Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nele Tammemäe Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Olavi Järve Kostja II W (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 02.08.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-20-3595 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.C (hageja) esitas 05.03.2020 Pärnu Maakohtule Y (kostja I) ja W (kostja II) vastu hagi kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt kinnisasi koos sellel asuvate hoonete ja võtmetega välja hageja ja Z kaasvaldusesse (hageja 29.06.2022 nõude täpsustus). Hageja esitas ka taotluse täitmise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et kostjatel tuleb kinnisasja otsene valdus anda hagejale üle lahendi jõustumisele järgneval päeval. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja XXX asuva kinnisasja (edaspidi kinnisasi) omanik. Kinnisasi on koormatud tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega elamiseks elamu esimese korruse ruumides ning teiste kinnistul paiknevate hoonete ning nende teenindamiseks vajaliku maatüki, suurusega umbes 800 m2 kasutamiseks Z kasuks. Z on hageja ema.
1.2.Kinnisasi on kostjate otseses valduses. Kostja I oli Z elukaaslane, kuid nende kooselu on lõppenud. Hageja on esitanud kostjatele nõude kinnisasja valduse väljaandmiseks, kuid kostjad ei ole kinnisasja oma asjadest vabastanud ega andnud hagejale üle kinnisasjal asuvate hoonete võtmeid.
1.3.Kuni 10.02.2020 oli kinnisasi ka hageja ja Z otseses valduses, kuid hageja ja Z olid sunnitud kinnisasjalt lahkuma ja leidma endale ajutiselt uue elukoha.
2.Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et kostjate Z puudutavad väited ei ole asjakohased. Kostjatel ei ole hageja suhtes õigust kinnisasja vallata. Hageja ja kostjate vahel ei ole ühise tegutsemise lepingut (seltsingulepingut). Samuti ei ole hageja Z-lt mingeid õigusi ja kohustusi üle võtnud. Hageja ei ole kostjatega sõlminud ka tasuta kasutamise lepingut ning selline leping ei ole ka Z hagejale üle läinud. Kui poolte vahel ka oli tasuta kasutamise leping, on see lõppenud hiljemalt 29.02.2020 hageja poolt kostjatele 19.02.2020 nõude esitamisega kinnisasja vabastamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg 3 kohaselt võib tähtajatu tasuta kasutamise lepingu üles öelda igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Z kasuks seatud isiklik kasutusõigus ei võimalda kostjatel kinnisasja kasutada. Z ei ole lubanud kostjal I kinnisasjal elada kuni kostja I leiab uue elukoha. Kostjatel ei ole õigust kinnisasja kasutada. Kostja I mittevaralise kahju hüvitamise nõue on tõendamata. Kostjate vastuväited
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt on neil kinnisasja valdamiseks õiguslik alus. Kostja I ja Z olid ca 30 aastat elukaaslased ning nende vahel oli suuliselt sõlmitud ühise tegutsemise leping (seltsinguleping) kinnisasjal olevate hoone ümberehituseks, parendamiseks, remontimiseks ja hooldamiseks korraldamaks ühist pereelu ja majapidamist (tsiviilkoodeksi (TsK) § 438). Kostja
2-20-3595 I on teinud kulutusi kinnisasja ehitus-, parendus- ja ümberehitustööde jaoks vajalike materjalide ostmiseks, panustanud töö tegemisega ja kandnud kõiki jooksvaid kulusid kinnisasja ja seal olevate hoonete säilitamiseks ja majandamiseks. Sealhulgas võttis kostja I pangast laenu. Kinnisasi oli Z ja kostja I ühisvara. Ühise tegutsemise leping annab kostjatele õiguse kinnisasja kasutada. Kostjad ei teadnud, et hageja on saanud 2007. aastal kinnisasja omanikuks. Hageja on võtnud üle Z ja kostja I vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingust (seltsingulepingust) tulenevad õigused ja kohustused. Kui ühise tegutsemise leping (seltsinguleping) ei läinud hagejale üle, siis oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja saaks tugineda seltsingu lõppemisele kinnisasja võõrandamise tõttu. Hageja oli seltsingust teadlik.
3.2.Alternatiivselt on Z ja kostja I vaheline leping käsitatav tasuta kasutamise lepinguna TsK § 347 järgi. TsK § 353 kohaselt läheb tasuta kasutamise leping omanikuvahetusel üle uuele omanikule. Seega on leping läinud üle hagejale ning hagejal on kohustus lepingut täita, sh võimaldada kostjal I kinnisasja vallata ja kasutada. Ka juhul, kui kohus leiab, et tasuta kasutamise leping ei läinud hagejale üle, saab lugeda lepingu sõlmituks hageja ja kostjate vahel alates ajast, kui hageja sai kinnisasja omanikuks. Hageja ei ole tõendanud, et esines VÕS §-s 394 sätestatud alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. VÕS § 393 lg 3 praegusel juhul ei kohaldu. Tasuta kasutamise leping oli sõlmitud kostja I eluajaks või alternatiivselt Z eluajaks. Lisaks on Z oma selgituses kinnitanud, et kostja I võib kinnisasjal asuvas hoones elada, kuni kostja I leiab endale uue elukoha. Seega võib olla tegemist ka tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, mille tähtaeg on määratud kostja I poolt uue elukoha leidmisega. Kostja I ei ole uut elukohta leidnud.
3.3.Kostja II täisealiseks saamisest kehtib samasisuline tasuta kasutamise leping (VÕS § 389) ka hageja ja kostja II vahel.
3.4.Hageja ei ole kostjatega lepinguid lõpetanud ega neid üles öelnud. Hageja ei ole nõudnud kostjatelt kinnisasja valdust, vaid on lubanud seda vallata ja kasutada.
3.5.Kostjatel on ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 227 lg-st 2 tulenev õigus kinnisasja vallata ja kasutada. Kostjad on Z perekonnaliikmed. AÕS § 227 lg 2 annab isikule, kelle kasuks on seatud isiklik kasutusõigus, õiguse majutada elamusse oma perekonnaliikmeid. Kostja I on Z elukaaslane ja kostja II on Z ja kostja II tütar. Z ei ole palunud kostjatel kinnisasjalt lahkuda.
3.6.Hagejal puudub õigus nõuda kinnisasja valduse üleandmist temale. Z kasuks seatud isiklik kasutusõigus ei ole lõppenud. Seega ei saa hageja nõuda kogu kinnisasja valduse üleandmist temale. Hageja saaks nõuda kinnisasja isikliku kasutusõiguse ulatuses Z kaudsesse valdusesse. Kostjate ja Z suhetesse ei ole hagejal õigust sekkuda. Z on omal soovil hetkel kinnisasja kaudne valdaja.
3.7.Kostjal I on Z ja/või hageja vastu rahalised nõuded. Kui kohus rahuldab hageja hagi, siis paluvad kostjad määrata, et kinnisasja valdus antakse välja kostjal I hageja vastu olevate nõuete täitmise vastu (VÕS § 110 lg 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1).
3.8.Kostjal I on hageja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue, sest hageja lülitas õigusvastaselt 09.10.2020 kinnisasjal välja vee ja elektri. Kostja I palub mittevaralise kahju suuruse määrata kohtul. Arvestades, et mittevaraline kahju tekitati kostjale I seoses kinnistu kasutamisega, on kostja I nõudel valduse vabastamisega piisav seos, mis annab samuti kostjale I õiguse keelduda kinnistu valduse vabastamisest VÕS § 110 alusel.
2-20-3595 Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 02.08.2022 otsusega hageja alternatiivse nõude ja mõistis kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja ja Z kaasvaldusesse kinnisasja koos sellel asuvate hoonete ja nende võtmetega. Maakohus määras kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt peavad kostjad kinnisasja otsese valduse üle andma hagejale kohtuotsuse jõustumisele järgneval päeval. Hageja põhinõue jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdses ulatuses kostjate kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
kinnisasi kuulub hagejale; Z kasuks on kinnisasjale seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus elada elamu esimese korruse ruumides ja kasutada maatükki suurusega umbes 800 m2 ja sellel paiknevaid teisi hooneid; kostja I oli Z elukaaslane, kuid nende kooselu on lõppenud; hageja ja Z lahkusid kinnisasjalt 10.02.2020; alates 10.02.2020 on kinnisasi kostjate valduses; 19.02.2020 edastas hageja kostjatele nõude, milles palus vabastada kinnisasi hiljemalt 29.02.2020. Kostjad said hageja nõude kätte 19.02.2020; kostjad ei ole kinnisasja vabastanud.
4.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on õigus kinnisasja vallata. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
4.3.Maakohus leidis, et puudub vajadus tuvastada, kas kostja I ja Z vahel on sõlmitud seltsinguleping. Z kinkis kinnisasja 2007. aastal hagejale. Eluliselt ei ole usutav, et kostjatele, kes aastakümneid elavad kinnisasjal, pole teada, kellele kuulub kinnisasi, millel nad elavad. Seltsingu olemasolu hageja ja kostja I vahel ei ole tõendatud. Kostjad ei ole esitanud seltsingulepingu tuvastamiseks vastuhagi. Tõendamist ei leidnud ka tasuta kasutamise lepingu sõlmimine. Kostja I ja Z vahel oli traditsiooniline kooselu, kus oli tavaline, et kasvatatakse ühiseid lapsi, tehakse kulutusi ja panuseid.
4.4.Kuna seltsingulepingu ega tasuta kasutamise lepingu sõlmimine ei leidnud tõendamist, ei olnud poolte vahel õigussuhet, mis annaks kostjatele õiguse kinnisasja vallata.
4.5.Kuna kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus Z kasuks, saab hageja nõuda AÕS § 80 alusel kinnisasja enda ja Z kaasvaldusse. Asja lahendamisel tuleb arvestada, et AÕS § 80 lg-st 2 tulenevalt saab vindikatsioonihagi olla suunatud asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest omaniku valdusse. Kui asja omanikul ei ole asja valdamise õigust, ei saa ta ka AÕS § 80 alusel nõuda asja oma valdusse. Samas juhul, kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ta ise on seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks, on tal AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda vindikatsioonihagiga asja üldjuhul otsese valdaja valdusse. Juhul aga, kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 23). Eelnevast tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja põhinõude ja rahuldas hageja alternatiivse nõude.
2-20-3595 Kostja I apellatsioonkaebus
5.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt võttis hageja üle kostja I ja Z vahel sõlmitud seltsingulepingust tulenevad kohustused. Alternatiivselt oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja saaks tugineda seltsingu lõppemisele kinnisasja võõrandamise tõttu olukorras, kus hageja oli seltsingust teadlik. Kostja I ei nõustu, et seltsingulepingu sõlmimine kostja I ja Z vahel ei ole tõendatud. Kostja I esitas tõendid tehtud rahaliste panuste kohta. Samuti kinnitas Z, et kostja I panustas ka tööga. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I ja Z vahel oli ca 30 aastat kestnud kooselu. Maakohus ei ole selgitanud, milline seltsingu sätete kohaldamise eeldus oli tõendamata. Samuti jääb kostjale I arusaamatuks, miks kostja I oleks pidanud seltsingulepingu tuvastamiseks esitama tuvastushagi. Kostja I saab ka vastuväitena tugineda sellele, et ta on kinnisasja ühisomanik.
5.2.Z kinnitas menetluses esitatud seletuses, et ta lubas kostjal I kinnisasjal paiknevas elamus elada kuni kostja I leiab endale uue elukoha. Kostja I ei ole uut elukohta leidnud. Maakohus ei ole eitanud, et Z ja kostja I vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Maakohtu osundatud Riigikohtu seisukoht (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 23) puudutab olukorda, kus kinnisasi võõrandati täitemenetluses. Kostja I ja Z vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping läks hagejale üle.
5.3.Samuti on kostjal I õigus kinnisasja vallata VÕS § 110 alusel. Maakohus ei ole selle kohta seisukohta võtnud. Hageja seisukoht
6.Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Kostja II apellatsioonkaebus
7.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse ka kostja II, mille ringkonnakohus jättis 02.11.2022 määrusega menetlusse võtmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda ja täienda, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 656 lg 6).
9.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et puudub vajadus tuvastada, kas kostja I ja Z vahel on sõlmitud seltsinguleping.
9.1.Kostja I ja Z vaheline võimalik ühise tegutsemise leping või seltsinguleping ei tekita hagejale kohustusi, sest hageja ei ole selle osapool. Kuna kinnisasi kuulub kinnistusraamatu andmete kohaselt hageja ainuomandisse, mitte kostja I ja Z või kostja I ja hageja ühisesse
2-20-3595 omandisse (I kd, tl 4, II jao 2. kanne), ei saa kostjal I olla sellest tulenevalt õiguslikku alust kinnisasja vallata. Kostja I ei saa keelduda seltsingulepingule tuginedes valduse väljaandmisest praegusele kinnisasja omanikule ja isikule, kelle kasuks hageja on seadnud kinnisasjale isikliku kasutusõiguse (s.o hagejale ja Z-le) ning kellele hageja valduse väljaandmist nõuab. AÕS § 83 lg 1 annab valdajale õiguse keelduda asja väljaandmisest, kui tal on õigus asja vallata selle omaniku suhtes. Lepingu alusel tekkiva valdusõiguse puhul eeldab see, et asja omanik on ühtlasi valdajale valdusõigust andva lepingu pooleks (AÕS I komm (2014), § 83, p 3.2.2). Kuigi AÕS § 83 lg 3 järgi koosmõjus AÕS §-ga 93 võib vallasasja väljanõudeõiguse loovutamise teel omandamise korral esitada valdaja uuele omanikule vastuväiteid, mida ta võiks esitada loovutatud nõude suhtes, ei tulene asjaõigusseadusest asjaomast sätet kinnisasja võõrandamise puhuks. See, kas kostja I teadis kinnisasja võõrandamisest hagejale, ei oma tähtsust. Seltsingusuhtest tulenevad võimalikud nõuded tuleb kostjal I esitada Z vastu. Kostja I ja Z vahelist väidetavat seltsingusuhet ja sellest tulenevaid võimalikke nõudeid ringkonnakohus siinses asjas ei hinda.
9.2.Kinnisasja võõrandamisega ei läinud kostja I ja Z vaheline võimalik seltsinguleping hagejale üle. Samuti ei läinud seltsinguleping hagejale üle pelgalt seetõttu, et hageja võis seltsingulepingu olemasolust teada. Lepingu ülevõtmine eeldab hageja tahteavaldust. Kostja I ei ole tõendanud, et hageja oleks teinud tahteavalduse seltsingulepingust tulenevate kohustuste (VÕS § 175) või seltsingulepingu ülevõtmiseks (VÕS § 179). Kohustuse või lepingu ülevõtmise üle on hageja vaba otsustama ning kohustuse või lepingu ülevõtmata jätmist ei saa hagejale ette heita. Hageja ei ole oma õiguste teostamisel seega toiminud vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 ja VÕS § 6).
9.3.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja põhjenduse, nagu oleks kostjal I tulnud esitada seltsingulepingu tuvastamiseks vastuhagi. Maakohus leidis ise, et seltsingulepingu olemasolu ei ole vaja tuvastada. Otsus on selles osas vastuoluline (TsMS § 436 lg 1). Vajadusel oleks maakohus saanud seltsingulepingu olemasolu tuvastada ka ilma vastuhagi esitamata.
9.4.Maakohus märkis, et tõendatud ei ole seltsingu olemasolu kostja I ja kinnisasja omaniku ehk hageja vahel (II kd, tl 81, p 3), mitte kostja I ja Z vahel, nagu apellatsioonkaebuses leitakse. Kostja I ja Z vahelise võimaliku seltsingulepingu kohta märkis maakohus, et selle tuvastamiseks puudub vajadus. Hageja on õigesti esile toonud, et kostja I ei ole menetluses väitnud, nagu oleksid hageja ja kostja I sõlminud seltsingulepingu eraldiseisvalt kostja I ja Z vahel väidetavalt sõlmitud seltsingulepingust. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kostja I ja Z vahelise võimaliku seltsingulepingu täitmist kostja I poolt (s.o kostja I panused).
10.Kostja I ei ole esile toonud ka asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hageja on kostjaga I sõlminud kinnisasja kasutamiseks tasuta kasutamise lepingu või et hageja on üle võtnud kostja I ja Z vahel väidetavalt sõlmitud tasuta kasutamise lepingu.
10.1.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu poleks maakohus eitanud, et kostja I ja Z vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Maakohus on otsuses selgesõnaliselt märkinud, et tõendamist ei ole leidnud tasuta kasutamise lepingu olemasolu ega sõlmimine. See puudutas ka kostja I ja Z vahelist väidetavat tasuta kasutamise lepingut, sest maakohus leidis järgnevalt, et kohtu hinnangul oli Y’i ja hageja ema Z’i vahel traditsiooniline kooselu, kus on tavaline, et kasvatatakse ühiseid lapsi, tehakse kulutusi ja panuseid (II kd, tl 81–82, p 3 viimane lõik).
10.2.Kinnisasja võõrandamisega ei lähe üle ka tasuta kasutamise lepingud. VÕS § 291 rakendusala piirdub üksnes kinnisasja üürilepingutega. VÕS § 291 ei kohaldu kinnisasja tasuta
2-20-3595 kasutamise lepingutele (VÕS II komm (2019), § 291, p 3.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei oma tähtsust, kas Z kinnitas oma selgituses, et kostja I võib kinnisasjal paiknevas majas elada, kuni leiab endale uue elukoha (I kd, tl 95–99) ning selle kinnituse võimalik õiguslik järelm. Kostja I ja Z vaheline võimalik tasuta kasutamise leping ei läinud kinnisasja võõrandamisel hagejale üle.
11.Ka kostja I võimalik seltsingulepingust tulenev nõue Z vastu ei anna kostjale I alust keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest hagejale seni, kuni Z hüvitab kostjale I kinnisasjale tehtud kulutused (kostja I on märkinud, et tal on kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõue – II kd, tl 16, p 15). Kuivõrd maakohus ei ole kostja I asjaomast väidet otsuses käsitlenud, eksides TsMS § 442 lg 8 vastu, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.1.Võlgnik võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, sh on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Säte väljendab hea usu põhimõtet ning juhindub sellest, et isik käitub vastuolus hea usu põhimõttega, kui nõuab teiselt isikult kohustuse täitmist, ilma et ta täidaks oma kohustuse. Seda arvestades võiks kostjal I olla viidatud sätte alusel õigus keelduda kinnisasja hagejale väljaandmast, kui tal oleks hageja vastu kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamise nõue, mis on muutunud sissenõutavaks ja mis ei ole piisavalt tagatud (vt RKTKo 19.02.2014, 3-2-1-179-13, p 29). Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, kostja I ja Z vaheline võimalik seltsinguleping ei läinud kinnisasja võõrandamisega hagejale üle. Seega ei ole kostjal I hageja vastu kinnisasjaga seotud kulutuste hüvitamise nõuet, mis võimaldaks kostjal I keelduda kinnisasja valduse hagejale üleandmisest.
11.2.Kuigi hageja nõuab kinnisasja tema ja Z kaasvaldusesse, ei võimalda VÕS § 110 lg 1 kostjal I keelduda valduse väljaandmisest ka Z-le. Z õigus kinnisasja vallata tuleneb hageja ja Z vahelisest isikliku kasutusõiguse seadmise lepingust tekkinud õigussuhtest. Hagejal on Z ees kohustus täita isikliku kasutusõiguse lepingust tulenevad kohustused. Kostjal I on aga kohustus anda kinnisasja valdus üle hagejale. VÕS § 110 lg 1 alusel peaks kostjal I olema kinnisasja valduse hagejale üleandmisest keeldumiseks sissenõutavaks muutunud ja piisavalt tagamata nõue hageja vastu. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja I kohtumenetluses esile toonud. Samuti ei saaks pidada kostja I võimalikku rahalist nõuet Z vastu kinnisasja valduse hagejale üleandmise nõudega piisavalt seotuks hea usu põhimõttest tulenevalt. Kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et Z võõrandas kinnisasja hagejale eesmärgiga vältida kostjale I väidetava rahalise nõude täitmist ning võtta kostjalt I võimalus keelduda kinnisasja välja andmast põhjusel, et Z ei ole hüvitanud talle kinnisasjaga seotud kulutusi. Olukorras, kus kostja I kasutab ilma õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja, ei ole kostjal I õigust jätkata ebaseaduslikku valdust tuginedes sellele, et kinnisasja endine omanik on jätnud oma rahalise kohustuse kostjale I täitmata.
12.Maakohus on jätnud otsuses käsitlemata ka kostja I väite selle kohta, et kostjal I on hageja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuna hageja lülitas kinnisasjal 09.10.2020 õigusvastaselt välja vee ja elektri (II kd, tl 16–16 pöördel, p-d 16–30). Kuna maakohus eksis TsMS § 442 lg 8 vastu, täiendab ringkonnakohus ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
2-20-3595
12.1.Vee- ja elektrivarustuse katkestamine ei ole õiguslikult käsitatav omandi- ega valdusõiguse rikkumisena. Omandiõiguse rikkumine saab eelkõige seisneda asja hävimise põhjustamises või asja kahjustamises ning see saaks kaasa tuua üksnes varalise kahju tekkimise (VÕS § 132 lg 1). Valdusõiguse rikkumine saaks seisneda kostja I takistamises teostada asja üle tegelikku võimu, samuti asja äravõtmise katses või ähvarduses, kui on alust karta selle täideviimist (AÕS § 40 lg 3). Arvestades omandi- ja valdusõiguse rikkumise sisu, ei ole vee ja elektri väljalülitamine õiguslikult käsitatav omandi- ega valdusõiguse rikkumisena.
12.2.Kuigi kostja I ei ole esile toonud, millist isiklikku õigust hageja rikkus, ei saa vee- ja elektrivarustuse katkestamine õiguslikult olla käsitatav ka isikliku õiguse rikkumisena (VÕS § 1046 esimene lause). Sealhulgas ei ole hageja rikkunud kostja I kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Mõjutused, mis halvendavad elukvaliteeti kodus, ei ole põhiseaduse §-ga 33 aga kaitstavad. Majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus ja elektrituruseadus ei kohaldu hageja ja kostja I vahelises suhtes.
12.3.Eelnevast tulenevalt on kostja I mittevaralise kahju hüvitamise nõue õiguslikult põhjendamatu ning kostjal I ei ole ka VÕS § 110 lg-st 1 tulenevat vastuväidet hageja nõudele. Seejuures ei ole kostja I isegi esile toonud, milles väidetav mittevaraline kahju täpsemalt seisnes.
13.Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka juhul, kui kostjal I oleks õigus keelduda kinnisasja valduse üleandmisest, ei annaks see alust jätta hagi rahuldamata. Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.
14.Eelnevast tulenevalt jääb kostja I apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda.
16.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohtul tuleb riigi õigusabi seaduse § 25 lg 1 järgi määrata kindlaks ka riigi õigusabi saaja kohustus hüvitada riigile advokaadile määratud tasu ja kulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.