M Rhagi AS E (pankrotis) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M R(isikukood xxx, elukoht xxx); Hageja esindaja: vandeadvokaat K Lind (IMG Advokaadibüroo, xxx); Kostja: AS E (pankrotis) (registrikood xxx, asukoht xxx); Kostja esindaja: vandeadvokaadi abi M Kairja (advokaadibüroo Paul Varul (xxx);
Kohtuistungi toimumise aeg
17.04.2008.2008.a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat K Lind, kostja esindaja vandeadvokaadi abi M Kairjak
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu poolt käesoleva asja raames hagi tagamiseks 28.02.2008.a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peat täitemenetlus täiteasjas nr 158/2008/365 kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-08-7406.
Jätta rahuldamata kostja esindaja poolt 02.05.2008.a kohtule esitatud taotlus, milles paluti käesoleva tsiviilasja juurde mitte võtta 29.04.2008.a Viru maakohtu vastust hageja esindaja poolt esitatud teabenõudele. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täies ulatuses hageja, M Rkanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 28.02.2008.a Harju Maakohtusse hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 158/2008/365 sundtäitmine lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt sai hageja 02.02.2008.a kohtutäiturilt
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-7406 R P kätte 30.01.2008.a täitmisteate täiteasjas nr 158/2008/365, mille kohaselt on hageja suhtes algatatud täitemenetlus võlgnevuse 108 747 krooni nõudes. Hageja leiab, et täitemenetlus tuleb lubamatuks tunnistada seetõttu, et tema suhtes on juba kord läbi viidud täitemenetlus sama täitedokumendi (Lääne- Viru maakohtu 23.03.1994.a otsus tsiviilasjas nr 2-231) alusel. Selle täitemenetluse käigus jäi küll kohtuotsusega tunnustatud nõue osaliselt, so selle summa osas rahuldamata, millises osas nüüd täitemenetlust läbi viia soovitakse ja hagejal ei ole esitada ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et selles asjas oleks täitemenetlus lõpetatud, kuid hageja leiab, et selles asjas on täitemenetlus lõpetatud ja uut täitemenetlust enam läbi viia ei saa. Seda, et täitemenetlus on lõpetatud, kinnitab ka see, et vastavat asjaolu kinnit hagejale kostja töötajate poolt suuliselt siis, kui algselt täitemenetlust läbi viidi ja see asjaolu, et kostja ei ole väga pika aja jooksul midagi teinud selleks, et võlga kätte saada. Asjaolu, et täitemenetlus on lõpetatud, kinnitab ka see, et vastava täitemenetluse kohta eksisteerinud dokumente enam arhiivis ei ole.
2.Hageja on seisukohal, et täitemenetlus ülalviidatud asjas tuleb lubamatuks tunnistada ka seetõttu, et nõue, mille suhtes täitemenetlust läbi viiakse, on aegunud. Hageja esitas ka aegumise taotluse. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et nõue ei ole aegunud, et täitemenetlust lõpetatud ei ole, et asjaolu, et vahepeal ei ole võla sissenõudmisega tegeletud või et arhiivis ei ole varasemalt läbi viidud täitemenetluse dokumendid säilinud, ei anna alust väita, et täitemenetlus oleks lõpetatud. Täitemenetlus ei lõpe sellega, kui koheselt ei õnnestu kogu nõuet rahuldada. Kohtu põhjendused
4.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesoleva hagi rahuldamise alusena tuleb kõne alla TMS § 221 lg 1, mille kohaselt võib kohus hagilises menetluses täitemenetluse lubamatuks tunnistada juhul, kui nõue on lõppenud või nõude maksmapanemine on muul põhjusel lubamatu. Käesolevas asjas loeb kohus tuvastatuks selle, et hageja suhtes on algatatud täitemenetlus nr 158/2008/365, mille raames pannakse maksma LääneViru Maakohtu 23.03.1994.a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-231 tulenevat nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud kohtuotsusest tulenevast nõudest on täitmata 108 747 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et eeldusel, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuuluks hagejal tasumisele 121 055 krooni ja 53 senti. Pooled ei vaidle ka selle üle, et täidetav kohtuotsus jõustus 04.04.1994.a. Pooled vaidlevad selle üle, kas käesolevas asjas tuleks kohaldada aegumist või mitte. Hageja on vastava taotluse esitanud ja on sellel seisukohal, kostja vaidleb sellele vastu. Samuti vaidlevad pooled käesolevas asjas selle üle, kas täitemenetlus on lõpetatud ja kas sellises olukorras saaks nõuet maksma panna. Seega tuleb kohtul hinnata, kas nõue, mille osas täitemenetlust läbi viiakse, on aegunud ning kas täitemenetluse läbiviimine on lubamatu seetõttu, et käesolevas asjas on võib- olla täitemenetlus lõpetatud. Kõigepealt kontrollib kohus aegumisega seotud asjaolusid.
5.Hageja esitas käesolevas menetluses aegumise kohaldamise taotluse. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜSis ja VÕSis aegumise kohta sätestatut ka enne 1.07.2002.a tekkinud nõuetele. Aegumise puhul on tegemist kestva vastuväitega, mis välistab aegumise kohaldamise korral nõude realiseerimise. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et eeldusel, et nõue on aegunud, kuulub täitemenetlus TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks tunnistamisele. Seetõttu kuuluvad hageja poolt esitatud aegumise vastuväide ja sellega seotud asjaolud kontrollimisele.
6.Pooled vaidlevad selle üle, millist seadust millisel ajahetkel aegumisele kohaldada, samuti kohaste seadusesätete tähenduse üle. Kohus leiab, et käesolevas asjas tähendust omava nõude aegumist reguleeris kohtuotsuse jõustumise ja täitmiseks esitamise ajal ENSV tsiviilprotsessi koodeks, kust kuuluvad kohaldamisele §-d 333 ja 334. Kohus asub sellele seisukohale seetõttu, et 1993ndal aastal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku § 364 lg 9 kohaselt tunnist tsiviilkohtupidamise seadustiku jõustumisega kehtetuks ENSV tsiviilprotsessikoodeks välja arvatud selle koodeksi V osa, sh §-d 333 ja 334. ENSV Tsiviilprotsessi koodeksi § 333 lg 1 kohaselt võis kohtuotsust asjas, milles kas või üks pooltest on kodanik, esitada sundkorras täitmiseks kolme aasta jooksul, arvates jõustumise momendist. Kuivõrd käesolevas asjas oli üks õigussuhte pooltest kodanik, st füüsiline isik, sai kohtuotsust täitmiseks esitada kolme aasta jooksul otsuse jõustumisest alates. Kohus tuvastas, et vastav kohtuotsus jõustus 04.04.1994.a. Kohtuotsus esit täitmiseks 1994ndal aastal, seega tähtaegselt. ENSV tsiviilprotsessi koodeksi § 334 lg 1 kohaselt katkevad aegumistähtajad
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-7406 täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Neid sätteid koos rakendades tuleb asuda seisukohale, et § 333 lg 1 raames reguleeriti samuti aegumistähtaegu. Aegumise katkemise tähendus oli avatud ENSV Tsiviilkoodeksi § 89 lg-s 3, mille kohaselt algab pärast hagi aegumise katkemist aegumistähtaja kulg uu ning kuni katkemiseni möödunud aega uue tähtaja hulka ei arvata. Kuigi siin räägitakse hagi aegumisest, leiab kohus, et tolle aja terminoloogiakasutust arvestades, kohaldub see ka muude nõuete aegumisele. Sellest tulenevalt tuleb hinnata, millal nõue täitmiseks esit. Kohus asub seisukohale, et selles osas on määravaks täitemenetluse algatamise ajahetk. Hageja on väitnud ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud, et nimetatud täitemenetluse algatamisel kirjut üles ja arti hagejale kuulunud hooned, selle kohta on koostatud armise akt, mis kannab kuupäeva 24.05.1994.a. Kohus asub seisukohale, et sellel ajahetkel aegumine katkes (sest see oli esimene täitemenetluse läbiviimisele suunatud toiming, millele suutsid pooled käesoleva vaidluse raames viidata) ning ENSV TpK §-s 333 lg-s 1 sätestatud 3 aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema uu. Seega oleks vastav tähtaeg saanud läbi 1997nda aasta maikuus. Aga 01.09.1994.a jõustus kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus. Vastava seaduse § 178 lg 2 kohaselt kohaldatakse pikemat aegumistähtaega juhul, kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg. TsÜSi eelmise redaktsiooni § 123 lg 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kusjuures sama paragrahvi 2 lõike kohaselt katkeb aegumistähtaeg täitemenetluse algatamisel. Kohus asub seisukohale, et viidatud sätetest tulenevalt muutus vastava nõude aegumistähtaeg TsÜSi jõustumise tõttu 10 aastaseks, kohtuotsuse jõustumisest alates, kuid aegumise katkemise tõttu tuleb uueks aegumise 10 aastase tähtaja kulgemise alguse hetkeks lugeda 24.05.1994.a. Seetõttu oleks aegumistähtaeg pidanud lõppema 2004ndal aastal. Hageja leiab, et kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜSi ei saa käesoleval juhul kohaldada, sest vastava seaduse § 178 räägib üksnes hagi aegumistähtajast ja seetõttu ei soovinud seadusandja varem alanud aegumist kui sellist reguleerida ja soovis piirduda üksnes varem alanud hagi aegumistähtaja reguleerimisega vastava TsÜSi rakendussätetes. Sellise hageja seisukohaga kohus nõustuda ei saa. Kohus leiab, et seadusandja sooviks oli vana TsÜSi § 178 raames reguleerida kõikide võimalike nõuete aegumist. Kindlasti ei saanud seadusandja sooviks olla üksnes hagi aegumise reguleerimine. Dogmaliselt täpse käsitluse raames tuleb asuda seisukohale, et hagi aegumist, kui sellist ei eksisteeri. Selle asemel eksisteerib nõudeõiguse vm õiguse aegumine ja õigust võib teatud juhtudel ka hageda, st hagilises menetluses hankida nõude maksmapanemiseks vajalikku kohtuotsust kui täitedokumenti. Kohus ei suuda näha ühtegi mõistlikku põhjendust, miks oleks seadusandja pidanud soovima eelmise TsÜSi jõustamisel soovida teatud õiguste aegumistähtaja rakendusküsimusi mitte reguleerida. Selline sõnakasutus §-s 178 nagu „hagi aegumine“ oli eelduslikult tingitud sellest, et ENSV õiguskorras kasut mõistet „hagi aegumine“ oluliselt laialdasemalt, kui TsÜSis, mistõttu võis seadusandja soovida varem kulgema hakanud aegumise küsimuste rakendusprobleeme lahendada vana terminoloogiat kasutades. Ka see hageja väide, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 9 kasutab oluliselt täpsemat sõnakasutust, kui vana TsÜSi § 178, ei anna alust väita, et 1994ndal aastal oli seadusandja tahe hoopis midagi muud, sest seadusandja oli 2002ks hakanud kasutama täpsemat rakendussätete sõnastust. Selline hageja väide võiks olla kohane olukorras, kui seadusandja oleks kasutanud enam- vähem samal ajaperioodil väga erinevat rakendussätete sõnakasutust. Nendel põhjustel asub kohus seisukohale, et vana TsÜSi § 178 eesmärgiks oli reguleerida kõikide nõuete aegumistähtaegade rakendusküsimusi, mis hakkasid kulgema enne eelmise TsÜSi jõustumist.
7.01.07.2002.a jõustus uus TsÜS. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜSis aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Kuivõrd kohus jõudis järeldusele, et kõnealune nõue oleks aegunud 2004ndal aastal, siis kohaldatakse uut TsÜSi ka kõnealusele nõudele. Kehtiva TsÜSi § 157 lg 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Kuivõrd VÕSRakS § 9 lg-d 2 ja 3 reguleerivad üksnes olukordi, kus uue TsÜSi kohaselt on mingi konkreetse nõude aegumistähtaeg uues TsÜSis lühem, siis need sätted kohaldamisele ei kuulu ning VÕSRakS § 9 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse käesolevas asjas relevantsele nõudele 30 aastast aegumistähtaega, mis tänaseks ei ole veel möödunud. Nendel põhjustel asub kohus seisukohale, et hageja taotlus aegumise kohaldamise kohta tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus viidatud põhjustel aegumistähtaega möödunuks ei loe, ei oma kostja väited, mille kohaselt aegumine ei ole lõppenud muudel põhjustel, tähendust. Järgnevalt analüüsib kohus, kas täitemenetlus tuleks lubamatuks tunnistada muudel, hageja poolt esile toodud põhjustel.
9.Hageja leiab, et tema suhtes on juba kord täitemenetluse raames enampakkumine läbi viidud. Kohus asub seisukohale, et see asjaolu, et hageja suhtes on täitemenetluse käigus juba üks enampakkumine läbi viidud, ei tähenda, et selle enampakkumise lõppemisega oleks täitemenetlus lõppenud või et täitemenetluse käigus uut enampakkumist, ka muude varaesemete suhtes, läbi viia ei saaks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et see asjaolu, et hageja vara suhtes viidi vaidlusaluse nõude täitemenetluses realiseerimiseks juba üks enampakkumine läbi, ei anna veel alust käesoleva täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks.
10.Hageja väidab, et peale 1994ndal aastal läbi viidud enampakkumise lõppemist kinnit hagejale AS-ist E suuliselt, et tema suhtes on asi lõppenud ja et hagejal enam kostja suhtes võlgnevust ei ole. Selline hageja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja seda hageja väidet ka kohtumenetluse käigus õigeks ei võtnud ja vaidles sellele vastu. Seetõttu ei saa selle hageja väite tõttu asuda seisukohale, et täitemenetlus tuleks käesolevas asjas lubamatuks tunnistada.
11.Kohtu hinnangul ei anna ka see hageja väide, mille kohaselt kinnitab täitemenetluse lõppemist asjaolu, et peale 1994nda aasta enampakkumist ei ole hageja suhtes enam ühtegi täitetoimingut läbi viidud, alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. See hageja väide ei kinnita, et täitemenetlus oleks käesolevas asjas lõppenud. Reeglina on võlausaldajal õigus oma nõudeid maksma panna nõuete aegumistähtaja jooksul. See, kui võlausaldaja ei tee seda esimesel võimalusel ja kõige suurema võimaliku intensiivsusega, ei anna veel alust väita, et nõude maksmapanek oleks täitemenetluse lõppemise tõttu välistatud.
12.Hageja väidab, et kostja esitas sama täitedokumendi teistkordselt täitmiseks. Kuivõrd 1994nda aasta ja 2008nda aasta vahele jääval perioodil viidi läbi täiturite reform, siis sellest tulenevalt pididki sissenõudjad valima täituri, kellele nõue edasise täitemenetluse läbiviimiseks esitada (KTS § 51 lg 1). Seetõttu ei anna ka see hageja väide alust väita, et ühe täitedokumendi alusel oleks algatatud mitu erinevat täitemenetlust.
13.Hageja leiab, et täitemenetlus tuleks lubamatuks tunnistada ka põhjusel, et täitemenetluse läbiviimise ajal ja selle lõppemisel seoses enampakkumise läbiviimisega ei tulenenud tollal kehtinud õigusaktidest, et sissenõudjal, kelle nõuet osaliselt või täielikult ei rahuldatud, oleks säilinud rahuldamata osas nõudeõigus võlgniku vastu edasi. Vastava nõude säilimise põhimõtte kehtestas
veidi hiljem jõustunud TMS § 64 . Kohus leiab, et sama põhimõte, mis hiljem selgesõnaliselt TMS §
64 raames kehtest kehtis ka varem ja vastavas sättes ei kehtestatud uut põhimõtet vaid kirjut seadusandja poolt juba varem kehtinud põhimõte selgemini lahti. Ka enne viidatud sätte jõustumist ei näinud ei TMS ega ka ükski muu seadus ette, et nõude lõppemise või nõude täitemenetluses maksmapanekut välistavaks aluseks oleks see, kui nõude realiseerimiseks viiakse üks enampakkumine läbi ja selle arvelt kogu nõuet rahuldada ei õnnestu. Nõue saab lõppeda üksnes konkreetsel õiguslikul alusel, samuti saab kohtuotsusega tunnustatud nõude täitemenetluses maksmapanek olla välistatud ainult konkreetsel õiguslikul alusel, st olukorras, kus mingi konkreetse seaduse, konkreetse paragrahvi konkreetse lõike konkreetne punkt vastava õigusliku aluse selgesõnaliselt ette näeb. Hageja sellisele õiguslikule alusele viidanud ei ole, samuti ei näe ka kohus, et selline õiguslik alus eksisteeriks. Seega, kuigi hageja tõi välja, et täitemenetluse läbiviimise ajal ei näinud ükski seadusesäte expressis verbis ette, et nõude enampakkumise käigus täielikult mitterahuldamise korral nõuded säilivad, ei näinud ka ükski seadus ette, et sellisel juhul nõuded lõpevad. Kohus peab oluliseks märkida, et täitemenetlus koosnebki teatud juhtudel paljudest erinevatest täitetoimingutest, mille hulka võivad kuuluda mitmed erinevad, mitmete erinevate varaesemete realiseerimisele suunatud enampakkumised, arvete armised, vabatahtlik täitmine jne. Juhul, kui ühe täitemenetluse raames valitud ja läbiviidud vara realiseerimise viis ei võimalda koheselt kogu nõude rahuldamist, ei tähenda see seda, et sellega oleks kohe kogu täitemenetlus kui selline lõppenud. Kohus leiab, et ka 1994ndal aastal tuli täitemenetluse lõpetamine dokumenteerida. Vastavat dokumenti aga hageja kohtule esitanud ei ole, kuigi selle asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et täitemenetlus oleks lõppenud, mistõttu on alusetud need hageja väited, mis tuginevad sellele, et täitemenetlus on lõppenud. Asjaolu, et täitemenetlus on lõppenud, ei kinnita ka hageja poolt kohtule esitatud Viru Maakohtu arhivaari poolt hageja esindajale saadetud kiri (Viru Maakohtu 29.04.2008.a
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-08-7406 kiri nr 2-9-1R/24911-08/25760) (t lk 67), milles arhivaar kinnitab, et ei ole suutnud täitetoimikut leida, kuigi on seda korduvalt otsinud. Täitemenetluse lõpetamist ei saa tõendada see, et täitetoimik on kadunud või et seda ei suudeta leida.
14.Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, mistõttu tuleb käesolev hagi jätta täielikult rahuldamata.
15.Järgnevalt lahendab kohus käesolevas menetluses veel lahendamata menetluslikud küsimused. Kostja esindaja esitas 02.05.2008.a kohtule taotluse, milles palus hageja poolt esitatud Viru Maakohtu kirja (29.04.2008.a kiri nr 2-9-1R/24911-08/25760, adresseeritud hageja esindajale t lk 67) toimikusse mitte võtta. Kohus leiab, et tegemist on dokumendiga, mis omab käesolevas asjas puutumust, mistõttu tuleb vastav kostja taotlus jätta rahuldamata. Seetõttu määrab kohus jätta vastav kostja taotlus rahuldamata. Vastav määrus ei ole kaevatav. Menetluskulude jaotus
16.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.