Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-03-334 (enne 01.01.2006 nr 2-579/03) 28. aprill 2008, Narva
Kohtuasi
Tulundusühistu (TÜ) T S hagi I.T vastu töövaidluses Hageja: TÜ T S (reg kood xxxxxxxx, asukoht xxx xx; xxx) Hageja seaduslik esindaja: V.G Kostja: I.T (ik xxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx; xxx) Hagimenetlus 03.04.2008, avalik kohtuistung Istungisekretär Jelena Moskaljova, tõlk Aili Hirt Hageja seaduslik esindaja
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud
Menetluskulud Edasikaebamise kord
Tamara Šabarova
Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Tsiviilasi nr 2-03-334
I.T pöördus 03.03.2003.a Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni avaldusega tööandja TÜ T S vastu töölepingulise suhte tunnistamiseks, saamata jäänud töötasu, viivise ja hüvitise nõudes (töövaidlusasi nr. 9-02-2/4222-2003). Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni 15. mai 2003.a otsusega rahuldati Ivan Tarmenoki avaldus ja tunnistati avaldaja töölepingulist suhet tööandjaga TÜ T S alates 12. novembrist 2002.a. kuni l0. veebruarini 2003.a, kohustati tööandjat väljastama Ivan Tarmenokile nõuetekohaselt vormistatud tööraamat, loeti töölepinguline suhe poolte vahel lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel l0. veebruarist 2003.a, mõisteti tööandjalt avaldaja I.T kasuks välja saamata jäänud palk 4317 krooni ja hüvitis TLS § 119 lg 1 alusel 6708 krooni, kokku 11025 krooni brutosummas. Viivitamatule täitmisele kuulus palk kahe kuu eest, s.o 4320 krooni brutosummas. Tulundusühistu (TÜ) T S ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja esitas Narva Linnakohtule 20.06.2003.a hagi I.T vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr. 9-02-2/4222-2003).
Hagiavalduse kohaselt tegi I.T 2002.a detsembris töövõtulepingu alusel kaks reisi hageja autoga ja kassa väljaminekuorderite kohaselt sai selle eest ka tasu. 03.03.2003.a pöördus kostja avaldusega töövaidluskomisjoni. I.T väitel oli 12.11.2002.a poolte vahel sõlmitud suuliselt tööleping, mis 10.02.2003.a oli tööandja algatusel ühepoolselt lõpetatud. Tulenevalt sellest et tööandja esindaja töövaidluskomisjoni istungil ei viibinud tegi komisjon 20.05.2003.a otsuse, millega tuvastati et poolte vahel olid alates 12.11.2002.a kuni 10.02.2003.a-ni töölepingulised suhted. Hageja leiab, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Vastavalt võlaõigusseaduse § 635 täitis kostja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ja sai selle eest ka tasu, mis on tõendatud 03.12.2002.a kassa väljamineku orderiga nr. 132 (6500 krooni) ja 11.12.2002.a kassa väljamineku orderiga nr. 150 (100 dollarit). Hageja ei ole kostjaga kunagi sõlminud töölepingut ja kostja pole hagejale kunagi andnud oma tööraamatut. Eeltoodu põhjal palub hageja lugeda pooltevahelised suhted töövõtulepingust tulenevateks suheteks ja tuvastada, et poolte vahel puudusid töölepingust tulenevad suhted. Lugeda põhjendamatuks kostja varalised nõuded hageja vastu, mis kostja on esitanud töövaidluskomisjonile. Kuna kostja on töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks osas, mis kuulus viivitamatult täitmisele pöördunud kohtutäituri poole, palub hageja peatada tema suhtes kostja avalduse alusel algatatud, läbi viidav täitemenetlus. 07.02.2007.a KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses ära toodud nõuete juurde väites, et pooltel oli suuline kokkulepe, et kostja teeb kaks reisi ja tema pöördus töövaidluskomisjoni poole, nagu oleks ta töötanud töölepingu alusel ja töövaidluskomisjon tegi ettekirjutuse maksta hüvitist, viivist ja töötasu, sellepärast pöördus hageja kohtusse, et tunnistada põhjendamatuks I.T nõuded töölepingu osas ja tuvastada, et poolte vahel ei olnud töölepingut ja oli suuline töövõtuleping ning sellepärast ei olnud ka tööraamatut. Kokkulepe poolte vahel kahe reisi tegemiseks oli just teatud kahe reisi tegemiseks kindlatel kuupäevadel. Esimest korda kui kostjat kutsuti, oli kokkulepe, et ta teeb töö ära ja selle eest hageja talle ka maksab, töölepingut temaga ei sõlminud ja tööraamatut tal ka ei olnud. Maksti talle peale reisi sooritamist. Kostjale oli raha firma kassast välja makstud töövõtulepingu alusel. Kostjat kutsuti teostama ainult ühte tööd tegema, s.t autot juhtima. Töösuhteks seda ei saa pidada sest ta ei töötanud hageja juures pidevalt iga päev. Hageja ei nõustu, et kostja seda raha, mis talle anti, kulutas ainult küttele ja tollis, selle raha ta sai töö eest, see et ta kurdab, et raha oli ainult küttele ja tolli läbimiseks, siis nad kõik räägivad seda juttu ja alati keegi teine on süüdi. Kostja hagiga ei nõustunud. Kostja seletuste kohaselt G helistas talle ja küsis kas ta on ilma tööta, kostja vastas, et on. Kostja tuli G juurde. G küsis kas on tööraamat kaasas, kostjal oli tööraamat kaasas. G ütles, et ei saa usaldada autot inimese kätte kellel ei ole tööraamatut. Kostja remontis natuke autot millega reisile pidi minema. G andis kostjale pangakaardi kust ta oleks saanud tankimiseks raha. Nižni Novgorodini kostjal jätkus kütet ja seal läks ta tollikontrolli mahalaadimise lattu. Kostja ei saanud ära sõita sealt kaks nädalat, sest tal ei olnud raha. Pärast G 2(6)
Tsiviilasi nr 2-03-334
tuttav tollimees andis kostjale 100 dollarit, kostja tankis auto ja tuli tagasi Narva. Kui kostja saabus tagasi andis selle 100 dollari eest allkirja ja selle raha eest, mis anti talle kütuse ostmiseks, esitati talle kviitungid ja ta kirjutas alla. Siis käis kostja ühel reisil Sankt-Peterburis, tollikontroll toimus Pihkvas ja seal tollis elas nädala aega, sest firmal oli tollikauba eest maksmata ja tollilaost ei antud kostjale autot. Siis kui firma vajaliku makse sooritas sai kostja auto kätte. Kostja on firmas töötanud kogu aeg, lükanud traktoriga lund ja teinud remonditöid. Kostja on hageja juures peaaegu kolm kuud tööd teinud ja hageja ei anna talle kätte tööraamatut. Teepeal ühel reisil, autol lõhkes rattakumm, hageja ütles, et see kumm maksab rohkem kui 6000 krooni ja selle arvan ma su palgast maha. Nii et peaaegu kolm kuud tegi kostja hageja juures tööd aga jäi veel võlgugi. G võtab tööle paariks-kolmeks kuuks ja siis leiab mingi vea ja vallandab ilma raha maksmata. Kostja tahaks, et talle tööraamat tagastataks, ilma selleta ta ei saa tööd teha ametlikult juba kolmas aasta. 6500 krooni anti kostjale selleks, et maksta Venemaa tollipunkti läbimise ja tollideklaratsiooni eest 3000 või 2500 rubla. 03.04.2008.a KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi hageja esindaja oma nõuete ja nende põhjenduste juurde. Pooled leppisid kostjaga kokku, et kostja võtab hageja auto renti ja hakkab tegelema FIE-na. Pooled käisid maksuametis, registreerisid ja siis pärast seda sõlmisid töövõtulepingu. Esimesel reisil käisid koos, kõik oli korras aga peale teist reisi kostja hakkas jooma, hageja otsis teda taga terve kuu. Töösuhteid poolte vahel ei olnud. Hageja sai kostjale anda ainult tõendi, et ta töötas teatud aja hageja juures. Hageja ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega. Hageja süü oli ainult selles, et kostja läks reisile saamata kätte maksuametilt vastavat luba töötamiseks FIE-na. Poolte vahel oli töövõtuleping. Autoga kaasas olevad tagavara rattad müüs kostja maha. Tööraamatut temalt võetud ei ole. Hageja palub tunnustada, et poolte vahel töösuhet ei olnud ja et ta ei pea kostjale tasuma 6708 krooni. Hagejal ei ole kostja tööraamatut, kostjale on ainult võimalik teha uus tööraamat. Kostja oli asja arutamise ajast ja kohast teadlik, kuid istungile ei ilmunud ja oma puudumise põhjusest kohtule ei teatanud.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt, seega kuulub ta rahuldamisele ka osaliselt. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolev tsiviilvaidlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS kehtivusperioodil. Siiski tuleb alates 1. jaanuarist 2006 tehtud või tegemata menetlustoimingutele kohaldada alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat TsMS. See tuleneb TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas nende vahel oli töösuhe või tsiviilõigusega reguleeritav muu õigussuhe s.t töövõtuleping. Hageja leiab, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli hageja autoga kahel korral kaupade vedu Venemaale. Kostja väitel sõlmis hageja temaga suulise töölepingu, mille alusel hageja töötas 12.11.2002.a kuni 10.02.2003.a-ni, vedades hageja autoga kahel korral kaupa Venemaale ja tehes hageja juures muid töid. 3(6)
Tsiviilasi nr 2-03-334
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga valmistama asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija kohustub maksma selle eest tasu. Seega on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele, samuti on töövõtulepingu tunnusteks töö iseseisev korraldamine, tööd ei pea tegema isiklikult, tööd tehakse tasu eest. Töövõtuleping on oma olemuselt suunatud valmis tööle, tellimuse korras tehtud asja, eseme saamisele. Töövõtja korraldab oma tegevust ise ning töövõtja ei pea täitma kohustusi isiklikult. Eesti Vabariigi Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 1 järgi on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega on töölepingu tunnusteks see, et tööd tehakse sõltuvussuhtes, töötaja teeb tööd isiklikult, tööleping reguleerib tööprotsessi, tööd tehakse tasu eest ja töö tegemist korraldab tööandja. Töölepingu ja töövõtulepingu eristamise lähtekohaks on töötegija sõltuvuse määr tööd andvast isikust, s.t just poolte sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Hageja väitel oli poolte vahel kokkulepe kahe reisi tegemiseks kindlatel kuupäevadel ja kostjale tasuti selle eest peale reisi sooritamist. Hageja kutsus kostjat tegema ainult ühte tööd, s.t autot juhtima. Kostja väitel pakkus hageja talle tööd, küsis tööraamatut, kuna ta ei saa usaldada autot tööraamatuta inimese kätte. Kostja remontis autot millega pidi sõitma. Hageja andis kostjale pangakaardi kütuse ostmiseks. Kostja viibis Nižni Novgorodi tollis kaks nädalat, kuna raha ei olnud. Kostja viibis Pihkva tollipunktis hageja süül nädal aega, kuna hagejal oli tollile kauba eest maksmata. Peale hageja poolt makse sooritamist sai kostja auto kätte. Kostja on hagejale teinud remonditöid ja lükanud traktoriga lund. Hageja andis raha kostjale Venemaal tollideklaratsiooni eest tasumiseks. Et teha kindlaks missugune leping oli poolte vahel sõlmitud, hindab kohus poolte esitatud väiteid lepingu sisu osas. Auto, millega kostja vedas kaupa Venemaale, kuulus hagejale (töövahend) ja hagejal lasus ka töö tegemisega kaasnev risk, samuti sai tulu (kasumit) hageja, kes pidi sellelt ka makse tasuma. Kohus leiab, et kostja töötegemine sõltus hageja antud vahenditest eesmärgi saavutamiseks (raha kütte ja tollimaksude tasumiseks), samuti viibis kostja sõltuvalt hageja poolt tollimaksude tasumata jätmisest Venemaal tollipunktides kaks korda, kokku kolm nädalat. Alles peale hageja poolt tollimaksude tasumist sai kostja tollipunktidest lahkuda. Samuti ei olnud kostjal võimalik oma tegevust VÕS § 635 lg 1 tähenduses töövõtjana ise endal korraldada ning ta allus hageja juhtimisele ja kontrollile ning hageja määras töö tegemise aja, koha ja viisi (hageja kutsus kostjat tegema temale kuuluva autoga kahte reisi kindlatel kuupäevadel, kindlasse kohta). Hageja väide, et töösuhteks seda pidada ei saa, sest kostja ei töötanud hageja juures pidevalt iga päev ja et raha anti kostjale tasuna tehtud töö eest, mitte kütte ostmiseks ja tollis tasumiseks märgib kohus järgmist: pooltel on võimalus töö tegemise ajas ja kohas kokku leppida ning ei oma tähtsust kas kostja töötas hageja juures iga päev, perioodiliselt või siis teisiti. Tasu maksmine hageja poolt kostjale on üks töölepingu tunnuseid TLS § 1 järgi nagu ka VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtjale tellija poolt makstav tasu.
4(6)
Tsiviilasi nr 2-03-334
Hageja väide selle kohta, et kostja pidi tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ja pidi hagejalt auto rentima ei välista iseenesest võimalust, et ta oli kostjaga töölepingulises suhtes (kohus lähtub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.03.2008 otsuses 3-2-1-13-08 väljendatud seisukohast). Poolte väidete kohta tööraamatu üleandmise ja mitteüleandmise kohta teisele poolele märgib kohus järgmist: TLS § 20 lg 1 järgi on tööraamat töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument. Kuna aga tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1.11.2006 otsus 3-2-1-76-06), ei saa sellest järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Vastavalt TLS §-s 8 vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsus 3-2-1-3-05). Oma väidete tõendamiseks hageja lisas hagiavaldusele 2 kassa väljamineku orderit (tl 12). 11.12.2002 orderis nr 150 on märgitud, et 11.12.2002 I. T-le anti välja palka 100 dollarit. Kohus leiab, et on piisavalt tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, ehkki poolte vahelisel suhtel oli ka töövõtulepingu tunnus (tasu maksmine), kuid kohtu arvates on võimalik üheselt määratleda lepingulise suhte olemust ja tööandja ei ole vastupidist tõendanud, seega hageja nõue tunnustada, et poolte vahel ei olnud töösuhteid, ei ole põhjendatud ja tõendatud ning ei kuulu seega rahuldamisele. Kohus leiab aga, et hageja nõue tunnustada, et ta ei pea maksma kostjale 6708 krooni TLS § 119 lg 1 alusel (tööraamatu kinnipidamise eest) on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandja on tööraamatut kinni pidanud, mille tõttu tööandja vastutab TLS § 119 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Töövaidluskomisjoni otsusega hagejalt mõisteti välja kostja kasuks hüvitis TLS § 119 lg 1 alusel. Kohus, lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.11.2006 otsuses 3-2-1-76-06 ja 09.04.2007 otsuses 3-2-1-34-07 väljendatud seisukohadest, leiab, et kostjal ei ole õigust hüvitise saamiseks TLS § 119 lg 1 alusel. Poolte vahelised suhted tekkisid 12.11.2002, seega peale Võlaõigusseaduse jõustumist alates 01.07.2002, mis muutis õiguslikku olukorda, sealhulgas ka TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldusi. TLS § 119 lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Seetõttu oli põhjendatud hüvitise maksmine kuni tööraamatu kätteandmiseni.
5(6)
Tsiviilasi nr 2-03-334
Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Alates 1. juulist 2002. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Kostja ei esitanud ei väidet temale tööraamatu kinnipidamisega kahju tekitamise kohta ega ka selle tõendavaid dokumente, mistõttu kohus rahuldab hageja nõuet tunnustada, et ta ei pea kostjale väljamaksma TLS § 119 lg-st 1 tuleneva hüvitise. Seoses sellega, et kohus teeb antud asjas sisulise otsuse ja Töövaidluskomisjoni 15.05.2003 otsus töövaidlusasjas 9-02-2/4222-2003 ei jõustu ning selguse mõttes leiab kohus õigustatuks märkida kohtuotsuse resolutsioonis, et on tunnistatud poolte vahel töölepingulised suhted 12. novembrist 2002 kuni 10. veebruarini 2003, mis on lõppenud TLS § 79 lg 1 alusel 10. veebruarist 2003.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, leiab kohus õiglaseks jätta antud asjas mõlema poole kohtukulud nende endi kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632.
Tamara Šabarova Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.