X hagi Y vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.03.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18.03.2022 otsus muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta jõusse Harju Maakohtu 01.04.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kuni praeguse otsuse jõustumiseni.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.
4.Määrata kindlaks Y ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus ja mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulud 810 eurot.
5.Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb X-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-2794 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 22.02.2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatuks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.05.2019 laenulepingu nr 27/05/2019, mille alusel andis kostja hagejale laenu 20 000 eurot. Hageja pidi kostjale laenu tagastama 25.06.2019, intress oli 17% kuus. 03.06.2019 sõlmisid hageja ja kostja uue laenulepingu nr 03/06/2019, mille alusel andis kostja hagejale laenu 5000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 05.07.2019, muud tingimused jäid samaks, mis varasemas lepingus. 25.06.2019 sõlmisid pooled laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe, mille kohaselt hageja pidi laenulepingu nr 27/05/2019 alusel saadud laenu tagastama 25.06.2020 ning uueks intressimääraks lepiti kokku 13,7% kuus. 05.07.2019 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel andis kostja hagejale laenu 6000 eurot ning pooled pikendasid laenulepingu nr 03/06/2019 laenu tagastamise tähtaega kuni 05.07.2020 ja leppisid kokku uues intressimääras 13,75% kuus. Hageja sai kostjalt laenu kokku 31 000 eurot.
3.Pooled sõlmisid 27.05.2019 laenukohustuste tagamiseks hüpoteegi seadmise lepingu. Hageja sõlmis lepingud tulenevalt erakorralisest vajadusest. Tehingud olid sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel hageja jaoks, vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
4.Hageja on tasunud kostjale 44 950 eurot. Kostja algatas 19.01.2021 täitemenetluse hageja suhtes, milles nõuab hagejalt 52 664 euro tagastamist. Hageja leiab, et laenulepingud on tühised ning arvestades hageja tasutud summasid, on täitemenetlus lubamatu. Kostja nõue hageja vastu on rahuldatud täies ulatuses. Alternatiivselt palus hageja vähendada viivist. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
6.Kostja vastuväidete kohaselt on lepingud kehtivad ega ole vastuolus heade kommetega. Kuna tegemist polnud tarbijakrediidiga, siis ei kohaldu krediidikulukuse määra sätted. Pooled leppisid kokku laenulepingu tingimustes. Hageja oli varem sõlminud lepinguid sarnastel tingimustel ja neid ka täitnud. Hageja ei avaldanud lepingute sõlmimiste ajal, et tal oleks erakorraline vajadus neid sõlmida või et lepingutingimused oleksid olnud ebasoodsad. Kostjale teadaolevalt võttis hageja laenu äritegevuse jaoks. Laen äritegevuse jaoks ei saa olla erakorraline vajadus. Hageja on lepingus märgitud intressimäära ja viivisega nõus olnud. Hageja tasus lepingutest tulenevat intressi pärast lepingute sõlmimist.
2-21-2794
7.Laenulepingu nr 27/05/2019 alusel saadud laenu põhisumma 20 000 eurot muutus sissenõutavaks 26.06.2020. Hageja laenu ei tasunud ning intresside suurus oli laenu sissenõutavaks muutumise päeval 36 280 eurot. Laenulepingu nr 03/06/2019 alusel sai hageja laenu 5000 eurot ja laenu tagastamise kuupäeval 05.07.2019 sõlmiti uus kokkulepe, mille alusel sai hageja laenu 6000 eurot sularahas. Kokku sai hageja laenulepingu nr 03/06/2019 alusel laenu 11 000 eurot, mida hageja ei tasunud. Intresside suurus oli laenulepingu nr 03/06/2019 laenu sissenõutavaks muutumise kuupäevaks, s.o 06.07.2020, 18 934 eurot. Hageja tasus intressi kokku 44 100 eurot, tasuda tuli 55 214 eurot, mistõttu tasumata on 11 114 eurot. Viivise suurus põhisummalt 20 000 eurot on 03.03.2021 seisuga 25 100 eurot. Viivise suurus põhisummalt 11 000 eurot on 03.03.2021 seisuga 13 255 eurot. Kui vähendada viivist laenu põhisummani, on viivisemäär minimaalselt 31 000 eurot. Hageja võlgneb kostjale laenu põhiosa 31 000 eurot, viivise 31 000 eurot ning intressi 11 114 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 18.03.2022 otsusega hagi osaliselt ja tunnistas täiteasjas nr 014/2021/95 sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui 31 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
9.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 25.05.2019 laenulepingu nr 27/05/2019, mille alusel sai hageja laenu 20 000 eurot tagastamistähtajaga 25.06.2019. Pooled leppisid lepingu p-s 2.2 kokku laenuintressis 17% kuus, s.o 204% aastas. 25.06.2019 sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi hageja laenu tagastama 25.06.2020, intressimääraga 13,7% kuus, s.o 164,4% aastas laenujäägist. Laenujääk oli uue kokkuleppe sõlmimise ajal endiselt 20 000 eurot. Laen põhisummas 20 000 eurot muutus sissenõutavaks 26.06.2020. Intresside suurus laenulepingu nr 27/05/2019 laenu sissenõutavaks muutumise kuupäeval oli 36 280 eurot.
10.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 03.06.2019 laenulepingu nr 03/06/2019, mille alusel sai hageja laenu 5000 eurot tagastamistähtajaga 05.07.2019. Pooled leppisid lepingu p-s 2.2 kokku laenuintressis 17% kuus, s.o 204% aastas. Pooled sõlmisid 05.07.2019 uue kokkuleppe, mille alusel sai hageja sularahas laenu 6000 eurot. Seega sai hageja kostjalt laenulepingu nr 03/06.2019/ alusel kokku laenu 11 000 eurot. Intresside suurus laenulepingu nr 03/06/2019 järgi oli põhilaenu sissenõutavaks muutumise kuupäeval 18 934 eurot.
11.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 27.05.2019 hüpoteegi seadmise lepingu. Hageja pidi tagastama kostjale 20 000 eurot hiljemalt 25.06.2020 ja 11 000 eurot hiljemalt 05.07.2020. Hageja ei ole tasunud kahe laenulepingu alusel saadud põhivõlgnevust 31 000 eurot. Hageja on kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt tasunud kostjale kokku 44 100 eurot. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta on tasunud kostjale 44 950 eurot. Kohtutäitur Marek Laanemets algatas kostja 19.01.2021 avalduse alusel täiteasja nr 014/2021/95. Täitmisteate kohaselt tuleb hagejal tasuda kostjale koos täitekuludega 52 664 eurot.
12.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hageja kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendeid, millele tuginedes hageja väidab, et laenulepingud on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühised. Maakohus leidis, et laenulepingute tingimused intressi- ja viivisemäära osas ei ole tühised.
13.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas, ehk 182,5% aastas oluliselt kõrgem viivisemäär seaduses sätestatust. Samas on pooled ise laenulepingutes sellises viivisemääras kokku leppinud. Kui viivise suurus 20 000 euro suuruselt
2-21-2794 põhivõlalt on 25 100 eurot ja 11 000 euro suuruselt laenu põhisummalt on see 13 255 eurot, siis ületab viivise suurus põhivõlga. Maakohus leidis, et viivist tuleb vähendada põhivõla suuruseni, s.o põhjendatud viivise suuruseks saab pidada 31 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses, et põhjendada põhivõlast suurema viivise nõuet.
14.Kuna hagejal on tasumata kostjale põhivõlgnevus 31 000 eurot, intress 11 114 eurot (55 214 – 44 100) ning kostjal on õigus saada viivist 31 000 eurot, siis on sundtäitmine lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 31 000 eurot. Apellatsioonkaebus
15.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 18.03.2022 otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatuks, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
16.Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud ebaõigesti asjaolusid. Maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastusest ja põhjendavast osast pole võimalik välja lugeda, kui palju kokku peab hageja kostjale tasuma täitemenetluse raames.
17.Laenulepingute sõlmimise asjaolud on piisavalt ebaharilikud. Kuna laenu tagastamise kohustus on tagatud hageja poolt hüpoteegiga ja hageja kogu varaga, siis on kümme korda kõrgem intress tavapärasest aastaintressist äärmiselt ebasoodne tingimus hageja suhtes, mis on ka ebamoraalne ja ebaõiglane ja seetõttu vastuolus heade kommetega. Hagejal ei oleks täna mingit probleemi sõlmida laenuleping koos hüpoteegi seadmisega tavaolukorras laenu väljastamisega tegeleva ettevõttega aastaintressiga, mis ei ületa 24%. Üldjuhul tavaolukorras ei sõlmita hüpoteegiga tagatud laenulepinguid aastaintressiga üle 24%. Seega ei ole eluliselt usutav, et tegemist ei olnud erakorralise vajadusega, kui hageja sõlmis vaidlusalused lepingud.
18.Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väite, et poolte vahel oli kooskõlastatud üksnes laenusumma ja laenu tagastamise tähtaeg. Viivise- ja intressimäär ei olnud poolte vahel kooskõlastatud, need olid kostja poolt esitatud laenulepingu tingimused. Hageja on seisukohal, et vaatamata sellele, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingutega, ei tähenda see, et lepingu tingimused vastavad headele kommetele. Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt makstava tasu (intressi) suhet. On ilmselge, et laenuintress 17% kuus, ehk 204% aastas ning viivisemäär 0,5% päevas, ehk 182,5% aastas on äärmiselt ebasoodsad tingimused võrreldes Eesti turul keskmise intressi- ja viivisemääraga ja seda enam võlaõigusseaduses sätestatud määraga.
19.Maakohtu otsuses jääb ebaselgeks, mis määrast tulenevalt saab kostja viivist arvestada. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega
2-21-2794 muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist.
22.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsuse resolutsioonist ei ole aru saada, mis ulatuses on sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatu. Olukorras, kus hageja on palunud tunnistada kogu sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatuks ning maakohus on resolutsioonis märkinud, et sundtäitmine on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 31 000 eurot, on maakohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja arusaadavalt lahendanud hageja nõude. Otsuse resolutsioonist on selgelt aru saada, et sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 on lubamatu ulatuses, milles see on resolutsioonis märgitud. Seega ülejäänud osas on juba alustatud kostja nõude sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubatav. Kuna täiteasjas nr 014/2021/95 on sundtäitmisel kostja nõue hageja suhtes laenu põhisosa 31 000 euro, intressi 11 114 eurot ja viivise 38 355 euro nõudes, siis on sundtäitmine lubamatu viivise osas, milles see ületab 31 000 eurot.
24.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel sõlmitud laenulepingud on tühised liigkasuvõtjalike tingimuste tõttu.
25.Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel sõlmitud laenulepingud ei ole tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Tehing on Riigikohtu käsitluse järgi vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p13).
26.Riigikohus on järjekindlalt asunud seisukohale, et kõrge intress iseenesest, isegi kui see on laenusaaja suhtes ebaproportsionaalne, ei tingi veel tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu, kuna seadus laenulepingu intressimäära osas kitsendusi ei tee (vt RKTKo 22.10.2002, 32-1-80-02, p 12) ning hinnata tuleb kõiki tehingu tegemise asjaolusid kompleksselt.
2-21-2794
27.Hageja kui tehingu tühisusele tuginev poolt pidi tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Hageja väitest, et praegu poleks hagejal probleeme sõlmida laenulepinguid teistsugustel tingimustel, ei ole võimalik iseenesest järeldada, et laenulepingust tulenevad kohustused oleksid olnud laenulepingute sõlmimise ajal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
28.Kolleegium selgitab, et laenulepingu puhul on lepingupooled vabad leppima kokku nendevahelisele laenulepingule kohaldatavas intressimääras. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku ühekuulise laenulepingu puhul intressis 17% kuus ja kui pooled pikendasid laenu tagasimaksmise tähtaega veel aastaks, siis leppisid pooled kokku uues intressis 13,7% kuus. Kahtlemata on käesoleval juhul laenulepingute intressid kõrged, sest laenatava ja tagasimakstava summa erinevus on peaaegu kahekordne. Samas ei ole kolleegiumi arvates iseenesest põhjust järeldada, et vaid üheks kuuks antava laenuintressi 17% puhul võiksid laenulepingutest tulenevast kohustused olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Praegusel juhul on laenulepingud sõlmitud kahe eraisiku vahel. Seega ei kohaldu pooltevahelistele laenulepingutele tarbijakrediidilepingutele omased kaitsenormid. Laenule, mille isik annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuses, ei saa krediidiasutuste poolt antud laenude keskmiseid intressimäärasid otse kohaldada. Intressimäära puudutavatele kokkulepetele laieneb ka põhiseaduse § 32 lg-st 2 tulenev omandi puutumatuse põhimõte ja sellega seonduvad garantiid. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seega oli kostjal põhimõtteliselt õigus otsustada esiteks selle üle, millise intressi ja viivisega ta laenu annab, hagejal aga õigus otsustada, kas ta sellistel tingimustel lepingud sõlmib või mitte. Hageja esile toodud asjaoludest ei ole ka võimalik järeldada, et tema oleks soovinud lepinguid sõlmida teistsuguse intressi- ja viivisemääraga või et kostja poleks nõustunud hageja vastuväidetega intressi- ja viivisemäära suuruse osas. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida intressimäära osas sõlmitud kokkuleppeid ilma seaduses sätestatud aluseta (vt RKTKo 22.10.2002, 3-2-1-108-02, p 10).
29.Objektiivseks aluseks tehingu vastuolule heade kommetega saab olla eelkõige selline ebaproportsionaalsus, kus üks pool saab tehingu kohaselt liiga suure eelise. Kahe eraisiku vahel, kus pooled on vabad kokku leppima kas nad üldse sõlmivad lepingu või millistel tingimustel nad sõlmivad lepingu ja missugused on riskid sellise lepingu sõlmimisel ei saa pangalaenudega võrreldes suuremaid intressimäärasid pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda käesoleval juhul tehingud tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimusel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks seatud hüpoteek ei saa samuti iseenesest mõjutada laenulepingust tulenevate kohustuste mahtu, et järeldada laenulepingute sõlmimist äärmiselt ebasoodsatest tingimustel või laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olemist.
30.Vastuseks hageja väidetele, nagu tema ei teakski, mis määras sundtäitmisel viivist arvestatakse, märgib kolleegium, et kui maakohus ei tuvastanud, et laenulepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on tühine, siis tuleb sellisest kokkulepitud viivise määrast ka lähtuda.
31.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 01.04.2021 määrusega on hagi tagamiseks peatatud täitemenetlus täiteasjas nr 014/2021/95 kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl 75–77). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis rakendatud hagi tagamise
2-21-2794 abinõude kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Kuna hagi tagamise abinõuna kohaldatud täitemenetluse peatamine on põhjendatud ja seatud vaid käesoleva kohtuvaidluse ajaks, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kuni praeguse otsuse jõustumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
32.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks.
33.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulud 4 tunni 30 minuti eest summas 810 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise. Kostja esindaja tunnihind on 150 eurot ilma käibemaksuta ja 180 eurot koos käibemaksuga. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu ja tunnitasumäär põhjendatud, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10), s.o kokku 810 eurot. Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
34.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.