2-08-7406/17 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

28.veebruaril 2008. a. esitas Mati Rohtsalu Harju Maakohtusse hagi AS-i Eesti Maapank (pankrotis) vastu täiteasjas nr. 158/2008/365 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja sai 2. veebruaril 2008. a. kohtutäiturilt Raigo Pärsilt 30. jaanuari 2008. a. täiteasjas nr. 158/2008/365 täitmisteate, mille kohaselt on hageja suhtes algatatud täitemenetlus AS-i Eesti Maapank (pankrotis) avalduse ja Lääne-Viru Maakohtu 23. märtsi 1994. a. kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr. 2-231/94 võlgnevuse 108.747 krooni sissenõudmiseks. Täitemenetlus tuleb lubamatuks tunnistada seetõttu, et hageja suhtes on juba kord läbi viidud täitemenetlus sama täitedokumendi alusel. Selle täitemenetluse käigus jäi küll kohtuotsusega tunnustatud nõue osaliselt – selle summa osas, milles nüüd täitemenetlust läbi viia soovitakse – rahuldamata ja hagejal ei ole esitada ka ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et selles asjas oleks täitemenetlus lõpetatud, kuid täitemenetlus oli lõpetatud ja uut täitemenetlust enam läbi viia ei saa. Et täitemenetlus on lõpetatud, kinnitati hagejale kostja töötajate poolt suuliselt siis, kui algselt täitemenetlust läbi viidi. Sama kinnitab asjaolu, et kostja ei ole väga pika aja jooksul midagi teinud selleks, et võlga kätte saada, samuti see, et vastava täitemenetluse kohta eksisteerinud dokumente enam arhiivis ei ole. Täitemenetlus ülalviidatud asjas tuleb lubamatuks tunnistada ka seetõttu, et nõue, mille suhtes täitemenetlust läbi viiakse, on aegunud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Nõue ei ole aegunud. Täitemenetlust ei ole lõpetatud. Asjaolu, et vahepeal ei ole võla sissenõudmisega tegeldud või et arhiivis ei ole varasemalt läbiviidud täitemenetluse dokumendid säilinud, ei anna alust väita, et täitemenetlus oleks lõpetatud. Täitemenetlus ei lõpe sellega, kui koheselt ei õnnestu kogu nõuet rahuldada. Esimese astme kohtu otsus 20. juuni 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. On tuvastatud, et hageja suhtes on algatatud täitemenetlus nr. 158/2008/365, mille raames pannakse maksma Lääne-Viru Maakohtu 23. märtsi 1994. a. kohtuotsusest tsiviilasjas nr. 2-231/94 tulenevat nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud kohtuotsusest tulenevast nõudest on täitmata 108.747 krooni. Vaidlust ei ole ka selle üle, et eeldusel, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleks hagejal tasuda 121.055,53 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas tuleks kohaldada aegumist või mitte. Hageja on vastava taotluse esitanud, kostja vaidleb sellele vastu. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas täitemenetlus on lõpetatud ja kas sellises olukorras saaks nõuet maksma panna. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud nõuetele. Aegumise puhul on tegemist kestva vastuväitega, mis välistab aegumise kohaldamise korral nõude realiseerimise. Eeldusel, et nõue on aegunud, kuulub täitemenetlus TMS § 221 lg. 1 alusel lubamatuks tunnistamisele. Pooled vaidlevad selle üle, millist seadust millisel ajahetkel aegumisele kohaldada, samuti kohaste seadusesätete tähenduse üle. Vaidluses tähendust omava nõude aegumist reguleeris kohtuotsuse jõustumise ja täitmiseks esitamise ajal ENSV tsiviilprotsessi koodeks (TsPK), kust kuuluvad kohaldamisele §-d 333 ja 334. See tuleneb sellest, et 1993. a. kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsKS) § 364 lg. 9 kohaselt tunnistati TsPK-i jõustumisega kehtetuks TsPK, välja arvatud selle koodeksi V osa, s. h. §-d 333 ja 334. TsPK § 333 lg. 1

kohaselt võis kohtuotsust asjas, milles kas või üks pooltest on kodanik, esitada sundkorras täitmiseks kolme aasta jooksul, arvates jõustumise momendist. Kuivõrd vaidlusaluses asjas oli üks õigussuhte pooltest kodanik, s. t. füüsiline isik, sai kohtuotsust täitmiseks esitada kolme aasta jooksul otsuse jõustumisest alates. Vastav kohtuotsus jõustus 4. aprillil 1994. a. ja esitati täitmiseks samal aastal, seega tähtaegselt. TsPK § 334 lg. 1 kohaselt katkevad aegumistähtajad täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Neid sätteid koos rakendades tuleb asuda seisukohale, et § 333 lg. 1 raames reguleeriti samuti aegumistähtaegu. Aegumise katkemise tähendus oli avatud tsiviilkoodeksi (TsK) § 89 lõikes 3, mille kohaselt algab pärast hagi aegumise katkemist aegumistähtaja kulg uuesti ning kuni katkemiseni möödunud aega uue tähtaja hulka ei arvata. Tolle aja terminoloogiakasutust arvestades kohaldub see ka muude nõuete aegumisele. Sellest tulenevalt tuleb hinnata, millal nõue täitmiseks esitati, s. t. määravaks on täitemenetluse algatamise ajahetk. Hageja on väitnud ja kostja ei ole vastu vaielnud, et täitemenetluse algatamisel kirjutati üles ja arestiti hagejale kuulunud hooned; selle kohta on koostatud arestimise akt, mis kannab kuupäeva 24. mai 1994. a. Sellel ajahetkel aegumine katkes (sest see oli esimene täitemenetluse läbiviimisele suunatud toiming, millele suutsid pooled käesoleva vaidluse raames viidata) ning TsPK § 333 lõikes 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema uuesti. Seega oleks vastav tähtaeg saanud läbi 1997. a. maikuus. Aga 1. septembril 1994. a. jõustus kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Vastava seaduse § 178 lg. 2 kohaselt kohaldatakse pikemat aegumistähtaega juhul, kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg. TsÜS-i eelmise redaktsiooni § 123 lg. 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kusjuures sama paragrahvi lg. 2 kohaselt katkeb aegumistähtaeg täitemenetluse algatamisel. Viidatud sätetest tulenevalt muutus vastava nõude aegumistähtaeg TsÜS-i jõustumise tõttu 10-aastaseks kohtuotsuse jõustumisest alates, kuid aegumise katkemise tõttu tuleb uueks aegumise 10-aastase tähtaja kulgemise alguse hetkeks lugeda 24. mai 1994. a. Seetõttu oleks aegumistähtaeg pidanud lõppema 2004. aastal. Hageja leiab, et kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS-i ei saa kohaldada, sest vastava seaduse § 178 räägib üksnes hagi aegumistähtajast ja seetõttu ei soovinud seadusandja varem alanud aegumist reguleerida, soovides piirduda üksnes varem alanud hagi aegumistähtaja reguleerimisega vastava TsÜS-i rakendussätetes. Sellega ei saa nõustuda. Seadusandja sooviks oli vana TsÜS-i § 178 raames reguleerida kõikide võimalike nõuete aegumist. Kindlasti ei saanud seadusandja sooviks olla üksnes hagi aegumise reguleerimine. Dogmaatiliselt täpse käsitluse raames tuleb asuda seisukohale, et hagi aegumist kui sellist ei eksisteeri. Selle asemel eksisteerib nõudeõiguse vm. õiguse aegumine ja õigust võib teatud juhtudel ka hageda, s. t. hagilises menetluses hankida nõude maksmapanemiseks vajalikku kohtuotsust kui täitedokumenti. Ühtegi mõistlikku põhjendust, miks oleks seadusandja pidanud soovima eelmise TsÜS-i jõustamisel teatud õiguste aegumistähtaja rakendusküsimusi mitte reguleerida, ei ole. Selline sõnakasutus §-s 178 nagu „hagi aegumine“ oli eelduslikult tingitud sellest, et ENSV õiguskorras kasutati mõistet „hagi aegumine“ oluliselt laialdasemalt kui TsÜS-is, mistõttu võis seadusandja soovida varem kulgema hakanud aegumise küsimuste rakendusprobleeme lahendada vana terminoloogiat kasutades. Ka see hageja väide, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 9 kasutab oluliselt täpsemat sõnakasutust kui vana TsÜS § 178, ei anna alust väita, et 1994. a. oli seadusandja tahe hoopis midagi muud, sest seadusandja oli 2002. aastaks hakanud kasutama täpsemat rakendussätete sõnastust. Selline hageja väide võiks olla kohane olukorras, kui seadusandja oleks kasutanud enam-vähem samal ajaperioodil väga erinevat rakendussätete sõnakasutust. Vana TsÜS § 178 eesmärgiks oli reguleerida kõikide nõuete aegumistähtaegade rakendusküsimusi, mis hakkasid kulgema enne eelmise TsÜS-i jõustumist.

1.juulil 2002. a. jõustus uus TsÜS. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg. 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele. Kuivõrd kohus jõudis järeldusele, et kõnealune nõue oleks aegunud 2004. a., siis kohaldatakse uut TsÜS-i ka kõnealusele nõudele. Kehtiva TsÜS § 157 lg. 1 kohaselt on kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Kuivõrd VÕS RakS § 9 lõiked 2 ja 3 reguleerivad üksnes olukordi, kus uue TsÜS-i kohaselt on mingi konkreetse nõude aegumistähtaeg lühem, siis need sätted kohaldamisele ei kuulu ning VÕS RakS § 9 lg. 1 tulenevalt kohaldatakse käesolevas asjas relevantsele nõudele 30-aastast aegumistähtaega, mis tänaseks ei ole veel möödunud. Nendel põhjustel tuleb hageja taotlus aegumise kohaldamiseks jätta rahuldamata. Et aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei oma kostja väited, mille kohaselt aegumine ei ole lõppenud muudel põhjustel, tähendust. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõikes 1 sätestatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi eelduste esinemist tõendavate asjaolude tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja leiab, et tema suhtes on kord juba täitemenetluse raames enampakkumine läbi viidud. See asjaolu ei tähenda aga, et selle enampakkumise lõppemisega oleks täitemenetlus lõppenud või et täitemenetluse käigus uut enampakkumist, ka muude varaesemete suhtes, läbi viia ei saaks. Seetõttu ei anna see asjaolu veel alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Hageja väidab, et peale 1994. a. läbi viidud enampakkumise lõppemist kinnitati temale AS-st Eesti Maapank suuliselt, et tema suhtes on asi lõppenud ja et hagejal enam kostja suhtes võlgnevust ei ole. Selline hageja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja seda hageja väidet ka kohtumenetluse käigus õigeks ei võtnud ja vaidles sellele vastu. Seetõttu ei saa selle hageja väite tõttu asuda seisukohale, et täitemenetlus tuleks käesolevas asjas lubamatuks tunnistada. Ka see hageja väide, mille kohaselt täitemenetluse lõppemist kinnitab asjaolu, et peale 1994. a. enampakkumist ei ole hageja suhtes enam ühtegi täitetoimingut läbi viidud, ei anna alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. See väide ei kinnita, et täitemenetlus oleks vaidlusaluses asjas lõppenud. Reeglina on võlausaldajal õigus oma nõudeid maksma panna nõuete aegumistähtaja jooksul. Kui võlausaldaja ei tee seda esimesel võimalusel ja kõige suurema võimaliku intensiivsusega, ei anna see veel alust väita, et nõude maksmapanek oleks täitemenetluse lõppemise tõttu välistatud. Hageja väidab, et kostja esitas sama täitedokumendi teistkordselt täitmiseks. Kuivõrd 1994. ja 2008. aasta vahele jääval perioodil viidi läbi täiturite reform, siis pididki sissenõudjad valima täituri, kellele nõue edasise täitemenetluse läbiviimiseks esitada (kohtutäituri seaduse (KTS) § 51 lg. 1). Seetõttu ei anna ka see alust väita, nagu oleks ühe täitedokumendi alusel algatatud mitu erinevat täitemenetlust. Hageja leiab, et täitemenetlus tuleks lubamatuks tunnistada ka põhjusel, et täitemenetluse läbiviimise ajal ja selle lõppemisel seoses enampakkumise läbiviimisega ei tulenenud tollal kehtinud õigusaktidest, et sissenõudjal, kelle nõuet osaliselt või täielikult ei rahuldatud, oleks säilinud rahuldamata osas nõudeõigus võlgniku vastu edasi. Vastava nõude säilimise põhimõtte kehtestas veidi hiljem jõustunud TMS § 6456. Sama põhimõte kehtis aga ka varem ja vastavas sättes ei kehtestatud uut põhimõtet, vaid kirjutati varem kehtinud põhimõte selgemini lahti. Ka enne viidatud sätte jõustumist ei näinud TMS ega ka ükski muu seadus ette, et nõude lõppemise või nõude täitemenetluses maksmapanekut välistavaks aluseks oleks see, kui nõude realiseerimiseks viiakse üks enampakkumine läbi ja selle arvelt kogu nõuet rahuldada ei õnnestu. Nõue saab lõppeda üksnes konkreetsel õiguslikul alusel, taolisele hageja viidanud ei ole. Täitemenetlus koosnebki sageli paljudest erinevatest täitetoimingutest, mille hulka võivad kuuluda mitmed erinevad, mitmete erinevate varaesemete realiseerimisele suunatud enampakkumised, arvete arestimised, vabatahtlik täitmine jne. Kui ühe täitemenetluse raames valitud ja läbiviidud vara realiseerimise viis ei

19.juulil 1997. a. (s. o. viimane päev, mil saanuks esitada otsuse täitmiseks). Maakohus on põhjendamatult tõlgendanud TsÜS § 178 lõiget 2 laiendavalt. Seadusandja tegi alates 1. septembrist 1994. a. kehtivas seaduses selget vahet erinevatel aegumise sätetel, muudest alustest eristati selgelt kohtuotsusega tunnustatud nõuet (kuigi nii üldine aegumistähtaeg kui kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise tähtaeg oli mõlemal juhul 10 aastat). Jääb arusaamatuks, miks peaks TsÜS § 178 katma kõiki aegumise aluseid, kuigi sättes räägitakse üheselt hagi aegumisest. Asjaolu, et täitemenetlus on lõplikult läbi viidud ja pöördumatult lõppenud, kinnitab veenvalt ka see, et peale 1994. a. juulikuus läbiviidud apellandi ja tema abikaasa varade müüki kohtutäiturite poolt ei ole täitemenetlust hageja suhtes enam jätkatud. Samuti ei ole apellandi suhtes sama täitemenetlust jätkatud ka pärast kohtutäituri seaduse (KTS) jõustumist 1. märtsil 2001. a. Algselt oli KTS § 51 lg. 1 sätestatud, et seaduse jõustumise ajal maa- või linnakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument antakse kohtutäituri menetleda sissenõudja avalduse alusel. Alates 1. jaanuarist 2006. a. kehtib see säte sõnastuses, mille kohaselt seaduse jõustumise ajal maakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument antakse kohtutäituri menetleda sissenõudja avalduse alusel. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja ei asunud oma õigusi siis maksma panema. Selline viivitus ei ole mõistlik ning viitab sellele, et puudusid võimalused menetluse jätkamiseks. Seetõttu on hetkel alustatud uut täitemenetlust uue avalduse alusel ja vana toimikut ei ole enam (seda ei ole suudetud leida). Täitemenetluse läbiviimise ajal ja selle lõppemisel seoses enampakkumise läbiviimisega ei tulenenud tollal kehtinud õigusaktidest, et sissenõudjal, kelle sissenõuet osaliselt või täielikult ei rahuldatud, oleks säilinud rahuldamata osas nõudeõigus võlgniku vastu edasi. Alles alates 19. detsembrist 1994. a. jõustunud TMS § 6456 sätestas, et sissenõudjad, kelle kehtivaid sissenõudeid osaliselt või täielikult ei rahuldatud, säilitavad nõudeõiguse võlgniku suhtes. Selleks ajaks aga oli apellandi suhtes täitemenetlus täitedokumendi alusel juba läbi viidud ja lõpetatud. TMS-ist ei tulenenud, et 19. detsembril

1994. a. jõustunud TMS § 6456 kohaldatakse tagasiulatuvalt. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei saagi seda sätet hageja suhtes tagasiulatuvalt kohaldada ja kohus ei saa seetõttu asuda seisukohale, justkui oleks nimetatud põhimõte kogu aeg kehtinud. Maakohtu tõlgendus toob kaasa olukorra, kus sarnaste täitemenetluste puhul, kus võlgnikel ei ole täitmise kohta tõendeid (ebamõistlik on eeldada, et isikud hoiaksid alles 14 aastat vanu dokumente täitemenetluste kohta) ning täitetoimikud on hävitatud, on võimalik võlausaldajatel hakata uuesti samu nõudeid esitama, sest need nõuded ei ole aegunud. Õnnelikuks juhuseks võib pidada seda, et alles on dokumendid osalise täitmise kohta, sest nendeta peaks apellant tulenevalt maakohtu otsusest tasuma kogu summa (sest apellandil on tõendamiskoormis). Maakohus oleks pidanud tuvastama kõigepealt seda, et tegemist on 1994. a. alustatud täitemenetluse jätkamisega. Kostja ei ole seda väitnud ega tõendanud. Kõik viitab tegelikult sellele, et tegemist on uue täitemenetlusega. Seda tõendavad nii täitmisteade kui ka kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Need on esitatud uue algatatud täitemenetlusega seoses. Seetõttu kuulunuks kohaldamisele kuni 19. detsembrini 1994. a. kehtinud TMS, milles ei olnud § 6456 veel olemas. Seega on täitemenetlus lõppenud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. TsÜS (1994. a. kehtinud) § 178 lõiget 2 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt see puudutab kõiki nõudeid ega tee vahet nõude või hagi aegumisel. Selline järeldus on tuletatav nii sätte sõnastusest kui ka seaduse süsteemist. Apellant ei ole suutnud põhjendada, mille alusel ta hagi ja nõude aegumist eristab. 1994. a. kehtinud TMS § 35 lg. 1 kohaselt olid täitemenetluse lõpetamise aluseks: sissenõudja kirjalik loobumine oma nõudest; sissenõudja või võlgniku surm; täitedokumendi muutmine või tühistamine, sissenõudja tõestatud allkirjaga avalduse esitamine, mille kohaselt on võlgnik oma kohustused täitnud, võlgniku poolt lahendi esitamine, millega on sissenõudjalt võlgnik kasuks väljamõistetud summa ja see on võrdeline või suurem võlgnikult sissenõustavast summast. Tegemist ei ole ilmselgelt kinnise loeteluga. Ühtegi tõendit, et apellandi suhtes oleks täitemenetlus lõpetatud, esitatud ei ole. TMS § 6456 näol on tegemist vaid deklaratiivse sättega, mis kinnitab juba eelnevalt TMS süsteemist tuletatavat põhimõtet, mille kohaselt nõude osaline rahuldamine ei välista selle hilisemat täitmist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu põhjendusi ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei korda neid. Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, nagu ei oleks 1. septembril 1994. a. jõustunud TsÜS § 123 lg. 1 vaidluses kohaldatav. Maakohus leidis õigesti, et kuni 1. septembrini 1994 oli kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumine reguleeritud TsPK §-des 333 ja 334. Sellest ajast sätestati taoliste nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 123 lõikes 1 ning tähtaja pikkuseks kehtestati 10 aastat. TsPK V osa ei ole formaalselt seniajani kehtetuks tunnistatud. Et TsPK § 333 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaeg on vastuolus TsÜS § 123 lõikes 1 sätestatud tähtajaga, siis kehtib alates 1. septembrist 1994. a. aga viimane. Maakohus leidis õigesti, et alates 1. septembrist 1994. a. kehtiva TsÜS §-s 178 oli seadusandja eesmärgiks kehtestada rakendussätted nõuete aegumisele üldiselt. Sama tuleneb TsÜS § 170 lõikest 2, milles sätestati, et enne 1994. a.