Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Peale selle, vastavalt töölepingute nr 21, 24 ja 27 punktile 6.2.12., oli tööandja kohustatud maksma hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist suuruses 1000 (üks tuhat) krooni ärisaladuse hoidmise eest. Kuid väljamakse teostas ainult töölepingu nr 27 lõpetamisel, mis samuti tõendab kostja soovi jätkata hagejaga töösuhteid. Kolm päeva enne niinimetatud „töölepingu lõpetamist" kostja hoiatas hagejat suuliselt ette, et uut töölepingut temaga ei sõlmita. Ning 31. detsembril 2004 tegi töölepingusse nr 27 kande selle lõpetamise kohta TLS § 77 alusel, rikkudes sellega jämedalt TLS 4 jao nõuded (kahjuks ei ole võimalust näidata ära konkreetset paragrahvi, kuna ei ole teada millisel TLS § 86 ettenähtud alusel oli tööleping hagejaga lõpetatud) ning ka töölepingu p 8.2., vastavalt millisele olid pooled kokku leppinud töölepingu lõpetamise etteteatamisest teisele poolele kaks kuud ette. Hageja pöördus TLS § 143 lg 2 ettenähtud tähtaja jooksul Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjoni 22.02.2005 otsusega oli avaldus jäetud rahuldamata nendel alustel, et töölepingul nr 27 on olemas mõlema poole allkirjad ning seoses millega on selle lõpetamine teostatud TLS § 77 ettenähtud alusel seadusele vastav. Ning seoses sellega, et hageja ei vaidlustanud tähtajaliste töölepingute sõlmimise seaduslikkust, lõpetas kostja töölepingu vastavalt seadusele. Hageja leiab antud otsuse vastuolus oleva kehtiva seadusandlusega. Seadusandja ei näe ette tähtajaliste töölepingute sõlmimise vaidlustamise korda ning näeb ette tähtajaliste töölepingute tähtajatuteks töölepinguteks muutumise korda ja tingimusi. Vastavalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja leiab, et temaga töölepingu lõpetamisel kostjal puudusid asjaolud, millede esinemine on aluseks töölepingu lõpetamisel. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 30 lg 2 mõistab töövaidlusorgan, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Seoses sellega, et kostja oli jämedalt rikkunud kehtivat seadusandlust, leiab hageja, et väljamõistmisele kuulub hageja kuue kuu keskmine töötasu. Ülaltoodu alusel, juhindudes TLS § 26 lg 1, § 27 lg 2, 4, §117 lg 1, 2, § 143 lg 2, individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 1,2, § 28 lg 1 palub hageja:

Töötajaga oli 12.06.2002.a sõlmitud tööleping nr 19, mis oli lõpetatud töötaja kirjaliku avalduse alusel, s.o töötaja väljendas oma tahteavaldust ja tööandja võttis selle vastu. Tööleping lõpetati töölepingu seaduse § 76 alusel. Tööandja sai esimest korda töötaja rahulolematusest töölepingu lõpetamisel teada alles töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest. Töölepingu nr 19 kehtivuse ajal alates 12.06.2002.a kuni 31.12.2002.a töötaja täitis officemänedžeri kohustusi vastavalt „ Office-mänedžeri ametijuhendile". Narva Ärinõuandla officemänedžeri töökohustuste hulka kuulus ka sekretäri kohustuste täitmine, mille kohta ametijuhendi punktis 1.6 oli märgitud nõue omada office-mänedžeri sertifikaati. Seetõttu hageja arvamus, et ta täitis sekretäri ja konsultandi kohustusi kui kahte erinevat ametit, on vale. Tööleping nr 21, mis kehtis alates 02.01.2003.a kuni 31.12.2003.a, oli töötajaga lõpetatud töölepingu kehtivustähtaja lõppemisel. Tööleping oli sõlmitud määratud tähtajaks. Töötaja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist, järelikult oli sellega nõus. 05.01.2004.a töölevõtmise avalduse kohaselt oli hagejaga 05.01.2004.a sõlmitud tööleping nr 24 tähtajaga alates 05.01.2004.a kuni 30.06.2004.a, mida oli võimatu pidada tähtajatuks lepinguks nr 21, kuna alles 05.01.2004.a töötaja pöördus tööandja poole kirjaliku avaldusega töölepingu sõlmimiseks. Hagejaga oli tööleping lõpetatud 30.06.2004.a lepingu tähtaja lõppemisel ja hageja poolt ei vaidlustatud. Tööleping sõlmiti määratud tähtajaks vastavalt TLS § 26 lg 3 ja 27 lg 2, töölepingu punktis 2.1 on märgitud lepingu tähtaeg ja alus- „töötaja võetakse tööle töötamiseks EAS ettevõtlus toetussüsteemi konsultandina". Peamine põhjus tähtajaliste töölepingute sõlmimiseks tööandja poolt on, et töö ei ole alalise iseloomuga. Ettevõtluse toetusprogrammi konsultandi tööd rahastatakse riiklikest vahenditest ja Euroopa Nõukogu struktuurifondidest. Seega N Ä töö on üles ehitatud EAS poolt rahastamise alusel, mis toimub koostöö tähtajaliste lepingute alusel, või projektide alusel ja milliseid rahastatakse tähtajaliselt. Uute lepingute sõlmimine EAS-iga sõltub tehtust tööst ja esitatud aruannetest. Lähtudes EAS-iga koostöölepingute sõlmimise faktist sõlmitakse konkreetse töötajaga tööleping rahastamise tähtajaks. Töölepingu sõlmimine põhineb vastastikusest huvitatusest ja töötaja ning tööandja töö efektiivsusest töökoha moodustamisel. Hageja teadis seda asjaolu ning nõustus tingimustega, mida pakkus tööandja. Töötamise ajal hageja rikkus korduvalt täitmisdistsipliini, osutas klientidele madala tasemega teenuseid. Hagejaga viidi korduvalt läbi kasvatuslikke vestlusi, seejuures ei kohaldatud haldusmõjutusvahendeid, arvates, et hageja parandab end. Töölepingud hagejaga lõpetati vastavalt seadusandlusele ja ei olnud tema poolt vaidlustatud. Seega on avaldaja kaotanud õiguse vaidlustada töölepingute 19, 21 ja 24 lõpetamist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 2 sätestab, et töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise esitamise tähtaeg on üks kuu.

Kostja hagejaga töölepingut täitmisdistsipliini.

sõlmida ei

kavatsenud,

kui

arvestada hageja madalat

EAS-iga 2004.a-ks sõlmitud lepingu järgi oli töö lõpetamata, samuti oli lõpetamata töö täiendava projekti järgi, mille tähtaeg lõppes 2004.a novembris. Hageja palus tööandjat anda talle võimalus töö lõpetamiseks ja esitas vastava avalduse. Pärast järjekordset selgitavat ja profülaktilist vestlust vajadusest järgida täitmisdistsipliini ja töö kvaliteeti, millega hageja nõustus, tööandja võttis vastu otsuse sõlmida tööleping nr 27 alates 05.07.2004.a kuni 31.12.2004.a lähtudes sellest, et antud töid rahastati kuni 2004.a lõpuni. Tööleping nr 27 lõpetati hagejaga distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel ja töölepingu punkt 8.2 alusel. Hageja esitas kohtule mittetäieliku informatsiooni ja varjas kohtu eest, et töölepingu lõpetamine toimus määratud distsiplinaarkaristuse alusel. Tööandja parandas hageja olukorda, kuna ei lõpetanud temaga töölepingut TLS § 86 p-de 6,7 alusel. Lepingu nr 27 kehtivuse ajal töötaja ei muutnud oma suhtumist töösse, sai selle eest tööandjalt korduvalt suulisi märkusi. Selles suunas toimus N Ä tegevusnäitaja pidev alanemine. 21.10.2004.a käskkirjaga oli avaldajale ebarahuldava töö eest määratud distsiplinaarkaristusena noomitus, mida hageja ei vaidlustanud. 2004.a septembris sai tööandja EAS-ilt nõude kuni 04.10.2004.a ette valmistada plaanilised arvestused N Ä suundadest 2005.a-ks, millised hageja EAS- ga koostöö eest vastutajana pidi ette valmistama. 04.10.2004.a õhtul tööaja lõpus hageja teatas kostjale, et aruanded ei ole ette valmistatud. N Ä esitas plaanilised arvestused alles 05.10.2004.a seoses määratud tähtaja möödalaskmisega. Seoses sellega oli 27.10.2004.a käskkirjaga nr 40 hagejale määratud distsiplinaarkaristusena noomitus hoiatusega töölepingu lõpetamise kohta, mida hageja ei vaidlustanud. Lähtudes eelpooltoodud asjaoludest oli 29.oktoobril 2004.a juhataja poolt läbi viidud hageja vahepealse töö kontroll, mis selgitas välja töö nõrga organiseerimise ja Firmavisiidi tööplaanide mittetäitmise. Oma tegevusetusega hageja tekitas saamata jäänud kasuna N Ä kahju. Hageja oli selle töö eest vastutaja ja ei suutnud organiseerida täitmist nõutaval viisil. Vastavalt sellele oli hagejale 29.10.2004.a määratud kolmas distsiplinaarkaristus teenistus-ja ametikohustuste mittetäitmise eest märkusega, et tööleping töötajaga lõpetatakse töölepingu tähtaja lõppemisel. Seega tööandja täitis töölepingu punkt 8.2 tingimusi, et tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamisest ette teatama 2 kuud, mis parandab töötaja olukorda võrreldes TLS § 77. Töötaja sai antud käskkirja kätte, kuid allkirjast tunnistajate juuresolekul keeldus. Antud käskkirja hageja ei vaidlustanud. Seejuures tööandja töölepingut TLS § 86 lg 6,7 alusel ei lõpetanud, et töötajal ei oleks takistusi edaspidi töö leidmisega ja töölepingu selle paragrahvi alusel lõpetamine ei mõjutaks negatiivselt töötaja edasist tööalast tegevust.

Tööandja andis hagejale võimaluse töötada aasta lõpuni, et ta saaks endale tööd otsida, saades seejuures palka veel kaks kuud. Seega tööandja lõpetas hagejaga töölepingu vastavalt kehtivale seadusandlusele ja töölepingule nr 27. Vale on hageja arvamus, et kui puhkus oli määratud septembriks, aga hagejaga lõpetati tööleping juunis, siis see asjaolu näitab, et tegemist oli tähtajatu töölepinguga. Puhkuste ajakava ettevalmistamisega N Ä tegeleb office-mänedžer, kes vastavalt N Ä headele tavadele kooskõlastab töötajatega neile mugavama puhkusegraafiku, märgib töötaja soovil puhkuse tähtaja graafikus ja annab juhatajale kinnitada. Antud juhul hageja, teades, et tema tööleping on sõlmitud vaid kuni 30.06.2004.a, märkis ise soovitava puhkuse aja september, mille office-mänedžer ka graafikusse kandis seda töölepingu tähtajaga võrdlemata. N Ä office-mänedžer oli hooletu töökohustusse suhtumise eest karistatud distsiplinaarkaristusega selle eest, et ei kontrollinud hageja sõnu. Vale on hageja arvamus, et kuna tööandja ei maksnud töölepingu lõpetamisel hagejale hüvitist, siis see asjaolu näitab, et töölepingud olid tähtajatud. Tööandja ei maksnud hüvitist töölepingute 19, 21, 24 lõpetamisel avaldajaga töölepingu p 6.2.12 järgi, kuna töölepingutes on märgitud, et hüvitist makstakse, kui täidetakse kohustust hoida teenistus-ja tootmisalaseid saladusi. Tööandja ei nõudnud sel etapil töötajalt hoida teenistus-ja tootmisalaseid saladusi, järelikult hüvitise maksmine ei olnud kohustuslik. Eeltoodu alusel kostja leiab, et hagiavalduse rahuldamiseks alused puuduvad. Töölepingu lõpetamine toimus distsiplinaarkaristuse alusel käskkirja nr 41-k järgi, pealegi hagejat oli 29.10.2004.a käskkirjaga nr 41-k hoiatatud töölepingu lõpetamisest vastavalt TLS § 82; mis puudutab töölepingu formuleeringu muutmist, siis antud nõuet hageja töövaidluskomisjonile ei esitanud ja järelikult hageja on kaotanud õiguse antud nõuet esitada; hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamiseks puuduvad samuti alused, kuna kostja lõpetas töölepingu vastavalt seadusandlusele. SA N Ä hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 23.03.2005.a esitas SA N Ä kohtule hagiavalduse T K vastu (tlk 62-63). Hagiavalduse kohaselt tööle võtmise avalduse 05.07.2004 alusel oli kostjaga sõlmitud tööleping nr 27 kuni 31.12.2004.a, mille alusel kostja oli võetud tööle konsultandi ametikohale EAS-ga töötamiseks ning ettevõtmise süsteemi toetamiseks. Lepingu nr 27 kehtivuse ajal suhtus töötaja oma töösse lohakalt, mille eest sai tööandjalt mitmekordselt suulisi noomitusi. N Ä töö tulemuste näitaja oli selles suunas pidevalt madalamaks läinud. Kui varem oli N Ä EAS süsteemis juhtiv keskus, siis 2004.a lõpuks muutusid N Ä töötulemused EAS andmetel mitte täiesti rahuldavateks seoses sellega, et ainult konsultatsioone kui selliseid ei olnud piisavalt palju, aga samuti positiivseid mõõdetavaid töötulemusi ettevõtjate arvu osas, kes said stardiabi, loodud uusi ettevõtteid, töökohti jne. ei saanud N Ä täiel määral anda, samuti tekkisid raskused aruandlusega. 21.10.2004.a oli käskkirjaga nr 37/k T.K määratud distsiplinaarkaristus noomituse näol algajatega mitterahuldava töö kohta, millele T. K vastu ei vaielnud.

2004.a septembris sai tööandja EAS-ilt nõude ette valmistada kuni 04.10.2004.a plaanilised arvutamised N Ä tegevuse valdkondade kohta perioodil 2005.a, mida T. K kui vastutav töötaja EAS-ga eest oli kohustaud ette valmistama. Õhtul 04.10.2004.a teatas avaldaja tööpäeva lõpus, et aruanded pole ette valmistatud. N Ä esitas plaanilised aruanded alles 05.10.2004, seoses sellega viivitas kehtestatud tähtaegadega. Seoses sellega oli 27.10.2004.a. käskkirjaga nr 40/k avaldajale määratud distsiplinaarkaristus noomituse näol hoiatusega töölepingu lõpetamisest, mida avaldaja ei vaidlustanud. Käesoleval ajal ei ole lepingut N Ä ja EAS vahel 2005.a. sõlmitud. Lähtudes eeltoodud asjaoludest oli 29. oktoobril 2004.a. juhataja poolt tehtud hageja töö vahekontroll, mis selgitas välja tööplaani Firmavisiidi järgi mittetäitmist. Mille tulemusel tekitas T. K N Ä kahju mööda lastud kasu näol. 29.10.2004 oli töötajale määratud kolmas distsiplinaarkaristus oma töö ja ametikohustuste mittetäitmise eest märkega, et töötajaga lõpetatakse tööleping töölepingu kehtivusaja lõppemisel. Töötaja sai selle käskkirja kätte, kuid keeldus allakirjutamast tunnistajate juuresolekul. Seda käskkirja pole töötaja samuti vaidlustanud. TDVS § 12 lg 2 sätestab, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Tööandja otsustas mitte lõpetada töölepingut TLS § 86 lg 6, 7 alusel, et töötajal ei oleks edaspidi tööle vormistamiseks takistusi ning töölepingu lõpetamine selle paragrahvi alusel ei mõjutaks negatiivselt töötaja edaspidist töötegevust. Tööandja andis töötajale võimaluse töötada kuni aasta lõpuni, et tema saaks otsida endale töökohta, saades sealjuures veel kaks kuud palka. Peale selle töölepingu p. 8.2. sätestab, et tööandja ja töötaja on kohustatud teineteist teavitama töölepingu lõpetamisest kaks kuud ette. Töölepingu lõpetamise soov tuleb avaldada ilma lisatingimusteta. Hageja täitis töölepingu tingimusi ning teatas töötajale töölepingu lõpetamisest kaks kuud ette käskkirjaga 29.10.2004.a. Antud vaidlust lahendati töövaidluskomisjonis, mille otsusega ei ole hageja nõus, juhul aga kui hageja ei pöördu hagi arutamiseks kohtusse, siis on tal risk, et komisjoni otsus jõustub. Eeltoodu alusel palub hageja

Kostja T K vastus Kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tlk 80- 82) peab kostja SA N Ä hagiavaldust alusetuks ja rahuldamisele mittekuuluvaks.

Kostja ei töötanud hageja juures 05.07.2004 sõlmitud töölepingu alusel nagu seda kinnitab hageja, vaid alates 01.06.2002 töölepingu nr 19 alusel ja ta oli tööle võetud kontori mänedžerina 4 kuulise katseajaga. Viimane katseaja kuupäev 12.10.2002. Kostja töökohustustesse kuulus konsultandi töö. 2002. aasta detsembris oli kontorisse võetud tööle uus töötaja ning kostja hakkas täitma ainult konsultandi kohustusi. Kusjuures kostjaga oli arusaamatutel põhjustel (vaatamata edukalt läbitud katseajale) sõlmitud uus tööleping nr 21 kuid juba määratud tähtajaks – alates 02.01.2003 kuni 31.12.2003 konsultandi ametikohale ettevõtluse toetamise EAS süsteemis. Peale selle töölepingu tähtaja lõppemist oli kostjaga sõlmitud uus tööleping nr 24, samuti määratud tähtajaks - alates 05.07.2004 kuni 30.06.2004 ning samuti konsultandi ametikohale. Ning peale selle töölepingu lõppemist - uus tööleping nr 27, samuti määratud tähtajaks – alates 05.07.2004 kuni 31.12.2004, ning jälle konsultandi ametikohale EAS ja ettevõtluse toetamise süsteemis kuupalgaga 3600 krooni, lisatasuga 5% kuupalgast võõrkeele valdamise eest. Keskmine kuupalk-5612,67 krooni. Vastavalt TLS § 26 lg 1 p 3 sättele peavad tähtajalise töölepingu korral töölepingus olema töölepingu kestuse ja aluse tingimused ja andmed millised on märgitud TLS § 27 lg 2. Nimelt: tähtajalist töölepingut võib sõlmida ainult seadusandlusega piiratud tingimuste olemasolu korral: teatud töö tegemise ajaks; ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks; tööde mahu ajutisel suurenemisel; hooajatööde tegemiseks jne. Kostja töötas hageja juures 2,5 aasta vältel, sellest 2 aasta kestel ühel ja samal ametikohal. Seejuures, nagu on töölepingutest näha, tööandja ei näidanud ära tähtajaliste töölepingute vormistamise alust, seoses millega pean tööandja antud tegevust kehtiva seadusandluse jämedaks rikkumiseks. Isegi kui lugeda, et kostja oli tööle võetud määratud ajaks teatud töö tegemiseks või seoses tööde mahu ajutise suurenemisega (kuna TLS § 27 lg 2 pp 2, 4, 5, 6 ei saa iseenesest mõistetavad olla), siis vastavalt TLS § 27 lg 4 nõuetele kui käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 1 või 3 nimetatud määratud tähtajaga tööleping on sõlmitud sama töö tegemiseks rohkem kui kaks korda järjest, loetakse iga järgmine sama töö tegemiseks sõlmitud määratud tähtajaga tööleping määramata tähtajaga töölepinguks. Kusjuures seadusandlus on täpselt samas paragrahvis ära näidanud, et töölepingute sõlmimist loetakse järjestikuseks juhul, kui ühe töölepingu lõpetamise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline periood ei ületa kahte kuud. Kostja ja hageja vahel sõlmitud uute ja vanade töölepingute sõlmimise vaheline periood ei ületanud 5 kalendripäeva. Arvestades seda, ei saa 05. juunil 2004 sõlmitud töölepingut nr 27 lugeda määratud ajaks sõlmitud töölepinguks. Ning selle lõpetamine pidi toimuma vastavalt TLS § 86 ettenähtud alustel aga mitte kuidagi TLS § 77 alusel (tähtaja lõppemisel), koos kõikide TLS 4. jaos ettenähtud nõuete täitmisega. Seda, et isegi hageja ei tunnistanud töölepingut nr 24 määratud ajaks sõlmitud töölepinguks, kinnitab ka see fakt, et hageja teades antud töölepingu tähtaja lõppemisest 2004. aasta juunis, kinnitas puhkuste ajagraafiku, vastavalt millisele pidi kostja minema korralisele puhkusele 2004. aasta septembris. See tähendab 2 kuud peale selle lõppu? Peale selle, vastavalt töölepingute nr 21, 24 ja 27 punktile 6.2.12, oli tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisel maksma välja hüvitise suuruses 1000 (üks tuhat) krooni ärisaladuse hoidmise eest. Kuid maksis välja ainult töölepingu nr 27 lõpetamise korral, mis samuti kinnitab hageja soovi töösuhete jätkamisest kostjaga. Kolm päeva enne nii nimetatud lepingu tähtaja lõppemist hoiatas hageja kostjat suuliselt ette, et uut töölepingut temaga ei sõlmita.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 alusel võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast (hagi esitamisel kehtinud seaduse redaktsioon). Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on tööõigussuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhud. ITLS § 6 lg 2 järgi on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. SA N Ä on seisukohal, et kuna T K ei ole esitanud kohtule nõuet lugeda tööleping nr 27 sõlmituks määramata ajaks, siis T K nõue tunnistada töölepingu nr 27 lõpetamine ebaseaduslikuks on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. T. K esindaja sõnul tugineb haginõue seadusele, ei ole vaja tõendada seda, mis on seadusega ette nähtud. Kohus leiab, et kuigi T K ei ole eraldi esitanud nõuet töölepingu nr 27 kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu tunnustamiseks, T K on esitanud nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudes, siis kohtul tuleb anda hinnang pooltevahelisele töölepingule. SA N Ä arvates on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata ka T. K nõue muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut ning lõpetada tööleping § 79 lg 1 alusel otsuse langetamise päevast, kuna töövaidluskomisjonile sellist nõuet T. K ei esitanud. Kohus leiab, et töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu, töölepingu aluse formuleeringu muutmise nõudele tuleb kohaldada üldist töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitse tähtaega 4 kuud. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 31.12.2004.a., hagi kohtule esitas 21.03.2005.a. Seega leiab kohus et hageja nõue töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks, et lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel, ei ole aegunud. Kohus tuvastas, et T. K töötas SA-s N Ä mänedžerina alates 12.06.2002.a. määramata ajaks sõlmitud töölepingu nr 19 alusel (tlk 4-13). Tööleping lõpetati 31.12.2002.a. TLS § 76 lg 1 alusel poolte kokkuleppel (TVK toimiku lk 39, 62, 62 pöördel). 02.01.2003.a. kuni 31.12.2003.a. töötas T. K SA-s N Ä ettevõtluse süsteemi EAS ja ettevõtluskonsultandina 02.01.2003.a.määratud ajaks sõlmitud töölepingu nr 21 alusel (tlk 14-20). Töölepingu lõpetamisest 31.12.2003.a. teatas SA N K T. K 24.12.2003.a. (TVK toimik tlk 34). Tööleping lõpetati 31.12.2003.a. TLS § 77 alusel töölepingu tähtaja möödumise tõttu. Töölepingu lõpetamisele on pooled alla kirjutanud (tlk 18). 05.01.2004.a. esitas T. K töölevõtmise avalduse SA N Ä juhatajale (TVK toimiku lk 66). Poolte vahel 05.01.2004.a. määratud ajaks sõlmitud töölepingu (tlk 21-26) alusel töötas T. K SA-s N Ä ettevõtluse süsteemi EAS ja ettevõtluskonsultandina ajavahemikul 05.01.2004.a. kuni 30.06.2004.a. Tööleping lõpetati 30.06.2004.a. TLS § 77 alusel töölepingu tähtaja möödumise tõttu. Töölepingu lõpetamisele on pooled alla kirjutanud (tlk 25). 05.07.2004.a. kuni 31.12.2004.a. töötas T. K SA-s N Ä ettevõtluse süsteemi EAS ja ettevõtluskonsultandina 05.07.2004.a. määratud ajaks sõlmitud töölepingu nr 27 alusel (tlk 2732). Töölepingu lõpetamisest 31.12.2004.a. teatas SA N Ä T. K 29.10.2004.a.(tlk 72). Tööleping

lõpetati 31.12.2004.a. TLS § 77 alusel töölepingu tähtaja möödumise tõttu. Töölepingu lõpetamisele on pooled alla kirjutanud (tlk 31). T. K kohustused ja põhiülesanded olid määratud 02.04.2004.a. SA N Ä juhataja poolt kinnitatud ja T. K poolt allkirjastatud ettevõtluse tugisüsteemi ja ettevõtluskonsultandi ametijuhendis (tlk 40-41). T K vaidlustas töölepingu nr 27 lõpetamise. Varasemate töölepingute lõpetamist T. K vaidlustanud ei ole. TLS § 27 lg 1 kohaselt tööleping sõlmitakse: 1)määramata ajaks; 2)määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö lõppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. TLS § 27 lg 2 kohaselt määratud ajaks võib töölepingu sõlmida: 1)teatud töö tegemise ajaks; 2)ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks; 3)tööde mahu ajutisel suurenemisel; 4)hooajatööde tegemiseks; 5)kui töölepingus nähakse ette töötajale ette erisoodustused (väljaõpe tööandja kulul, tööandja loobumine töölepingu lõpetamisest töötaja koondamise tõttu jms.): 6)seadusega, samuti vabariigi valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. TLS § 27 lg 4 kohaselt kui käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 1 või 3 nimetatud määratud tähtajaga tööleping on sõlmitud sama töö tegemiseks rohkem kui kaks korda järjest, loetakse iga järgmine sama töö tegemiseks sõlmitud määratud tähtajaga tööleping määramata tähtajaga töölepinguks. Töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks juhul, kui ühe töölepingu lõpetamise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline periood ei ületa kahte kuud. TLS § 27 lg 4 jõustus 01.05.2004.a. Poolte vahel on vaidlus kas 05.juulil 2004.a.poolte vahel sõlmitud tööleping nr 27 oli sõlmitud määratud või määramata ajaks ja millal teatas SA N Ä T. K ette töölepingu nr 27 lõpetamisest 31.12.2004.a. Alusetu on T. K esindaja väide, et töölepingut nr 27 ei saa lugeda tähtajaliseks ning töölepingu lõpetamine pidi toimuma vastavalt TLS § 86 sätestatud alustel aga mitte TLS § 77 alusel (tähtaja möödumisel). SA N Ä esindaja sõnul, et kuigi T. K oli määratud korduvalt distsiplinaarkaristusi (tlk 54,55,56) otsustati temaga mitte lõpetada töölepingut TLS § 86 punktide 6, 7 alusel, kuna nendel alustel töölepingu lõpetamine mõjutanuks negatiivselt töötaja edasist töötegevust. T. K anti võimalus töötada 2004.a. lõpuni, et ta saaks otsida uut töökohta. Kohus leiab, et millisel töölepingu seaduses ettenähtud alusel töötajaga tööleping lõpetada, on tööandja otsustada. Kohus ei hinda, kas T. K täitis oma tööülesandeid nõuetekohaselt, kuna T. K lõpetati tööleping muul põhjusel kui töökohustuste rikkumise eest. Puhkuse märkimine puhkusegraafikusse ja kompensatsiooni ärisaladuse hoidmise eest maksmata jätmine ei muuda T. K töölepingut määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. T. K esindaja arvates töölepingutes ei olnud märgitud TLS § 27 lg 2 ettenähtud alus; hageja töötas kostja juures 2,5 aasta kestel, sellest 2 aastat ühel ametikohal. T K esindaja on arvamusel, et isegi kui lugeda seda, et T. K oli tööle võetud määratud tähtajaks teatud töö tegemiseks või tööde mahu ajutise suurenemise tõttu, siis vastavalt TLS § 27 lg 4 nõuetele, kui § 27 lg 2 punktis 1 või 3 nimetatud määratud ajaks on sõlmitud sama töö tegemiseks rohkem kui 2 korda järjest,

loetakse iga järgmine sama töö tegemiseks sõlmitud määratud tähtajaga leping määramata tähtajaga töölepinguks. Töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks juhul, kui ühe töölepingu lõpetamise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline periood ei ületa 2 kuud. Pooltevaheline vanade ja uute töölepingute sõlmimise vaheline periood ei ületanud viit kalendripäeva. Kohus leiab, et tööleping nr 27 oli T. K sõlmitud määratud ajaks. Kuigi T K töölepingusse ei olnud märgitud, millisel TLS §-s 27 lg 2 sätestatud alusel T. K tööle võeti, kohus leiab, et asja materjalidega on tõendatud, et T K töö ei olnud alalise iseloomuga. T. K võeti tööle teatud töö tegemise ajaks. Ettevõtluse toetusprogrammi konsultandi tööd rahastati riiklikest vahenditest ja Euroopa Nõukogu struktuurifondidest. SA N Ä töö oli üles ehitatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) poolt rahastamise alusel, mis toimus tähtajaliste lepingute alusel või projektide alusel, milliseid rahastati tähtajaliselt (tlk 57, 58). 2005.aastaks lepingut ei sõlmitud. T. K esindaja seisukohaga, et isegi kui lugeda T. K tööle võetud määratud tähtajaks teatud töö tegemiseks või tööde mahu ajutise suurenemise tõttu, siis vastavalt TLS § 27 lg 4 nõuetele loetakse T. K tööleping sõlmituks määramata ajaks, kohus ei nõustu. TLS § 27 lg 4 jõustus 01.mail 2004.aastal ja ei kehti tagasiulatavalt. Pooltevaheline 02.01.2004.a. määratud ajaks sõlmitud tööleping lõppes 30.06.2004, tööleping nr 27 sõlmiti 05.07.2004.a. TLS § 27 lg 4 kohaselt kui tööleping on sõlmitud rohkem kui kaks korda järjest, loetakse iga järgmine sama töö tegemiseks sõlmitud määratud tähtajaga tööleping määramata tähtajaga töölepinguks. Sellest tulevalt antud sätet T. K töölepingute puhul kohaldada ei saa. Kohus leiab et pooltevaheline tööleping oli sõlmitud kooskõlas TLS § 27 lg-ga 2, mistõttu töölepingu lõpetamine T. K 31. detsembril 2004.a. toimus kooskõlas TLS § 77 lg- ga 1 ja T. K nõue SA N Ä vastu 05.07.2004.a. sõlmitud töölepingu nr 27 lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna tööleping lõpetati seaduslikult, ei kuulu rahuldamisele ka T. K nõuded töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmise ja hüvitise nõudes. T. K väited, et SA N Ä juhataja teatas talle suuliselt töölepingu nr 27 lõpetamisest ette kolm päeva, so. 27.12.2004.a., kohtus tõendamist ei leidnud. Kohus tuvastas, et SA N Ä on järginud pooltevahelise töölepingu nr 27 punktis 8.2 (tlk 30) kokkulepitud kahekuulist etteteatamistähtaega, teatades T. K töölepingu lõpetamisest 27.10.2004.a. käskkirjaga. T. K keeldumine käskkirja allkirjastamisest on tõendatud tunnistajate allkirjadega. Põhjendamatu on T. K esindaja väide et jurist ei saa olla tunnistajaks. TLS § 77 sätestab etteteatamise korra. Kohus ei leia, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga ei või ette teatada määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest. Seega kuulub SA N Ä hagi rahuldamisele. Kohtukulud 01.01.2006.a. jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006.a. alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama §-i lõike 3 kohaselt kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda.

SA N Ä esitas kohtuistungil kohtukulude nimekirja (tlk 116), FIE O N arve nr 21, 09.05.2005.a. (tlk 117) ja OÜ J Nõuandla arve nr 2/08, 25.02.2008.a. (tlk 118). Mõlemal arvel oli maksjaks märgitud SA Ä. Nimetatud arvete tasumist kinnitavaid dokumente kohtule ei esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei rahulda kohus SA Narva Õigusnõuandla taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks T K. T K kohtukulude väljamõistmist ei taotlenud.

/allkiri/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.