(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht 17.11.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-16633
Kohtuasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus X (X) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 08.10.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): SA Pärnu Psühhiaatriakliinik (registrikood 90004527, Ristiku 1, Pärnu) juhataja Raine Pilli
Haigla aadress
Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood
XXXXXXXXXXX,
viibimiskoht SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, Ristiku 1 Pärnu), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma Eestkosteasutus: Kehtna vald (vallavalitsuse kaudu) (registrikood 77000252, aadress Pargi 2, Kehtna alevik, Kehtna vald, Rapla maakond) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Pärnu Maakohtu 08.10.2025 määrus jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-25-16633 Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse edasine käik
1.SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) juhataja Raine Pilli esitas 06.10.2025 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada tahtest olenematut ravi üle 4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Avaldusele on lisatud psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta, koostatud 04.10.2025 kell 16:40 ja teise psühhiaatri arvamus, koostatud 05.10.2025.a kell 10:30. Avalduse kohaselt:
2.1.Haiglaravile saabumise põhjused: puudutatud isik saabub erakorraliselt kiirabi ja politsei saatel, kuna süvenenud psühhootilisus, mis hakanud järjest enam mõjutama käitumist. Psühhoosivastane toetusravi on katkenud, saabus reisilt Põhjamaadest, hakkas avaldama paranoilise sisuga luulumõtteid, tegi sotsiaalmeedias selle teemalisi postitusi. Nt otsib töökäsi, kes karistaks kambakest, kes tema auto pidureid seebitavad. Lähedased edastasid informatsiooni raviarstile, kes soovitas hospitaliseerimist psühhoosivastase ravi taasalustamiseks ning vägivaldse käitumise ennetamiseks. Patsiendil endal haiguskriitika puudub, kiirabi kutsustud mitmel päeval, kiirabiga kontaktis suutnud jätta nö terve inimese mulje ja kuna patsient on sulgenud meedikute ees kogu oma terviseinfo, siis kiirabil polnud ka kuskilt täiendavat informatsiooni saada. Lõpuks õnnestus hospitaliseerimine kui psühhiaatri poolt antud paberil tahtest olenematu ravi saatekiri. Patsient on haigestunud luululiselt peale 2020.a toimunud ajusisest verejooksu, diagnoositud orgaaniline luululine häire (F06.2). Viibinud varasemalt tahtest olenematul ravil 2023.aastal. Luulumõtete tõttu varasemalt rünnanud abikaasat, olnud vaenulik teiste pereliikmete suhtes. Ka käesolevalt pereliikmete suhtes järjest paranoilisem.
2.2.Seisundi kirjeldus haiglaravile võtmisel: selge teadvusega, orienteeritud isikus-ajaskohas, situatsioonist arusaam puudulik. Ei mõista, mis vandenõu tema suunas jälle korraldatakse. Olekult pinges, ärritunud. Kõne kiire, paljusõnaline, võtab intensiivset pilkkontakti. Mõttekäik kiire, laialivalguv, raskesti suunatav. Avaldab paranoilisi luulumõtteid endise abikaasa ja laste suunas. Räägib, et 3 aastat tagasi pandi ka haiglasse, „taheti pähe määrida kriminaalasja“. Kahtlustab, et teavitajaks tema endine abikaasa, kes "soovib oma käitumisega provotseerida". Peale haiglaravi võttis määratud ravimeid 1 aasta, siis katkestas. Avaldab veendumust, et naine pani talle toidu sisse vererõhku tõstvaid ravimeid ja seetõttu haigestus ajusisese verejooksuga ja kui sümptomid tekkisid, siis naine ei kutsunud abi, meelega. On kahtlustav ka tütre ja poja suunas, leiab, et kogu perekond mängib kokku. Lisaks kahtlustab Raplas olevat "jõuku", nimetab "Y". Arvab, et tema auto pidurite vahele määritakse seebikivi, et tema kütuse arveid tõsta.
2
2-25-16633
2.3.Käesolevalt: kõne paljusõnaline, tempokas, avaldab paranoilisi mõtteid lähedaste suunal. Mõttekäik kiirenenud, kohati laialivalguv. Kirjeldab haiglasse toomisele eelnevat sündmustikku - kiirabi käinud mitmel korral, ei tahtnud neid sisse lasta, peitis ennast pööningule ning seetõttu olnud vaja päästjate abi tema haiglasse toimetamisel. Pakub, et politseil oli termokaamera, mistõttu ta ka pööningult üles leiti. Ei mõista, miks peab haiglas olema. Räägib taas, et tõenäoliselt on haiglasse toomise korraldanud tema naine, kellega elatakse 5a eraldi. Algselt ütleb, et ei tea, miks naine seda teha võis, kuid hiljem avaldab, et naine on tema arvates tõenäoliselt mestis mingisuguse meestejõuguga, kes naist füüsiliselt väärkohtlesid. Avaldab ka paranoilisi mõtteid tütre osas, kes talle sotsiaalmeedias saatis pildi oma jalgadest ning patsient tundis, et sellel oli mingisugune varjatud tähendus, jalad ei olnud pantsiendi hinnangul tütre omad. Lisaks on patsiendi sõnul eelpool kirjeldatud jõuk seotud tema auto kahjustamisega – erinevates linnades määritakse piduriketastele seebikivi, mille eemaldamisel on patsient enda sõnul saanud keemilisi põletusi. Ei avalda, miks tema vastu selliseid tegusid tehakse, kuid toob välja, et „kõik on omavahel mestis“. Varasemalt olnud välismaal –tahab ka nüüd Norrasse minna. Sellest rääkides meenub patsiendile, et politsei oli teda kiiruse ületamise eest hiljuti peatanud ning dokumendilt lugenud välja midagi sellist, mis oli takistanud politseid talle trahvi tegemast. Võttis seda märgina, et peab Eestist kohe ära minema. Ravimeid ei võta, kuna tunneb ennast tervena, ütleb, et on tema valik, kas elab või sureb. Käesolevalt ebaadekvaatne psühhoosist tingitud seisund ja käitumine püsib. Diagnoositud orgaanilist luululist psühhoosi (F06.2). Käitumine lähtub luulumõtetest, haigusteadvus puudub täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu käitumise süvenemist, mille käigus isik paneb ohtu teiste elu ja turvalisuse, kuna tema maailmapilt ei vasta ümbritsevale reaalsusele. Samuti jätab ta enda tervise hooletusse, kuna ei tunnista ühtegi haigust endal olevat (ei ravi hüpertooniatõbe ega tunnista ka psüühikahäiret). Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna olemasolevate andmete alusel on psüühikahäire krooniline ja käesolevalt süvenenud kuude jooksul ning käitumise ebaadekvaatsus ajas süvenenud, siis on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et häire ei möödu 4 päevaga ja seega on juba praegu ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva.
2.4.Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et Xl on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS §11 lg 1 vajab X tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes PsAS §13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 taotleb avaldaja X suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks, tema suhtes tahtest olenematut ravi pikendamist üle 4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
3.Pärnu Maakohus rakendas 06.10.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, so. alates 04.10.2025 kell 16.40 kuni 08.10.2025 kell 16.40. X suhtes on lubatud kasutada ravi antipsühhootikumidega. Puudutatud isiku seisukoht
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha kohaselt avaldas X enda ärakuulamisel, et on terve mees ega vaja mingit ravi. Kogu selle jama taga on tema endine naine, kes ilmselt organiseeris ta psühhiaatrilisele ravile. Seejärel räägib, et üks grupeering jälgib teda ja määrivad pidevalt sõiduki piduriketastele seebikivi. Kahtlustab, et 3
2-25-16633 selles grupeeringus on endised töökaaslased Päästeametist ja autoremondi töökojast. Samuti on naine seotud selle jõuguga. On politseid teavitanud, kuid politsei ega Eesti riik ei kaitse teda. Avaldab arvamust, et kõik on omavahel mestis, teevad koostööd. Seejärel räägib kuidas Soomes olles puhastas Coca-colaga pidurikettaid ja juurde tuli üks naine ja oli öelnud, et „näen, et sa ei kavatse alistuda“. Ütleb, et ilmselt see naine oli või on seotud grupeeringuga. Grupeeringul on lai haare. Avaldab, et Eesti riigist on kõrini ja sõidab esimese lennukiga Norra. Võtab endale uue nime ja passi. Avaldab, et haiglas antakse neid samu ravimeid. Mille vastu ravimid on, ei tea. Ütleb, et ei vaja ravimeid. Varasemalt jättis ravimid ära, kuna ravimid ei aidanud. Võtab vaid vererõhuravimeid ja see on kõik. Ravil olla ei soovi ja ravitähtaja pikendamisega ei ole nõus. Soovib koju ja Eestist ära. Raviarst avaldas esindajale, et isikul on raske psüühikahäire. Avaldab luululisi mõtteid mingist grupeeringust ja/või jõugust, kes jälgivad teda ja kahjustavad tema vara. Paranoiline nii lähedaste suhtes. Maniakaalselt kahtlustav kõiges. Isik ei mõista oma tervislikku seisundit ega abivajadust. Tuvastatud, et toetusravi on ambulatoorselt katkestanud. Psüühikahäire on aktiveerunud maniakaalse faasina ja ajas süvenenud. Ohtlik nii enda kui teiste, sh lähedaste suhtes. Ravita jäämisel võib psüühikahäire veelgi süveneda ja muutuda ravile raskesti alluvaks. Haiguskriitikata ega mõista ravi vajadust. Ravi praeguses seisundis vajalik. Seetõttu on vajalik ka haiglaravi pikendamine. Ravi teostatakse meditsiiniliste ravivõtetega. Võttes arvesse kõiki asjaolusid, sh raviarsti selgitusi ning vahetut kogemust puudutatud isikuga suhtlemisel on esindaja seisukohal, et isik vajab ravitähtaja pikendamist. Isik peab ennast terveks ning ei vaja ravi. Jutt ja mõtted ulmelised ja ebareaalsed. Jätkuvalt luululine. Samuti on tajutav paranoilisus. Isik haiguskriitikata. Ravi vajadust ei mõista ega saa aru ravil olemise vajadusest. Katkestanud omal algatusel senise toetusravi. Esindaja hinnangul on isik praeguse tervisliku seisundi puhul ohtlik nii endale kui teistele. Esindaja peab psühhiaatrite arvamusi ja hinnanguid isiku seisundi osas usaldusväärseteks. Esindaja hinnangul ravivajadus puudutatud isiku puhul esineb ja see on vajalik. Oluline on, et isik läbiks ravikuuri, mille tulemusena tervislik seisund paraneb. Ravi tegelik kestus oleneb ravi tulemuslikkusest ja isiku meditsiinilisest/psüühilisest seisundist, mida oskab anda ja hinnata raviarst. Esindaja on seisukohal, et puudutatud isiku suhtes ei ole rikutud tema põhi- ega menetlusõigusi. Isikule on võimaldatud olla ära kuulatud ja kohtuda esindajaga. Isikule on selgitatud vastavalt tema arusaamisele menetlusõigusi.
5.Kohus kuulas X isiklikult ära 08.10.2025 tema viibimiskohas Pärnu Haiglas. X oli kontaktne, orienteerus ajas, kohas ja omaenese isikus. Kinnitas, et on täiesti terve ning ei vaja ravi, korduvalt rääkis, et varasem tabletiravi ei ole ära võtnud neid mõtteid sündmustest, mis tal kogu aeg peas on. Kahtlustas oma naist vandenõus tema vastus, rääkides samas, et elab naisest juba mitu aastat lahus ja kokkupuude puudub. Eitas ravi poolelijätmist, soovis viivitamatult haiglast välja saada. Sekka rääkis korduvalt oma autode piduriketastest, seebikivist, naisega seotud seksuaalset laadi väärkäitumisest grupi meestega. Kahtlustas poega enese kahjustamises ja seda, et poeg on tema vastu. Suhted lähedastega praktiliselt olematud, tütrega suhtlemist möönab. Kordas pidevalt, et on terve ja soovib ravilt lahkuda ning minna Norrasse tööle.
6.Kohus kuulas 08.10.2025 ära valvearst JR. Raviarst selgitas, et isikul on täielik haiguskriitika puudumine ja sundmõtted. Varasema ravi on ise lõpetanud. Hetkel soovib üksnes ravilt lahkuda, soovib enda sõnul sõita Norrasse tööle. Mistahes ravivajadust eitab, On võimalik eeldada, et ravi on pikaajaline, kuna haigusseisund on pikka aega süvenenud. Patsient räägib pidevalt sündmustes, kus kambakesi tegutsetakse Raplas tema vastu, tema poeg on ka selles kambas. On väga paranoiline. Räägib, et igal pool tuleb see kamp teda jälitama. Tal on diagnoositud orgaaniline ajukahjustus insuldijärgselt. See orgaaniline kahjustus on püsiv ja ei taastu. Seisund on käesoleval ajal ägenenud ja reaalsusest irdunud. On 4
2-25-16633 ohtlik isikutele, eelkõige neile, kellega luululine seisund seotud on (nt. abikaasa, poeg, isikud keda peab mingites sündmustes osaliseks) Käesolevalt on tema haigusseisundit on vajalik stabiliseerida, isik ei ole üldse nõus ravi vastu võtma hetkel ning väidab, et on terve. Eelduslikult on tahtest olenematu ravi kestvuseks vajalik määrata 40 päeva läheb kindlasti vaja, võibolla tuleb ka pikendamine. Digiloos praegu varasemaid haiguslugusid ei näe, kuna patsient on need arstidele sulgenud.
7.Eestkosteasutus Kehtna vald kohtumenetluses määratud tähtajaks oma seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Pärnu Maakohus pikendas 08.10.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so alates 04.10.2025 kell 16:40 kuni 13.11.2025 kell 16:40. Kohus jättis menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda.
9.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, S § 13 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 2. Kohus, olles tutvunud kohtule esitatud avaldusega ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega: psühhiaatri otsusega tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta, raviarsti otsuse ning kiirabikaardiga, lisaks teise arsti kirjaliku arvamusega, määratud esindaja 08.10.2025 seisukohaga ning isiku ka ära kuulanud, leidis, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras viivitamatult isiku tahtest olenematu ravi kohaldamine 40 päevaks TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt.
10.Kohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud haiglaravile võtmise teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb orgaaniline luululine psühhoos (F06.2) ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Avaldusest nähtuvalt ebaadekvaatne psühhoosist tingitud seisund ja käitumine püsib. Käitumine lähtub luulumõtetest, haigusteadvus puudub täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu käitumise süvenemist, mille käigus isik veelgi enam paneb ohtu teiste elu ja turvalisuse, kuna tema maailmapilt ei vasta ümbritsevale reaalsusele. Kõige ohustatumad isikud on need, kelle suhtes X omab luululise sisuga kinnismõtteid. Eitada ei saa aga ka isiku ohtlikkust kolmandatele isikutele, tulenevalt reaalsuse ebaobjektiivsest tajumisest ja isiku sundmõtetest, mille ajendil tegutseb. Samuti on isik ohtlik enese elule ja tervisele kuna jätab enda tervise hooletusse, ei tunnista ühtegi haigust endal olevat (ei ravi hüpertooniatõbe ega tunnista ka psüühikahäiret) ning on katkestanud varasemad ravitoimingud, millest tulenevalt tema tervislik seisund on pikaaegselt halvenenud.
11.Kohus oli nii esitatud avalduse, esindaja ja raviarstide seisukohtade, haiguslooga tutvumise kui ka isiku endaga suhtlemise tulemusena veendunud, et puudutatud isik on haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik nii iseendale kui ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele. Kohtu veendumus põhines järgmistel asjaoludel: patsient toodi haiglasse kiirabi ja politsei poolt pärast suurt konflikti kodus. Ütles perele, et teeb enesetapu ja sõitis kodust autoga minema. Varasemalt 2020.a haigestus ajusisese verejooksuga kõrgvererõhutõve foonil, peale seda tekkinud/süvenenud luululine häire. Kriitika seisundi suhtes puudulik, ravimite tarvitamist vajalikuks ei pea. Kodus on kergesti ärrituv, vägivaldsusele kalduv, põhjuseks erineva fantastilise sisuga luulumõtted. Haigusteadvus ja ravisoostumus puuduvad täielikult. Kuna ta käitub psühhootiliste sümptomite ajel, siis võib ta osutuda nii agressiivseks teiste suhtes kui panna ohtu enda elu ja tervise. 5
2-25-16633
12.Kohus oli seisukohal, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Xl haigusteadvus ja ravisoostumus puuduvad täielikult, tahtest olenematu ravi määrati, kuna raviga ei nõustu. Haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise käitumise süvenemist. Tegemist on väljendunud orgaanilise luululise psühhoosiga ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Tema käitumine on mõjustatud psühhoosist st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest ja kuulmismeelepetetest). Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist keskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna vabatahtlik ravisoostumus puudub, ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Käesolevalt patsient ei ole suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduva ravisoostumuse tõttu võimalik.
13.Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isikul haiguskriitika puudub täielikult, leiab, et ta on terve ja soovib viivitamatult ravilt lahkuda, mingit ravikoostööd isik käesolevalt ei tee. On varjanud oma andmeid raviarsti ees haiguslugude sulgemisega. Avaldab pidevalt sundmõtteid seoses eksabikaasa ja auto piduriketaste ning Rapla grupeeringuga. Käitumine ebaadekvaatne, haigusseisundist tulenevalt tegutseb meelepetete mõjul, käitumine võib ohustada kolmandaid isikuid ja lähedasi. Isiku väidab, et ei mäleta poja ründamist. Samas on veendunud, et poega on tema suhtes negatiivselt meelestatud ning tegutseb tema vastu. Peab end terveks ja soovib koheselt ravilt lahkuda, kuna enese hinnangul ei vaja ravi.
14.Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus Pärnu Haigla seisukohaga, et ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu ei ole võimalik. Patsient vajab turvalist kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi stabiliseerimist. Mistahes muud võimalused patsiendi ravimiseks puuduvad, kuna patsiendi seisund ei ole mõtestatud, puudub koostöö ja isik ei ole suuteline ise oma käitumist kontrollima ega ohjama. Kuna muud võimalused psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb vastavalt PsAS § 11 lg 1 tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani, alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 04.10.2025 kell 16:40 kuni 13.11.2025 kell 16:40. Määruskaebus
15.Puudutatud isiku isiklikult esitatud määruskaebuse kohaselt ei ole ta kohtumäärusega nõus. Temale kutsus kiirabi abikaasa, kes tegelikult temaga koos ei ela ega saa tema tervislikku seisukorda teada. Puudutatud isik ei ole oma abikaasat juba aastaid näinud.
16.Puudutatud isikule määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega lõpetatakse tahtest olenematu ravi kohaldamine puudutatud isiku suhtes; alternatiivselt lühendada ravi tähtaega ja kohustada kohut või raviarsti isiku seisundit uuesti hindama mõistliku aja järel, näiteks kümne päeva möödudes.
17.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jääb maakohtu määrusest ebaselgeks, kas kohus on asja lahendamisel nõuetekohaselt tuvastanud, et isikul on diagnoositud psüühikahäire. Kohus on isiku ärakuulamisel tuvastanud, et tal puudub haiguskriitika täielikult, ta peab end terveks ja soovib ravilt lahkuda, samuti ei tee ta koostööd ravi osas. Samuti on märgitud, et isik on varjanud andmeid raviarsti eest, sulgedes juurdepääsu oma terviseandmetele. Pärnu Haigla on oma taotluses siiski märkinud, et isikul on diagnoositud orgaaniline luululine häire (F06.2). Kohtumääruses on välja toodud, et maakohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud haiglaravile võtmise teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb 6
2-25-16633 orgaaniline luululine psühhoos (F06.2) ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Seega jääb kokkuvõttes ebaselgeks, kas nimetatud diagnoos tugineb tegelikult isiku terviseandmetes nähtavale meditsiinilisele teabele või on diagnoos puudulik, kuna isik on keeldunud oma terviseandmete jagamisest ja sulgenud meditsiinitöötajatele juurdepääsu vastavale dokumentatsioonile. Sellest tulenevalt on maakohtu määrus vastuoluline ega võimalda üheselt mõista, kas kohus on psüühikahäire olemasolu nõuetekohaselt tuvastanud.
18.Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada (vt RKTKm, 10.10.2007, 3-2-181-07, p 11). Seega oli maakohtu ülesanne kriitiliselt hinnata diagnoosi olemasolu, et jaatada isikul psüühikahäire olemasolu, mis on tahtest olenemata psühhiaatrilise ravi kohaldamise peamine eeldus. Riigikohus on (vt lahend 3-2-1-155-13, p 38.2) öelnud, et psüühikahäire olemasolu ei ole võimalik tuvastada ilma vastava diagnoosita. Sellest tulenevalt on määrus vastuoluline ega võimalda üheselt mõista, kas tahtest olenematu ravi kohaldamise peamine eeldus, isikul esinev raske psüühikahäire, on täidetud.
19.Riigikohus on (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, p 46.3) selgitanud, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui juba ette on näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada kolleegiumi arvates koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Seadusandja on näinud TsMS § 534 lg-s 5 ette võimaluse kohaldada esialgset õiguskaitset kokkuvõttes 40 päeva jooksul, mis võib olla ka raviks piisav tähtaeg. See on aga vastuolus esialgse õiguskaitse olemusega, mille ülesanne on lahendada olukord esialgu ja seejärel alustada põhimenetlusega, hindamaks kõiki asjaolusid korrektselt.
20.Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, mis sisaldab üheaegselt nii esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamist neljaks päevaks kui ka taotlust selle tähtaja pikendamiseks neljakümnele päevale. Sellest järeldub, et juba taotluse esitamise hetkel nähti ette isiku kinnipidamise vajadust oluliselt pikemaks ajaks kui esialgse õiguskaitse maksimaalne neljapäevane tähtaeg. Seetõttu oleks koos esialgse õiguskaitse taotlusega tulnud õigustatud isikul esitada põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Käesoleval juhul ei ole avaldaja esitatud taotlus kooskõlas esialgse õiguskaitse olemusega ning maakohus ei ole oma määruses põhjendanud, miks korralise menetluse läbiviimine ei olnud võimalik või põhjendatud. Menetlusosaliste seisukohad
21.Avaldaja jäi vastuses määruskaebusele varasemalt esitatud seisukohale, et Xl esineb orgaaniline luululine psühhoos insuldijärgse seisundi jääknähuna (F06.2). Diagnoos põhineb haiguse kliinilisel pildil sealhulgas haigustunnuste haigusele omasel kliinilise kulu esinemisele. X avaldab püsivalt peale insuldi põdemise järgselt paranoilisi luulumõtteid tagakiusamisest lähedaste ja tuttavate poolt. Patsiendi käitumine on juhitud luulumõtete esinemisest, ta on käitunud ennast ja teisi ohustaval viisil ja ravita jäämisel on prognoositav taolise käitumismustri süvenemine ja ohu realiseerumine. Arusaamatuks jääb väide, et diagnoos on puudulik.
22.Kehtna Vallavalitsuse vastuse kohaselt ei ole määruskaebus ravi lõpetamiseks põhjendatud. Kaebusest saab välja lugeda, et isikul puudub haiguskriitika ja ta ei ole mõistnud pereliikme sekkumise põhjust talle abi osutamise eesmärgil. 28.10.2025 on Kehtna
7
2-25-16633 Vallavalitsusele esitatud Pärnu Haigla poolt taotlus palvega taotleda kohtult X suhtes tahtest olenematu ravi pikendamist üle 40 päeva. Menetluse edasine käik
23.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Määruskaebusest nähtuvalt on vaidlus jätkuvalt selles, kas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamisel oli täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Määruskaebuse esitaja arvamusel on vaidlustatud määrus selles osas vastuoluline ning selge pole, kas kohus on psüühikahäire olemasolu tuvastanud.
26.Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 (sh selle p-s 1) sätestatud eeldused.
27.Vaidlustatud määruse õiguslikest põhjendustest nähtuvalt tugines maakohus puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu tuvastamisel nii asjas esitatud kui kogutud tõenditele. Maakohus on selgelt esile toonud, et on esitatud taotluse, sellele lisatud haiglaravile võtmise teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal tuvastanud, et puudutatud isikul esineb orgaaniline luululine psühhoos (F06.2), mida saab hinnata raskeks psüühikahäireks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtust teistsuguse järelduse tegemine asja materjalide pinnalt võimalik.
28.Avaldaja 06.10.2025 esitatud taotlusest nähtuvalt on puudutatud isik haigestunud luululiselt peale 2020.a toimunud ajusisest verejooksu, tal on diagnoositud orgaaniline luululine häire (F06.2), ta on viibinud varasemalt tahtest olenematul ravil 2023.aastal, peale mida võttis määratud ravimeid 1 aasta, siis katkestas (dtl 3). Käesolevalt ebaadekvaatne diagnoositud orgaanilisest luululisest psühhoosist tingitud seisund püsib. Käitumine lähtub luulumõtetest, haigusteadvus puudub täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu käitumise süvenemist (dtl 4). Taotlusele lisatud teise psühhiaatri arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik paranoiline perekonna suhtes, puuduliku arusaamaga situatsioonist, haiguskriitika puudub, ei võta toetusravi psüühilise seisundi jaoks, 8
2-25-16633 tahteaktiivsus on mõjutatud luulumõtetest (dtl 6). Taotluse lisaks olevast psühhiaatri otsusest tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nähtuvalt on puudutatud isiku psüühikahäire iseloom luululine (dtl 7). Kohtu poolt enne vaidlustatud määruse tegemist ära kuulatud valvearst on avaldanud, et puudutatud isikul on insuldijärgselt diagnoositud orgaaniline ajukahjustus, mis on püsiv ega taastu. Puudutatud isiku seisund on ägenenud, ta on reaalsusest irdunud ja paranoiline (vt vaidlustatud määruse punkt 9).
29.Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu määruskaebuse väide, et puudutatud isikule määratud diagnoos on kas puudulik või tugineb terviseandmetest nähtuvale teabele. Puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire (orgaaniline luululine häire (F06.2)) olemasolu on selge, seda on asja materjalidest nähtuvalt erinevate psühhiaatrite poolt ka piisavalt kirjeldatud. Puudutatud isiku paranoilisust ja luululisust on vahetult tajunud nii kohus kui ka puudutatud isikule määratud esindaja isiklikult. Kuna orgaanilist luululist häiret (F06.2) peetakse raskeks psüühikahäireks, ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse olemasolu tuvastanud ebapiisavalt.
30.Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et käesoleval juhul ei ole avaldaja esitatud taotlus kooskõlas esialgse õiguskaitse olemusega ning maakohus oleks määruses pidanud põhjendama, miks korralise menetluse läbiviimine ei olnud võimalik või põhjendatud.
31.TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuigi on õige määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu varasemas kohtupraktikas avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt leiti eelnimetatud sätte tõlgendamisega seoses, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.3), ei ole kõrgema kohtu seisukohad uuemas kohtupraktikas enam nii jäigad.
32.Nii on sedastatud, et avaldajal tuleb esitada esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtaja pikendamise taotlus kohtule esimesel võimalusel (mh nt koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega), kui enne TsMS § 534 lg 5 esimeses lauses sätestatud nelja päeva pikkuse esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumist saab eeldada, et isik vajab pikemat ravi (vt RKTKm, 13.06.2022, 2-21-18253, p 13). PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.). Seega võis avaldaja esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega ega ole selles osas seadusevastaselt käitunud. Eksinud ei ole ka maakohus, kui lähtus üksnes esitatud avaldusest ega asunud avaldajalt uurima ja määruses põhjendama, miks ei ole kohtule esitatud korralise menetluse avaldust. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus
33.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui see esitatakse.
9
2-25-16633
34.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.