xxxxxxxx xxx xx xxxxxxx xxxxx Hagejate esindaja advokaat Kristina Schotter Kostja Aleksandr Gude (ik xxxxxxxxxxx,elukoht xxxxxxx xxxx xxxxxxx, esindaja adv Marko Tiiman
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 08.05.2008 otsus muutmata, arvestades ka käesolevas otsuse toodud motiive.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta kõik menetluskulud hagejate kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagejate nõuded ja põhjendused
1.Hagejad on AS Laferme endised aktsionärid. AS Laferme kaasaktsionär Hans Luik tegi kõigile AS Laferme aktsionäridele pakkumise neile kuuluvate aktsiate talle müümiseks. Hagejad andsid vastavalt pakkumisele aktsiate müügikorraldused neile kuuluvate AS Laferme aktsiate müügiks ning müügihind pidi laekuma hagejate arvelduskontodele 18.01.2006.
2.Harju Maakohtu 02.01.2006 hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23417 keelati kõigi AS-i Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine. Hagi tagamise aluseks oli TsMS § 377 lg 1 ja 378 lg 1 p-d 2-4. Nimetatud tsiviilasjas olid menetlusosalisteks hageja Aleksandr Gude ja kostjad Hans Luik, Indrek Meltsas, Rita Urbanovitsh ja AS Laferme. Hagi tagamise abinõuna keelati kõigil AS-i Laferme aktsionäridel neile kuuluvate aktsiate käsutamine. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-05-23417, millega A. Gude hagi jäeti rahuldamata, on jõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2006 määrusega maakohtu hagi tagamise määrus tühistati. Kuni selle ajani oli aktsiate ülekannete tegemine ja müügihinna laekumine takistatud.
3.Kostja taotletud alusetu hagi tagamise tulemusena on hagejad kandnud kahju. Hagi tagamine rikkus hagejate põhiõigusi nende vara suhtes. Kostja kuritarvitas talle seadusega antud võimalust taotleda hagi tagamist tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil. Kahjuna perioodi eest, mil hagejad ei saanud kasutada neile laekuma pidanud raha, tuleb hüvitada tavapärane raha kasutamise tasu VÕS §-s 94 sätestatud intressi, 2,25% aastas, ulatuses.
4.Hagejad palusid mõista kostjalt välja kahjuna neile igaühele laekuma pidanud summalt saamata jäänud intress 2,25% aastas ajavahemiku 18.01.2006-14.03.2006 eest. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja käitumises puudub õigusvastasus. Kostja kasutas talle menetlusseadusega antud õigust ja esitas taotluse hagi tagamiseks. Puudub lepinguvälise
kahju hüvitamise aluseks olev kostja süü kahju võimalikus tekkimises. Kahju ei ole tõendatud. Maakohtu otsuse põhjendused
6.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
7.TsMS 391 annab poolele õiguse nõuda hagi tagamist taotlenud poolelt hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et see õigus on hagi tagamisega seotud tsiviilasja menetlusosalisel.
8.Hagejad on tuginenud ka VÕS §-le 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega.
9.Hagejad on tuginenud varalise kahju tekkimisele, mis VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib seisneda eelkõige otseses varalises kahjus ja saamata jäänud tulus. VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus asus seisukohale, et hagiavalduses hagejate poolt kirjeldatud asjaoludel ei saa lugeda VÕS 128 lg-te 2 , 3 ja 4 mõttes kahju tekkinuks.
10.Hagejate väidetel tuleks nad asetada olukorda, milles nad oleksid olnud, saades aktsiate müügihinna 18.01.2006 ning kahjuna perioodi eest, mille jooksul nad ei saanud kasutada neile laekuma pidanud raha, tuleks hüvitada tavapärane raha kasutamise tasu. Kahju suuruse on hagejad arvestanud tuginedes VÕS §-s 94 sätestatule, mil seadusjärgse intressi suurus on 2,25% aastas. Hagejad on seisukohal, et kahju summaks on aktsionärile 18.01.2006 laekuma pidanud müügihinna pealt arvestatav intress määras 2,25%. Esitatud käsitlus kahju tekkimisest saamata jäänud tuluna on oletuslik. Hagejad leiavad, et neil on saamata jäänud tulu, mis seisneb võimaluses teenida raha laekumise viivituse ajal pangas seda hoiustades. Ükski hagejatest ei ole konkreetseid asjaolusid esile toonud, eeldada ei saa, et 63 hagejat käituksid raha laekumisel ühtemoodi, on vaid viidatud üldiselt sellisele võimalusele/ selle puudumisele. Hagejad on väitnud, et 2, 25% oli pankade poolt makstav tavapärane tähtajaliste hoiuste intress, mistõttu kahju võrdub nimetatuga, ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd konkreetne intress sõltub pangast ja lepingust kliendiga. Apellatsioonkaebuse põhjendused
11.Hagejad esitasid otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.TsMS §-s 391 kohaselt kuulub hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju taotleja poolt hüvitamisele alati, kui hagi rahuldamata jääb. Kuna tagamist taotlenud isiku hagi jäi rahuldamata, kuulub tagamisega tekitatud kahju TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitamisele.
13.Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsMS § 391 lg 1 p 1, mille kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Kostja hagid tsiviilasjas, kus hagi tagamist kohaldati, jäeti rahuldamata ning kohtuotsus on jõustunud.
14.Kohus ei analüüsinud hagejate lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 lg 1 p 1 väliselt. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse korral on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt kahju tekitamine õigusvastane kui kahju põhjustati kannatanu omandi rikkumisega. Õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb hinnata, kas omandiõigust rikuti või mitte. Kostja taotles hagi tagamiseks keelata kõigi AS Laferme aktsionäride neile kuuluvate
aktsiate käsutamine, omamata ja esitamata antud isikute vastu ühtegi nõuet. Hagejad ei nõustunud, et kostja käitumises puudus õigusvastasus.
15.Kostja ei tõendanud süü puudumist ning kohus kohaldas süü puudumist järeldades ebaõigesti tõendamiskoormise reegleid, samuti rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohus ei viidanud tõenditele, mille alusel ta kostja süü puudumise tuvastas. Kostja taotles teadlikult käsutuskeeldu kõigile AS Laferme aktsiatele (640 968 aktsiale turuväärtuses 224 338 000 krooni) ning soovis teadlikult piirata üle 100 aktsionäri omandiõigust. Kostja oli teadlik AS Laferme aktsiate suhtes hagi tagamise taotlemise ajal toimunud avalikust pakkumismenetlusest, samuti sellest, et aktsiate müügikorraldusi oli andnud väga suur hulk AS Laferme aktsionäre. Kohus jättis kostja süü puudumist järeldades antud asjaolu ebaõigesti arvestamata. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Aleksandr Gude ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
17.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.Ringkonnakohtu istungil loobusid apellandid väitest, et kahju kuulub hüvitamisele TsMS § 391 lg 1 alusel ja seetõttu ei käsitle ringkonnakohus enam poolte sellekohaseid väiteid.
19.Kohtumenetluse pooleks mitteolevale isikule hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete eeldustele kuuluvad kohaldamisele VÕS 53. peatüki sätted ning sellist liiki vastutuse ulatus on reguleeritud VÕS 7. peatükis.
20.Kostja teo üle, ehk selles, et kostja esitas kohtule taotluse hagi tagamiseks, mille alusel keelati hagi tagamise korras AS Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine, vaidlust ei ole. Teo tagajärje osas on hagejad tuginenud väitele, et neile on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, kuna nad oleksid võinud aktsiate eest saadava raha paigutada panga hoiusele. Ringkonnakohus asub seisukohale, et põhjuslik seos teo ja tagajärje osas on olemas, kuna ilma kostja vastava taotluseta ei oleks kohus hagi taganud, mis takistas aktsiate müügilepingute sõlmimist ja täitmist ning sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist.
21.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Seega on deliktivastutuse puhul puhtmajandusliku kahju hüvitamine piiratud rikutud sätte kaitseulatusega.
22.Ringkonnakohtu arvates on intressitulu saamise võimalusest ilmjäämise näol tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mille hüvitamist ei saa lepinguvälise vastutuse korral reeglina nõuda. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendites 3-2-1-123-05 ja 32-1-53-06. Riigikohus on asunud seisukohale, et hageja õigused lepingu järgi on üldjuhul suuremas ulatuses kaitstud, kus muu hulgas hüvitatakse ka puhtmajanduslik kahju, esmajoones saamata jäänud tulu näol. Deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa.
23.Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. VÕS § 127 lg 2 kuulub kohaldamisele ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtumitel. See tähendab, et kostja ei pruugi kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes vastutada juhul kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu esines hagejatel. Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (sealhulgas ka VÕS § 1045 lg 1 p 5, millele tuginevad hagejad käesolevas vaidluses), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132). Deliktide puhul, mida VÕS 7 ptk ei reguleeri, tuleb vastutuse ulatumine puhtmajandusliku kahjuni tuvastada rikutud kaitsenormi tõlgendamise teel. Hüvitatav puhtmajanduslik kahju peab jääma kaitsenormi piiresse, mille määrab kindlaks normi objektiivne eesmärk ja seadusandja subjektiivne tahe.
24.Ringkonnakohtu arvates ei ole omandiõiguse kaitseks kehtestatud normi kaitseeesmärgiks omandiõiguse omaja rikastamine ja tema majandusliku heaolu suurendamine, milleks antud juhul olnuks väidetavate intresside teenimine saadud müügitulult. Seeläbi ei ole põhjendatav teiste isikute põhiõiguste, milleks on ka efektiivne kohtukaebeõigus, piiramine. Omandiõiguse rikkumist keelava sätte eesmärgiks on tagada, et isikute omand on puutumatu ning ilma seadusest tuleneva aluseta ei toimuks omandi hävitamist või kahjustamist. Käesolevas vaidluses ei ole küsimus selles, et hagejate omandis olnud aktsiate väärtus oleks vähenenud või nende omand mingil muul viisil kahjustunud.
25.Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et intressitulu saamise võimaluse kaotamine kui puhtmajanduslik kahju ei kuulu deliktivastutuse puhul hüvitamisele.
26.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata kahju puudumise tõttu, ei tõusetu küsimust kahju suurusest ja selle tõendamisest, samuti puudub vajadus võtta seisukohta teo õigusvastasuse ja kostja võimaliku süü kohta. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus ka poolte sellekohaseid väiteid.
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda.
Gaida Kivinurm
Reer Allikvere
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.