Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.10.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-5711
Tsiviilasi
OA hagi AS-i STV vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 18 968.03 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 9.41 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.05.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OA apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant OA (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX
XXX
XXX-XX
XXXXX
XXXXXXX), esindaja Riho Sillar
ja
AS-i
STV
Kostja/vastuapellant AS STV (registrikood 10059388, asukoht Valge 6-4, 11413 Tallinn), esindajad v/adv-d Rando Maisvee ja Aleksandr Kostjukevitš Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 05.05.2014 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata tühistatud osas tsiviilasi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.
2.Jätta Harju Maakohtu 05.05.2014 otsus muutmata osas, milles maakohus mõistis ASlt STV välja OA kasuks viivise 9.41 eurot 2013. aasta juulikuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest.
3.Hageja apellatsioonkaebus rahuldada. Kostja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulude jaotus määrata asja uuel läbivaatamisel.
5.Keelduda vastu võtmast hageja 17.07.2014 vastuse lisadena esitatud jõustumata kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-14-5719 ja Sotsiaalministeeriumi vastust 09.06.2014
päringule seoses töötasu nõude aegumisega. Kuna dokumendid on esitatud elektroonilist, siis nende tagastamist esitajale ei toimu.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.04.02.2014 esitas OA (hageja) Harju Maakohtule hagi töövaidlusasja nr 4.4-1/2765 lahendamiseks töövaidluskomisjoni (TVK) 09.01.2014 otsusega rahuldamata osas (perioodil 01.04.2012–30.06.2013 välja teenitud, kuid saamata jäänud töötasu summas 8 951.14 eurot; viivis põhinõuetelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõuete täitmiseni; tsiviilasi nr 2-14-5711). Samuti esitas hageja 04.02.2014 kohtule hagi AS-i STV (kostja) vastu töötasu nõudes, perioodil 01.01.2011– 31.03.2012 välja teenitud, kuid saamata jäänud töötasu osas (tsiviilasi nr 2-14-5662). Kohus liitis 04.03.2014 määrusega tsiviilasjad ning luges ühiseks tsiviilasja numbriks 2-14-5711.
2.Hageja töötas kostja juures kirjalikult sõlmitud töölepingu nr 06/00 02.05.2000 alusel valvesüsteemide osakonna patrullteenistuse (patrullekipaaži) turvatöötajana alates 02.05.2000 kuni 31.07.2013. Ametijuhendist tulenevalt olid tema tööülesanneteks: AS-i STV tehniliste valveobjektide teenindamine vastavalt klientidega sõlmitud turvateenuse osutamise lepingutele; juhtimiskeskusega katkematu side pidamine; häiretele operatiivne reageerimine; graafikujärgse töö, so turvateenuse osutamise ehk tööprotsessi katkematuse, tagamine; operatiivauto puhtuse, komplekteerituse ja korrasoleku tagamine; jms. Lisaks täitsid kostja patrullteenistuse turvatöötajad, sh hageja, töölepingus ja tööjuhendis sätestamata täiendavaid tööülesandeid, mis seisnesid sularaha inkassatsiooni teostamises (rahavedu VV 11.05.2004 määruse nr 187 mõistes).
3.Töölepingu punktiga 6.3 oli töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Hageja asus tööle täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töölepingus ja valvesüsteemide osakonna ametijuhendis puudus teave tööaja alguse ja lõpu ning lõunavaheaja kohta (punktid 2.1 ja 2.2). Patrullteenistuse töökorraldus toimus faktiliselt 24-tunnistes (ööpäevastes) vahetustes, kooskõlas valvesüsteemide osakonna juhataja MA koostatud vahetuste ajakavaga.
4.Töötasu maksmise kohustuse täitmise nõuetekohasuse kontrollimiseks pöördus hageja dokumentide saamiseks 12.08.2013 kirjaliku taotlusega kostja poole. Tööandja esitas töösuhtes koostatud dokumendid, sh töögraafikud ja andmed faktilise tööaja kohta, mille alusel töötajale arvestati ja maksti töötasu. Kaaskirjas märkis, et töötajale on makstud lisatasu tulemusliku töösoorituse eest. Ületunnitasu olevat makstud töötulemustest sõltuva lisatasu koosseisus, kuid üksnes nende töötundide ulatuses, mis olid tööandja poolt tööajaarvestuse dokumentides kajastatud. Lisatasu määramise käskkirjadest nähtub, et lisatasu on makstud töötulemuste põhjal (nn tulemustasu). 2010. aasta kohta andmeid ei väljastatud. Vastusest tulenevalt nägi hageja, et kostja on süstemaatiliselt (vähemalt 2011. aastast alates) alaarvestanud töötunde, pühadel tehtud töötunde ja öötunnid jätnud sootuks arvestamata. Samuti ei vasta tegelikkusele tööandja esitatud vahetuste ajakavades ja faktilise tööaja arvestuse tabelites märgitu, mille kohaselt kostja turvatöötajad, sh hageja, olevat töötanud 12-tunnistes töövahetustes.
5.Patrullteenistuse peamisteks töövahenditeks olid tööandja operatiivsõidukid. Vaadeldaval perioodil oli tööandjal kokku kolm ööpäevaringselt turvatöötajatega mehitatud operatiivsõidukit. Patrullteenistuse töökorraldus oli järgmine: esmaspäevast pühapäevani kolm ööpäevast vahetust (üks turvatöötaja-autojuht igas operatiivsõidukis) + reedeti ja laupäeviti neljas täiendav turvatöötaja-kaassõitja üldjuhul operatiivsõidukis regnr-ga 539BBH (Lasnamäe/Kesklinn/Jüri jne). Ööpäevased vahetused (24h/7 päeva nädalas) algasid kell 09:00 ning lõppesid järgmisel päeval kell 09:00. Täiendava turvatöötajakaassõitja vahetus (reedeti ja laupäeviti ja mõnikord ka riiklikel pühadel) algas kell 20:00 ning lõppes järgmisel päeval kell 09:00 (13h). Valvesüsteemide osakonna juhataja MA koostatud ja patrullteenistuse turvatöötajatele iga kalendrikuu lõpus teatavaks tehtud töögraafikutes, mille järgi (tavapäraseid asendusi arvestades) patrullteenistuse töö ka tegelikult toimus, on ööpäevane (09:00–09:00) vahetus tähistatud X-iga (24h) ning öine (20:00–09:00) vahetus Z-iga (13h). Seejuures on hageja lisanud töövaidlusavaldusele tegelikud graafikud-arvestustabelid, mis olid koostatud kostja valvesüsteemide osakonna juhataja poolt ja avaldatud kõigile turvatöötajatele kättesaadavalt valvesüsteemide osakonna ruumides asunud teadetetahvlil. Nii tööandja kui töötaja andmetel töötas vaadeldaval ajavahemikul kostja patrullteenistuses kokku ainult 9 turvatöötajat. Töötajale arusaamatult on tööandja oma dokumentides lisanud vahetustöötajate ajakavalearvestustabelile kaks kostja juhtimiskeskuse dispetšerit. Kokku oli kostjal dispetšereid neli. Dispetšerid töötasid samuti ööpäevastes vahetustes, kuid teistsuguse vältusega (üks ööpäev tööl, kolm ööpäeva vaba), operatiivhäiretele nad ei reageerinud – dispetšeritel puudus turvatöötaja kvalifikatsioon ning hageja andmeil ei olnud vähemalt osal dispetšeritel ka mootorsõiduki juhtimisõigust.
6.Töögraafikutest-tabelitest, mille alusel tegelikult töötati, nähtuvalt töötasid patrullteenistuse turvatöötajad pidevalt 24-tunnistes vahetustes, öiseid (R–L 20:00–09:00 13h) vahetusi ja võimalikke asendusi arvestamata, järgmise plaanipärase vältusega: 24h tööl, 48h vaba. Kokku teeb see vähemalt 10–11 ööpäevast vahetust kalendrikuus (ca 240–264h). Lisaks öistele lisavahetustele reedeti-laupäeviti (Z–13h), tuli turvateenuse osutamise katkematuse iseloomust tulenevalt täita ka olulisel määral asendusi. Nimelt on patrullteenistuse turvatöötajad mõnedel kuudel töötanud sisuliselt 8 turvatöötajaga, sest märkimisväärselt tihti oli vajadus asendada MT-e. MT-e asendamistele lisandusid puhkusel ja haiguslehel olevate kolleegide asendamised, kui faktiliselt täiskoormusega töötavate turvatöötajate koguarv langes alla 8 turvatöötaja. Tööprotsessi katkematusest tingitult tuli kõik turvaettevõtte töövahetused täita olemasolevate töötajatega, sest asendajaid ei olnud. Ületunnid toimusid tööandja algatusel, viimase tahtmisel ja huvides, et täita kostja võetud lepingulisi kohustusi elektroonilise valveteenuse (turvateenuse) tellijate ees. Töötajad
allusid mööndusteta tööandja juhtimisele ja kontrollile. Isegi juhul, kui eeldada, et patrullteenistuse siseselt ei oleks asendamisi toimunud, ei ole tööandja poolt 12-tunnistes tööaja arvestuses kajastatu objektiivselt võimalik. Ei ole võimalik mehitada kolm ööpäevaringset operatiivsõidukit turvatöötajatega selliselt, et ületunnid jääksid 10–15 tunni piiresse. Nõnda oli tööandjal vajadus katta (2013 aprillikuu näitel) igakuiselt ca 2264 töötundi (30 ööpäeva kalendrikuus x 72h ehk 3 ööpäevast vahetust ühes ööpäevas = 2160h + 8 x 13h ehk 104h vahetusi reedeti ja laupäeviti) maksimaalselt 9 turvatöötajaga, mis teeb aritmeetiliselt vähemalt 251,56 töötundi iga turvatöötaja kohta (eeldusel, et kõik töötaksid ühe palju).
7.Tööandja on aga töötasu arvestuse alusdokumentides kajastanud, et patrullteenistuse turvatöötajate töötunnid ühes kalendrikuus ei ole kunagi ületanud 192 tundi, 2013 aprillis olevat turvatöötajad töötanud koormusega 72–192h, mis teeb kogu patrullteenistuse peale kokku 1524h. Patrullteenistuse tegeliku töömahu ja tööandja arvestuse vahe moodustab 740h (2264-1524). Tööandja poolt töötasu arvutamisel ja maksmisel aluseks võetud tööaja arvestuse dokumentide põhjal jääb arusaamatuks, kes töötasid järele jäänud 740h. Tööandja arvestuses turvatöötajatel märgitud töötundide arv eeldaks, patrullteenistuse faktilise töömahu juures, vähemalt 12–13 täiskoormusega turvatöötaja olemasolu, tavapäraselt vajalikke asendusi (puhkused, haigused jms) arvestades koguni 12,5–14 töötaja olemasolu. Tegelikult tegid kõik töötunnid ära 8–9 turvatöötajat. Seega ei ole tööandja väidetu, et töötaja töötas lubatud töökoormusega (sõltuvalt kuust kuni 192 töötundi, st ainult kuni 16 ületundi ühes kuus), võimalik. Tööprotsessi katkematuse tagamiseks vajalikud asendamised toimusid igakordselt tööandja huvides ja osakonnajuhataja teadmisel. Seega on pahatahtlikult alusetu tööandja väide, et tal puudus teadmine ületundidest. Seadusest tulenevalt on tööaja, sh ületundide, arvestuse pidamine tööandja, mitte töötaja kohustus.
8.Tööandja esitatud tööaja arvestuse dokumentides kajastatu ei vasta tööõigussuhte tegelikele asjaoludele. Lisaks sellele, et patrullteenistus töötas täiskooseisus 24–tunnistes, mitte 12tunnistes vahetustes ja et tööandja ei ole arvestanud kõiki tegelikke töötunde, ei kattu tööandja tööaja arvestuse andmed patrullteenistuse operatiivväljasõitude kohta koostatud väljasõiduaktidega. Kalendripäevadel, mil tööandja andmeil oli töötajal puhkepäev, on töötaja reageerinud tööandja operatiivsõidukiga kostja valveobjektidelt laekunud häiretele, st täitnud oma otseseid tööülesandeid, ning vastupidi - päevadel, mil töötajal on tegelikult olnud puhkepäev, on tööandja märkinud talle töövahetuse. Olukorra näitlikustamiseks on töötaja esitanud 2013 märtsi- ja juunikuu väljasõiduaktid. Juunis 2013 on tööandja märkinud töötajale järgmised töövahetused, seejuures kostja esitatud graafikutel olevast tabelist selgub, et ükski neist ei sisalda õhtu- ja öötunde): 01; 02; 05; 06; 09; 10; 13; 14; 17; 18; 21; 22; 25; 26; 29; 30 (kokku 16 väidetavalt 12-tunnist vahetust, so 192 töötundi, teadmata mis kellast mis kellani, õhtu ja öötunde märgitud ei ole). Tegelikult, töötaja esitatud graafikutest-tabelitest nähtuvalt on ta töötanud aga 24-tunnistes (X) ja 13-tunnistes (Z) vahetustes järgmistel kuupäevadel: 01; 04; 07; 10; 13; 14; 16; 19; 21; 22; 25; 28 (märgitud on vahetuste alguskuupäevad, vastavalt graafikule kokku 266 töötundi). Töötaja käsutuses olevatest 2013 juunikuu väljasõiduaktidest nähtuvalt on töötaja olnud tööl mh ka järgmistel kuupäevadel (ei ühti tööandja arvestusega, kuid ühtivad töötaja esitatud graafikute-tabelitega): 16.06.2013–17.06.2013 (24h); 19.06.2013–20.06.2013 (24h). Tööandja graafikud on valed mitte ainult hageja, vaid ka teiste patrullteenistuse turvatöötajate osas. Nt on tegelikest graafikutest nähtuvalt 17.06.2013 töötanud 24-tunnises töövahetustes V, J ja S. Tööandja esitatud tööaja tabelitest aga nähtub, et tööl olevat olnud A, F ja H 12-tunnises töövahetuses. Samal ajal väljasõiduaktidest nähtub, et 17.06.2013– 18.06.2013 olid 24-tunnistes töövahetustes (09:00–09:00) tööl V (operatiivsõiduk P 539BBH), J (operatiivsõiduk P 961AZF) ning S (operatiivsõiduk P 793AXR). Märtsis 2013
oli kostja patrullteenistuse töömaht kokku 2362 töötundi. Tööandja on tööaja- ja palgaarvestuses lähtunud koguarvust 1596 töötundi. Vahe tegeliku töötundide arvu ja tööandja tabelites märgitu vahel on 766 töötundi. See omakorda tähendab, et kostja on turvatöötajale jätnud arvestamata ja maksmata töötasu 766 töötunni eest. Tööandja dokumendid, millest lähtuti töötasu arvestamisel, on arusaamatud ja ebaloogilised. Nii olevat kostja andmetel 01.03.2013 töötanud 2 turvatöötajat, 02.03.2013 6 turvatöötajat, 03.03.2013 7 turvatöötajat, 04.03.2013 3 turvatöötajat; 05.03.2013 2 turvatöötajat; 06.03.2013 5 turvatöötajat. Kõik vahetused väidetavalt 12-tunnised. Arusaamatu, miks ühel päeval on 2 turvatöötajat, järgmisel päeval 6, ülejärgmisel 7, järgnevatel päevadel vastavalt 3, 2 ja 5 turvatöötajat. Tegelikult oli iga päev valves 3 ööpäevast töövahetust (X), reedeti ja laupäeviti (mõnikord ka riigipühadel) neljas töötaja alates kella 20:00-st lisaks (Z).
9.Kostja peetud tööaja arvestusest on näha, et tööandja arvnäitajad ei ole konstantsed. Nii on tööandja 2013 jaanuaris patrullteenistuse töömahuks kokku märkinud 1692h, 2013 märtsis 1596h, 2013 juulis 1404h. Igas nimetatud kalendrikuus oli võrdselt 31 kalendripäeva. On loogikavastane, millest tulenevalt erinevad töötundide arvud 2013 jaanuaris ja 2013 juulis koguni 288 töötundi. Väljasõitude arv vahetuse jooksul võis varieeruda nullist piiramatu arvuni, st töötajal võis töö iseloomust tulenevalt olla töövahetusi, mille jooksul väljasõite vajavaid häireid ei laekunud. Seega on väljasõiduaktidega ning töötaja esitatud tegelike graafikute-tabelitega, mille koostajaks oli valvesüsteemide osakonna juhataja, üheselt tõendatud, et tööandja poolt palgaarvestusel aluseks võetud tööajadokumendid ei kajastanud töötunde õigesti.
10.Tööandja on 30.08.2013 vastuses väitnud, et lisaks põhipalgale makstavad töötasusummad (tulemuspalk + töötasu tehtud ületunnitöö, öötöö ja pühadel töötatud aja eest) sisalduvad palgateatises "lisatasuna" näidatud rahasummas. Tegelikult ei ole aga tööandja öötunde üleüldse arvestanud ning tehtud ületunde on pidevalt alaarvestatud (nt 2013 märtsis arvestanud ja tasunud 180 töötunni, sh 20 ületunni, eest; tegelikke töötunde oli aga kokku 299, sh 139 ületundi). Kostja turvatöötaja AL töölepingu ülesütlemise avalduse üleandmisel kinnitas kostja juhatuse liige ER, et lisatasu maksti tulemusliku töö eest (tulemuspalk) ja ületundide eest on tasutud ainult selles ulatuses, mis on tööandja vastuses märgitud (sõltuvalt kuust ca 8–16 ületundi kuus). Massilist ületöötamist tööandja kategooriliselt eitab. Kuna kostja eitab ületöötamist töötaja väidetud ulatuses, ei ole ta vastavalt ka kõigi ületundide eest tasunud, mistõttu enamjagu ületunde on siiani tasustamata.
11.Hageja leidis, et töölepingu punktis 3.2 ette nähtud lisatasu tulemusliku töö eest ("sõltuvalt töötulemustest") ei ole samastatav töötasuga ületunnitöö eest (kasutades varem kehtinud palgaseaduse (PalS) §-de 12–17 regulatsiooni, on tegemist eriliigiliste tasudega) ning luges, otstarbekuse kaalutlusest lähtudes, ületunnitasunõude kaetuks põhipalgale lisaks makstud "lisatasuga", kuid ainult suuruses, mille ulatuses on tööandja töötunde arvestanud (nt märtsis 2013 ainult 20 ületundi, tegeliku 139 ületunni asemel). Asjaolu, et tööandja väidab end olevat maksnud ületunnitasu, tõendab omakorda, et poolte vahel oli kokkulepe ja praktika ületundide hüvitamises rahas, mitte vaba aja andmisega. Töötaja pööras tähelepanu ka töölepingu seaduse (TLS) § 45 lõikele 1. Töölepingu punktis 3.1 sisaldunud töötasukokkuleppest tulenevalt ei sisalda põhipalk (lisa)tasu öötöö eest (PalS kehtivuse lõppemiseni, so kuni 30.06.2009, ka õhtutundide eest). See omakorda tähendab, et öötöö lisakoefitsient ei ole kaetud põhipalgaga, millest tulenevalt pidi tööandja pidama öötundide kohta eraldi arvestust ning öötunde ka eraldi tasustama. Kuivõrd tööandja palgaarvestuse aluseks olevad tööajatabelid ei sisalda teavet öötundide kohta, tõendab see, et tööandja ei ole öötunde üleüldse arvestanud ja tasustanud. Seega on töötajal saamata töötasu suurema osa ületundide ja pühade eest, öötundide eest aga täies ulatuses.
12.Töötaja on hagile lisanud 27.11.2013 TVK-le esitatud rahaliste nõuete arvestuse, millest on maha arvatud töötaja nõuded TVK 09.01.2014 otsusega nr 4.4-1/2765 rahuldatud ulatuses. Kokku on hagejal 01.04.2012–30.06.2013 eest saamata töötasu 8951.14 eurot ning perioodi 01.01.2011–31.03.2012 eest 9953.22 eurot. Lisaks nõudis hageja viivist seoses 2013 juuli eest saamata jäänud töötasu nõudega summas 885.76 eurot perioodi 31.12.2013 kuni 18.03.2014 eest. Hagi esitamise aja seisuga 04.02.2014 oli hageja arvestatud viivise suuruseks 7.56 eurot.
13.Hageja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamata jätmise küsimuses, kuivõrd TVK kohaldas ekslikult hageja töötasu nõuete suhtes 4-kuulist aegumistähtaega. Hageja täpsustas taotlust 09.03.2014 menetlusdokumendis. Hageja ei ole esitanud tööaja arvestamise nõudeid, vaid vaidlus käib töötasu nõuete üle. Hageja nõuded on rahalised ja on suunatud töötasu saamisele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lõikest 3 tulenevalt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Kostja eeldab, et 3aastane aegumistähtaeg kohaldub ainult juhul, kui poolte vahel puudub vaidlus töötasu suuruse üle, st tööandja tunnustab töötasu suurust ja vaidlus toimub üksnes töötasu väljamaksmise toimingu üle. Selline tõlgendus muudaks ITVS § 6 lõikes 3 sätestatud aegumistähtaja sisutühjaks. Hageja viitas TLS-i eelnõu (299 SE) seletuskirjale, milles on märgitud, et töötasu nõude esitamise tähtaeg jääb endiselt kolme aasta peale ning et töötasu nõue hõlmab mh töötasu nõudeõiguse tuvastamist, nõude suuruse määramist ja viivist. Eelnev tähendab käesoleva vaidluse kontekstis seda, et 3-aastane aegumistähtaeg hõlmab ka töötasu nõudeõiguse aluseks oleva tööaja (ületunnitöö, öötöö ja riiklikel pühadel töö) väljaselgitamist. Lisaks leidis hageja, et pooled pidasid töövaidlusasjas nr 4.4-1/2166 TVK 03.10.2013 otsuse tegemisest alates läbirääkimisi töötasu nõuete lahendamiseks töövaidlusorgani väliselt. Läbirääkimiste pidamist kinnitas TVK istungil ka kostja lepinguline esindaja. Seega taotleb hageja aegumise mittekohaldamist ajavahemikus 01.01.2011–30.06.2013 vähem makstud töötasu nõudes.
14.Riigikohus on selgitanud, et töötasu nõude esitamine 3-aastase aegumistähtaja jooksul ei ole vastuolus seaduse põhimõttega. Antud vaidlus on eeskätt ja üksnes töötasu arvestuse, mitte aga tööaja arvestuse üle. Andmeid oma tööaja arvestuse kohta nõudis hageja kostjalt üksnes seetõttu, et kontrollida töötasu arvestuse õigsust. Ületunnitöö, riiklikel pühadel töötamise ja öötöö tasustamine on lahutamatult seotud tegeliku tööajaga. Töö- ja palgaarvestuse dokumendid olid allkirjastatud kostja juhatuse liikme poolt ja olid lisatud kaaskirjana. Nimetatud dokumentide juures olid ka juhatuse käskkirjad. Kostja vastuväited
15.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel puudus töösuhe. Tegemist oli käsundussuhtega, millele ei kohaldu TLS-i sätted. Asjaolud, millele hageja viitab põhjendamaks töösuhte olemasolu, on omased nii töö- kui ka käsunduslepingule. Poolte vahel sõlmitud lepingu käsitlemine töölepinguna on võimatu, kuna poolte vahel puudus alluvussuhe ja hageja oli oma kohustuste täitmisel iseseisev. Hageja ning muud kostja juures turvateenust osutanud isikud valisid vahetuste aegu ja koostasid vahetuste graafikuid omavahel kooskõlastatuna. Kostjat ei informeeritud täpsetest vahetuste aegadest, päevadest ega patrullekipaažide koosseisust. Selline tegevus, kestnuna aastaid, iseloomustab töösuhte puudumist.
16.Väidetava töösuhte ajal ei ole hageja ega keegi teine esitanud kostjale neid graafikuid, millele hageja tugineb. Taoliste graafikute olemasolust sai kostja teada AL ja kostja vaheliste töövaidluste nr 4.4-1/2166 ja nr 4.4-1/1995 läbivaatamisel TVK-s, mil AL esitas
sarnased graafikud. Tegemist on hageja, AL jt turvateenuse osutamisega tegelenud isikute poolt koostatud graafikutega. Viimast kinnitavad AL ja hageja esitatud graafikute erinevused. Samuti ei nähtu graafikutest ega muudest dokumentidest, et graafik oleks kostja poolt eelnevalt või tagantjärgi aktsepteeritud.
17.Tasu maksmisel lähtus kostja arvutustest, mida esitas kõigi turvateenuse osutamiseks palgatud inimeste nimel MA. Nendes arvutustes sisaldusid mh hageja tunnid ning tasu. Seega pidasid hageja ja teised turvateenuse osutamiseks palgatud isikud tööaja ja tasu arvestust iseseisvalt. Arvestades sellise töökorralduse pikka kestvust, alates 2000. aastast, on turvatöötajate, sh hageja käitumine töökorralduse ja -tasu käsutamisel poolte suhte õiguslikuks kvalifikatsiooniks määrav. Arvutused on tehtud neto-summades. Arvutustest on näha, et turvateenust osutanud isikutele rakendus tunnitasumäär 2.62 eurot (neto) ning lisandus tasu raha inkassatsiooni eest. Tasu arvestati lähtuvalt tegelikust tundide arvust ning tunnitasumäär jäi muutumatuks. Nimetatud arvutus ei pidanud vastama TLS-i nõuetele, kuna tegemist ei ole töösuhtega. Niisuguse arvutuse esitamine kostjale kinnitab, et tegemist ei olnud töötajatega, vaid käsunduslepingu alusel tegutsevate inimestega. Seda enam, et töösuhtes arvutanuks tööandja töötasu vastavalt seadustele bruto-summades. Kostja tegi väljamakseid hageja ja tema kolleegide nimel esitatud arvutuse alusel.
18.Turvaüksuses tegutsenud isikud, st hageja ja tema kolleegid, kooskõlastasid omavahel, kes keda asendab ning kes ja millal on valves. Nt on kostjal alust arvata, et turvatöötaja MT viibis pikalt välismaal ning selle perioodi vältel asendasid teda omavahelisel kokkuleppel teised turvaüksuses tegutsenud inimesed (sh hageja). Käsundussuhte olemasolu kinnitab ka asjaolu, et turvaüksuses tegutsenud inimesed otsustasid omal algatusel, et tavapärase kolme inimese asemel on nädalavahetustel valves neli inimest. Kostja ei andnud vastavat korraldust ega teadnud sellisest töökorraldusest. Kostja tööandjana ei oleks niisugust otsust teinud. Sisuliselt otsustas hageja koos oma kolleegidega ise, kuidas valveid teostada, sh mitu inimest selleks tööd peab tegema. Kostja oli teadlik sellest, et turvaüksuses tegutseb üheksa turvatöötajat. Kostja kaalunuks täiendavate inimeste rakendamist, kuid olemasolevate turvatöötajate tahtel turvatöötajaid ei lisandunud. Turvatöötajate iseseisvust kinnitab asjaolu, et nad kasutasid kostja sõidukeid töövälisteks sõitudeks. Viimast kinnitab kostja käes olev väljasõitude ja kütusekulu statistika. Turvaüksuse iseseisvust kinnitab ka see, et turvaüksust hoiti ja selle majandustulemusi vaadati eraldi muust äriühingu tegevusest. Nt vastutas turvaüksus ise oma klientidelt võlgade sissenõudmise eest ning rakendas enda poolt vajalikuks peetud meetmeid. Muude kostja võlgnike puhul rakendas kostja ühiseid standardseid reegleid. Kuna poolte vahel oli käsundusleping, ei rakendu sellele tööaja arvestust ja ületunnitööd ning nende tasustamist puudutav TLS-i regulatsioon. Kostja tasustas hageja teenuseid vastavalt käsunduslepingule korrektselt, makstes tasu 2.62 eurot (neto) iga tunni eest.
19.Isegi siis, kui TLS rakenduks, puudub võimalus heita kostjale ette mistahes rikkumisi. TVKs esitas hageja oma nõude kinnitamiseks allkirjastamata graafikud. Graafikutelt on näha, et neid on käsitsi korrigeeritud (st lisaks trükitud märgistele on lahtritesse lisatud täiendavaid X-e ja muid tähised). Kui kohus peaks leidma, et poolte vahel on töösuhe, siis ei ole tegemist kostja poolt koostatud graafikutega ning need graafikud ei ole kostja jaoks siduvad. Graafikud ei ole usaldusväärsed, kuna (1) neil puudub tööandja esindaja allkiri; (2) nendes on tehtud käsitsi muudatusi; (3) samuti tööga mitteseotud märkusi (vt graafik 2012 novembri kohta); ning (4) need erinevad oluliselt MA koostatud kostjale esitatud graafikutest.
20.Hageja esitatud graafikutes sisalduvad andmed töötamise kohta ei vasta tõele. Nt OJ väidetava tööaja arvestus 2013 juunis. Hageja esitatud graafiku kohaselt oli OJ-l vahetus 02.06.2013, kuid sellel päeval viibis ta puhkusel (sama graafiku kohaselt olid OJ-l vahetused ka 25. ja 29. juunil 2013, kuid tegelikult oli ta haige ja viibis töövõimetuslehel). Hageja väidab, et 25. ja 29.07.2013 vahetusi ei ole OJ-i poolt kostja vastu esitatud hagis arvestatud, kuid nende vahetuste märkimine graafikusse tõendab, et graafikud ei vasta tõele. Kui 02.06.2013 kutsuti OJ-it väidetavalt tööle, siis jääb arusaamatuks, miks ei ole tehtud OJ-i puhkuse- ja töötasu ümberarvestust ja OJ-i ei ole kostjale alusetult saanud puhkusetasu tagastanud. Seda, et graafikuid koostas hageja ja teised turvateenuse osutamisega tegelenud isikud omavahel kooskõlastatuna, kinnitab mh asjaolu, et töövaidlusasjade nr 4.4-1/2166 ja nr 4.4-1/1995 menetluses AL-i esitatud analoogsetel graafikutel oli viimase allkiri. Graafiku kehtestamine ei põhinenud tööandja otsustel, vaid oli turvateenusega tegelenud isikute endi algatus, millest kostjat ei informeeritud. Kui poolte vahel on tegemist töösuhtega, teostas tööaja arvestust MA. Seetõttu peaks lähtuma MA-i allkirjastatud graafikutest. MA esitas kostjale graafikud, mille kohaselt töötas hageja 12 tundi kestnud vahetustes. Kui kohus ei pea eespool tehtud graafikuid usaldusväärseteks, siis hageja tööaja arvestuse juures tuleb lähtuda MA-i allkirjaga tööaja ja tasu arvestusest, mis on esitatud TVK 20.12.2013 vastuse lisas 2.
21.Kui kohus peaks leidma, et poolte vahel oli töösuhe, tuleb kõiki töölepingus kokkulepitud fikseeritud töötasu ületavaid summasid käsitleda ületunnitöö, öötöö ning riiklikel pühadel ja puhkepäevadel töötamise eest makstud lisatasudena. Tulemustasu mõiste on õigusaktides määratlemata. Oma dokumentides kasutas kostja mõistet tulemustasu sidumaks töötajatele makstava lisatasu suurust nende töö kestusega. Hageja viited STV käskkirjadele on eksitavad. Hagis väidetakse, et kostja juhatuse liikme käskkirjadest tuleneb üheselt, et tegu on tulemusliku tööülesannete täitmise eest makstava lisatasuga. Tegelikult on nendes käskkirjades kirjas „töötajatele lisatasu määramine /.../ kuu töötulemuste põhjal. Seega puudub viide mistahes tulemuslikule, heale vms tööle, mis saaks olla aluseks majandustulemustel põhineva tasu maksmiseks. Töötulemuste all pidas STV silmas töötatud aega.
22.Sularaha veo eest maksti hagejale lisatasu 12.78 eurot (neto) iga sularaha veo eest. Lisatasul puudus seos sularaha kogusega. Samuti on asjakohatud hageja viited G4S Eesti AS-i teenustasudele ja väidetavatele sularahaveo tingimuste rikkumisele. Hageja viitab ekslikult enne 01.07.2009 kehtinud PalS regulatsioonile seoses lisatasu mõiste ja maksmisega. Hageja viidatud asjades nr 2-09-52868, nr 3-2-1-50-02, nr 3-2-1-118-10 ja nr 2-07-34623 tehtud lahendite järeldused on tehtud kehtetu õiguse alusel. Hageja viidatud lahend asjas nr 3-3-1-60-02 on tehtud halduskohtumenetluses avaliku teenistuse seaduse alusel. Kehtiv TLS reguleerib neid küsimusi teisiti. Puudub võimalus rakendada TLS § 131 lõiget 2, kuna poolte vahel sõlmitud lepingus puudub kohustus maksta tulemustasu. Lepingus on sätestatud kostja õigus maksta tulemustasu, kuid sellest ei tulene kostjale mistahes kohustusi ning leping ei anna hageja nõudeõigust.
23.Juhuks, kui kohus kvalifitseerib poolte õigussuhte töösuhteks, esitas kostja ka aegumise vastuväite, leides, et käesolevas asjas on esitatud nõue seoses kostjapoolse tööaja arvestuse rikkumisega, millise nõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lõike 1 kohaselt 4 kuud. Hageja esitatud nõuded põhinevad sellel, et kostja rikkus tööaja arvestamise reegleid ja arvestas tööaega vähem. Seetõttu on kostja hinnangul tasu nõue sekundaarne ning tuleneb tööaja arvestamise nõudest. Hageja poolt on tõendamata ka pooltevaheliste läbirääkimiste pidamine, mis võiks peatada aegumise kulgemise. Poolte vahel toimus üks kohtumine läbirääkimisteks, kus otsustati edasi mitte kompromissi otsida.
24.Hageja töötas väga pikka aega kostja juures ja kogu töösuhte kestel ei olnud ühtegi etteheidet seoses tööaja arvestamisega või tasustamisega. Tööaja määrasid turvatöötajad ise, samuti tööajagraafikud. Kostja tööajagraafikud on koostatud hageja esitatud andmete alusel. Kuna tegemist ei olnud töösuhtega, siis kostja ei pidanud graafikuid koostama. Kui oleks tegemist aga töösuhtega, siis tuleks nõude osas kohaldada aegumist sarnaselt TVK-le. Hageja menetlusdokumentides on rohkelt toodud näiteid ja väiteid selle kohta, justkui kostja oleks alaarvestanud töötunde ja siis on hageja viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 2008. aasta otsusele, mis puudutab töövaidlust AS-i Lilto töötajaga. Antud vaidluses tuvastas ringkonnakohus, et pooled olid ühel meelel töötatud tundide arvu küsimuses, selle üle ei olnud vaidlust. Arvestades, et hageja töötingimused ja tasustamine olid tema jaoks soodsad ja kogu aastaid kestnud töösuhte keskel mingisuguseid pretensioone ei esitatud, on hageja nõue üllatuslik. Hageja lahkus töölt midagi kostjale etteheitmata. Sellises olukorras saab nõuet vaadata kui pahatahtlikku, mistõttu õigustab selle rahuldamata jätmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõige 2. TVK 09.01.2014 otsus 2013 juulikuu töötasu nõude osas täideti 18.03.2014. Esimese astme kohtu otsus
25.Harju Maakohus rahuldas 05.05.2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja viivise 9.41 eurot 2013 juuli eest saamata jäänud töötasu nõudelt perioodi 31.12.2013– 18.03.2014 eest. Kohus jättis rahuldamata saamata töötasu nõude. Menetluskulud jäid hageja kanda.
26.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. TVK 09.01.2014 otsusega (t I kd lk 38-43) mõisteti kostjalt hagejale välja täiendavalt 2013 juuli töötasu 885.76 eurot ning samuti viivis seisuga 30.12.2013 31.35 eurot. Käesolevas asjas nõuab hageja viivist perioodi 31.12.2013–18.03.2014 eest seoses 2013 juulis saamata jäänud töötasu nõudega summas 885.76 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et TVK 09.01.2014 otsus 2013 juulikuu töötasu nõude osas täideti 18.03.2014, mil raha kanti täituri kontole (t II kd lk 103). Kuna kostja on 2013 juuli täiendava töötasu väljamaksmisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda kostjalt selle eest viivist alates 31.12.2013 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kuna põhinõue täideti kostja poolt 18.03.2014, siis kestis kostja viivitus alates 31.12.1013 kuni 18.03.2014 ehk 47 päeva. Viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras 47 päeva eest summalt 885.76 eurot moodustab 9.41 eurot, milline summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista.
27.Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, nagu oleks poolte vahel tegemist käsundussuhtega. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud selgesõnaliselt töölepingu, mis sisaldab kokkuleppeid just töösuhtele iseloomulikes küsimustes (TVK t lk 145-149). Töölepingu kohaselt asus hageja tööle valvesüsteemide osakonna turvatöötajana, tema tööülesanded olid määratletud ametijuhendis ning hageja allus kostja juhtimisele ja kontrollile. Kohus viitas TLS § 2 lõikele 2, leides, et hageja tegi kostjale tööd tasu eest ning hagejale kui töötajale makstav palgamäär oli kindlaks määratud töölepinguga (TVK t lk 145-147).
28.Asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja seisukohta, nagu puudunuks poolte vahel alluvussuhe ja nagu olnuks hageja oma kohustuste täitmisel iseseisev (TLS § 1 lõige 4). Ka kostja enda 30.08.2013 kirjast hagejale (TVK t lk 94-96) nähtub, et kostja käsitles pooltevahelist suhet ühemõtteliselt töösuhtena. Vastusena hageja taotlusele esitas kostja töösuhtes koostatud dokumendid, sh töögraafikud ja andmed faktilise tööaja kohta, mille alusel hagejale kui töötajale arvestati ja maksti töötasu (TVK t lk 94-151). Kostja viited
VÕS § 29 lõigetele 1 ja 2 poolte ühise tahte osas on asjakohatud, kuna asjas ei ole tõendatud, nagu olnuks poolte ühine tahe sõlmida käsundusleping, mitte tööleping. Käesoleval juhul olid pooled sõnaselgelt sõlminud töölepingu ning kostja oli ühemõtteliselt tunnistanud töösuhte olemasolu (TVK t lk 94-96; lk 145-149). Olukorras, kus pooled on sõlminud töölepingu ning hageja selgesõnaliselt eitab käsunduslepingu sõlmimist, ei saaks ka võimalike tunnistajate ütlustega tõendada poolte ühist tahet käsunduslepingu sõlmimiseks. Kohus asus seisukohale, et kuna pooled olid käesoleval juhul sõlminud töölepingu, mis sisaldab kokkuleppeid just töösuhtele iseloomulikes küsimustes (TVK t lk 145-149), siis ka VÕS § 29 lõike 4 alusel mõistliku isiku seisukohast vaadates sai seda lepingut mõista ainult töölepinguna. VÕS § 29 lõike 5 punktide 2 ja 3 kohaselt tuleb pooltevahelist lepingut lugeda töölepinguks ka seetõttu, et kostja ise on pärast töölepingu sõlmimist pooltevahelist suhet ühemõtteliselt töösuhtena käsitlenud (TVK t lk 94-96).
29.Vaatamata pooltevahelise töösuhte olemasolule leidis kohus, et hagi kostja vastu perioodi 01.01.2011–30.06.2013 eest saamata jäänud töötasu nõudes kogusummas 18 904.36 eurot tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kelle esitatud tööaja arvestus on õige. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja esitatud nõue täiendava töötasu saamiseks seoses väidetavate ületundide, öötöö ja riiklike pühade tööga kujutab endast sisuliselt vaidlust selle üle, kui palju hageja töötas perioodil 01.01.2011–30.06.2013. Alles juhul, kui kohus tuvastaks, et hageja on teinud perioodil 01.01.2011–30.06.2013 kostja poolt arvestamata ületunde, öötööd ja tööd riiklike pühade ajal, tõusetuks küsimus hageja täiendava töötasunõude rahuldamisest.
30.Kohus viitas ITVS § 6 lõigetele 1 ja 3. TLS § 28 lõike 2 punkti 4 kohaselt on tööaja arvestust kohustatud pidama tööandja (kostja) ning sellega nõustus ka hageja, kes märkis, et seadusest tulenevalt on tööaja, sh ületundide, üle arvestuse pidamine tööandja, mitte töötaja kohustus. Seega käesoleval juhul hageja töötasunõude lahendamiseks peaks kohus lahendama vaidluse kostja poolt ajavahemikus 01.01.2011–30.06.2013 arvestatud tööaja õigsuse üle ning sisuliselt nõuab hageja, et kohus tunnistaks kostja poolt peetud tööaja arvestuse ebaõigeks.
31.TLS § 28 lõike 2 punktis 4 sätestatud tööaja arvestuse pidamise kohustusest tulenevate töötaja (hageja) õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on vastavalt ITVS § 6 lõikele 1 neli kuud ning hageja ei ole seda tähtaega TVK-sse või kohtusse pöördumiseks järginud. 2013 juuni eest väidetavalt vähem arvestatud tööajast, millega hageja seostab täiendava töötasu nõude, pidi hageja teadlik olema hiljemalt 10.07.2013, mil hageja tööajaarvestusele põhinev nõue muutus sissenõutavaks (pooled ei ole vaidlustanud TVK järeldust, et hageja palgapäev 2013 juuni eest oli 10.07.2013; samas pooltevahelise töölepingu punkti 3.3. kohaselt oli palgapäev töötamise kuule järgneva kuu 4. kuupäev, TVK t lk 6; lk 145). Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lõikele 1 ja § 147 lõigetele 1 ja 2, seega pidanuks hageja vaidluses 2013 juuni tööaja arvestamise õigsuse üle TVK-sse või kohtusse pöörduma hiljemalt 11.11.2013, kuid hageja pöördus TVK-sse alles 27.12.2013 (TVK t lk 19). 2013 juunist varasemate kuude tööaja arvestamise õigsuse vaidlustamiseks pidanuks hageja TVK-sse või kohtusse pöörduma veelgi varem. Seega ei ole hageja ühegi ajavahemikus 01.01.2011–30.06.2013 oleva kuu tööaja arvestamise õigsuse vaidlustamiseks TVK-sse või kohtusse pöördumisel järginud ITLS § 6 lõikes 1 sätestatud tähtaega.
32.Kohus nõustus seejuures ka TVK seisukohaga, et kuna TLS § 28 lõike 2 punkti 12 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta, pidi hagejal olema mõistlik võimalus töötasude
arvestamisega tutvuda juba nende sissenõutavaks muutumisel ja väidetava ebaõige tööaja arvestamisega seotud nõuete esitamiseks ITVS § 6 lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul (TVK t lk 6).
33.Kostja on esitanud taotluse kohaldada aegumist kogu hageja tööaja arvestamise nõude osas, mis sisaldub hageja töötasu nõudes (t II kd lk 104). Arvestades kostja taotlust ning lähtudes eeltoodud põhjendustest, kohaldas kohus aegumist hageja nõudele ajavahemiku 01.01.2011–30.06.2013 tööaja arvestamise õigsuse vaidlustamiseks. Kohus rõhutas, et vaatamata nö peidetusele töötasu nõude varju, on hageja esitanud mh nõude kostja poolt ajavahemikus 01.01.2011–30.06.2013 arvestatud tööaja õigsuse vaidlustamiseks ning sisuliselt nõuab hageja, et kohus tunnistaks kostja poolt peetud tööaja arvestuse ebaõigeks. Kohus nõustus kostjaga, et ITVS § 6 lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kõik töölepingutest tulenevad nõuded saaks üldjuhul esitatud 4 kuu jooksul, mille kaudu on võimalik tagada õigusrahu ning vaidluse adekvaatne uurimine ja tõendamine. Kuna kohus kohaldas aegumist hageja nõudele ajavahemiku 01.01.2011–30.06.2013 tööaja arvestamise õigsuse vaidlustamiseks, siis sellest tulenevalt jättis kohus täies ulatuses rahuldamata hagi perioodi 01.01.2011–30.06.2013 eest saamata jäänud töötasu nõudes kogusummas 18 904.36 eurot.
34.Kohus ei hinnanud täiendavalt poolte muid väiteid ja tõendeid, kuna need ei muudaks kohtu lõppjäreldust hageja nõude rahuldamata jätmise osas. Siiski märkis kohus, et kohtu hinnangul ei ole hageja lisaks vastavate nõuete aegumisele ka tõendanud oma väiteid tööajaarvestuse osas. TLS § 28 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on tööaja arvestust kohustatud pidama tööandja (kostja), kuid see ei tähenda, et kui hageja tugineb enda tööajaarvestusele ja esitab selle alusel konkreetse rahalise nõude, ei peaks hageja oma nõuet tõendama. Isegi juhul, kui tööandja poolt palgaarvestusel aluseks võetud tööajadokumendid ei kajastanud hageja töötunde õigesti, ei tuleneks sellest automaatselt, et hageja väited enda tööajaarvestuse osas oleksid ilma tõendeid esitamata õiged. Hageja on küll tuginenud enda poolt koostatud nn tegelikele tööajagraafikutele (t I kd lk 117-128) ning saamata jäänud töötasu arvestusele (t I kd lk 141-146) ning ka TVK-le esitatud endapoolsetele graafikutele ja arvestustele, kuid ainuüksi sellised ilma allkirjata dokumendid ei saa olla aluseks kostjalt täiendava töötasu väljamõistmisele, kui kostja nende dokumentide õigsust eitab. Hageja on viidanud endale kui töösuhte nõrgemale poolele, kuid see ei vabasta hagejat tõendamiskohustusest, arvestades mh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõikest 2 tulenevat poolte võrdsuse põhimõtet. Hageja taotles käesolevas asjas tunnistajate ülekuulamist (t I kd lk 26, lk 114), kuid seda eelkõige üldist laadi küsimustes. Kohus ei pidanud ka mõeldavaks, et tunnistajate ütlustega saaks 2014. aastal usaldusväärselt tõendada nt 2011 jaanuaris või muul hagis märgitud perioodil tehtud väidetavat ületunnitööd ja selle alusel otsustada kostjalt täiendava tasu väljamaksmine. See viib kohtu tagasi järeldusele, et ITLS § 6 lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kõik töölepingutest tulenevad nõuded saaks üldjuhul esitatud 4 kuu jooksul, mille kaudu on võimalik tagada õigusrahu ning vaidluse adekvaatne uurimine ja tõendamine. Käesolevas asjas esitatud hagi puhul ei oleks aastaid tagasi tehtud töö osas võimalik adekvaatselt välja selgitada hageja väidetavat ületunnitööd jm tööajaarvestusse puutuvat. Hageja apellatsioonkaebus ja seisukoht kostja vastuapellatsioonkaebusele
35.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses, või alternatiivselt, saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kõik menetluskulud jätta kostja kanda.
36.Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel. Asjas esitatud tõendite põhjal ei saa teha järeldust, et pooled vaidlevad tööajaarvestuse (ületundide tegemise) üle. Ka kostja esitatud
tõenditest nähtub hageja poolt ületunnitöö tegemine pidevalt. Nt kostja 20.12.2013 vastuse lisas 2 on kostja näidanud, et hageja töötas 2012 juunis 301 tundi. Sama töötundide arv nähtub hageja poolt TVK-le esitatud X/Z-graafikutest. Seega ei ole vaidlust, et hageja tegi 2012 juunis 301 töötundi. Töötasu on makstud aga 165 töötunni eest. Hageja esitatud dokumentide põhjal järeldub, et 136 töötundi on töötasu maksmisel „ununenud“. Seega, kui mõlema poole tõendid kinnitavad ületundide tegemist, ei saa poolte vahel olla vaidlust ületunnitöö tegemise üle. Erinevused ei ole märkimisväärsed ning need on pigem kostja, kui hageja kasuks. Hageja jääb hagis esitatud töötundide arvu ja seda kinnitavate tõendite juurde.
37.Alternatiivselt juhuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on tööaja arvestamise üle käiva vaidlusega ning et siin saaks töötasu nõuetele kohaldada 4-kuulist aegumist, palub hageja lähtuda kostja esitatud dokumentides märgitud töötundide arvust ning lugeda kõik üksikud erinevused töötundide koguhulga osas kostja kasuks.
38.Isegi juhul, kui pooled vaidleksid tööaja üle ja kohaldamisele võiks kuuluda 4-kuuline aegumistähtaeg, ei ole nõuded aegunud, sest aegumine on läbirääkimistega seonduvalt peatunud. Aegumise algust tuleb kokkulepitud tasu maksmise nõude ja korduvate kohustuste puhul arvestada aasta lõpust. Kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega.
39.Asjas toimunud kohtuistungil aegumise küsimuses sisulist arutelu ei toimunud. Kohus küsis kostja esindajalt, kas viimane jääb aegumise vastuväite juurde, kuid hagejale ei antud võimalust avaldada selles küsimuses seisukohti. Nagu hiljem otsusest selgus, jäid maakohtu tähelepanu alt välja tõendid, millega kostja oli ületunnitöö omaks võtnud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu hagis põhjalikku käsitlemist leidnud mitteaegumise argumentidele, sh aegumise kulgu ja peatumist määravatele asjaoludele.
40.Maakohus on rikkunud menetluspoole õigust ja kohustust tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, võttes hagejalt võimaluse tõendada tunnistajate ütlustega nõuete aegumise peatumise asjaolusid ning aegumisele tuginemise vastuolu hea usu põhimõttega. Hindamata on jäänud, kas tööaja arvestamise nõue võib olla korduvate kohustuse täitmisele suunatud nõue TsÜS § 154 mõistes. Samuti on tähelepanuta jäetud hageja viidatud turvaseaduse (TurvaS) § 211 eriregulatsioon, millest tuleneb, et turvatöötaja tööaja arvestusperiood on kuni kuus kuud. Pooltevaheline tööleping ei sisaldanud kokkulepet tööaja arvestusperioodi kohta. Töötasu nõue ületunnitöö eest muutub sissenõutavaks tööaja arvestusperioodi lõpus, mistõttu maakohtu seisukoht nõuete sissenõutavaks muutumise ajahetke määramisel on olnud ekslik. On selge, et tööaja arvestamise nõude tekkimise ja sissenõutavuse määramiseks on möödapääsmatu tööaja arvestusperioodi tuvastamine. Hageja rõhutab, et ta ei ole tuvastushagi esitanud, lisaks, tuvastusnõuded ei aegu. Ainus töösuhtest tulenev tuvastusnõue, mis on sätestatud aeguvana, on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõue. Tööaja tuvastamine ei ole mitte iseseisev nõue, vaid asjaolu, mis tekitab või ei tekita (töötasu) nõuet. Asjaolu ei saa aeguda. Antud asjas on poolte vahel vaidlus ajavahemikus 01.11.2011–30.06.2013 vähem makstud töötasu üle, millele kohaldub mööndusteta ITVS § 6 lõike 3 järgne 3-aastane aegumistähtaeg.
41.Tuginedes töövaidlusasja asjaoludele, mis võimaldavad asuda põhjendatult seisukohale, et kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult (esitades vasturääkivad tööajadokumendid), võib hageja nõuetele kehtida koguni 10-aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lõige 4). Kostja käitumine on olnud pahatahtlik ja oma õigusi kuritarvitav, mis peaks üldse välistama
õiguse tugineda nõude võimalikule aegumisele (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-05 punkt 20, nr 3-2-1-65-03 punkt 28).
42.Maakohus on eksinud tõendite vaba hindamise põhimõtte vastu, jättes tähelepanuta kostja esitatud tõendid, mis kinnitavad hageja väidetud ületunnitöö tegemist. Nimetatud tõendid välistavad vaidluse tööaja üle, sest kostja on ületunnitöö tegemise sisuliselt omaks võtnud. Kummastav on maakohtu väide, et hageja on tuginenud enda poolt koostatud nn tegelikele tööajagraafikutele. Hageja jaoks on arusaamatu, millisele tõendile tuginedes on kohus asunud seisukohale, et kostja valvesüsteemide juhataja MA-i koostatud X ja Z graafikud olevat tegelikult koostanud hageja. Mis puudutab dokumentidel allkirja puudumist, siis hageja ei saa kanda vastutust kostja kui tööandja töökorralduse eest. Kui tööandja on seadnud ettevõttes sisse töökorralduse, mis ei taga töögraafikute ja muude dokumentide allkirjastamist, ei saa seda ette heita töötajale. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ka kostja poolt hagejale 30.08.2013 väljastatud tööaja- ja töötasu arvestuse dokumendid ei ole allkirjastatud. Ainsad allkirjadega tööaja arvestust kajastavad dokumendid on kostja poolt töövaidluses esitatud tõendid TVK 20.12.2013 lisa 2 ja 27.02.2014 lisa A, millest nähtub, et hageja on teinud seadusega lubatust suuremas ulatuses ja pidevalt ületunnitööd. Seega oli antud asjas maakohtul kasutada koguni neli tõendit, millest nähtub hageja väidetud ületundide tegemine. Veel jahmatavam on maakohtu seisukoht, et tunnistaja ütlus justkui ei olekski tõendiks töövaidluses. Kohus rikkus menetlusnorme sellega, et jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ega hinnanud hagi aegumise peatumise võimalusi hageja poolt menetluses esitatud asjaolude alusel. Riigikohtu juhiste kohaselt lasub maakohtul selgitamiskohustus. Otsus, millega nõuded jäeti sisuliselt lahendamata ning hagi jäeti rahuldamata aegumise motiivil, oli hageja jaoks üllatav. Maakohus on aegumise küsimuse lahendamisel jätnud valesti arvestamata, et pooled pidasid töövaidlusasjas nr 4.4-1/2166 TVK 03.10.2013 otsuse tegemisest alates läbirääkimisi töötasu nõuete lahendamiseks töövaidlusorgani väliselt.
43.Maakohus on jätnud vääralt hageja kanda menetluskulud. Isegi juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, tuleks menetluskulud jätta poolte endi kanda. Maakohus, järeldades, et pooled vaidlevad tööaja üle, oleks pidanud nägema, et nn tööajavaidluse (kui selline vaidlus üldse eksisteeribki), on tekitanud ja põhjustanud kostja, millest tulenevalt tulnuks menetluskulud jätta kas poolte endi või koguni kostja kanda.
44.Kostja vastuapellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus ja seisukoht hageja apellatsioonkaebusele
45.Vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Samuti osas, milles kohus kvalifitseeris poolte õigussuhet töösuhteks. Asjas tuleb teha uus otsus, millega tuvastada poolte vahel käsundussuhte olemasolu ning jätta hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kaebuses esitas kostja taotluse ka MT, MA ja MS tunnistajatena ülekuulamiseks.
46.Maakohus rakendas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et poolte vahel oli tegemist töösuhtega. Seetõttu põhineb maakohtu otsus töölepingut reguleerivatel sätetel, mis on ekslik. Töösuhte tuvastamise tõttu rahuldas maakohus ka hageja viivisenõude. Kohus pidi tuvastama käsundussuhte olemasolu ning jätma hageja nõuded rahuldamata kogu ulatuses, tuginedes käsunduslepingut reguleerivatele sätetele. Maakohtu arusaam sellest, nagu oleks kostja tunnistanud töösuhte olemasolu, ei oma tähtsust VÕS § 29 lõike 1 ja TLS § 1 lõike 1 rakendamisel. Kohus peab hindama õigussuhte olemust. Käsunduslepingut eristab töölepingust suurem sõltumatuse määr ning just see on lepingute eristamisel otsustav.
Ekslik on maakohtu arvamus selle kohta, et asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja seisukohta, nagu puudunuks poolte vahel alluvussuhe ja nagu olnuks hageja oma kohustuse täitmisel iseseisev. Kostja jääb selles osas oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, leides, et hageja oli oma ülesannete täitmisel kostjast sõltumatu ning alluvussuhe TLS § 1 lõike 1 tähenduses puudus. Järelikult oli poolte vahel käsundusleping, millele ei rakendu tööaja arvestust ja ületunnitööd ning nende tasustamist puudutav TLS-i regulatsioon. Kogu tasu, mis hageja oli õigus saada, on talle makstud.
47.Kohus kohaldas vääralt menetlusõigust, kui jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Seetõttu esitas kostja vastava taotluse uuesti apellatsioonkaebuses.
48.Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
49.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui jättis hageja nõude töötasu saamiseks rahuldamata aegumise tõttu. Selles osas tuleb otsus tühistada ja saata lahendamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus ei saa ise teha uut otsust, sest töötasu nõude osas puudub TsMS § 442 lõikele 8 vastav maakohtu otsus, mille seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida. Samuti tuleb otsus tühistada menetluskulude jaotus. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2013. aasta juulikuu töötasu maksmisega viivitamise eest, ringkonnakohus menetlusõiguse normide rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ei tuvastanud ning selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus.
50.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et pooltevahelise õigussuhte näol oli selgelt tegemist töölepinguga, mitte käsunduslepinguga, nagu püüab tõendada kostja. Selles osas on maakohus otsuse punktis 28 asjakohaselt ja TsMS § 442 lõikes 8 ettenähtud ulatuses oma seisukohta põhjendanud, viidates konkreetsetele tõenditele ja nendega tuvastamist leidnud faktilistele asjaoludele. Seonduvalt kostja väidetega vastuapellatsioonkaebuses peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi õigele lõppjäreldusele jõudmisel täpsustada. Nimelt on maakohus leidnud, et poolte suhteid tuleb tõlgendada VÕS § 29 lõike 4 alusel nendega sarnase mõistliku isiku seisukohalt ning et sama sätte lõiked 1 ja 2 on asjakohatud, kuna tõendamist ei leidnud, et poolte ühine tahe oli sõlmida käsundusleping, mitte tööleping. Nimetatud asjaolu tõepoolest tõendamist ei leidnud, kuid see ei tähenda, et käesolevas asjas esitatud tõendite kogumi alusel ei oleks võimalik tuvastada, et lepingu sõlmimisel oligi poolte ühiseks tahteks töölepingu sõlmimine. Lepingut tuleb esmalt tõlgendada läbi selle sõlminud isikute tegeliku tahte tuvastamise sõlmimise ajal (VÕS § 29 lõige 1). Alles juhul, kui tegeliku tahte tuvastamine ei osutu võimalikuks, saab lähtuda sarnaste mõistlike isikute arusaamast (sama sätte lõige 4). Seega on kostja iseenesest asjakohaselt viidanud, et pooltevahelise suhte tõlgendamiseks tuli rakendada VÕS § 1 lõike 1 alusel sama seaduse § 29. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.
51.Käesolevas asjas on ilmne, et hageja on alates lepingu sõlmimisest 02.05.2000 teadnud, et tema näol on tegemist töötajaga TLS-i mõttes ning et tema ja kostja vahel on sõlmitud tööleping. Hageja ei toonud esile, et tema tegelik tahe 02.05.2000 lepingu sõlmimisel oleks olnud suunatud mõne muu lepingu kui töölepingu sõlmimisele. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu ja kostja ei ole ka esile toonud, et temal oli 02.05.2000 lepingut sõlmides teistsugune
tahe. Asjaolu, et kostja hakkas vaidlusalusel lepingul põhinevaid õigussuhteid peale nende lõppemist lepinguliste esindajate abil töövaidluses ümber hindama (kostja vastus TVK t lk 192-199), ei saa olla määravaks poolte suhete tegeliku tahte ja sisu tuvastamisel. Poolte tahet sõlmida ja täita nimelt töölepingut TLS-i mõttes, tõendab esmalt lepingutekst, mis mitte ainult ei ole pealkirjastatud töölepinguna, vaid mille sisu korrektselt vastas tol ajal kehtinud TLS-i redaktsiooni sätete, mh §-le 26 (töölepingu kohustuslikud tingimused), §-le 27 (töölepingu tähtaeg), §-le 33 (katseaeg) jne, samuti kehtinud palgaseaduse ja puhkuseseaduse sätetele. Lepingut täites on kostja samuti käitunud kui tööandja TLS-i mõttes ja käsitlenud hagejat kui töötajat sama seaduse mõttes, mida tõendavad käskkirjad töötajatele lisatasu määramise kohta töötulemuste põhjal (TVK t lk 125-140), töötajate puhkuste ajakavad (samas lk 142-143), töötasu arvestuse dokumendid (samas lk 116-123). Viimastelt nähtub nt tulu-, kohustusliku pensioni- ja töötuskindlustusmaksete arvestamine hagejale makstud tasult. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööülesannete täitmise ajal pidid patrullis väljasõite teinud turvatöötajad täitma väljasõiduakte (TVK t lk 43-89). Viidatud dokumentidelt nähtub, et tegemist oli AS-i STV ühe allüksuse (turvateenistuse) dokumentidega. Ka suhte lõpetamisel käitusid mõlemad pooled kui töötaja ja tööandja, mida kinnitas lisaks hagejale ka kostja juhatuse liige kirjas hagejale 30.08.2013, mh, et leping lõpetati töötaja soovil TLS § 85 lõike 1 alusel (TVK t lk 94-96).
52.Kostja esindajad tõlgendavad 02.05.2000 lepingut käsunduslepinguna läbi töötaja väidetava iseseisvuse määra tööülesannete täitmisel. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudus üldse alluvussuhe ja hageja oli oma kohustuste täitmisel iseseisev juba alates aastast 2000. Isegi kui eeldada, et kostja poolt oma seisukoha tõendamiseks esile toodud asjaolud on õiged (turvatöötajad ise määrasid oma vahetuste ajad ja koostasid graafikud, ise kooskõlastasid, kes keda asendab; kostja hindas turvaüksuse tegevust eraldi muust majandustegevusest), ei anna nende kogum alust lugeda tuvastatuks poolte vahel alluvussuhte puudumist. Tegemist on asjaoludega, mis iseloomustavad tööandja kui ettevõtte tegevuse sisemist organiseerimist, mida töötajad mõjutada ei saa. Pooltevahelise lepingu punkti 1.5 kohaselt tulenesid hageja kui töötaja tööülesannete üksikasjalik kirjeldus valvesüsteemide osakonna ametijuhendist. Kostja peadirektori poolt 10.03.2000 kinnitatud ja hageja poolt 04.05.2000 allkirjastatud ametijuhend ei kanna küll täpselt viidatud pealkirja (tegelikuks dokumendi pealkirjaks oli patrullteenistuse turvatöötaja ametijuhend; TVK t lk 148-149), kuid sellega on tõendatud, et allüksuseks, kus hageja tööle hakkas, oli patrullteenistus, ning et tema otseseks ülemuseks oli patrullteenistuse vahetuse ülem. Samuti on tõendatud hageja tööülesannete sisu, vastutusala, õigused ja kvalifikatsiooninõuded, mh, et ta oli kohustatud täitma töösisekorraeeskirjadest ja teistest töö korraldust reguleerivatest dokumentidest tulenevaid kohustusi. Kuigi kohtumenetluses on kostja esindajad nimetanud MA-t isikuks, kes esitas dokumente kostjale „kõigi turvateenuse osutamiseks palgatud inimeste nimel“ (vastuapellatsioonkaebuse punkt 12.15), siis töövaidluskomisjoni istungil nimetas tööandja esindaja MAit üksuse juhiks ja juhatajaks ning turvatöötajate otseseks ülemuseks, kelle allkirjaga dokumente ta aktsepteerib (TVK t lk 15-17). Ka hageja käsitleb teda oma otsese ülemusena. Eeltooduga on tõendatud ka pooltevaheline alluvussuhe.
53.Isegi juhul, kui nõustuda kostjaga, et poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui käsunduslepingu tunnused ja pooltevahelise lepingulise suhte olemust ei oleks võimalik üheselt määrata, tuleks lähtuda asjaolust, et kostja ei suutnud tõendada, et pooled sõlmisid käsunduslepingu ja kokkulepet tuleb käsitleda töölepinguna. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, saab kohus lugeda sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-11, nr 3-21-3-05, nr 3-2-1-9-05, nr 3-2-1-26-10). Sellisele seisukohale aga käesolevas asjas tuvastatud
asjaolud ei anna alust asuda. Eeltoodu alusel nõustub kolleegium maakohtuga, kui viimane jättis 15.04.2014 kohtuistungil (protokoll t II kd lk 103-107) rahuldamata kostja taotluse kuulata üle tunnistajad eesmärgiga tuvastada, kuivõrd iseseisvad olid kostja turvaüksuses töötanud isikud, põhjusel, et vaidluse lahendamiseks on kogutud piisavalt muid tõendeid. TsMS § 238 lõike 1 punkti 2 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba esitatud piisavalt tõendeid. Nagu nähtub maakohtu otsusest, siis pooltevahelise õigussuhte tuvastamiseks oli kogutud piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mille alusel sai sõlmitud lepingut tõlgendada.
54.Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, nagu oleks hageja nõue aegunud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, nagu oleks hageja nõude esemeks tuvastada tööandja poolt peetud tööajaarvestuse ebaõigsus. Hageja selge nõue peab sisalduma hagiavalduses (TsMS § 363 lõike 1 punkt 1). Juhul, kui hageja nõue oleks „peidetud“ teise nõude varju (maakohtu seisukoht otsuse punktis 33), oleks maakohus pidanud jätma hagiavalduse käiguta ja selgitama eelmenetluses hageja tegeliku nõude välja. Käesolevas asjas on hageja nii töövaidluskomisjonis kui kohtus esitanud selgelt töötasu nõude, mille aegumist reguleerib ITVS § 6 lõige 3. Viidatud sätte kohaselt aegub töötasu nõue kolme aasta jooksul. Maakohtu poolt nõudena käsitletu näol on tegemist hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega TsMS § 363 lõike 1 punkti 2 mõttes, milliste tõendatus või tõendamatus kuulub tuvastamisele poolte esitatud tõendite alusel. Selliste asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude tuvastamine ei ole iseseisev tsiviilõiguslik nõue. TsMS § 368 lõike 1 alusel saaks tuvastusnõude esemeks olla vaid pooltevaheliste õigussuhete olemasolu või puudumise tuvastamine. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui hageja oleks esitanud tuvastusnõude TsMS § 368 lõike 1 mõttes, ei oleks hagi aegunud, sest õigussuhte tuvastamisele ei saa aegumist kohaldada, aegumine kohaldub vaid sellest õigussuhtest tulenevale nõudele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-08). TsÜS § 142 lõike 1 kohaselt laieneb aegumine õigusele nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist.
55.TVK materjalidest nähtub, et hageja esitas perioodi 01.04.2012 kuni 31.07.2013 eest töötasu nõude 27.11.2013 ja perioodi 01.01.2011 kuni 31.03.2012 eest 04.02.2014 (t I kd lk 2, 108). Töölepingu punkti 3.3 kohaselt kohustus tööandja maksma töötajale palka üks kord kuus ja välja maksmine toimub järgmise kuu 4. kuupäeval. Seega eelneva kuu töötasu nõue muutus sissenõutavaks järgmise kuu 5. kuupäeval. Kolleegium nõustub hagejaga, et töölepingu alusel töötasu igakuise maksmise kohustuse näol on tegemist korduva kohustusega, mille aegumise arvestusele laieneb TsÜS § 154, kuna ITVS ei reguleeri aegumise algusaja arvestust. Nimetatud sätte kohaselt algab korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Järelikult algas 2011. aasta jooksul sissenõutavaks muutunud töötasu nõuete aegumine 01.01.2012 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2015 kell 24:00. Seega ei ole hageja töötasu nõue aegunud.
56.Kolleegium ei nõustu kostjaga, nagu oleks käesolevas vaidluses alust rakendada VÕS § 6 lõiget 2. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul võib hageja oma õiguste kaitseks hagi esitada, seda saab teha vaid erandlikel asjaoludel (otsused nr 32-1-109-08 ja nr 3-2-1-17-09). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isegi kui hageja oleks hea usu põhimõtte tõttu kaotanud nõudeõiguse, ei tähenda see, et hagi saaks rahuldamata jätta nõude aegumise tõttu (otsus nr 3-2-1-41-09). Samuti ei saa nõustuda kostjaga selles, et ITVS § 6 lõikes 3 sätestatud tähtaja näol ei ole tegemist aegumistähtajaga TsÜS § 142 lõike 1 mõttes, vaid menetlusliku tähtajaga TsMS-i mõttes. Kostja käsitlust ei toeta kehtiv kohtupraktika selle sätte kohaldamisel ning kostja põhjendus ei ole veenev ega jälgitav.
57.Viivise väljamõistmist 2013. aasta juulikuu töötasu väljamaksmisega viivitamise eest on kostja vaidlustanud põhjendusega, et poolte vahel ei olnud töösuhe, vaid käsundussuhe. Teisi vastuväiteid hagi osalisele rahuldamisele vastuapellatsioonkaebus ei sisalda. Kuna selle vastuväitega kolleegium eelpool esitatud põhjenduste alusel ei nõustu, jääb maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas muutmata.
58.Ringkonnakohus on seisukohal, et ei saa ise lahendada tsiviilasja lõpuni, sest puudub maakohtu sisuline otsustus hageja nõude põhjendatuse kohta, mis vastaks TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõudele. Viidatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas olema märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Samuti peab kohus otsuses analüüsima kõiki tõendeid ning põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Otsuse punktis 34 tõdes maakohus, et ei hinda täiendavalt poolte muid väiteid ega tõendeid, kuna need ei muudaks kohtu lõppjäreldust hageja nõuete rahuldamata jätmise osas.
59.Hageja esitas 17.07.2014 vastuse lisadena Harju Maakohtu 11.06.2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-5719 (VV vs AS STV töötasu nõue) ja Sotsiaalministeeriumi vastuse 09.06.2014 päringule töötasu nõude aegumise kohta, kuna need ei oma tõenduslikku tähtsust kaebuste lahendamisel. Aegumise rakendamine on kohtu ülesanne läbi materiaalõiguse kohaldamise. Jõustumata kohtulahendil saab käesolevas asjas olla kohtu jaoks vaid informatiivne tähendus, mis aga ei anna alust selle tsiviilasja materjalidesse vastuvõtmisele.
60.TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel jääb menetluskulude jaotuse otsustamine maakohtule.
61.Maakohus määras otsuse sissejuhatavast osast nähtuvalt tsiviilasja hinnaks 18 977.44 eurot. Hageja sellega ei nõustu, selgitades, et täpsustas kohtuistungil viivisenõuet selliselt, et erinevalt hagiavaldusest ei nõudnud enam viivist etteulatuvalt. Apellatsioonkaebuse punktist 1.8 järeldub hageja seisukoht, nagu oleks maakohus pidanud sellises olukorras hagihinda muutma. Kolleegium hagejaga ei nõustu. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagiavalduse esitamise aeg. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hageja esitas 04.02.2014 kostja vastu 2 hagiavaldust. Hagi töötasu 8951.14 eurot ja sissenõutavaks mittemuutunud viivise põhinõudelt 885.76 eurot (TVK poolt rahuldatud nõudelt) sissenõudmiseks võttis maakohus menetlusse 07.02.2014. Vastavas määruses maakohus tsiviilasja hinda ei nimetanud, kuid vastavalt TsMS § 124 lõikele 1 ja § 133 lõikele 2 oli selle hagi hinnaks 8951.14+73.08=9024.22 eurot. Samal päeval võttis maakohus menetlusse ka hagiavalduse varasemalt saamata töötasu 9953.22 eurot saamiseks, mille hinnaks TsMS § 124 lõike 1 alusel oli nõutav rahasumma. Seega määras maakohus õigesti, et peale liitmist jäi tsiviilasja hinnaks 18 977.44 eurot.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.