Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur - Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-9784
Kohtuasi
Tallinn, Kentmanni tn 9 korteriühistu avaldus Tallinn, Kaupmehe tn 4 korteriühistu vastu seadusjärgse talumiskohustuse tuvastamiseks ja talumiskohustusega kaasneva hoidumiskohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. veebruari 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinn, Kentmanni tn 9 korteriühistu ja Tallinn, Kaupmehe tn 4 korteriühistu määruskaebused Menetlusosalised ja nende Avaldaja Tallinn, Kentmanni tn 9 korteriühistu esindajad ringkonnakohtus (registrikood 80102192), seaduslik esindaja IK ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Angela Kase Puudutatud isik I Tallinn, Kaupmehe tn 4 korteriühistu (registrikood 80432096), seaduslik esindaja TA ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts Puudutatud isik II Tallinna linn, lepinguline esindaja Kent Märjamaa Menetluse liik
07.11.2022, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.02.2021 määrus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale võib 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest esitada Riigikohtule määruskaebuse. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta
menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
AVALDAJA NÕUE
1.Tallinn, Kentmanni tn 9 korteriühistu (avaldaja) esitas Harju Maakohtule 28.06.2019 avalduse Tallinn, Kaupmehe tn 4 korteriühistu (puudutatud isik I) vastu, milles palus tuvastada, et puudutatud isikul I on vahetu seadusjärgne talumiskohustus tema kinnistul paikneva kanalisatsioonitoru suhtes, mis asub Aktsiaselts Tallinna Vesi skeemil näidatud kaevude nr 30545, 106708, 30544 ja K220749 vahel ning mis teenindab avaldaja elamut. Avaldaja palub kohustada puudutatud isikut I hoiduma vahetu seadusjärgse talumiskohustusega kaasneva hoidumiskohustuse rikkumisest, sh võimaldama avaldajale ööpäevaringne tõrgeteta juurdepääs puudutatud isiku I kinnistul asuvale kanalisatsioonitorule, samuti võimaldama avaldajal teostada kanalisatsioonitoru hooldusja remonditöid. Avaldaja nõude alus on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1.
2.Avalduse kohaselt püstitati puudutatud isiku I elamu 1954. aastal ja avaldaja elamu 1969. aastal. Avaldaja elamu kanalisatsiooni äravool rajati selliselt, et see liitus puudutatud isiku I elamut teenindava kanalisatsioonitoruga avaldaja ja puudutatud isiku I elamute vahele jääva kvartali ühises sisehoovis. Sealt edasi voolasid elamute kanalisatsioonid ühises kanalisatsioonitorus kuni Kaupmehe tänaval asuva eelvooluni. Puudutatud isiku I elamu teenindamiseks vajalik maa-ala, mis muuhulgas hõlmas endas eelnevalt kirjeldatud sisehoovi, määrati kindlaks esmakordselt 01.08.2001 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 3119-k. Avaldaja elamu oli kinnistatud paar aastat varem. Puudutatud isiku I kinnistu kanti 19.02.2003 esmakordselt kinnistusraamatusse 20.06.2002 kinnistamisavalduse alusel. Puudutatud isiku I kinnistamise järgselt jätkus avaldaja ja puudutatud isikute I elamute kanalisatsiooni äravool viisil, nagu see oli algselt rajatud, ent nüüdseks läbi puudutatud isiku I kinnistu.
3.Puudutatud isik I lõpetas ajutiselt seni ligi 38 aastat ühises kasutuses olnud kanalisatsioonitoru kasutamise 2007. a suvel, mil ümberehituse tulemusena suunati puudutatud isiku I elamu kanalisatsioon Kauka tänava eelvoolu. Puudutatud isiku I elamut teenindanud ja väidetavalt kasutuseta jäänud kanalisatsioonitorusid ei likvideeritud ega suletud. 31.08.2018 võttis puudutatud isik I ühendust avaldajaga eesmärgiga saada kokku ja arutada avaldaja elamuga seotud küsimusi. Kokkusaamine toimus mõned päevad hiljem, mil avaldajale sai esmakordselt teatavaks asjaolu, et väidetavalt on puudutatud isiku I elamu hoovis asuva kanalisatsioonitoruga avarii juhtunud, mis omakorda on põhjustanud uputuse puudutatud isiku I elamu keldris.
4.20.11.2018 viidi läbi TV uuring, millest selgus avariilise torulõigu asukoht ja avarii ulatus. TV uuringus tehtud järeldustest selgus muuhulgas: 1) kanalisatsioonitoru lõik algusega avaldaja elamust kuni puudutatud isiku I elamu hoovis asuva kaevuni (TV skeemi kohaselt kaevude nr 30545 ja 106708 vaheline lõik, s.o vaid avaldaja elamut teenindav lõik) on rahuldavas seisukorras ja kohest remonti mittevajav; 2) Kanalisatsioonitoru lõik puudutatud isiku I elamu hoovist kuni eelvooluni Kaupmehe tänaval (TV skeemil märgitud kaevust nr 106708 kuni kaevuni nr 5320) on ajalooliselt olnud avaldaja ja puudutatud isiku I ühiskasutuses; 3) Seni vaid puudutatud isiku I elamut teenindanud, kuid kasutusest
väljajäänud kanalisatsioonitoru lõigud (TV skeemil märgitud kaevust nr 106709), on korrektselt likvideerimata ja sulgemata; 4) TV skeemil märgitud kaevust nr 30544 edasi kuni kaevuni nr K220749, teisisõnu ajalooliselt ühiskasutuses olnud lõigus, mis jääb puudutatud isiku I elamu hoovi sissesõidutee alla, on kanalisatsioonitoru purunenud ja sisse langenud. Peale TV uuringu läbiviimist ja TV uuringu raporti saamist oli üheselt selge avariilise kanalisatsioonitoru asukoht ja ulatus ning asjaolu, et tegemist on avaldaja ja puudutatud isiku I elamu korteriomanike kaasomandis oleva toruga (või vähemalt toru lõiguga).
5.18.12.2018 vastas puudutatud isik I avaldajale, et purunenud kanalisatsioonitorustiku ehitustööde läbiviimine ei lähe kokku puudutatud isiku I elamu hooviala rekonstrueerimistööde plaaniga ja avaldajal tuleb esitada alternatiivne lahendus, mis ei koormaks puudutatud isiku I kinnistut. Seetõttu ei võimaldatud avaldajale ligipääsu kanalisatsioonitorustikule ja purunenud kanalisatsioonitoru avariitööd jäid teostamata. Avaldaja on tutvunud puudutatud isiku I ehitusloa ehitusprojektiga, mis näeb ette kanalisatsioonitorustiku säilimise olemasolevas trassikoridoris ning selle taaskasutusse võttu puudutatud isiku I poolt.
6.Avaldaja ja puudutatud isiku I elamute oluliseks osaks on sellega püsivalt ühendatud kanalisatsioonisüsteem, mis on neil elamutel (osaliselt) ühine. Ilma kanalisatsioonisüsteemita ei saa kumbki elamu täita seda funktsiooni, milleks see on loodud. Teisisõnu, ilma toimiva kanalisatsioonisüsteemita ei saa kumbagi elamut sihipäraselt elamiseks kasutada. Järelikult on vaidlusalune kanalisatsioonitoru kummagi elamu kaasomandi eseme osa ning mõlemad kanalisatsioonisüsteemid moodustavad omakorda ühise süsteemi kuni Tallinna Vesi liitumispunktini.
7.Avaldajal puudub vaba ligipääs purunenud kanalisatsioonitorule juba ainuüksi seetõttu, et puudutatud isiku I elamu sisehoov on piiratud aiaga. Järelikult rikub puudutatud isik I vahetu seadusjärgse talumiskohustusega kaasnevat hoidumiskohustust juba ainuüksi sellega, et takistab avaldajale juurdepääsu purunenud kanalisatsioonitorule.
PUUDUTATUD ISIKU I SEISUKOHT
8.Puudutatud isik I vaidleb avaldusele vastu.
9.Puudutatud isik I ei vaidle vastu sellele, et vaidlusalune torustik on avaldaja hoone teenindamiseks vajalik, kuid nõustuda ei saa sellega, et reovee ärajuhtimiseks vajaliku torustiku ehitamine muul viisil, ennekõike puudutatud isiku I kinnistut kasutamata, ei ole võimalik. Avaldaja ei ole seni püüdnudki hinnata teisi alternatiivseid lahendusi ega nende maksumusi. Puudutatud isiku I huvi on vabaneda puudutatud isiku I kinnistut asjatult koormavast reoveetorustikust. Nimetatud reoveetorustik ei ole puudutatud isiku I hoone teenindamiseks vajalik ning seda ei kasutata sel eesmärgil juba alates 2007. aastast.
10.Puudutatud isik I ei eita fakti, et tema hoonest hoovi suunduvad reoveetorud ei ole likvideeritud, kuid see ei muuda asjaolu, et neid torustikke juba aastaid ei kasutada, need on suletud ning nende kasutamiseks puudub alternatiivsete torustike olemasolu tõttu igasugune vajadus.
PUUDUTATUD ISIKU II SEISUKOHT
11.Tallinna linna (puudutatud isik II) hinnangul on käesoleval juhul asjakohane säte AÕSRS § 151 lg 1, millest võib puudutatud isikule I tekkida seadusjärgne talumiskohustus, kuivõrd
asjaoludest nähtuvalt on tegu olemasoleva tehnovõrgu talumise küsimusega, mitte uue rajamisega (mida reguleerivad AÕS § 158 ja § 1581). Kuivõrd asjaoludest nähtub, et vaidlusalune tehnovõrk on rajatud enne nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I valitsetava maaüksuse esmakinnistamist, on sätte kohaldamise eeldused puudutatud isiku II hinnangul täidetud. Käesoleval juhul ei ole tegemist AS-le Tallinna Vesi kuuluva tehnovõrguga.
12.Seadus ei sätesta, millal seadusjärgne kitsendus lõppeb, sh kas tehnovõrgu amortiseerumise korral saab rääkida talumiskohustuse lõppemisest. Juhul, kui üks isik on kasutanud tehnovõrku pikka aega ja tehnovõrgu toimimine on sedasi ette nähtud, siis ei peaks talumiskohustus lõppema üksnes tehnovõrgu osa purunemise tõttu. Olukord võib olla teistsugune, kui tehnovõrku pole pikka aega kasutatud, see on täielikult amortiseerunud või polnud tehnovõrgu sellisel viisil kasutamine algselt ette nähtud.
MENETLUSE KÄIK
13.Harju Maakohus rahuldas 24.09.2020 määrusega avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja kohustas puudutatud isikut I võimaldama Tallinn, Kentmanni tn 9 korteriühistul ja tema volitatud isikul ligipääsu Tallinn, Kaupmehe tn 4 kinnistul asuvale kanalisatsioonitorule ning lubama läbi viia kanalisatsioonitoru avariiremont taastamaks kanalisatsioonisüsteemi toimimine vähemalt käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Maakohus määras talumiskohustuse eest makstavaks tasuks 10 eurot kuus, mis tuleb avaldajal tasuda Tallinn, Kaupmehe tn 4 korteriühistule Kaupmehe tn 4, Tallinn igakordsete omanike kasuks iga kuu 1. kuupäevaks.
MAAKOHTU MÄÄRUS
14.Harju Maakohus rahuldas 15.02.2021 määrusega avalduse, tuvastas, et puudutatud isikul I on talumiskohustus seoses Kaupmehe 4 asuva kinnistu seadusjärgse kinnisomandi kitsendusega, mis seisneb kanalisatsioonitoru, mis teenindab avaldaja kinnistul asuvat elamut, talumise kohustuses avaldaja kasuks. Maakohus kohustas puudutatud isikut I hoiduma vahetu seadusjärgse talumiskohustusega kaasneva hoidumiskohustuse rikkumisest ning võimaldama avaldajale ööpäevaringne tõrgeteta juurdepääs puudutatud isiku I kinnistul asuvale kanalisatsioonitorule ja võimaldama avaldajal teostada puudutatud isiku I kinnistul asuva kanalisatsioonitoru hooldus- ja remonditöid. Maakohus jättis jõusse 24.09.2020 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.
15.Maakohus leidis, et korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 2 kohaselt on avaldaja nõude esitamiseks õigustatud isik ning samuti on nõue õigesti esitatud puudutatud isiku I, mitte korteriomanike suhtes, kuna vaidlus puudutab korteriomanike kaasomandisse kuuluvat tehnorajatist, mille valitsemine toimub korteriühistu kaudu. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas kohaldub AÕSRS § 152 lg 1, mille kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 2-15-17137 p-s 20 selgitanud, et AÕS §-d 158 ja 1581 reguleerisid ja reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus tehnovõrk või -rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on hageja kinnisasjale juba rajatud. Varem rajatud tehnorajatiste õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 152.
16.Kinnistusraamatu andmete kohaselt on puudutatud isiku I kinnistu esmakinnistatud 2003. aastal ning avaldaja kinnistu on esmakinnistatud 1999. aastal. Asjas puudub vaidlus, et
avaldaja kinnistut teenindav kanalisatsioonitorustik oli olemas alates hoone kasutusele võtmisest, mis Ehitisregistri väljavõttest (kd I lk 7) nähtuvalt toimus 1969. aastal. Seega on antud juhul tegemist olukorraga, kus AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, kuna vaidlusalune torustik oli olemas maa esmakinnistamise ajal.
17.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-14-55418 lahendi p-s 12 rõhutanud, et asjaolu, et olemasolev torustik on likvideeritud ning ehitatud on uus torustik teise asukohta, ei välista AÕSRS § 152 kohaldamist, kuivõrd tegemist võib olla AÕSRS § 152 lg 4 koosseisule vastava olukorraga. AÕSRS § 152 lg 4 kohaselt võib kinnisasja omanik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud juhul nõuda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega ei välju ainuüksi torustiku asukoha muutumise tõttu tehnorajatis AÕSRS § 152 kohaldamisalast.
18.Eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist tulenevalt oli maakohus seisukohal, et avaldaja nõue on AÕSRS § 152 lg 1 alusel põhjendatud ka juhul, kui avaldaja on remonttööde käigus osa torustikku välja vahetanud ning selle asukohta muutnud, kuna tehnorajatis kui selline eksisteeris enne puudutatud isikule I kuuluva kinnistu esmakinnistamist. Kuna AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, on puudutatud isikul I seadusest tulenev torustiku talumiskohustus. Maakohus asus seisukohale, et AÕSRS § 152 lg 1 sõnastusest ei ilmne, et nimetatud säte ei kehtiks olukorras, kus tegemist võib olla tehnovõrguga, mis kuulub kaasomandisse. Seega ei välista antud asjaolu käesolevas asjas avaldaja nõude rahuldamist ja puudutatud isikul I talumiskohustuse tuvastamist.
19.Maakohus leidis, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus torustik kui tehnorajatis oleks olnud amortiseerunud sellisel määral, et see oleks tervikuna kasutusest välja langenud. Asjaolu, et avaldaja on torustikku remontinud ning amortiseerunud torud uutega asendanud, ei välista AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamist. Samuti võttis kohus arvesse asjaolu, et avaldaja elamu on alates hoone kasutusele võtust kuni käesoleva ajani üksnes nimetatud torustikku oma kanalisatsiooni äravooluks kasutanud, seega on põhjendamatu väide, et torustik on püsivalt kasutusest välja langenud. Maakohus märkis, et ka juhul, kui mõni lõik kogu torustikust oli sisse langenud või kasutuskõlbmatuks muutunud, et tähendanud see, et tehnorajatis kui tervik oleks lõplikult kasutuskõlbmatuks muutunud või et seda enam ei eksisteeriks. Seega tuleb tuvastada puudutatud isiku I talumiskohustus. Maakohus selgitas, et ei lisa määrusele plaani, kuivõrd kohus tuvastab seadusest tuleneva kitsendusena talumiskohustuse olemasolu. Kohustatud isik peab taluma vastavat tehnorajatist sõltumata selle konkreetsest asukohast.
20.Avaldaja on esitanud ka hoidumisnõude seoses talumiskohustuse tuvastamisega. Avaldaja on nimetatud nõude esitamisel tuginenud ÜVVKS § 31 lõigetele 1 ja 2, mille kohaselt on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevöönd ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitisi ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus kinnisasja kasutamist on kitsendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitiste kaitse ja ohutuse tagamiseks, ning kus peab hoiduma tegevusest, mis võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitisi kahjustada. Samuti ilmneb Tallinna Linnavalitsuse 01.08.2001 korralduse nr 3119-k punktist 3.2, et Kaupmehe 4 korteriomanikel on kohustus tagada juurdepääs krundil asuvatele olemasolevatele maapealsetele ja maa-alustele tehnovõrkudele ja mitte kahjustada neid (dtl 23).
21.Maakohus leidis, et avaldaja nõue on põhjendatud, kuna varasemalt on puudutatud isik I keeldunud andmast avaldajale juurdepääsu kanalisatsioonitorustikule, et võimaldada selle hooldamist ja remontimist. Nimelt ilmneb avaldaja esindaja 17.12.2018 e-kirjast, et avaldaja on palunud juurdepääsu kanalisatsioonitorustikule, et viia läbi selle remonttööd, kuid puudutatud isiku I esindaja on 18.12.2018 e-kirjas asunud seisukohale, et selline lahendus puudutatud isikule I ei sobi. Seega tuleb ka hoidumiskohustusega seotud nõue rahuldada.
22.AÕSRS §-s 152 märgitud tehnorajatise korral toimub tasu määramine AÕSRS § 154 lg 1 alusel. Viidatud norm sätestab, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb käesoleva seaduse § 152 1. või 2. lõikest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest (edaspidi talumistasu) käesoleva seaduse §-des 155 ja 156 sätestatud suuruses ja korras. AÕSRS § 156 lg 1 kohaselt esitab tehnovõrgu talumistasu saamiseks kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu omanikule. Kui kinnisasja omanik ei ole taotluses märkinud, et maatulundusmaa sihtotstarbega maad ei kasutata tehnorajatise kaitsevööndi alal sihtotstarbeliselt, siis loetakse, et maad kasutatakse sihtotstarbeliselt. Maakohus leidis, et puudutatud isikul I tuleb esitada avaldajale kooskõlas AÕSRS §-ga 156 vastav taotlus. Maakohus märkis, et puudutatud isik I ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, et puudutatud isikul I oleks olnud avaldaja suhtes konkreetseid rahalisi pretensioone enne, kui 04.01.2021 käesoleva menetluse raames vastuhagi esitades. Puudutatud isik I ei ole samas ka 04.01.2021 vastuhagis avaldanud, et soovib teatud summas talumistasu, vaid on esitanud nõude seoses reovee väljapumpamisega tekkinud kuludega. Samuti ilmneb kohtute infosüsteemist, et puudutatud isik I on tsiviilasjas nr 2-21-166, mille raames toimus puudutatud isiku I poolt avaldaja suhtes esitatud vastuhagi menetlusse võtmise otsustamine, 03.02.2021 menetlusdokumendis avaldanud, et ei soovigi vastuhagi menetlemist. Seega ei ole puudutatud isik I avaldajale seni konkreetses summas talumistasu taotlust esitanud. Kohus leidis, et olukorras, kus puudutatud isik I soovib avaldajalt talumistasu, tuleb puudutatud isikul esitada avaldajale kooskõlas AÕSRS §-ga 156 vastav taotlus. Juhul, kui avaldaja keeldub seejärel põhjendatud talumistasu maksmisest, on puudutatud isikul I võimalik vastava nõudega kohtusse pöörduda.
23.Maakohus leidis, et olukorras, kus menetlus toimub küll avaldaja huvides, kuid avaldus kuulub rahuldamisele, on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1).
AVALDAJA MÄÄRUSKAEBUS
24.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ning teha vaidlustatud osas uus lahend, millega jätta avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda.
25.Määruskaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud TsMS § 172 lg 1 teisest lausest tulenevat põhimõtet vääralt. Olukorras, kus hagita menetluses osaleb mitu isikut, oleks maakohus pidanud lähtuma õigluse põhimõttest, mille kohaselt on õiglane jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Maakohus ei ole järginud diskretsiooni piire. Käesolev vaidlus ja sellega seonduvad menetluskulud on otseselt põhjustatud puudutatud isiku I tegevusest.
PUUDUTATUD ISIKU I MÄÄRUSKAEBUS
26.Puudutatud isik I esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda.
27.Määruskaebuse kohaselt on maakohus teinud lahendi selliselt, et on jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Kohtumääruse resolutsioon on umbmäärane ega vasta kohtulahendi resolutsioonile esitatavatele nõuetele ega täitedokumendi tunnustele. Maakohus on jätnud plaani lisamata ja jätnud kohtumääruses piiritlemata, kus asub kanalisatsioonitoru, mida puudutatud isikul I taluda tuleb. Kinnistul asub nüüd kaks kanalisatsioonitoru – uus ja vana. Avaldaja pidi avariitööde käigus parandama vana toru, kuid ehitas selle asemel uue. Uue kanalisatsioonitoru täpne asukoht on teadmata (s.o avaldaja poolt on puudutatud isikule I ehitusdokumendid esitamata ning kohtu poolt on toru asukoht välja selgitamata). Selliselt ei ole kohtumäärus faktiliselt ega õiguslikult täidetav ning ei vasta täitedokumendi tunnustele. Vaidlusalune kohtumäärus kitsendab põhiseaduse vastaselt puudutatud isiku I omandipõhiõigust. Jääb arusaamatuks, millistest kiireloomulistest asjaoludest tulenevalt peab avaldajale olema tagatud ilma etteteavitamiseta ja ööpäevaringne juurdepääs kanalisatsioonitorule olukorras, kus tegemist on puudutatud isiku I kinnisasjaga.
28.Avaldaja on seisukohal, et esialgne kanalisatsioonitoru on kaasomandis. AÕSRS § 152 lg 1 ei ole rakendatav, kui kanalisatsioonitorustik kuulub avaldaja ja puudutatud isiku I kaasomandisse. AÕS 68 lg 1 kohaselt on omanikul õiguslik võim asja üle, tal on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Sellest tuleneb, et isikul ei saa olla kohustust taluda enda kinnisasjal enda asja. Olukorras, kus esialgne kanalisatsioonitoru on kaasomandis, tuleks kinnistu omanike vahelised suhted lahendada AÕS § 72 lg 5 alusel. Selliseid nõudeid ei ole menetluses esitatud. Maakohtu viidatud ÜVVKS ei kohaldu käesoleval juhul üldse, sest tegemist on tarbijapaigaldisega.
29.Avaldaja aastatepikkune tegevus näitab selgelt, et esialgne kanalisatsioonitoru oli enne avalduse esitamist sellisel määral kasutusest välja langenud, et AÕSRS § 152 lg 1 enam ei kohaldu ja uue kanalisatsioonitorustiku rajamisega seonduv oleks tulnud lahendada tervikuna AÕS § 158 lg 1 alusel. Maakohus jättis tähelepanuta, et avaldaja ja AS Tallinna Vesi olid juba 2000. aastal sõlminud nn ühishoolduslepingu, mille raames toimus avaldaja kinnistu reovee ärajuhtimine Kaupmehe 6 kinnistul asuvate torude kaudu. Avaldaja hakkas Kaupmehe
kinnistul asuvate kanalisatsioonitorude kaudu enda vett ühiskanalisatsioonivõrku juhtima ainult maakohtu 25.09.2020 esialgse õiguskaitse määruse tõttu. Kui puudutatud isik I võttis avaldajaga ühendust seoses reovee lekkimisega puudutatud isiku I keldrisse, siis oli avaldaja seisukohal, et tema ei kasuta puudutatud isiku I kinnistul olevaid kanalisatsioonitorusid enda reovee ärajuhtimiseks, vaid tema kanalisatsioonivesi voolab üldisesse kanalisatsiooni üle Kaupmehe tn 6 kinnistu. Seega, kuna esialgne kanalisatsioonitoru oli hävinud ja selle parandamine ei olnud enam võimalik, siis tuli ehitada avaldajal uus, mis välistab AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise.
30.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et avaldaja poolt uue kanalisatsioonitoru ehitamist saab käsitleda AÕSRS § 152 lg 4 sätestatud olukorraga. Avaldajal ei ole selle normi alusel nõudeõigust.
31.Maakohus on ebaõigesti jätnud talumiskohustuse eest tasu kindlaks määramata. Puudutatud isik I on avaldanud soovi tasu kindlaksmääramiseks.
32.Maakohus on kohaldanud hoidumisnõuet ilma asjaolusid välja selgitamata. Maakohus on hoidumisnõude puhul osundanud põhjendamatult ÜVVKS-ile, mis ei ole käesoleval juhul rakendatav.
VASTUSED MÄÄRUSKAEBUSTELE
33.Avaldaja ja puudutatud isik I vaidlesid teineteise määruskaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
34.Puudutatud isik II vaidles puudutatud isiku I määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Avaldaja määruskaebusele puudutatud isik II seisukohta ei esitanud.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
35.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 3). Määruskaebused rahuldatakse osaliselt.
37.TsMS § 6181 lg 1 sätestab, et käesolevas peatükis sätestatud korras lahendatakse avaldusi avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks (asjaõigusseaduse § 156 lõige 1) ning maaparandussüsteemi eesvoolu (maaparandusseaduse § 20 lõige 1) ja tehnorajatise talumiskohustuse suhtes (asjaõigusseaduse § 158 lõige 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152). Vastavalt TsMS § 6182 lg-le 1 on menetlusosalised avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab, samuti vaidlusaluste kinnisasjade asukoha järgne valla- või linnavalitsus.
38.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Kentmanni tn 9 korteriühistu saab käesoleval juhul olla avaldajaks. Riigikohus on 27.03.2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12 p-s 10 selgitanud, et korteriühistul on õigus oma nimel kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu. Korteriühistu õigust sellist avaldust esitada on kohtud tunnustanud ka tsiviilasjas nr 2-14-55418. Kolleegium ei nõustu aga sellega, et maakohus on jätnud kaasamata Kentmanni 9 ja Kaupmehe 4 korteriomanikud. TsMS § 6182 lg 1 järgi on menetlusosalised avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. TsMS § 198 lg 3 järgi kaasab kohus hagita menetluse osalised omal algatusel. Korteriühistu õigusest kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid ei tulene käesoleval juhul siiski see, et kaasamata saaks jätta kinnisasjade omanikud. Avaldus puudutab mõlema elamu korteriomanikke, kuna avalduse eesmärgiks on, et Kaupmehe 4 korteriomanikud taluksid nende kinnistul asuvat tehnorajatist Kentmanni 9 korteriomanike huvides. AÕSRS § 152 lg 1 järgi on talumiskohustus kinnisasja omanikul. AÕSRS § 154 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu omanikult tehnovõrgu talumistasu. Korteriomanike kaasamata jätmine ei ole menetlusnormi rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule.
39.Seoses puudutatud isiku I määruskaebusega märgib ringkonnakohus siiski järgmist. AÕSRS § 152 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Maakohus tuvastas,
et vaidlusalune tehnovõrk oli olemas juba 1969.a aastal, s.o nii enne Kaupmehe 4 kui ka Kentmanni 9 asuva maa esmakinnistamist. Seega leidis maakohus õigesti, et täidetud on AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev tingimus, et tehnovõrk peab olema olemas enne Kaupmehe 4 asuva maa esmakinnistamist.
40.Puudutatud isik I märgib, et kui lähtuda avaldaja seisukohast, et tehnovõrk on mõlema maja korteriomanike kaasomandis, siis ei ole asja võimalik lahendada AÕSRS § 152 lg 1 alusel, kuna isikul ei ole kohustust taluda endale kuuluvat asja. Maakohus ei võtnud tehnovõrgu omandiõiguse kuuluvuse osas seisukohta, vaid selgitas, et AÕSRS § 152 lg 1 sõnastusest ei tulene, et see ei kehtiks olukorras, kus tegemist võib olla kaasomandisse kuuluva tehnovõrguga. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on viidanud üksnes AÕSRS § 152 lgle 1, kuid ei ole sisuliselt analüüsinud AÕSRS tehnovõrgu talumise kohustust reguleerivat normistikku kogumis küsimuses, kas kinnisasja omanikul saab olla talumiskohustus tehnovõrgu suhtes, mis on tema (kaas)omandis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda teha ning võtta seisukoht ka tehnovõrgu omandiõiguse küsimuses, kui sellest maakohtu hinnangul sõltub asja lahendamine.
41.Maakohus on märkinud, et olukorras, kus avaldaja on remonttööde käigus osa torustikku välja vahetanud, võib tegemist olla AÕSRS § 152 lg 4 sätestatud olukorraga. Ringkonnakohus märgib, et AÕSRS § 152 lg 4 järgi võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega annab AÕSRS § 152 lg 4 kinnisasja omanikule selles sätestatud eeldustel nõudeõiguse tehnovõrgu ümberpaigutamiseks. Maakohtu määrusest jääb selgusetuks, kuidas käesoleval juhul kuuluvad tehnovõrgu remonttööd AÕSRS § 152 lg 4 kohaldamisalasse.
42.Riigikohus on selgitanud, et tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi, mida oleks kunagi võinud tehnorajatistena kasutada (Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8). Maakohus on viidanud üksnes GE arvamusele ja leidnud, et tegemist ei ole olukorraga, kus torustik oleks tervikuna kasutusest välja langenud. Muid tõendeid ei ole maakohus analüüsinud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata kõiki tõendeid küsimuses, kas vaidlusalune torustik oli püsivast kasutusest välja langenud.
43.Puudutatud isik I on märkinud, et maakohtu määruse resolutsioon on ebaselge. Samuti on puudutatud isik I viidanud, et tal ei ole täpselt teada tehnovõrgu asukoht. Avaldaja on avaldanud, et kuna kanalisatsioonitorud on ühenduses trassil asuvate kaevudega, siis teades kanalisatsioonikaevude asukohta (mis on tuvastatav maapinnal asuvate kaevuluukide järgi), on võimalik tuvastada ka kanalisatsioonitrasside asukoht. Puudutatud isiku I selgitustest ei nähtu, miks ta sellega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et seadusest ei tulenenud kohustust lisada määrusele plaani. Kohtulahendil, mis tehakse vahetu seadusjärgse kitsenduse üle peetavas vaidluses, saab olla ainult deklaratiivne, mitte õigustloov iseloom. Kitsendus ei teki sellise kohtulahendi alusel, kohtulahendiga üksnes tuvastatakse sellise kitsenduse kehtivus kinnisasja suhtes ning kohustakse kinnisasja omanikku seda järgima. Eeltoodu aga ei tähenda, et asja uuel lahendamisel ja avalduse rahuldamise korral ei tohiks maakohus resolutsioonis või ka plaaniga tehnovõrgu asukohta täpsemalt piiritleda, kui kohustatud isikutele on selle täpne asukoht tõesti ebaselge.
44.Maakohtu määrusest ei ole üheselt mõistetav, millisel õiguslikul alusel rahuldas kohus hoidumisnõude. Maakohus on märkinud, et avaldaja on hoidumisnõudes tuginenud ÜVVKS § 31 l-le 1 ja 2. Lisaks on maakohus tsiteerinud Tallinna Linnavalitsuse 01.08.2001 korraldust nr 3119-k. Määrusest aga ei selgu üheselt arusaadavalt, millele maakohus selle nõude rahuldamisel tugines. Määruskaebuse vastuses on avaldaja leidnud, et hoidumiskohustuse aluseks on AÕSRS § 152 lg 1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgelt märkida, millise normi alusel see nõue lahendatakse.
45.Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku I määruskaebuse väitega, et talumiskohustuse olemasolul tuleb kindlaks määrata ka tasu. AÕSRS § 154 lg 1 sätestab, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb käesoleva seaduse § 152 1. või 2. lõikest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest (edaspidi talumistasu) käesoleva seaduse §-des 155 ja 156 sätestatud suuruses ja korras. AÕSRS § 156 lg 1 sätestab, et tehnovõrgu talumistasu saamiseks esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu omanikule. Sama paragrahvi lg 5 järgi võib korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud taotluse esitada korteriühistu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et puudutatud isik I ei ole talumistasu taotlust esitanud. Puudutatud isik I on maakohtus tõstatanud talumistasu saamise küsimuse (nt 04.01.2021 seisukohas, aga ka 12.01.2021 istungil). TsMS § 5 lg 3 järgi selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada ka talumistasu küsimus.
46.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis jääb nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulude jaotus maakohtu määrata sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3). Sellest tulenevalt puudub vajadus võtta sisulist seisukohta avaldaja määruskaebuse väidete osas.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.