X hagi Y vastu kaasomandi lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.4.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello-Leppik Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Sorga
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.4.2022 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-21-6276 Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 19.4.2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus lõpetada poolte vahelise ühise tegutsemise järgne kaasomand Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX (asukohaga XXX – edaspidi XXX kinnisasi) kantud kinnisasja omandamise ja parendamise läbi tekkinud väärtuse kasvule, kohustades kostjat tasuma hagejale hüvitist 250 000 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt elasid pooled abieluvälises kooselus alates 25.6.1996. Pooled ostsid pere ühise eluasemena korteriomandi asukohaga AAA (edaspidi AAA). AAA võõrandamisel ostsid pooled kinnisasja asukohaga MMM (edaspidi MMM kinnisasi). Hageja laenajana ja kostja kaaslaenajana võtsid 15.9.2004 eluasemelaenu, mille limiit oli 75 080 eurot. Laenu kasutamise otstarve oli „eluaseme ehitamine“. MMM kinnisasja ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt kostja, kuigi laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid (kokku 63 013,58 eurot) tasus hageja. MMM kinnisasjale üksikelamu ehitamise korraldas ja ehitamise eest tasus hageja üle ühe miljoni Eesti krooni. Samuti tasus hageja sisustusesemete, mööbli ja kodutehnika eest. MMM kinnisasi oli perekonna eluase ning seda kasutasid hageja, kostja, kostja poeg ja poolte ühine tütar. Hageja panus MMM kinnisasja soetamiseks on vähemalt 159 389,87 eurot. Ühise tegutsemise lepingu järgseid panuseid tegi hageja 90% ulatuses ja kostja 10% ulatuses.
1.2.5.6.2017 müüsid pooled MMM kinnisasja hinnaga 220 000 eurot. Sellest tasuti pangale 31 791 eurot eluasemelaenu tagastamiseks. Ülejäänud ostuhinna 188 208 euro arvelt, mis kanti kostja pangakontole, ostsid pooled XXX kinnisasja. XXX kinnisasja ostuhind oli 220 000 eurot. Ostuhinnast 100 000 eurot tasuti 2017. a juunis sularahas.
1.3.Kuna hageja rahaline panus MMM kinnisasja omandamiseks oli vähemalt 159 389,87 eurot (s.o 90% ühise tegutsemise lepingu järgi) ja MMM kinnisasi võõrandati hinnaga 220 000 eurot, on hageja panus XXX kinnisasja omandamisel vähemalt 159 389,87 eurot. Hagejal on õigus saada osa ka MMM kinnisasja turuväärtuse juurdekasvust (kasust), mis tekkis poolte ühise tegutsemise tulemusel. Arvestades MMM kinnisasja turuväärtuse juurdekasvu, on hageja panus ja tema osa juurdekasvust kokku minimaalselt 198 000 eurot.
1.4.XXX kinnisasja ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt kostja, kuid tegemist oli jätkuvalt ühise tegutsemise lepingu alusel saadud vara arvelt ostetud perekonna uue eluasemega. Poolte kokkuleppel täitis kostja XXX ostuhinna osaliseks tasumiseks võetud laenukohustust ning hageja sõiduauto liisingumakseid. Samuti on hageja tasunud XXX kinnisasja elektrienergia arveid ja muid kinnisasjaga seotud kohustusi ja kulusid. XXX kinnisasi oli registreeritud hageja elukohana rahvastikuregistris.
1.5.Kostja on 12.2.2021 Skype vestluses kinnitanud, et XXX kinnisasi oli poolte perekonna ühine eluase ja kodu, mida ei oleks ilma hageja panuseta.
1.6.Poolte kooselu on lõppenud. Kostja esitas hagejale nõude XXX kinnisasja valduse vabastamiseks ja üleandmiseks. Alates 24.3.2021 ei võimaldanud kostja hagejal enam XXX kinnisasjale pääseda.
2-21-6276
1.7.Hageja ütles hagiavalduses ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) üles, sest pooltevaheline ühine tegutsemine ei ole enam võimalik. Kostja on alusetult keelanud hagejal XXX kinnisasja kasutamise. Samuti ei ole kostja hagejale hüvitanud hageja panust ja juurdekasvu, s.o 90% kinnisasja turuväärtusest (270 000 eurot) ehk 250 000 eurot.
2.Alternatiivselt esitas hageja nõude, et kostja hüvitaks hagejale liisingukohustuse täitmiseks tehtud maksed 2019. a ja 2020. a eest kokku 6010,09 eurot, kui kohus leiab, et pooltel puudus kokkulepe, mille kohaselt hageja panustas pere ühiste kohustuste täitmisesse kostja liisingulepingu täitmisega, samal ajal kui kostja tasus laenukohustust. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: -
-
abieluvälist kooselu ei loeta seltsinguks; poolte kooselu lõppes 22.2.2021; hageja nõue MMM kinnisasja osas on sellest tulenenud vara jagamise tõttu lõppenud. Asjaomased nõuded aegusid 5.6.2020. Hageja väited MMM kinnisasja kohta on asjakohatud, sest siinses kohtuasjas MMM kinnisasja ega muud varasemat vara ei jagata; XXX kinnisasja ostuhind oli 124 000 eurot, mille tasus täies ulatuses kostja omavahenditest (74 000 eurot) ja laenu arvelt (50 000 eurot); XXX kinnisasja omandamiseks võetud laenu tagasimakseid on teinud kostja, laen on täies ulatuses tagasi maksmata; hageja ei ole XXX kinnisasja omandamisse ja parendamisse panustanud; hagejal puudusid alates 2017. aastast sissetulekud; hagejal puudub hüvitise nõue; isegi, kui hagejal oleks hüvitise nõue, ei ole see suurem kui 37 000 eurot ehk pool 29.6.2017 notari deposiidi kaudu XXX kinnisasja ostuhinnana kostja omavahenditest tasutud rahast.
Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 14.4.2022 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 3000 eurot ja viivise menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole abieluväline kooselu kui selline kvalifitseeritav ühise tegutsemise lepinguna ega seltsinguna. Üksnes ühise perena käitumisest ja ühise kodu loomise kavatsusest ei saa järeldada, et pooled vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks. Kooselust ei teki isikutele siduvaid kohustusi, seega ka võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Samuti ei ole tegemist lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, sest see eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvateks kohustusteks. Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks ühise tegutsemise lepingut või seltsingulepingut üldse sõlmida ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete sh kinnisasjade omandamiseks. Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud kinnisasja jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui
2-21-6276 mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.
4.2.Iga kinnisasja omandamisel tuleb välja selgitada poolte tahe eraldi, sest ühise tegutsemise leping ei kehti abieluvälise kooselu suhtes kogumina ega lähe ühelt kinnisasja omandamiselt teiseks üle, erinevalt abielulisest ühisvarast. Kooselu ei ole kogu oma ulatuses ühine tegutsemine või seltsing, ja ühiseks tegutsemiseks või seltsinguks saab pidada üksnes konkreetset majandusliku eesmärgi saavutamist. Samamoodi ei lähe ühe kinnisasja omandamiselt teisele üle rahalised nõuded, mis võiksid tekkida alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Siinses asjas ei ole oluline ja kohus ei analüüsi tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja elasid koos ühise perena.
4.3.Poolte vande all antud seletuse ning tunnistajate C, Z ja F ütlustega on tõendatud, et MMM kinnisasja omandamine kostja ainuomandisse oli poolte teadlik valik, sest hageja abielu oli lahutamata. Hageja selgitas, et ei saanud abielu lahutada, kuid ei soovinud omandada kinnisasju kaasomandisse – sellega oleks tekkinud ühisvara hageja praeguseks endise abikaasaga. Samuti selgitas hageja, et soovis anda kostjale kindlustunde, sest kostja on temast 13 aastat noorem. Seega oli pooltel kokkulepe, et nii AAA ja MMM kinnisasjad omandab kostja enda ainuomandisse ning hageja panustab kinnisasjale elamu ehitamisse. Poolte sellist kokkulepet kinnitab ka see, et nad olid kaaslaenajad. Asjaolu, et laenu kasutati kinnistul elamu ehitamiseks, ei muuda kinnisasja omandiõigust ning sellest tulenevalt oleks hagejal võimalik kostja vastu esitada vaid rahalisi nõudeid käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole seda teinud, vaid tuginenud sellele, et ühise tegutsemise lepingu alusel tekkis kaasomand.
4.4.Maakohus selgitas juba eelmenetluses, et MMM kinnisasjal ehitamist puudutavad tõendid ei ole asjakohased, sest hageja ei ole esitanud MMM kinnisasja osas nõudeid. Hageja asjaomased nõuded oleks igal juhul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi aegunud – MMM elamu ehitamisega tehtud kulutused on tehtud aastatel 2005–2007 ja laenumaksed on tehtud hageja poolt kuni 8.6.2017.
4.5.Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et pooltel oli sõlmitud seltsinguleping XXX kinnisasja omandamiseks. Hageja ja kostja vande all antud selgituste kohaselt oli ka XXX kinnisasja omandamisel pooltel kokkulepe, et kinnisasja omandab kostja enda ainuomandisse, sest hageja oli endiselt abielus. Kostja tasus ka kinnisasja müügihinna. Kinnisasja omandamise asjaolude tuvastamisel saab kohus tugineda üksnes notariaalses vormis tõenditele, sest kinnisasja müügi- ja asjaõigusleping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi olema sõlmitud notariaalses vormis. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik kinnisasja müügilepingu tingimusi tõendada.
4.6.Ka seltsinguleping kinnistu kaasomandisse omandamiseks peab olema sõlmitud notariaalses vormis. Sellist lepingut ei ole hageja kohtule esitanud. XXX oli küll hageja elukoht ning hageja ja kostja elasid koos ühise perena kuni lahkuminekuni, kuid lähisuhted ei tekita omandiõigust kinnisasjale. Omanikul on õigus lubada oma kinnisasja kasutada, sinna elukohta registreerida ning on tavapärane, et koos elavad inimesed jagavad eluasemekulusid, kuid eluaseme kulude tasumine ei muuda hagejat kinnisasja omanikuks. Hageja ei ole sisuliselt panustanud väidetavasse seltsingusse.
4.7.Kokkuvõtvalt ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli seltsinguleping XXX kinnisasja omandamiseks kaasomandisse. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks teinud märkimisväärseid panuseid kinnisasja omandamiseks. Seetõttu ei ole võimalik ka
2-21-6276 seltsingulepingu lõppemisel nõuda panuste tagastamist ja kahju hüvitamist, kinnisasi ei ole omandatud kaasomandisse ning kaasomandit ei ole võimalik lõpetada. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
-
-
-
maakohus lähtus asja lahendamisel ebaõigest nõudest – hageja esitas nõude seltsinguvara lõppemisel hageja panuse ja panuse väärtuse kasvu hüvitamisele, mitte kaasomandi lõpetamise nõude; maakohus ei kvalifitseerinud üheselt ja selgelt hageja nõuet ning ei võimaldanud välja selgitada ja tõendada asja lahendamiseks olulisi asjaolusid; maakohus ei olnud erapooletu ja objektiivne – maakohtul oli eelarvamuslik ja subjektiivne seisukoht, mille kohaselt registreerimata kooselu puhul ühist omandit ei teki, mis kujundas maakohtu erapooliku suhtumise hagejasse, tema nõudesse ja tõendite kogumisse; maakohus jättis hageja taotluse Q tunnistajana ülekuulamiseks ebaõigesti rahuldamata, jättis ebaõigesti kogumata tõendid MMM kinnisasja omandamise ja ehitamise asjaolude kohta ega võimaldanud selle kohta 8.3.2022 istungil kostja vande all ülekuulamisel küsimusi esitada; maakohtu seisukohad eelmenetluses ja asja sisuliselt lahendamisel olid vastuolulised – eelmenetluses leidis maakohus, et XXX kinnisasja omandamisele eelnenud poolte ühiseks koduks olnud kinnisasjade kohta ei olnud vaja tõendeid koguda, siis otsuses leidis kohus, et poolte tahe tuleb iga kinnisasja omandamisel eraldi välja selgitada; maakohus leidis ebaõigesti, nagu ei vaidleks pooled selle üle, et kostja soetas AAA, olles eelnevalt võõrandanud talle kuulunud korteriomandi TTT tänaval. Maakohus keeldus selles osas asjaolude väljaselgitamisest ja ei võimaldanud hagejal 8.3.2022 istungil kostjale tema vande all ärakuulamisel selle kohta küsimusi esitada; ebaõige on maakohtu seisukoht, et iga kinnisasja osas tuleb poolte tahe seltsingulepingu sõlmimise kohta eraldi tuvastada; maakohus jättis analüüsimata hageja tõendid, sh tunnistajate ja poolte vande all antud ütlused; poolte vahel oli ühise tegutsemise leping ja seltsinguleping perele ühiste eluasemete omandamiseks, sh XXX kinnisasja osas; pooltel oli kokkulepe, et kinnisasjad on vaidluste ja probleemide vältimiseks kinnistusraamatus kostja nimel; maakohus kujundas juba menetluse alguses ennatlikult seisukoha, et seltsinguvara tekkimine on välistatud – registreerimata kooselus ei teki ühisvara. Kinnisvara omandamiseks pidi seltsinguleping aga olema notariaalne ja seda ei ole pooled sõlminud; maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata; XXX kinnisasja ostuhinda on võimalik tõendada ka muude tõenditega peale müügilepingu. Kinnisasja ostuhind oli tegelikult 229 000 eurot ja sellest 100 000 eurot tasuti sularahas. Müügilepingus ei kajastatud ostuhinda õigesti; kuna maakohus jättis sisuliselt eelmenetluse ülesanded täitmata ja asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, ei ole apellatsioonimenetluses asja sisuline lahendamine võimalik. Kui ringkonnakohus leiab, et poolte vahel oli seltsinguleping,
2-21-6276 ei ole maakohus kogunud kõiki tõendeid, et poolte XXX kinnisasja omandamiseks tehtud panused oleks võimalik tuvastada. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on vaidlusaluse õigussuhte ebaõigesti kvalifitseerinud, jätnud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning ei võimaldanud pooltel esitada tõendeid. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Kuna ringkonnakohus ei tee otsustust hagi rahuldamise kohta, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
8.Apellatsioonkaebuses tuleb TsMS § 633 lg 1 p 2 kohaselt märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kuigi hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milline on tema taotlus vaidluse eseme kohta (TsMS § 633 lg 2 p 2), on hageja selgelt taotlenud maakohtu otsuse tühistamist (II kd, tl 28, p 2). Apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja soovib hagi rahuldamist. Seda, mis viisil tuleb menetlust pärast vaidlustatud otsuse tühistamist jätkata, otsustab TsMS § 657 lg 1 kohaselt kohus, sõltumata hageja taotlusest (vt ka Riigikohtu 22.2.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15716, p 11). Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldada, kui ringkonnakohus rahuldab hagi apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses.
9.Hageja esitas kostja vastu ühise tegutsemise lepingust tuleneva vara jaotamise nõude. Maakohus tuvastas, et pooled elasid koos alates 25.6.1996 (II kd, tl 26 pöördel, neljas lõik). Hagis esiletoodud asjaoludel võis ühise tegutsemise lepingu sõlmimine toimuda tsiviilkoodeksi kehtimise ajal. Ühise tegutsemise lepingule saab kohaldada selle sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) §-s 438 sätestatut. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1.7.2002 tuli varem sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele kui kestvuslepingutele kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 järgi võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut, kuid see ei välistanud ega piiranud ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1.7.2002, ning ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.7.2002, tuli kohaldada seni kehtinud seadust. Seega võisid pooled sõlmida 1996. aastal ühise tegutsemise lepingu, millele tuli alates 1.7.2002 kohaldada võlaõigusseaduses seltsingulepingu kohta sätestatut.
10.VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara).
2-21-6276
11.Ühise tegutsemise lepingu sõlmimine ja TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldamine on võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel (nt Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis (vt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16 kolmas lõik). Tsiviilkoodeks ühise tegutsemise lepingule kohustuslikku vormi ette ei näinud ning pooled võisid sõlmida lepingu üldjuhul mis tahes vormis (Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 14 esimene lõik). Üksnes kinnisasja omandamise korral pidanuks selline tahe olema vormistatud notariaalselt tõestatud lepingus (asjaõigusseaduse § 119 lg 1).
12.Maakohus märkis iseenesest õigesti, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa lugeda seltsinguks (ühiseks tegutsemiseks – ringkonnakohtu märkus) – ühise tegutsemise leping peab olema eelkõige orienteeritud ühisele majanduslikule eesmärgile. Ühine eesmärk võib seisneda nii teatud konkreetse tulemuse saavutamises kui ka kestva või korduva iseloomuga toimingutes. Kinnisasjale elamu ehitamine ja selle kasutamine võib olla käsitatav eesmärgina saavutada konkreetne tulemus. Seega võib hageja ja kostja vahel olla ühise tegutsemise leping. Lepingu täpsem eesmärk tuleb maakohtul tuvastada.
13.Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus, nagu hageja on õigesti märkinud. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt nt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1109-14, p 17; 14.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20 ja 29.4.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-255, p 13).
14.Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: 1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); 2) pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10914, p 19; Riigikohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22; ja Riigikohtu 24.9.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12).
15.Rahaliselt hinnatavaks panuseks abieluvälises kooselus sõlmitud seltsingulepingus saab lugeda näiteks olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme
2-21-6276 omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (Riigikohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 23).
16.Kuigi kinnisasjad on omandatud kostja ainuomandisse, ei ole välistatud, et pooltel oli omavahel kokkulepe ühise varalise väärtuse loomiseks elamu ehitamisel, selle sisustamisel ja kinnisasjade kasutamisel. Seetõttu võib olla alust kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid ja hagejal olla õigus nõuda kostjalt VÕS § 600 lg 2 alusel oma panuste tagastamist. Selleks peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et pooltel oli kostja ainuomandisse kuuluvatele kinnisasjadele kulutusi ja parendusi tehes ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks ja nii hageja kui ka kostja tegid selleks olulisi majanduslikke panuseid. Ühise majapidamise edendamise kaudu võis pooltel olla ka ühine tahe majanduslikult ühise väärtuse kestvaks loomiseks. Hinnates hageja ja kostja tegevust tervikuna, ei saa vara omandamisest kostja omandisse järeldada, et poolte tahe ei olnud suunatud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisele.
17.Ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud suhe abieluvälise kooselu osaliste vahel ei tähenda seda, nagu tuleks ühise tegutsemise lepingu sõlmimist hinnata eraldi iga kinnisasja puhul, mis suhte ajal omandatakse. Maakohtu vastupidine käsitlus eeldanuks, et iga kinnisasja omandamisel sõlmiti uus ühise tegutsemise või seltsingusuhe. Hagi aluseks olevad asjaolud sellele aga ei viita. Hageja tõi esile, et pooled ostsid esmalt AAA, seejärel MMM kinnisasja ja viimasena XXX kinnisasja. Poolte sellise suhte sisu ja panused ühisesse tegutsemisesse tuleb hageja nõude lahendamiseks kindlaks teha. Raha, mis oli emma-kumma poole kontol, võis olla ühise tegutsemise tulemusena loodud vara, mida kasutades omandati iga järgnev, poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasi (sh XXX kinnisasi). Perekondlike usalduslike suhete olukorras ei ole ebaharilik, et kinnisasjad kanti kostja nimele.
18.Eelnevast tulenevalt leidis maakohus ekslikult, et poolte vahel ei saanud ühise tegutsemise lepingut olla. Maakohtu selgitused eelmenetluses olid vastuolulised ja õiguslikult ebaõiged. Maakohus on pooltele 1.11.2021 kirjas selgitanud, et hagejal tuleb tõendada, et poolte vahel oli seltsing (hageja ja kostja saanuks sõlmida ühise tegutsemise lepingu, mitte seltsingulepingu), mille eesmärgiks oli kinnisvara soetamine ja enda panuseid seltsingusse (I kd, tl 118 pöördel, teine lõik). Samas ei võimaldanud maakohus hagejal asjaomaseid tõendeid esitada (I kd, tl 106 ja 118 pöördel–119). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas poolte vahel oli ühise tegutsemise leping ja mis oli selle sisu. Samuti tuleb tuvastada poolte panused kõikide hagis esiletoodud kinnisasjade omandamisel, elamu ehitamisel ja parendamisel ning võimaldada pooltel tuua esile või täpsustada asjaomaseid asjaolud ja neid ka tõendada (TsMS § 199 lg 1 p 5 ja § 230 lg 1). Hageja on põhjendatult märkinud, et XXX kinnisasja ostuhinda on võimalik tõendada igat liiki tõendiga (TsMS § 230 lg 1) – hageja väitel ei kajastanud müügileping kinnisasja ostuhinda õigesti, millele tuleb anda õiguslik hinnang.
19.Kokkuvõtvalt jättis maakohus eelmenetluse ülesanded nõuetekohaselt täitmata (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4).
20.Asja uuel läbivaatamisel tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et hageja oli võimaliku ühise tegutsemise lepingu sõlmimise ajal abielus (II kd, tl 26 pöördel, kuues lõik). Hageja on menetluses esile toonud, et soovis vältida poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasjade suhtes ühisomandi tekkimist oma abikaasaga (samas). Seega võis hageja ja tema abikaasa vahel olla ühisvara varasuhe. Enne 25.6.1996 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara seaduse jõul nende ühisvara. Ühisomanikud võivad olla ühisvõlausaldajad võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72) (vt ka Riigikohtu 31.10.2018 otsus tsiviilasjas
2-21-6276 nr 2-16-9519, p-d 24–26). Hageja on taotlenud hüvitise väljamaksmist ainult endale (I kd, tl 5 pöördel, p 8).
21.Maakohtu eksimine materiaalõiguse normide kohaldamisel ja menetlusõiguse normide vastu ei väljenda maakohtu erapoolikust. Kohtuasja materjalid ei viita sellele, et maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat hagejale eelistades.
22.Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, ei ole ülejäänud apellatsioonkaebuse väited asjakohased – need ei mõjuta apellatsioonimenetluse tulemust.
23.Viimasena juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et hageja esitas menetluses ka alternatiivse nõude liisingukohustuse täitmiseks tehtud maksete hüvitamiseks (I kd, tl 144, p 7). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada alternatiivse nõude menetlusse võtmise üle. Maakohtu 15.11.2021 istungil märgitu, et tegemist ei ole alternatiivse nõudega (I kd, tl 160– 160 pöördel, ajamärk 00:01:02), ei tähenda, et nõude võiks jätta tähelepanuta. Kui nõudes esinevad puudused, tuleb anda hagejale tähtaeg selle kõrvaldamiseks (TsMS § 3401 lg 1). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.