Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J. T. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3180 eurot 51 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn Hageja lepinguline esindaja T. I. (e-post: XXX) Kostja J. T. (isikukood XXX), elukoht XXX; e-post: XXX
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista J. T. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja 2132 eurot 70 senti.
3.Mõista J. T. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhivõlalt (2132 eurot 70 senti) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.
4.Jätta hageja menetluskulud 74% ulatuses kostja J. T. kanda ja kostja menetluskulud 26% ulatuses hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.
Mõista J. T. välja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 503 eurot 20 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
6.Välja mõista J. T. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (503 eurot 20 senti) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
8.Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte.
Edasikaebamise kord
2-22-142797 Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital nõuab 25. jaanuaril 2023 J. T. vastu esitatud hagis XXX, XXX ja kostja vahel XX.XX.XXXX sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tulenevat põhivõlgnevust 2281 eurot 30 senti, intressi 272 eurot 10 senti, viivist 281 eurot 66 senti, sissenõudekulu 35 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist alates hagiavalduse esitamisest. Kostja jättis järelmaksulepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, mistõttu XXX ütles lepingu 14. veebruaril 2022 üles. 17. märtsil 2022 loovutas XXX lepingust tulenevad nõuded hagejale.
2.Kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamine hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud. Samuti ei õnnestunud kohtul kostja leidmine hagimenetluses. Seetõttu toimetas kohus hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte avalikult. Teadaanne avaldati
17.veebruaril 2023 ja loeti kättetoimetatuks 5. märtsil 2023. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 20. märtsil 2023).
3.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, 2(8)
2-22-142797 kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
6.Vaidlust ei ole, et XXX, XXX ja kostja vahel on XX.XX.XXXX sõlmitud järelmaksuleping nr XXX, mille alusel on kostja saanud krediiti 3090 eurot (dtl 32-38). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
7.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
8.31. jaanuaril 2022 on XXX edastanud kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks
14.veebruarini 2022. XXX teavitas kostjat, et nimetatud teatis on lepingu ülesütlemise tahteavaldus, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks (dtl 48). 14. veebruaril 2022 saatis XXX kostjale lepingu lõpetamise teatise (dtl 49). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles 14. veebruaril 2022.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitanud
25.märtsil 2022 (dtl 42). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.Vaidlust ei ole, et kostja on saanud krediiti 3090 eurot ning kostja sattus maksetega viivitusse alates 15. oktoobri 2021 osamaksest (dtl 27). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
11.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. 3(8)
2-22-142797 Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
12.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
13.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
14.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
15.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud 4(8)
2-22-142797 nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
16.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
17.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
18.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
19.Hageja hinnangul täitis laenuandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Hageja selgitas, et laenuandja on lepingu sõlmimisel hinnanud kostjalt saadud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, samuti kasutanud võlgniku krediidivõimelisusele hinnangu kujundamiseks asjakohaseid andmekogusid, mis pakuvad krediidiandjatele informatsiooni tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta ning lähtunud KAVS § 49 lg 1 sätestatud nõude täitmiseks krediidiandja siseeeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Hageja rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu Direktiivi 2008/48/EÜ sätestab vaid krediidiandja kohustuse tarbija krediidivõimelisust hinnata. Laenuandja ja kostja on peale teabe hindamist sõlminud krediidilepingu ning kostja täitis lepingut kuni lepingu rikkumiseni 15. oktoobril 2021.
20.Kohtu arvates ei ole õige hageja arusaam, et krediidiandja peab lihtsalt tarbija krediidivõimelisust hindama. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline.
21.Hageja tõi välja, et kuna hageja ei ole hagi aluseks oleva lepingu pooleks, vaid on nõude kostja suhtes omandanud nõude loovutamise lepingu alusel, siis puudub hagejal igasugune lepinguga seotud ja krediidiasutuste seaduse (KAS) §-is 88 lg 1 kirjeldatud teave. Lisaks piirab eelnimetatud seadus krediidiasutusel seda teavet avaldada hagejale, sest hageja ei ole seaduses nimetatud subjekt, kellele 5(8)
2-22-142797 krediidiasutus tohiks pangasaladusega kaitstud teavet väljastada. Ühtegi tõendit hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ei esitanud. Kohtu hinnangul jäävad hageja selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta üldsõnaliseks ning ei ole kuidagi tõendatud. See, et hagejal puudub igasugune lepinguga seotud ja KAS §-s 88 lg 1 kirjeldatud teave oli hageja enda võetud risk krediidilepingust tuleneva nõude omandamisel. Sealjuures on ka lepingust endast nähtuv teave ning selle täitmise asjaolud KAS § 88 lg 1 mõttes pangasaladus, kuid nimetatud teabe on hageja vaatamata sellele siiski krediidiasutuselt saanud. Hageja ei ole taotlenud kohtult ka tõendite kogumist, mille esitamiseks tal endal on raskused. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostja on esitanud järelmaksu taotledes andmed enda sissetuleku ja kulude suuruse kohta ning kreeditor kontrollis kostja esitatud andmeid ja kostja maksehäire registris olevaid andmeid.
22.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
23.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
24.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
25.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud.
26.Laenulepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 3090 eurot (dtl 32). Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates 15. oktoobri 2021 osamaksest. Hageja selgitab, et kostja jättis tasumata 15. oktoobri 2021 makse põhiosast 53 eurot 78 senti (dtl 27). Kostja tuli tal tasuda maksegraafikust nähtuvalt põhiosamakse 103 eurot 52 senti, seega tasus kostja
15.detsembri 2021 põhiosamaksest 49 eurot 74 senti (103,53 – 53,78). Igakuise osamakse suuruseks oli 166 eurot 28 senti ja kostja tegi enne maksehäirete algamist 2 osamakset. Seega on kostja teinud lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid summas 382 eurot 30 senti (49,74 + 2 x 166,28). Peale lepingu lõppemist tasus kostja esialgsele võlausaldajale põhivõla katteks 575 eurot (dtl 27). Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale tasumata põhivõlgnevusest 2132 eurot 70 senti (3090 – 382,30 - 575).
27.Lepingus on märgitud viivisemääraks intressimäär või Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 6(8)
2-22-142797
1.juulit pluss 8% (sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem) (dtl 36). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu kehtivuse ajal intress 0%, seega on põhjendatud viivist arvestada VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
28.VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 2132 eurot 70 senti. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
29.Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 35 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja laenulepingu üldtingimuste hinnakirjast (dtl 45). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
30.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus summas 2132 eurot 70 senti ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätestatud määras alates lahendi jõustumisest.
MENETLUSKULUD
31.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 3180 eurot 51 senti. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 2356 eurot 63 senti (2132,70 põhinõue + 223,93 viivis aasta eest hagiavalduse esitamise aegses määras), ehk hageja nõudest rahuldatakse 74%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 74% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda.
32.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 420 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 420 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
7(8)
2-22-142797
33.Kohtu hinnangul on 420 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi (samalt hagejalt on kohtule esitatud suur hulk sarnaseid hagiavaldusi, milles vahetuvad üksnes kostja nimi, lepingu numbrid ja summad) ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 240 eurot.
34.Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 680 eurot, sh riigilõiv 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 503 eurot 20 senti (74% 680-st).
35.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
36.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.