Asjaõigus › Omandiasjad

Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt kuulub hageja ja kostja kaasomandisse kinnistu, nimetusega xxxxxxxxxx, registriosa nr xxxxxx, suurusega 16 483 m2. Kinnistu asub xxxxx xxxxx, xxxx xxxxxx xxxxxxxx ning sellel asuvad elumaja, laut, saun, ait, küün ja kaev. Hagejale ja kostjale kuulub kummalegi 1⁄2 mõttelist osa kinnistust. Käesoleval ajal on kinnistu kostja valduses ja kasutuses. Ühekordses elumajas on kaks tuba ja köök, ruumid on läbikäidavad. Elamusse on üks sissepääs, elektrivarustus- ja küttesüsteem on ehitatud ühe pere tarbeks. Hagejal puudub võimalus oma omandiosa kasutada nii alaliseks elamiseks kui ka ajutiselt. Elamu kasutamist hageja poolt takistab muuhulgas asjaolu, et kostja on kodune (töövõimetuspensionär) ning on juba pikemat aega liialdanud alkoholi tarvitamisega.Ta on ka hageja suhtes vaenulikult meelestatud, ega luba hagejal kinnistule üldse tulla. Hagejal on kaks väikest last, mistõttu isegi eraldatud ruumi olemasolul ei oleks koos kostjaga elamu kasutamine mõeldav. Kostja sissetulekud ei võimalda tal ka elamut ja kõrvalhooneid vajalikul määral korras hoida. Elamu uksed ja aknad on amortiseerunud ning vajavad väljavahetamist, ümbrus on korrast ära, võsastunud. Seega ka hagejale kuuluv kaasomandi osa kaotab väärtust, kostja vastuseisu tõttu ei saa hageja midagi ette võtta vara väärtuse säillitamiseks ega tõstmiseks. Neil asjaoludel ja toetudes asjaõigusseaduse (AÕS) §-dele 76 lg 1, 77 lg 2 ja 68 lg 1 taotleb hageja kaasomandi lõpetamist ja vara jagamist avalikul enampakkumisel müügi ning saadud raha kaasomanike vahel jagamise teel vastavalt osade suurusele kaasomandis. Kostja vastuväited, vastuhagis esitatud nõue ja selle põhjendused Kostja ei tunnista hagi. Vastuväidete kohaselt sai kostja kinnistu kaasomanikuks 07.mail 2007.a., s.o. kolm nädalat enne hagi esitamist. Seega ei ole kostja süüdi hoonete halvas seisukorras, vaid selles on süüdi hageja ise, kes oli vara omanik enne kostjat. Hagiavaldusele lisatud elamu plaanilt on näha, et toad ei ole läbikäidavad, seega ei ole takistusi kahe kaasomaniku poolt elamu kasutamiseks. Hagejale kuuluvat osa elamust kasutab tegelikult tema poolvend R. N. . Kostja ei ole teinud takistusi hagejale omandi kasutamiseks. Kostja vaidleb vastu kaasomandi jagamisele hageja poolt taotletud viisil – müügi teel avalikul enampakkumisel. Kinnistul asuva elamu näol on tegemist kostja koduga, kus kostja on elanud umbes 30 aastat. Kostja ei ole võimeline väikese sissetuleku (töövõimetuspension ca 2400 krooni kuus) tõttu üürima ega pidama korterit.

Vastuhagis (tl.24-25) taotleb kostja 21.jaanuaril 2002.a. koostatud J. T. testamendi tühisuse tuvastamist ning kinnistusraamatu kande, mille alusel on H. R. kantud kinnistusraamatusse xxxxxxxxxx kinnistu poole mõttelise osa omanikuna, tühistamist. Vastuhagi põhjenduste kohaselt lubas kostja ema J. T. oma eluajal pärandada xxxxxxxxxx kinnistul asuva elumaja kostjale, sest nimetatud elumaja oli kostja eluasemeks. L. N. on organiseerinud kinnistul asuvate kõrvalhoonete ehitamist ja remonti. Vahendid elamu juures oleva maa erastamiseks andis J. T. kostja tuttav A. T. , sest J. T. endal selleks vahendid puudusid. Seetõttu tuli kostjale üllatusena notari teade selle kohta, et J. T. on jätnud kogu vara testamendiga H. R. . Kostja sai kinnistu kaasomanikuks pooles ulatuses sundosa saamiseks õigustatud isikuna 07.mail 2007.a. Kostja on seisukohal, et tegelikult on J. T. 21.01.2002.a. koostatud testament tühine, kuna ei vasta pärimisseaduse (PärS) § 21 sätestatud nõuetele. Testamendil olev allkiri ei ole ilmselt kirjutatud J. T. poolt, sest ei sarnane tema allkirjaga, mille on J. T. kindlustusvõtjana kirjutanud 18.11.1977.a. kindlustustunnistusele nr. xxxxxx. Allkirjade erinevuse tuvastamiseks taotleb kostja käekirjaekspertiisi määramist. Testamendi tühisuse tuvastamisel toetub kostja PärS § 93 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätetele. Kui kohus tuvastab testamendi tühisuse, siis on H. R. kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna ilma õigusliku aluseta ning nimetatud kanne kuulub kustutamisele. Seetõttu puudub H. R. ka õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidleb vastuhagile vastu (tl.34-37). J. T. testament, millega ta pärandas kogu temale kuuluva vara H. R. , on tõestatud Põlva notar Ere Kürsa poolt 21.01.2002.a. Testamendi tõestamisel tuvastas notar J. T. isikusamasuse ning kontrollis tema teo- ja otsusevõimet, samuti tegeliku tahte vastavust testamendile. Testament on testaatori poolt alla kirjutatud notari juuresolekul.Seega on põhjendamatu vastuhagis esitatud väide, et testamendil olev allkiri ei ole kirjutatud J. T. poolt. Ka kostja ise ei ole kahelnud J. T. testamendi õigsuses ja seadusega kooskõlas olemises, sest saanud 20.03.2006.a. kätte Põlva notar E.Kürsa 16.03.2006.a. teate J. T. pärimisest , milles muuhulgas selgitati L. N. tema õigust testamendiga tutvumiseks ja selle vaidlustamiseks kahe kuu jooksul, arvates teate kättesaamisest, ei ole ta testamenti vaidlustanud.Kostja esitas selle asemel avalduse J. T. pärandist sundosa saamiseks, mille tulemusena kanti L. N. 07.mail 2007.a. xxxxxxxxxx kinnistu poole mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse. Seega on kostja väidetavalt tühisele tehingule (J. T. testamendile) toetudes teostanud õigusliku tähendusega toiminguid ja saavutanud oma õiguse realiseerimise (sundosa saamine pärandvarast), seejärel aga viidanud tehingu tühisusele. Oma tegevusega on kostja väljendanud heakskiitu testamendi suhtes, mis muudab tehingu tulenevalt TsÜS § 113 kehtivaks. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Vastuhagi tuleb jätta hagi aluseks oleva asjaolu tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kõigepealt esitab kohus vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendused, sest hageja nõue toetub asjaolule, et hageja on kinnistu xxxxxxxxxx omanik, millise asjaolu on kostja vaidlustanud nõude esitamisega hageja omandi tekkimise aluseks oleva testamendi tühisuse tuvastamiseks.

PärS § 93 kohaselt on testament tühine muuhulgas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusetel. Tulenevalt PäS § 21 lõigetele 1 ja 2 tõestab notar testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator. Testamendile kirjutab testaator alla notari juuresolekul. J. T. testament (tl.26) on tõestatud Põlva notar Ere Kürsa poolt 21.jaanuaril 2002.a. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 7 saab enne 1.juulit 2002 tehtud tehingu pärast 1.juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Käesolevas asjas taotleb kostja vastuhagis mitte tehingu (J. T. testamendi) tühistamist, vaid on esitanud väite, et testamendi näol on tegemist tühise tehinguga TsÜS § 87 alusel (1.07.2002 kehtivas redaktsioonis). Toetudes VÕSRS § 2 leiab kohus, et tehingu tühisus vastuolu tõttu seadusega peab olema tuvastatav testamendi tegemise ajal, ehk siis enne 01.07.2002 kehtinud seaduse alusel. Kuni 1.juulini 2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 sätestas, et seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud, osundatud paragrahvi 3.ja 4.lõike kohaselt on tühine tehing algusest peale kehtetu ja seda ei pea täitma. Kostja toetub testamendi tühisusele vastuolu tõttu PärS § 21 lõikele 2 – testaator J. T. ei ole ise testamendile alla kirjutanud. Tõendina on kostja esitanud loomade vabatahtliku kindlustuse kindlustustunnistuse (tl.27), mis on välja antud T. J. 18.novembril 1977.a. ning millel olev kindlustusvõtja (J. T. ) allkiri ei sarnane kostja väitel testamendil oleva testaatori allkirjaga. Kostja taotles oma väite tõendamiseks käekirjaekspertiisi määramist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, sest kohtu hinnangul ei ole kaks kostja poolt esitatud J. T. allkirjadega dokumenti – testament ja kindlustustunnistus, omavahel võrreldavad. Testamendile on J. T. alla kirjutanud 25 aastat hiljem kui kindlustustunnistusele, ehk ühe allkirja andmise juures oli ta 82-aastane, teise juures 58-aastane. Selline pikk ajavahemik võib olla mõju avaldanud inimese käekirjale. Kuid peamine argument, miks kohus ei pidanud võimalikuks määrata käekirjaekspertiisi, oli see, et ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kindlustustunnistusel on J. T. allkiri.Testamendil oleva allkirja kirjutatamine J. T. poolt on kohtu arvates tõendatud juba asjaolu tõttu, et notar on testamendi tõestamise käigus tuvastanud J. T. isikusamasuse ning teinud kindlaks tema teo-ja otusevõime.Kostja ei ole vastuhagis esile toonud asjaolusid, mis võimaldavad tal väita, et J. T. ei käinud 21.01.2002 isiklikult notari juures tegemas korraldusi pärandi kohta oma surma puhuks. Kuni vastuhagi esitamiseni on L. N. J. T. testamendis tehtud korraldusi aktsepteerinud, esitades kohtule hagi sundosa saamise õiguse tuvastamiseks ning pärides sundosa testaatori varast (tl.38- 40). J. T. pärimismenetluses on notar määranud L. N. muuhulgas tähtaja testamendiga tutvumiseks või selle vaidlustamiseks (tl.40 pöördel), nimetatud tähtaja jooksul ei ole kostja testamenti vaidlustanud. Ülaltoodud asjaoludel leiab kohus, et J. T. poolt 21.01.2002.a. tehtud notariaalne testament ei ole tühine, sest ei ole tõendatud asjaolu, et testamendile ei ole testaator alla kirjutanud. Hageja ja kostja on saanud pärast J. T. surma temale kuulunud kinnisasja, registriosa nr. xxxxxx, asukoht xxxxx xxxxx xxxx xxxx, nimetusega xxxxxxxxxx, kaasomanikeks 07.05.2007.a. (tl.6). Hageja H. R. omandiõigus on tekkinud kandega kinnistusraamatusse 14.06.2006.a. pärimisõiguse tunnistuse alusel, kannet on muudetud 07.05.2007.a. L. N. notari poolt 04.05.2007.a. välja antud pärimisõiguse tunnistuse alusel sundosale (tl.38 pöördel).Kummalegi poolele kuulub 1⁄2 kaasomandist.

Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõude põhjendatust. Vastavalt AÕS § 76 lõigetele 1 ja 2 on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse võib välistada kaasomanikevahelise kokkuleppega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud sellise kokkuleppe olemasolu poolte vahel, seega oli hagejal õigus kaasomandi lõpetamist nõuda ning kuna kostja sellega ei ole nõustunud, siis esitada oma nõue kohtu kaudu. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr.3-21-45-06 väljendanud seisukohta, et kohus ei pea üldjuhul tuvastama mingeid põhjusi kaasomandi lõpetamiseks. Kaasomand tuleb aga lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Seetõttu ei hinda kohus siinkohal põhjusi, millised on hageja poolt esile toodud kaasomandi lõpetamise nõudmiseks. Kohus kaalub poolte huvisid kaasomandi lõpetamise viisi kindlaksmääramisel,võttes aluseks AÕS § 77 lg 2 sätestatu, mille kohaselt otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Sellest tulenevalt saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mis on nõutud hagis või vastuhagis. Hageja on taotlenud hagiavalduses kaasomandi jagamist asja avalikul enampakkumisel müügi ning saadud raha jagamise teel kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja on hagis taotletud kaasomandi jagamise viisi valikut põhjendanud asjaoludega, et kinnistu suurus (1,6 ha) ja sihtotstarve (elamumaa) ei võimalda selle reaalosadeks jagamist. Elumaja (plaan tl.7) on jagamiseks ja kahe pere poolt kasutamiseks liiga väike ning kinnistu reaalosadeks jagamisega selliselt, et ühele osale jääks elamu ja teise osa moodustaks maa, ei ole hageja nõus, sest selle maatükiga ei oleks midagi teha (tl.22). Kinnistu jätmist ühele kaasomanikule ühes kohustusega maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas on pooled hageja ettepanekul arutanud kompromissiläbirääkimiste käigus, kuid kohtu poolt antud tähtajaks pooled kompromissi ei saavutanud (tl.22 pöördel). Kuna vaidluses kaasomandi lõpetamisel selle jagamise viisi üle ei ole kohtule alternatiivseid nõudeid esitatud, tuleb kohtul kaaluda hageja poolt nõutud jagamise viisi vastavust mõlema poole huvidele, lähtudes õiglusest. Kostja on hageja poolt pakutud kaasomandi jagamise viisile esitanud vastuväite, et temal ei ole sel juhul (kinnistu mahamüümisel) kusagil elada. L. N. on väidetavalt elanud kinnistul asuvas elamus umbes 30 aastat ning tal on tekkinud selle maja kui oma koduga tihe emotsionaalne side. Korterit üürima ega ülal pidama ei ole kostja võimeline oma väikese sissetuleku (töövõimetuspension) tõttu (tl.8). Hageja hinnagul on ebaõiglane olukord, kus ta ei saa oma omandit üldse kasutada. Elamut kasutab ainult kostja, maja on suhteliselt väike ning kostja eluviiside tõttu ei pea hageja koos oma perekonnaga, kuhu kuuluvad ka väikesed lapsed, võimalikuks kinnistu kostjaga ühist kasutamist. Omandi kasutamine ei ole võimalik ka asjaolu tõttu, et kostja on hageja suhtes agressiivselt meelestatud. Kohus on seisukohal, et kaasomandi lõpetamisel hageja poolt pakutud viisil – müügi teel avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamisel kaasomanike vahel, ei kahjusta kostja huvisid sellisel määral, mis võimaldaks jätta kaasomandi lõpetamata põhjusel, et pakutud viis ei ole õiglane. Vaatamata asjaolule, et kinnistul asuv elamu on olnud pika aja vältel kostja L. N. koduks, on käesolevaks ajaks kujunenud olukord pigem ebaõiglane hageja kui kaasomaniku suhtes. Hageja on saanud kinnistu omanikuks testamendijärgse pärimise teel, olles testamendis nimetatud ainuke pärija. Kuigi kostja on pikka aega kinnistul olevas elamus elanud, ei olnud ta kuni 2007.a. maikuuni kinnistu omanik – omanikuks on ta saanud läbi

pärandvarast sundosa saamise õiguse realiseerimise. Seega oli ka kinnistu varasema omaniku – J. T. , kes oli hageja vanaema ning kostja ema, tahe, et kinnistu jääks tema tütretütrele H. R. . Asjaolu, et H. R. ei saa oma omandit kasutada, on vastuolus muuhulgas pärandaja tahtega. Kinnisasja müügil avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamisel kaasomanike vahel saab L. N. õiglase hüvituse oma osa eest kaasomandis.Sellisel viisil kaasomandi jagamisel ei tule kostjal teha mingeid kulutusi.Eeldades, et kinnisasja väärtus on 260 000 krooni, nagu hageja on märkinud hagiavalduses, on kostja kaasomandi osa rahaline suurus 130 000 krooni. Sellise rahasumma eest on kostjal võimalik soetada endale praegu tema valduses oleva elamispinnaga umbes samaväärne korter maapiirkonnas. Elamus, milles kostja elab, on ahiküte, ahiküttega korteri ülalpidamiskulud ei saa olla suuremad, kui kostja praeguse elamispinna puhul. Kohtu hinnagul ei ole vastuolus õigluse printsiibiga ka asjaolu, et kostja 54-aastasena on sunnitud elukohta vahetama, sest peale emotsionaalse sideme ei ole kostja esile toonud muid asjaolusid, mille tõttu on tema jaoks oluline elada just vaidlusalusel kinnistul. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus hagi rahuldab ning vastuhagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta täielikult kostja kanda.Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

L. N. riigi õigusabi kulud tuleb jätta riigi kanda, kuna kohus on määranud L. N. kohtumenetluses riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.