Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 08.09.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-07-34623/7
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 08.09.2008
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5140

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Tiiu Hiiuväin

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.september 2008, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja

Tsiviilasja number

2-07-34623

Tsiviilasi

M A hagi AS L vastu töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja saamatajäänud töötasu (põhipalk), lisatasu ületunnitöö eest, lisatasu riigipühal töötamise eest, lisatasu nõutavast tulemuslikuma tööülesannete täitmise eest, viivise palga maksmisega viivitamise eest, hüvitise kahe kuu keskmise palga suuruses (TLS § 82 lg 2), keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest (TLS § 119 lg 2), hüvitis kasutamata puhkuse (7 päeva) eest väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: M A (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja: AS L (reg kood xx; asukoht xx) Kostja esindaja V Piper (xxx)

Asja läbivaatamine

03.-04.juunil 2008, avalikul kohtuistungil

Istungil osalenud isikud

Hageja M A ja kostja esindaja V Piper

Juures viibisid

Sekretär Teele Roosimägi ja tõlk Nadezda Timofejeva

Kohtuotsuse resolutsioon

1.Rahuldada M A hagi AS L vastu töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja saamatajäänud töötasu (põhipalk), lisatasu ületunnitöö eest, lisatasu riigipühal töötamise eest, lisatasu nõutavast tulemuslikuma tööülesannete täitmise eest, viivise palga maksmisega viivitamise eest, hüvitise kahe kuu keskmise palga suuruses (TLS § 82 lg 2), keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest (TLS § 119 lg 2), hüvitis kasutamata puhkuse (7 päeva) eest väljamõistmiseks osaliselt.

2.Tunnistada M Aga töölepingu lõpetamine AS L poolt 22.08.2007 TLS § 79 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel 22.08.2007.

Sarnased lahendid

Tööõigus

2-07-34623 5) PaS § 14 lg 2 alusel saamata lisatasu ületunnitöö eest – 39 410 krooni väljamõistmist, 6) TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmist kahe keskmise kuupalga ulatuses - 40 300 krooni, 7) TLS § 119 lg 2 alusel keskmise palga väljamõistmist iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest – 952 krooni päevas ja 8) PaS § 35 alusel viivise väljamõistmist palga maksmisega viivitamise eest – 6 872,50 krooni. Menetluskulud palub hageja kostjalt välja mõista. Hagiavalduse täiendamise ja nõude suurendamise avalduses märgib hageja, et kostja ei ole maksnud hagejale töölepingus kokkulepitud tasu. Kostja rikkus kohustust maksta tulemuspalka – kokku oli lepitud tunnitasu. 2006 maksis kostja osaliselt, 2007 10 kr/t asemel maksis 6 kr/t. Hageja töötas 24 tunnise vahetusega (kl 08.00-08.00). Arvestamata on hagiavalduses jäetud, et kuu viimasel kuupäeval alanud vahetuse töötunnid lõppesid järgmises kuus. Hageja esitas arvestuse kuude kaupa (lk 554-573). Ülalmärgitud punkides 1,2, 4,6 nõudeid hageja ei muutnud. Põhipalga nõuet – punkt 3 – hageja suurendas 78 400 kroonini 3620 töötunni eest, (sh 2006 2420 töötundi x20 kr 48 400 kr ja 2007 1200 töötundi x 25 kr 30 000 kr). Hageja suurendas nõuet ületunnitöö eest (punkt 5) 41 030 kroonini 1315 töötunni eest (sh 2006 2453x10 24 530 kr ja 2007 1320x12,5 16 500 kr). Hageja suurendas nõuet lõpparve maksmisega viivitamise eest (punkt 7) 22 847 kroonini ja viivise nõuet palga maksmisega viivitamise eest (punkt 8) – 10 355,80 kroonini. Uue nõudena esitas hageja 2 318,40 krooni väljamõistmise kasutamata puhkuse hüvitisena 7 päeva eest ning lisatasu nõude nõutavast tulemuslikuma töö eest 35 792 krooni suuruses. Töölepingu lõpetamist tõendava dokumendi järgi maksis kostja hagejale hüvitist kasutamata puhkuse eest 7 päeva ulatuses 2933 krooni, s o 419 krooni iga päeva eest. Arvestades maksmata palgasummasid, peab kostja täiendavalt maksma hüvitist kasutamata puhkuse eest 2 318,40 kr. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Kostja vastuväited Kostja seisukoha kohaselt ei kuulu hageja nõuded suuremas osas rahuldamisele. Hageja esitas kostjale posti teel 15.08.2007 dateeritud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kostja sai avalduse kätte 17.08.2007. Kostja soovis tekkinud lahkarvamust lahendada kokkuleppe teel, milleks tegi hagejale kirjaliku ettepaneku avalduses esitatud küsimuste lahendamiseks. Hageja ettepanekule ei vastanud ja pärast 22.08.2007 tööle ei ilmunud. Kuna hageja kostja ettepanekule ei vastanud, ei ole 15.08.2007 esitatud nõuded aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna hageja tööle ei ilmunud peale 22.08.2007, lõpetas kostja töölepingu TLS § 79 alusel (töötaja algatusel). Kostja on täitnud töölepingu alusel rahalised kohustused, mistõttu nõuded on suuremas osas alusetud. Ületunnitöö kohta märgib kostja, et: 2006 jaanuari, veebruari, märtsi, aprillikuu eest on hageja kogu palga kätte saanud, 2006 maikuu eest maksis kostja hagejale ületundide eest 1 092 krooni vähem, 2006 juunikuu eest maksis kostja hagejale ületundide eest 352 krooni vähem, 2006 juulikuu eest maksis kostja hagejale ületundide eest 655 krooni vähem, 2006 augusti, septembrikuu eest on hageja kogu palga kätte saanud,

2-07-34623 2006 oktoobrikuu eest peab kostja hagejale maksma täiendavalt 96 krooni ületöötundide eest, 2006 novembri eest peab kostja hagejale maksma täiendavalt 300 krooni ületöötundide eest, 2006 detsembrikuu eest on hageja kogu palga kätte saanud, 2007 jaanuaris maksis kostja hagejale ületöötundide eest 1 104 krooni vähem, 2007 veebruari ületunnitöö eest maksis kostja hagejale 884 krooni rohkem, 2007 märtsi eest maksis kostja vähem 1 600 krooni, 2007 aprilli eest maksis kostja vähem 1 650 krooni, 2007 juunikuu eest maksis kostja vähem 1 092 krooni, 2007 juulikuu eest maksis kostja vähem 1 820 krooni. Kokku on kostja ajavahemikus 01.01.2006-22.08.2007 arvestanud töötatud ületundide eest vähem palka kokku 8 877 krooni (arvestatud on ka 884 kroonise rohkem makstud summaga). Riigipühadel tehtud töö eest on töölepingu p 4.1 kohaselt ettenähtud kahekordne tasu. Seda lepingu punkti ei ole kostja rikkunud, kuna on riiklikel pühadel töötatud aja eest maksnud hagejale kahekordset tasu. Samas on kostja eiranud PaS § 16 lg 2 – riiklikel pühadel tööaja arvestamise osas. Kostja ei ole arvestanud riiklikele pühadele eelnenud ja järgnenud vahetuses töötatud tunde ja tasustanud neid kahekordselt. Maksmata on: veebruari 2006 eest 160 krooni, aprilli 2006 eest 640 krooni, mai 2006 eest 160 krooni, augusti 2006 eest 480 krooni, detsembri 2006 eest 1 440 krooni, jaanuari 2007 eest 600 krooni, veebruari 2007 eest 200 krooni, aprilli 2007 eest 1 200 krooni. Kokku on kostja on kohustatud hagejale maksma PaS § 16 lg 1 ja 2 alusel 4 880 krooni. Kostja maksis hagejale preemiat igas kuus, selle suuruse üle vaidlus puudub. Hageja töötas pidevalt suurte ületöötundidega, kuid tõstatas selle küsimuse alles hagiavalduses, kostja poole pöördumata. Hageja pole esitanud dokumente ületunnitööst keeldumise kohta. Sellest järeldab kostja, et hageja tegi ületunnitööd poolte kokkuleppel, et saada suuremat palka. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja taotleb jätta rahuldamata töölepingu lõpetamise nõue TLS § 82 lg 1 alusel; tunnistada leping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel 18.09.2007; põhipalga nõue 3580 töötunni eest 77 360 krooni, lisatasu riigipühadel töötatud 272 tunni eest 5 840 krooni; lisatasu 3645 ületunnitöö eest 39 410 krooni,; kahe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise nõue 40 300 krooni; keskmine päevapalk iga lõpparve maksmisega viivitatud päeva eest 952 krooni päevas; viivis 6 872,50 krooni; menetluskulud jätta hageja kanda. 27.12.2007 vastuses märgib kostja, et poolte vahelise töölepingu (p 4.1) järgi on hageja tööaja kestus 40 tundi nädalas summeeritud tööaja arvestusega. Töö ja puhkeaja seaduse § 14 lg 3 – kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul, kohaldatakse tööaja summeeritud arvestust. Töö ja puhkeaja seaduse § 14 lg 4 – kui arvestusperioodiks on 4 kuust pikem ajavahemikpeab tööandja summeerimise tingimused kooskõlastama tööinspektoriga. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni 29.12.2005 otsusega anti kostjale nõusolek 24-tunnise vahetuse kehtestamiseks, mida kostja ka tegi. Töö ja puhkeaja seaduse § 14 lg 5 kohustab tööandjat koostama tööaja kava kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning tegema selle teatavaks töötajale vähemalt 5 päeva enne arvestusperioodi algust. Kostja ametkondliku juurdluse käigus tehti kindlaks, et hageja koostas 1,5 aasta jooksul tööajagraafikuid igaks kuuks ise, lülitades tööajagraafikutesse endale vajaliku töötundide

Kostja väidab, et tööajakavad igaks kuuks koostas turvatöötajatele hageja, kostja turvajuht kinnitas need tingimusel, et üle kehtestatud normtundide töötatud töötundide eest makstakse palka ühekordses suuruses. Ametkondliku juurdlusega tuvastati, et töötunnid kuulõikes jagati selliselt, et hageja saaks maksimaalse palga kusjuures osa turvatöötajaid ei töötanud isegi kehtestatud normtunde. Kostja seisukoha kohaselt ei saa hageja poolt töötatud töötunde lugeda ületöötundideks TPS (Töö- ja puhkeaja seadus) § 7 lg 1, § 14 lg 3, 5 alusel, sest pooled leppisid kokku konkreetse kuu ajakavaga kokku töötundide arvus, mida töötaja ka täitis. Hageja leiab, et TPS § 4 lg 2 järgi tuleb lähtuda tööaja arvestamisel tööaja üldisest riiklikust normist. Tööajarežiimi nõuete eiramise võimalikkus oli töölepingusse sisse programmeeritud: töölepingus ei olnud kindlaks määratud tööaja arvestusperioodi. Kooskõlas TPS § 4 1.lõikega on töötaja tööaja üldine riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas ning 2.lõike kohaselt lähtutakse tööaja summeeritud arvestuse korral tööaja arvestamisel tööaja üldisest riiklikust normist. Vastavalt TLS § 26 lg 1 p-le 7 on tööajanorm üks töölepingu kohustuslikke tingimusi, st kokkulepe tööaja normi kohta peab sisalduma töölepingus. Töölepingu p-s 3.1 märgitud 40 tundi nädalas on tööaja üldine riiklik norm (TPS § 4 lg 1). See tööajanorm kehtib tööaja päevaviisilise arvestuse korral – tööaja arvestamise aluseks on tööpäev. Tööaja summeeritud arvestuse korral täidetakse tööajanormi tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (TPS § 14 lg 3). Töötaja tööajanorm päevas või nädalas võib sellisel juhul olla suurem, tingimusel, et tööaja arvestamise aluseks oleva perioodi kohta tervikuna riiklikku tööajanormi ei ületata. TPS § 14 lg 1 kohustab tööandjat pidama kõigi töötajate kohta tööaja arvestust. Poolte poolt sõlmitud töölepingu p 3.1 on vastuoluline kuna sisaldab nii tööaja üldist riiklikku normi – 40 tundi nädalas kui ka summeeritud tööaja arvestusega tööajanormi. Nimetatud lepingupunkti vastuolulisuse tõttu tuleb seda tõlgendada ja kindlaks teha, kas poolte vahelises töösuhtes kuulub kohaldamisele tööaja norm 40 tundi nädalas või summeeritud tööaja arvestus. Juhindudes VÕS § 7 lg 1, § 29 lg 4 ja TPS § 14 lg 5 leiab kohus, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda tööaja normist 40 tundi nädalas. Kooskõlas VÕS § 1 lõikega 1 kohaldatakse VÕS üldosas sätestatut ka töölepingule. VÕS § 7 lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Antud asjas ei ole võimalik töölepingu p 3.1 puhul kindlaks teha poolte ühist tegelikku tahet. Ilmselgelt on lepingu viidatud punktis märgitud „tööaja kestus on 40 tundi nädalas“ palju selgemini mõistetav kui „summeeritud tööaja arvestusega“. Kostja tööandjana pidanuks teadma erinevust nimetatud tööaja normide vahel ning lepingu punkti 3.1 sõnastama üheselt arusaadavalt. Kohus leiab, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistnuks samadel asjaoludel, et kehtestatud tööajanormiks on 40 tundi nädalas. Kuna tööaja normiks on 40 tundi nädalas, kuulub rahuldamisele hageja nõue ületunnitöö eest tasu väljamõistmiseks. Kostja palga maksmise kohustus tuleneb PalS § 2 sätestatust, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatav palk. PalS § 10 lg 1 kohaselt määratakse töötaja

2-07-34623 palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Ületunnitöö eest tasustamise korra sätestab PalS § 14. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hageja tunnitasuks 20 krooni, mis oli keskmiseks tunnitasuks ja sisaldas tasu töötamise eest õhtu ja öötundidel. PalS § 14 lg 1 kohaselt määratakse ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega kindlaks poolte kokkuleppel ning sama paragrahvi 2.lõike järgi ei tohi ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast. Kuna PaS § 7 sätestab, et kollektiivlepingus või töölepingus võib töötajale ette näha seaduses kehtestatuga võrreldes soodsamad palgatingimused ning töölepingus kokkulepitu on töötaja jaoks PalS §-s 14 lg 2 sätestatust ebasoodsam, kuulub kohaldamisele seadus, mitte töölepingu p 4.1. Kohus leiab, et ka kostja poolt esitatud juhatuse 01.11.2005 otsus, milles muuhulgas otsustati maksta valveobjektidel töötavatele valvetöötajatele töötatud ületundide eest lisatasu objektipreemia summadest, ei tõenda, et see oleks pooltevahel sõlmitud töölepingu lahutamatuks osaks või et seda saaks lugeda poolte kokkuleppeks. Ka see oleks vastuolus PalS §-s 14 sätestatuga. Hageja palgalipikutest küll nähtub, et kostja on maksnud hagejale millegi eest lisatasu ja ka kuupreemiat, kuid töölepingu p 4.2 kohaselt makstakse lisatasu ja/või preemiat arvestades töötaja töötulemusi. Palgalipikutest ei nähtu, et makstud listasu oleks tasu ületunnitöö eest põhipalga tunnitasu poolteisekordses ulatuses nagu sätestab seadus. Lähtudes sellest, et kostja hageja poolt väidetud töötatud tundide arvu ei vaidlustanud ning et ülalmärgutud põhjendustel loeb kohus ületunnitööks töötamise üle kokkulepitud tööajanormi, on hagejal saamata põhipalk ja lisatasu töötatud ületundide eest järgmiselt /arvestus on tehtud hageja poolt 07.01.2008 avalduses esitatud tabelite (lk 552-572) ning kostja poolt 21.04.2008 vastuses (lk 668-672) esitatud andmete alusel/: -

Kostja poolt väidetud tasumist jaanuaris 2006 ka 112 tunni eest 2912 krooni suuruses (palgalipik lk 48) ei loe kohus põhipalga tasumiseks nimetatud 112 töötunni eest. Sellekohased põhjendustel on kirjas ülalpool. Kostja selgitus nimetatud lisatasu maksmise kohta 112 töötunni eest on vastuolus ka palgalipikul märgitud tasu suurusega: maksta tuli 2240 krooni, lisatasu maksti aga 2912 krooni. Analoogne selgitus arvestades palgalipikutel märgitud summasid kehtib ka järgnevate kuude kohta. Kohus on seisukohal, et kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate A L, M Š, V Nja T T ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et hageja täitis lisa tööülesandeid ning hageja palgalipikutel märgitud nn „kuupreemia (obj)”, mida kostja nimetas „objektipreemiaks”, oli tegelikult hagejale välja makstud lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 2.2 on kirjas, et töötaja töö sisu on täpsemalt fikseeritud valvetöötaja ametikirjelduses/tegevusjuhendis ja valveobjektide valveeeskirjades, mida tutvustatakse töötajatele allkirja vastu ja mis muutuvad pärast seda töölepingu lahutamatuks osaks. Seega oli vaidlusaluse töölepingu lahutamatuks osaks ka B-M sadama turvakontrolli teostava turvaettevõtte mehitatud valve turvatöötaja töökohustused OÜ R S hallatavas B-M sadamas vastavalt sadama turvaplaanile. Vastavalt ülalnimetatud turvatöötaja tööülesannetele ja tunnistajate ütlustele olid turvatöötajate tööülesanneteks sadama pääslas isikute ja sõidukite kontroll ja vajadusel neile sissepääsu tõkestamine ehk sadamaalale läbipääsurežiimi teostamine. Tunnistajate ütluste kohaselt pidid nii hageja kui ka teised turvatöötajad tegema ka ringkäigu R S territooriumil. Sellel territooriumil asus ka Tarbeklaasi hoone ja turvatöötajad pidid tegelema selles olevate rentnike häiretele reageerimisega ning ka Tarbeklaasi territooriumi läbipääsurežiimi teostamisega läbi RS värava. Seega täitis hageja lisa tööülesandeid, mille eest kostja talle ka lisatasu maksis. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks põhipalk 78 400 krooni ja lisatasu ületundide eest 40930 krooni. Järgmisena kontrollib kohus seda kas ja kui palju on jätnud kostja maksmata hagejale lisatasu riigipühal tehtud töö eest. Hageja nõuab riiklikel pühadel töötamise eest 5 840 krooni väljamõistmist. Kostja seda nõuet tunnistab 21.04.2008 vastuses (lk 675 1.lõik). Nõude rahuldamise aluseks on PalS § 16, mille kohaselt makstakse riigipühal tehtud töö eest vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt ning kui vahetus algab riigipühaeelsel päeval ja lõpeb riigipühal või algab riigipühal ja lõpeb riigipühajärgsel päeval, tasustatakse tööd sellises vahetuses nagu riigipühal. Tulenevalt kostja õigeksvõtust ja juhindudes TsMS § 440 lg 1, § 444 lg 1 rahuldab kohus nimetatud nõude 5 840 krooni suuruses. Ülalmärgitud põhjendustest tulenevalt kuulub rahuldamisele nõue töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel 22.augustil 2007. Hageja esitas tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks nimetatud alusel, mille tööandja sai kätte 17.08.2007. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tööandja on töölepingu tingimused täitmata jätnud, täitnud need mittenõuetekohaselt või töötaja töötingimusi oluliselt halvendanud. Kuna kostja jättis hagejale maksmata nii põhipalga kui ka lisatasu ületunnitöö eest ning riigipühal tehtud töö eest, oli hageja õigustatud nõudma töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Palga osaline väljamaksmine on lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1,2 mõttes. TLS § 82 lg 1 sätestab, et töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine TLS §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu

2-07-34623 või muudatused tootmis- või töökorralduses. VÕS § 116 lg 1 tulenevalt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis ja p 2 järgi, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ning p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega muuhulgas tegemist, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Hagejal oli alus eeldada, et kostja ei täida oma kohustust ka edaspidi arvestades ettenähtud suuruses palga mittemaksmise perioodi. Seega oli kostjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kooskõlas Riigikohtu otsusega tsiviilasjas 3-2-1-95-03 ei ole tööandjal seaduslikku alust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, kui töötaja ei ole esitanud avaldust sellel alusel töölepingu lõpetamiseks. Tööleping lõpeb TLS § 79 alusel töötaja algatusel (TLS § 71 p 3). Nimetatud otsusest tulenevalt pidanuks tööandja vaidlustama töölepingu lõpetamise aluse töövaidlusorganis töötaja avaldusega töölepingu lõpetamiseks § 82 lg 1 alusel mittenõustumisel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05). Kostja seda ei teinud. TLS § 82 lg 2 kohaselt maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi lõike 1 alusel töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Pooled vaidlevad hageja keskmise palga suuruse üle. Hageja keskmise palga arvestamisel juhindub kohus Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrusest nr 275, millega on kehtestatud keskmise palga arvestamise kord, hageja palgalipikutest ning lisab nendele kuudele käesoleva kohtuotsusega viimase kuue kuu eest täiendavalt välja mõistetud põhipalga, ületunnitöö eest väljamõistetava lisatasu ja riigipühadel töötamise eest vähem saadud lisatasu. Palgalipikute kohaselt on hageja saanud viimasel kuuel kuul enne töölepingu lõppemist palka järgmiselt: veebruaris 6 300 krooni, märtsis 11 656 krooni, aprillis 11 658 krooni (kooskõlas viidatud määruse § 2 p-ga 3 on palgalipikul märgitud 24 831,20 kroonist maha arvatud puhkusetasu ja –toetus 13 173,20 kr), mais 1 240 krooni, juunis 11 160 krooni ja juulis 14 136 krooni; kohtuotsusega mõistetakse hagejale nimetatud kuude eest välja täiendavalt järgmised summad: veebruaris põhipalk 2 000 kr, ületunnitöö lisatasu 1 300 kr, riigipüha lisatasu 200 kr, märtsis põhipalk 5 000 kr, ületunnitöö lisatasu 2 500 kr, aprillis põhipalk 5 600 kr, ületunnitöö lisatasu 2 800 kr, riigipüha lisatasu 1 200 kr, juunis põhipalk 4 000 kr, ületunnitöö lisatasu 2 000 kr, juulis põhipalk 7 000 kr, ületunnitöö lisatasu 3 500 krooni; kokku 93 250 krooni. Arvestades, et veebruarist juulini oli 129 tööpäeva ja hageja oli mais puhkusel, palgalipiku (lk 55) järgi töötas 40 tundi (s o nädala norm – seega 5 päeva), on hageja keskmiseks päevapalgaks 840,09 krooni (93 250 : 111 ) ja keskmiseks kuupalgaks 18 061,94 (840,09 x 21,5) krooni ning kostja on kohustatud maksma hagejale TLS § 82 lg 2 kohaselt hüvitist 36 123,87 krooni.

2-07-34623 Kuivõrd tööandja viivitas töölepingu kehtivuse ajal töötajale osaliselt palga (põhipalga ja lisatasu) välja maksmisega, on hagejal tekkinud kostja vastu viivisenõudeõigus tulenevalt PalS §-st 35. Nimetatud sätte kohaselt maksab tööandja töötajale palga maksmisega või töötaja palgakontole ülekandmisega viivitamise eest viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Tulenevalt eeltoodust ja kohtupraktikast (Riigikohtu lahend 3-2-1-48-00) on viivist õigus nõuda kuni töölepingu lõppemise päevani. Hageja taotleb viivise väljamõistmist palga maksmisega viivitamise eest aprillis, juunis ja juulis 2007 10 355,80 krooni suuruses. Kuna kohus asus seisukohale, et kostja viivitas hagejale 2007 aprillikuus põhipalga 5 600 kr, ületunnitöö lisatasu 2 800 kr ja krooni riigipühal töötatud lisatasu väljamaksmisega 1 200 kr, kokku 9 600 krooni ülekandmisega, mille kostja oleks pidanud hagejale välja maksma 10. maiks 2007 (töölepingu p 4.4), on hagejal õigus nõuda viivist 104 päeva eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus saada viivist aprillikuus viivitatud palga väljamaksmata jätmise eest 4992 (9600 x 0,5 % x 104) krooni. 2007 juunikuus on kohtuotsuse kohaselt kostja jätnud hagejale õigeaegselt välja maksmata põhipalga 4 000 kr, lisatasu ületunnitöö eest 2 000 kr, kokku 6 000 krooni, mille kostja oleks pidanud hagejale välja maksma 10. juuliks 2007. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 43 päeva eest 1 290 (6000x 0,5 % x 43) krooni. 2007 juulikuus on kohtuotsuse kohaselt kostja jätnud hagejale õigeaegselt välja maksmata põhipalk 7 000 kr, lisatasu ületunnitöö eest 3 500, kokku 10 500 krooni, mille kostja oleks pidanud hagejale välja maksma 10. augustiks 2007. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 12 päeva eest 630 (10 500x 0,5 % x 12) krooni. Ülalmärgitu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 6 912 krooni suuruses. Järgmisena võtab kohus seisukoha hageja nõude osas mõista kostjalt välja TLS § 119 lg 2 alusel 22 847 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Vastavalt TLS § 74 lõikele 2 on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma välja kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Tulenevalt TLS § 119 lõikest 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve kinnipidamisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Väljavõttega hageja arvelduskontolt (lk 97) on tõendatud, et kostja on hagejale üle kandnud lõpparvena summa 7 547,20 krooni. Tulenevalt asjaolust, et kohus asus käesolevas kohtuotsuses seisukohale, et osa palgast on kostjal hagejale kuni käesoleva ajani välja maksmata, millest tulenevalt on ka osa lõpparvest välja maksmata, on hagejal õigus nõuda kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest, kuid mitte üle ühe kuus keskmise palga. Tulenevalt lõpparve väljamaksmisega viivitamise perioodi pikkusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühe kuus keskmine palk – 18 061,94 krooni. Kooskõlas puhkuseseaduse § 25 on tööandja kohustatud töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hagejal oli õigus saada hüvitist 7 päeva eest ning kostja maksis hagejale 7 päeva eest hüvitist 2 933,20 krooni (lk

2-07-34623 46). Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määruse nr 278 „Puhkusetasu arvutamise kord“ p-ga 2 on hagejal õigus saada hüvitist 7 päeva kasutamata puhkuse eest arvestades kostja poolt makstut täiendavalt 2 318,40 krooni. Nõue tasu saamiseks nõutavast tulemuslikuma töö eest rahuldamisele ei kuulu. Tegemist on lisatasu nõudega (PalS § 2 lg 4). Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest on vaadeldav preemiana kindlaksmääratud tingimuste täitmise eest. Töölepingu p-s 4.2 leppisid pooled kokku, et töötaja töötulemusi arvestades makstakse töötajale lisatasu ja/või preemiat 40% töötasust arvestades töötaja töötulemusi. Töötulemusi hindab tööandja. Tulenevalt asjaolust, et kooskõlas töölepingus poolte vahel kokkulepituga hindab töötulemusi kostja, puudub hagejal õigus nõuda lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Kostja seisukoha järgi ei olnud hageja töö tulemuslik. Hageja nõue töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja keskmise palga kohta õiendi väljastamiseks on põhjendatud tulenevalt TLS § 73 lõikes 1 ja PalS § 8 lõikes 1 sätestatust. Märgitud sätete alusel teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine ning PalS § 8 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel juhindub kohus TsMS § 162 lg 1 ja lg 2, milliste kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, sealhulgas ka kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS § 163 lõikes 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd kohus rahuldab põhihagi ligikaudu 95% ulatuses ja jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb hageja menetluskuludest 95 % jätta kostja kanda ja 5 % hageja enda kanda.