2-07-2339/35 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

lahend.ee

Hageja esitas 17. jaanuaril 2007 Viru Maakohtule hagiavalduse töövigastusega tekitatud kahju hüvitamise ja kollektiivlepingus ettenähtud toetuse maksmise nõudes AS Põlevkivi Kaevandamise AS-i vastu. 06.08.2008 on AS Põlevkivi Kaevandamise AS ühinemise käigus registrist kustutatud, kuna 14.12.2007 sõlmitud ühinemislepingu ja 14.01.2008 ühinemisotsuse kohaselt ühineb Põlevkivi Kaevandamise AS ( reg. kood 10337962) AS-iga Eesti Põlevkivi. Hagiavalduse kohaselt toimus 14.07.2006 Põlevkivi Kaevandamise AS-i Aidu Karjääris raske tööõnnetus teehöövlijuhi Vxxx Sxxx. Hageja teostas mehhaanik D. Pxxx`i poolt antud töökäsu alusel koos K. Lxxx skreeperi vasaku tagaratta rehvi demonteerimist ja asendamist. Kuna rehv oli kinni kiilunud, asus K. Lxxx rehvi lahti nihutama tungrauaga. Kuna rehvi demonteerimisega võis kaasneda selle iseenesliku väljapaiskumise oht, riputati kaitseabinõuna kallurauto rehv, mis jäi rippuma. Demonteerimisel liikus rehv järsult rummust, paiskus vastu riputatud kallurauto rehvi, mis liikus suure hooga hageja suunas. V. Sxxx ei jõudnud eemalduda ja sai rehvilt tugeva löögi rindkere ja pea piirkonda, mille tagajärjel kukkus põrandale. Nimetud õnnetuse tagajärjel sai hageja raskeid tervisekahjustusi: subduraalne traumaatiline hemorraagia, koljupõhimikmurd, koljuvõlvimurd, aju koldeline vigastus, millega kaasnesid subarahnoidaalne traumaatiline hemorraagia, äge ja alaäge keskkõrvapõletik ning südamekahjustusega hüpertooniatõbi. Ida-Virumaa Tööinspektsiooni 01.08.2006 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt olid tööõnnetuse põhjused järgmised: Tööandja ei kujundanud ega kohandanud skreeperi vasaku tagaratta rehvi demonteerimisega seotud töö tegemist nii, et muuta see töötajale võimalikult ohutuks kogu sellekohase töö tegemise ajal ega rakendanud sobivaid abinõusid terviseriski vältimiseks või vähendamiseks; Tööandja autotranspordi jaoskonnas 14.07.2006 skreeperi vasaku tagaratta rehvi demonteerimisega seotud töö tegemisel oli ebapiisav töökeskkonna sisekontroll – töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise eest vastutav isik ei korraldanud ega jälginud käiku nii, et oleks tagatud selle ohutu läbiviimine kogu sellekohase töö tegemise ajal. Kuni 23.10.2006 oli hageja ajutiselt töövõimetu. 24.10.2006 arstliku ekspertiisi otsusega nr 301877 tuvastati hagejal püsiv osaline töövõimetus (80%) ja keskmine puue. Alates 24.10.2006 makstakse hagejale töövõimetuspensioni 2391 krooni kuus. Hageja on pöördunud tööandja poole avaldusega töövigastustega tekitatud kahju hüvise ja kollektiivlepingus ettenähtud toetuse saamiseks, kuid tööandja ei ole sellele reageerinud. Tööandja on kohustatud maksma hagejale vastavalt EV Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172 endisest sissetulekust ilmajäämisel hüvitist vastavalt tööalase töövõime kaotuse astmele. Vastavalt AS Eesti Põlevkivi ja Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingute Liidu vahelise kollektiivlepingule peab tööandja püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 80%) maksma kuue kuu keskmist töötasu. Igakuise hüvise suuruseks vastavalt arvutustele moodustub 5289,65 krooni. Vastavalt palgatõendile oli hageja keskmine palk 7537,83 krooni ja toetuse suuruseks on 45226,98 krooni . 2 (19)

2.Kahjuhüvitist on vähendatud, kuna kahju tekitamisele aitas kaasa hageja raske hooletus Tööandja on õigesti vähendanud töövõimetuse hüvitist, kuna tööõnnetuse põhjuseks oli hagejapoolne tööohutuse nõuete rikkumine ja raske hooletus (VÕS § 139). 14.07.2006 hagejaga toimunud tööõnnetuse osas läbiviidud uurimine tuvastas, et Aidu karjääri töötajad Kxxx Lxxx ja hageja asusid demonteerima skreeperi rehvi. Kuna rehvi demonteerimisega võis kaasneda selle iseenesliku eemalepaiskumise oht, siis enda ohutuse tagamiseks rakendasid hageja ja Kxxx Lxxx kaitseabinõuna kallurauto rehvi, mis paigutati põrandalt juhitava tõsteseadme abil demonteeritava rehvi vastu. Demonteerimise käigus paiskus rehvi äärerõngas vastu kalluri rehvi, mis omakorda liikus hageja suunas paisates ta põrandale pikali. Selle tagajärjel diagnoositi hagejal koljuluu murd, näo põrutushaav ja peaaju põrutus. Arstliku ekspertiisi otsusega nr 301877 01.11.2006 (taotlus 24.10.2006) tuvastati hagejal 80 % töövõimekaotus alates 24.10.2006 kuni 30.04.2007 - põhjuseks ajukoljutraumajärgne neuroloogiline defitsiit. Kuna hageja ei ole esitanud traumaga seotud arstlikke dokumente ja tööandjale on teada ainult eelpool nimetatud diagnoosid, siis ei oska kostja kommenteerida hagiavalduses toodud diagnoosi subduraalne traumaatiline hemorraagia, koljupõhimikumurd, koljuvõlvimurd, aju koldeline vigastus, millega kaasnesid subarahoidaalne traumaatiline hemorraagia, äge ja alaäge keskkõrvapõletik ning südamekahjustusega hüpertooniatõbi - ja kas nimetatud tervisekahjustused põhjustas eelpool nimetatud tööõnnetus. Kostjat konsulteerinud arstid olid seisukohal, et ägeda ja alaägeda keskkõrvapõletiku ja südamekahjustusega hüpertooniatõve põhjuseks ei saa nimetatud trauma olla. Tööandja ja töötajate esindajad jõudsid pärast tööõnnetusega seotud asjaolude väljaselgitamist järeldusele, et nimetatud tööõnnetuses jaguneb süü - 50% hageja ja 50 % tööandja (akt 16.11.2006). Tööandja ja töötajate esindaja jõudsid sellel järeldusele, kuna tööõnnetuse põhjuseks oli hageja raske hooletus tööohutusnõuete täitmisel. Hageja omas erialateadmisi ning töötervishoiu ja tööohutusealaseid teadmisi töötamiseks. Tööandja oli korraldanud hagejale ohutusjuhendite alusel töökohale ja ametile vastava 4 (19)

juhendamise. Sellisele järeldusel jõuti ka Ida-Virumaa Tööinspektsiooni 01.08.2006 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes. Hageja esindaja poolt hagiavalduses on viidatud Ida-Virumaa Tööinspektsiooni 01.08.2006 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttele, mille kohaselt olid järgmised tööõnnetuse põhjused: - Tööandja ei kujundanud ega kohandanud skreeperi vasaku tagaratta rehvi demonteerimisega seotud töö tegemist nii, et muuta see töötajale võimalikult ohutuks kogu sellekohase töö tegemise ajal ega rakendanud sobivaid abinõusid terviseriski vältimiseks või vähendamiseks - Tööandja autotranspordi jaoskonnas oli 14.07.2006 skreeperi vasaku tagaratta rehvi demonteerimisega seotud töö tegemisel ebapiisav töökeskkonna sisekontroll: töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise eest vastutav isik ei korraldanud ega jälginud töökäiku nii, et oleks tagatud selle ohutu läbiviimine kogu sellekohase töö tegemise ajal Uurimiskokkuvõttes on märgitud, et tööandja rikkus alljärgnevaid sätteid, esitamata ühtegi tõendit või asjaolu oma väidete tõestuseks: Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 2 - Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. § 12 lg 1 - Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. § 13 lg 1 - Tööandja on kohustatud: p 1 - viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded Vabariigi Valitsuse 18. juuni 2004. a määrus nr 223 § 3 lg 1 Tööandja tagab, et: 1) töökoht projekteeritakse, ehitatakse, seadistatakse ja võetakse kasutusele ning seda käitatakse ja hooldatakse selliselt, et töötajad saavad teha tööd enda ja teiste töötajate ohutust ja tervist ohtu seadmata; 2) kõik töökohad, kus on töötajaid, on vastutava järelevaataja kontrolli all; § 5 lg 5 Töötamiskohad tuleb kujundada ergonoomika põhimõtete järgi, võttes arvesse töötajate vajadust jälgida oma töökohas tehtavaid toiminguid; lg 6 - Kõigis töötamiskohtades ja kõigi toimingute puhul tuleb kasutada ohutuid töömeetodeid. Nimetatud süüdistused on üldsõnaliselt ja viidatud on töötervishoiu ja tööohutuse üldistele nõuetele ning ei ole välja toodud ühtegi konkreetset tööandjapoolset rikkumist, puudust ega tegematajätmist ning pole selgitatud kuidas need väidetavad rikkumised olid põhjuslikus seoses tööõnnetusega. Põlevkivi Kaevandamise AS ei ole eelpool nimetatud õigusnorme rikkunud ja ettevõte on: - kujundanud ja sisustanud töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu; - taganud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras; - läbi viinud süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandas, korraldas ja jälgis töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele; - töökeskkonna sisekontroll on Põlevkivi Kaevandamise AS-i tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. 5 (19)

3.Kollektiivlepingujärgsest hüvitisest Tööandja on kollektiivlepingujärgse hüvitise hagejale välja maksnud õigesti. Vastavalt kollektiivlepingu lisa 2 punkt 2..1.15.2 kohustus tööandja maksma töövigastuse tagajärjel invaliidistunud töötajale ühekordselt toetuseks - püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 80%) -6 kuu keskmist töötasu. Nimetatud kollektiivlepingu lisa punkti 2.2 alusel määratakse tööõnnetuse puhul Poolte süüaste tööandja esindaja ja töötajate peausaldusisiku ühisotsusega tööõnnetus rapordi alusel ja vormistatakse vastava aktiga. Juhul, kui tööõnnetus toimus osaliselt Töötaja süül vähendatakse kollektiivlepingu lisa punktides 2.1.15 ja 2.1.16 nimetatud toetuste suurust Töötaja süü määra võrra. Kuna tegemist ei ole seaduse järgse hüvitisega, vaid poolte vahel lepinguga kokku lepitud hüvitisega, siis on tööandja kollektiivlepingu järgse hüvituse maksmisel lähtunud kollektiivlepingu lisa 2 eelpool nimetatud punktidest. Lepingu järgi määratakse tööõnnetuse puhul poolte süüaste tööandja esindaja ja töötajate peausaldusisiku ühisotsusega tööõnnetus rapordi alusel ja vormistatakse vastava aktiga. Mingit muud võimalust poolte süümäära väljaselgitamiseks kollektiivleping ette ei näe ja selleks puudub ka vajadus, kuna tegemist on täiendava lepingulise-, mitte seadusejärgse hüvitisega. Nagu eelpool öeldud, jõudsid tööandja ja Aidu karjääri töötaja peausaldusisik pärast tööõnnetusega seotud asjaolude väljaselgitamist järeldusele, et nimetatud tööõnnetuses jaguneb süü 50% hageja ja 50 % tööandja ning 16.11.2006 koostati süümäära kohta vastav akt. Vastavalt kollektiivlepingule ja eelpool nimetatud süüastme määramise aktile oli tööandja kohustatud hagejale välja maksma 6 kuud x 7537,83 krooni (keskmine kuu töötasu) x 0,5 (tööandja süümäär) = 22 613,49 krooni. Seega on tööandja maksnud hagejale eksituse tõttu kollektiivlepingujärgset hüvitist 1323,51 krooni rohkem kui oli kollektiivlepinguga ette nähtud (23 937 krooni tööandja poolt makstud hüvitis - 22 613,49 krooni).

Hageja seisukoht Hageja esitas omapoolse seisukoha /tl. 57/, mille kohaselt on hageja ekslikult märkinud hüvitise väljamõistmise algust, milleks on 24.10.2006. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et hagejale oleks makstud igakuist hüvitist ja kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. Maksekorraldustel on selgitusena toodud AK palgaarvestuse makse, mis oma sisult jääb arusaamatuks, samuti on tuvastamata mis summadega on tegemist. 13.12.2006.a makse puhul on tegemist hageja seisukohalt lõpparve maksmisega. Ajutine kord ei ole vastuolus võlaõigusseaduse sätetega ja kuni pole kehtestatud uut korda ja alust. Hagiavalduses ei ole hüvist indekseeritud, indekseeritud on keskmist palka. Indekseerimine minimaalpalga kaudu on põhjendatud ja seaduslik, käesoleval ajal on palga keskmine tõus aastas 20%. Kostja ei ole tõendanud hageja rasket hooletust. Hageja töökoht oli kujundatud nii, et ohu vältimiseks oli skreeperi rehvi ette paigutatud kalluri rehv ja tööandja arvates oli see küllaldane ohu vältimiseks. Kuid tööandaja eksis töökoha kujundamisel, kuna kalluri rehv ei vältinud ohtu. Sellest tuleneb, et tööandja ei kujundanud ja sisustanud töökohta nii, et oli võimalik vältida tööõnnetusi. Samuti puudus tööandja poole järelevalve töö käigu üle. Kostja esitas ainsa tõendina 16.11.2006 akti, kuid nimetatud dokumendis puuduvad igasugused põhjendused. Haginõude suurendamine Hageja esitas 03. jaanuaril 2008 kohtule haginõude suurendamise avalduse /tl 60/, mille kohaselt on kostja tasunud hagejale igakuiselt 801 krooni varalise kahju hüvitamiseks, kuid see summa ei ole küllaldane mõistlikuks äraelamiseks. Seoses tööõnnetusega on hagejal tunduvalt halvenenud elukvaliteet, mii materiaalne kui ka sotsiaalne toimetulek. Kuigi õnnetusest on möödunud poolteist aastat, ei ole vaatamata saadud ravile hageja tervis paranenud. Hageja pöördus kostja poole avaldusega materiaalse abi saamiseks sanatoorseks raviks, kuid kostja palus hagejal esitada korrektsed dokumendid sanatoorse ravivajaduse, sanatoorse ravi osutaja valiku ja kulude suuruse põhjenduste kohta. Kuna hageja elukvaliteet on halvenenud ja selle paranemist pole ette näha, soovib hageja talle kehavigastuste tekitamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 miljon krooni. Vastus haginõude suurendamisele Kostja esitas 18. jaanuaril 2008 /tl 64-65/ kohtule vastuse, mille kohaselt Põlevkivi Kaevandamise AS hagi ei tunnista Vxxx Sxxx avalduses esitatud nõude suurendamist. Nimetatud nõue on põhjendamata ja alusetu. Kostja jääb oma hagiavaldusele esitatud vastuses toodud seisukohtadele ja tugineb samadele vastuväidetele. Arvestades kõiki tööõnnetuse asjaolusid, hageja enda osa kahju tekkimises, hagiavalduse vastuses toodud süü, kahju olemasolu ja suuruse ning põhjusliku seosega seotud asjaolusid, samuti lähtudes mõistlikkuse põhimõttest ning tööandja poolt makstud kollektiivlepingu hüvisest, puudub alus mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks. 9 (19)

Kostja esindaja selgituste kohaselt ei oska ta täpsustada, kas skreeperi ratta demonteerimine kuulub eriti ohtlike tööde hulka või mitte, samas on töötajaid instrueeritud. Hageja oli teadlik kõikidest ohutusnõuetest, mille kohta on ka hageja poolt antud allkiri. Mehhaaniku kohta on olemas üldised reeglid. Eelistungil, mis toimus 02. juunil 2008selgitas hageja esindaja, et hageja töövõimetus on 80%. Kostja esindaja selgituste kohaselt on ekspertiisidest arusaamatu, milline töövõimetus on hagejale määratud. Tunnistaja Kxxx Lxxx`u selgituste kohaselt sõitis ta töökotta ja lasi õhu kummist välja ja siis läks koju. Informeeris sellest garaaži ülemat D.Pxxx. Sai selleks loa, et garaaži sõita, niisama garaaži minna ei saa. Lasi kopa vastu maad ja pani tõkised, et skreeper ei liiguks ja lasi õhu jooksma kuna õhk jookseb välja väga kaua, seejärel läks koju. Järgmisel hommikul tuli tööle andis allkirja töökäsule, siis öeldi et antakse abiline ja koos abilisega läksid tööle garaaži. Tunnistaja teeb taolist tööd ülepäeva ja juba kinnisilmi teadis, mida teha. Andis allkirja juba õhtul, kuna allkirjata seda teha ei tohi ja andis allkirja ka hommikul. Juhiseid töö tegemiseks ei andnud keegi, kuna tunnistaja teeb seda tööd tihti. Toodi tööriistad, võttis maha lukustusrõnga. Teine rõngas ei tulnud maha ja seepärast läks tunnistaja tungrauaga teiselt pool aitama, et rõngaid rehvilt maha saada. Enne seda panid kaitseks ette tühja vana rehvi, et juhul kui rõngad oleks välja tulnud siis poleks need kedagi vigastanud. Vana rehvi paigaldamine oli ohutustehniline abinõu, kuna tunnistaja oli nii teinud mitmeid kordi. Keegi ei andnud selleks käsku. Sellise töö tegemiseks ei olnud olemas spetsiaalseid ohutusabinõusid. Tunnistaja surus tungrauaga, järsku käis pauk ja rõngad tulid välja ja seejärel nägi tunnistaja, et hageja oli pikali maas. Momenti ei näinud , millega hageja pihta sai. Tavaliselt tegi tunnistaja sellist tööd üksinda, aga seekord anti talle ka abiline. Tunnistaja ei hoiatanud hageja enne, et ta ei seisaks ratta ees, kuna hageja oli samuti ennem allkirja andnud ja teadis olukorda. Hageja seisis tunnistaja kõrval, aga kuidas ta teisele poole sai, tunnistaja ei tea, kuna tunniostaja 10 (19)

oli ise skreeperi all. Bxxx Pxxx andis abilise. Rehvi riputamine kaitseks oli ohutuseks piisav. Kus hageja pidi seisma monteerimise ajal, ei oska öelda. Algul oli hageja tunnistaja kõrval, aga kui ta hakkas kummi peale tungrauaga vajutama, siis ei näinud kus hageja oli. Hageja ülesanne oli tunnistajat aidata, koos pidid rõngad maha võtma. Instruktsiooni järgi on kohustus takistusest teavitada ülemust. Tavaliselt rõngad niimoodi välja ei lenda, see toimus esmakordselt. Eelistungil, mis toimus 03. septembril kuulati üle tunnistaja Nxxx Nexxx, kelle ütluste kohaselt 2006 ja 2007 on tehtud ekspertiisid, mõlema ekspertiisi eesmärk on töövõime kaotuse ja puude määramine. Tavaliselt tehakse arstlikku ekspertiisi nii, et kui on tegemist noorema inimesega on ta saadetud rehabilitatsiooni plaanile aga kuna oli aasta lõpp, siis ei saanud saata hagejat rehabilitatsiooni plaanile. Esimesel otsusel on töövõimetuse kaotus 80 % ja puue. Keskmine puue on seepärast, et see on täidetud vastavalt isiku taotlusele. Kuna tegemist oli värske traumaga siis sai antud puue ja % kuueks kuuks. Otsus millega määratakse töövõimetuse kaotuse % täidab perearst, teine otsus mis puudutab rehabilitatsiooni täidab inimene ise. % saab anda koheselt, aga puuet ei saa anda kohe. Kui tulevad materjalid tagasi peale rehabilitatsiooni plaani ,saab määrata puude. Oli raske puude vajadus ja selle on ka hageja saanud. „Z“ tähendab seda ei otsustatakse ainult puuet aga mitte töövõimetuse %. Teise otsusega on otsustatud vaid puue. Hilisem otsus ei muuda töövõimetuse protsenti vaid otsustel on erinevad põhjused. Praegu on hagejal raske puue ja 80 % töövõimetust. Kohtuistung Kohtuistungil, mis toimus 24. septembril 2008 jääb hageja esitatud nõuete juurde ning palub kostjalt välja mõista igakuiselt töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks 5289,65 krooni, summa muutub seoses tarbijahinnaindeksi muutumisega ja seoses hagejale makstava invaliidsuspensioni suuruse maksumusega., keskmine palk oli hagejal 7537,83 krooni, kollektiivlepinguga ettenähtud toetus summas 45226,98 krooni ja välja mõista mittevaraline kahju 1 miljon krooni. Menetluskulud 5900 krooni, milleks on esindajatasu jätta kostja kanda. Hageja esindaja tugineb VÕS § 1043, 1045 milleks on varalise kahju hüvitamine ja mittevaralise kahju nõudes tugineb hageja VÕS 130 lg 2. Arvestustes on lähtutud EV Valitsuse 10. 06.1992.a. kehtestatud korrast, mis ei ole vastuolus VÕS sätetega ja kostja ei ole pakkunud välja teist arvestamise korda. Kostja süü seisneb selles, et ta ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi. Esiteks ei olnud kujundatud ja kohandatud töökoht nii, et see võimalikult ohutuks muuta, ei toimunud skreeperi vasaku tagaratta demonteerimisel kontrolli ja ei jälgitud tööde käiku. Hageja töötas buldooserijuhina, ta ei olnud mehhaanik ning teda ei olnud välja õpetatud tegema neid töid. Samuti ei selgitatud tööohutus eeskirju. Seoses sellega leiab et tööandja on süüdi tööõnnetuses. Hageja elukvaliteet on seoses tööõnnetusega langenud. Palub välja mõista mittevaraline kahju 1 miljon krooni. Tööõnnetuses on 100% süüdi tööandja, seda kinnitavad ka esitatud tõendid, eriti viitab tööõnnetuse uurimise kokkuvõttele ja tunnistaja Lxxx ütlustele. Soovib et hagejale hüvitataks täielikult nii varalise kui ka mittevaraline kahju ning kollektiivlepinguga ettenähtud toetus. Hageja seletuste kohaselt ei ole meeles millistele instruktsioonidele on allkiri antud ja millistele mitte, kuna sellekohaseid allkirju anti pidevalt. Kuidas skreeperiga töötada, hageja ei teadnud, tegutses intuitsiooni järgi. Hageja töötas suure veoauto Belaz-i peal. Ilma abita skreeperi kummi vahetust ei saa teha. Kuna talle anti korraldus, siis läks Lxxx appi. Allkiri on hageja poolt juhendile kirjutatud. Skreeper on eri tüüpi masin ning ratas on trumli peal. Kostja esindaja hagi ei tunnista, samuti juhib kostja esindaja tähelepanu, et 1992 aasta EV Valitsuse määrus oli ajutine kord ja selle kohta on RK oma otsuses nr 3-2-1- 53-06 andnud 2006 aastal seisukoha, ning nimetatud kord ei kehti alates VÕS jõustumisest. Hageja on juhenduste registreerimise raamatusse andnud allkirja. Töökoha kohaldamisega tegeleb tööandja, antud juhul teostas kontrolli töökoha üle mehhaanik Pxxx. Pidevalt ei ole võimalik töötaja tegevust jälgida, selleks on tehtud instruktaaž neile. Olukorra tõsidusest oli aru saada umbes 15 minuti pärast töö alustamist. Jaoskonna ülem oleks pidanud otsuseid vastu võtma kui tekkis töö tegemisel takistusi. 11 (19)

Hageja ja Lxxx oleks pidanud töö operatsiooni teistmoodi tegema. Iga masina jaoks ei ole eraldi juhendit. Tööandja poolt läbiviidud uurimuse käigus on tuvastatud, et hageja ei pidanud üldse õnnetuse kohas viibima, kuid lisaks abistamisele oleks pidanud ta tagama ohutuse. Kostja leiab, et süü lasub hagejal, kes ei järginud ettenähtud norme, käitus teisel viisil, mis viis õnnetuseni. Ei nõustu tööinspektsiooni uurimusega. Tööandja toonitab ,et on võtnud enda peale 50 % süüst ja seda eelkõige vastutulekuna töötajale. Palub jätta hagis toodud nõuded rahuldamata ja kohtukulud poolte kanda. Kostja esitab kirjalikud teesid, mille kohaselt: 4 juulil 2006 toimus Põlevkivi Kaevandamise AS Aidu karjääris tööõnnetus Vxxx Sxxx, millega seoses Vxxx Sxxx on esitanud nõude 5289,65 krooni väljamõistmiseks tööandjalt igakuise hüvitisena. Seaduslik alus nõudeks tuleb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 punktist 6, mille järgi on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Vaadates tööõnnetuse asjaolusid, tuleb paraku nentida, et antud asjas oli tööõnnetuse tekkimine ja kahju ulatus otseselt seotud töötaja käitumisega, mida tuleb kvalifitseerida kui raske hooletus. Vxxx Sxxx ja Kxxx Lxxx juhtunud tööõnnetuse uurimine tööandja ja töötajate esindajate poolt, tuvastas järgmised asjaolud: Töötajad asusid demonteerima skreeperi rehvi. Kuna mainitud tegevusega võis kaasneda selle iseenesliku eemalepaiskumise oht, siis töötajad paigutasid demonteeritava rehvi ette kallurauto rehvi. Kuivõrd töötajad selliselt käitusid, on arusaadav, et nad mõistsid olukorra tõsidust. Demonteerimise käigus, tuli ilmsiks, et tegemist on mitte tavapärase demonteerimisega, kuivõrd rehvi lukustus- ja külgrõngast ei suudetud eemaldada. Juba sel hetkel oleks tulnud tööd katkestada ja kutsuda kohale töödejuhataja. Paraku otsustasid Vxxx Sxxx ja Kxxx Lxxx jätkata demonteerimisega. Olles teadlik, et tegu on ohtliku tööga ja seekordselt veel mittestandardse situatsiooniga, oleksid töötajad pidanud üles näitama erilist hoolikust. Paraku seda ei tehtud- Vxxx Sxxx jäi ohutsooni, millest arvestades tema kogemusi, pidi ta ka ise arusaama. Toonitan- mittestandardse olukorra puhul (siinkohal tuleb meenutada, et antud töö kuulub ohtlike tööde alla), oleks töötaja pidanud töö lõpetama ja kandma olukorrast ette töödejuhatajale (Juhend nr. 95 "Suure kandejõuga autode rehvide demontaaž ja montaaži teostamise juhend" V. Sxxx poolt allkirjastatud 15.02.2005, punkt 1.9). Hageja seda ei teinud. Ta isegi ei kasutanud ettevaatlikust lahkudes ohutsoonist. Hageja jäi ohutsooni ja koos Kxxx Lxxx viisid nad läbi töö, mida nad sel hetkel, sel viisil poleks tohtinud teha. Demonteerimise käigus paiskus rehvi äärerõngas vastu kalluri rehvi, mis omakorda liikus hageja suunas paisates ta põrandale pikali. Tulemuseks oli hagejal koljuluu murd, näo põrutushaav ja peaaju põrutus. Sellega seotult on tuvastatud arstlike ekspertiisidega (otsus nr. 301877, otsus nr. 340629) hageja töövõimekaotuse 80% kuni 30.04.2009.a. Tööõnnetuse uurimine jõudis järeldusele, et nimetatud tööõnnetuses jaguneb süü töötaja ja tööandja vahel 50% ja 50%. Selle põhjuseks oli eelkõige, et hoolimata kõikidest kordadest, millega hageja oli ka allkirja vastu tutvunud, ei lahendanud hageja olukorda adekvaatselt ja kehtestatud norme järgides. Kuivõrd tööandja ja töötaja vahel jagunes süü võrdsetes osades, tuleb vastavalt VÕS 139 lõikele 3 vähendada ka hüvitist poole võrra. Hageja palk oli 7537,38 krooni kuus. Arvestades töövõime kaotuse protsenti, tööandja süümäära ja töövõimetuspensionit, kuulub tööandja poolt töötajale väljamaksmiseks 624,14 krooni, mida tööandja on ka igakuiselt teinud. 12 (19)

30.Hageja nõuab kostjalt kollektiivlepingu kohaselt ühekordset hüvitist summas 45226,98 krooni. Kohtule esitatud töötervishoiu ja tööohutuse kokkuleppe /tl. 22-24/ p 2.1.15.2 kohaselt makstakse püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 80%) töövigastuse tagajärjel töötajale ühekordse toetusena 6 kuu keskmist töötasu. Ekspertiisi aktiga on tõendatud, et töötajale on määratud töövõimetus 80%. Hageja sellekohane nõue on põhjendatud. Viidatud kokkulepet kostja täitnud ei ole, kuigi kostja vastuses hagile on väitnud, et tööandja on maksnud hüvitist 23 937 krooni, kuid ei ole nimetatud fakti tõendanud ja kohus on eelpool kostja poolt teostatud maksete kohta seisukoha võtnud. Seega kuue kuu keskmine tasuks moodustub 7469 x 6 = 44814 krooni. Mittevaraline kahju Hageja palub välja mõista mittevaraline kahju summas 1 miljon krooni, mis on tekkinud kehavigastuste tekitamise tagajärjel saadud valu ja hiljem paranemise käigus kahe aasta jooksul kannatuste saamisest, hageja elukvaliteedi langusest ning suutmatusest säilitada oma endist eluviisi. Riigikohus oma otsusega 26.05.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05 selgitas, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Mittevaralise kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Mittevaralise kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta valu ja kannatuste tekitamist. Valu on närvide ja aju poolt vahetult tajutud mõnele kehaosale põhjustatud kahjustus või vigastus, kannatus tähendab vaeva, mida ei tunnetata otseselt mingi kehalise seisundina. Valu hõlmab mistahes valu, mida põhjustab meditsiiniline protseduur või kirurgiline operatsioon, mis osutub vajalikuks süüalusel poolt tekitatud vigastuste tõttu. Kannatuste mõiste hõlmab hirmu vigastuste tekitamise ajal hirmureaktsiooni, hirmu tulevase invaliidsuse ees, seoses tervisega, vaimse tervisega, vaimse tervisega või võimega elatist teenida. Mittevaralise kahju tagajärjel on hageja väitnud, et ei ole suuteline säilitama oma endist elukvaliteeti ning paranemist ei ole näha. Nimetatud asjaoludest tingituna ei saa hageja tegeleda 17 (19)

sellega, millega ta enne tegeles. Hageja vajab nimetatud kehavigastuse tagajärjel kõrvalabi söömisel, liikumisel, enesehügieenil ning puude tõttu on isikul lisakulutusi. Kehavigastuste puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastustega seotud füüsilist ja hingelist valu. Mittevaralise kahju suuruse arvutamisel tuleb vaadelda üldise moraalse kahju eest määratud suuremate hüvitiste kontekstis, mille puhul on arvesse võetud ka elumugavustest ilmajäämine. Hüvitise hindamisel hetkehinnangu langetamisel tuleb arvesse võtta ka raha muutuvat väärtust. Riigikohus on oma 3- 2-1-1-01 lahendis leidnud: „Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud toetuse maksmine ei vabasta töövõi teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3 alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted.“ VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2004 a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõisteti kannatanule, kelle töövõimekaotus VEK otsuse kohaselt oli 80%, moraalse kahju hüvitisena 250 000 krooni. Kahju tekitamise asjaoluna arvestab kohus, et tööõnnetus toimus töökohas, kus oleks tööandja pidanud tagama kõik ohutuseks vajalikud tingimused ning teostama eriti ohtlikel töödel järelvalvet, mida aga tööandja ei teinud. Eriti ohtliku töö teostamisel tekkis tööõnnetus ja õnnetuse tagajärjel sai hageja löögi pähe ja rindu, mille tagajärjel kaotas meelemärkuse ning kukkus, mis põhjustas terviserikke, valu ja kannatusi ning mille tagajärjel oli hageja mitu kuud töövõimetuslehel. Kohus võttes arvesse tõendamist leidnud vigastuste iseloomu, raha muutuvat väärtust ning asjaolu, et hageja on töövõimetu 80%, leiab, et hagejale tuleb mõista hüvitis summas 300 000 krooni. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. 18 (19)

Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Lahendi andmed

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

ASJAOLUD

KOHTU PÕHJENDUSED