Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Hageja isa, Ü.S., suri. Paar kuud enne oma surma, 28.11.2006.a tegi ta testamendi, kus määras kogu oma vara pärijaks oma õe tütre G.S. . Hageja on seisukohal, et testamenti tehes ei olnud tema isa enam võimeline täielikult aru saama oma tegudest ega otsustest, ega olnud seega täielikult teovõimeline. Vahetult enne testamendi tegemist oli Ü.S. viibinud haiglas raske

südamehaiguse tõttu ja tulenevalt sellest tarvitas ta kangeid rohtusid, kuid lisaks tarvitas ta viimasel ajal ka liigselt alkoholi. Kangete südamerohtude ning alkoholi mõjul muutus Ü.S. kõige ümbritseva vastu vaenulikuks ja ükskõikseks ning oli vaimselt ebastabiilne. Testament on koostatud notari kontoris, kuhu Ü.S. iseseisvalt kindlasti polnud võimeline minema. Hageja on seisukohal, et tema isa viidi notarisse testamenti tegema ning eelnevalt oldi teda vastavalt ka mõjutatud. Peale isa ja ema lahku kolimist perekondlikud suhted siiski ei katkenud ega abielu ei lahutatud. Tulenevalt isa terviseprobleemidest viibis tema juures ja abistas teda pidevalt keegi lähedastest, seda vastavalt võimalustele hageja, hageja ema või hageja õde A.S.. Isa mainis aeg-ajalt, enne oma surma, et ta võiks testamendi teha ning pärijaks määrata hagejat ja hageja õde, kuid kunagi ei maininud ta seda, et sooviks testamenti teha kellegi teise kasuks. Matustel vesteldes G.S. ga selgus, et Ü.S. on teinud testamendi G.S. kasuks. Sugulased ega teised tuttavad polnud sellest absoluutselt teadlikud. Ü.S. sooviks olevat olnud Tõrvandis, X tn 15 asuva korteri pärandamine G.S. ’le, kuid notari soovitusel olevat sinna juurde lisatud lause „kogu oma vara“. See polnud kindlasti Ü.S. tegelik soov, sest Tartus X 3a asuvas korteris elab hageja ema ja seda juba alates 1976.aastast. Testamenti koostav notar ei pruugi inimese teovõimet kontrollides sellest aru saada, kuid faktid ja lähedased inimesed, kes Ü.S. t hästi tundsid, viitavad sellele, et Ü.S. vaimne tervis polnud enam rahuldav ning teovõime polnud enam täielik. Hageja palub tunnistada kehtetuks Ü.S. poolt 28.11.2006.a tehtud ja Tartu notar Paavo Uibopuu poolt tõestatud testament.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hagiavalduses toodud hageja väited Ü.S. otsuse- ja/või teovõime väidetava puudumise kohta 28.11.2006.a testamendi tegemisel on täielikult tõendamata ning Ü.S. on testamendis ise selgesõnaliselt kinnitanud oma viimse tahte vastavust tegelikkusele, on tegemist täieliku teo-ja otsusevõimega isiku poolt tehtud kehtiva testamendiga. Ü.S. elas oma abikaasast M.S lahus juba alates 1989. aastast ning edaspidiselt nad üksteisega peaaegu üldse ei lävinud. Hageja väide, et M.S. hoolitses oma abikaasa eest edasi, ei vasta tõele. Peale Ü.S. ja M.S. tütre A.S. keskkooli lõpetamist kolis A.S. Soome Vabariiki ja viibib seal tänaseni. Ka tema ema M.S. on enamus ajast elanud tütre juures Soomes, mistõttu oli tal ka füüsiliselt võimatu Ü.S. eest hoolitseda. Alates 1985 aastast on G.S. ema K.S. praktiliselt iga päev Ü.S. ’ga läbi käinud. Samuti viis K.S. Ü.S. vajadusel autoga maale, arsti juurde jms. K.S. hoolitses Ü.S. eest ja aitas teda kuni Ü.S. surmani. Juba 2006.a augustis avaldas Ü.S. K.S. le, et kuna K.S. on aastate jooksul koos G.S. ga teda aidanud, siis soovib ta koostada G.S. kasuks testamenti, et noorel inimesel oleks vara, millega elu alustada. Testamendi tegemisel oli Ü.S. täiesti teo- ja otsusevõimeline ning kostja jaoks jääb arusaamatuks, milliste asjaolude pinnalt on hageja vastupidist järeldanud. Ü.S. on testamendi p-s 1.1 täiesti teadlikult tunnistanud, et ta on perekonnaseisult abielus ja tal on kaks last, st Ü.S. on testamendi tegemisel täielikult arvestanud asjaoluga, et pärijateringist jäävad välja tema abikaasa ja lapsed. Lähtuvalt testamendi p-st 1.3 on Ü.S. kinnitanud, et on oma otsuse talle kuuluva vara pärandamise osas hoolega läbi kaalunud ja soovib oma vara jätta G.S. ’le. Ü.S. ja tema laste vahelist vähest suhtlemist näitab kasvõi asjaolu, et hageja ei kutsunud oma isa 2006.a juunis toimunud pulma, mille üle oli Ü.S. sügavalt nördinud. Ka notar Paavo Uibopuu on testamendi p-s 5.1 kinnitanud, et notar kontrollis testamendi tõestamisel testaatori isikusamasust passi alusel, mille kohaselt on testaator teovõime omandanud ning ka notari tähelepanekute kohaselt ei ole alust arvata, et testaatori teovõimet oleks piiratud, või kahelda testaatori otsusevõimes. Arvestades, et Ü.S. l ei olnud diagnoositud vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust ega muud psüühikahäiret ega eeltoodud alustel määratud kohtu poolt eestkostjat, siis puudub alus käsitleda Ü.S. piiratud teovõimega isikuna. Arvestades, et hageja on jätnud täielikult

tõendamata ja põhjendamata, miks ta leiab, et antud juhul esinevad faktilised asjaolud 28.11.2006.a koostatud testament TsÜS § 92 alusel kehtetuks tunnistada, on hagiavaldus ka õiguslikud tõendamata. Hageja viide TsÜS §-le 13 ja 92 ei ole asjakohased. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUISTUNG

Hageja esitas kohtule 07. mail 2008.a taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks, kuna hageja tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda. Hageja kohtuistungile ei ilmunud ning kostja esindaja palus asja arutada sisuliselt ilma hageja osavõtuta. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu kohtuistungil 04.03.2008.a on hageja kinnitanud kohtule, et ta võtab kohtusse oma tunnistajad ise kaasa (tl 37). Samuti rahuldas 31.03.2008.a kohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks. Kohtumäärusega kohustas kohus hagejat tasuma ekspertiisitasu hiljemalt 10.04.2008.a. Käesolevaks ajaks hageja ekspertiisitasu tasunud ei ole. Kohtule on edastatud hageja poolt kohtuistungi edasilükkamiseks taotlus 05.05.2008.a. Arvestades, et kohtuistung toimus 04.03.2008.a, s.o. kaks kuud tagasi, oli hagejal piisav aeg kohut teavitada, et tema tunnistajad ei saa kohtuistungile 07.05.2008.a ilmuda. Seega on kohus seisukohal, et hageja kasutab oma menetlusosalise õigusi pahatahtlikult. Samuti ei ole hageja teavitanud kohut, oma mitteilmumise põhjusest. Kohus on seisukohal, et antud juhul esineb põhjendatud alus vastavalt TsMS § 409 lg 1 p 3 asja sisuliseks arutamiseks. Kostja esindaja, vandeadvokaadi vanemabi, Alo Noormets’a, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et kostja hagi ei tunnista. Ü.S. oli testamendi tegemise hetkel otsusevõimeline, seda on kinnitanud ka notar testamendi koostamise ajal. Ü.S. arvestas sellega, et testamenti tehes jäävad pärandvarast ilma tema lapsed ja abikaasa, seetõttu kostja leiab, et Ü.S. ei olnud otsusevõimetu testamendi tehes. Kostja, G.S. , poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et Ü.S. on kostja vanaonu. Kostja on temaga kogu aeg suhelnud ja veetnud suved tema suvilas. Kui Ü.S. oli haige viis ta talle süüa. Vanavanaema, ehk Ü ema elas nende juures ja ütles talle, et Ü.S. lubas juba ammu, et see korter saab talle. Notarisse läksid nad Ü.S. ga koos ja notar selgitas Ü.S. ’le kõiki õigusi ja küsis, kas Ü.S. saab aru sellest, et tal on pere ja lapsed ning et tema pere jääb sellest testamendist välja. Ü.S. sai sellest aru. Notari juures viibides ja ka samal päeval enne notarisse sõitu, ei tekkinud tal kahtlusi, et Ü.S. on otsusevõimetu, nad rääkisid korterist ja Ü.S. ütles, et see korter jääb talle. Tunnistaja, K.S. , poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kui ta laps oli, oli Ü.S. talle isa eest. Ta suhtles Ü.S. ’ga väga tihedalt. Ü.S. ’l oli kindel soov neile midagi pärandada, ta tahtis G. ’le pärandada korterit. Kui Ü.S. haiglast tagasi tuli, siis Ü.S. kutsus neid G. ga enda juurde ja palus aeg notari juurde panna, et teha testamenti G. le. Ü.S. lapsed lävisid Ü.S. ’ga väga vähe, kuna A.S. kolis kohe Soome ja käis väga vähe Eestis ja A. läks Tallinna, käis Tartus paar korda. Esimesel aastal ei käinud A. isegi Ü sünnipäeval, hiljem küll tõi kingituse, kuid käis väga vähe Ü juures. Ü.S. tahtis teha Tõrvandi korteri G. le, sest ta oli eluaeg G. t väga hoidnud ja tahtis teha talle korteri elu alustuseks. 28.11.2006.a viis ta Ü.S. ja G. notari juurde autoga. Pärast kutsus Ü.S. neid lõunale ja andis pidulikult G. le dokumendid üle. Ü.S. ainuke tingimus oli, et testamendist ei tohtinud kellelegile rääkida. Ü.S. oli testamendi tegemise päeval täiesti normaalne ja tal ei tekkinud kahtlust, et Ü.S. ei soovi testamenti teha. Ü.S. pärandas A. le suvila, selle testamendi tegi ta varem ja R tänava korter pidi jääma A ja M kahepeale. Ü.S. oli oma otsustes väga kindel, kui ta ei tahtnud, siis ta lihtsalt ei teinud. M.S. tahtis Ü.S. viia vanadekodusse. Tema selle ettepanekuga nõus ei olnud ja ütles, et ta hooldab Ü.S. ’t ise. Ü tütar, A, elab Soomes, tal on seal lillekasvandus ja M kolib juba veebruarikuus tema juurde tööle, siis sõidab ta vahepeal puhkama, nii et Ü kokkupuude nendega oli väga väike. A. l olid pulmad ja Ü ei kutsutud pulma, Ü oli sellest väga šokeeritud.

Peale Ü.S. surma ei ole A. , A. ja M temaga kordagi ühendust võtnud. Ta maksis suve lõpuni Ü.S. korteri üüri. Tunnistaja, L.T., poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema tunneb Ü.S. ’t alates sellest ajast kui ta läks elama Tõrvandisse, s.o. 1989 augustist. Algul oli läbisaamine Ü.S. ga tööalane, kui Ü.S. töölt ära grupi peale jäi, siis nende sõprus süvenes, sest neil olid ühised huvid. K.S. t sai ta tundma Ü kaudu ja K oli ka Ü.S. peapõetaja. Abikaasast Ü ei ole eriti rääkinud, kuid pojast ta rääkis, tundis suurt uhkust, et poiss lõpetas kõrgkooli ja et pojal läheb hästi. Ü tütar pidi olema Soomes, teda ta näinud ei ole. Talle Ü testamendi tegemisest ei rääkinud. 2006.a. novembri lõpus sai ta Ü kokku ja tal ei ole olnud kunagi kahtlust, et Ü oleks olnud otsusevõimetu. Ta kohtus Ü kaks nädalat enne tema surma, Ü nägi halb välja, kuid Ü mõistus oli selge ja Ü ütles, et küll ta tuleb ka sellest korrast välja, saab terveks. Tal ei ole kordagi olnud kahtlust Ü.S. mõistuses.

KOHTU PÕHJENDUSED

Testament on ühepoolne tehing, mis väljendab pärandaja viimast tahet. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Ü.S. tegi Tartu notar Paavo Uibopuu juures 28.11.2006.a testamendi (tl 6-7), millega Ü.S. määras kogu oma vara pärijaks, sh korteriomandi asukohaga Tartumaal, Ülenurme vallas, Tõrvandi alevikus, X 15 krt 17, G.S. . Hageja on seisukohal, et testament ei väljenda Ü.S. viimast tahet seetõttu, et ta oli testamendile allakirjutamise hetkel 28.11.2006.a otsusevõimetu. Kohtu arvates on käesolevas asjas hageja poolt esile toomata need asjaolud, millest nähtuks et Ü.S. ’l puudus vaidlusaluse testamendi tegemise ajal võime õigesti hinnata seda, kuidas testament mõjutab tema huve. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kohus kohustas hagejat tasuma eksperdikulude katteks 11 740 krooni hiljemalt 10. aprilliks 2008.a. Hageja tähtajaks kohtu määratud summat ei tasunud ja kohus jättis vastavalt TsMS §le 148 lg 4 ekspertiisi määramata. Tunnistaja K.S. kinnitas kohtuistungil, et Ü.S. tahtis juba ammu nimetatud korterit G.S. le teha, ning tema sai aru, et see on Ü.S. kindel soov ja tahe. Ka tunnistaja L.T. kinnitas kohtuistungil, et ta suhtles Ü.S. ’ga tihedalt ja tal ei olnud kunagi kahtlust, et Ü oleks olnud otsusevõimetu. Kohtule esitatud testamendi koopia p-st 5.1 nähtuvalt notari tähelepanekute kohaselt ei ole alust arvata, et testaatori teovõimet oleks piiratud, või kahelda testaatori otsusevõimes. Kohtu arvates, kui asjas esitatud tõendid ei võimalda tõsikindlalt lugeda tõendatuks seda, et Ü.S. oli vaidlusaluse testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, siis tuleb eeldada, et ta oli otsusevõimeline. Vastupidine olukord oleks üksnes siis, kui hageja oleks esitanud faktiväiteid, mille alusel oleks saanud järeldada, et vaidlusaluse testamendiga tegi Ü.S. endale ilmselt kahjuliku tehingu (TsÜS §

lg 3). Kohus leiab, et notariaalselt tõestatud testamendile on õiguslikult põhjendatud tagada võimalikult laiaulatuslik kehtivuse eeldus, kuna testamendi teinud isiku kaitseõigus on objektiivsetel põhjustel piiratud. Hageja on näidanud hagiavalduses ühe testamendi tühistamisena alusena ka TsÜS §-i

Pärimisseaduse § 93 sätestab, et testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse paragrahvides 86 ja 92 sätestatud alustel. Pärimisseaduse § 94 lg 1 kohaselt testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma. TsÜS § 92 lg 1 sätestab, et eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Seadus mõistab eksimuse all ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest või eksimust tahte avaldamisel. Põhjuslik seos eksimuse ja tehingu tegemise vahel on olemas siis, kui mõistlik isik poleks eksimuseta sellist tehingut teinud. Tehingu vaidlustamine sõltub seega eksimuse olulisusest. Eksimuse omistatavus teisele poolele tähendab, et teine pool põhjustas süüliselt eksimuse või teadis või pidi eksimusest teadma ja poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega või et teine pool eksis samades asjaoludes. Kohus asja arutanud ja hinnanud tõendeid kogumis on seisukohal, et kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu et 26.novembril 2006.a notari juures testamendi koostamisel oli Ü.S. eksimuses. Tunnistajad on kohtuistungil kinnitanud, et Ü.S. teadis täpselt kuidas ta oma vara pärandada soovis ja kellele. Kohtule esitatud testamendist (tl 6-7), nähtub, et Ü.S. on kinnitanud, et ta on abielus ja et tal on lapsed, kellega ta suhelnud ei ole. Ka tunnistajad on kohtus kinnitanud, et Ü.S. suhe lastega oli väga harv. Seega on kohtus leidnud tõendamist, et Ü.S. omas täpset ettekujutust testamendist tulenevatest tagajärgedest ning et Ü.S. tahe oli teha testament G.S. kasuks. Tõendeid selle kohta, et Ü.S. ei oleks samasuguses olukorras testamenti teinud või oleks teinud selle oluliselt teistsugustel tingimustel kohtule esitatud ei ole. Seega ei leidnud kohtus tõendamist asjaolu, et Ü.S. oli testamendi koostamise ajal 28.11.2006.a otsusevõimetu või eksimuses ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas G.S. poolt kantud menetluskulud täies ulatuses A. Simo. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.