Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

lk 2

Jätta kostja kanda ekspertiisitasu summas 8100 (kaheksa tuhat ükssada) krooni. Ekspertiisitasu on kostja kohustatud maksma hiljemalt 1 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest FIE Katrin Eino arvelduskontole nr. 221020284876 Hansapangas (selgitus arve nr. 36/08 01. 08. 2008). Edasikaebamise kord Pooled on kokku leppinud apellatsioonitähtaja lühendamise. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavalt esitatud hagile elas V. S. (edaspidi - pärandaja) üksi Haapsalus oma majas, aadressil X. Kuni 2005 aasta suveni tal terviseprobleeme ei olnud. Ta oli erakliku eluviisiga ja teiste sugulastega erilist suhtlemist ei olnud. Teadmata asjaoludel hakkas 2005 aasta suvel pärandajat külastama kostja. Vastavalt naabrite ütlustele suutis kostja teha ennast pärandajale vajalikuks ja võita pärandaja usalduse. Novembris 2005 jäi pärandaja raskesti haigeks ja suri 85-aastaselt 5.detsembril 2005 (Lisa 5). Selle haiguse ajal transportis kostja dementsuse seisundis pärandaja Oru vanadekodust Tallinna Diakoonia haiglasse. Kostja varjas pärandaja asukohta kõigi sugulaste eest. Mõned päevad enne dementse pärandaja surma suutis kostja pärandajalt välja meelitada testamendi. Peale pärandaja surma pöördusid hagejad I. ja V. S. pärijatena notar Marika Kiivri poole, kes selgitas neile, et kuni 20. märtsini 2006 saab talle esitada kohtutõendit, millest nähtuks, et kohtule on esitatud hagi testamendi tühistamiseks ja pärimisõiguse tunnustamiseks. Hagejad leidsid, et vaidluse lahendamiseks on määravaks, kas pärandaja oli testamendi tegemise ajal juba vaimselt haige ja võimetu aru saama oma tegude tähendusest, seega teovõimetu või mitte. Hagejate valduses olevate tõenditega on kindlaks tehtav, et tema haigus algas 12. oktoobril 2005 (või mõned päevad varem), mil ta toimetati kiirabi poolt "segasena ja hooldamata seisundis haiglasse" (vt. Lisa 9). Arstid tuvastasid, et ta oli "mitu päeva voodis ja hooldamata". Haiglas tehtud uuringutega selgus, et tal oli Parkinsoni tõbi ja seniilne dementsus. Hagejad avaldasid kahtlust, et pärandi saaja kasutas ära pärandaja abitut seisundit varalise kasu saamise eesmärgil. Kui pärandaja oli haiglasse viidud ja kehva tervise juures, püüdis kostja Haapsalu Linnavalitsuse sotsiaalosakonnast saada pärandaja hooldaja õigusi, ilma, et ta oleks sellest eelnevalt teavitanud pärandaja sugulasi. Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja pr. Eve Lemsalu ei andnud kostjale selliseid õigusi, hoolimata kostja pöördumisest kõrgema ülemuse poole. Ligikaudu 8.novembri paiku 2005 aastal viidi pärandaja Oru hooldekodusse. Kostja külastas pärandajat ka seal, kuigi hooldekodus tema õigust hooldamiseks ei tunnistatud. Kui hagejad helistasid kostjale, siis tema ei mõelnudki mingi kooskõlastuse saamisele, vaid teatas, et ärgu hagejad üldse ärritagu pärandajat. 18.novembril 2005 õnnestus kostjal viia pärandaja hooldekodust minema, kuna ta valetas, et viib pärandaja sünnipäevaks koju, kus pidi ootama palju külalisi.

lk 3 Kui hagejad pöördusid 20. novembri paiku telefonitsi hooldekodu poole küsimusega, kuidas pärandajal läheb, said nad vastuseks, et pärandaja on kostja poolt viidud tagasi koju aadressil X. See maja oli aga õhtuti pime, värav lukus ja pärandaja lauatelefon ei vastanud. Sellest tulenevalt said hagejad aru, et kostja on kõiki petnud, kuid lootsid, et pärandaja ilmub varsti välja. Seda aga ei juhtunud. Siis pöördusid hagejad abi saamiseks Lääne Politseiprefektuuri Haapsalu jaoskonna kriminaaljälituse poole. Politsei tegi 5. detsembril 2005 järelepärimise kostjale, millele ta vastas, et pärandaja on SA EELK Tallinna Diakooniahaiglas (Lisa 10). Selleks ajaks oli pärandaja juba paar päeva surnud, mida kostja suurepäraselt teadis. Kostjal oli aga juba olemas seadusevastaselt välja petetud testament, millega ta lootis karistamatult omandada pärandajale vallasasjana kuulunud elamu asukohaga X (Lisa 11). Pärimisseaduse (edaspidi - PärS) §-s 94 sätestatakse, et "Testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma. Testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul." Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi - TsÜS) § 97 kohaselt "Võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid." PärS § 14 kohaselt "on teise järjekorra seadusjärgsed pärijad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. (2) Kui pärandi avanemise ajal on pärandaja mõlemad vanemad elus, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades. (3) Kui pärandi avanemise ajal pärandaja isa või ema ei ole elus, astuvad surnud vanema asemele tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi. (4) Kui surnud vanemal alanejaid sugulasi ei ole, pärib kogu pärandi pärandaja teine vanem. Kui ka teine vanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi." Hagejad on veendunud, et nende seadusjärgne pärimisõigus toetub just sellele viimati tsiteeritud normile. Ülalkirjeldatu alusel on hagejate arvates põhjust kahtlustada, et kõnealune testament on koostatud vaimselt haige inimese poolt, kostja otsesel ja omakasupüüdlikul kaasabil, eesmärgiga alusetult rikastuda. Selle teoga on rikutud hagejate seadusega kaitstud õigust asuda seadusjärgsete lähimate pärijatena omandama kõnealust pärandvara, mille tõttu paluvad hagejad kohtu abi oma rikutud õiguste taastamiseks ja sellega neile tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelpool öeldu alusel ja juhindudes PärS § 14 ja § 94 lg 1 ja 2; TsÜS § 97 paluvad hagejad:

lk 4 Hagejad viitavad Pärimisseaduse § 23 lg. 1 mille kohaselt testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Pärimisseaduse § 23 lg. 3 kohaselt kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja, et nende arusaamise kohaselt on testaator teo-ja otsustusvõimeline. Kostja poolt notarile esitatud testamendil, mis asub tl. 47 ja 82 on ilmselt näha, et tunnistaja M. G. ei ole testamendile alla kirjutanud. Tl. 54 asub M. G. poolt kirjutatud avaldus, milles ta kinnitab, et tema andmed küll pandi testamenti kirja, kuid peale seda ta jooksis tuppa, sest lapsed hakkasid nutma. Kuna teistel oli kiire ja V. pidi Tallinnasse sõitma, siis jäigi tema allkiri panemata. Teise tunnistaja J. P. seletusest notarile ilmneb, et koos temaga oli H. ja A.. Teisest tunnistajast ei ole J. P. rääkinud midagi. Seega võib kindlalt väita, et V. S. ei ole kahe tunnistaja üheaegsel juuresolekul testamendile alla kirjutanud. Nimetatud järelduse saab teha kahest asjaolust. Tunnistaja M. G. seletusest ja J. P. omakäelisest seletusest, kus ta kinnitab, et olid vaid tema, H. H. ja A. R.. Seega on rikutud Pärimisseaduse § 23 lg. 1 ja lg. 3 sätteid. Pärimisseaduse § 23 lg. 4 sätestab, et tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse. Kostja on eelistungil tunnistanud, et A. R., on tema elukaaslane, kellega tal on ühine poeg A. R. Teine tunnistaja M. G. on A. R. elukaaslane. Seega ei saa M. G. olla tunnistajaks. Pärimisseaduse § 23 lg. 5 kohaselt kui testamendi tegemisel on rikutud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud keeldu, on testamendis tühised ainult need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes. Pärimisseaduse § 93 sätetel testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. Eeltoodu alusel leiavad hagejad, et lisaks testamendi kehtetuks tunnistamise nõudele, mille hagejad on kohtule esitanud tuleb tuvastada ka testamendi tühisus. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-87-05 asunud alljärgnevatele seisukohtadele. Pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Nii peab PärS § 23 lg 1 kohaselt testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab testaator teatama, et tunnistajad on kutsutud tunnistajaks testamendi allakirjutamise juurde ning, et testament sisaldab tema viimset tahet. Pärimisseaduse § 23 lg 3 näeb ette nõude, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo-ja otsustusvõimeline. Seega sätestab PärS § 23 tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile selged nõuded. Pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja, et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pärimisseaduse § 23 eesmärgist ei tulene teisiti. 18. 11. 2005.a. V. S. poolt allkirjastatud testament on vorminõuete

rikkumise tõttu tühine. Eeltoodu alusel ja juhindudes Pärimisseaduse § 23, 93, TsÜS § 83 lg. 1, 84 lg. 1 paluvad hagejad:

lk 5

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja on 18. septembril 2008 toimunud istungil hageja nõude õigeks võtnud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

TsMS § 440 järgi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Hagi õigeksvõtmine kohtuistungil protokollitakse. Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagis toodud õiguslikul alusel. TsMS § 162 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 järgi asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest kandma peab. Pooled on leppinud kokku menetluskulu jaotuse järgmiselt: Hageja poolt makstud riigilõiv kokku 7950 krooni jätta kostja kanda, ekspertiisitasu 8100 krooni jätta kostja kanda. Hagejate poolt kantud õigusabi kulud summas 15 000 krooni kannab kostja. Kostja kohustus maksma õigusabi kulud hiljemalt 10. 12. 2008.a. Eelnimetatud hagejate menetluskulud kulud kannab kostja I. S. pangakontole 10010104449013 SEB pangas. Ekspertiisitasu maksab kostja FIE Katrin Eino arvelduskontole 221020284876 Hansapangas , selgitus arve nr. 36/08 01. 08. 2008. TsMS §632 lg. 4 järgi poolte kohtule avaldatud kokkuleppel saab apellatsioonitähtaega lühendada, samuti pikendada kuni viie kuuni otsuse avalikult teatavakstegemisest. Pooled on kohtule avaldanud, et soovivad apellatsioonitähtaega lühendada 10 päevani.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.