2-06-10226/62 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

1.L.K. esitas 28.04.2006 maakohtule hagi Puhja Liimpuidu AS vastu Tartumaa kohtutäitur Reet Rosenthali poolt Puhja Liimpuidu AS täitmisavalduse alusel eellepingu punktist 5.1 tuleneva 650 000 krooni leppetrahvi nõudes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/448 lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.06.2005 notariaalselt tõestatud eellepingu, millega kostja kohustus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriossa nr 5684 kantud kinnisasja koos päraldistega võõrandama hagejale. Lepingu eseme hinnaks oli 5 miljonit krooni ning lepingu ese tuli võõrandada hagejale hiljemalt 15.08.2005. Vastavalt eellepingu punktile 3.3.1 tasus hageja müügihinna katteks 200 000 krooni, mille kinnituseks on kostja väljastanud kviitung-orderi nr 14. Poolte vahel toimunud läbirääkimistel pakkus kostja hagejale ostmiseks mitte üksnes kinnisasja, vaid kinnistul tegutsenud ettevõtet koos kinnisasjaga. Kinnistu koos sellel asuva hoone ja päraldistega on orienteeritud liimpuidu tootmisele. Tulenevalt ÄS § 5 ja VÕS § 182 lg 2 lähevad ettevõtte müügi korral ettevõttega kaasa ka kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused. Eellepingu punktis 2.1.8 kinnitas kostja, et võlgnevused hankijatele ja kolmandatele isikutele ei ole suuremad kui 4 600 000 krooni. Kuna hagejal tekkisid kahtlused lepingu eseme lepingutingimustele vastavuses, palus hageja esitada tõendi kinnituse õigsuse kontrollimiseks, mida kostja vaatamata korduvatele nõudmistele ei teinud. Kostja ei olnud enne 15.08.2005 kokku leppinud notari juures aega müügilepingu tõestamiseks ega kutsunud hagejat müügilepingut vormistama. 27.10.2005 esitas hageja kostjale nõude eellepingu täitmiseks ja eellepingust taganemise hoiatuse, milles palus esitada hiljemalt ühe kuu jooksul kostja raamatupidamise aastaaruande 2004. majandusaasta kohta, raamatupidamisbilansi seisuga 30.09.2005, konto väljavõtte kõigist võlgnevustest kolmandatele isikutele ning ülevaate kohtuvaidlustest ja bilansivälistest kohustustest seisuga 27.10.2005. Samuti teavitas hageja kostjat, et 29.11.2005 on müügilepingu sõlmimiseks broneeritud aeg Aune Harujõe notaribüroos. Kostja nõutud dokumente ja andmeid ei esitanud. Kostja seaduslik esindaja Toomas Katušin ilmus küll 29.11.2005 notaribüroosse, kuid müügilepingu sõlmimine ei osutunud võimalikuks müüjast tingitud põhjustel. Kohale ei olnud ilmunud hüpoteegipidajate Eesti Vabariigi ja AS Sampo Pank esindajaid, peale selle oli

kinnisasi koormatud käsutamise keelumärkega Priit P. kasuks ning müüja ei olnud taganud tehingu tegemiseks nõusoleku andmiseks keelumärke seadmist nõudnud kohtutäituri kohaleilmumist. Notar ei pidanud käsutamise keelumärke tõttu müügilepingu tõestamist võimalikuks. 05.01.2006 esitas hageja uuesti nõude eellepingu täitmiseks ja põhilepingu sõlmimiseks vajalike dokumentide esitamiseks. Kostja võttis selle vastu 11.01.2006. 29.03.2006 edastas kohtutäitur R. Rosenthal hagejale 24.03.2006 täitmisteate, mille kohaselt oli hageja suhtes algatatud täitemenetlus. Hageja sai kostja 22.12.2005 tehtud taganemisavalduse kätte alles 29.03.2006 täitmisteate lisana. Tulenevalt TsÜS § 69 lg 1 ei olnud kostja 22.12.2005 taganemisavaldus veel kehtiv ja leppetrahv sissenõutav. Hageja ei ole saanud kätte kostja eellepingust taganemise eest hoiatavaid kirju. 18.05.2006 tegi hageja eellepingust taganemise avalduse, milles teatas muu hulgas, et nõuab leppetrahvi tasumist summas 750 000 krooni ning eellepingu punkti 3.3.1 alusel tasutud 200 000 krooni tagastamist. Kohtutäitur R. Rosenthal toimetas avalduse kostjale 29.05.2006. Kostja poolt eellepingust taganemine ei ole õiguspärane ning kostjal puudub õigus nõuda leppetrahvi, kuna hageja ei ole eellepingut rikkunud. Hagejal oli õigus eellepingust taganeda ning nõuda lepingu hinna tagastamist ja leppetrahvi tasumist, kuna kostja on eellepingut oluliselt rikkunud. Kostja on rikkunud eellepingu punkti 2.1.8, kuna toetudes Sampo Panga 06.02.2007 kirjale on kostja eellepingu sõlmimisel avaldanud hagejale ebaõigeid andmeid Sampo Pangale võlgnetavate summade kohta. Samuti on kostja rikkunud eellepingu punktidest 3.2.3 ja 3.2.4 tulenevaid kohustusi hüpoteekide kustutamiseks ning punkti 3.5, mille kohaselt kohustus kostja mitte sõlmima ühtegi lepingut, mis tooks kaasa kolmandate isikute õiguste tekkimise lepingu esemele, ega mistahes muid kokkuleppeid, mis võiksid takistada või viivitada hagejal lepingu eseme omanikuks saamist. Kostja on käitunud pahauskselt, hoidudes hagejaga müügilepingu sõlmimisest sooviga võõrandada kinnisasi TKA Liimpuit OÜ-le. Hageja on andnud korduvalt täiendavaid tähtaegu lepingu rikkumise kõrvaldamiseks ja eellepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja palus kohtul VÕS § 161 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada, kui kohus peaks tuvastama, et kostjal oli õigus eellepingust taganeda ning leppetrahvi nõuda.

3.Tartu Maakohus rahuldas 20.02.2008 otsusega hagid ning tunnistas kohtutäitur R. Rosenthali poolt L.K. suhtes Puhja Liimpuidu AS avalduse alusel algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/448 ning kohtutäitur O. Kutšmei poolt Puhja Liimpuidu AS suhtes L.K. avalduse alusel algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 084/2007/66 lubamatuks. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohus käsitleb seisukohtades L.K. d kui hagejat ja Puhja Liimpuidu AS kui kostjat. Kohus leidis, et lepingu objektiks ei olnud ettevõte kui majandusüksus. Poolte vahel sõlmitud eellepingu punktis 3 on sätestatud kinnistu müügi kokkulepe. Punktidest 3.1, 1.2 ja 1.1 nähtub, et lepingu esemeks oli kinnisasi (registriosa nr 5684) koos selle oluliste osade ja päraldistega. Punktide 3.2.3 ja 3.2.4 kohaselt kohustus kostja kustutama kinnisasja koormavad hüpoteegid, mis kinnitab asjaolu, et ettevõttega seotud kohustused ei pidanud minema hagejale üle. Kuigi punkti 3.3.3 kohaselt leppisid pooled kokku õiguste (tootmiseks väljastatud litsentside) üleminekus, ei kinnita see asjaolu, et eellepingu objektiks oli ettevõte, sest kui kostja ei oleks neist õigustest loobunud, siis oleks kostjal jäänud hagejalt saamata 300 000 krooni, kuid muudes tingimustes oleks eelleping tulnud täita. Kohus luges esitatud kviitung-orderiga tõendatuks, et hageja on kostjale tasunud eellepingu punkti 3.3.1 alusel 200 000 krooni, millele ei ole kostja hiljem enam vastu vaielnud. Eellepingu punktides 5.1 ja 5.3 on pooled kokku leppinud, milliste rikkumiste korral on neil õigus lepingust taganeda, seega ei olnud lepingupool kohustatud andma teisele poolele kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. VÕS § 188 lg 1 järgi tuleb lepingust taganemiseks teha taganemisavaldus teisele poolele. Kindlale isikule suunatud taganemisavalduse puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega, mis TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub kehtivaks kättesaamisega. Taganemisavalduste formaalsed eeldused on täidetud. Poolte vahel ei ole vaidlust hageja 18.05.2006 tehtud taganemisavalduse kättesaamises kostja poolt 29.05.2006. Kostja 22.12.2005 tehtud taganemisvalduse osas väidab hageja, et sai taganemisavalduse kätte 29.03.2006. Kostja väidab, et taganemisavaldus on hagejale kätte toimetatud oluliselt varem. Kostja poolt hagejale 17.01.2006 saadetud kirjas viidatakse asjaolule, et 22.12.2005 taganemisavaldus on hagejale kätte toimetatud. Tähtkiri on saadetud teisipäeval, 17.01.2006, AS Eesti Post Tartu kesklinna kontorist Tartu aadressil Pikk 84-22. Kohus oli seisukohal, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et nimetatud kiri

hagejani jõuaks. Kostja on üritanud hagejale kirju kätte toimetada aadressil, mis kõigi eelduste kohaselt pidi olema hageja elukohaks. TsÜS § 69 lg 2 2. lause alusel luges kohus kostja 17.01.2006 saadetud tähtkirja hageja poolt kättesaaduks 19.01.2006. Eellepingu punktis 3.2 on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub võõrandama lepingu eseme müüjale hiljemalt 15.08.2005. Kostja väitel jäi kokkulepitud kuupäeval leping sõlmimata hagejast tuleneval põhjusel, sest hagejal ei olnud hetkel raha. Hageja on kohtule esitanud tema ja OÜ Anneteam vahel sõlmitud laenulepingu, kinnitamaks, et oli võimeline tasuma kokkulepitud summad. Kohtul ei ole põhjust kahelda selle dokumendi ehtsuses, mistõttu leidis, et hageja ei ole rikkunud eellepingu punktis 3.3 nimetatud kohustusi. Hageja väited, et kostja ei täitnud eellepingu tingimusi informatsiooni edastamiseks ja esitas eellepingus vara kohta kinnitused, mis erinesid oluliselt tegelikust olukorrast, ei ole tõendamist leidnud. Kostjal ei olnud kohustust esitada hagejale majandusaasta aruannet ja raamatupidamisdokumente, kuna lepingu objektiks ei olnud ettevõte ja eellepingus puudus sellekohane kokkulepe. Samas kostja, olles teada saanud hageja kahtlustest eellepingu rikkumise osas, kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel teavitama asjaoludest, mille vastu teisel poolel on äratuntav oluline huvi. Vaatamata hageja 05.01.2006 uuele nõudekirjale, leidis kohus, et kostja on üritanud hageja 27.10.2005 kirjas toodud kahtlusi kõrvaldada, esitades 29.11.2005 notaribüroos hagejale 2004. majandusaasta aruande projekti ja maakohtu registriosakonnale 02.12.2005 majandusaasta aruande, millest tulenevalt on kostja käitunud heas usus. Kohus leidis, et kostja on rikkunud eellepingu punkti 2.1.8, milles on toodud kostja kinnitus, et tema ja Sampo Panga vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue ei ole suurem kui 2 100 000 krooni. Sampo Panga 06.02.2007 kirjast nähtub, et kostja võlgnevus eellepingu seisuga oli 160 684.16 eurot (160 684,16 x 15,646 = 2 514 064 krooni). Kostja pidi olema teadlik oma võlgnevuse suurusest Sampo Panga ees, kuna pangaga sõlmitud laenulepingus on alati täpselt fikseeritud laenu andmise, tagasimaksmise ja muude tasude arvestamise kord. Viimast kinnitab ka laenulepingu muudatuses selgelt väljendatud asjaolu, et 14.03.2005 seisuga oli kostja võlgnevus 147 115.12 eurot (ligikaudu 2,3 miljonit krooni). Kostja on rikkunud ka eellepingu punktis 2.1.12 nimetatud kohustust, mille kohaselt kohustus müüja kuni ostja lepingu eseme omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseni mitte tegema tegusid, mis tooksid kaasa kolmandate isikute õiguste tekkimise lepingu esemele, ega sõlmima mistahes lepinguid või kokkuleppeid, mis võiksid takistada või viivitada ostja eseme omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. P.P. kasuks on 13.10.2005 sisse kantud käsutamise keelumärge. Kohus nõustus kostjaga, et asjaõiguses kehtib põhimõte, kel paremus ajas, sel paremus õiguses, mistõttu ei saanud hilisem käsutamise keelumärge piirata eelmärkega seatud õigusi, kuid 29.11.2005 e-kirjas on notar avaldanud soovi lepingu tõestamisele kaasata kohtutäitur, kelle avalduse alusel keelumärge kinnistusraamatusse kanti ja kes teeb ühtlasi avalduse selle kustutamiseks, seega on notar näinud käsutamise keelumärget lepingu tõestamist takistava asjaoluna. Kostja on rikkunud ka eellepingu punktis 3.2.3 sätestatud kohustust, mille kohaselt pidi kostja müügilepingu sõlmimise päevaks või sõlmimisega üheaegselt tagama Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi kustutamise. 29.11.2005 notaribüroos toimunud kohtumise ajaks ei olnud Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek kustutatud ega Eesti Vabariigi esindaja kohale ilmunud. Kostja leiab, et leping jäi sõlmimata, sest hageja ei olnud kandnud müügihinda notari deposiiti, mille tõendamiseks on ta esitanud notari 29.11.2005 ja 30.11.2005 e-kirjad. Kuigi e-kirjades on juttu notarikonto kasutamise soovist, ei tõenda need hageja kohustust kanda raha deposiiti. Kirjad on saadetud alles pärast poolte kohtumist 29.11.2005 notaribüroos ja adresseeritud üksnes kostjale, ei ole tõendatud, et ka hagejale vastavasisulised kirjad saadeti. Kostja esitatud võõrandamislepingu projekt ei oma tõenduslikku tähendust, sest nimetatud projekti saatmine notari poolt hagejale ei ole kinnitust leidnud. Järelikult tuleb

kohtul juhinduda eellepingus kokkulepitust. Eellepingu punktis 3.3 on sätestatud, et hageja kohustus tasuma kokku 4,8 miljonit krooni eellepingus sätestatud korras ning kostja poolt näidatud arvelduskontole. Seega hageja ei olnud kohustatud raha deposiiti kandma. Kostja väitel on ta hagejale saatnud 14.10.2005 ja 28.10.2005 kirjad, milles on ette heidetud eellepingu mittetäitmist ja esitatud ka leppetrahvi nõue. Kohus luges tõendatuks, et 17.10.2005 on kostja hagejale kirja saatnud, kuid 28.10.2005 kirja saatmine aadressile Pikk 84-22 on kaheldav. Tähtkirja kviitungilt on näha, et 28.10.2005 on saadetud kiri aadressile Pikk 84-2. Kostja on kohtule esitanud Eesti Posti 21.05.2007 teatise, tõendamaks kirja saatmist aadressile 84-22. Kohus kahtleb nimetatud tõendi usaldusväärsuses, sest see on esitatud enam kui 1,5 aastat pärast kirja edasitoimetamiseks vastuvõtmist, samuti ei ole kohtule esitatud avaldust, mille alusel teade koostati. Kohus leidis, et kui hageja oleks kostja 17.10.2005 saadetud kirja kätte saanud, siis oleks see mingil moel kajastunud ka hageja 27.10.2005 kirja sisus. Ka ei ole kostja 22.12.2005 taganemisavalduses maininud, et on varem korduvalt leppetrahvi nõudnud. Eelpool toodust jõudis kohus seisukohale, et kirjade kättesaamine hageja poolt ei ole leidnud kinnitust. Kohus nõustus hagejaga, et kostja on käitunud pahauskselt, hoidudes hagejaga müügilepingu sõlmimisest sooviga võõrandada kinnisasi TKA Liimpuit OÜ-le. Sampo Panga teatisest on näha, et 27.10.2005 on Holding OÜ tasunud kostja võlgnevuse Sampo Panga ees summas 2 301 851.44 krooni, kusjuures makse selgitusse on märgitud „Laenuleping KL-030999PU põhivõlgnevuse eest vastavalt lepingule kinnistu ost nr 5684 ettemaks“. Äriregistri väljavõte tõendab, et T. Katušin on kostja seaduslik esindaja, kusjuures kostja aktsionäriks on T. Katušinile kuuluv Toomase Puidutööstus OÜ, kes omakorda on üheks osanikuks TKA Liimpuit OÜ-s (endine Holding OÜ). See tõendab T. Katušini seotust ja huvisid nii kostja kui ka TKA Liimpuit OÜ-ga. Eeltoodut kinnitab ka kohtutäitur O. Kutšmei 09.02.2007 koostatud kinnisasja arestimise akt, millest nähtub, et kinnistul tegutseb tootmisega TKA Liimpuit OÜ. Kostja on esitanud kostja ja Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ vahel 27.10.2005 sõlmitud laenulepingu, tõendamaks, et selle rahaga rahuldati kostja võlgnevus Sampo Panga ees. Hageja kahtleb nimetatud laenulepingu olemasolus, sest kostja majandusaasta aruanded väidetavalt tekkinud kohustuse olemasolu ei kinnita. Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, et TKA Liimpuit OÜ oli üksnes laenu vahendajaks, mida kinnitab Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ 2005. majandusaasta aruanne, millest nähtub, et Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ on omandanud 50%-lise osaluse TKA Liimpuit OÜ-s soetusmaksumusega 2 448 250 krooni, sh ülekursiga 2 425 000 krooni. Kohtul ei ole alust kahelda esitatud majandusaasta aruannete tõele vastavuses, mistõttu luges tõendatuks asjaolu, et TKA Liimpuit OÜ ei olnud mitte vahendajaks, vaid raha allikaks. Seega ei jaga kohus kostja seisukohta, et võlgnevus Sampo Pangale tasuti esitatud laenulepingu alusel saadud rahaga. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ei ole loogiline, et kostja müüs kinnistu 2,3 miljoni krooniga TKA Liimpuit OÜ-le, kui hageja oli nõus maksma 5 miljonit krooni. Sampo Panga 06.02.2007 teatisest nähtub, et Holding OÜ tasutud 2,3 miljonit krooni oli makse selgituse kohaselt kõigest ettemaks. TKA Liimpuit OÜ osanikeks olid Toomase Puidutööstus OÜ (ainuosanik T. Katušin) ja Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ, mis on piisavaks kinnituseks nendevahelisest seotusest, ühistest huvidest ja usaldusest. Sel juhul võib vajadus eellepingu järele ära langeda. Siinjuures väärib märkimist ka laenuleping, mille kohaselt andis Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ väidetavalt kostjale 3 miljonit krooni laenu lisatagatist nõudmata. Arvestades eelnevat leidis kohus, et kostja taganemisavalduse materiaalsed eeldused ei ole täidetud, st hagejapoolne eellepingu rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Järelikult ei ole kostja taganemisavaldus õiguspärane ja kostjal puudub alus leppetrahvi nõudmiseks.

4.L.K. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati Puhja Liimpuidu AS hagi L.K. vastu ja jäeti poolte menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, jättes Puhja Liimpuidu AS hagi L.K. vastu rahuldamata ja kõik menetluskulud Puhja Liimpuidu AS kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud TsMS §-de 436 lg 1 ja 442 lg 8 nõudeid, kuna ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele ja õigusaktidele tuginedes on kohus lugenud Puhja Liimpuidu AS suhtes L.K. avalduse alusel algatatud täitemenetluse lubamatuks eellepingu punkti 5.3 alusel esitatud 200 000 krooni nõudes ning miks kohus ei nõustunud L.K. väitega, et L.K. poolt sundtäitmisel esitatud nõue koosnes eellepingu punkti 5.3 alusel tasumisele kuuluva summast 200 000 krooni ja leppetrahvist 750 000 krooni. Kohus on rikkunud ka TsMS § 232 lg 1, kuna on ebaõigesti hinnanud eellepingut. Eellepingu punkti 5.3 alusel L.K. le tasumisele kuuluv punktis 3.3.1 nimetatud 200 000 krooni ei ole leppetrahv. Eellepingu punkt 5.3 eristab selgesõnaliselt leppetrahvi ja eellepingu punkti 3.3.1 alusel ostja poolt müüjale tasutud 200 000 krooni: pooled on kokku leppinud, et juhul, kui L.K. taganeb eellepingust punktides 5.3.1 või 5.3.2 toodud alustel, on Puhja Liimpuidu AS kohustatud tasuma L.K. le leppetrahvi 750 000 krooni ning lisaks tagastama L.K. le tema poolt eellepingu punkti 3.3.1 alusel tasutud 200 000 krooni, viie kalendripäeva jooksul arvates taganemisavalduse tegemisest. L.K. l on eellepingust taganemise tõttu õigus nõuda nimetatud 200 000 krooni tagastamist ka VÕS § 189 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt ei saa L.K. olla VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õigust nõuda Puhja Liimpuidu AS-lt eellepingu punkti 5.3 alusel 200 000 krooni tasumist, kuivõrd VÕS § 159 lg 2 tulenev kohustus esitada nõue mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist on sätestatud üksnes leppetrahvi nõudele. 200 000 krooni tasumist on L.K. l õigus nõuda lepingust taganemise korral TsÜS § 146 lg 1 nimetatud aegumistähtaja, s.o kolme aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutmisest, s.o alates 24.05.2006. L.K. on leppetrahvi nõudmisest teatanud ning konkreetse leppetrahvi nõude esitanud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Eellepingu punkti 5.3 kohaselt on leppetrahvi nõude esitamise eelduseks lepingust taganemine punktide 5.3.1 või 5.3.2 alusel. L.K. l ei olnud õigust esitada leppetrahvi nõuet enne eellepingust taganemist. Mõistliku aja määramisel tuleb arvestada muu hulgas asjaoluga, et poolte suhtlemine pärast eellepingu sõlmimist on toimunud suhteliselt suurte ajavahemike tagant, on olnud ebakorrapärase intensiivsusega ning valdavalt toimunud suuliselt vahetutel kohtumistel või telefoni teel. Puhja Liimpuidu AS pidevalt antud lubadused andsid L.K. le alust lähtuda

5.Puhja Liimpuidu AS taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati L.K. hagi Puhja Liimpuidu AS vastu, ning uue otsuse tegemist, jättes L.K. hagi rahuldamata; kõik menetluskulud panna L.K. kanda. Apellant palub võtta asja juurde OÜ Anneteam 2005. majandusaasta aruanne ja 07.03.2005 täitekutse ning kuulata tunnistajatena üle notar A. Harujõe ja F. Luiksaar. Kaebuse põhjendused: 1) Kinnisasja müügileping jäi sõlmimata põhjusel, et L.K. ei leidnud rahalisi vahendeid ostuhinna tasumiseks ning seetõttu oli Puhja Liimpuidu AS õigustatud eellepingust taganema. OÜ Anneteam ja L.K. vahel 15.07.2005 sõlmitud leping esitati kohtule vaid näivuse tekitamiseks, justkui L.K. l oleks olnud reaalne finantseerimisallikas müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kohus on andnud OÜ Anneteam lepingule väära hinnangu. Kohus ei andnud Puhja Liimpuidu AS-le võimalust OÜ Anneteam finantseerimislepingule vastuvaidlemiseks ja vastavate tõendite esitamiseks. OÜ Anneteam ja L.K. vahel väidetavalt 15.07.2005 sõlmitud lepingust nähtub, et OÜ Anneteam annab L.K. le laenu 4 800 000 krooni, milline summa kantakse L.K. kontole kahe pangapäeva jooksul arvates lepingu jõustumisest; leping jõustub Puhja Liimpuidu AS ja L.K. vahel sõlmitud eellepingus nimetatud müügilepingu jõustumise päeval. Mingeid laenutagatisi ei ole lepingus ette nähtud. OÜ Anneteam 2005. majandusaasta aruandest nähtub, et OÜ Anneteam bilansimaht oli seisuga 31.12.2005 5,3 miljonit krooni, millest omakapital moodustas 2,77 miljonit krooni ning kohustused 2,56 miljonit krooni. Seisuga 31.12.2004 oli OÜ Anneteam omakapital miinustes (-772 249 krooni) ning 2005. a toimunud omakapitali paranemine ei olnud tingitud niivõrd majandustegevusest kui bilansis olemasoleva kinnisvara ümberhindamisest, mille raames tekkis raamatupidamislik kasum 3,2 miljonit krooni. Arvestades, et kogu kasum oli 3,54 miljonit krooni, moodustas majandustegevusest tulenev reaalne kasum vaid ca 340 000 krooni. Samas summas oli OÜ-l Anneteam seisuga 31.12.2005 ka rahalisi vahendeid. Ametlikes Teadaannetes 07.03.2005 avaldatud täitekutsest nähtub, et 2005 märtsis oli OÜ Anneteam suhtes algatatud täitemenetlus, mis viitab makseraskustele. Seega ei saanud OÜ-l Anneteam olla 2005. a 4,8 miljonit krooni vaba raha, mida ilma tagatisteta L.K. le suvalisel ajahetkel laenata. Samuti ei ole võimalik, et 2,77 miljoni kroonise omakapitaliga äriühing oleks saanud pangast 4,8 miljonit krooni laenuks, mille eesmärgiks oleks olnud selle raha tagatiseta edasilaenamine. OÜ Anneteam 2005. majandusaasta aruande Lisast 5 nähtub, et äriühing oli juba võtnud Hansapangast laenu 1,9 miljonit krooni, kuid

rohkem talle pangast laenu ei võimaldatud, sest 400 000 krooni oli ta sunnitud laenama Balti Investeeringute Grupp AS-st 19%-lise aastaintressiga (Hansapanga intress oli 3,5%). Ka on ebaloogiline, et L.K. le võimaldati tagatiseta laenu intressiga 15% aastas, samas kui OÜ Anneteam on ise saanud BIG-st laenu intressiga 19% aastas. 2) Kuivõrd müügilepingu sõlmimine jäi ära L.K. l finantsressursside puudumise tõttu, ei oma Puhja Liimpuidu AS väidetavad lepingurikkumised sisulist tähendust, kuid apellant soovib kohtu ekslikud tuvastused väidetavate rikkumiste osas ümber lükata. Kohus on õigesti tuvastanud, et müügitehing puudutas vaid kinnistu müüki, mistõttu ei olnud L.K. nõue Puhja Liimpuidu AS raamatupidamisaruannete esitamiseks õigustatud ega tulenenud ka eellepingust. Siiski käitus Puhja Liimpuidu AS heas usus ning esitas nõutud aruanded, millest aga L.K. jaoks ei piisanud müügilepingu sõlmimiseks. Nimetatud asjaolu demonstreerib ilmekalt, et L.K. lõi teadlikult ja pahausklikult alusetuid takistusi müügilepingu sõlmimiseks, et tekitada olukord, kus müügilepingu sõlmimine osutub võimatuks, kuna ta ei oleks olnud suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Puhja Liimpuidu AS ei ole eellepingu punkti 2.1.8 rikkunud. Eellepingu koostamisel võeti aluseks Sampo Panga 03.03.2005 pakkumiskiri ja 14.03.2005 laenulepingu lisa, millest nähtub, et enne eellepingu sõlmimist oli Puhja Liimpuidu AS laenujääk 2 070 601.87 krooni. Nimetatud dokumente on näinud ka L.K. eellepingu sõlmimisel. Eellepingu punkti 2.1.8 sisustamisel peeti silmas just eelnimetatud summat. Eellepingu punkti 2.1.8 kohaselt ei ole müüja võlgnevused hankijatele ja kolmandatele isikutele suuremad kui 4,6 miljonit krooni. Kokkuvõttes ei ületanud Puhja Liimpuidu AS kohustuste maht 4,6 miljonit krooni. Kuivõrd tegemist ei olnud ettevõtte müügiga ning kõik kohustused jäid Puhja Liimpuidu AS-le, oli lepingupunkti eesmärgiks tagada, et Puhja Liimpuidu AS saaks kinnistu müügist laekuvatest rahadest tasuda kõik oma võlad ning L.K. le ei tekiks võimaliku pankrotimenetlusega kaasnevat tehingu tagasivõitmise riski. Selles valguses pole oluline, kuidas kohustused erinevate võlausaldajate vahel jagunesid. Puhja Liimpuidu AS ei ole ka eellepingu punkti 2.1.12 nõudeid rikkunud. P.P. kasuks kanti käsutamise keelumärge viimase algatatud töövaidluse raames, seega ei sõltunud selle keelumärke seadmine Puhja Liimpuidu AS aktiivsest tegevusest või sõlmitud kokkulepetest. Kohus on asunud siinkohal ka täiesti vastuolulisele seisukohale. Ühelt poolt kohus möönab, et kuivõrd L.K. kasuks oli ajaliselt enne seatud kinnistu omandamist tagav eelmärge, siis tulenevalt AÕS § 63 lg 3, 4 oli hiljem seatud käsutamise keelumärge eelmärke suhtes tühine. Teisalt on kohus meelevaldselt tuvastanud, et kuna notar siiski soovis kohtutäituri viibimist lepingu sõlmimise juures, siis on Puhja Liimpuidu AS justkui punktist 2.1.12 tulenevaid kohustusi rikkunud. Tegelikkuses soovis Puhja Liimpuidu AS ise kohtutäituri kutsumist lepingu sõlmimise juurde, kuna müügist laekuvast rahast oleks olnud võimalik rahuldada ka P.P. nõue, mis oleks võimaldanud lahendada kõik vaidlusküsimused ühe korraga. Pooltele oli teada, et 29.11.2005 ei ole lepingu sõlmimine võimalik, sest L.K. ei olnud leidnud lepingu finantseerimiseks katteallikaid. Seetõttu ei olnud põhjust kutsuda notaribüroosse kohtutäiturit ega hüpoteegipidajat (eellepingu punkti 3.2.3 väidetav rikkumine) ja pooled said notari juures kokku vaid selleks, et arutada müügilepingu sõlmimise üksikasju. Kuivõrd L.K. ei olnud alates 15.08.2005 suutnud leida rahalisi vahendeid, esitas Puhja Liimpuidu AS põhjendatud nõudmise, et L.K. kannaks müügihinna eelnevalt notari deposiitkontole. L.K. ei vaielnud sellele vastu ning see seati suuliselt müügilepingu sõlmimise eeltingimuseks. Nimetatud asjaolu tõendavad muuhulgas notari 29.11.2005 ja 30.11.2005 e-kirjad ja müügilepingu projekt. Olukorras, kus e-kirjad koos lepinguprojektiga

saadeti peale 29.11.2005 kohtumist notari juures, tõendavad nimetatud dokumendid poolte poolt notarile avaldatut, sh kokkulepet notari deposiitkonto kasutamise kohta. Eeltoodud asjaolude täpsustamiseks on Puhja Liimpuidu AS korduvalt taotlenud notar A. Harujõe ning samuti oma tollase õigusnõustaja F. Luiksaare, kes tegeles lepingute ettevalmistamisega, ülekuulamist. Kohus on taotlused põhjendamatult rahuldamata jätnud. 3) Kohus on vääralt tuvastanud, justkui Puhja Liimpuidu AS hoidus müügilepingu sõlmimisest kõrvale, kuna soovis võõrandada kinnistu TKA Liimpuit OÜ-le. Kogu Puhja Liimpuidu AS käitumine oli 2005 kevad-suvel suunatud talle kuuluva kinnistu võõrandamisele – koos sellega sooviti aktsiaselts kujundada ümber osaühinguks ning tasuda võlad. Kuna tol hetkel kinnistul tootmistegevust ei olnud, puudusid Puhja Liimpuidu AS-l piisavad rahalised vahendid laenukohustuste täitmiseks. Seetõttu oli eluliselt oluline kinnistu müük võimalikult kiiresti. Kuivõrd L.K. venitas pahausklikult müügilepingu sõlmimisega, sattus Puhja Liimpuidu AS 2005 sügisel väga keerulisse olukorda, kus tal tekkis igakuiselt mitmesaja tuhande kroonine viivisvõlgnevus Sampo Panga ees. Sampo Panga 18.10.2005 kirjast nähtub, et Puhja Liimpuidu AS-l oli oktoobri seisuga viivisvõlgnevus summas 718 177.06 krooni. Nimetatud summa on otsene kahju, mis tekkis Puhja Liimpuidu AS-le seoses L.K. viivitusega. Möödapääsmatus olukorras oli Puhja Liimpuidu AS sunnitud 27.10.2005 sõlmima Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-ga laenulepingu, mille arvel saadi rahuldada Sampo Panga nõue. Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ andis laenu, tuginedes isiklikule usaldusele. Pooled leppisid laenulepingu punktis 3.1 kokku, et laenu tagamiseks otsitakse edaspidiselt võimalusi kas T. Katušini isikliku vara pantimise või kinnistu ostu-müügi eellepingu sõlmimise näol, sõltuvalt sellest, kas L.K. ga osutub müügilepingu sõlmimine võimalikuks või mitte. Kuivõrd tol hetkel tundus L.K. ga müügilepingu sõlmimine juba pigem ebatõenäoline, märkiski maksja maksekorraldusse “/.../ vastavalt lepingule kinnistu osa nr 5684 ettemaks”. Kohus ei ole laenulepingu punkti 3.1 ega Puhja Liimpuidu AS jaoks kujunenud olukorda tervikuna analüüsinud, andes seetõttu Puhja Liimpuidu AS käitumisele väära hinnangu. 27.10.2005 laenuleping ei takistanud kuidagi kinnistu müüki L.K. le, mida tõendab muuhulgas asjaolu, et Puhja Liimpuidu AS juhatuse liige ilmus müügilepingu sõlmimise kavatsusega kahel korral, 29.11.2005 ja 21.12.2005, notari juurde, kusjuures viimasel korral polnud lepingu sõlmimine võimalik L.K. puudumise tõttu. Kuigi laenusuhe tekkis Puhja Liimpuidu AS ja Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ vahel, toimus raha maksmine TKA Liimpuit OÜ kaudu. Väär ja alusetu on kohtu väide, justkui TKA Liimpuit ei olnud vahendajaks, vaid raha allikaks. Tegemist oli äsja asutatud äriühinguga (esmakande aeg 05.10.2005), kellel puudusid rahalised vahendid kõnesoleva summa tasumiseks. Kohtu viide Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ 2005. majandusaasta aruandele, milles on viidatud TKA Liimpuit OÜ osaluse omandamisele ülekursiga 2 425 000 krooni, ei ole asjakohane, sest vastav õigustoiming on aset leidnud alles 08.11.2005, seega peale 27.10.2005 makse teostamist Sampo Pangale. Samuti ei nähtu TKA Liimpuit OÜ 2005. majandusaasta aruandest, et viimasel oleks Puhja Liimpuidu AS vastu 2,3 miljoni kroonine nõue. Samuti on täiesti ebaloogiline väita, et Puhja Liimpuidu AS keeldus L.K. le kinnistu müümisest 5 miljoni krooni eest seetõttu, et võõrandada kinnistu TKA Liimpuit OÜ-le enam kui poole odavamalt, 2,3 miljoni krooniga. Ka tekib küsimus, miks siis oli vaja L.K. ga eellepingut sõlmida, kui Puhja Liimpuidu AS soovis kinnistu jätta TKA Liimpuit OÜ-le. Kohus ei ole tuvastanud ühegi konkreetse kokkuleppe olemasolu Puhja Liimpuidu AS ja TKA Liimpuit OÜ vahel, vaid on lähtunud paljasõnalisest oletusest, et kuivõrd nimetatud isikud olid omavahel seotud, siis nende vahel võis kokkuleppeid olla. Sellise paljasõnalise oletuse baasil ei saa tuvastada Puhja Liimpuidu AS pahausklikku käitumist; Puhja Liimpuidu AS faktiline käitumine kinnitab igati tema soovi L.K. ga müügilepingu sõlmimiseks (eelmärke

seadmine, kahel korral notari juurde ilmumine, raamatupidamisaruannete esitamine jne). Puhja Liimpuidu AS on ka kohtumenetluses pakkunud L.K. le kompromissi raames kinnistu omandamise võimalust, kuid L.K. on sellest keeldunud. Kuigi Puhja Liimpuidu AS võinuks eellepingust taganeda vahetult peale 15.08.2005, andis ta L.K. le heas usus täiendava võimaluse raha hankimiseks ja müügilepingu sõlmimiseks. 4) Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et “kuna kostja taganemisavaldus ei olnud õiguspärane, siis loeb kohus hageja taganemisavalduse kehtivaks, sest viimane taganes jõusolevast eellepingust.” L.K. taganemisavalduse õiguspärasuse eeldusena tuleb tuvastada Puhja Liimpuidu AS oluline lepingurikkumine, mis võis olla aluseks L.K. le lepingust taganemisele. Otsusest ei selgu, milline konkreetne rikkumine oli L.K. jaoks aluseks eellepingust taganemisele. Puhja Liimpuidu AS ei ole rikkunud ühtegi eellepingu punkti, mis võinuks L.K. jaoks olla eellepingust taganemise õiguspäraseks aluseks. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta Puhja Liimpuidu AS viite VÕS § 118 lg 1, mille kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, või kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. L.K. on saatnud Puhja Liimpuidu AS-le 27.10.2005 kirja, milles on ette heitnud eellepingu täitmatajätmist ning ähvardanud eellepingust taganeda, kui Puhja Liimpuidu AS jätab omapoolsed kohustused jätkuvalt täitmata. Pooled said 29.11.2005 notari juures kokku, kuid müügilepingu sõlmimine ei õnnestunud. Teist korda oli notariaeg määratud 21.12.2005, kuhu L.K. ei ilmunud. Seejärel esitas Puhja Liimpuidu AS 22.12.2005 taganemisavalduse. L.K. saatis Puhja Liimpuidu AS-le veel ühe hoiatuse 05.01.2006, millele Puhja Liimpuidu AS vastas 17.01.2006 tähitud kirjaga. Peale seda pole pooled omavahel suhelnud. 24.03.2006 algatati L.K. suhtes täitemenetlus eellepingust tuleneva leppetrahvi nõudes. Isegi kui saaks väita, et eellepingut rikkus Puhja Liimpuidu AS, tekib küsimus, miks esitas L.K. eellepingust taganemise avalduse alles enam kui pool aastat peale väidetavat rikkumist ja ligi viis kuud peale Puhja Liimpuidu AS poolset eellepingust taganemist. Seda saab seletada vaid sellega, et L.K. l puudusid etteheited Puhja Liimpuidu AS-le ja taganemisavalduse eesmärgiks oli kunstlike vastuväidete loomine, mis võimaldaks protsessi hägustada ja venitada. Tulenevalt VÕS § 118 ei olnud L.K. l enam kui pool aastat peale Puhja Liimpuidu AS väidetavat rikkumist ja neli kuud peale poolte viimast kirjalikult fikseeritud kontakti enam alust eellepingust taganemiseks ega leppetrahvi nõudmiseks (eellepingu punkti 5.3 kohaselt võib leppetrahvi nõuda vaid lepingust taganemise korral). 5) Puhja Liimpuidu AS on saatnud L.K. le tähitult 14.10.2005 ja 28.10.2005 kirjad, milles on ette heidetud eellepingu mittetäitmist ja esitatud ka leppetrahvi maksmise nõue. Ainuüksi asjaolu, et Eesti Posti 21.05.2007 teatis selle kohta, et 28.10.2005 kiri saadeti õigel aadressil Pikk 84-22 ning tähtkirja kviitungil on trükiviga, on väljastatud 1,5 aastat hiljem, ei muuda seda ebausaldusväärseks, sest on ilmselge, et teatis koostati Eesti Posti andmebaasis sisalduva kirjade saatmise andmestiku alusel. Eesti Posti vastus on konkreetne, mistõttu pole oluline, millise järelepärimisega Puhja Liimpuidu AS Eesti Posti poole pöördus (kohus ei ole ka teinud ettepanekut vastava avalduse esitamiseks). Samas tulenevalt TsÜS § 70 ei olegi oluline, kas L.K. on kõnesolevad kirjad faktiliselt kätte saanud või mitte. Antud juhul on L.K. ilmselgelt pahauskselt hoidunud talle tähitult saadetud kirjade vastuvõtmisest.

6.Puhja Liimpuidu AS vaidleb L.K. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on L.K. leppetrahvi nõude summas 750 000 krooni kaotanud. L.K. on saatnud 27.10.2005 Puhja Liimpuidu AS-le kirja, milles on viidanud Puhja Liimpuidu AS eellepingu rikkumistele, nõudnud nende rikkumiste kõrvaldamist ühe nädala jooksul ning esitanud ka eellepingust taganemise hoiatuse. L.K. ei ole kirjas teatanud, et kavatseb ka leppetrahvi nõuda. Kuigi Puhja Liimpuidu AS ei tunnistanud 27.10.2005 kirjas toodud rikkumisi, jäi talle põhjendatud mulje, et L.K. ei kavatse eellepingust võimaliku taganemise korral leppetrahvi nõuda. Esimest korda on L.K. viidanud leppetrahvi nõude võimalikkusele 05.01.2006 kirjas, mis on esitatud enam kui kaks kuud peale 27.10.2005 hoiatuskirja saatmist ning ligi viis kuud peale algselt kavandatud müügilepingu sõlmimise tähtpäeva, seega olles ilmselgelt VÕS § 159 lg 2 sätestatud mõistliku aja mööda lasknud. Samas ei nähtu ka 05.01.2006 kirjast, et L.K. tõepoolest kavatseb oma arvatava leppetrahvi nõude maksma panna. L.K. üksnes sedastab, et “tal on võimalik eellepingust taganeda ning nõuda Puhja Liimpuidu AS-lt leppetrahvi tasumist summas 750 000 krooni.” Olukorras, kus kahjustatud isik talub teise poole väidetavat lepingurikkumist, nõuab lepingu täitmist ning üksnes viitab leppetrahvi kokkuleppe olemasolule, ei saa väita, et ta oleks oma leppetrahvi nõude kooskõlas VÕS § 159 lg 2 esitanud. Alles koos 18.05.2006 eellepingust taganemise avaldusega leppetrahvi nõude esitamisel oli L.K. ilmselgelt minetanud leppetrahvi nõudeõiguse. Lisaks olukorras, kus L.K. oli alates 15.08.2005 talunud Puhja Liimpuidu AS väidetavaid lepingurikkumisi ning andnud 27.10.2005 ja 05.01.2006 täiendavaid tähtaegu, ei olnud ta tulenevalt VÕS § 118 õigustatud alles 18.05.2006 eellepingust taganema. Vastavalt eellepingu punktile 5.3 tekkis L.K. l 200 000 krooni tagastamise nõudeõigus alles peale eellepingust taganemist. Olukorras, kus L. Kõrgevee eellepingust taganemine oli tulenevalt VÕS § 118 lubamatu, ei saanud tal ka kõnesolevas osas nõudeõigust tekkida.

Juhindudes TsMS §-dest 256 lg 2 ja 238 lg 1 palub L.K. jätta rahuldamata taotlus Tartu notar A. Harujõe ja F. Luiksaare tunnistajatena ülekuulamiseks. Tulenevalt TsMS § 256 lg 2 ei ole ilma L.K. loata notar A. Harujõe tunnistajana ülekuulamine seaduslik ja lubatav. Notar A. Harujõe, kes tõestab igapäevaselt palju tehinguid, ei saaks ka ligi kolm aastat pärast seda, millal oleks olnud võimalik põhilepingu sõlmimine, anda usaldusväärseid ütlusi selle kohta, miks põhileping tõestamata jäi. Lisaks on lubamatu Puhja Liimpuidu AS püüe tekitada notar A. Harujõe ja F. Luiksaare ütluste abil uusi tõendeid, millega Puhja Liimpuidu AS soovib ümber lükata eellepingu osas, millega on määratletud poolte kokkulepe müügihinna tasumise tingimuste osas. Sellised tõendid ei oleks asjakohased ja lubatavad. Tulenevalt TsÜS § 77 lg 3 saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles on tehing tehtud. Poolte vahel notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud eelleping peab seadusest tulenevalt olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, sest sellega kohustuti sõlmima kinnisasja müügileping. Kuivõrd seaduses sätestatud vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, tuleks tühiseks lugeda ka eellepingus sätestatud müügihinna tasumise tingimuste kohta kokkulepitud tingimusi Puhja Liimpuidu AS väitel muutnud suulises vormis sõlmitud tehing. Seega ei ole Tartu notar A. Harujõe ja F. Luiksaare tunnistajatena ülekuulamine vajalik ja põhjendatud. Kohus on õigesti tuvastanud Puhja Liimpuidu AS eellepingu rikkumised. Paljasõnaline ja tõele mittevastav on väide, et L.K. oli eellepingu sõlmimisel näinud Sampo Panga 03.03.2005 pakkumiskirja ja 14.03.2005 laenulepingu lisa, millest nähtub, et enne eellepingu sõlmimist oli Puhja Liimpuidu AS laenujääk 2 070 601.87 krooni. Puhja Liimpuidu AS kinnitas eellepingu sõlmimisega, et Puhja Liimpuidu AS kohustused Sampo Panga ees ei ole suuremad kui 2 100 000 krooni. Sampo Panga 03.03.2005 pakkumiskiri ja 14.03.2005 laenulepingu lisa kinnitavad hoopis L.K. väidet, et Puhja Liimpuidu AS esitas eellepingus Puhja Liimpuidu AS finantsseisundi kohta pahauskselt ebaõigeid andmeid. Kohus on õigesti tuvastanud, et Puhja Liimpuidu AS on rikkunud eellepingu punkti 2.1.12 nõudeid, kuna kinnistusraamatusse oli 13.10.2005 kantud P.P. kasuks käsutamise keelumärge. Kohus on õigesti tuvastanud, et notar on 29.11.2005 näinud käsutamise keelumärget müügilepingu tõestamist takistava asjaoluna. Kohus on õigesti tuvastanud, et Puhja Liimpuidu AS rikkus eellepingu punkti 3.2.3, kuna Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteeki ei olnud kustutatud ning Eesti Vabariigi esindajat ei ilmunud hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmiseks Tartu notar A. Harujõe juurde 29.11.2005 ega ka 21.12.2005. 29.11.2005 ei oleks Puhja Liimpuidu AS saanud L.K. lt veel ühtki täiendavat rahasummat, seega pidi Puhja Liimpuidu AS olema eelnevalt täitnud oma kohustused Eesti Vabariigi ees või leidma muud võimalused selleks, et Eesti Vabariik annaks nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks enne müügilepingu sõlmimist või samaaegselt. L.K. jääb ka nende vastuväidete juurde, mis puudutavad notari poolt Puhja Liimpuidu AS-le saadetud elektronkirju ja müügilepingu projekti. Kõnealused elektronkirjad ja lepinguprojekt ei saa kuidagi tõendada Puhja Liimpuidu AS väidet, nagu oleks pooled suulises vormis muutnud notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud eellepingut. Kohus on õigesti tuvastanud, et Puhja Liimpuidu AS hoidus müügilepingu sõlmimisest kõrvale, kuna soovis võõrandada eellepingu eseme TKA Liimpuit OÜ-le. Holding OÜ on 27.10.2005, tasudes Puhja Liimpuidu AS võlgnevuse Sampo Panga ees summas 2 301 851.44 krooni, märkinud maksekorralduse selgitusse „Laenuleping KL-030999PU põhivõlgnevuse eest vastavalt lepingule kinnistu ost nr 5684 ettemaks“ ning kohus on lugenud seda koosmõjus teiste tõenditega piisavaks tõendamaks seda, et Puhja Liimpuidu AS ja TKA Liimpuit OÜ vahel oli kokkulepe lepingu eseme müügiks TKA Liimpuit OÜ-le. Kohus on TKA Liimpuit OÜ ja Puhja Liimpuidu AS seotuse ning ka muud Puhja Liimpuidu AS pahausksust kinnitavad asjaolud tuvastanud õigesti ning seda piisavalt põhjendanud.

13.2. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväitega, et hageja taganemisavaldus oli lubamatu VÕS § 118 lg 1 alusel. VÕS § 118 lg 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja andis kostjale kahel korral täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning pärast viimase tähtaja möödumist ei teinud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul, siis oli taganemine lubamatu. Asja materjalidest nähtub, et 27.10.2005 tegi hageja hoiatuse eellepingust taganemise kohta, milles teatas, et on broneerinud müügilepingu sõlmimiseks notari juures aja 29.11.2005 ning märkis, et juhul kui kostja müügilepingu sõlmimisele ei ilmu, eeldatakse, et kostja ei soovi eellepingust tulenevaid omapoolseid kohustusi täita ning sellest tulenevalt on hageja õigustatud eellepingust taganema (I kd lk 68-70). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on hageja lepingust taganemise mõistliku aja määramisel oluline hinnata poolte käitumist. Maakohus on tuvastanud, et 19.01.2006 sai hageja teada, et kostja on eellepingust taganenud. Hageja ei avaldanud oma seisukohta taganemise suhtes, poolte vahel ei toimunud ka 2006. aastal läbirääkimisi, mis oleks viidanud, et pooltel on tõsikindel soov lepingut sõlmida eellepingus kokkulepitud tingimustel. Arvestades poolte käitumist 2005. aasta lõpul, kui mitmed lepingu sõlmimiseks kokkulepitud notariajad määrati väga lühikese etteteatamisega vaid ühepoolselt ja olukorras, kus põhilepingu projekt ei olnud poolte poolt kooskõlastatud, kus kostja sõlmis kolmanda isikuga alternatiivse eellepingu vaidlusaluse eellepingu objekti osas, ning ajasurve sundis kostjat tegema toiminguid, mis vältimatult olid käsitletavad eellepingu rikkumisena ning hageja esitas üha uusi nõudmisi kostjale, saab lugeda tuvastatuks, et pooled kaotasid eellepingus kokkulepitud tingimustel põhilepingu sõlmimise vastu huvi ning nende edasised toimingud olid pigem suunatud leppetrahvi nõude vältimisele. Ringkonnakohtu arvates tuleb arvestada ka asjaolu, et eellepingus lepiti kokku konkreetsed tingimused arvestades väga lühikest ajaperioodi põhilepingu sõlmimiseks, seega on põhjendatud ka taganemisõiguse kasutamine tavapärasest oluliselt lühema aja jooksul. Oluline on ka see, et poolte vahel ei toimunud läbirääkimisi, mis tõendaksid, et pooled arutasid eellepingu tingimuste muutmise või põhilepingu tingimuste üle. Olukorras kus mõlemad pooled heitsid vastastikku teineteisele ette, mida teine pool tegemata jättis, ning samas ei muutnud kumbki pool midagi, ei ole põhjendatud taganemisavalduse esitamine kordades pikema ajaperioodi järel, kui pidi toimuma lepingu sõlmimine. 05.01.2006 esitas hageja kostjale nõude eellepingu viivitamatuks täitmiseks ja põhilepingu sõlmimiseks vajalike dokumentide esitamiseks. Nimetatud nõudes määras hageja kostjale

Muud › Muud hagiasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED