Muud › Muud hagiasjad

kirjeldava ja põhjendava osata. Otsust ei tule tervikuna avalikult teatavaks teha, kui pooled avaldavad enne otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemist kohtule kirjalikult või kohtuistungil, et loobuvad otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise õigusest. Pooltel teatada kohtule oma kirjalik seisukoht tervikotsuse avaldamise osas hiljemalt 10. juuniks 2008. a. Apellatsiooni soovi esitamise korral tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu

Kui pooled teevad tehingu eesmärgiga mitte siduda end lepingus märgitud kohustustega ehk jätavad mulje tehingu olemasolust, siis on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Hageja leiab, et 16.12.2004 osa müügilepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg. 2 kohaselt näilik tehing on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna 16.12.2004 laenulepingu kui deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse s.o. Osa müügileping kehtivusega, siis on tühine ka 16.12.2004 laenuleping. Hageja palub tunnustada O.V. ja A.K. vahel 16.12. 2004 sõlmitud osa müügilepingu ja 16.12.2004 sõlmitud laenulepingu tühistust. (tl. 4-6) . Täiendavalt on hageja uus esindaja esitanud hagi eseme täienduse koos alternatiivnõudega (tl. 104-108). Hageja esindaja on leidnud, et Tartu Maakohus kui ka Ringkonnakohus on oma otsuses tuvastanud, et laenulepingu alusel kostjalt hagejale raha üleandmist ei ole toimunud ja eelduslikult ei saa selles osas poolte vahel olla ka vaidlust . Hageja leiab, et kostja on laenulepingut pidanud vajalikuks seoses partnerluse lõppemisega äriühingus ja seoses kostja investeeringute hüvitamisega. Hageja leiab, et laenuleping pole sõlmitud mitte selleks, et leppida kokku, kui suures ulatuses ja kuna toimub lisaks laenulepingule kokkulepitud osa maksumuse tasumine, vaid selleks, et hageja kaotaks tagasinõude õiguse ja kostjal ei tekiks riiklike maksude tasumise s kohustust hageja poolt enne laenulepingu sõlmimise kuupäeva kostjale juba üle kantud summade ja kostja vabastamise eest. Hageja poolt on esitatud varasemas menetluses tabel tema pool kostjale seoses äripartnerluse lõpetamisega tasutud summadest ja vabastatud kohustustest. Tartu Maakohus on lahendis 2-662-2005 p 8 tuvastanud, et hageja on tasunud kostjale enne laenulepingu sõlmimist kokku 617 854,58 krooni ja vabastanud ta kohustustest summas 729 921.77 krooni . Hageja leiab, et kui laenulepingu järgselt hageja kostjalt raha ei saanud ja laenulepinguga vormistati ümber hageja kohustused kostja ees, siis selle ümbervormistuse mõtteks oli just õigusliku olukorra loomine, mille kohaselt ei ole seoses varasemate rahaülekannetega ja kohustustes vabastamisega hagejal kostja vastu enam nõudeid, kuivõrd hageja on võtnud endale kohustuse ligilähedaselt summad laenulepingujärgselt tagastada. Laenulepingu sõlmimine toimus kostja initsiatiivil ja osapoolte vahelise sõbralike suhete tõttu ei esitanud hageja ka liigseid küsimusi. Hageja leiab, et on ilmne, et sellise laenulepingu sõlmimise teel vastastikuste kohutuste vormistamine oli kostja maksukohustuse vältimise ainuvõimalik tee. Hageja poolt on kostjale korduvalt kantud üle suuri rahasummasid (eelpoolviidatud tabel), võimaldatud kostjal saada jääkväärtusega liisinguobjektide uueks liisinguvõtjaks, kustutatud kostja kohustusi kolmandate isikute ees ja tehtud muid toiminguid, millised on käsitletavad hageja poolt kostjale loovutatud raha või siis varaliste õigustena (soodustustena). Kostja oli ilmselt teadlik asjaolust, et tasutud rahaliste vahendite osas kokkuleppe mittesõlmimisega säilib hagejal nende summade tagasinõudmise õigus. Samas ei saanud hageja nendest tasutud summadest kostja kasuks lihtsalt loobuda või siis neid tasutud summasid arvestada ka müüdud osa hinna juurde, kuivõrd see oleks oluliselt suurendanud kostja riiklike maksude maksukohustust. Hageja leiab , et selleks, et õiguslikult välistada hageja võimalus esitada nõue nende (enne laenulepingu sõlmimist alusetult) tasutud summade tagastamise osas, soovis kostja garantii saamiseks sõlmida laenulepingu, s.o. juhuks, kui hageja asub nõudma tagasi neid kostjale enne laenulepingu sõlmimist ülekantud summasid, siis on kostjal vastu panna samaväärne nõue hageja vastu.

seletuse kohaselt oli just kostjapoolseks tingimuseks asjaolu, et osade eest oleks enne nende ümbervormistamist täielikult tasutud. Kokkulepe äriühingust väljumise hinnas, s.o osa hinnas ja hageja poolt tasutud ja vabastatud kohustustes saavutati oluliselt varasemalt, kui toimus osa ostu-müügilepingu sõlmimine. Leping sõlmiti aga vahetult pärast seda, kui hageja oli kustutanud kostja käendused ja tagastanud kostja poolt tehtud investeeringu. Juhul, kui kostja aktsepteeris osade üleandmist tingimusel, mil nende eest ei ole veel täielikku hüvitust saadud, siis jääb arusaamatuks, miks ei sõlmitud osapoolte vahelist kokkulepet juba varasemalt ja oodati hagejapoolsete kohustuste täitmist.

varasemalt. Osa ostu-müügileping kannab notari ametitoimingute raamatu registri numbrit 5329/2004, seevastu laenuleping kannab hoopis varasemat registrinumbrit (kandenumbrit) 5327/2004. hageja arvates ei ole võimalik varasemalt sõlmitud lepinguga muuta selle hetkel veel sõlmimata ja hilisemalt sõlmitavat lepingut. Eeldades notari ametitoimingute raamatu kannete õigsust on ilmne, et õiguslikku jõudu omav kokkulepe osa ostu-müügihinna osas sõlmiti hiljem kui selle kokkuleppe väidetav muudatus. Hageja on pöördunud kohtu poole viidatud laenulepingust tulenevate väidetavate kohustuste puudumise tuvastamiseks. Hageja leiab, et tema osas on välja kujunenud arusaamatu õiguslik olukord, kus esimese ja teise astme kohtud on küll tuvastanud, et laenulepingu alusel ei ole hageja raha saanud, samas on leitud, et laenulepinguga on ümber vormistatud hoopis hageja jaoks arusaamatu ja mõistetamatu kohustus, milline tal oli laenulepingu sõlmimise eelselt kostja ees. Hageja leiab, et paraku puudub tal sellel ajal ja puudub ka käesoleval momendil võimalus tõendada negatiivset asjaolu, s.o asjaolu, et hageja ja kostja vahel ei eksisteerinud laenulepingu sõlmimise eelselt mistahes kohustusi, mida oleks selle laenulepinguga saanud ümber vormistada. Hageja leiab, et olukorras, mil on tõendatud, et laenulepingu järgi sularaha üle ei antud, kuigi pooled seda kinnitavad, samuti olukorras, kus osapoolte vahel ei ole vahetatud tahteavaldusi osaühingu osa hinna muutmiseks ega ka muude kohustuste vormistamiseks laenulepinguna, ei ole osapooled soovinud luua selle laenulepinguga neid õiguslikke tagajärgi, mida toob endaga kaasa laenulepingu sõlmimine ning seetõttu on tegemist näiliku ja seega ka tühise tehinguga. Vastavalt eelpooltoodule võib laenuleping omada õiguslikku tähendust üksnes varasemalt täidetud kohustusi kinnitava dokumendina, milline asjaolu on aga aluseks hageja kohustuse puudumise tuvastamiseks. Hageja palub alternatiivnõudena tuvastada, et O.V. puuduvad tema ja A.K. vahel 16.12.2004. a sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused A.K. ees. II Kostja vastus Kostja ei nõustu hageja väitega, et pooled ei soovinud laenulepingut ja osa võõrandamise lepingut sõlmides nendest lepingutest tulenevate õiguslike tagajärgede saabumist. Kostja on leidnud, et hageja väited on vastuolus faktiliste asjaoludega. 16.12.2004.a. tõestati notariaalselt poolte vaheline laenuleping, siis sellele alla kirjutades pidi hageja teadvustama, et on olemas kohustus, mis on laenulepingu aluseks VÕS § 396 lg 2 mõistes. Hageja on andnud varasemas menetluses seletusi (vt Tartu Maakohtu 28.12.2005.a. otsus), mille kohaselt laenulepingut sõlmima minnes oli ta teadlik, et kostja ei sõlmi temaga OÜ O. osa võõrandamise lepingut, kui eelnevalt pole sõlmitud vaidlusalust laenulepingut. Samas on kostja Tartu Maakohtus 2005.a. toimunud vaidluses selgitanud, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi hageja omandama kostja osaluse mitme tehingu vormis, kusjuures vaidlusalune laenuleping oli üks nendest tehingutest. Seda väidet ei ole hageja hilisemas menetluses kordagi vaidlustanud, mistõttu võis järeldada, et ka hageja veendumuse kohaselt oli laenuleping osa OÜ O. osaluse võõrandamise lepingutest. Hageja on ka oma 2005.aastal Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses ja ka hilisemas menetluses väitnud, et laenulepingu sõlmimisel oli tema tahe suunatud äripartnerluse lõpetamisele ja seda tuvastas ka Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006.a. kohtuotsus. Kostja on leidnud, et laenulepingu sõlmimisel oli poolte ühine tahe suunatud äripartnerluse lõpetamisele, mis seisnes OÜ O. osa võõrandamises hagejale mitmete tehingute kaudu ja sellisteks tehinguteks olid nii vaidlusalused osa võõrandamise leping kui ka laenuleping. Seega on tõendatud, et poolte vahel oli võlasuhe, mis vormistati vaidlusaluse laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 tähenduses, ja laenulepingu tühistamiseks puudub alus. Niisamuti oli pooltel tahe sõlmida OÜ O. osa võõrandamise leping, et osa omandiõigus kanduks üle hagejale ning millise alusel oli võimalik vastava õigusmuudatuse teostamine OÜ O. osanike nimekirjas.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kui osa müügilepingus kajastatud hind erineb tegelikust hinnast, et siis puudus pooltel tahe lepingut sõlmida ning et müügileping oleks tühine. Antud juhul väljendus OÜ O. osa müügihind mitmes poolte vahel sõlmitud tehingus. Osa müügilepingus kajastud 262 500 krooni oli vaid üks osa kokkulepitud müügihinnast. Kostjale jääb mõistmatuks, milles seisnes poolte näilik käitumine lepinguid sõlmides, samuti ei ole võimalik aru saada hageja loogikast, et OÜ O. osa võõrandamise hinda oleks pidanud isaseisva lepinguga muutma. Kostja leiab jätkuvalt, et osa võõrandamise hind oli poolte vahel kokku lepitud ja selle muutmise vajadust ei olnud. Asjaolu, et hind väljendus mitmes omavahel seotud õiguspärases tehingus, ei muuda neid tehinguid näilikeks ja sellega seonduvalt tühiseks. Hageja ei ole selgitanud, millisest sättest tulenevalt on osa võõrandamise müügilepingus osa hind oluline tingimus. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on võimalik käsitleda tehingut näilikuna, kui pooled leppisid kokku, et nende poolt tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Antud juhul on kostja aga lepingu sõlmimisel soovinud, et hageja tasub talle 341 500 krooni. Osa võõrandamise lepingu sõlmimisel on pooled soovinud, et kostja annab hagejale üle OÜ O. osa ning hageja tasub selle eest 262 500 krooni. Müügilepingust tulenevad kohustused on täidetud. Seega ei ole tegu tehingutega, mille tegemisel tehtud tahteavaldused ei vasta tegelikkusele. Ühtlasi puudub igasugune mõistlik põhjendus nii laenulepingu kui ka osa müügilepingu sõlmimiseks, kui hagejal poleks kostja ees rahalise kohustuse täitmise kohustust või kui pooled poleks soovinud OÜ O. osa võõrandamist. Kostja esindaja leiab , et Tartu maakohtu menetluses on O.V. hagi A.K. vastu tehingu tühisuse tunnustamise nõudes. Hageja esindaja on esitanud avalduse hagi eseme täiendamiseks ja lisanud alternatiivse nõude, palunud tuvastada, et O.V. puuduvad tema ja A.K. vahel 16.12.2004.a. sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused A.K. ees. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et laenuleping vormistati kostja initsiatiivil ja eesmärgiga, et hageja kaotaks võimaliku tagasinõude õiguse ja et kostjal ei tekiks riiklike maksude tasumise kohustust hageja poolt enne laenulepingu sõlmimise kuupäeva kostjale üleantud summade ja kohustuste vabastamise eest. Kostja on selgitanud, et laenuleping sõlmiti osana tehingutest, millega hageja omandas kostja osaluse ühises äriühingus. Kuivõrd hagejal ei olnud vahendeid kogu kokku lepitud müügihinna tasumiseks tasuda, siis vormistati osa kokkulepitud summast laenuna. Hageja hagi täienduses kirjeldatud on vastuolud hageja enese selgitusega Tartu Maakohtu tsiviilasjas 2-662/2005 antud ütlustega. Kostja leiab, et kui pooled oleksidki soovinud omavahelise lepinguga reguleerida lõplikku kohustuste täitmist hageja poolt, siis oleks pooled saanud selle vormistada ka vastavasisulise sisuga lepinguna ning selle vastava lepingu vajadusel ka notaris kinnitada. Väide, et poolte tahe oli laenulepingu sõlmimisel suunatud õigusliku olukorra loomisele, mille kohaselt ei ole seoses varasemate rahaliste ülekannetega hagejal kostja vastu mingeid nõudeid, on tõendamata ning vastuolus poole käitumisega nii enne kui ka pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist. Samuti ei nõustu kostja väitega, et lepingu eesmärgiks oli kostja maksukohustuse vältimine. Teadaolevalt lähtutakse maksumenetluses majandustehingute tegelikust sisust, mitte lepingutest ja selle vormist. Kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu majanduslikule sisule. Kostjal puudus

vajaduse ennast kindlustada võimalike hageja nõuete vastu, samuti luua kunstlikke tõendeid oma väidetava maksukohustuse vältimiseks. Kostja leiab, et hageja väide, nagu vajas A. K tagatist hageja või hageja juhtimise alla jäävate äriühingu võimalike nõuete vastu on arusaamatu . Hageja ei ole näidanud, milles need soodustused ja hüved seisnesid, milliste osas oleks hagejal nõudeõigus. Juhul kui mingi soodustus esineks, siis jääb mõistmatuks, miks hageja ei ole siis neid nõudeid maksma pannud? Kui laenuleping pidi kaitsma kostjat hageja nõuete vastu, siis on see väide paljasõnaline seni, kuni hageja ei näita milles need nõuded võisid või võivad seisneda. Kostja leiab, et hageja jätab oma hagi täienduses tähelepanuta, et kostja on ühistes ärihuvides teinud investeeringuid, samuti taganud äriühingu poolt võetud kohustuste täitmist oma isikliku käendusega ning oma korterile seatud hüpoteegiga. Hageja enamus sellekohaseid väiteid on paljasõnalised ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei nõustu ka hageja käsitlusega müügihinna muutmise kohta. Kostja jääb varasema selgituse juurde, et laenulepinguga vormistati hageja olemasolev kohustus kostja ees laenuna ja tegu ei olnud müügihinna muutmise kokkuleppena. Nimetatud asjaolud on eelmises tsiviilvaidluses lahendamist leidnud. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta O.V. hagi A.K. vastu täies ulatuses rahuldamata. III Kohtuistung ja kohtu seisukoht Kohus leiab, et antud hagis esiletoodud asjaolud on hageja poolt kohandatud. Tsiviilasjas 2-05-1582 jäeti rahuldamata O.V. hagi A.K. vastu 16.12. 2004 sõlmitud laenulepingu tühisuse tunnustamiseks. Riigikohus menetles antud asjas esitatud kassatsioonkaebust O.V. hagis A.K. vastu laenulepingu tühisuse tunnustamise asjas 27 09. 2006 ja andis otsuse p. 12 poolte vahelisele vaidlusele alljärgneva tõlgenduse, mille järgi TsÜS § 77 lg 3 kohaldamisel saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui notariaalselt tõestatud müügilepingus on osa hinda kehtivalt muudetud, siis saab sellest tulenevat võlga ümber vormistada laenuks VÕS § 396 lg 2 järgi. Küll aga ei saa laenulepinguks VÕS § 396 lg 2 järgi ümber vormistada vorminõuetele mittevastavalt muudetud osa võõrandamise müügilepingus kokkulepitud võlga. Kui seda on tehtud, võis pooltel puududa tahe müüa äriühingu osa notariaalses müügilepingus näidatud hinnaga. Seetõttu võib müügihinnast tulenevalt tekkida küsimus müügitehingu näilisusest TsÜS § 89 järgi. Hageja on tulenevalt kõrgema kohtu lahendist leidnud, et 16. 12. 2004 sõlmitud äriühingu OÜ O. osa müügilepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga. Hagi täiendusega 30.01. 2008 palub hageja tuvastada, et O.V. puuduvad tema ja A.K. vahel

sõlmitud laenulepingu tühistust tuleb jätta rahuldamata. Pooled on osa müügilepingus hinnanud äriühingu OÜ O. osa müügihinnaks 262 500. krooni Ostja on lepingu p 2.2. antud summa pangaülekandega ka müüjale tasunud (tl. 10-12). Kohus leiab, et äriühingu osa võõrandamisleping on sõlmitud selle ajal kehtinud äriseadustiku § 149 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatuna ja pole tõendeid mis annaks alust väita, et osa müügihinda oleks pooled soovinud muuta. Kostja on menetluse käigus kogu aeg väitnud, et tema äriühingust lahkumine toimus mitmes etapis. Kohus leiab, et poolte tahteavalduste kohaselt määratleti äriühingu osa väärtus 262 500 krooni ja see oli juba enne notariaalset vormistamist hageja poolt ka 08.10. 2004 tasutud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellel nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. Poolte tahteavaldused notari juures on fikseeritud ja notar on lepingu p. 6 ka täheldanud, et kõik notariaalakti osalised on aru saanud oma tegude tähendusest, mõistsid lepingu sõlmimisega kaasnenud tagajärgi ja soovisid nimetatud tagajärgede saabumist, olid teo –ja otsusevõimelised ( osa müügileping tl.12). Seega on pooled notari juures avaldanud oma tegelikku tahet ja soovi lepingut sõlmida. Kohus leiab, et pole tõendeid selle kohta, et laenulepinguks vormistati ümber vorminõuetele mittevastavalt muudetud äriühingu osa võõrandmise müügilepingus kokkulepitud võlga. Laenulepinguga vormistati hageja olemasolev kohustus kostja ees laenuna ja tegu ei olnud osa müügihinna muutmise kokkuleppega. Poolte tahteavaldused seda ei näita. Juba jõustunud kohtuotsuse aluseks olnud asjaolusid ei saa muuta ja tõlgendada seda selliselt, et osa müügilepingus märgitud hind pole olnud poolte tahteavalduseks ja tegemist võiks olla TsÜs§ 89 lg1 järgi näiliku tehinguga. Kohus leiab, et isegi kui oletada, et kostja seadnuks tingimuseks laenulepingu sõlmimise ja ilma selleta polnuks nõus vormistama notariaalselt tõestatud äriühingu osa müügilepingut, anduks see võimaluse hagejale tema poolt 08. 10. 2004 juba tasutud osa müügihinna kokkuleppe osas õiguskaitsevahendite kohaldamiseks. Kohus leiab, et hageja alternatiivnõude puhul välja toodud ajaline kronoloogia ja hageja käsitlus 16.12. 2004 sõlmitud laenulepingu kohta ei tee olematuks juba kord poolte poolt välja toodud ja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud ajaolusid (tl. 128-129, Tsiviilasi 2-051582, käesolevas toimikus tl. 124-128). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks neid kõiki üle korrata. Kohus leiab, et VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja ( laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus osundab, et VÕS § 396 lg-s 2 nähakse ette omaette laenukohustuse tekkimise viis, kus isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus leiab, et poole erimeelsuste tõttu äriühingus lõpetati omavaheline koostöö. Juba jõustunud kohtuahendist nähtub, et hageja on tasunud kostjale enne laenulepingu sõlmimist kokku 617 854,58 krooni ja vabastanud teda kohustustest summas 729 921,77 krooni. Materjalidest nähtub, et kostja on ühise äritegevuse käigus taganud äriühingu kohustisi oma isikliku varaga ja antud käendusega. Maksude võimaliku tasumise osas saab seiskoha võtta maksuamet ja sealt tekkivad vaidlused on halduskohtu pädevuses. Asjaolu, et poolte vahel pole vaidlust selle üle , et tegelikult ei ole kostja hagejale raha üle andnud ei oma tähtsust. Tuleb arvestada seda, et pooled on aastakümneid head tuttavad ja pikka aega olnud äripartnerid ja pole välistatud asjaolu, et hagejal oli kostja ees veel täitmata kohustusi tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest seoses äriühingust etapiviisilise lahkumisega, osaluse võõrandamisega etc. ja seda ei saa käsitleda näilikuna. TSÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik tehing on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult tahavad. TSÜS § 89 lg alusel on näilik tehing tühine. Kohus leiab, et poolte tahe oli notari juures suunatud 16.12. 2004 kahe iseseisva lepingu sõlmisele. Tõendeid, mis viitaksid näivusele pole. Alternatiivnõue selle kohta , et O.V. puuduksid tema ja A.K. vahel 16.12. 2004 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused Aivar Kalseri ees ei kuulu rahuldamisele, sest laenuleping ei ole tühine. Hagi tagamine kuulub tühistamisele ja kohus vormistab selle eraldi määrusega. IV Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud hageja.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.