Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti
RESOLUTSIOON
1.Täpsustada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a määruse resolutsiooni punkti 3 esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 15. veebruaril 2023 kell 10.46. Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendada kohtumääruse põhjendusi.
Pikendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 6. jaanuaril 2023 kell 10.46 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.2.Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.3.Lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 15. veebruaril 2023 kell 10.46 või mõnel varasemal ajal, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
3.4.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
3.5.Jätta menetluskulud riigi kanda.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.
2-23-261
5.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale isiklikult. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus rakendas 6. jaanuari 2023. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 10. jaanuarini 2023.
2.Sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) saadud info kohaselt ei ole puudutatud isiku tervislik seisund 9. jaanuari 2023. a seisuga muutunud ja seda ei ole oodata ka 10. jaanuariks 2023, mistõttu palus avaldaja pikendada tahtest olenematut ravi 40 päevani. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 6. jaanuaril 2023 kell 10.46 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 15. veebruaril 2023 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud ning haiglaravita jäädes ohustab ta oma psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ka ümbritsevaid. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku seisundit arvestades vajab ta hospitaliseerimist. Isik on selgelt segaduses ning ei saa selles seisundis oma elu ka elementaarsel määral korraldada. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav 2 (7)
2-23-261 ravimite korrektne manustamine. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Ravi korraldamine ei ole muul viisil võimalik. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Kohus kohaldas TsMS § 534 lg 5 alusel esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ning lõpetada ravi ja vabastada puudutatud isik kinnisest asutusest viivitamatult.
4.1.Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isik veendumusel, et tal ei ole rasket psüühikahäiret. Kui ringkonnakohus sellega ei nõustu, siis leiab ta, et ta pole ohtlik endale või teistele.
4.2.Puudutatud isiku peamised probleemid on gastroenteroloogilist laadi ja tema psühhiaatriakliinikusse toimetamine oli põhjendamatu. Kliinikus manustatavad ravimid tekitavad puudutatud isikule halva enesetunde.
4.3.Puudutatud isik on haiglas varem ravi saanud, kui ta üle töötas. Tal tekkis kaaliumidefitsiit ja ta viidi kiirabiga kõigepealt ema juurde ja seejärel haiglasse. Nüüd on ta võtnud und soodustavat rohtu ja ta kõht oli haige. Ema arvas, et tal on depressioon, aga rohud on väga kanged ja teevad nõrgaks. Kunagi väga ammu, kui ta juurat õppis, oli tal terviserike, see oli 13 aastat tagasi. Enne haiglasse tulekut lasi keegi meeste parfüümi puudutatud isiku tuppa ja ta saatis Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ja Kaitsepolitseile meili, et mida nad korraldavad. Kellelegi teisele ta mingit ohtu ei kujuta ja ka endale ta ohtlik pole.
4.4.Eeltoodu põhjal on puudutatud isik seisukohal, et tema suhtes pole täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatud eeldused, ja ta taotleb kohtumääruse tühistamist.
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Puudutatud isikul on paranoidne skisofreenia (F20.02), mis on raske psüühikahäire. Puudutatud isik ei ole meelepetetest ja luulumõtetest juhituna võimeline sihipäraselt arutlema ja käituma. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist või julgeolekut. Raskest psüühikahäirest tulenevalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja ravisoostumus, mistõttu haigus on oluliselt süvenenud ning ta pole olnud kestvalt suuteline jätkama õpinguid ja püsima tööprotsessis, mida suutis toetusravi kasutamise perioodil. Ravita jäämisel on tõenäoline tema haiguse süvenemine püsiva invaliidistumiseni ja hooldusvajaduseni tugevalt kontrollitud erihoolduse tingimustes. Raskest psüühikahäirest tulenevalt oli praegusel hospitaliseerimisel puudutatud isiku käitumine taas täiel määral psühhoosielamustest juhitud, millega ta seadis ohtu nii iseenda kui ka lähedaste turvalisuse (ärrituvus, sõnaline agressiivsus, sh vägivallaähvardused lähedaste suhtes, mida nad tajusid reaalse ohuna tulenevalt varasemate rünnakute käigus saadud kehavigastustest). Samuti oli häiritud PPA ja Kaitsepolitsei töö isiku igapäevaste süüdistavate ja ähvardavate kirjade tõttu. 3 (7)
2-23-261 Haiglaravita jäämisel on tõenäoline psühhoosielamuste ja agressiivse käitumise süvenemine (isoleerumine, toidust keeldumine või meeleheitlikud rünnakud ümbritsevatele n-ö enesekaitseks). Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isikule on pidevalt selgitatud toetusravi kasutamise vajadust, kuid väljaspool kontrollitud ravikeskkonda ta ravimeid ei kasuta, kuna ei pea end haigeks. Ka praegusel hospitaliseerimisel puudus tal haiguskriitika, ta keeldus nii saabumisel kui ka järgnevalt igasugusest ravikoostööst ja eitas endal psüühikahäire olemasolu.
6.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebusmenetluse kulud jäävad riigi kanda.
8.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.
9.Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani, kuid osaliselt ei ole maakohus vaidlustatud määrust nõuetekohaselt põhjendanud, piirdudes peamiselt avaldaja taotluse ja ärakuulamistel avaldatu refereerimisega. Ringkonnakohus saab selle vea parandada ja maakohtu määruse põhjendusi täiendada.
10.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kahe arsti 4 (7)
2-23-261 ühisarvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.02). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud. Arstide kirjelduse kohaselt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil. Isik oli hoolitsemata välimusega, sõimlev ja süüdistav. Isiku käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest juhitud. Ta avaldas paranoilist kahjustusluulu Kaitsepolitsei suhtes, mh seksuaalseid mõjustusi ning mürgitamist parfüümiga. Edasisest vestlusest puudutatud isik keeldus (dtl 7). Haiglas viibides puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt ei paranenud. Tal puudus koostöövalmidus raviks (dtl 28) ning ta ei olnud meelepetetest ja luulumõtetest juhituna võimeline sihipäraselt arutlema ega käituma (dtl 52). Eeltoodust lähtudes hindasid arstid puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks. Asjas esile toodust seoses puudutatud isiku käitumisega võib järeldada, et ägedatest meele- ja luulupetetest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Eelnevat kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv ülevaade puudutatud isiku ärakuulamisest.
12.Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu
10.oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).
13.Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et kuna puudutatud isiku käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, siis haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Selliselt ei ole maakohus aga konkreetselt tuvastanud, milles isiku ohtlikkus võib väljenduda. Ringkonnakohus leiab, et sellest, et puudutatud isik on „selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral“, ei saa järeldada isiku ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt Riigikohtu 12. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1 ja seal viidatud lahendid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse põhjendusi puudutatud isiku ohtlikkuse osas täiendada.
14.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul väljendus puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumises. Sellega kaasnes oht nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Puudutatud isik käitus psühhoosielamustest juhituna ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, millega ta seadis ohtu nii iseenda kui ka lähedaste füüsilise turvalisuse. Tema käitumine ja mõttekäik olid täielikult hõivatud haiguslikest luululistest elamustest. Puudutatud isik oli ärritunud ja agressiivne, mh ähvardas lähedasi vägivallaga, mida viimased tajusid reaalse ohuna tulenevalt varasemate rünnakute käigus saadud kehavigastustest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varem füüsiliselt rünnanud oma ema, tekitades talle raske kehavigastuse (dtl 7). Puudutatud isiku ohtlikkus iseendale väljendus mh enda eraldamises, barrikadeerumises ja isoleerumises oma tuppa, mh keeldumises söögist (dtl 52). Määruskaebuses avaldatu seoses sellega, et keegi lasi puudutatud isiku tuppa meeste parfüümi, mille peale ta saatis PPA-le ja Kaitsepolitseile meili, et mida nad korraldavad, kinnitab, et 5 (7)
2-23-261 puudutatud isiku mõttemaailm oli jätkuvalt luululistest ideedest kantud. Ringkonnakohus on veendumusel, et haiglaravita jäämisel oli tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosielamused ja agressiivne käitumine oleksid veelgi süvenenud. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku ohtlikkus enda või teiste elule ja tervisele lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline, mistõttu PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks oli täidetud.
15.See, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal ei ole rasket psüühikahäiret ja ta ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele, mida kinnitavad ka asjas esile toodud asjaolud, ning ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel määrav. Kolleegiumil ei ole alust asjatundjate seisukohtades kahelda.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Kolleegium täiendab ka selles osas maakohtu määruse põhjendusi.
16.1.Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud.
16.2.Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik on viibinud vähemalt üheksal korral psühhiaatriakliinikus ravil, millest viimasel korral viibis puudutatud isik kohtumääruse alusel psühhiaatriahaiglas tahtevastasel statsionaarsel ravil 2. novembrist 2022 kuni
2.detsembrini 2022 hulgaliste meelepetete ja laialdase kahjustus- ja mõjustusluuluga psühhoosi tõttu. Pärast haiglaravi ei hakanud puudutatud isik ravimeid manustama (dtl 52). Asja materjalidest nähtub muster, et psühhiaatriakliinikus ravil viibimisega on puudutatud isiku seisund paranenud, vaenulikkus ümbritseva suhtes taandunud ja tekkinud ka haiguskriitika, kuid haiglast lahkudes on puudutatud isik manustanud talle määratud ravimeid vaid lühiajaliselt ning ambulatoorse toetusravi katkestanud, mis on tema tervislikku seisundit süvendatult halvendanud.
16.3.Praeguseks on arstid hinnanud puudutatud isiku tervislikku seisundit sedavõrd kriitilisena, et ravita jäämisel on tõenäoline puudutatud isiku haiguse süvenemine püsiva invaliidistumiseni ja hooldusvajaduseni tugevalt kontrollitud erihoolduse tingimustes (dtl 52).
16.4.Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik on korduvalt viibinud psühhiaatriakliinikus ravil, ta ei ole korrektselt järginud talle antud ravisoovitusi ja on ambulatoorse toetusravi katkestanud, ta ei saa aru ravivajadusest ja tal puudub haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esines oht puudutatud isiku enda ja teda ümbritsevate isikute elule ja tervisele, siis ei olnud ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
17.Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.
18.Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 6. jaanuaril 2023 kell 10.46 ning määras lugeda ravi lõpetatuks hiljemalt 15. veebruaril 2023, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534 lg 5 esimesest 6 (7)
2-23-261 lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta, seega praegusel juhul 6. jaanuar 2023 kl 10.46. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 15. veebruarini 2023 kl 10.46 (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 15. veebruaril 2023 kell 10.46.
19.Kuna ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni, siis vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
20.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
21.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.