2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja tähtaegselt esitanud, seega puuduvad kostja kasuks väljamõistetavad menetluskulud.
3.Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostja esindajale. Edasikaebe kord Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
1.Hageja on 17.02.2021 esitanud kohtusse hagi kostja vastu võlgnevuse 3527,35 euro väljamõistmiseks, st hageja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni 5.01.2021 otsuse nr 4-1/3147/20 osas, milles töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude kostja vastu (I kd tl 1-3).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1.04.2018 kirjaliku töölepingu (I kd tl 4-5), mille kohaselt asus kostja tööle metsa väljaveoautojuhi töökohale. Kostja põhipalgaks oli 1000 eurot neto. Ühtlasi leppisid hageja ja kostja kokku, et kostja võib võtta hageja kütusekaardiga kütust, kui ta sellest hagejale teada annab ja hageja võtab selle kostja palgast maha.
3.Veebruaris 2020 muutus kostja käitumine selliseks, et ta ei tulnud sellel ajal välja, kui oli vaja metsaveoteenust osutada, kuid hoolimata erimeelsust jätkus kostja töösuhe hageja juures. Mais 2020 mais tekkisid kostjaga järjekordsed probleemid ja kuna hageja lepingupartnerid ilmutasid tellitud tööde täitmata jätmise pärast rahulolematust tegi hageja 13.05.2020 kostjale kirjaliku hoiatuse, milles teatas kostja vabastamisest alates 1.06.2020. Kostja lubas ennast parandada, mistõttu hageja, andis kostjale võimaluse jätkata töötamist hageja juures. Kostja oli 11.07.2020-5.08.2020 puhkusel ja puhkusetasu maksti kostja koos palgaga. Pärast puhkuse lõppu olid kostjal ja hageja järjekordselt erimeelsused ja kostja ei nõustunud tööle tulema. Hageja pakkus 9.08.2020 kostjale viimane kord võimalust, et kostja tuleks 10.08.2020 tööle, kuid kostja teatas, et teda on töölt vabastatud (koondatud), millest tulenevalt tema tööle ei tule. Kostjale anti seepeale teada, et töövahendi (metsaveoauto) võtmed, kütusekaardid ja telefon tööandja tuleb tagasi anda hiljemalt 10.08.2020. Kostja andis 10.08.2020 hageja lepingupartnerile üle hageja lepingupartneri auto, hageja kütusekaardid ja hageja mobiiltelefoni.
4.Kostja esitas 26.11.2020 esitas kostja töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus muuta töölepingu lõpetamise alust ja hüvitada maksmata summad. Hageja avastas töövaidluskomisjonile materjalide kokku panekul, et kostja oli tarbinud kütust oma tarbeks. Kostja ei olnud sellest hagejat teavitanud, mistõttu ei teadnud hageja kostja võetud kütuse eest mahaarvestust teha. Hageja esitas 15.12.2020 töövaidluskomisjonile vastunõude, milles nõudis kostjalt alusetult saadu välja mõistmist summas 2966,47 eurot. Töövaidluskomisjoni 19.01.2021 otsusega (I kd tl 6-9) rahuldati kostja nõue osaliselt. Töövaidluskomisjon luges töölepingu lõpetatuks poolte kokkuleppel ja hagejalt kostja kasuks välja 1368 eurot töötasu ja 1500 eurot puhkusetasu hüvitisena. Hageja nõue summas 2966,47 eurot jäeti rahuldamata.
5.Hageja märgib kokkuvõtlikult, et esitab hagi, mis hõlmab töövaidluskomisjoni otsuse punkte, milles töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja vastunõude mõista kostjalt tasaarvestusena kostja isiklikuks tarbimiseks võetud kütuse hüvitisena 2966,47 eurot ja jättis selle kostja nõudest maha arvestamata. Kuigi hageja küsis esmalt töövaidluskomisjonis hüvitisena 2966,46 eurot, täpsustab hageja nõuet hagimenetluses. Hagiavalduse koostamisel vaatas hageja kõik arved üle ja märkas, et esialgselt märgitud summa ei ole õige. Töövaidluskomisjonile esitatud esialgsed arvutused olid ebatäpsed. Hageja on koondanud kõik summad ühtsesse tabelisse (I kd tl 10), millest on näha, et kostja kasutas oma tarbeks kütust 3527,35 euro eest. Seetõttu on hageja nõue kostja vastu 3527,35 eurot.
6.Hageja leiab, et kostja on omavoliliselt kasutanud hageja kütusekaarte enda isikliku sõiduauto kütuse tankimiseks. Kostja töövaidluskomisjonis antud selgituste kohaselt oli neil hagejaga töölepingu sõlmimisel kokkulepe, et kuna veok asus Raplas, võis kostja tööle ja tagasi sõitmiseks tankida oma sõidukit hageja kütusekaardiga. See oli üks töölepingu ja töötasu sõlmimise kokkuleppe osa, kuna avaldaja elas kaugel. Hageja on toob välja, et kostja esitas töövaidluskomisjoni istungil teadlikult valeväiteid. Hageja selgitab, et pooltevahelises töölepingus ei ole sellist kokkulepet märgitud. Hageja märgib, et see ei saa ka nii olla, kuna tegemist on erisoodustusega tulumaksuseaduse
§ 48 lg 4 tähenduses. Seega oleks hageja sellise kokkuleppe tegemisel pidanud kostja võetud kütusest saadud soodustuse osa erisoodustusena deklareerima ja sellelt maksud tasuma. Kuna hageja ei teadnud, et kostja tema kütusekaarte isiklikuks otstarbeks kasutab, ei ole hageja kütuse kostja kütuse võtmist erisoodustusena deklareerinud ja selle eest makse tasunud. Hageja ja kostja olid kokku leppinud, et kostja võib kasutada kütusekaarti, kui teavitab hagejat kütuse oma tarbeks kasutamisest. Sellisel juhul arvestab hageja kasutatud kütuse kostja töötasust maha. Muul juhul ei olnud kütuse tankimine isiklikuks otstarbeks lubatud. Samasugune kokkulepe on kõikide juhtidega. Kuna kostja ei teavitanud hagejat kütuse võtmisest kordagi, ei osanud hageja arvata, et kostja kasutab hageja vara ebaausalt.
7.Kostja tõi töövaidluskomisjoni istungil välja, et hageja seaduslikule esindajale Margusele tuleb igakord sõnum mobiilile, kui keegi hageja kütusekaarti kasutab. See väide on täielikult vale. Kuna hageja seaduslik esindaja ei saanud töövaidluskomisjonis toimunud istungist osa võtta ja hagejat esindas lepinguline esindaja, kes hageja seadusliku esindajaga ühendust ei saanud, siis ei olnud hageja lepingulisel esindajal kostja välja mõeldud tõele mittevastavat väidet ümber lükata. Hageja selgitab, et temal puudub võimalus saada SMS teel teavet selle kohta, et ettevõtte kütusekaardiga on tangitud. Hageja saab tankimise andmeid vaadata, kui logib kütusemüüja iseteeninduskeskkonda. Seetõttu ei saanud hageja selle kohta sõnumit, et kostja või keegi teine hageja töötajatest on kütust tankinud.
8.Hageja lepinguline esindaja selgitas töövaidluskomisjoni istungil, et kostja tankimised ei paista arvete maksmisel silma, kuna kütuse kogused, mida kostja tankis, on võrreldes igakuise kütuse kuluga märkamatud. Hageja selgitab, et hagiavaldusele lisatud tabelist (I kd tl 11) on selgelt näha, kuivõrd väike on kostja isiklikuks tarbimiseks võetud võrreldes hageja tavapärase kütusekuluga. Hageja igakuine kütusekulu ületab reeglina 10 000 liitrit kuus ja arvete kogusumma on reeglina üle 12 000 euro kuus. Kostja tarbis kütust kuni 150 euro eest, kuid enamjaolt jäi kostja tarbitud kütuse kulu alla 100 euro kuus. Hageja ei saanud märgata arvetel vähem, kui 2% erinevust. Hageja ei osanud ka oodata kostja ebaausat käitumist, mistõttu hageja ei kontrollinud kütusearveid varem.
9.Töövaidluskomisjon on toonud välja, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta oleks varem kütusekaardi kasutamist isiklikult otstarbel keelanud või sellele tähelepanu juhtinud, et kütusekulu tuleb tagastada. VÕS § 25 lg 1 järgi tuleb pooltel kinni pidada tavast ja praktikast, mis nendevahelises lepingulises suhtes on välja kujunenud. Komisjon leidis, et juhul kui töölepingu sõlmimisel kütusekaardi kasutamist kokku ei lepitud, oli poole vahelises töösuhtes kujunenud tavaks, et avaldaja kasutab tööandja kütusekaarti mh oma sõidu tankimiseks, et sõita Raplasse, kus asus veok, millega avaldaja tegi tööd. Hageja on seisukohal, et poolte vahel ei ole välja kujunenud tava nagu kostja võiks hageja kütusekaarte enda tarbeks selle eest maksmata kasutada. Samuti ei ole välja kujunenud tava, et hageja ja kostja hoiavad teadlikult kõrvale maksude maksmisest. Hageja on eelnvalt välja toonud, et hageja kasutas igakuiselt kütust sellistes kogustes, et mõne protsendine lisakulu jäi hagejale märkamata. Hageja on seni enda töötajaid usaldanud, kuid tal tekkis kahtlus kostja aususes, kui kostja väitis komisjonile, et ta sai töölepingu lõppemisest teada alles oktoobri lõpus. Ometi oli kostja andnud juba augustis ära kõik töövahendid, milleta ta ei saanud tööd teha. Seetõttu kontrollis hageja kostja käes olnud kütusekaartide kasutamist.
10.Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1027 ja § 1037 lgle 1 ning töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg-le 1.
11.Hageja on taotlenud jätta menetluskulud kostja kanda. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA 23.03.2021 VASTUSELE (II kd tl 7-9).
12.Hageja märkis, et kostja on välja toonud, et ta ei ole omavoliliselt tööandja kütusekaarte kasutanud. Kütusekaartide kasutamise õigus oli tööle asumisel töölepingu täiendav tingimus, kuna töö asus Raplas, kuid kostja elukoht oli Viljandis. Samuti oli kostja väite kohaselt temal suusõnaline
kokkulepe tööandja kütusekaardi kasutamise kohta. Hageja toob välja, et sellist kokkulepet neil ei olnud. Selline kokkulepe saaks olla ainult kirjalik ja see peaks kindlasti sisaldama kütuse kogust, mida on lubatud kuu jooksul tarbida. Ka ei ole mõeldav, et üks töötaja saaks võrreldes teiste töötajatega oluliselt suuremat sissetulekut ja sealjuures annaks tööandjale oluliselt vähem töötulemust. Hageja ei oleks olnud selliste ebamõistlike tingimustega nõus. Hageja oli kütuse võtmisega nõus vaid sellel juhul, kui kostja teda kütuse kasutamisest teavitab ja see kostja palgast maha arvatakse. See võimaldas töötajal saada kütuselt soodustust, kuid ei andnud õigust saada kütust tasuta. Lisaks sellele kinnitavad kaks tunnistajat (II kd, tl 10-13), kes on pikka aega hageja juures töötanud, et vastastikusel kokkuleppel saab töötaja kütust tankida ja selle maksumus arvatakse töötaja palgast maha.
13.Hagejal puudub teave, et kütusemüüjad pakuksid sellist teenust nagu SMS-i saatmine iga tankimise kohta. Lisaks eelnevale oleks see hageja seaduslikule esindajale liialt koormav, kuna ta on hõivatud ettevõtte juhtimistegevusega, peab ka tööle tulemata jätnud töötajat asendama ja tegema muid toiminguid. Selle kõrval oleks SMS-de jälgimine ja meeldejätmine ebamõistlik. Seega on kostja väide hageja sõnumite saamise kohta otsitud.
14.Puutumuses kostja väidete kohta, et ta sõlmis ta kütusekaardi kasutamise kokkuleppe heas usus märgib hageja, et see väide näitab, et kostja on juba algusest peale soovinud tööandjat tüssata. Kostja väidetest võib aru saada, et ta lootiski võimalusele hoiduda kütuse eest maksmast. Kuidas muidu sai kostja heauskselt uskuda, et ainult temale luuakse erisusi ja tullakse vastu.
15.Seoses kostja väidetega töövaidluskomisjonis ja kohtus esitatud nõude erinevusega märgib hageja, et hageja kohtus esitatud summad (töövaidluskomisjonis 2966,64 eurot ja hagiavalduses nõue 3527,35 eurot) erinevad mõnevõrra töövaidluskomisjonile esitatud andmetest, kuna hageja usaldas enda töötajaid ja ei jälginud kütusekaartide kasutamist. Kui hageja sai 9.12.2020 teada, et töövaidluskomisjon soovib vastust ja dokumente hiljemalt 15.12.2020, palus hageja vastamise tähtaja pikendamist, kuid töövaidluskomisjon teatas 10.12.2020 kirjaga, et vastamise tähtaega ei pikendata. Seetõttu jäi hagejal aega 5 päeva, et otsida esindaja, kes saab hagejat tema seadusliku esindaja äraolekul asendada, koguda dokumendid vaadata üle kostja tegevus ettevõttes. Seda kõike oli hageja seaduslik esindaja sunnitud tegema ajal, kui ta viibis välisriigi asukohas, kus internetiühendus oli väga halva kvaliteediga. Seetõttu esitas hageja töövaidluskomisjonile andmed, mis tal selleks ajaks olid. Hagi esitamise ajaks oli hagejal rohkem informatsiooni, mistõttu erinevad töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud tööandja teavitamata tangitud summad.
16.Hageja juhib kohtu tähelepanu, et kostja väited, et nõuet ei ole talle varem esitatud, on manipulatiivsed ja kohut eksitavad. Kostja andis töövahendid üle hageja lepingupartnerile, kuna hageja seaduslik esindaja ei saanud haiglas viibimise tõttu töövahendeid vastu võtta. Hageja lepingupartner ei pidanudki teadma, millised on hageja ja kostja vastastikused nõuded. Samas ei pidanud hageja kostjat jälgima, kuna ta ei osanud arvata, et kostja enda võimalust kuritarvitab. Hageja on väikeettevõte, kus on koos hageja seadusliku esindajaga on 4-5 töötajat. Hageja seaduslik esindaja on pidanud hea seisma uute tellimiste leidmise, seniste tellimuste täitmise, töö korraldamise, tööle tulemata jätnud töötaja asendamise jm toimingud, mis ei võimalda hageja esindajal töötajate jälitamisega tegeleda. Hageja usaldas töötajat ja ei pidanud vajalikuks teda jälitama hakata. Kuni kostja pöördus valeväidetega töövaidluskomisjoni, ei olnud hagejal põhjust töötaja aususes kahelda. Alles pärast seda, kui hageja sai teada, et hageja lepingupartnerile metsaveoauto võtmed näkku visanud kostja, kes väljendas selgelt soovimatust hageja juures töötada, esitas töövaidluskomisjonile valeväited nagu teda oleks ebaseaduslikult töölt vabastatud, mõistis hageja, et kostja ei pruukinud ausalt käituda ka töösuhte kehtivuse ajal ning kontrollis, kuidas kostja kasutas kostja käsutusse antud õiguseid. Kontrolli käigus avastas hageja, et kostja oli hagejat teavitamata kasutanud isiklikuks tarbeks kütust ja tekitanud tööandjale kahju.
17.Puutumuses kostja viitele TLS § 74 lg-le 4, mis sätestab, et tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist, märgib hageja, et ta mõistis 2020 novembris, et kostja ei ole aus ja hageja usaldas kostjat ilma, et kostja oleks selle ära teeninud. Hageja mõistis, et töösuhte lõpetamise ja palga vähendamise kohta valetav kostja võis ka hageja juures töötades käituda ebaausalt, mistõttu võttis hageja kütusemüüjatelt väljavõtted kostja kaartidega tankimise kohta. Siis selgus, et kostja on tankinud kütust keskmiselt 80-90 euro eest kuus, ilma tööandjat teavitamata. Seega sai hageja kahju tekkimisest teada ja esitas nõude vähem kui 12 kuu jooksul.
18.Hageja märgib ka, et kostja tohtis tööandja kaardiga tankida, kui ta sellest teada annab ja see tema palgast maha arvatakse, kuid töötaja tankis hagejat teavitamata, mistõttu sai kostja erisoodustust, milles hageja ei olnud teadlik. Hageja on seisukohal, et kui ta lepib töötajaga kokku, et töötaja saab erisoodustust, siis on hageja kohustatud tööandjana ka erisoodustuselt makse tasuma. See, et kostja on teistsugusel seisukohal, ei tähenda, et ta saab tööandja vara kasutada enda tarbeks. HAGEJA 11.02.2022 SEISUKOHT KOSTJA 24.01.2022 TAOTLUSTELE (II kd tl 23)
19.Hageja leidis, et ta on piisavalt tõendeid esitanud ja rohkem ei soovi sellega tegeleda. Ei ole mingit mõtet sellise inimesega vaielda ja ressurssi raisata mõttetu ja perspektiivitu asja peale.
KOSTJA SEISUKOHAD
20.Kostja ei tunnista tema vastu esitatud nõudeid (II kd tl 1-2) ning palub jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi palus kostja kohustada hagejat välja maksma kostjale töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud 1368 eurot (neto) töötasu ja 1500 eurot (neto). Kostja oli seisukohal, et töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 1 alusel vastutab töötaja töölepingu tahtliku rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest, kuid töölepingu rikkumist ei toimunud. Kostja märgib, et tal oli tööandjaga suusõnaline kokkulepe tööandja kütusekaardi kasutamise kohta. Omavoliliselt ta tööandja kütusekaarte kasutanud ei ole. See oli tööle asumisel töölepingu täiendav tingimus, kuna töö asus Raplas aga kostja elukoht oli Viljandis. Ei olnud kokkulepet, et peab tööandjale kütusekaardi kasutamisest teada andma, sest tööandja väitis, et kütusekaardi kasutamise kohta tuleb talle sõnum. Hagis väidab hageja, et see on vale ja kostjal kui töötajal puudub võimalus seda väidet kontrollida, sestap väljendas ta tööandja öeldut. Kostja sõlmis kütusekaardi kasutamise kokkuleppe heas usus. Töövaidluskomisjoni istungil esitas hageja raamatupidamisandmed, et kostja on kütust kasutanud 2966,64 euro ulatuses, kuid praeguses hagiavalduses on nõue 3527,35 eurot. See seab kostja hinnangul kahtluse alla hageja raamatupidamise korrektsuse. Kogu töösuhte ajal, ei esitanud tööandja kostjale mitte kordagi ühtegi nõuet kütuse kasutamise kohta. Ka 10.08.2020, kui kostja andis tööandjale üle kõik töövahendid, ei esitanud tööandja ühtegi nõuet kütusekaardi kasutamise kohta. Teatavasti muutuvad töölepingu lõppedes kõik nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemise päeval. Alles siis, kui kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse saamata jäänud töötasu ja puhkuse nõudes, väitis tööandja, et ta alles siis sai sellest teada, et kostja on kütust kasutanud. Kostja juhib tähelepanu ka asjaolule, et töötas tööandja juures enam kui 2 aastat ning ei ole eluliselt usutav, et tööandja varasemalt ei „avastanud“, et kostja on kasutanud tööandja kütusekaarti ning seda igakuiselt. Tööandja kohustus on pidada raamatupidamist vastavalt Eesti Vabariigi kehtivatele õigusaktidele. Tööandja selline raamatupidamisarvestus just seda ei kinnita. Samuti juhib kostja tähelepanu TLS § 74 lg-le 4, mis sätestab, et tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kui kostja tankis ühel kuul tööandja kütusekaardiga, siis järgmisel kuul pidi tööandja raamatupidaja raamatupidamisarvestuses seda nägema. Tööandja ei pidanud maksma tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt tulumaksuseaduse § 48 lg 4 punkt 2 alusel. Kostja leiab, et tööandja maksude tasumisest kõrvalehoidumine ei tähenda automaatselt, et neil puudus kokkulepe, et töötajana võis kostja tankida tööandja kütusekaardiga.
21.Kostja on taotlenud jätta menetluskulud hageja kanda. KOSTJA 24.01.2022 SEISUKOHTA HAGEJA 5.04.2021 VASTUSELE (II, tl 16-17)
22.Kostja märkis, et ta ei nõustu, et kohtule esitatud OÜ Xxxxxxxxxxx töötajate tunnistustega ja need pole tõenditena aktsepteeritavad ning taotleb kohtul välja nõuda OÜ-lt Xxxxxxxxxxx vastavad tõendid (esitada näiteks vähemalt viis palgalehte, mille alusel on võimalik töötasust kinnipidamise väidet). Mõlema tunnistaja ütlustest ei tule välja, et nad olid sõlminud kirjalikud kokkulepped nii kütusekaardi kasutamise osas kui ka kütuse koguses mida oli lubatud kuu jooksul tarbida. Ühtedega on kokkulepe teistega mitte. Kostja taotles kohtult välja nõuda hagejalt mõlema tunnistaja kirjalikud kokkulepped, mis olid sõlmitud nende tööle asumisel.
23.Samuti märkis kostja, et ta ei nõustu hageja väitega, et kostja on algusest peale soovinud tööandjat tüssata. Kostja ei eeldanud, et temale tehakse mingeid soodustusi ja erisusi ning heauskselt arvas, et suusõnaline kokkulepe peab paika. Kostja ütles juba pärast ühekuulist töötamist tööandjale, et kasutas ettevõtte kütusekaarti ning tööandja vastus oli, et ah sa kasutasid seda nii vähe, et ma ei hakka palgast kinni pidama. Kostja ei osanud sellises olukorras edasi käituda edasi ja hageja oli talle ka selgitanud SMS saatmise võimalust, kui ta tangib. Kahjuks ei ole tõesti seda väidet kirjalikult võimalik tõestada. Kui tööandja oleks soovinud või teinud ettepaneku seda kokkulepet sõlmida kirjalikult, siis oleks kostja selle ka sõlminud, aga seda isegi ei pakutud.
24.Raamatupidamiskorralduse vasturääkivustes oli juttu ka hagejaga läbitud töövaidluses töötasu ja puhkusehüvitise osas. Tõepoolest pole raamatupidaja ülesanne ebaausa töötaja väljaselgitamine. Sellest hageja väitest loeb kostja välja, et hageja silmis on ta ebaaus töötaja. Kostja juhtis tähelepanu raamatupidamislikule erinevusele töövaidluses esitatud andmetele ja praeguses kohtuvaidluses esitatud andmetele. Kui raamatupidamist osutab raamatupidamisteenust osutav ettevõte, siis kui raamatupidamist peetakse korrektselt raamatupidamisprogrammis, on andmeid võimalik saada kohe õigesti, mitte et alguses on summa 2966,64 ja siis 3527,35 eurot. Siin ei oma mingit tähtsust tööandja viibimine välismaal ega halb internetiühendus. See on otsitud vabandus tööandja poolt, miks ei saanud õigeid andmeid esitada. Pigem on küsimus kommunikatsioonis tööandja ja tema raamatupidamisteenuse osutaja vahel.
25.Kostja juhib ka tähelepanu, et hagiavalduses olid juurde lisatud lisa 3 (I kd tl 10, kostja oma tarbeks võetud kütus) ja lisa 4 (I kd tl 11, kütusekulu kuus). Lisadest aga ei selgu, millise konkreetse kütusekaardi andmed need on. Kas hageja esitatud andmed on just selle kütusekaardi omad, mille ta andis kostja valdusesse. Lisadel puudub kostja nimi ja auto number. Kui tööandja annab töötajale oma vara kasutada (kütusekaart või kaardid, võtmed jms), siis korrektses vormistuses, võtab tööandja töötajalt ka allkirja vara üleandmise kohta. Kohtule esitatud lisadest pole tuvastatav, kas lisas 3 kütuse kulu on tehtud kaardiga, mis oli antud töötaja valdusse või mitte. Kostja taotles kohtul välja nõuda hagejalt tõend töötajale kütusekaardi väljastamise kohta, millel on konkreetselt näha, et kütusekaart on välja antud kostjale ning tõend selle kohta, et kulu on tehtud just selle kütusekaardiga. Lisaks palus kostja hagejal tõendada, kuidas on arvutatud välja lisas 3 näidatud isiklikuks otstarbeks tangitud kütuse kulu. Lisast 3 on näha ainult teises tulbas arve nr, mille järgi on võimalik aru saada, et need on esitatud arved kütusefirmalt OÜ-le Xxxxxxxxxxx
26.Lõpetuseks märkis kostja, et kostja kinnitab, et ta on kütusekaarti kasutanud oma isikliku sõiduki tankimiseks, et tööle sõita ja tagasi, kuid kostja ei ole pahatahtlikult kasutanud tööandja vara. Kostja palub hagejal selgitada, miks ei sõlminud ta kostjaga kirjalikku kokkulepet sh ka palgast kinnipidamise kokkulepet kütuse kasutamise osas. Kostja jääb jätkuvalt oma seisukoha juurde, et kogu töösuhte ajal, ei olnud tööandja kütusekaardi kasutus tööandja poolt küsimusi tekitanud, kuna töötaja eeldas, et sõlmitud suusõnaline kokkulepe kehtis.
KOHTU TOIMINGUD
27.Kohus on 19.10.2022 määrusega lahendanud kostja taotlused ning otsustanud jätta kostja 24.01.2022 menetlusdokumendis sisalduvad taotlused hagejalt tõendite väljanõudmiseks rahuldamata (II kd tl 24-25). Kohus selgitas eelmärgitud määruses pooltele tõendamiskoormist ning määras asjas eelmenetluse lõpptähtajaks 10.11.2022. Kohus määras 10.03.2023 määrusega asja lahendamisele kirjalikus menetluses, määrates menetluskulude nimekirja esitamise tähtajad (II kd tl 27-27p).
KOHTU PÕHJENDUSED
28.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
29.Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, põhjendades seda alljärgnevalt.
30.Kohtul tuleb lahendada küsimus, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt töölepingu väidetavast rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, s.o väidetavalt hageja teadmata kostja poolt isiklikuks kasutuseks ettevõtte kütusekaardiga tarbitud kütusekulu perioodil aprill 2018 kuni august 2020 (I kd tl 10) eest kogusummas 3527,35 eurot.
31.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 1.04.2018 töölepingu (I kd tl 4-5). Samuti puudub asjas vaidlus, et see leping lõppes 10.08.2020 (I kd tl 6).
32.Hageja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni 5.01.2021 otsuse nr 4-1/3147/20 osas, milles töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja vastava nõude kostja vastu. Muus osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud (TvLS § 59 lg 11). Pooled vaidlevad mh selle üle, kas nende vahel on sõlmitud kütusekaardi kasutamise kokkulepe, mille kohaselt võis kostja kasutada tööandja kütusekaarti isiklikeks sõitudeks tööle ja koju.
33.Esmalt märgib kohus, et kostja on asjas osundanud TLS § 74 lg-le 4, mis sätestab, et tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja ei ole esitanud kohtule konkreetset taotlust aegumise kohaldamiseks, kuid kohus saab tõlgendada vastavale sättele osutamist taotluse esitamisena. Kohus on siiski seisukohal, et kuivõrd hageja esitas kahju hüvitamise nõude kostja vastu (s.o detsembris 2020) vähem kui 12 kuu jooksul kahju tekkimise teadasaamisest (s.o novembris 2020), tuleb käesoleval juhul lähtuda asjaolust, et hageja nõue kahju hüvitamiseks ei olnud aegunud.
34.TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused (RKTKTo 15.04.2015 nr nr 3-2-1-126-14, p 14; RKTKo 21.06.2017 nr 3-2-1-56-17, p 25), mida kohus on hagejale ka 19.10.2022 kohtumääruses selgitanud:
− töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); − tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); − töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‐s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka RKTKo 25.11.2015 nr 3-2-1-151-15, p 13); − kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); − kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); − rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka RKTKo 25.11.2015 nr 3-2-1151-15, p 15).
35.Hageja ja kostja leppisid hageja sõnul kokku, et kostja võib küll võtta hageja kütusekaardiga kütust, kui ta sellest hagejale teada annab ja hageja võtab selle kostja palgast maha. Kostja on esitanud vastuväite ja märkinud, et sellist kokkulepet, et ta peab tööandjale kütusekaardi kasutamisest teada andma, poolte vahel ei olnud. Samuti on kostja märkinud, et kostja tööle asumise üheks tingimuseks oli, et temale hüvitatakse tööl käimise kütusekulu, kuna kostja elukoht oli Viljandimaal, kuid tööandja asukoht Raplamaal, vastav suuline kokkulepe kehtis poolte vahel töölepingu sõlmimisest alates. Kostja ei eita, et ta on kasutanud hageja kütusekaarti oma isikliku sõiduki tankimiseks, kuid seda vaid selleks, et sõita tööle ja tagasi ning mingisugust kütusekulu palgast kinnipidamise kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei ole. Kohus märgib, et kuigi hageja on väitnud, et neil oli kostjaga kokkulepe kütuse hüvitamise nõude tasaarvestamise kohta kostja töötasu nõudega, ei ole hageja vaatamata kohtu selgitustele (II kd tl 24-25) kohtule vastavat kirjalikku kokkulepet esitanud. Selline kokkulepe on küll seaduse järgi lubatud, kuid peab olema vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Nimelt võib TLS 78 lg 1 kohaselt tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS § 78 lg 2 sätestab, et enne tasaarvestuse õiguse tekkimist antud nõusolek on tühine, välja arvatud, kui tegemist on nõusolekuga töötaja poolt tööandja arvel tehtavate kulude kokkulepitud limiiti ületava summa tasaarvestamiseks. Seega on tööandjal kohustus maksta töötajale töö eest tasu ja sellest kinnipidamisi saab teha töötaja kirjalikul nõusolekul, milline tuleb saada igaks juhtumiks eraldi. Reeglina on kehtiv üksnes kirjalik nõusolek, mis on antud pärast tasaarvestamise õiguse tekkimist. Enne tasaarvestuse õiguse tekkimist antud kirjalik nõusolek on kehtiv, kui see on suunatud mingite kokkulepitud limiitide ületamiste tasaarvestamisele. Kuivõrd hageja ei ole eelmärgitud kirjalikku kokkulepet esitanud, on kohtu hinnangul hageja väited vastava kokkuleppe olemasolu kohta paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks ei ole selline kokkulepe ka seaduse kohaselt lubatav; st hageja poolt ei ole esitatud ka faktilisi asjaolusid, et kostjaga olid kirjalikult kokku lepitud mingid kütuse kasutuse limiidid, mida ületades tehakse tasaarvestus töötasunõudega. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja ja kostja vahel vastava kokkuleppe olemasolu ka hageja poolt kohtule 5.04.2021 esitatud S. K ja M. S kirjalikud ütlused (II kd tl 10-13), millest on võimalik vaid järeldada, et viimati märgitud töötajatega oli hageja kokku leppinud, et nende poolt isiklikuks kasutuseks võetud kütus kuulus nende poolt hüvitamisele. Kokkuleppeid teiste töötajatega ei saa laiendada hageja ning kostja vahelistele suhetele. Lisaks on märgib kohus, et mistahes kokkulepped töötajatega peavad vastama TLS nõuetele.
36.Kostja viitab, et eelnevat kinnitab ka asjaolu, et kogu töösuhte ajal ega ka töösuhte lõppemisel ning töövahendite üleandmisel ei esitanud tööandja talle mitte kordagi ühtegi nõuet kütuse kasutamise kohta. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja poolt kohtule esitatud kütusekulu arvestusest (I kd tl 10) ei nähtu millise konkreetse kütusekaardi kohta vastav arvestus tehtud on, seega ei ole kohtul võimalik hageja poolt esitatud tõendi alusel tuvastada, et hageja poolt esitatud andmed kütusekulu kohta (I kd tl 10) on seotud just kostja valdusesse antud kütusekaardiga. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole ka tõendanud, et arvestuses märgitud kütusekulu 3527,35 eurot on seotud kostja poolt kütusekaardiga kütuse tankimisega. Seega on hageja nõue usaldusväärselt tõendamata.
37.Hageja on alternatiivselt tuginenud ka alusetu rikastumise sätetele ning palunud välja mõista kostjalt hagejale tekitatud kahju 3527,35 eurot VÕS § 1037 lg 1 alusel.
38.Kohus on hagejale 19.10.2022 määruses (II kd tl 24-25) selgitanud tõendamiskoormist ning märkinud, et VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige hageja omandit või valdust, nt kasutamise või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal. Sarnaselt töölepingu alusel esitatud nõudega on kohus seisukohal, et ka alusetust rikastumise nõue on hagejal usaldusväärselt tõendamata.
39.Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata, ei omanud kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei analüüsinud.
MENETLUSKULUD
40.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kannab menetluskulud hageja.
41.TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus määras pooltele 10.03.2023 määrusega menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja 16.03.2023 (II kd tl 27-27p). Menetlusosalised kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirju ei esitanud. Seetõttu ei saa kohus kostjal tekkinud menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata, mistõttu puuduvad ka kostja kasuks väljamõistetavad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.