Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-1770
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. veebruari 2023 määrus (esialgse õiguskaitse kohaldamine) ja 3. veebruari 2023 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja materjalide juurde võtmata X määruskaebusega esitatud tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 1. veebruari 2023 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus ja Harju Maakohtu 3. veebruari 2023 esialgse õiguskaitse pikendamise määrus. Teha uus määrus, millega jätta sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile rahuldamata.
Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-23-1770 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 1. veebruaril 2023 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
1.1.Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik esmakordselt PERH psühhiaatriakliinikusse 31. jaanuaril 2023. Psühhiaatriakliinikusse suunati puudutatud isik PERH erakorralise meditsiini osakonnast (EMO) luulumõtete tõttu. Varasemast anamneesist on teada, et puudutatud isikul on 1995. aastal diagnoositud traumajärgne ajukahjustus ning 2002. aastal äge stressreaktsioon, teadaolevalt psühhiaatrilisi ravimeid ei ole saanud. Kaasuvalt esineb puudutatud isikul krooniline C-hepatiit, digiloo andmetes on sellekohane esmane epikriis 2012. aastal.
1.2.Puudutatud isik pöördus ise EMO-sse, kuna uskus, et teda on mürgitatud. Puudutatud isik avaldas, et politsei tahtis tema hinnangul viimasel laupäeval (28. jaanuaril 2023) tema korterisse tungida, mistõttu oli puudutatud isik enda sõnul reedel (27. jaanuaril 2023) autoga Tartusse põgenenud. Puudutatud isik naasis Tartust laupäeva hommikul. Auto jättis puudutatud isik Tartusse ning arvatavasti on see nüüd politsei käes. Autoga sõites tundis puudutatud isik, et auto esisillaga on manipuleeritud. Puudutatud isiku arvates on keegi vahepeal tema kodus käinud, kuna avastas, et kodust oli varuvõti ära võetud ning toas oli võõras signaal. Puudutatud isik ei oska arvata, et miks politsei peaks tema suhtes huvi tundma, kuid usub, et teda üritatakse tappa. Reedel tegi puudutatud isik kodus endale kohvi, kuid kuna see ajas teda öökima, arvas ta et see oli mürgitatud. Seejärel suitsetas puudutatud isik kanepit ja läks magama, kuid ärkas ehmudes tunde peale, et peas toimub plahvatus, nagu keegi oleks kurikaga vastu pead löönud. Puudutatud isik avaldas, et aju tegi restardi, üle keha oli surin, nagu elekter oleks kehas. Puudutatud isik tunneb, et seespidiselt on verega midagi halvasti, suus on sülge palju ning sülg on mõru maitsega, samuti on piim mõru maitsega ning põsed seestpoolt tuimad, tekkinud on mäluprobleemid ning lühimälu häire. Puudutatud isik usub, et kirjeldatud sümptomid on tekkinud mürgitamise tõttu. Puudutatud isik avaldas, et on viimase aasta jooksul igapäevaselt tarvitanud kanepit enne uinumist. Muid ravimeid igapäevaselt ei tarvita. EMO-s tehtud vereanalüüsid olid oluliste muutusteta, uriinitestis kannabinoidid positiivsed. EMO arst konsulteeris valvepsühhiaatriga ning puudutatud isik viidi kiirabiga PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa, valvepsühhiaatri palvel saatis puudutatud isikut transpordil ka politsei.
1.3.Valvetoas avaldas puudutatud isik, et on viimasel aastal olnud pinges, kuna on veendunud, et politsei ja kaitsepolitsei jälgivad teda. Valvetoas oli puudutatud isik üldjoontes orienteeritud, kuid situatsiooni tõlgendas luululiselt. Puudutatud isik avaldas valvetoas paranoilise sisuga
2-23-1770 jälitus-, mõjutus-, jälgimis-, ja mürgistusluulumõtteid. Kuna puudutatud isik haiglaraviga ei nõustunud ning luulumõtetest lähtuva käitumisega on ta ohustanud iseennast, siis ta hospitaliseeriti valvearsti otsusega tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras
31.jaanuaril 2023 kell 21.00.
1.4.Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik usub, et politsei mürgitas teda reedel tõenäoliselt opioididega. Põhjus, miks puudutatud isiku arvates politsei teda jälgib, on kunagi puudutatud isiku laimamiseks ja alandamiseks avaldatud piinlik video. Puudutatud isiku kodus on spetsiifiline andur, mis leiab üles GPS ja GSM signaale. Andur hakkas piiksuma, mis viitab puudutatud isiku arvates kaamera või mingi muu jälitusseadme olemasolule. Tartusse sõites tundis puudutatud isik, et politsei jälitab teda. Kui puudutatud isik Tartust rongiga tagasi sõitis, tundis, et kõik teised inimesed jälgisid teda ning piletimüüja läks samuti politseid teatama tema kohalolust. Puudutatud isik avaldas laiabaasilist paranoilist luulusüsteemi, mille keskmes on politsei, oma seisundi osas haiguskriitika puudub täielikult, ravimeid tarvitada ei taha, haiglasse jäämisest keeldub. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F12.5 Kannabinoidide tarvitamisest tingitud psühhootiline häire). Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik keeldub haiglaravile jäämisest ning ei näe ravimite tarvitamise vajadust.
2.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et reede õhtul koju saabudes tegi ta endale kohvi, kuid tekkis äratõukav reaktsioon ja ta hakkas öökima. Puudutatud isik tegi endale vanni, suitsetas kanepit ja läks magama. Ärkas tunde peale, nagu keegi oleks kurikaga pähe löönud, kuid sai aru, et aju tegi restardi. Puudutatud isik märkas, et üks korteri varuvõti on puudu. Puudutatud isik kontrollis korterit GPS ja GSM signaalidetektoriga, mis undas kogu aeg. Puudutatud isik arvas, et politsei tuleb teda kinni võtma. Puudutatud isik põgenes Tartusse. Puudutatud isik käis kahes tanklas, kus maksmine oli algselt raskendatud, kuid puudutatud isik sai ostude eest tasutud. Tartusse sõites jälgis puudutatud isik peeglist, kuidas politsei teda jälitab. Teda jälitatakse seetõttu, et ta ootab ühe menetluse lõpetamist. Aasta tagasi tehti temast kokku lõigatud film, et teda häbistada. Politsei nägi seda ja nüüd tahetakse teda kinni võtta. Menetluse kohta ta politseilt ühtegi paberit saanud ei ole ja politsei temaga sellel teemal vestelnud ei ole, kuid ta nägi, kuidas politseinik püüdis tema auto aknast sisse piiluda. Puudutatud isik töötab ehitusmeistrina, renoveerib vannitube, aga ühes Hispaania projektis on tal intellektuaalne töö. Haiglasse pole nõus jääma, koju ka ei saa minna, sest seal on jälitusseadmed, ilmselt läheks mõne sõbra või tuttava juurde ajutiselt elama.
3.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldaja taotlust. Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus kohaldas 1. veebruari 2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema 31. jaanuari 2023 kell 21.00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 4. veebruarini 2023. Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
4.1.Maakohus tugines TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2.
2-23-1770
4.2.Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Isiku ohtlikkus iseendale lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides.
4.3.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu
4.4.Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Menetluse vahepealne käik
5.Puudutatud isiku raviarst Brent Mööl teatas kohtule 3. veebruaril 2023, et puudutatud isiku terviseseisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus pikendas 3. veebruari 2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates
31.jaanuarist 2023 kl 21.00 kuni 12. märtsini 2023 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tugines 1. veebruari 2023 määruse põhjendustele ja leidis, et kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja teda kinnisest raviasutusest vabastada.
7.1.Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud määruste tegemisel materiaalõiguse norme, menetlusnorme ja rahvusvahelisi inimõigusi. Puudutatud isik palub tuvastada tema kinnipidamise, sunni kasutamise, diagnoosi ja epikriisi ning riigi õigusabi korras määratud esindaja hoolsuskohustuse rikkumise õigusvastasus. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel palub puudutatud isik korraldada kohtuistung ja üle kuulata tunnistajad ning määrata uus riigi õigusabi osutav vandeadvokaat tunnustatud büroost. Lisaks palub puudutatud isik nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Puudutatud isik palub hüvitada määruskaebuse koostamiseks kulunud aeg 10 tundi.
2-23-1770
7.2.Puudutatud isik pöördus 31. jaanuaril 2023 mürgistuskeskusest saadud soovitusel mürgistuskahtlusega EMO-sse, kus puudutatud isik andis proovid. Puudutatud isik läks analüüsi vastuste järele kella 20.00 ajal. Puudutatud isiku uriinist leiti väidetavalt kannabinoide, mida ta oli suitsetanud neli päeva tagasi. Arstid soovitasid tal pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, millest puudutatud isik keeldus hilise kellaaja tõttu. Kell 20.35 toimetas politsei puudutatud isiku tahtevastaselt ja sundi kasutades psühhiaatriakliinikusse.
7.3.Puudutatud isiku kinnipidamine ja paigutamine psühhiaatriakliinikusse on äärmuslik meede ning kaalutud ei ole teisi vähem riivavamaid meetmeid. Puudutatud isik pöördus ise EMO-sse. Puudutatud isik oli adekvaatne ja ei ohustanud ennast ega teisi. Puudutatud isik tarvitas pöördumisest kanepit neli päeva varem. Puudutatud isiku ohtlikkust ei saa põhjendada abstraktse ohuga, vaid riski tulnuks hinnata diferentseeritult. Ei ole jälgitav, millisel põhjendusel asus EMO juhataja seisukohale, et puudutatud isik on ohtlik. EMO juhataja ei ole puudutatud isikut üle vaadanud ega temaga kohtunud.
7.4.Puudutatud isik ei saanud riigi õigusabi korras määratud esindajaga enne ega peale
1.veebruari 2023 kohtuistungit vestelda. Puudutatud isikule ei toimetatud kätte kohtumääruste põhjendusi, üksnes resolutsioon. 3. veebruari 2023 määrusega esialgse õiguskaitse pikendamisel ei toimunud kohtuistungit.
7.5.Maakohtu määrustest ei ole jälgitav, kuidas olid praegusel juhul kohtu hinnangul kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud. Kindlaks on tegemata, milles seisneb puudutatud isiku raske psüühikahäire. Samuti ei nähtu määrustest, kuidas isik ohustab iseenda ja teiste elu ja tervist ning milles see oht seisneb. Määrustest ei ole jälgitav, milles seisnevad puudutatud isiku väidetavad luulumõtted ja kuidas ning keda need mõtted ohustavad. Puudutatud isikule jääb arusaamatuks, kuidas saab isikut paigutada pelgalt mõtete tõttu psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik ei ole kedagi ohustanud, ei ole olnud vägivaldne, ei ole kunagi kasutanud vägivalda, ei ole kasutanud mõjuvõimu. Põhjendamata on väide, et puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Puudutatud isik ei soovinud pöörduda arsti vastuvõtule hilise kellaaja tõttu. Kuna puudutatud isik on paigutatud
5.osakonnast 9. osakonda, on arstid järelikult möönnud puudutatud isiku paranemist.
8.Puudutatud isik esitas 15. ja 18. veebruaril 2023 esialgse õiguskatise taotlused, milles palus määrata kuni asja lahendamiseni tema viibimis- ja elukohaks Sadama 25–17, Paldiski linn, Lääne-Harju vald, samuti raviplaani peatamist ja erapooletu ekspertiisi määramist. Maakohus jättis puudutatud isiku 21. veebruaril 2023 sisuliselt lahendamata, kuna praeguse menetluse sees ei saa täiendavat esialgse õiguskaitse taotlust patsiendi poolt esitada. Kohaseks õiguskaitsevahendiks on määruskaebus, mille puudutatud isik on juba ka esitanud. Raviskeemi üle otsustamiseks puudub kohtul pädevus.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
10.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas määruskaebust.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-23-1770
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
13.Puudutatud isik esitas koos määruskaebusega tõendid. Uute tõendite esitamine on TsMS § 662 lg 3 järgi määruskaebemenetluses lubatav. Samas tuleb arvestada, et kohus võtab asja materjalide juurde üksnes tõendid, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1) ja kohus ei võta vastu tõendit, mille esitamise vajadust ei ole põhjendatud (TsMS § 238 lg 3 p 4 ja § 236 lg 3). Puudutatud isik ei ole põhjendanud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta esitatud tõenditega soovib tõendada ning kuna esitatud tõendid ei oma ringkonnakohtu hinnangul asjas ka tähtsust, jätab ringkonnakohus määruskaebusega esitatud tõendid vastu võtmata. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
14.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
15.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole nõuetekohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemist tuvastanud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt peavad üheaegselt olema täidetud kõik selle lõike punktides loetletud tingimused. Kui vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, ei või kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut ravi ega paigutada teda tahtevastaselt kinnisesse asutusse.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et puudutatud isikul on tuvastatud psüühikahäire. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik maakohtu põhjendustest ega asjas esitatud arstide arvamusest võimalik järeldada, et puudutatud isikul oleks raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Arstid on arvamuses märkinud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F12.5 Kannabinoidide tarvitamisest tingitud psühhootiline häire) (dtl 7), kuid ei ole sisustanud, milles selle raskus seisneb ning kuidas see mõjutab puudutatud isiku arusaama oma käitumisest. Arstide arvamuses on esile toodud, mida maakohus on määrustes korranud, et puudutatud isikul on luulumõtted ning ta tunneb, et teda jälitatakse. Samas ei nähtu esitatust, et puudutatud isikul esinenud psüühikahäire häiriks oluliselt ja pikaajaliselt tema igapäevaelu. Puudutatud isik sõitis edukalt Tartusse ja tuli sealt rongiga tagasi, samuti läks puudutatud isik ise EMO-sse
2-23-1770 vastuvõtule, kuna muretses oma tervise pärast. Seetõttu ei ole jälgitav, milles avaldub puudutatud isiku võimetus oma elu juhtida. Puudutatud isiku arstid ei ole taotlusega esitatud arvamuses ega vastuses määruskaebusele selgitanud ka seda, kuidas avaldub puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire, mis oli tingitud kannabinoidide tarvitamisest, kui puudutatud isikul ei ole ravil viibimise ajal olnud võimalik kannabinoide tarvitada. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus välja selgitanud, kas puudutatud isikul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nõutud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
18.Maakohus on määrustes avaldaja esitatule tuginedes leidnud, et puudutatud isiku ohtlikkus iseendale on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ja kuna puudutatud isikul esineb psüühikahäire ning tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, püsib ta haiglaravita jäädes ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Samuti märkis maakohus, et isik on selgelt segaduses ja ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, et puudutatud isiku puhul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus ehk puudutatud isik ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
18.1.Puudutatud isik on määruskaebuses õigesti esile toonud, et praegusel juhul ei ole asjas esitatud arstide arvamusest ega maakohtu määruste põhjendustest jälgitav, kuidas jõuti järeldusele puudutatud isiku ohtlikkuse osas. Üheski toimikus olevas dokumendis ei ole puudutatud isiku ohtlikkust pikemalt selgitatud. 1. veebruaril 2023 esitatud arstide arvamuses on üksnes lakooniliselt märgitud, et: „Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.“ (dtl 7). Maakohus on eeltoodule lisanud üksnes seisukoha, et puudutatud isik on segaduses ja ei suuda oma elu korraldada (dtl 15 ja 79). Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ning ei võtaks ravimeid, mistõttu ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole piisav, et lugeda isiku ohtlikkus iseendale või teistele tuvastatuks (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p-d 14, 16). Seega ei ole maakohtu väide puudutatud isiku elu korraldamise võimatuse kohta piisav puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks.
18.2.Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt Riigikohtu 13. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-16, p 14). Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt Riigikohtu
14.veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3).
18.3.Maakohus ei ole määrustes puudutatud isiku ohtlikkust analüüsinud ega sidunud oma seisukohti konkreetsete asjaoludega, millest nähtuks puudutatud isiku ohtlikkus.
2-23-1770 Ringkonnakohtu hinnangul ei olnudki maakohtul seda võimalik teha, kuna vastavaid asjaolusid ei ole asjas esitatud. Arstid on kirjeldanud puudutatud isikul esinenud võimalikke luulumõtteid, puudutatud isiku uskumust, et teda jälitatakse ning puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud päevadel toimunut. Ühestki esitatud asjaolust ei ole võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutaks ohtu iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Puudutatud isik on hospitaliseeritud esmakordselt ning puudutatud isikul on varasemalt diagnoositud traumajärgne ajukahjustus ja äge stressreaktsioon rohkem kui 20 aastat tagasi (dtl 6). Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega ennastkahjustavalt. Ei ole põhistatud, et tema ohtlikkus teistele või endale oleks varem mingilgi moel avaldunud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et ühtegi juhtumit, mil puudutatud isik oleks olnud ohtlik enda või teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule, ei ole kohtuasjas tuvastatud, siis ei saa puudutatud isiku ohtlikkust teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem kindlaks kui tõenäoliseks ning oht teistele isikutele ei saanud olla isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks (vt ka Riigikohtu 12. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 215-3662, p 14.2). Pelgalt sellest, et puudutatud isik on tarvitanud kanepit ning selle tagajärjel on võinud käituda ebaadekvaatselt või ajendatuna luulumõtetest, ei saa järeldada puudutatud isiku ohtlikkust. Asjas ei ole esile toodud, et laupäeval, kui puudutatud isik sõitis autoga Tartusse, oleks ta olnud narkojoobes või juhtinud autot ohtliku sõidustiiliga. Kuigi puudutatud isik on väljendanud nii avaldajale kui ka ärakuulamisel muret selle üle, et politsei teda väidetavalt jälgib või jälitab, ei ole puudutatud isik kuidagi avaldanud, et tal oleks sellest tingituna kavatsus endale või teistele liiga teha. Puudutatud isik on vastupidiselt ärakuulamisel väljendanud, et soovib minna haiglast mõne sõbra või tuttava juurde, kus teda ei jälitataks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja piisavalt selgitanud, milles seisneb isiku reaalne ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Seega leiab kolleegium, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.
19.PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestab isiku kinnisesse asutusse paigutamise kolmanda kriteeriumi, milleks on, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka selle eelduse esinemise ebaõigesti tuvastanud. Puudutatud isik on määruskaebuses esile toonud, et ta keeldus 31. jaanuaril 2023 psühhiaatri vastuvõtule minemast ainuüksi põhjusel, et kellaaeg oli hiline ning puudutatud isik soovis endale ise arsti valida (dtl 33). Samuti pöördus puudutatud isik enne hospitaliseerimist EMO-sse ise, kuna tundis muret enese mürgitamise pärast. Seetõttu ei ole võimalik asjas esitatust järeldada, et puudutatud isik ei alluks muule psühhiaatrilisele abile või ei oleks sellega nõus. Puudutatud isik on küll menetluse jooksul esitanud kaebusi talle manustatavate ravimite kohta, kuid ka selle alusel ei saa väita, et puudutatud isikul puuduks haiguskriitika ning et ta keelduks igasugusest ravist. Õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus isik keeldub ravimite võtmisest või konkreetsest ravist, tuleb kaaluda ka võimalust, et isikul ei puudu haiguskriitika, vaid ravimite mittevõtmine on teadlik tegevus ja seda nt põhjusel, et konkreetsed ravimid ei ole isikule kaasnevate kõrvalnähtude tõttu sobivad. Sellisel juhul saaks probleemi lahendada või seda vähemalt leevendada muuda meetoditega (vt V. Kõve jt (koost) Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2018, § 533 p 3.3.3.3.g). Seetõttu leiab kolleegium, et täitmata on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nõutud muude abinõude ebapiisavuse või kasutamise võimatuse kriteerium.
20.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused on täidetud ja puudutatud isiku võib paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Ringkonnakohus tühistab maakohtu 1. ja 3. veebruari 2023 määrused ja teeb ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.
2-23-1770
21.Kuna ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku määruskaebuse ja tühistab maakohtu mõlemad määrused, puudub vajadus eraldi tuvastada puudutatud isiku määruskaebuses palutud asjaolusid ning lahendada teisi esitatud taotlusi, mis seondusid tunnistajate ülekuulamise ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamisega. Ringkonnakohus selgitab, et praeguses asjas, kus arutati puudutatud isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist, ei saa kohus puudutatud isikule tekitatud kahju välja mõista.
22.Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et puudutatud isik on määruskaebuses avaldanud, et tal ei olnud võimalik enne esialgse õiguskaitse kohaldamist talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga omavahel suhelda. TsMS § 535 lg 3 sätestab, et esindaja peab isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. Seetõttu oleks puudutatud isikule määratud esindaja puudutatud isiku ka isiklikult omavahel ära kuulama, mitte tegema seda üksnes kohtu ärakuulamise ajal.
23.Ringkonnakohtu arvates on puudutatud isik õigustatult ette heitnud talle üksnes kohtumääruste resolutsioonide kättetoimetamist. TsMS § 541 lg 1 küll võimaldab jätta isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras määruse põhjenduse isikule teatavaks tegemata, kuid üksnes juhul, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Põhjenduse teatavaks tegemata jätmise vajadust tuleb määruses põhjendada. Maakohtu määrusest ei nähtu, miks maakohus pidas vajalikuks TsMS § 541 lg 1 teist lauset kohaldada. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust arvata, et puudutatud isik ei ole võimeline määruse põhjendusi mõistma või et see võiks talle tekitada olulist kahju.
24.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
25.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.