Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

2-06-35442 kohtukulud jätta puudutatud isiku kanda. 31.10.2007.a. määrusega jättis kohus esitatud kaebuse rahuldamata, m peale esitas avaldaja määruskaebuse. 28.05.2008.a. määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.10.2007.a. määruse ning saatis tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus oli seisukohal, et maakohus ei ole avaldaja kaebuse lahendamisel teinud kindlaks, kas avaldajal on muid sissetulekuid lisaks riiklikule pensionile. Eeltoodust tulenevalt palus kohus teatada kõik avaldaja sissetulekud ja nende suurused. 05.09.2008.a. esitas avaldaja kohtule teate, kus teatas, et tema ainus sissetulek on riiklik vanaduspension 4365 krooni ning muud sissetulekud avaldajal puuduvad. Kaebuse esitaja põhjendused Avaldaja arvates võib olla õige kohtutäituri seisukoht, et TMS § 132 lg 1 on sissetuleku arestimise reguleerimisel üldsätteks ning pensionikindlustuse seaduse § 47 ja TSM § 131 lg 1 p 7 on erisätteks. Avaldaja leib, et seadusele saaks läheneda ka nii, et TMS § 132 lg 1 kui ka pensionikindlustuse seaduse § 47 ja TMS § 131 lg 1 p 7 puhul on tegemist keelavate õigusnormidega. Normitehnika ja seaduse tõlgendamise põhireeglite kohaselt kahe keelava iseloomuga sätte puhul, mst üks on eri- ja teine üldsäte, kuuluvad kohaldamisele mõlemad sätted üheaegselt – niivõrd, kuivõrd mõlema sätte üheaegne kohaldamine on võimalik ega oleks ilmses vastuolus sätete mõtte ja eesmärkidega. Antud juhul tulebki mõlemaid sätteid kohaldada üheaegselt. TsMS § 131 lg 1 p 10 kohaselt sissenõuet ei saa pöörata mh. „riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses”. Avaldaja leiab, et seaduseks TsMS § 131 lg 1 p 10 tähenduses on ka kõik muud kehtiva õiguse normid, milliste reguleerimise objektiks on riiklikule pensionile – või laiemalt võttes isiku sissetulekule – sissenõude pööramise ulatus. Selliseks normiks on vaieldamatult ka TSM § 132 lg 1 säte. Seega TsMS § 131 lg 1 p 10 sättes viidatud normiks on riikliku pensionikindlustuse seaduse §-le 47 kõrval ka TMS § 132 lg 2 ning sõnade „seadusega sätestatud ulatuses” tõlgendamisel tuleb pidada silmas eelkõige TMS § 132 lg-s 2 sätestatud pingut. Avaldaja arvates tuleb arvestada ka kõnealuse regulatsiooni mõtet ja eesmärki, kuna TsÜS § 3 kohaselt „seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist”. Ei saa tõusetuda vaidlust, et nii TsMS § 131 lg 1 p 10 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 kui ka TMS § 132 lg 2 sätetes ühiseks eesmärgiks on võlgniku õiguste kaitse täitemenetluses. Seaduse kontseptsiooni kohaselt ka võlgnikuks jäänud isikul on teatud inimõigused ning temale tuleb tagada vähemalt esmavajaduste (eluruumi, igapäevase toidu, ravimite jne) rahuldamise võimalust, milliste esmavajaduste tagamiseks peab seadusandja arvates piisama palga alammäärale vastavast summast. Vastavad tagatised sätestatakse TMS § 132 lg 1 normiga ja laienevad võrdselt kõikidele isikutele. Samas määrab TMS § 131 lg 1 kindlaks sissetulekute teatud liike, milliste saajad on seadusandja arvates eriti tundlikud ning vajavad seetõttu nende õiguste täiendavat kaitset: peretoetused, matusetoetus, puudega inimese sotsiaaltoetus, riiklik pension jne. Vastavatele sissetulekutele ei saa seaduse kohaselt üldse pöörata sissenõuet, s.o ka siis, kui sissenõude pööramine oleks TMS § 132 lg 1 seisukohast lubatud. Sellest ei saa aga kuidagi teha järeldust, et kui vastavatele sissetulekutele siiski pööratakse sissenõue, siis tuleks jätta tähelepanuta TMS § 132 lg 1 sätestatud üldist pingut. Avaldaja leiab, et on ilmne, et seaduseandjal ei olnud eesmärki TMS § 131 lg 1 kehtestamisega võtta selles normis loetletud sissetulekute liikide saajatelt neid õigusi ja tagatisi, milliseid vastavatele isikutele võivad anda teised seaduse sätted, vaid seadusandja eesmärgiks oli ainult täiendavate tagatiste andmine vastavatele isikutele. Seega kohtutäituri poolt pakutud tõlgendus on vastuolus seaduse mõtte ja eesmärkidega. Lisaks märgib avaldaja, et kohtutäituri poolne seadusetõlgendus oleks vastuolus ka põhiseadusest tulenevate proportsionaalse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtetega. Avaldaja hinnangul puudub mis tahes mõistlik põhjus, miks võlgnikust riigi pensionäre tuleks täitemenetluses kohelda karmimalt kui kõiki teisi sissetulekute saajaid ning miks riiklikele pensionäridele ei peaks kehtima tagatised, mis kehtivad ettevõtjate, palgatöötajate ja kõikide muude sissetulekute saajate puhul.

2-06-35442 Kohtutäituri seisukoht Kohtutäitur esitas 08.02.2008.a. kohtule vastuse avaldaja määruskaebusele, kus leidis, et peale täituri kõnesoleva otsuse tegemist on kohtupraktika Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-68-07 näol valinud teise tee ning sellega sisuliselt välistanud pensionäride vastutuse täitemenetluses, kui neil ei ole tuvastatud muud sissetulekut peale pensioni. Sissenõudja seisukoht Sissenõudja leiab, et K N kaebus on alusetu, kuna avaldaja pensionist 50% kinnipidamine on seaduslik. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 3 alusel võib sundtäitmise raames kinni pidada kuni 50 protsenti riiklikust pensionist, kui säilib 50% rahvapensioni määrast. Eeltoodu alusel palub sissenõudja jätta rahuldamata K N kaebus kohtutäitur H Kudu (endine Sadam) 07.11.2006.a otsusele täiteasjas nr 035/2006/1032. Määruse põhjendused ja kohaldatav seadus TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et esitatud kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi on kaebused kohtutäituri otsuste peale hagita asjad. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 2 kohaselt võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Kohus lähtub antud määruse tegemisel Riigikohtu 07.06.2007.a. määrusest nr 3-2-1-68-07, kus on leitud, et TMS § 131 lg 1 p 10 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 47 lg 1 p 1 järgi võib riiklikust pensionist teha kinnipidamisi täitemenetluse seadustiku alusel täidetava lahendi alusel. Riiklikust pensionist kinnipeetav osa arvutatakse RPKS § 47 lg 2 kohaselt pensionärile maksmiseks ettenähtud pensionist, lähtudes riikliku pensioni üldsummast. Tulenevalt sama paragrahvi 3. lõikest võib täitemenetluse seadustiku alusel täidetavate lahendite alusel kinni pidada kuni 50% riiklikust pensionist, kuid pensionärile säilitatakse seejuures vähemalt 50% rahvapensioni määrast. Seega sätestab riikliku pensionikindlustuse seadus riiklikust pensionist kinnipidamise maksimaalmäära. Lisaks on Riigikohus leidnud, et RPKS § 47 kohaselt tuleb riiklikust pensionist kinnipidamise korral arvestada TMS § 132 lõikega 1, m kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega tuleb alati võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks (sh riiklikust pensionist kinnipidamiseks) kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lõikes 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt sissetulekud kokku) vastavad TMS § 132 lõikes 1 toodud alammäärale. Kohtule esitatud teatest nähtub, et avaldaja ainus sissetulek on riiklik vanaduspension 4365 krooni ning muud sissetulekud avaldajal puuduvad. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna avaldaja ainsaks sissetulekuks on riiklik pension ja avaldajale jääv sissetuleku osa pärast sissenõuet pensionile osutub väiksemaks TMS § 132 lõikes 1 sätestatud määrast, siis ei saa avaldaja pensionile pöörata sissenõuet. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et K N poolt esitatud kaebus kohtutäitur H Kudu (endine Sadam) 07.11.2006.a otsusele täiteasjas nr 035/2006/1032 on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 172 lg 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Antud juhul on põhjendatud jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kui hagita menetluses

2-06-35442 osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kohus peab õiglaseks jätta menetluskulud kohtutäituri H Kudu (endine Sadam) kanda. Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.