Võlaõigus › Muud

konfidentsiaalse teabe hoidmine. Hageja esile toodud tööpanuse äralangemisega seonduvat kahju ei pidanud kostja ette nägema. Leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja osales riigihankes nr 0248496 AS Softronic Baltic alltöövõtjana. Asjaolu, et P. K. osales hankes kostja meeskonnas, sai hagejale teatavaks 18.08.2006. Riigihanke tulemus oli vaidlustatud muu hulgas tuginedes P. K. tööle võtmisega seonduvatele asjaoludele. Hageja oli riigihanke menetluses tehtud vaietest ja otsustest teadlik. Õige ei ole hageja väide selles, et ta sai töösuhtest tõsikindlalt teada alles 20.11.2007. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude rohkem kui aasta pärast väidetavat lepingu rikkumist; kohustuse rikkumisele on hageja esmakordselt osundanud alles 09.11.2007. Hageja käitumine on hinnatav õiguse pahauskse realiseerimisena. Isegi juhul, kui hagejal oleks täidetud eeldused leppetrahvi nõude maksmapanemiseks, on lepingus ettenähtud leppetrahv ebamõistlikult suur ega vasta väidetava rikkumise iseloomule. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on 11.08.2006 konfidentsiaalsuslepingu nr SMT-06-001 sõlmimisega tekkinud lepingul põhinev võlasuhe. Puudub vaidlus selles, et kostja sõlmis töölepingu hageja endise töötaja P. K.ga. Pooled tõlgendavad lepingu punkti 2.14 sisu erinevalt. Hageja väidab, et kostja pidanuks hoiduma hageja töötajaga töölepingu sõlmimisest. Lepingu sõlmimise eesmärgiks oli töötajate ülevõtmise takistamine. Kostja väidab, et lepingu sõlmimise eesmärk oli konfidentsiaalse info väärkasutuse ärahoidmine ning et töölepingu sõlmimise piirang laienes üksnes lepingu lisas märgitud isikutele. Esitatud väidete põhjal puudub võimalus kahtlusteta väita, kuidas pooled lepingu sõlmimise ajal mõistsid vaidlusaluse tingimuse sisu. Lepingu subjektiivsel tõlgendamisel on määrava tähendusega, milline on teise poole teadmine lepingu partneri väidetavast tahtest. Kui arusaamad sisust on väga erinevad ja teineteisele selgitavat infot ei antudki, siis pole siduvat kokkulepet tekkinud. Pooled ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest saaks järeldada, millist tahet teineteisele lepingu sõlmimise ajal avaldati. Kostja ei võtnud omaks hageja väidet, et lepingu sõlmimise ajal räägiti, et lepingu punkt 2.14 laieneb kõikidele töötajatele. Seega vajanuks hageja väide tõenditega kinnitamist, mida hageja teha ei soovinud. Samas ei suutnud hageja kohtule selgitada, milline oli tema tõlgenduse kohaselt lepingu lisa 1 koostamise mõte. Vaidlust ei ole selles, et lepingu sõlmimisel planeeritud alltöövõtu suhet ei tekkinud, ühiselt riigihankes ei osaletud. Hageja osales riigihankes AS Softronic alltöövõtjana. Poolte ainsaks käitumiseks lepinguga hõlmatud suhete raames on P. K. töölepingu lõpetamise ja sõlmimisega seotud toimingud. Hageja passiivsus suhetes kostjaga P. K.ga töösuhte lõpetamise ja kostja juures töölepingu sõlmimise ajal kinnitab kostja tõlgendust ja arusaama lepingu sisust. Vaidlust ei ole selles, et hagejale oli töösuhte lõpetamine P. K.ga teada; samuti selles, et hageja teadis P. K. tööle asumisest kostja juurde. Seega võinuks (pidanuks) hageja osundama kostja poolt lepingu rikkumisele vahetult pärast nimetatud asjaolust teada saamist hoidmaks ära eeldatava oma õigusi ja huve kahjustava teo. Töösuhte sõlmimise kohta kirjalike tõendite puudumine ei takista lepingu partneri poole pöördumast ning vastavaid argumente (etteheiteid) esitamast. Partnerlussuhte raamides pidanuks hageja teavitama kostjat oma huvist kohaldada lepingu tingimust töötaja (P. K.) töölevõtmisest hoidumises. Mõistlik oleks kahju saabumise ohust partnerile teada anda.

Lepingu objektiivse tõlgendamise kaudu tuleb tõlgendada lepingut kostja poolt esile toodud viisil. Lepingut tõlgendatakse objektiivselt juhul, kui subjektiivne tõlgendamine ei anna selgust. Pooltel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti seoses kavatsusega osaleda ühiselt riigihankes nr 028496. Kostja osales riigihankes iseseisva pakkumusega; hageja kavatses osaleda selles alltöövõtjana kostja pakkumuse raames. Konfidentsiaalsuslepingu punktidest 2.1, 2.2 ja 2.8-2.11 saab järeldada, et lepingu sõlmimise eesmärgiks oli selle täitmise käigus ära hoida konfidentsiaalse teabe sattumine kolmandate isikute kätte. Konfidentsiaalseks loetakse lepingu kohaselt sellist teavet, mis ei ole kolmandatele isikutele ilma konfidentsiaalsuskohustusega sidumist kättesaadav. Lepingu punktidest 2.5 ja 2.6 saab järeldada, et pooled võtsid endale kohustuse tagada ka oma töötajate poolt konfidentsiaalsuskohustuse hoidmine. Poolel lasus kohustus siduda vastavad töötajad lepingulise vaikimiskohustusega. Lepingu punktist 2.7 tuleneb alltöövõtja kohustus tagada, et konfidentsiaalset informatsiooni avaldatakse ning seda kasutavad ainult lepingu lisas „Informatsiooniga töötavate töötajate nimekiri“ toodud isikud. Nimekiri ja selles tehtavad muudatused kuuluvad kooskõlastamisele mõlema poole eelneval kirjalikul nõusolekul. Konfidentsiaalsuslepingu sõlminud poolel oli mõistlik eeldada, et lepingu sõlmimise eesmärgiks oli konfidentsiaalse teabe hoidmine omavahelises kasutuses, vältimaks selle sattumist kolmandate isikute kätte. Lepinguga ei ole hõlmatud üksnes see informatsioon, mis on õiguspäraselt avalikustatud ja teatavaks saanud (punkt 2.3). Sellekohase hüve saamisega on kooskõlas lepingu punktis 2.12 sisalduv sanktsioon. Lepingu punktis 2.12 sisalduv leppetrahv on kohaldamise eelduste kaudu sisuliselt seotud punktides 2.1-2.12 sisalduvaga. Leppetrahvi nõude maksmapaneku eelduseks on teise poole poolt lepinguosalise huvide ohtu seadmine või kahju tekitamine. Lepingu punktis 2.14 sisalduv keeld on suunatud üksnes omavaheliste suhete reguleerimisele ning lepingu terviku tähenduses hinnatav kõrvaltingimusena. Omavahelistes suhetes töötajate ülevõtmise keeldu sisaldav lepingu tingimus ei ole formaalsel tõlgendamisel seostatav lepingu punktiga 2.7 ja lepingu lisaga 1. Mõistlik ei ole eeldada, et omavahelistes suhetes mõju omavate lahkehelide puhul kohaldatakse ka ilma negatiivse tagajärje saabumiseta samas suurusjärgus leppetrahvi. Mõistlik isik on arukas ja heausklik, arvestab partneri huvidega ja õigustega. Arvestades eeltoodut puuduvad hagejal leppetrahvi nõude maksmapanekuks õiguslikud eeldused. Hageja ei ole leppetrahvi nõudes tõendanud, et kostja on seadnud hageja lepingust tulenevad huvid ohtu või neid kahjustanud. Töölepingu sõlmimisest hageja endise töötajaga iseenesest sellist järeldust teha ei saa. Hageja ei ole kooskõlas lepingu punktiga 2.7 teatanud kostjale, et P. K. kuuluks nende töötajate hulka, kes omavad juurdepääsu konfidentsiaalsele informatsioonile. Seega ei pidanud kostja hageja huvide kahjustamist eeldama. Kostja poolt hageja endise töötajaga töölepingu sõlmimine ei ole iseenesest õigusvastane. Õigusvastaseks muutunuks sellise kokkuleppe sõlmimine juhul, kui sellega oleks hageja huve kahjustatud. Hageja ei ole hagis esile toonud, milline poolte vahelisest lepingust tulenev hüve rikutud sai või ohtu seati. Hageja väide selles, et on kaotanud P. K.ga töölepingu lõpetamise tõttu tulu, mis seisneb õiguses töötaja tööpanusele, võib olla õige, kuid ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Töötaja ja tööandja suhe põhineb nendevahelisel lepingul. Juhul, kui tööandja võtab enesele kohustuse töötaja omal kulul koolitamiseks, on tal õigus leppida töötajaga kokku kulude saatuses juhuks, kui tööleping lõpetatakse. Konfidentsiaalsuslepingus ei sisaldu poolte kokkuleppeid teineteise töötajatega seotud kulude hüvitamiseks. Hageja ei ole kahju (saamata jäänud tulu) nõuet põhistanud ega tõendanud. Hageja ei ole esile toonud, kas ja kuidas mõjutas P. K.ga töölepingu lõpetamine hageja majandustegevust. Selle negatiivne mõju hageja majandustegevusele on tõendamata.

Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning mõista välja kostjalt hageja kasuks leppetrahv 900 000 krooni ja otsene kahju 100 000 krooni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtumenetluses kinnitas hageja juhatuse liige K. R. (kes osales läbirääkimistel kostjaga ja kelle poolt on 11.08.2006 konfidentsiaalsusleping SMT–06-001 allkirjastatud), et lepingu punkt 2.14 lepiti kokku just eesmärgiga kaitsta pooli teise osapoole töötajate ülevõtmise vastu. Kuivõrd hageja oli võrreldes kostjaga väike ettevõte, siis sooviti lepinguga fikseerida garantiid ebaausa käitumise vältimiseks. Samuti tuleb lepingut käsitleda ühtse tervikuna. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt konfidentsiaalsuslepingu rikkumisena käsitletakse üksnes kitsalt lisas 1 fikseeritud isikute poolt teadaoleva konfidentsiaalse informatsiooni väärkasutamist või seal nimetatud isikute ülevõtmise kaitset. Lisas 1 nimetatud isikud olid tipptasemel konfidentsiaalset infot valdavad ettevõtete juhid ja nende ülevõtmine või üleminemine teise lepingupoole ettevõttesse ei olnud reaalne. Hagejal oleks puudunud igasugune õiguslik huvi sõlmida konfidentsiaalsuslepingut üksnes lisas 1 nimetatud ettevõtete tippjuhtide suhtes. Hageja põhjendatud huvi ning tahe konfidentsiaalsuslepingu sõlmimiseks kostjaga oli ajendatud soovist tagada oma ärihuvide ja töötajate kaitse ehk tulevikku suunatud õiguskindluse saavutamine. Kostja pidas läbirääkimisi pahatahtlikult eesmärgiga kasutada oma huvides ära teise poole ärialast teavet ja hilisemalt ka personali. Kostja ei soovinudki järgida 11.08.2006 konfidentsiaalsuslepingut, vaid sõlmis selle pahauskselt. Kostja eesmärgiks oli saada konfidentsiaalset teavet hagejalt ning ilma sellekohase kokkuleppeta kasutada riigihankes teise firma konfidentsiaalset informatsiooni ja programmeerijaid. Puuduvad mistahes asjaolud, mis õigustaksid kostja kui kutse- ja majandustegevuse osalise vabastamist lepingu punktis 2.14 selgelt ja üheselt mõistetavalt fikseeritud kohustuse täitmisest. Vaidlusi põhjustanud leping on väiksemahuline ning lihtne. Sedavõrd väiksemahulise lepingu puhul tuleb eeldada, et lepingu sõnastus on poolte vahel väga täpselt kokku lepitud ja sõnastus vastab eriti täpselt poolte tahtele. Seetõttu on ebaõige kohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud täiendavalt tõendama lepingu punkti 2.14 tähendust. Vastupidi, hoopis kostja oleks pidanud tõendama lepingu punkti 2.14 kitsendatud tähendust, selleks, et kohus oleks saanud kõrvale kalduda lepingu sõnastusest. Kohtu poolt VÕS § 29 antud tõlgendus, mille kohaselt peab lepingu tekstile tugineda sooviv lepingupool täiendavalt, s.o lisaks lepingu teksti esitamisele tõendama poolte tahte sisu, loob lepingulistesse suhetesse põhjendamatu ebakindluse ning loob lepingut rikkuda soovivale lepinguosalisele võimaluse kõrvale hoida lepinguliste kohustuste täitmisest, sest majandussuhete praktikas reeglina ei kogu pooled lepingu sisu kohta lepingule endale lisaks täiendavaid tõendeid. Kohtu poolt punktile 2.14 omistatud tähendus, et tegemist on konfidentsiaalsuskohustuse täitmist tagava lisakohustusega, ei vasta poolte tahtele. Kohtu ebaõige seisukoht põhineb lepingu pealkirja põhjendamatult ületähtsustamisel ning lepingu punkti 2.14 sõnastuse eiramisel. Lepingu sisu tõlgendamisel ei ole lubatud mehaaniline lähtumine lepingu pealkirjast, sest lubatud on ühte lepingudokumenti mitut erinevat liiki lepingulisi suhteid reguleerivate kokkulepete koondamine. Lepingu punkt 2.14 sätestab selgesõnalise kohustuse, et lepingu kehtivuse ajal ja üks aasta lepingu lõppemisest kohustuvad pooled hoiduma teise lepingupoole töötajate värbamisest. Tegemist on tarkvaraarenduse ja konsultatsiooniäris levinud lisakohustusega, mille eesmärk on kaitsta teenusepakkujat tellijapoolse töötajate ülemeelitamise eest, sest sageli on tellija jaoks majanduslikult soodsam (odavam) teenusepakkujalt teenuse tellimise asemel meelitada üle enda juurde tööle konkreetse teenuse osutamisega tegelenud teenusepakkuja töötajad. Vastava selgituse on punkti 2.14 kohta andnud ka hageja seaduslik esindaja. Lepingus fikseeritud ja hageja esindaja

poolt antud selgitusele vastavat punkti 2.14 tõlgendust toetab ka see, et kui punkti 2.14 eesmärgiks oleks olnud hageja kaitse konfidentsiaalse informatsiooni kuritarvitamise eest kostja juurde tööleasunud hageja endise töötaja poolt, siis ei oleks sellist kokkulepet pidanud lepingus kokku leppima, sest vastav kaitse oli hagejale tagatud konkurentsiseaduse (KonkS) § 52 lg 2 alusel. Lepingu punkt 2.14 oli konfidentsiaalsuskohustustest eraldiseisev kohustus, mis pidi hagejat kaitsma töötajate värbamise eest kostja poolt. Lepingu punkti 2.14. rikkus kostja juba hageja töötaja värbamisega, ning selle punkti rikkumise tuvastamiseks ei ole vaja töötaja poolt vallatud konfidentsiaalse informatsiooni kostja kasuks ärakasutamise tuvastamine. Kui viimane asjaolu oleks tuvastamist leidnud, siis oleks tegemist olnud KonkS § 52 tuleneva seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega, mitte aga lepingu punkti 2.14 kohase lepingulise kohustuse rikkumisega. Mõistliku inimese seisukohast saab konfidentsiaalsuslepingut käsitleda tervikuna, mitte aga selektiivselt. Töötajate hulka, kellele laienes konfidentsiaalsuslepingu toime kuulusid ka inimesed, kelle osalemine riigihankes „Tarkvara arendusteenuse tellimine” (viitenumber 028496) pidi vastama PKD-s esitatud nõutavale kvalifikatsioonitasemele. Sellekohast seisukohta on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 20.12.2007 otsuses haldusasjas 3-06-2109: PKD-de punktide 4.2.6 ja 4.3.5 sellisest funktsioonist tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et sõnaga „töötajad” mõeldi programmeerijaid, keda pakkuja hakkab vastavalt sõlmitavale hankelepingule kasutama selles lepingus määratud kohustuste täitmiseks. P. K. oli isik, kes oli hõlmatud konfidentsiaalsuslepingu punktis 2.14 nimetatud isikute ringiga ning kostja on temaga töölepingu sõlmimisega rikkunud 11.08.2006 konfidentsiaalsuslepingu punkti 2.14. P. K. nimetamiseta riigihanke pakkumise dokumentides programmeerija kvalifikatsiooni omavate isikute nimekirjas oleks kostja võinud jääda kvalifitseerimata. See seisukoht tugineb lepingu punkti 2.14 sõnastusel, mille kohaselt on keelatud määratlemata ringi, s.o kõigi hageja töötajate värbamine, mitte aga ainult lisas 1 loetletud isikute värbamine. Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hagejale oli töösuhte lõpetamine P. K.ga teada, samuti selles, et hageja teadis P. K. tööle asumisest kostja juurde. Seega võinuks (pidanuks) hageja osundama kostja poolt lepingu rikkumisele vahetult pärast nimetatud asjaolust teadasaamist hoidmaks ära eeldatava oma õigusi ja huve kahjustava teo. Nimetatud kohtu seisukoht on alusetu arvestades asjaolu, et AS Softronic Baltic esitas 04.09.2006 ja AS WebMedia 28.09.2006 vaidlustuse Riigihangete Ametile seoses sellega, et kostja on riigihanke pakkumismenetluses esitanud töötajana isiku, kes ei olnud temaga lepingulises töösuhtes. Hageja ootas missuguse otsustuse võtab antud küsimuses vastu Riigihangete Amet ja seetõttu puudus vajadus täiendavalt kostja poole pöördumiseks. Kuivõrd P. K. oli juba asunud AS Helmes tööle, siis olid ennetavad teatamised konfidentsiaalsuslepingu mittejärgimise kohta asjakohatud. Maakohus on käsitlenud konfidentsiaalsuslepingu sätteid valikuliselt ja keskendunud üksnes konfidentsiaalsele informatsioonile (punktid 2.1-2.12) ja selle kasutajatele lepingu lisa 1 mõttes, mitte aga lepingule kui tervikule ja osapoolte töötajate mitte ülevõtmise kohustusele ning sellise kohustuse rikkumisele järgnevale sanktsioonile lepingu punkti 2.12 tähenduses. Leping on terviklik ning põhjendamatu on selle selektiivne tõlgendamine. Leping oli suunatud omavaheliste suhete reguleerimisele, kuid punkt 2.14 ei olnud lepingu terviku tähenduses hinnatav kõrvaltingimusena, vaid ühe kõige olulisema tingimusena. Hagejale on kahju tekitatud just seetõttu, et väljakoolitatud ja sertifitseeritud professionaalne IT töötaja oli riigihanke PKD-s nimetatud kostja töötajaks ning peale edukaks tunnistatud pakkumist asus P. K. tööle AS-s Helmes. Kui P. K. ei oleks asunud tööle AS-s Helmes, ei oleks ka kahju temasse investeeritud erialase ettevalmistuse ja tööpanuse äralangemise tõttu - tekkinud. Töötaja P. K. tööleasumine AS Helmes oli konfidentsiaalsuslepingu punkti 2.14 rikkumine.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt - leppetrahvi osas - tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha tühistatud osas uus otsus. Hageja vähendatud nõue leppetrahvi saamiseks tuleb rahuldada ning kostjalt nõutud summas välja mõista. Varalise kahju nõude osas jätab kolleegium kohtuotsuse muutmata ning kaebuse vastavas osas rahuldamata. Eeltoodu tõttu tuleb ümber jaotada ka menetluskulud. Hageja esitas kostja vastu 11.08.2006 sõlmitud konfidentsiaalsuslepingu rikkumisest tuleneva nõude, mistõttu tuli kohtul esmalt tuvastada, kas pooltevahelisest lepingust tuleneb hagiavalduses väidetud kohustust, mida kostja võis rikkuda. Maakohus, asudes lepingut VÕS § 29 kohaselt tõlgendama, leidis, et lepingust ei tulene keeldu värvata oma ettevõttesse tööle teise lepingupoole töötaid. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu punktis 2.14 olid pooled võtnud kohustuse mitte sõlmida töö(ettevõtu)lepingut või mõnda muud tsiviilõiguslikku lepingut teise poole töötajatega poolte vahel sõlmitavate lepingute kehtimise ajal ning ühe aasta jooksul pärast poolte vahel sõlmitavate lepingute lõppemist, välja arvatud juhul kui töölepingu lõpetamise on algatanud tööandja. Maakohtul ei olnud alust teha järeldust, et lepinguga reguleeriti üksnes lepingu lisas 1 nimetatud isikute poolt konfidentsiaalse informatsiooni väärkasutamist või nimetatud isikute ülevõtmist. Vaidlusaluse punkti sõnastusest sellist seost ei nähtu. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Nimetatud sättest tulenevalt on lepingu tõlgendamise eesmärgiks lepingu sisu väljaselgitamine. Kuna hageja väitel oli lepingu sõlmimise oluliseks eesmärgiks töötajate ülevõtmise takistamine, kostja väitel aga konfidentsiaalse info väärkasutuse ärahoidmine ning et töölepingu sõlmimise piirang laienes üksnes lepingu lisas märgitud isikutele, siis leidis maakohus, et lepingu subjektiivse tõlgendamisega vaidlust lahendada ei saa: kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kahtluseta kinnitaks, millistel kaalutlustel lepingu punktis 2.14 sisalduvas tingimuses kokku lepiti. Kuigi pooled andsid vaidlusalusele tingimusele erineva tähenduse, ei tulenenud sellest üheselt, et hageja oleks pidanud oma väidet töötajate ülevõtmise takistamise kokkuleppe kohta eraldi tõendama. Lepingu sisu ja olemuse mõistmisel on määrav lepingupoolte autonoomne tahe, mille väljaselgitamisel tuleb arvestada eelkõige lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendust ning vaid juhul kui poolte ühine tahe erineb sõnade üldlevinud tähendusest, tuleb ka seda arvestada. Kolleegium nõustub hagejaga, et lepingu punktis 2.14 on poolte kohustus fikseeritud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mistõttu ei pidanud hageja täiendavalt tõendama lepingu punkti 2.14 tähendust. Väiksemahulise ja lihtsa lepingu puhul tuleb eeldada, et lepingu sõnastus on poolte vahel täpselt kokku lepitud ja vastab seetõttu ka poolte tahtele. Lepingu tekstis selgelt väljendatud tahe ei vaja täiendavat tõendamist. Kui kostja väitis, et lepingu punkti 2.14 sõnastus ei vasta poolte tegelikule tahtele, tuli temal oma väidet tõendada. Neid tõendeid, mis võimaldaksid viidatud punkti kitsendavalt tõlgendada, kohtule ei esitatud. Konfidentsiaalsuslepingu tekstist nähtuvalt oli lepingu esemeks konfidentsiaalse teabe hoidmine selle sattumise eest kõrvaliste isikute valdusesse ning kokkulepe hoiduda teise lepingupoole töötajate tööle värbamisest. Ei lepingu sõnastusest ega selle sisust kui tervikust ei tulene, et punktis 2.14 nimetatud isikute all mõeldakse lisas 1 nimetatud isikuid. Lisas nimetatud isikud olid tipptasemel konfidentsiaalset infot valdavad ettevõtete juhid, kelle ülevõtmine või üleminemine

teise lepingupoole ettevõttesse oli ebareaalne. Kolleegium nõustub hagejaga, et sel juhul oleks tal puudunud õiguslik huvi sõlmida lepingut punktis 2.14 sisalduva tingimusega, s.o lisas 1 nimetatud isikute suhtes, eriti nende võimaliku ülemineku kaitseks. Pealegi tuleneb VÕS § 29 lg-st 4, et kui lepingu tõlgendamisel ei ole võimalik lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, kusjuures lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (lg 6). Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse ka võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Asjas puudub vaidlus selle üle, et konfidentsiaalsuslepingu sõlmimise initsiatiiv tuli kostjalt ning et pooled kavatsesid osaleda ühiselt riigihankes. Hageja väitel oli tema põhjendatud huvi ning tahe konfidentsiaalsuslepingu sõlmimiseks ajendatud soovist tagada oma ärihuvide ja töötajate kaitse, s.o tulevikku suunatud õiguskindluse tagamine. Kui kostja huvi lepingu sõlmimise vastu oli teistsugune, siis jättis ta selle teisele lepingupoolele avaldamata. Lepingu sõlmimisele järgnevast nähtuvalt pooltevaheline koostöö ei jätkunud, mistõttu vajas kostja riigihankes osalemiseks nõutava kvalifikatsiooniga programmeerijat. Mõistliku inimese seisukohalt võib vaidlusalusest lepingust kui tervikust teha seetõttu järelduse, et töötajate hulka, kellele konfidentsiaalsuslepingu toime laienes, kuulusid ka isikud, kelle osalemiseta riigihankes „Tarkvara arendusteenuse tellimine” ei oleks huvitatud pool pakkumist teha saanud (vastama PKD-s esitatud kvalifikatsiooninõuetele). Asjas esitatud tõendite kohaselt sõlmis kostja kokkuleppe hageja töötaja P. K.ga, kes vastas riigihanke PKD-s esitatud kvalifikatsiooninõuetele, mis omakorda kinnitab lepingu punktis 2.14 sisalduva kokkuleppe mõtet. Et nimetatud isikut värbamata ei oleks kostja pakkumust vaidlusaluses riigihankes edukaks tunnistatud, nähtub ka Tallinna Ringkonnakohus 20.12.2007 otsusest haldusasjas 3-06-2109. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lepingu punktis 2.12 ettenähtud leppetrahv on kohaldamise eelduste kaudu seotud punktides 2.1 – 2.12 sisalduvaga ning leppetrahvi nõude maksmapaneku eelduseks on teise poole poolt lepinguosalise huvide ohtu seadmine või kahju tekitamine, lepingu punktis 2.14 sisalduv keeld on aga suunatud üksnes omavaheliste suhete reguleerimisele ning on lepingu kui terviku tähenduses hinnatav kõrvaltingimusena. P. K. oli isik, kes kuulus konfidentsiaalsuslepingu punktis 2.14 nimetatud isikute hulka ning kostja on temaga töölepingu sõlmimisel rikkunud lepingu punkti 2.14. P. K. nimetamiseta riigihanke pakkumise dokumentides programmeerija kvalifikatsiooni omavate isikute nimekirjas oleks kostja jäänud kvalifitseerimata. Kuna lepingu punktist 2.14 tulenes keeld värvata tööle teise lepingupoole töötajaid, siis on kostja seda keeldu rikkunud. Viidatud punktist ei nähtu, et selles oleks peetud silmas lisas 1 nimetatud infot valdavaid isikuid. Asjakohane ei ole otsuses sisalduv viide hageja passiivsusele P. K.ga töösuhte lõpetamisel. Hageja ei pidanud kostjale eraldi teatama, et P. K. kuulub nende töötajate hulka, keda on lepingu punktis 2.14 silmas peetud. Eeltoodud põhjendustel on hagejal õigus nõuda konfidentsiaalsuslepingu punktis 2.12 kokkulepitud leppetrahvi. Lepingu punkti 2.12 kohaselt on lepingu rikkumise korral osapoolel, kelle huvid seati ohtu või kellele tekitatu kahju, õigus nõuda lepingut rikkunud osapoolelt leppetrahvi üks miljon Eesti krooni, samuti hüvitama muu otsese kahju. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi kahjust sõltumata. Asjas ei olnud vaidlust selles, et kostja sõlmis töölepingu hageja töötajaga - programmeerijaga -, kelle tööpanuse äralangemine kahjustas hageja huve ka seetõttu, et kostjal puudus vajadus teha hagejaga edaspidi koostööd (näiteks osaleda riigihangetes).

Tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et toimunu on kostja tegevuse tagajärg. Samas on hageja seostanud tekitatud kahju vähenenud käibe suurusega. Kolleegium sellega ei nõustu. Otsest kahju sellest tuletada ei ole võimalik. Pealegi sätestab VÕS § 161 lg 2, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Hageja ei ole tõendanud, et talle tekitatud kahju on suurem, kui lepingus ettenähtud leppetrahv. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue leppetrahvi saamiseks (vähendatud suuruses), kuid nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi ka seetõttu, et ta ei ole mõistliku aja jooksul sellest teisele lepingupoolele teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kohtul ei ole alust nimetatud sätet kohaldada. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Ka VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu kohaldamist õigustaksid vaid erandlikud asjaolud. Praegusel juhul ei ole võimalik väita, et hageja ei esitanud oma nõuet mõistliku aja jooksul. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, mille tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab ta menetluskulud 1/3 osas hageja kanda ning 2/3 osas kostja kanda.

Ü. Jänes G. Kivinurm Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 11.05.2009.a. otsusega nr. 3-2-1-44-09

U. Reinola

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.