru ravimite võtmise vajadusest. Isik ei ole temal esineva raske psüühikahäire tõttu võimeline oma tegudest aru saama või neid juhtima, mistõttu on põhjendatud tema suhtes tahtest olenemata psühhiaatrilise ravi kohaldamine haiglas. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
5.Pärnu Maakohus pikendas 10.04.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 06.04.2023 kell 13.35 kuni 16.05.2023 kell 13.35. Maakohus määras, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja meeleolu stabiliseerivat ravi (tablettravi, süsted).
5.1.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 10.04.2023 SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus. Isik orienteerus õigesti enda isikuandmetes, ajas ja kohas. Enda tegelikust olukorrast tal adekvaatset arusaamist polnud. Muutus vestluse käigus kiiresti rahutuks, niheles toolil, tõstis pidevalt käsi pea kohale, lehvitas seljas oleva särgiga tuult ja kaebas, et ruumis on liiga soe. Puudutatud isiku sõnul paigutati ta haiglasse sunniviisiliselt ning tema sellega nõus ei ole. Väitis, et praegu ta enam haige ei ole. Samas kinnitas, et oleks nõus, kui kohus määrab haiglaraviks 10 päeva. Haiglasse sattumise asjaolude kohta rääkis, et ta tuli tugiisikuga psühhiaatri korralisele vastuvõtule, kus ta käib iga kahe nädala tagant. Seekord arst pani ta haiglasse. Ta ei tea, miks ta haiglasse pandi, keegi ei ole talle selgitanud. Uuris kohtunikult, kas tal oleks võimalik saada teist arsti ja palus arvesse võtta, et ta pandi haiglasse sunniviisiliselt. Isik kinnitas, et enne haiglasse sattumist võttis igapäevaselt ravimeid. Teadis nimetada ravimite nimesid, aga ei teadnud öelda, mille vastu need ravimid on või miks ta neid võtma peab. Haiglas saab ka ravimeid, aga arst ei ole selgitanud, mille jaoks. Isik tunnistas, et 2022. aastal oli ta PERH-is psühhiaatriakliinikus, sest tal ei olnud enam soovi elada. Praegu on teine olukord, tal on soov elada. Puudutatud isiku sõnul on tal tütar, kes elab vanaisaga. Loitsu tänaval Tallinnas elab tema ema. Puudutatud isik on Tallinna linnalt küsinud korterit, aga talle ei anta. Pärnusse Kuldsesse Kodusse sai ta haigla kaudu ning ta saab seal elada kolm aastat. Kavatseb tööle minna, töökoht on valmis vaadatud, aga lepingut ei ole veel sõlminud. Vabal ajal ta joonistab, loeb romaane ja jutukesi, vaatab telefonist filme. Hasartmänge ega mingeid mänge telefonis enda sõnul ei mängi. Alkoholi ei tarvita. Algul eitas, et talle tänaval kiirabi kutsuti. Hiljem selgitas, et kiirabi kutsuti, aga ta ei lamanud maas, vaid istus tänaval, sest oli ära eksinud. Tunnistas, et tagus psühhiaatriaosakonnas 3(8)
rusikaga klaasi, jalaga seina ja loopis asju, sest keegi ei selgitanud, miks ta vägisi haiglasse pandi. Uni on tal haiglas hea, aga haigla sööki pigem ei söö. Ta tunneb ennast väga hästi, ei saa aru, et haiglas antavad ravimid enesetunnet kuidagi muudaksid. Kui praegu haiglast välja saaks, siis võtaks kodus ravimeid edasi.
5.2.Raviarst dr K selgitas, et puudutatud isik sai tema patsiendiks, kui asus elama Kuldsesse Kodusse sotsiaalteenusele. Dr K hakkas puudutatud isiku ravi korrigeerima, tal tekkisid õhtuti segadusseisundid. Intsident kiirabiga juhtus Kuldse Kodu lähedal, võõras inimene kutsus kiirabi, sest isik lebas akontaktsena tänaval. Isik ei ole osanud arstile selgitada, miks ta nii kodu lähedal ära eksis. Esineb kahtlus, et ka see on tingitud segadusseisundist. Arsti sõnul mõjutab isiku haigusseisundit ja ravi lapse hooldusõigusega seonduv. Ta kardab hooldusõigust kaotada ja sellepärast pisendab sündmuste tähendust, püüab varjata haiguse sümptomeid. See aga takistab ravi. Puudutatud isik võtab ravimeid ise, kuid haiguse ägenemised on ravimite võtmise katkestamise foonil. Ravi katkestamise põhjus ei ole selge. On kahtlusi, et isik tarvitab alkoholi, aga ise ta seda eitab. Muude ainete tarvitamise kohta andmeid ei ole. Arsti arvates vajab puudutatud isik kindlasti tahtest olenematu ravi jätkumist üle 4 päeva. Ta vajab segadusseisundi tõttu haiglaravi. Senise 4 päeva jooksul saadud raviga veel mingeid muutusi paremuse poole ei ole tekkinud. 2022. aastal oli puudutatud isik korduvalt ravil PERHis. Ravita jäämisel on ta eelkõige ohtlik iseendale. Haiglaravi võimaldab ka kiirendada ravi korrigeerimise protsessi. Haiglas järelevalve all saab ravimite mõju paremini jälgida ja seega raviskeemi kiiremini muuta.
5.3.Kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Esitatud andmete kohaselt haigestus puudutatud isik varasemalt 2022. suvel psühhootiliste ja maniakaalsete sümptomitega, diagnoositi skisoafektiivne häire. Käesoleval hetkel on diagnoositud skisoafektiivne häire ja segatüüpi seisund (F25.2), mis on erialaspetsialistide hinnangul raske psüühikahäire. Psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Isikul on näiline ravisoostumus, kuid haiguskriitika puudub. Diagnoositud skisoafektiivse häire tõttu vajab isik regulaarset spetsiifilist ravi, kuid ise ta ravi vajalikuks ei pea ning ambulatoorselt raviskeemi korrektselt järginud ei ole. Kohus veendus ärakuulamisel vahetult, et puudutatud isikul tegelikkuses haigusteadvust ega ravisoostumust ei ole. Tal puudub tegelik arusaam oma olukorrast ja ravivajadusest. Kohtute infosüsteemi andmetel on Harju Maakohus algatanud menetluse puudutatud isiku üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks. Harju Maakohtu erinõude täitmiseks kuulas Pärnu Maakohtu kohtunik puudutatud isiku ära Kuldses Kodus 04.04.2023, s.o paar päeva enne tema haiglasse paigutamist. Ka siis isik avaldas, et on 2022. aastal olnud ravil PERH-is, kus tal diagnoositi bipolaarne häire, kuid haiglas ei olnud ta mitte ravil, vaid selle tõttu, et tal ei olnud kuskil elada. Ravita jäämisel ohustab puudutatud isik eelkõige ennast, kuid võib olla ohtlik ka ümbritsevate isikute elule ja tervisele. Senine ambulatoorne ravi ei ole ära hoidnud tema haiguse ägenemist ning ta vajab oma tervise seisundi parandamiseks ravi haiglas. Puudutatud isik haiglaraviga nõus ei ole. Tema mõttekäik on haigusest tingitult ebaadekvaatne ja desorienteeritud, raske psüühikahäire tõttu ta ei ole suuteline enda olukorrale vastavate ravivõimaluste üle arutama ning teadlikult raviga nõustuma või sellest keelduma. Kuna puudutatud isikul puudub arusaam enda ravivajadusest ja ta ei ole nõus raviga, ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida.
4(8)
Arstide hinnangul vajab puudutatud isik ravi kontrollitud ravikeskkonnas pikemalt kui 4 päeva. Kohtul ei ole alust kahelda erialaste teadmistega psühhiaatrite arvamuse õigsuses. Isikul puudub haiguskriitika, ravisoostumus on formaalne, sisulist arusaamist ravivajadusest ta ei väljendanud. Seni saadud ravile vaatamata ei ole olukord paranenud. Ravita jäämisel haigus progresseerub ning tema psüühiline tervis halveneb veelgi. Seega on ravita jäämisel reaalne oht, et haigusest tingitult käitub isik ebaadekvaatselt ja võib nähtava põhjuseta agressiivseks muutuda, ohustades ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut. Raviarst kinnitas ärakuulamisel samuti, et isik on ravita jäämisel haigusest tingituna ohtlik. Puudutatud isik on viimase poole aasta jooksul teist korda tahtest olenematul ravil – viimati lõppes tahtest olenematu ravi 10.01.2023. Kõige eeltoodu alusel on kohus veendunud, et puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi praegu võimalik. Ravita jäämisel satub ohtu eelkõige isiku enda tervis ja elu, aga ta võib oma käitumisega reaalselt ohustada ka ümbritsevaid isikuid, mistõttu põhjendatud on esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematut ravi tähtaega psühhiaatriakliinikus pikendada kuni 40 päevani. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 10.04.2023 määruse. Puudutatud isik teab oma haiguslugu ja saab aru oma terviseseisundi tõsidusest. Ta tarvitab ravimeid ja teab nende nimesid. Soostumus raviks on tal olemas. Ta kinnitas ka kohtunikule, et võtaks kodus ravimeid edasi. Raviarsti poolt välja toodud ohtlikkus on hüpotees, mis võib ka mitte juhtuda. Arstid ei ole kaalunud alternatiivset ravi depoosüstide näol, millega võiks olla tagatud korrapärane ravi jätkumine kodustes tingimustes. Antud asjas tuleb lähtuda puudutatud isiku parimatest huvidest ning tema ja teiste isikute tervise säilitamisest. Menetluse edasine käik
7.Avaldaja esitas 24.04.2023 maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi lõpetamiseks. Taotluse kohaselt on puudutatud isiku tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Patsiendi käitumine on muutunud sihipärasemaks ja ta mõistab ravivajadust ning on nõus jätkama ravi ambulatoorselt. Elab erihoolekandeteenusel, mistõttu osaline järelevalve ja juhendamine on tagatud ka haiglaväliselt.
8.Maakohus tegi 24.04.2023 määruse, millega määras lõpetada puudutatud isiku suhtes 07.04.2023 kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja 10.04.2023 kohtumäärusega pikendatud tahtest olenematu psühhiaatriline haiglaravi.
9.Vastuseks määruskaebusele teatas eestkosteasutus, et neile teadaolevalt on puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi juba lõpetatud.
10.Avaldaja ei nõustu määruskaebusega ja vaidleb sellele vastu. Isiku hospitaliseerimine tahtest olenematus korras ning ka jätkuv haiglaravi samadel alustel oli põhjendatud tuginedes psühhiaatrite hinnangule kuupäevast 06.04.2023 ja 07.04.2023 ning edaspidiselt isiku raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas.
11.Maakohus jättis 12.05.2023 määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5(8)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §ga 659) tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse rahuldamata. Puudutatud isiku määruskaebus kuulub rahuldamisele.
13.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
14.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemist nõuetekohaselt tuvastanud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt peavad üheaegselt olema täidetud kõik selle lõike punktides loetletud tingimused. Kui vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, ei või kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut ravi ega teda tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutada.
15.1.Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on PsAS § 11 lg 1 p 1 mõistes raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud skisoafektiivne häire ja segatüüpi seisund (F25.2) ning ta peab regulaarseid ravimeid võtma. Puudutatud isik oli nädala vältel enne haiglasse saabumist muutunud emotsionaalselt ebaadekvaatseks. Ta avaldas luulumõtteid ning tal tekkisid segadushetked. 29.03.2023 kutsuti puudutatud isikule kiirabi, sest ta lebas tänaval pikali maas ega vastanud kõnetamisele ega raputamisele. Kiirabi saabudes istus isik nuttes maas ning väitis, et on ära eksinud. Taotluse esitamise seisuga oli puudutatud isikul ebaadekvaatne psühhootiline kõrgenenud aktiivsuse ja desorganiseeritud mõttekäiguga seisund. Tal puudus kriitika ümbritseva suhtes ning sisulist kontakti ei olnud temaga võimalik saada.
15.2.Kolleegium leiab, et puudutatud isiku puhul on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks täitmata. Teise eeldusena näeb PsAS § 11 lg 1 p 2 ette, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Praegusel juhul ei nähtu maakohtu põhjendustest ega arstide arvamusest, milles täpselt puudutatud isiku ohtlikkus seisneb. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise 6(8)
distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult. Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p-d 14 ja 14.1). Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud ega analüüsinud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimuste esinemist. Maakohtu järeldustest ei nähtu, kuidas ohustab puudutatud isik haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Kui kohus leiab, et isik võib suure tõenäosusega endale või teistele ohtlikuks osutuda, tuleb seda seisukohta ka konkreetsete asjaoludega siduda. Praegusel juhul maakohus seda teinud ei ole. Asjas esitatud arvamuste põhjal PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eelduse olemasolu tuvastada ei saa. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Asjas ei nähtu, et puudutatud isik oleks enne haiglaravile paigutamist käitunud teiste isikute suhtes agressiivselt või ohtlikult. Samuti ei ole esile toodud konkreetseid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et puudutatud isik oleks endale kuidagi ohtlik. See, et puudutatud isik oli raviarsti hinnangul vastuvõtule tulles ebaadekvaatne, tal esinesid ravimite võtmise katkestamise tõttu segadusseisundid ning paranoilised luulumõtted, ei näita otseselt tema ohtlikkust enda või teiste suhtes. Ka juhtum, kus isik Kuldse Kodu läheduses pikali maas lebas ning möödujatele ei vastanud, ei anna alust pidada teda endale või teistele ohtlikuks. Puudutatud isik on varasemalt (2022. aastal) avaldanud suitsiidseid mõtteid. Isik kinnitas maakohtule ka ise ärakuulamisel, et ta viibis 2022. aastal psühhiaatriakliinikus, sest tal ei olnud enam soovi elada, kuid praegu on teisiti ning ta soovib elada. Kui isikul olid 2022. aastal suitsiidimõtted, mille tõttu ta ka ravil viibis, ei tähenda see, et ta jätkuvalt suitsiidne oleks. Suitsiidsust kinnitavaid asjaolusid haiglasse paigutamise seisuga ei ole praegusel juhul välja toodud. Puudutatud isik elab alates 13.02.2023 Pärnus Kuldses Kodus kogukonnas elamise erihoolekandeteenusel. Seega ei ole ta väljaspool haiglat üksi ning talle on tagatud osaline järelevalve. Tal on oma raviarst (psühhiaater), kelle vastuvõtul ta regulaarselt käib. Avaldaja on ise avalduses märkinud, et puudutatud isik võtab enamus ravimeid tegevusjuhendaja jälgimisel. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui puudutatud isik ei saa täielikult oma ravivajadusest aru, saavad Kuldse Kodu töötajad teda jälgida ning suunata teda ravimeid korrapäraselt võtma.
15.3.Tahtevastaselt ravile paigutamise kolmandaks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 3 järgi on see, muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud punktis sätestatud tingimuse olemasolu eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi. Kohus peab sellisel juhul põhjendama, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses sundraviga (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13 p 40). Kuna kolleegium leiab, et puudub PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud alus, puudub vajadus kolmanda eelduse kontrollimiseks.
16.Ringkonnakohus tühistab maakohtu 10.04.2023 määruse ja teeb ise uue määruse, millega jätab rahuldamata avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.
7(8)
17.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.