Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tagastanud. 21. juulil 2002 vormistasid pooled laenusuhte kohta kirjaliku laenulepingu kogusummas 1 139 216 USA dollarit koos intressidega, tagastamise tähtajaga 21. august 2002. Seejuures hävitati võlakirjad, kuna laenuleping hõlmas kogu võlgnetava summa. Kostja ei ole laenu siiani tagastanud ja võlgneb hagejale 18 124 926 krooni 60 senti. Hageja esitas 07.02.2007 kohtule tõenditena koopiad 10.09.1999 kuni 21.07.2002 sõlmitud laenulepingutest tõendamaks, et pooled sõlmisid perioodiliselt lühiajalisi laenukohustusi tagasimaksega 1 kuu. Laenulepingutes on kantud eelmise kuu tasumata laenujääk ja intressid pluss uus laenusumma ja intressid. 21.07.2002 laenulepingu esemeks olidki sõlmimata selle aja seisuga tasumata laenujääk koos intressidega. Konkreetset rahasummat hageja kostjale viimase laenulepinguga reaalselt ei andnud. 21.07.2002 laenulepingu sõlmimisega tunnistas aga kostja oma laenukohustuse olemasolu hageja kasuks. Hageja palub kostjalt välja mõista 21.07.2002 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse osaliselt, summas 500 000 kr. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud ega hagejalt raha saanud. 21.07.2002 laenulepingust ei nähtu laenuna vormistatud kostja varasemad kohustused ja seda, et laenuleping hõlmab kogu võlgnetava summa. Kostjale laenu andmine ei ole tõendatud. Vaidlusalune laenuleping on rahatu, mida hageja isegi kinnitab. Hagi on pahatahtlik. Kostja nimel lepingu allkirjastanud juhatuse liige on tagasi kutsutud. Samuti on ta keeldunud kostja juhatusele ja aktsionäridele laenulepingu kohta selgituste andmisest. Kostja majandusaasta aruannetes ei ole laenu kajastatud. 12.03.2007 esitas kostja kohtule vastuväited koos 21.03.2001 sõlmitud laenulepinguga, millega soovib tõendada, et kostja poolsed kohustused hageja ees on lõppenud 21.04.2001. 21.04.2001 sõlmitud uus laenulepingu summas 564 930 USD üleandmine on hageja poolt tõendamata ning ka kõik järgnevad laenulepingud on rahatud, omamata võlasuhteid poolte vahel. Kostja asub seisukohale, et 20.05.2003 kirjaga kinnitab hageja, et on loobunud poolte vahel olevast võlasuhtest. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tallinna Linnakohus jättis oma 30.05.2005 otsusega hagi rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu 20.06.2006 tehtud otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tegi 20.10.2006 otsuse, millega tühistas linnakohtu 30.05.2005 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu otsus 02.05.2007 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolt vahel vaidlus asjaolu üle, et 21.07.2002.a. sõlmisid pooled laenulepingu VÕS § 396 lg 2 mõistes 1 139 216 USD suuruses summas ning raha nimetatud lepingu alusel üle ei antud. Pooled vaidlevad selle üle, kas oli olemas võlakohustus, mida sai VÕS § 396 lg 2 alusel laenulepinguks ümber vormistada. Kohtule esitatud laenulepingust ja hageja poolt esitatud 21.07.2002 väljastatud kviitungist nähtub, et hageja on kostjale raha summas 1 139 216 USD üle andnud. Kohtule esitatud 21.03.2001 sõlmitud laenulepingule kirjutatud käsikirjalisest pealdisest nähtub hageja kinnitus, et leping on 2(6)

täies mahus täidetud 21.04.2001. Kohus leiab, et sellega on tõendatud, et hageja nõue kostja vastu summas 540 600 USD on täidetud. Kohtule esitatud hageja poolt allkirjastatud 20.05.2003 kirjast nähtub, et hageja peab kehtetuks oma nõudeid kostja vastu summas 1 200 000 USD, sest need on hageja poolt tagasi kutsutud. Nimetatud dokumenti tuleb käsitleda kui võlasuhte lõpetamist kokkuleppel VÕS 207 lg 1 mõttes ning osana pooltevahelisest võlasuhtest. Asja menetlemise käigus on hageja väitnud, et tema tahteks oli tagasi kutsuda võla sissenõudmine Argument Inkasso Grupilt ning kostja on väitnud, et mõistis seda kui võlanõudest loobumist. Seega on poolte arusaam lepingu lõppemisest erinev ning kohus tõlgendab dokumenti VÕS § 29 lg 4 alusel. Kohus leiab, et dokumendi tekstist tuleb aru saada selliselt, et hageja nõue kostja vastu, mille täitmist nõudis Argument Inkasso Grupp, summas 1 200 000 USD on kehtetu, kuna need on hageja poolt tagasi kutsutud. Hageja on kasutanud sõna „kehtetu” ja „tagasi kutsutud”, mida saab tõlgendada üheselt nõudest loobumisena. Asjaolu, et hageja ei ole jurist, ei tähenda seda, et ta ei saaks aru sõna „kehtetu” st „mitte kehtiv” või „mitte jõus olev” ja sõnade „tagasi kutsuma” tähendusest. Kohus leiab, et kostja on tõendanud, et ta on oma võlakohustuse osaliselt täitnud ning täitmata osas on hageja nõudest loobunud ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja ei ole dokumendis viidanud sellele, et Argument Inkasso Grupil puudub pädevus võla sissenõudmiseks või ta on Argument Inkasso Grupil antud esindusõiguse (käsundi) tagasi kutsunud. Kostja ei ole esitanud kohtukulude nimekirja enne kohtuvaidlusi, seega ei saa kohus ka kostja kasuks menetluskulusid välja mõista. Hageja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 02.05.2007 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohtuotsus on ebaõige protsessiõiguse rikkumise, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja asjas tähtsust omavate asjaolude ebaõige tõlgendamise ning hindamise tõttu. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus järginud riigikohtu juhiseid, mille kohaselt tuli kostjal tõendada, et tal ei ole laenu tagastamise kohustust või selline kohustus on lõppenud. Uuel asjaarutamisel hakkas kostja esitama uusi vastuväiteid, mille sisuks olid väited kohustuse lõppemise kohta võlakohustuse täitmise tõttu. Uued vastuväited olid sisuliselt vastuolus varasematega. Seetõttu tulnuks kohtul neid põhjalikult kontrollida. Kostja ei ole vastavalt TsMS § 230 lg 1 tõendanud oma väidetava kohustuse täitmist 21.04.2001 ega ka VÕS § 201 ja pooltevahelise lepingu p 8.2 sätetele vastavat kokkulepet võlakohustuse lõpetamise kohta hageja nõudest loobumise tõttu. Kohus asus iseseisvalt tõlgendama kostja poolt esitatud kirjalikku tõendit kostja kasuks hageja vastuväidetest hoolimata, rikkudes seega TsMS § 693 lg 2 sätteid. 20.05.2003 kiri ei kujuta endast VÕS § 201 lg 1 ja 2 sätestatud kahepoolset kokkulepet võlasuhte lõpetamise kohta. Nimetatud dokument on suunatud kolmanda isiku nõudeõiguse lõpetamisele ega või olla tõlgendatav hageja loobumisena nõudest. 3(6)

Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja poolt 20.05.2003 kostjale saadetud kiri, milles hageja teatab, et Argument Inkasso Grupi poolt tema nimel esitatud finantsnõuded kostja vastu summas 1 200 000 USD on kehtetud, kuna need on tema poolt tagasi kutsutud, kujutab endast VÕS § 207 kohast võlasuhte lõpetamise kokkulepet. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppega vajab alati kokkulepet mõlema võlasuhte poole vahel. Antud kiri ei väljenda võlgniku nõusolekut. Teiseks peab nõudest loobumise kokkulepe olema selge, tingimusteta ja väljendama tahet mitte esitada teise lepingupoole vastu nõuet. Antud kirjas teatab hageja kostjale üksnes seda, et ta on „tagasi kutsunud“ oma esindajalt Argument Inkasso Grupilt tema nimel kostjale esitatud finantsnõuded summas 1 200 000 USD; sellest ei saa välja lugeda, et hageja loobus oma laenulepingust tulenevatest nõuetest kostja vastu. Kolmandaks on apellatsioonikohtus leidnud tõendamist, et pooled sõlmisid 07.08.2002 lepingu, millega pikendati 21.07.2002 lepingus näidatud kohustuste täitmise tähtaega 07. augustini 2003. See seletab 20.05.2003 kirja saatmist; tunnistaja Georgi Netroptšuki ütluste kohaselt tuletas ta hagejale meelde 07.08.2002 lepingut, mispeale hageja „kutsus oma nõude tagasi“. Seega oli hagi rahuldamata jätmine nõudest loobumise motiivil alusetu. Maakohus on ka ebaõigesti leidnud, et pooltevahelisele 21.03.2001 laenulepingule (toimiku lk. 213) hageja poolt 21.04.2001 tehtud märge, et leping on täies mahus täidetud tõendab, et 21.03.2001 laenulepingus märgitud laenusumma 540 600 USD on hagejale tagastatud. Kõigepealt ei ole hageja kirjutatud märkuses kinnistust, et talle oleks 540 600 USD-d laenu tagastatud. Teiseks on 21.04.2001 poolte vahel sõlmitud uus laenuleping (toimiku lk. 176), mille kohaselt pooled kinnitavad, et kostja on hagejalt saanud laenu 564 930 USD-d. Ebaloogiline on arvata, et kostja maksis ühel ja samal päeval (21.04.2001) hagejale laenu tagasi ja samas võttis temalt veel suurema laenu. Kolleegiumi hinnangul kinnitab hageja märkus 21.03.2001 lepingul üksnes hageja kinnitust, et seoses uue laenulepingu vormistamisega kaotas eelnev poolte jaoks oma kehtivuse. Ringkonnakohus leiab, et asjas tuleb teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Kolleegium märgib, et uue otsuse tegemine antud asjas on komplitseeritud uute tõendite ja asjaolude lisandumise tõttu ja seetõttu, et hageja ei nõua mitte kogu tema poolt väidetavalt saada olevat summat, vaid üksnes osaliselt. Samas ei pea kolleegium võimalikuks asja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna hagi on esitatud juba neli aastat tagasi. 4(6)

Hageja tugineb oma 500 000 kr. nõudes 21.07.2002 laenulepingule, mille järgi kostja tunnistab võlga kostja ees kokku 1 139 216 USD ulatuses, kohustusega see tagastada 21. augustiks 2002. Tegemist on senise kohustuse tunnustamise kokkuleppega ehk deklaratiivse võlatunnistusega, mille puhul peab võlgnik, kes vaidleb nõudele vastu, tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Kolleegium leiab, et samas peab võlausaldaja näitama, millest võlatunnistusega tunnustatud võlg tekkis. Hageja väitis, et 1 139 216 USD ehk 18 124 926 kr. võlg tulenes kostjale tema poolt antud laenudest perioodil 2000 august kuni 2002 antud laenudest. Kostja vastuväitele, et laenu pole saadud, esitas hageja kostja kassa sissetuleku orderi 21.07.2001 kuupäevaga 1 139 216 USD hagejalt vastuvõtmise kohta, millel on viide 21.07.2002 lepingule (toimiku lk.24). Kolleegium leiab, et nimetatud kassa sissetuleku order on fiktiivne ja ei tõenda, et kostja oleks 21.07.2001 ega ka 21.07.2002 orderil näidatud sularaha hagejalt vastu võtnud. Orderil on viide 21.07.2002 lepingule, järelikult ei saanud raha üleandmine toimuda aasta varem. Samas ei saanud raha üleandmine toimuda ka 21.07.2002, kuna hageja ise väitis, et laenu andmine toimus varem ja pikema perioodi vältel. Samuti on see vastuolus tõenditega, mille kohaselt andis hageja pikema perioodi jooksul kostjale laenu pidavalt juurde, mitte aga ühekordselt 1 139 216 USD-d. Samas kassa sissetulekuorderi kõrvalejätmine ei tähenda, et kostja oleks tõendanud, et laenusuhet ei olnud või et see on lõppenud. Ringkonnakus loeb tõendatuks, et poolte vahel oli alates 1999.a. augustist oli pikaajaline krediidisuhe, kus hageja esines krediidiandjana. Seda tõendavad esitatud laenulepingud, perioodist 10.08.1999 kuni 21.07.2003, samuti pooltevaheline 07.08.2002 sõlmitud kirjal leping ja tunnistaja Gorgi Netrobtšuki ütlused. Nimetatud tõendid kinnitavad, et praktilisel igal kuul sõlmisid pooled uue lepingu laenulepingu vormis, milles väljendus „saldo, kus märgiti, palju on laenu saadud, millised on intressid, kui palju on tagastatud“ Tunnistaja G. N.i ütlused). Nimetatud tõendid kummutavad kostja väited, et hageja ei ole laenu kostjale andnud. Mis puutub asjaolusse, et kostja majandusaasta aruande hagejalt võetud laen ei kajastu, siis aruandes laenu kajastamata jätmine ei tõenda, et laenu ei saadud, ega kummuta eespoolmärgitud tõendeid raha laenuks saamise kohta. Apellatsioonikohtule esitatud pooltevahelises 07.08.2002 lepingust nähtub, et 21.07.2002 laenulepingus näidatud summast „reaalne võlgnevus“ (hageja poolt antud laenudest tulenev) moodustab 176 216 USD ja 965 000 USD on „tagatissummaks“ hageja poolt kostjale antud pantide eest. Sama kinnitas tunnistaja G. N. oma ütlustes. Kuivõrd hageja algselt väitis, et laenulepingus tulenev nõude suuruseks oli 18 144 926 kr., siis selles mõttes on kostja vastuväide osaliselt põhjendatud. Hageja ise näitas, et 21.08.2002 seisuga võrdus 1 USD 15,91 Eesti krooniga. Seega 176 216 USD võrdus 2 803 597 krooniga. 07.08.2002 lepinguga pikendati võlatunnistusega võetud kohustuste täitmise tähtaega 07. augustini 2003. Sellel hetkel 1 USD võrdus 13,7898 Eesti krooniga ja 176 216 USD-d 2 429 983 krooniga.

5(6)

Kolleegium leiab, et ülalmärgitud tõendite ja põhjendustega on kummutatud kostja vastuväited, mille kohaselt ta hagejalt apellatsioonikohtu poolt tuvastatud ulatuses laenu ei ole saanud või et võlasuhe lõppes. Kolleegium märgib seejuures seda, et kostja väited (nagu olid ka hageja omad) on vastuolulised ja ajas muutunud. Algselt eitas kostja üldse hagejalt sularahas laenu saamist, seejärel leidis, et on saanud vaid 150 000 USD-d. Vastuolu on ka selles, et kostja ei vaidlustanud maakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt hageja nõue kostja vastu summas 540 600 USD-d „täideti“ 21.04.2001 ja et hageja nõuded summas 1 200 000 USD-d on hageja poolt „tagasi kutsutud“. Kuna hageja nõuab võlatunnistusejärgsest laenusuhtest tulenevast võlgnevusest vaid 500 000 kr., siis tuleb hagi 21.07.2002 võlatunnistuse ning VÕS §-de 30 lg.1, 396 ja 401 alusel terves ulatuses rahuldada. Kuivõrd hageja nõue on üksnes 500 000 kr., siis jätab kolleegium tähelepanuta tunnistaja G. N.i ütlused selles, et pärast 07.08.2002 on kostja hagejale laenust tagastanud üle 1 500 000 kr. (23.10.2007 antud ütluste järgi 1 575 000 kr. ja 03.06.2008 kinnitatud ütluste järgi 1 532 000 kr.); pooled ei ole kumbki ka nendele ütlustele tuginenud. Varem kehtinud TsMS §-de 60 lg.1 ja 8 ning 61 lg.1 alusel mõistab kolleegium kostjalt hagejale välja 80 750 kr. kohtukulu - riigilõivukulu 77 750 kr. ja 3000 kr. õigusabitasu.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.