2-07-44724/9 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.M.S. esitas maakohtule avalduse, milles palus läbi vaadata Tööinspektsiooni Jõgevamaa töövaidluskomisjoni otsus töövaidlusasjas nr 9-3-2/1207-2007 ning mõista välja Vaimastvere Põhikoolilt M.S. a kasuks saamata töötasu 16 241 krooni, viivis 14 042 krooni ja puhkusetasu 2551 krooni, kokku 32 834 krooni. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 25.10.2004 töölepingu nr 114 alusel tööle Vaimastvere Põhikooli abikasvatajana õpilaskodus 0,5 ametikohal ja koristajana õpilaskodus 0,5 ametikohal. Töölepingu punktis 4.2 on pooled kokku leppinud, et palka tõstetakse seoses elukalliduse muutumisega või palga alammäära tõstmisega vastavalt EV seadustele ja Jõgeva Vallavolikogu määrustele. Hageja palgamäär oli umbes 17% kõrgem Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast, koefitsient 1,174194. Koefitsenti arvestades oli hageja töötasu 2005. a 3159 krooni, 2006. a 3523 krooni ja 2007. a 4227 krooni. 2006 septembris tegi tööandja töökorralduses ühepoolselt muudatusi, töötajaga neid kirjalikult ei kooskõlastatud. Puhkusejärgselt tööle naastes teatati hagejale, et tööle on võetud uus koristaja; kostja ei võimaldanud alates augustist 2006 hagejal teha töölepingus kokkulepitud koristaja tööd. Töösuhte õigusliku regulatsiooni vastu hakkas hageja huvi tundma seejärel, kui 04.04.2007 teatas tööandja esindaja hagejale, et alates 04.06.2007 on tema ametikoht lõplikult koondatud. Kahtlus tekkis, kuna koondamisteade esitati hagejale peale seda, kui ta oli teinud teatavaks oma eesseisva raseduspuhkuse. Kuna vastavalt TLS § 59 lg 5 on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, kehtib 25.10.2004 sõlmitud tööleping sellisena nagu see sõlmiti, sh palgatingimuste osas. 2004. ja 2005. a maksti hagejale palka kokkulepitud tingimuste kohaselt, 2006. a esimesel poolaastal maksti töötasu 87 krooni, 2006. a teisel poolel 1668 krooni ja 2007. a 1823 krooni kuus vähem, kokku on 2006 jaanuarist juulini vähem makstud 609 krooni ja augustist detsembrini 8340 krooni ning 2007 jaanuarist aprillini 7292 krooni, kokku 16 241 krooni. Palgaseaduse § 35 alusel on hagejal õigus viivisele summas 14 042 krooni. Tulenevalt töötasu valest arvestusest maksti hagejale 04.05.2007 puhkusetasu vähem 2551 krooni. Jõgevamaa töövaidluskomisjon jättis 19.09.2007 otsusega hageja avalduse eespool märgitud saamata jäänud töötasu, viivise ja puhkusetasu nõudes rahuldamata.

Otsuse kohaselt on tunnistajate Igor Orlovi ja Maiu Kaarjärve ütlustega, 28.08.2006 Ave Mikkoga sõlmitud töölepinguga selles, et A. Mikko asub alates 28.08.2006 tööle Vaimastvere õpilaskodus koristajana, ning tööajaarvestuse tabeliga tõendatud, et alates 24.07.2006 hageja Vaimastvere Koolis koristaja töökohustusi ei täitnud, kuid see ei oma hageja nõude seisukohalt õiguslikku tähendust. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, ning punkti 2 kohaselt maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Seega pidi kostja andma hagejale korraldusi töö tegemiseks. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta seda teinud oleks. Vastupidi – tõendatud on, et kostja möönis, et hageja enam koristaja töökohustusi ei täida. Kostja viidatud palgaseaduse § 18 lg 1 säte, mis näeb ette, et kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle, ei ole asjas kohaldatav, kuna sellisel juhul oleks tööandja pidanud fikseerima töötaja süü ja palga vähendamise või maksmata jätmise aluse. Tööandja ei ole seda teinud. Kuna poolevahelist töölepingut lõpetatud ega muudetud ei ole, siis säilib kostjal kohustus maksta hagejale töölepingujärgset tasu. Pooled on töölepingu punktis 4.1 kokku leppinud, et töötaja põhipalk abikasvatajana on 1520 krooni + 10%, s.o kokku 1672 krooni, ja koristajana 1240 krooni. Kohus leidis, et hageja nõue koefitsendi kohaldamiseks ei ole põhjendatud. Sellise koefitsendi arvutamine ei põhine seadusel. Tulenevalt töölepingu punktist 4.2 pidi hageja palka tõstetama riikliku palga alammäära tõstmisega seoses ja vastavalt Jõgeva Vallavolikogu määrustele. 2006. a oli palga alammäär 3000 krooni. Jõgeva Vallavolikogu 30.03.2006 määruse nr 15 „Jõgeva valla koolide, koolieelsete lasteasutuste ja raamatukogude töötajate töötasustamine“ § 10 nähtuvalt oli koristaja palgaaste 15-17 ja õpetaja abi palgaaste 18-21. Hageja palk oli 3275 krooni, sh 0,5 ametikoha abikasvataja töötasu 1775 krooni (palgaaste 19) ja 0,5 ametikoha koristaja töötasu 1500 krooni (palgaaste 15). 2007. a oli palga alammäär 3600 krooni. Jõgeva Vallavolikogu 22.03.2007 määruse nr 8 „Jõgeva valla koolide, koolieelsete lasteasutuste ja raamatukogude töötajate töötasustamine“ § 8 lg 1 p 1 kohaselt oli koristaja töötasu 3600 – 4200 krooni ja p 6 kohaselt kasvataja abi töötasu 4000 – 5800 krooni. Hagejale on 0,5 kasvataja abi ametikoha eest makstud töötasu 2000 krooni kuus. Hageja on esitanud koristaja töökohustuste täitmise eest palga nõude alates 07.08.2006 kuni 30.04.2007. Kostjalt tuleb nimetatud ajavahemiku eest hageja kasuks töötasu välja mõista. Koristaja 0,5 ametikoha töötasu oli 2006. a 1500 krooni kuus ja 2007. a 1800 krooni kuus. Seisukohta, et 2007. a tuleb koristaja töötasu arvestada palgaalammäära järgi, kuigi määruse kohaselt oli koristaja töötasu vahemikus 3600 – 4200 krooni, kinnitab töölepingu punkt 4.1, kus pooled on kokku leppinud koristaja töötasu maksmise tolleaegses palga alammääras 2480 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata töötasu 2006. a eest alljärgnevalt: augusti töötasu 1125 krooni + 4 x 1500 krooni, kokku 7125 krooni, ja 2007. a eest alljärgnevalt: 4 x 1800 krooni, kokku 7200 krooni, seega kokku 14 325 krooni. Palgaseaduse § 35 kohaselt on tööandja kohustatud maksma viivitatud palgasummalt viivist 0,5% päevas. Viivitatud päevi seisuga 31.08.2006 on 288, summa, mille maksmisega viivitati, 1125 krooni, viivis 1620 krooni, 30.09.2006 viivitatud päevi 258, summa 1500 krooni, viivis 1935 krooni, 31.10.2006 viivitatud päevi 227, summa 1500 krooni, viivis 1703 krooni, 30.11.2006 viivitatud päevi 197, summa 1500 krooni, viivis 1478 krooni, 31.12.2006 viivitatud päevi 166, summa 1500 krooni, viivis 1245 krooni, 31.01.2007 viivitatud päevi 135, summa 1800 krooni, viivis 1215 krooni, 28.02.2007 viivitatud päevi 107, summa 1800 krooni, viivis 963 krooni, 31.03.2007 viivitatud päevi 76, summa 1800 krooni, viivis 684 krooni, 20.04.2007 viivitatud päevi 46, summa 1800 krooni, viivis 414 krooni, kokku viivis 11 257 krooni.

4.Vaimastvere Kool taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei või kohus TsMS § 439 järgi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles nõudis oma väidetavat õigust palgatõusule ning sellest tulenevalt vähem makstud palka. Sisuliselt sama nõudis ta hagiavalduses. Saamata jäänud töötasu koristaja ametikoha eest või kompensatsiooni tööle mittelubamise eest hageja nõudnud ei ole. Eeltoodud nähtub ka hageja 03.09.2007 täiendavast selgitusest töövaidluskomisjonile, kus on selgelt väljendatud, et hageja nõuab väidetavalt saamata jäänud palgatõusu. Ka 27.08.2007 täiendavas selgituses töövaidluskomisjonile ei esita hageja selgelt väljendatud nõuet saamata jäänud palga maksmiseks, vaid on lihtsalt esitanud alusetud väited, et tööandja ei ole teda lubanud tööle, ning juhtinud segaduse tekitamiseks vaidlust sellele. Töölepingu punktis 4.1 oli fikseeritud koristaja ametikoha eest saadav palk eraldi abikasvataja ametikoha eest saadavast palgast. Hageja oli vormistatud kahele eraldiseisvale tööle, millel oli eraldi palgamäär ja palgaarvestus. Seega ei saa arvutada koefitsienti koondsumma pealt, kui üldse, siis oleks seda tulnud teha eraldi vastavalt mõlemale ametikohale. Seega on hageja selle palgasumma, mida ta enam õigustatud saama ei olnud, n.ö ümber vormistanud saamata jäänud palgatõusuks. Palgatõusule koefitsendi alusel hagejal õigust ei ole, vastavalt Jõgeva Vallavolikogu määrustele on hagejal palka tõstetud. Kohtuotsus on vastuoluline. Otsuse resolutsioonis on välja mõistetud saamata jäänud töötasu 15 125 krooni, kuid sisulises osas on leitud, et saamata jäänud töötasu suurus on 14 325 krooni. Kohtule esitatud kaebus on oma sisult kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, mis on vastuolus ITVS § 24 lg 2. Kohus on jõudnud väärale järeldusele, et õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et hageja tegelikkuses tööülesandeid ei täitnud. TLS § 49 p 2 ei kehti igas olukorras. Seadusandja on sätestanud mitmeid aluseid, mil tööandja ei ole kohustatud maksma töötajale tasu. Seega on oluline välja selgitada alus, miks töötaja tööülesandeid ei täitnud. Tööandja esindaja V. Lingi ning tunnistajate M. Kaarjärve ja I. Orlovi ütlustega on tõendatud, et hageja avaldas korduvalt tahet koristaja ametist loobumiseks. Kostja arvestas seda tahteavaldust. TsÜS § 68 lg 1, 2, 4 kohaselt võib tahteavaldust teha ükskõik mis viisil, sh otseselt, mis väljendub sõnaselges tahtes tuua kaasa õiguslik tagajärg, või kaudselt, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hageja ütles tööandjale, et tema enam koristaja tööd ei tee, ja tema tahet kinnitas asjaolu, et ta tõepoolest enam koristaja tööülesandeid ei täitnud. Seega koristaja ametikoha eest töötasu maksmise kohustust kostjal ei olnud, kuna pooled olid kokku leppinud töölepingu muudatuses ja mõlemad pooled ka selle alusel tegutsesid. TLS § 70 nõuab küll lepingu muutmise kirjalikku fikseerimist, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-6-08 leidnud, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. Seega asjaolu, et tööandja ei ole teinud kirjalikku töölepingu muudatust, ei tähenda, et pooled pole kokku leppinud töölepingu muudatuses. Kohus oleks pidanud analüüsima, kas lepingu muudatus oli toimunud või mitte. Fakti tuvastamisest, et muudatus on kirjalikult fikseerimata, antud olukorras ei piisa.

Kohus on jätnud arvestamata kostja väite, mille kohaselt hageja ei ole vaidlustanud töölepingu muutmist ega nõudnud lepingutingimuste taastamist ega koristaja töö tagamist. Eeltoodu omab tähtsust hageja tegeliku tahte väljaselgitamisel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole taganud talle koristaja tööd. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt oleks ta pidanud seda tõendama. Kohus on ilma õigusliku aluseta öelnud, et antud asjaolu tõendamiskohustus on kostjal. Kostja on tõendanud fakti, et hageja ei teinud koristaja tööd alates puhkusele jäämisest, ja tunnistajate ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et selline lepingu muudatus vastas hageja tahtele. Kohus on eksinud palgaseaduse § 18 lg 1 tõlgendamisel. Palgaseaduse § 18 lg 1 tuleb tõlgendada laiemalt, kuivõrd töötaja ei teinud tööd tahtliku ja teadliku käitumise tulemusena. (Palgaseaduse § 18 lähtub kahest alternatiivsest variandist, kas: 1) töötaja käitumine oli vabandatav või 2) töötaja käitumine oli tahtlik ehk süüline). Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ei näe ette tööandjale kohustust töötajat karistada. Kuna tööandja aktsepteeris töötaja tahet koristajaametist loobumiseks, ei olnud töötaja karistamiseks alust. Palga mittemaksmise aluseks oli poolte kokkulepe ja lepingu muudatus. Kohus oleks pidanud ka selgitama, mida kohtu seisukohalt tähendab palgaseaduse § 18 lg 1 nimetatud töötaja süüline käitumine. Kohus on vääralt kohaldanud palgaseaduse § 35, kuivõrd ITVS § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud. Viivisenõude aegumise tähtaja alguseks on päev, mil tööandja jättis töötajale tähtaegselt palga välja maksmata. Kuivõrd 2006 august oli esimene kuu, mil hageja enam koristaja ametit ei pidanud ja selle eest ka palka ei saanud, oleks viivisenõude aegumistähtaeg detsember 2006. Kuivõrd aga hageja saamata jäänud töötasu ei ole õigustatud saama, on alusetu ka viivise arvestamine. TsMS §-de 436 lg 1 ja 442 lg 8 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole selgelt ja üheselt mõistetavalt näidanud, millistele õiguslikele ja faktilistele asjaoludele tuginedes otsus on tehtud. Täielikult on jäetud põhjendamata, miks ei saa lähtuda asjaolust, et töölepingut on vastavalt poolte kokkuleppele muudetud, ning miks kohus leiab, et hageja poolt töö mittetegemise tegelik alus pole oluline.

kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, ning lõige 2 maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Kohus on õigesti märkinud, et tööandja oleks pidanud andma hagejale korraldusi töö tegemiseks. Kostja seda ei teinud. Kostja märgib vastuses hagiavaldusele, et 2006 kevadest keeldus hageja koristaja tööd tegemast, palub tunnistajatena üle kuulata isikud, kes teavad anda ütlusi selle kohta, ning väidab, et hageja puudus töölt ilma õigusliku aluseta ja seetõttu ei ole kostjal palgaseaduse § 18 lg 1 tulenevalt kohustust hagejale töötasu maksta. Kohus on õigesti leidnud, et antud säte ei ole kohaldatav, kuna sellisel juhul oleks tööandja pidanud fikseerima töötaja süü ja palga vähendamise või maksmata jätmise aluse. TDVS § 7 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust oma süüteo kohta. Tööandja seda ei nõudnud ning töötaja ei arvanud ennast milleski süüdi olevat, seetõttu ei saanud ta ka omaalgatuslikult seletuskirja esitada. Kuna pooltevahelist töölepingut ei ole lõpetatud ega muudetud, säilib kostjal kohustus tasuda hagejale töölepingujärgset tasu. Seega on kohus piisavalt selgitanud palgaseaduse § 18 lg 1. TLS § 28 sätestab töölepingule kirjaliku vorminõude, lubades sellest kõrvale kalduda vaid töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, sama paragrahvi lõige 3 näeb lepingu sõlmimata jätmise või nõuetevastase vormistamise eest tööandjale ette haldusvastutuse. TLS § 70 nõuab töölepingu muudatuse kirjalikku fikseerimist. Apellant tõlgendab Riigikohtu seisukohta lahendis nr 3-2-1-6-08 meelevaldselt. Riigikohus ütleb, et töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vorminõude täitmatajätmise korral tühised. Käesoleval juhul pooled muudatuses kokku ei leppinud, järelikult ei saa ka hinnata leppe kehtivust või tühisust. Hageja on algusest peale väitnud, et kokkulepet ei ole olnud, kostja seisukohad on olnud vastandlikud. Vastuses hagiavaldusele väidab kostja, et töötaja keeldus ühepoolselt tööülesandeid täitmast, kohtuistungil muutis ta oma seisukohta ja väitis, et töölepingut muudeti poolte kokkuleppel. Kostja ei ole esitanud tõendeid töötaja ühepoolse tööst keeldumise ega kokkuleppe olemasolu tõendamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-124-05 asunud seisukohale, et kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, peab ka töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Ehk, kuna tööandjal on võimalus ja seadusest tulenev kohustus kokkulepe vormistada ja selle abil kokkuleppe olemasolu tõendada, on ebamõistlik töötajalt nõuda sündmuse mitte toimumise tõendamist. Tunnistajad saavad anda tõeseid ütlusi vaid neile teada olevate asjaolude kohta (TsMS § 254). Tunnistajad andsid ütlusi selle kohta, et töötaja alates 2006 augustist enam ei koristanud. Töötaja tahet ja tema jaoks siduva tahteavalduse tegemist tööandjale ei saa tunnistajad tõendada, kuna nimetatud asjaolud ei saa olla neile teada. Seetõttu jättis kohus õigesti vastavasisulised ütlused tähelepanuta. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et kohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata kostja väite, mille kohaselt hageja ei ole vaidlustanud töölepingu tingimuste muutmist tööandja juures ega nõudnud lepingutingimuste taastamist ega koristaja töö tagamist, ning leiab, et nimetatud asjaolu omab suurt tähendust hageja tegeliku tahte väljaselgitamisel. Hageja on hagiavalduses märkinud, et toimis heauskses arvamises, et tööandja käitumine oli seaduslik. Töösuhte õigusliku regulatsiooni vastu hakkas hageja huvi tundma seejärel, kui 04.04.2007 teatas tööandja esindaja hagejale, et alates 04.06.2007 on tema ametikoht lõplikult koondatud. Vastavalt TsÜS § 143 võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Sellist taotlust kostja esitanud ei ole, seetõttu tuleb jätta apellandi väited aegumisest tähelepanuta.

poolte kokkuleppel tõendavad eelkõige kolm asjaolu: tunnistajate ütlused, lepingu muudatuse faktiline täitmine ja nõude esitamise puudumine. Tunnistajate I. Orlovi ja M. Kaarjärve ütlustega on tõendatud hageja tahteavaldus, milles ta väljendas sõnaselget tahet koristaja ametist loobumiseks. TsÜS § 61 lg 1 kohaselt eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele. Tahteavalduse töölepingu muudatuseks esitas hageja ka kostjale. Oma tegevusetuse kaudu on hageja esitanud lisaks suulisele konkreetsele tahteavaldusele ka kaudse tahteavalduse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-02 öelnud, et poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist pärast tehingu tegemist. Hageja pärast tahteavalduse esitamist enam koristaja tööülesandeid ei täitnud. Tegemist ei olnud situatsiooniga, kus hagejal polnud võimalik tööülesandeid täita, vaid hageja jättis teadlikult ja tahtlikult koristaja tööülesanded täitmata. TsMS § 363 lg 1 p 1 sätestab, et hagiavalduses märgitakse hageja selgelt väljendatud nõue. Hageja ei ole nõudnud palka kui tööle mittelubamise eest saamata jäänud tasu. Vastavalt TLS § 69 lg 1, kui tööandja muudab töölepingu tingimusi, on töötajal õigus nõuda ennistamist endisele tööle, samuti muude kokkulepitud töötingimuste taastamist ning kuni nende seaduserikkumiste kõrvaldamiseni saamata jäänud töötasu. Seega on seadusandja näinud expressis verbis ette nõude hageja nimetatud situatsioonile. Töötasu nõude eelduseks on nimetatud paragrahvis omakorda veel asjaolu, kas töötaja oli üldse õigustatud sel perioodil töötasu saama. Hageja ei oleks teinud tööd olenemata, kas talle oleks selleks takistusi tehtud või mitte ja seega poleks ta olnud õigustatud töötasu nõudma selle perioodi eest nagunii. Hageja ei ole aga TLS § 69 lg 1 tulenevat nõuet esitanud ja seega ei ole tema nõue tööle mittelubamise eest saamata jäänud töötasu nõue. Hagiavalduse kohaselt on esitatud ainult ebamäärane nõue saamata jäänud töötasu osas, tööle ennistamist või töötingimuste taastamist töötaja nõudnud ei ole. Seega on tegemist kahju hüvitise nõudega saamata jäänud tulu osas. Kuna poolte vahel eksisteeris kokkulepe, mille kohaselt muudeti töölepingut ja alates augustist 2006 hageja koristaja tööülesandeid ei täitnud, ei olnud tööandja kohustatud hagejale selle eest palka maksma. Seega on täitmata VÕS § 115 esimene eeldus. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vabaneb võlgnik kohustuse rikkumise vastutusest, kui rikkumine oli vabandatav. Töötaja tööle mitteilmumine ja töö faktiline tegemata jätmine on asjaolu, mida tööandja ei saa mõjutada. Seega on täitmata ka teine eeldus ning hagejal ei ole alust kahju hüvitamisele saamata jäänud töötasu osas. Maakohus on hüvitise väljamõistmisega jõudnud ilmselgelt ebaõiglase tagajärjeni. Töötajale on välja mõistetud töötasu, mida ta pole välja teeninud, ainuüksi selle tõttu, et tööandja on jätnud lepingu muudatuse formaalselt fikseerimata. Kohtuotsus on seega vastuolus ka VÕS § 6 ja TsÜS § 138 tuleneva hea usu põhimõttega. Analoogia alusel Riigikohtu lahendiga nr 3-21-76-06 saab öelda ka käesoleval juhul, et hea usu põhimõttega on vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist oma formaalse eksimuse eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Palgaseaduse § 18 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole töötaja süülise käitumise kirjalik fikseerimine. Hageja ei teinud koristaja tööd tahtliku ja teadliku käitumise tulemusena, seega langeb palga nõudmise õigus ära ka juba palgaseaduse § 18 lg 1 alusel. Tööandjal ei lasu absoluutne kohustus oma töötajaid karistada. Seega ei ole tööandja mingisugust kohustust rikkunud. Tööandja aktsepteeris hageja soovi koristaja tööd mitte enam teha. Seetõttu ei pidanud tööandja vajalikuks töötajat distsiplinaarselt karistada. Kui hageja soovis rajada oma nõude väitele, et tööandja ei kindlustanud teda tööga, oleks ta TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidanud seda ka tõendama. Kohus on ilma õigusliku aluseta öelnud, et antud asjaolu tõendamiskohustus on kostjal. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-05 ei pane

11.Õige on apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult rahuldanud hageja nõude saamata jäänud töötasu nõudes. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu p. 4.2 kohaselt palka tõstetakse seoses elukalliduse muutumisega või palga alammäära tõstmisega vastavalt EV seadustele ja Jõgeva Vallavolikogu määrustele. Vaidlus on eeltoodud töölepingu punkti sisu tõlgendamise üle. Ringkonnakohus märgib, et elukalliduse indeks on määratlemata mõiste, kuna seda kasutati statistikas 1992. a juulini, pärast seda arvutab statistikaamet kord aastas tarbijahinnaindeksi näitajat. Kostja on maakohtus vastu vaielnud hageja poolt toodud arvestustele. Kostja vastuväite kohaselt puudub hageja nõudel materiaalõiguslik alus, samuti jääb arusaamatuks koefitsiendi arvutuskäik. Hageja ei ole oma väidet, et arv 1,174194 on elukalliduse muutumise koefitsient, maakohtus asja arutamise käigus selgitanud. Hageja nõue hõlmab 2006 ja 2007 aastat. Kostja väitel oli 2006 aastal hageja palk abikasvatajana 3550 kr, kuna ta töötas 0,5 koormusega, siis 1775 kr. 2007 aastal oli kasvataja astmepalk 4000 kr, hagejal vastavalt koormusele 2000 kr. 2004 aastal sõlmitud töölepingu kohaselt oli hageja töötasu abikasvataja 0,5 ametikoha eest 1672 kr. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tõendab, et hageja töötasu on igal aastal suurendatud. Kostja väide, et hageja palka muudeti kooskõlas vallavolikogu määrustega, on tõendatud asja materjalidele lisatud Jõgeva Vallavolikogu määrustega (tl 46 – 54). Hageja ei ole ka vastu vaielnud, et kostja oleks rikkunud Jõgeva Vallavolikogu määrustes ettenähtud palgamäära. Kuna elukalliduse indeksit eraldi ametlikult ei eksisteeri, siis ei ole hageja toodud arvestuste alusel täiendav palganõue põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates on pideva töötasu tõstmisega, mis toimus kooskõlas töölepingus kokkulepitud alusest s.o, Jõgeva Vallavolikogu määrustest, on täidetud poolte vahel kokkulepitud klausel, et palka tõstetakse seoses elukalliduse muutumisega.