Eesti Maahaldus OÜ hagi K. K. vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
48 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Maahaldus OÜ (registrikood 14152469; asukoht Turu tn 34b, 51004 Tartu) Hageja esindaja vandeadvokaat K. L. Kostja K. K. (isikukood XXX; elukoht XXX) Kostja esindaja vandeadvokaat E. S. Kostja esindaja advokaat G. R.
Kohtuistungi toimumise aeg
11.11.2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi osaliselt.
Mõista K. K. Eesti Maahaldus OÜ kasuks välja 27 500 eurot.
Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Eesti Maahaldus OÜ esitas 04.05.2021 Tartu Maakohtule hagi K. K. vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 48 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli kostja XX.XX.XXXX – XX.XX.XXXX hageja juhatuse liige. Kostja sõlmis juhatuse liikmena 01.08.2020 sõiduauto müügilepingu, mille poolteks on Eesti Maahalduse OÜ, keda esindab juhatuse liige K. K, ja K. K. Lepingu kohaselt võõrandas hageja kostjale sõiduauto XXX registreerimismärgiga XXX. Kostja sõlmis lepingu hageja osaniku H. K. teadmata ja nõusolekuta. Hageja ainuosanik ja praegune juhatuse liige sai lepingu sõlmimisest teada pärast juhatuse liikmeks saamist. Sõiduauto müügihind on vastavalt lepingule 12 000 eurot ning kostja ei ole nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõudis sõiduauto tagastamist, kostja ei ole seda teinud. Hageja leiab, et müügileping on ÄS § 181 lg 3 kohaselt tühine. Tegemist ei ole osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel tehtud tehinguga. Sõidukite ost ja müük ei olnud 2019.-2020. aastatel oluline hageja äritegevuse osa. Ainuke sõiduk, mis on nendel aastatel müüdud, on vaidlusalune sõiduauto. Hageja ostis sõidukeid XXX, kuid see ei olnud hageja äriliste eesmärkide saavutamiseks, vaid lähtus XXX ning kostja huvidest. Vaidlusalune tehing ei ole sõlmitud turuhinna alusel. Hageja kiitis sõiduauto käsutustehingu heaks ning leidis, et kostja on VÕS § 1037 lg-te 1 ja 2 (või alternatiivselt VÕS § 1043) järgi kohustatud hüvitama hagejale sõiduauto hariliku väärtuse. 2017. aastal oli sõiduauto soodushind 93 999 eurot ning sõiduki praegune väärtus on 47 000 – 49 000 eurot. Hageja ei ole kiitnud heaks kostja ja I. V. vahel sõlmitud müügilepingus sisalduvat sõiduki müügihinda. Hageja nõude tasaarvestuseks puudub alus, kostjal ei ole hageja vastu nõuet. Hageja raamatupidamises ei ole andmeid 12 000 euro sularaha kassasse tasumise kohta. Asjaolu, et hageja andis väidetavalt kolmandale isikule sularahas laenu 20 000 eurot, ei tõenda kostja poolt sõiduauto eest tasumist. Kostja esitatud 02.08.2020 laenuleping on näilik, tegelikult ei ole XXX laenusumma üleandmist toimunud. Kolmandatele isikutele laenu andmine väljub hageja igapäevasest majandustegevusest. XXX kinnitas sõiduauto omaniku vahetusel, et ta on hagejalt sõiduki ostuhinna kätte saanud, osaühing ei ole saatnud hagejale meeldetuletust ostuhinna tasumiseks. XXX 10.10.2019 arve nr XXX kohaselt on hageja tasunud sõiduauto eest sularahas. Kostja ja H. K. ei sõlminud lahutuse käigus kokkulepet sõidukite omandi kohta.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt omandas hageja sõiduauto 20.11.2019 XXX hinnaga 24 000 eurot. Sõiduauto võõrandamise hetkel olid K. K. ning H. K. omavahel abielus ning tegemist oli ühe abikaasa ettevõttelt sõiduauto võõrandamisega teise abikaasa ettevõttele. Kuigi hageja ei tasunud ostuhinda, kinnitas XXX Transpordiametis, et on ostuhinna kätte saanud. Hageja ei ole siiani sõiduauto 20.11.2019 omandamise eest ostuhinda tasunud ning XXX loovutas enda nõude hageja vastu K. K.
2/8
01.08.2020 võõrandas hageja sõiduauto kostjale. Kostjal oli praktikas õigus teha hageja ettevõttes igasuguseid tehinguid, sisuliselt viis kostja läbi hageja äritegevust nii juhatuse liikmeks olemise ajal kui enne seda. Seega ei saa kostja tehtud tehinguid pidada tühiseks ÄS § 181 lg 3 alusel. Lisaks oli masinate ost-müük osa hageja äritegevusest. Hageja ostis 2019. aastal XXX käest edasimüümise eesmärgil vähemalt X sõidukit ning 20.10.2020 XXX käest ühe sõiduki. Sõiduauto võõrandati turuhinnaga ning hageja osaniku H. K. teadmisel ja nõusolekul. 22.06.2020 jõustus kostja ja H. K. lahutus. Lahutuse käigus sõlmisid XXX ja kostja kokkuleppe, millega hageja omanik XXX sai endale sõiduki XXX ning kostjale jäi käesoleva vaidluse keskmeks olev sõiduauto, mille eest kostja kohustus tasuma 12 000 eurot. Sõiduki müügilepingul ei ole seadusest tulenevat vorminõuet, seega võib ÄS § 181 lg 3 nõutud nõusolek olla antud ka suuliselt. Kostja ja XXX ei vormistanud osaniku nõusolekuid mitte kunagi kirjalikult. K. K. tasus sõiduauto eest sularahas hageja kassasse 12 000 eurot ning koostas kassaorderi, mis peab olema olemas hageja raamatupidamises. 02.08.2020 sõlmis kostja hageja nimel XXX laenulepingu, millega hageja andis XXX sularahas laenu 20 000 eurot tähtajaga 02.08.2030. Laenuna antud sularahast 12 000 eurot pärines sõiduauto eest tasutud summast, 8000 eurot oli kostja isiklik sularaha. Seega on kostja tasunud sõiduauto eest kokku 20 000 eurot. Kostja leidis, et sõiduki turuhind on 26 800 – 36 400 eurot ning sellest tuleb maha arvestada sõiduautole tehtud kulutused 1876,98 eurot. Kostja esitas 03.11.2021 tasaarvestusavalduse ning teatas, et tasaarvestab hageja nõude enda nõudega. Kostjal on hageja vastu järgmised nõuded: • XXX omandatud nõue summas 24 000 eurot ja viivis 3750,58 eurot; • sõiduauto eest sularahas tasutud 12 000 eurot ja viivis 483,95 eurot. Kokku on kostjal hageja vastu nõue 40 234,53 eurot.
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
3.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: • hageja ainuosanik on alates 15.11.2016 olnud XXX(dtl 8); • kostja oli 11.05.2020 kuni 06.08.2020 hageja juhatuse liige (dtl 8); • kostja müüs hageja esindajana 01.08.2020 müügilepinguga endale sõiduauto XXX registreerimismärgiga XXX (dtl 10). Hageja nõuab kostjalt sõiduki hinna 48 000 euro hüvitamist.
4.Kohus märgib selguse huvides, et hagiavaldusele lisatud müügilepingu kohaselt müüs hageja kostjale sõiduauto numbrimärgiga XXX, VIN-koodiga XXX. Sellise numbrimärgiga sõidukit praegu registrisse kantud ei ole. VIN-koodiga XXX sõiduk on registris numbrimärgiga XXX. Numbrimärk võib muutuda, kuid VIN-kood on igal sõidukil unikaalne. Lisaks on registrist näha, et sõidukile on 26.10.2022 väljastatud uus numbrimärk. Seega loeb kohus, et hageja nõue on esitatud seoses sõidukiga registreerimismärgiga XXX.
3/8
5.ÄS § 181 lg 3 kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Käesoleval juhul on sõiduki müügileping sõlmitud osaühingu ja selle juhatuse liikme K. K. vahel. Tehingu kehtivuse eelduseks on üks kahest asjaolust: • tehinguga oli nõus ainuosanik; • sõiduki võõrandamine oli osa igapäevasest majandustegevusest ning sõiduki müügihinnaks oli selle turuhind.
6.Riigikohus on 26. septembri 2015. a otsuses nr 3-2-1-74-15 p 13 kokkuvõtvalt selgitanud, et osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord ja osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul, koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel või erandina kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata. ÄS § 181 lg 3 ei eelda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Hagejal on nii praegu kui oli sõiduki võõrandamise hetkel ainult üks osanik. XXX ei pidanud otsuse tegemiseks kutsuma kokku osanike koosolekut või kuulutama välja kirjalikku hääletamist. ÄS § 173 lg 6 sätestab ainuosaniku otsuse ainukese formaalse nõudena, et otsus tuleb vormistada kirjalikult, allkirjastada ning selles tuleb märkida otsuse tegemise aeg. Poolte vande all antud ütluste kohaselt ei ole XXX andnud enne tehingu tegemist selleks kirjalikku nõusolekut. Kostja ütluste järgi anti nõusolek suuliselt ning hageja eitab üldse nõusoleku andmist (dtl 102-121).
7.Lisaks on Riigikohus välja toonud, et osanike nõusolek võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka hiljem heakskiiduna TsÜS § 111 lg 1 teise lause mõttes (Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p-d 16-17). TsÜS § 114 lg 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema poolt eseme käsutamine kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse heaks. TsÜS § 111 lg 2 sätestab, et kui tehingu jaoks on seaduses ette nähtud teatud vorm, peab nõusolek tehingu tegemiseks olema antud samas vormis. Kostja on ekslikult asunud seisukohale, et kuna sõiduki müügi jaoks ei ole seaduses kohustuslikku vormi ette nähtud, võib ka heakskiit olla suuline. TsÜS § 111 lg 2 mõtte järgimiseks peab vorminõude puhul lähtuma sellest tehingu tegemiseks antavast nõusolekust, mida hilisem heakskiit asendab. Oluline ei ole ainult see, millises vormis on tehing. Oluline on ka see, millises vormis pidi olema antud algne nõusolek tehingu tegemiseks. Kuivõrd esialgse nõusoleku andmisel nägi ÄS § 173 lg 6 ette kohustusliku kirjaliku vormi, pidi ka nõusolek olema antud kirjalikult. Isegi kui on õige kostja väide, et selliseid nõusolekuid ei vormistatud mitte kunagi kirjalikult, ei saa poolte käitumine muuta seadusest tulenevat vorminõuet. Hageja seaduslik esindaja ja kostja võisid abikaasadena seaduses sätestatud vorminõuet eirata, kuni mõlemad sellise asjakorraldusega nõus olid. Vaidluse tekkides tuleb lähtuda seaduses nõutust. Tegemist ei ole olukorraga, kus pooltel oleks võimalik tehingu vormi valida. Hageja osanik ei saanud 01.08.2020 tehingut hiljem suuliselt heaks kiita. Kohus ei analüüsi suulise nõusoleku olemasolu või puudumist, s.h kostja ja H. K. lahutuse ajal sõlmitud kokkuleppeid. 4/8
8.ÄS § 181 lg 3 järgi ei ole juhatuse nõusolekut vaja tehingule, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Kostja väitel oli sõiduki võõrandamine osa igapäevasest majandustegevusest ning sõiduki müügihinnaks oli selle turuhind. Hageja väitel omandas ta 2019. a oktoobris ja detsembris XXX kokku X sõidukit ning on praeguseni kõigi nimetatud sõidukite omanik (dtl 162-165). Lisaks ostis ta XXX vaidlusaluse sõiduki (tl 36). Hageja müüs 2019.-2020. aastal ainult vaidlusaluse sõiduki. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukeid müüdi või osteti rohkem või et hageja tegeles muuhulgas sõidukite müügiga. Äriregistri järgi oli vaidlusaluse sõiduki müümise ajal hageja põhitegevusalaks „metsamajandust abistavad tegevused“. Seega ei saa eeldada, et sõidukite müük oleks osa hageja igapäevasest majandustegevusest. Kostja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei müünud XXX hagejale vaidlusalust sõidukit selle pärast, et hagejale kui äriühingule oleks sõidukit vaja olnud (dtl 112). Mitte ühestki seisukohast ei nähtu, et hageja oleks sõiduki 01.08.2020 müünud selle pärast, et äriühingul seda enam vaja ei läinud või näiteks selle pärast, et hageja oleks soovinud sellelt kasumit teenida. Kostja väitel oli sõiduki müük osa tema ja H. K. vahel lahutuse käigus sõlmitud kokkuleppest. Kostja ja hageja seadusliku esindaja lahutusest tekkinud kohustuste täitmine ei saa eelduslikult olla osa hageja kui osaühingu majandustegevusest. Seega ei ole ka sõiduki müük (ega olnud ka ost) osa hageja igapäevasest majandustegevusest. Selliseid tehingud saab teha üksnes osaniku kirjalikul nõusolekul. Lisaks igapäevase majandustegevuse piiridesse mahtumisele peaks kostja tõendama, et sõiduki müügihind 12 000 eurot oli sellel hetkel sõiduki turuhind. Hageja väitel oli sõiduki müügihind 2017. aastal 93 999 eurot (dtl 64-68) ega saa juba seetõttu olla 12 000 eurot. Asjatundja M. O. 30.06.2021 antud hinnangu kohaselt võiks antud sõiduki hind jääda vahemikku 47 000 eurot kuni 49 000 eurot (dtl 70-71). Kostja esitatud 01.06.2021 vastusele lisatud tõendite kohaselt oli sõiduki väärtus 26 800 eurot kuni 36 400 eurot (dtl 42-47). Kohtu määratud ekspert T. K. leidis, et hindamise hetkel 31.05.2022 on sõiduki maksimaalne turuhind 27 000 eurot (dtl 197-217). Ekspert ei suutnud hinnata turuväärtust seisuga 01.08.2020. Kohtu määratud ekspert R. R. leidis, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtus seisuga 28.02.2021 oli orienteeruvalt 27 500 eurot (dtl 290-326). Ei ole tõendatud, et kostja müüs sõiduki turuhinnaga. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et 01.08.2020 oli sõiduki hind mitte rohkem kui 12 000 eurot. Seega ei ole ÄS § 181 lg 3 teises lauses nimetatud eeldused täidetud. Kuna kostjal ei olnud 01.08.2020 müügilepingu sõlmimiseks hageja osaniku kirjalikku nõusolekut, loeb kohus ÄS § 181 lg 3 alusel vaidlusaluse tehingu tühiseks. Hageja jäi ka pärast 01.08.2020 müügilepingut vaidlusaluse sõiduki omanikuks, omandiõigus ei läinud kostjale üle.
9.Menetluse kestel selgus, et kostja müüs vaidlusaluse sõiduki 28.02.2021 I. V. hinnaga 12 000 eurot (dtl 253). Kuna sõiduki omanik oli sel ajal hageja ning kostjal ei olnud volitusi hageja nimel tehinguid teha, võiks tehing olla TsÜS § 129 lg 1 kohaselt tühine. Hageja on pärast hagiavalduse esitamist selgelt teatanud, et kiidab kostja poolse käsutustehingu heaks (dtl 235). Hageja lisas 17.10.2022, et ta ei ole kiitnud heaks kostja ja I. V. vahel sõlmitud müügilepingus sisalduvat sõiduki müügihinda ning soovib lähtuda sõiduki turuväärtusest sõiduki käsutamise hetkel.
5/8
Seega on kostja poolt 28.02.2021 sõlmitud müügileping tulenevalt TsÜS § 114 lg-st 2 kehtiv hoolimata sellest, et kostjal ei olnud hagejale kuuluva sõiduki müümise õigust. I. V. on saanud sõiduki omanikuks. Tehingu sõlmimise tagajärjel tekib hagejal kostja vastu hüvitise nõudmise õigus VÕS § 1037 lg 2 alusel, hagejal on õigus nõuda kostjalt sõiduki hariliku väärtuse hüvitamist.
10.Saadu hariliku väärtuse määramiseks sisaldab erinormi lg 3. VÕS § 1037 lg 3 sätestab, et harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. Seega peaks kohus lugema sõiduki väärtuseks müügilepingus nimetatud hinna 12 000 eurot. Hageja võib tõendada, et eseme turuhind oli kokkulepitud tasust suurem ning kostja võib vastupidiselt tõendada, et eseme turuhind oli kokkulepitud tasust väiksem. Kohtul tuleb tõenditest lähtuvalt määrata hind selle hetke seisuga, kui hageja kaotas sõiduki omandiõiguse, s.t 28.02.2021. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leiab käesoleva otsuse punktis 8 nimetatud tõendeid arvestades, et vaidlusaluse sõiduki turuhind võis 28.02.2021 olla 27 500 eurot. Ekspertide R. R. ja T. K. hinnangud sõiduki väärtuse kohta on omavahel kooskõlas. T. K. on oma hinnangu andmiseks vaadanud üle konkreetse sõiduauto ja hinnanud just selle auto seisukorda. R. R. ei ole küll sõidukit näinud, kuid ta on oma hinnangu andmisel lähtunud kõigist toimikus olevates dokumentidest. Seega on R. R. muuhulgas vaadanud ka T. K. ekspertiisile lisatud fotosid. Kohus peab neid arvamusi usaldusväärseteks. Ekspertide nimetatud hinnale viitab ka kostja 01.06.2021 esitatud auto24.ee väljavõte. Ainuke teistsugusele hinnale viitav tõend on hageja esitatud asjatundja M. O. hinnang. Samas on ka selle asjatundja hinnangus viidatud, et antud sõidukeid on XXX turul X sõidukit ning hinnad alates 28 000 eurost kuni 52 000 euroni sõltuvalt väljalaskeaastast ning läbisõidust. Asjatundja hinnangust ei nähtu, miks on tema arvates konkreetne sõiduk just kõrgemas hinnaklassis. Sõiduki eest 2017. aastal makstud hind ei näita tema väärtust 2021. aastal. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 1037 lg 2 alusel hüvitist summas 27 500 eurot.
11.Kostja on viidanud sellele, et hageja nõuet peaks vähendama sõidukile tehtud remondikulude võrra. Kostja on 12.08.2020 tasunud sõiduki remondikulude eest 1876,98 eurot (dtl 48). Kohus on leidnud, et 01.08.2020 sõlmitud müügileping on tühine ja järelikult oli hageja kulutuste tegemise ajal sõiduki omanik. Poolte ütluste kohaselt oli kostja sõiduki valdaja. Kostja nõue võiks tuleneda AÕS § 88 lg-st 1, mis sätestab, et valdaja võib nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1042. Samas on paragrahvi kohaldamise eelduseks vindikatsiooniolukorra esinemine. Käesoleval juhul ei ole hageja vindikatsiooni nõuet esitanud. Poolte kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli sõiduk kostja ja H. K. kokkuleppel põhiliselt kostja kasutuses. Kui asja
6/8
suhtes tehakse kulutusi ajal, mil valdaja valdab asja õiguslikul alusel (st seadusliku valdajana), on nõuete esitamine § 88 alusel välistatud. Kostja ei ole viidanud sellele, et ta oleks sõidukit remontides tegutsenud hageja huvides. Hageja ei ole alates 01.08.2020 saanud sõidukit kasutada. Seega ei ole kostjal alust nõuda hagejalt remondikulude hüvitamist näiteks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja teada oli tema kulutusi tehes sõiduki omanik, s.t ta ei soovinud teha midagi hageja heaks. Hageja ei ole sõiduki remondikulude tõttu rikastunud, autot kasutas kostja. Kostjal ei ole sellises olukorras hageja vastu remondikulude hüvitamise nõuet ning kohus ei saa selle võrra hageja nõuet vähendada.
12.Kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja väitel on tal hageja vastu järgmised nõuded: • sõiduauto eest sularahas tasutud 12 000 eurot ja viivis 483,95 eurot; • XXX omandatud nõue summas 24 000 eurot ja viivis 3750,58 eurot.
13.Kostja väitel tasus ta hagejale sõiduauto eest sularahas 12 000 eurot. Kostja on oma väite tõendamiseks esitanud kassa sissetuleku orderi (dtl 56). Hageja seadusliku esindaja H. K. väitel ei ole hageja seda raha saanud. XXX selgitas kohtuistungil vande all, et tema ei ole kassa sissetuleku orderit näinud, order on vormistatud tagant järele ning seda ei ole deklareeritud ka maksuametile (dtl 108). Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei ole kostja tegelikult sularaha hagejale üle andnud, vaid andis hagejale mõeldud sularaha M. K. (dtl 114). Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud XXX (esindaja M. K.) ja hageja vahel 02.08.2020 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt hageja annab teisele lepingupoolele laenu 20 000 eurot. Lepingu kohaselt toimub laenusumma üleandmine sularahas ühe kalendripäeva jooksul alates lepingu allakirjutamise päevast (dtl 39). Hageja vastuväite kohaselt ei ole XXX aastaid olnud äritegevust (dtl 72-85). Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud hagejale sularaha üleandmist. Kassa sissetuleku orderile on kostja alla kirjutanud nii sularaha üleandja kui vastuvõtjana. Kohus ei pea sellises olukorras kostja allkirjastatud orderit usaldusväärseks. Kostja kinnitas vande all, et sõiduki eest makstud sularaha ei ole tegelikult hageja käsutusse jõudnud, vaid ta andis selle edasi M. K. Seega on kostja ise kinnitanud, et sularaha sissetuleku order on formaalne ning selle alusel hageja kassasse raha ei jõudnud. Kostja ütlustest nähtuvalt ei ole selge, miks ta otsustas M. K. laenu anda just hageja, mitte enda nimel. Kostja selgituse muudab ebausutavaks ka see, et ta pidi hagejale tasuma 12 000 eurot, kuid M. K. sai hageja nimel sõlmitud laenulepinguga 20 000 eurot. Kostja ütlustest tuleks järeldada, et kostja maksis hagejale sõiduauto eest 12 000 eurot ning vormistas selle kohta orderi, kuid samal hetkel andis kostja väidetavalt hagejale M. K. edasi andmiseks 8000 eurot ilma sularaha maksmise orderit või mingit muud dokumenti vormistamata. Seega andis kostja justkui hagejale 8000 eurot ilma laenulepingut vms dokumenti vormistamata. Kohus ei pea ka seda eluliselt usutavaks. Kohus leiab, et kui kostja liigutab endale kuuluvate või temaga seotud äriühingute vahel sularaha, tuleb tal võtta ka risk, et vaidluse korral ei ole sularaha üleandmine tõendatud. Samasugust riski kannab ka olukord, kus kostja maksab juhatuse liikmena hagejale mingi asja eest sularahas. Käesolevas asjas ei loe kohus tõendatuks, et kostja on vaidlusaluse sõiduki eest tasunud ning tal on tekkinud hageja vastu sellel alusel nõue. 7/8
14.Kostja on välja toonud, et tal on hageja vastu nõue summas 24 000 eurot. Nõude aluseks on asjaolu, et hageja ei tasunud sõiduautot 20.11.2019 omandades XXX 24 000 eurot. Saarte Tamm OÜ on loovutanud nõude kostjale (dtl 41). XXX on 20.11.2019 Transpordiameti e-teeninduses omaniku vahetust taotledes kinnitanud ka seda, et ta on ostjalt ostuhinna kätte saanud (dtl 36). Müügilepingu lõpus on tekst: „kui soovite anda kinnituse raha kättesaamise kohta, siis vajutage nupule „Edasi“. Kui Te ei ole veel raha kätte saanud, andke kinnitus siis, kui teine osapool on oma kohustused täitnud.“ Kohtu arvates muudab Transpordiameti e-teeninduses raha saamise kohta kinnituse andmine poolte tõendamiskoormist. Tavapäraselt peaks ostja tõendama, et ta on müügilepingu järgi raha tasunud. Kui müüja on oma allkirjaga kinnitanud raha saamist, peab ta vastupidise väitmiseks tõendama, et ta ei ole tegelikult seda raha saanud. Kostja ei ole seda mitte millegagi tõendanud. Seega ei ole kostja ka tõendanud, et ta oleks hageja vastu tulenevalt 20.11.2019 sõlmitud müügilepingust nõue. Kostja ei ole tõendanud kummagi tema poolt nimetatud nõude kohta, et tal oleks hageja vastu tasaarvestatav nõue. Kohtul ei ole alust hageja kasuks välja mõistetavat summat tasaarvestuse tõttu vähendada.
15.Kohus loeb kõik eelpool viitamata tõendid asjakohatuteks.
16.Menetluskulud TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas menetluses rahuldab kohus hagi osaliselt, s.o 57% ulatuses. Kohus leiab, et kuivõrd sõiduki turuväärtuse määramine tagant järele on hinnanguline, ei ole õige jaotada menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kumbki pooltest on kandnud ekspertiisi kulu. Seejuures tasus hageja teise ekspertiisi eest ja teise eksperdi nimetatud hind sõiduki arvatavat hinda ei muutnud. Kummalgi poolel on olnud esindaja. Kostja menetluskulud on suuremad kui hagejal, kuid hagi rahuldamise ulatust arvestades tulekski üle poole menetluskuludest jätta kostja kanda. Lisaks on kohtus olnud või on pooleli palju kohtuvaidluseid, millega on seotud K. K, XXX ning neile kuuluvad äriühingud. Kohus leiab eeltoodu alusel, et menetluskulud on mõistlik jätta poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.