Tartu Ringkonnakohus Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 27. jaanuar 2023
Tsiviilasja number
2-21-16279
Tsiviilasi
T.S. hagi V.K. vastu korteriomandi kasutamise võimaldamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg
Tartu Maakohtu 13. septembri 2022. a otsus V.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): V.K. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tõnis Kõiv Vastustaja (hageja): T.S. (hageja) (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 13. septembri 2022. a otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.K. kanda.
4.Määrata T.S. menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 480 eurot (käibemaksuta).
5.Mõista V.K.lt T.S. kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 480 eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.S. (hageja) esitas 18. oktoobril 2021 hagi V.K. (kostja) vastu, paludes kohustada kostjat täitma 3. detsembril 2008 sõlmitud kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning kinkelepingu p-i 4.1.1 ning võimaldama hagejal elama asuda korteriomandisse asukohaga XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid E.K. (surnud), kostja ning hageja 3. detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ja kinkelepingu, millega E.K. kinkis kostjale korteriomandi asukohaga XXXXXXX. Ühtlasi seati nii hageja kui ka kinkija kasuks korterile isiklik kasutusõigus, mis kanti kinnistusraamatusse. Lepingu p-i 4.1. kohaselt on hagejal korteri tähtajatu isiklik kasutusõigus ühiselt kinkijaga koos sellest tulenevate õigustega. Lepingu p-i
4.1.9.kohaselt kestab isiklik kasutusõigus seni, kuni on elus kas või üks kasutaja ning ühe kasutaja surma korral kuulub kogu isiklik kasutusõigus üleelanud kasutajale. Kostja hakkas tegema hagejale takistusi korteriomandi kasutamisel. Hageja sattus 2015. aastal haiglasse ja peale haiglast väljasaamist ei lastud teda enam korterisse. Hageja asjad jäid korterisse. Hageja oli sunnitud endale üürima korteri Purde tn 39–5, Tartus.
Hageja esitas hagi kostja vastu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja kahju hüvitamiseks tsiviilasjas nr 2-16-5693, kuid kuna hageja ei suutnud tõendada, et kostja ei lasknud teda korterisse sisse ning rikkus hageja õigusi, siis jättis maakohus 19. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on hagejal jätkuvalt õigus kasutada XXXXXX tänava eluruumi ning hoolduse tekkimise vajadusel majutada sellesse tema eest hoolitsevat isikut. Hageja soovib jätkuvalt asuda elama XXXXXX korterisse, kuid ta ei pääse korterisse sisse. Korteri isiklik kasutusõigus kehtib seni, kuni seda pole poolte vahel notariaalselt sõlmitud lepinguga muudetud või lõpetatud. Pärast E.K. surma on kogu korteri kasutusõigus hagejal ja ta pole sellest loobunud. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole seoses korteri kasutamisega, kuid tulemusteta.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja elas koos E.K. vaidlusaluses korteris koos kuni 2. detsembrini 2015, mil hageja sattus haiglasse. Pärast haiglaravi lõppemist 21. detsembril 2015 ei naasnud hageja korterisse, vaid sõlmis üürilepingu teise korteri osas. Leping on lõppenud, kuivõrd hageja näitas mujale elama asumisega välja tahet kasutusvaldusest loobuda. Seega ei saa hagejal enam olla nõuet sõlmitud kasutusvalduse lepingu järgi. Hageja on rikkunud lepingut, jättes tasumata korteriga seonduvad kulud. Kostja ei ole lepingut rikkunud ega teinud takistusi eluruumi kasutamiseks. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kinkija ja kasutuseelise saaja, s.o hageja, olid tegelikkuses omavahel tülis ja seepärast tuleb tõlgendada lepingut selliselt, et leping kehtis hageja suhtes kuni kinkijaga kooselu lõpuni või surmani.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. septembri 2022. a otsusega hagi, kohustas kostjat võimaldama hagejal asuda elama korteriomandisse XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) ning täitma 3. detsembril 2008 sõlmitud „Kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning kinkelepingu“ (Tartu notar Tiina Tombergi notariaalakt ametitoimingute raamatus 2008. a nr 4935) p-i 4.1.1, mille kohaselt on kasutaja õigustatud kasutama elamiseks kogu kinnisasja oluliseks osaks olevat korterit oma äranägemisel ja elanikele ühiseks kasutamiseks määratud ruume, sisustusi ja seadmeid. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1650 eurot, s.o riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1350 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et E.K. (surnud 23. oktoobril 2017) ja pooled sõlmisid
3.detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning kinkelepingu, hageja ja E.K. elasid nimetatud korteris koos kuni 2. detsembrini 2015, mil hageja läks haiglaravile. Pärast haiglaravi sõlmis hageja 21. detsembril 2015 üürilepingu ning asus elama üürikorterisse. Vaidlus on selle üle, kas hageja on vabatahtlikult loobunud isiklikust kasutusõigusest ning kas see, et hageja ei täitnud omapoolselt lepingut omab õiguslikku tähendust. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks on see seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 227 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja nii, et isikul, kelle kasuks on see seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-i 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
Lepinguga anti hagejale kinkija poolt õigus kasutada kinkija E.K. üleelamisel vaidlusalust eluruumi ilma igasuguste kitsendusteta. Kui varasemas tsiviilasjas nr 2-16-5693 ei tuvastanud kohus, et kostja oleks teinud takistusi hagejale eluruumi kasutamisel, siis käesolevas asjas on leidnud tõendamist vähemalt üks asjaolu takistuse tegemisel, s.o kostja on vahetanud korteri võtmed. Hageja on esitanud tõenditena pöördumised kostja poole korterisse sissepääsemiseks, kuid kostja ei ole sellele reageerinud, andes pigem sisendi, et kostja ei kavatsegi oma kohustust täita ka peale eelmist kohtulahendit. Selles lahendis on kohus selgelt leidnud, et hagejal on jätkuvalt õigus kasutada XXXXXX tn eluruumi ning hooldamise vajaduse tekkimisel majutada sellesse 1-toalisesse korterisse tema eest hoolitsevat isikut, kuivõrd E.K. ega ka kostja ei pea võimalikuks ja neil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust hooldada hagejat. Käesoleval juhul pole kostja nimetatud asjaolu arvestanud ning on teinud takistusi hagejal korterit kasutada vastavalt lepingule. See on tõendamist leidnud hageja poolt vande all antud seletusega, mille kohaselt juba kinkija eluajal hirmutas kostja hagejat, kasutades ära asjaolu, et hageja ja E.K. olid omavahel tülis. Kostja on meelevaldselt sekkunud hageja ja E.K. privaatellu ning tõlgendanud asju omakasupüüdlikult. Hageja seletab, et ta pöördus abi saamiseks mitmete õigusbüroode poole, kuid tulemust ei saavutatud. Kostja eiras kõiki pöördumisi ja kirju. Hageja seletus asjaolude kohta on eluliselt usutav, kuna seda kinnitavad peale vande all antud seletuse ka dokumentaalsed tõendid, s.o 28. septembri 2021. a ja 4. oktoobri 2021. a päringud selle kohta, et hageja soovib asuda korterit reaalselt kasutama ning vajab võtmeid, millele aga vastuseid ei tulnud. 12. oktoobri 2021. a vastusest hageja kirjale võib välja lugeda, et kostja hinnangul on hageja ise loobunud korteri kasutamisõigusest juba 2015. detsembris ja kolinud mujale elama. Maakohus nõustus hagejaga, et vastusest võib järeldada, et kostjal ei plaani lepingust kinni pidada. Kostja vastuväited, et kuna hageja on ise lepingut rikkunud, jättes tasumata pika perioodi vältel korteriga seotud kulud, ei ole praeguses asjas kohased, kuna vaidluse esemeks pole kahju hüvitamine, vaid kostja poolt lepingu täitmisega seonduv olukord.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hinnates hageja vande all antud seletusi korterivõtmete väljavahetamise osas, oleks maakohus pidanud arvesse võtma kostja poolt selgelt väljendatud kinnitust, et korteri ukselukk ei ole vahetatud, ning lugema vastavas osas hageja vande all antud seletuse ebausaldusväärseks või tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus ei ole kasutanud võimalust läbi viia paikvaatlus, et teha kindlaks faktiline asjaolu, kas ukselukk on vahetatud. Hagejal on olemas korteri võti ja seeläbi ka korteri valdus. Kohus viis tsiviilasjas nr 2-16-5693 läbi paikvaatluse ja veendus, et hageja sai 4. oktoobril 2016 enda kätte korterivõtme. Hageja kinnitas võtme saamist ka 3. augustil 2022 toimunud kohtuistungil. Hageja on kinnitanud, et sisenes võtmeid kasutades korterisse peale 4. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust. Seega ei saa olla vaidlust selles, et hagejal on olemas võtmed, mis avavad korterisse juurdepääsuks vajalikud uksed. Korterivõtmete olemasolu saab pidada korteri valduse olemasoluks. Kohus tuvastas istungil, et hageja ei ole proovinudki korteriust võtmega avada. Maakohus on üle kuulanud ühe poole kohtu algatusel, aga mitte teise poole, rikkudes selliselt TsMS § 7 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on pooled seaduse ja kohtu ees võrdsed.
Maakohus on pidanud hageja hirmutamist kostja poolt ja hageja privaatellu sekkumist tõendatuks. Maakohus jättis tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-16-5693 paikvaatluse käigus tuvastatu (kohtuotsuse lk 4 neljas lõik), et hageja ja kinkija suhted ei olnud head, et endiste elukaaslaste vahel on tekkinud erimeelsused, mis ei võimalda ühes korteris koos elada. Kostja vastupidi väitis kohtuistungil, et ta kohtles hagejat kui pereliiget. Hageja väide, et ta kardab kostjat, ei ole eluliselt usutav. Kostja kinnitas 12. oktoobri 2021. a e-kirjale vastuses ja kinnitab jätkuvalt, et ei ole teinud hagejale takistusi korteri kasutamiseks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Asjaolu, et kostja vahetas välja korteri luku, seega muutusid korteri võtmed ja hageja ei saanud korterisse siseneda, tõendavad hageja vande all antud ütlused, s.o tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes. Asjaolu, et kostja ei võimaldanud hagejal korterit kasutada, tõendab ka hageja esindaja ja kostja kirjavahetus. Kostja apellatsioonkaebuse väide poolte ebavõrdse kohtlemise kohta tuleb jätta tähelepanuta. TsMS § 2681 kohaselt võib kohus poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui vastaspool sellega ei nõustu. Seega oligi kohtul ainus võimalus hageja vande all üle kuulata TsMS § 2681 alusel. Kostjat esindas kohtuistungil juriidiliste teadmistega esindaja. Kostja ei esitanud vastuväidet kohtu tegevusele hageja vande all üle kuulata (TsMS § 333 lg 1 ja 2) ja ei taotlenud enda vande all ülekuulamist. Tsiviilasjas nr 2-16-5693 tuvastati asjaolud kuni ajani, mil kohtunik käis koos hagejaga korteris, mille käigus anti hagejale kohtu abiga korterivõti. Praeguses tsiviilasjas aga selgitas hageja olukorda peale seda sündmust. Hageja selgitas kohtuistungil vande all, et peale võtmete saamist läks ta korterisse, et hakata seal elama, elukaaslane kutsus kohale kostja, kes tuli hagejale kätega kallale. Kostja tegi hagejal korterisse elamaasumise võimatuks. Kui kostja oleks kohelnud hagejat kui pereliiget, ei oleks ta teinud hagejale takistusi korterisse elama asumiseks ja oleks võimaldanud hagejale korterisse elama asuda, kui hageja esindaja kostja poole selle sooviga pöördus. Hageja esindaja ja kostja kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja ei kavatsegi hagejat korterisse elama asuda lasta. Hageja ei ole loobunud korterisse elama asumisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda.
7.Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hageja, kostja ja E.K. sõlmisid
3.detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõiguse koormamise ning kinkelepingu, mille p-i
4.1.1.järgi on hageja õigustatud kasutama elamiseks kogu kinnisasja oluliseks osaks olevat korterit asukohaga XXXXXX, Tartu vastavalt oma äranägemisele ning kokkuleppel kinnisasja omanikuga (tl 8). Hageja on õigustatud kasutama ka elanikele ühiseks kasutamiseks määratud ruume, sisustust ja seadmeid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et piiratud kinnisasjaõigus on kehtiv ning kantud kinnistusraamatusse (tl 15). Kostja on korteriomandi omanik.
8.AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja
suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 228 järgi kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele kasutusvalduse vastavaid sätteid, kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega. Kui isiklik kasutusõigus antakse mitmele isikule ühiselt, tähendabki see seda, et igaühel neist on õigus nõuda asja valdamist ja kasutamist. Lepingu p 4.1.9. sätestab, et isiklik kasutusõigus kestab seni, kuni on elus kas või üks kasutaja. Ühe kasutaja surma korral kuulub kogu isiklik kasutusõigus üleelanud kasutajale. Kinkija ja teine kasutaja E.K. on surnud. Seega kuulub hagejale üksinda isiklik kasutusõigus ning tal on lepingu p-st 4.1.6. tulenevalt õigus majutada kinnistul paiknevasse elamusse isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Kasutusvalduse sätetest tulenevalt võib kasutusvaldaja esitada täitmisnõude ning nõuda kinnisasja omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse teostamist takistava tegevuse lõpetamist (AÕS § 214 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1). Hageja väitel takistab kostja hagejal isiklikku kasutusõigust teostada, kostja vahetas ukse luku ega andnud hagejale uusi võtmeid. Kostja vaidles hagile vastu väites, et hageja saab oma õigusi teostada ning hageja on ise loobunud isiklikust kasutusõigusest.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on rikkunud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Hageja taotles enda vande all ülekuulamist. Kostja vaidles taotlusele vastu. Maakohus kuulas hageja vande all ära TsMS § 2681 alusel. Menetlusosalise vande all antud ütlus on tõend TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Seega luges maakohus õigesti hageja vande alla antud ütlustega tõendatuks, et kostja on teinud takistusi hageja isikliku kasutusõiguse teostamiseks, sh vahetanud ukse luku pärast tsiviilasja nr 2-16-5693 raames toimunud paikvaatlust ning paikvaatlusel hagejale võtmete üleandmist. Hageja väitel ei ole ta proovinud paikvaatlusel üleantud võtmega ust avada (tl 113). Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja kinnitanud, et sisenes võtmeid kasutades korterisse peale 4. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust. 3. augusti 2022. a protokollist nähtub, et hageja on korduvalt kinnitanud, et ta korterisse sisse ei saanud (tl 111– 112). Hageja küll kinnitas, et ta käis vaidlusaluses korteris pärast oktoobris 2016 paikvaatluse teostamist ning sai sisse, kuid hageja ütlustest ei tulene, et ta oleks saanud sisse temal olnud võtmega. Hageja kinnitusel olid tol hetkel korteris hageja endine elukaaslane ja korterisse tuli ka kostja (tl 113). Maakohus ei ole poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Kostja ei ole enda vande all ülekuulamist taotlenud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet kohtu tegevuse peale hageja vande all ülekuulamisel (TsMS § 333 lg 2). Seega ei ole kostjal apellatsiooniastmes enam õigust tugineda asjaolule, et maakohus oleks pidanud ka teda vande all üle kuulama.
10.Lisaks on hageja kostjale saadetud e-kirjadega tõendanud, et ta on isikliku kasutusõiguse teostamise teemal kostja poole pöördunud sügisel 2021 (tl 22–24). Kostja ei vaielnud vastu maakohtu poolt tuvastatule, et ta ei ole hageja esindaja 28. septembri 2021. a ega 4. oktoobri 2021. a e-kirjadele reageerinud. Kostja väidab 12. oktoobri 2021. a e-kirjas, et ta ei ole hagejale takistusi teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hageja seisukohaga, et kostja
12.oktoobri 2021. a vastusest saab vähemalt kaudselt tuletada, et kostja ei kavatse lepingut täita (tl 25), sest kostja väitel on hageja ise loobunud eluruumi kasutamisest. Seda kinnitavad ka kostja maakohtus esitatud seisukohad isikliku kasutusõiguse lõppemise kohta. Maakohus luges seega õigesti tõendatuks, et kostja takistab hagejal isikliku kasutusõiguse teostamist ning hagejal on seetõttu õigus esitada täitmisnõue ning nõuda kostjalt kui kinnisasja
omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse (isikliku kasutusõiguse) teostamist takistava tegevuse lõpetamist.
11.Juhul, kui kostja hinnangul oli hageja ise loobunud kasutusõiguse teostamisest, oli kostjal õigus nõuda kasutusõiguse lõpetamist AÕS § 212 lg 2 p 1 koosmõjus AÕS §-ga 228. Kostja oli hageja vastu esitanud vastuhagi, s.h AÕS § 212 lg 2 p 1 järgse nõusoleku saamiseks. Kostja teatas kohtule 30. märtsil 2022, et ei soovi vastuhagi menetlemist (tl 86) ning maakohus jättis vastuhagi 14. aprilli 2022. a määrusega menetlusse võtmata (tl 95–97).
12.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 600 eurot 4 töötunni eest. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu, leides, et menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega ning esindaja tunnitasu on ülepaisutatud. Ringkonnakohus andis 7. detsembri 2022. a määrusega pooltele tähtaja kuni 9. jaanuarini 2023 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 11. jaanuaril 2023, seega hilinenult. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub käesoleval juhul TsMS § 331 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. TsMS § 331 lg 1 sätestab tsiviilkohtumenetluse üldreegel hilinenult esitatud avalduste esitamise tähtaja osas ning see kohaldub ka menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja suhtes. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
11.jaanuaril 2023 esitatud menetluskulude nimekirja hilinenud esitamine ei põhjustanud asja lahendamise viibimist. Kostjale olid hageja menetluskulud ettenähtavad, kuivõrd hagejat esindas lepinguline esindaja. Kostjale anti võimalus hageja menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks, mida kostja ka tegi. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu 4 tundi mõistlik. Ekslik on kostja väide, et kostja seisukohtade analüüs 9. jaanuaril 2023 on tehtud kohtu keeldu rikkudes.
Ringkonnakohus määras pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks märkides, et kohus väljastab tähtpäevaks esitatud seisukohad vastaspoolele teadmiseks, vastuväiteid ega täiendusi nendele esitada ei saa. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt taotleb hageja menetluskulu väljamõistmist kostja 9. jaanuari 2023. a seisukohtadega tutvumise eest, mitte nendele vastuse koostamise eest. Seega ei ole nimetatud tegevus vastuolus ringkonnakohtu 7. detsembri 2022. a määrusega. Ringkonnakohus nõustub aga kostja vastuväitega, et mõistlikuks hageja esindaja tunnitasuks tuleb praegusel juhul pidada 120 eurot (käibemaksuta). Ka maakohus pidas mõistlikuks ja põhjendatud hageja esindaja tunnitasuks 120 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Hageja esindaja tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta on põhjendamatult kõrge, kuna see ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et juristide osutatud õigusteenuse põhjendatud tunnitasu on üldjuhul 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu arvates hageja esindaja põhjendatud tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Hageja 11. jaanuari 2023. a menetluskulude nimekirjas ei ole märgitud, kas menetluskulud on käibemaksuga või ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Kuivõrd hageja taotles maakohtus menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta (tl 117) ning ringkonnakohus kontrollis, et hageja esindaja büroo, kelle kaudu esindaja tegutseb, ei ole registreeritud käibemaksukohustuslasena, mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtumenetluses 480 eurot (käibemaksuta) (4*120). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.