X hagi Y OÜ vastu töövaidlusasjas nr 4-1/1137/20 ja Y OÜ vastuhagi X vastu töövaidlusasjas nr 4-1/1137/20
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ 7. juuli 2022. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4296 eurot 33 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja/vastukostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten Kostja/vastuhageja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16. novembri 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. mai 2022. a kohtuotsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-1815 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Menetlus töövaidluskomisjonis
1.X (töötaja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse Y OÜ (tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, puhkusehüvitise ja hüvitise väljamõistmiseks. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile avalduse töötaja vastu töölepingu lõppenuks lugemiseks, alternatiivselt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas töötaja avalduse tööandja vastu osaliselt, luges töötaja ja tööandja vahel 1. detsembril 2017.a sõlmitud töölepingu töötaja poolt üles öelduks 27. aprillil 2002. a TLS § 37 lg 5 alusel, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 796.33 eurot, jättis rahuldamata töötaja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ning jättis rahuldamata tööandja avalduse töötaja vastu täielikult. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2.X (hageja, töötaja) esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada, et Y OÜ (kostja, tööandja) ja töötaja vahel 1. detsembril 2017. a sõlmitud tööleping lõppes TLS § 37 lg 5 alusel
27.aprillil 2020. a, mõista välja tööandjalt töötaja kasuks hüvitise TLS § 100 lg 1 alusel summas 796.33 eurot ja jätta kõik menetluskulud tööandja kanda.
3.Hageja töötas alates 1. detsembrist 2017. a kostja juures müügikonsultandina kirjaliku tähtajatu töölepingu alusel, täistööajaga, töötasuga 5 eurot tunnis, mis kuulus tasumisele kord kuus 5. kuupäeval. Tööandja vähendas töötaja töötasu 2020. a märtsikuus omavoliliselt 10%. Pärast seda, kui töötaja tegi 10. aprillil 2020. a päringu ja palus anda teada töötasu vähendamise põhjusest, tasus tööandja 14. aprillil 2020. a vähem tasutud 10% töötasu töötajale.
4.Tööandja saatis 16. aprillil 2020. a töötajale e-kirja, milles selgitas lahti TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 sisu, mida väidetavalt töötaja rikkunud on ja lähtudes sellest selgitas tööandja, et on sunnitud töölepingu korraliselt üles ütlema usalduse kaotuse tõttu. Tööandja lubas esmaspäevaks s.o 20. aprilliks 2021. a vormistada korrektsed töölepingu ülesütlemise vormid. Tööandja ei vormistanud dokumente ja töösuhe jätkus.
5.Pärast seda, kui töötaja palus 16. aprillil 2020. a anda teada, mille eest on teda väidetavalt hoiatatud, sest töötaja pole mitte ühtegi hoiatust saanud kogu töötamise aja jooksul, siis edastas tööandja 21. aprillil 2020. a töötajale hoiatuse, mille kohaselt töötaja väidetavalt ebaseaduslikult laenas raha, kasutas tööandja vara mittesihipäraselt (mängis arvutimänge) ning ei teavitanud tööandjat töögraafiku muutmisest. Tööandja saatis 21. aprillil 2020. a töötajale isiklikult teate töötasu vähendamise kohta TLS § 37 lg 1 alusel kolmeks kuuks.
6.Töötaja ütles 22. aprillil 2020. a töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel alates 27. aprillist 2020. a. Tööandja ei ole töötaja 22. aprilli 2020. a töölepingu ülesütlemist töövaidluskomisjonis vaidlustanud.
2-21-1815
7.Tööandja andis 24. aprillil 2020. a teada, et ei alanda töötaja töötasu ja ei lõpeta töölepingut erakorraliselt, kuna tööandjal ei ole võimalik koondamise tõttu töölepingut lõpetada. Tööandja kirjutas oma e-kirjas, et annab töötajale võimaluse oma käitumist parandada ja töösuhe jätkub.
8.Tööandja ütles 4. mail 2020. a töötajaga töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alusel. Põhjuseks oli toodud asjaolu, et töötaja väidetavalt ähvardab tööandjat ja püüab fabritseerida koondamisolukorda ning puudub jätkuvalt töölt.
9.Hageja leidis, et 16 aprilli 2020. a tööandja e-kirja töötajale ei saa pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks, sest puudub viide, mida töötaja rikkus, millal tööleping lõppeb, millise õigusnormi alusel töösuhe öeldakse üles, sest e-kirjas on juttu korralisest ülesütlemisest ja ütlemisest usalduse kaotuse tõttu (erakorraline). Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused jäid seega pooltele kehtima ja kehtisid niikaua, kui töötaja ütles 22. aprillil 2020. a töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel 27. aprillil 2020. a.
10.TLS § 100 lg 1 kohaselt tuleb tööandjal töötajale hüvitada 796.33 eurot töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu. Kostja vastuväited ja vastuhagi
11.Kostja palus jätta hageja hagiavaldus läbi vaatamata või rahuldamata, lugeda hageja ja kostja vahel 1. detsembril 2017. a sõlmitud tööleping lõppenuks 16. aprillil 2020. a kostja ülesütlemisavaldusega. Alternatiivselt jätta hageja hagiavaldus rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi ning tuvastada hagejapoolse 22. aprilli 2020. ja/või 26. aprilli 2020. a töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus ning lugeda tööleping lõppenuks korraliselt; jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
12.Kostja ei tunnistanud haginõudeid ja vaidles nendele vastu. Töötaja ja tööandja vahel tekkis töötüli, sest töötaja mängis tööajal arvutimänge ja võttis omavoliliselt kassast raha. Seetõttu ütles tööandja töötajaga sõlmitud töölepingu 16. aprillil 2020. a üles. Juba üles öeldud töölepingut ei saanud töötaja uuesti üles öelda, mistõttu on töötaja hagi alusetu. Töötaja ei pidanud 16. aprillil 2020. a ülesütlemisavaldust vms dokumente 20. aprillil 2021. a uuesti vormistama, vaid pidi töötamisregistrisse töölepingu lõpetamise kohta vaid kande tegema. Töötaja ise kinnitas tööandjale, et vastav tahteavaldus (töölepingu ülesütlemine) jõudis arusaadavalt temani. Samas töövaidluskomisjonis väitis töötaja vastupidist. Töötaja ei ole 16. aprilli 2020. a ülesütlemisavaldust vaidlustanud. Juhul, kui kohus leiab, et tööandja 16. aprilli 2020. a tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks ei vasta seaduse formaalsetele nõuetele, palus kostja alternatiivselt tuvastada töötajapoolsete töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisused.
13.Kostja tõi vastuhagis välja, et töötaja saatis tööandjale kaks erakorralist töölepingu ülesütlemisavaldust, 22. aprillil 2020. a ja 26. aprillil 2020. a. Avalduste kujul on tegemist töötaja algatusel koondamise nõudega TLS § 37 lg 5 kohaselt TLS § 37 lg 1 alusel. Kostja leidis, et koondamiseks puudus seadusest tulenev alus ning, et töötaja ei ole tõendanud vastupidist. Töötaja tõlgendab ekslikult enda kätte saadud avaldust töötasu vähendamisena. Töötaja töötasu ei ole vähendatud ja seda polekski saanud teha, sest langes ära alus. Riik otsustas piiranguid mitte seada ning pood, kus töötaja töötas ei pidanud uksi sulgema ja tegevust võis jätkata. Avaldus, mida töötaja tõlgendab töötasu vähendamise faktina, on seaduse mõttes informatiivne (TLS § 37 lg 4) teave. Koondamise nõuet põhjendas töötaja sellega, et kuivõrd
2-21-1815 tööandja teda süüdistas varguse ja mängimise osas, siis ei pea ta enam võimalikuks töösuhet kokkulepitud tingimustel jätkata ning lahkub töölt. Seega lahkus töötaja töölt mitte seetõttu, et teda tööga ei kindlustatud või tema töötasu oleks vähendatud, vaid seetõttu, et ta ei soovinud rohkem tööandja juures tööd teha. Viimane ei ole erakorralise ülesütlemise alus TLS § 37 lg 1 järgi, mistõttu tuleb lugeda töötaja töölepingu ülesütlemine korraliseks. Tööandja leidis, et on hea usu põhimõtte vastane nõuda töötajal koondamishüvitist, kui töötaja ise keeldub tööst. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas tasuda rahalist hüvitist töötajale, kes omavoliliselt kassast raha võtab. Hageja vastuväited kostja vastuhagile
14.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus
15.Harju Maakohus rahuldas 26. mai 2022. a otsusega hagi. Maakohus võttis vastu loobumise nõudest tuvastada, et kostja ja hageja vahel 1. detsembril 2017. a sõlmitud tööleping lõppes TLS § 37 lg 5 alusel 27. aprillil 2020. a; mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 796.33 eurot TLS § 100 lg 1 alusel. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis menetluskulud kostja kanda.
16.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 1. detsembril 2017. a tähtajatu osalise tööajaga töölepingu, mille p 3.1. kohaselt töötab hageja müügikonsultandi ametikohal töötasuga pärast katseaja lõppu 5 eurot (bruto) tunnis.
17.Maakohus leidis, et kostjalt hagejale 16. aprillil 2020. a kell 20:12 edastatud avaldus vastab kirjaliku taasesitamist võimaldavale vorminõudele TLS § 95 järgi, kuid avalduse teksti sisu poolest pole võimalik aru saada, et tegemist on töösuhte ülesütlemisavaldusega, sest see ei sisalda tööandja selget tahet tööleping üles öelda, ei sisalda töölepingu ega töötaja tööl oleku viimast kuupäeva, töölepingu ülesütlemise põhjuseid ega töölepingu ülesütlemise alust. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et ka tööandja ise ei pidanud 16. aprilli 2020. a e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks, sest ei suutnud selgitada kohtule, millised hilisemad töölepingu ülesütlemise korrektsed vormid tuleb veel täita pärast töötajale ülesütlemisavalduse kätte toimetamist. Samuti tuvastas kohus, et 20. aprillil 2020. a ei esitatud tööandjale mistahes korrektseid vorme töölepingu lõpetamise vormistamiseks ega viidud ka hiljem täide tööandja väidetavat tahet töösuhe üldse üles öelda. Tööandja ei saa pärast ülesütlemisavalduse töötajale kättetoimetamist ühepoolselt ümber mõelda; kohus tuvastas, et töötajalt nõusolekut pärast avalduse edastamist ei nõutud, vaid töösuhe jätkus vanal moel, kuni töötaja töösuhte ise TLS § 37 alusel lõpetas. Ka töötaja ise ei pidanud 16. aprilli 2020. a e-kirja ülesütlemisavalduseks.
18.Tööandja väide, et teatis, mis edastati töötajale 21. aprillil 2020. a TLS § 37 rakendamise kohta, edastati ekslikult, on paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus hindas kõnealust teatist ning järeldas, et teade oli suunatud konkreetselt hagejale ning teatise teksti arvestades saab seda lugeda TLS § 37 mõttes tööandja ühepoolseks otsuseks hageja töötasu ajutiselt vähendada.
19.Maakohus märkis, et hageja 22. aprillil 2020. a kell 23:10 koostatud ja tööandjale kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis edastatud töölepingu ülesütlemisavaldus TLS § 37 lg 5 alusel vastab kõigile TLS §-s 95 sätestatud nõuetele. Vaidlus puudub, et tööandja sai
2-21-1815 ülesütlemisavalduse kätte. Töötaja selgitas ja kinnitas tööandjale veekord 26. aprillil 2020. a kell 01:07 ja 27. aprillil 2020. a kell 10:55 oma tahet töösuhe lõpetada, mistõttu pidi tööandja töötaja tahtest aru saama. Maakohus leidis, et hageja poolt töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Seega tulenevalt TLS § 37 lg 5 koosmõjus TLS § 105 lg-ga 2 lõppes hageja ja kostja vaheline töösuhe 27. aprillil 2020. a. Nimetatud asjaolu ei muuda fakt, et hageja on avalduses TVK-le palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise õiguspärasus. TVK on selle nõude rahuldanud ja tuvastanud töötaja töölepingu ülesütlemise TLS § 37 lg 5 alusel õiguspärasuse.
20.Tööandja pole esitanud vastuväiteid töötaja hüvitise suuruse määramise arvutusele, mistõttu on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses s.o summas 796.33 eurot.
21.Kuna maakohus tuvastas, et hageja poolt 22. aprillil 2020. a töölepingu ülesütlemine TLS § 37 lg 5 alusel oli õiguspärane, jättis maakohus rahuldamata kostja nõude tuvastada töölepingu lõpetamine TLS § 85 lg 4 alusel ja puudub alus kohaldada ka TLS § 98 lg 1 etteteatamisaega. Seetõttu ei saanud sellest kostjale tekkida kahju.
22.Maakohus leidis, et tööandja poolt töötajale 4. mail 2020. a edastatud ülesütlemisavaldus ei oma õiguslikku tähendust ega too kaasa õiguslikke tagajärgi põhjusel, et poolte vaheline töösuhe oli õiguspäraselt lõppenud juba 27. aprillil 2020. a töötajapoolse kehtiva ülesütlemisega TLS § 37 alusel.
23.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning leidis, et kohaldada ei tule TsMS § 163 lg 2, kuna kohus rahuldab hagi ning jätab vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
24.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi: tuvastada töölepingu töötajapoolse 22. aprilli 2020. a ja/või
26.aprilli 2020. a erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus ning lugeda tööleping lõppenuks korraliselt. Alternatiivselt palus kostja saata asi tagasi maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
25.Kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjonis ega kohtus kostja 16. aprilli 2020. a ülesütlemisavaldust, väljus maakohus ülesütlemisavalduse kehtivust hinnates hagi nõude piiridest. Maakohus pidi TLS § 105 lg 2 järgi lugema kostja 16. aprilli 2020. a ülesütlemisavalduse kehtivaks ning töölepingu lõppenuks. See oleks omakorda olnud aluseks hagi läbivaatamata jätmiseks. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale kostja korduvalt viidatud hageja e-kirja, milles hageja kinnitab, et on ülesütlemisavalduse sisu mõistnud.
26.Kostja leidis erinevalt maakohtust, et hageja ülesütlemisavaldused olid suunatud koondamise nõudele. Kostja märkis, et TLS § 37 eeldused ei ole täidetud ning kui töötasu ei saanud vähendada ja seda ei toimunud, siis pole alust TLS § 37 kohaldamiseks. Kostja leidis, et teatis töötasu vähendamise kohta ei olnud sõnastatud tingimuslikult.
27.Kostja heitis maakohtule ette poolte võrdse kohtlemise vastu eksimise: ühelt poolt on maakohus väljunud haginõude piiridest tuvastades tööandja ülesütlemisavalduse kehtetuse
2-21-1815 põhjendusega, et sellest ei nähtu tahet tööleping lõpetada, teiselt poolt aga lugenud töötajapoolse avalduse sisuga „palun mind koondada“ töölepingu ülesütlemisavalduseks, selgitades lahendis, et sellist koondamise taotlust pole töötaja teinud. Lisaks on kohtulahendis palju täpsemalt määratlemata viiteid asjaolude tuvastamise osas. Kostja hinnangul jääb ka ebaselgeks, kas maakohus vaatas läbi töötaja hagi.
28.Kostja leidis, et igal juhul on vale menetluskulude jaotus. Kuivõrd hageja loobus tuvastushagi nõudest ehk 82% ulatuses haginõuetest, oleks pidanud jääma menetluskulud TsMS § 168 lg 4 järgi 82% ulatuses hageja kanda. Lisaks märkis kostja, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 163 lg 2, sest istungil pakkus kostja töötajale kompromissina 700 eurot, millest hageja keeldus. Vastustaja seisukoht
29.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
31.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
32.Apellatsioonimenetluse vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja (tööandja) 16. aprilli 2020. a avaldust tuleb tõlgendada töölepingu ülesütlemisena või on tööleping hageja (töötaja)
22.aprilli 2020. a ülesütlemisavaldusega erakorraliselt üles öeldud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hinnates TsÜS § 75 tõlgendusreeglite alusel kostja 16. aprilli 2020. a avaldust, ei nähtu antud teatest selget arusaadavat tahet tööleping üles öelda.
33.Töölepingu ülesütlemise avaldus on kindlale isikule suunatud tahteavaldus, mida tuleb TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
34.Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud ülesütlemisavaldust ei pidanud hagejaga sarnane mõistlik isik pidama töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja 16. aprilli 2020. a e-kirjast ei nähtu kostja tahteavaldust tööleping erakorraliselt töötaja rikkumise tõttu üles öelda. Maakohus märgib õigesti, et ülesütlemisavalduses on tsiteeritud töölepingu seaduse teksti, viidatud suhtlemisele töövaidluskomisjoniga, esitatud tööandja poolne väide, et kõik töötaja rikkumised on tõendatavad ja lubatakse, et esmaspäevaks (s.o 20. aprilliks) vormistab tööandja korrektsed töölepingu ülesütlemise vormid. Samuti on tuvastatud, et kostja esitas hagejale 21. aprillil 2020. a tööandja teate-otsuse töötasu ajutise vähendamise kohta TLS § 37 lg 1 alusel (dtl 38). Arvestades 16. aprilli e-kirjas tööandja avaldatut, et saadab ülesütlemise avalduse hiljem, mida ta tegelikkuses ei teinud, vaid asus hoopis töötaja tasu vähendama, järeldas maakohus õigesti,
2-21-1815 et antud kirjas ei sisaldu tahteavaldust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja eelnimetatud käitumine viitab sellele, et ka kostja ise ei pidanud 16. aprilli kirja ülesütlemisavalduseks, nagu märgib õigesti maakohus. Hageja vastusele, et austab tööandja otsust ja lahkub pea püsti, ei saa omistada õiguslikku tähendust, sest seondub kolleegiumi arvates tööandja teatega, et viimane kavatseb töölepingu tulevikus üles öelda.
35.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna hageja ei ole 16. aprilli 2020. a e-kirjas sisalduvat avaldust töövaidluskomisjonis ega kohtus vaidlustanud, on ülesütlemine kehtiv. Arvestades, et
16.aprilli 2020. a e-kirja sisu ei saa käsitada töölepingu ülesütlemisena, polnud vajalik esitada töövaidluskomisjonile või kohtule TLS § 105 lg 1 järgset avaldust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Samuti ei oma tähendust hageja 15. aprilli 2020. a e-kirja ettepanek ta koondamiseks, sest menetluses ei ole selle alusel töölepingu lõppemisele tuginetud.
36.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on 21. aprilli 2020. a hagejale adresseeritud kirjas teatanud TLS § 37 lg 1 alusel töötasu ajutisest vähendamisest ajavahemikul 5. maist kuni
5.augustini 2020. a., millest tulenevalt oli hagejal õigus tööleping üles öelda. Kostja on ka ise
21.aprilli teates selgitanud, et töötasu vähendamisega mittenõustumisel, on töötajal õigus tööleping üles öelda teatades sellest viis tööpäeva ette, hiljemalt 27. aprillil 2020. a (dtl 38). Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kostja tööandjana asub tagantjärele väitma, et töötasu vähendamise eeltingimused oli tegelikkuses täitmata ja töötasu vähendamist ei plaanitudki läbi viia või ei toimunud.
37.Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus selgitas, et käsitas osa kostja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest nõudena vaidlustada hageja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 37 lg 5 alusel, mistõttu hindas hageja poolt töölepingu ülesütlemise asjaolusid ning leidis, et töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane. Arvestades, et kostja vastunõue tuvastada hageja 22. aprilli ja/või
26.aprilli 2020. a töölepingu erakorraliste ülesütlemisavalduste tühisus oli suunatud töösuhte lõpetamise vaidlustamisele, mis ei olnud aga edukas, oli kulude jaotamine maakohtu otsustatud viisil mõistlik ja õiglane. Kostja vastupidised väited ei ole põhjendatud. Menetluskulud
38.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.