Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 13. detsember 2022
Tsiviilasja number
2-22-13504
Tsiviilasi
Hekler Industrial HR OÜ avaldus Baltic Electrical Installations OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Ajutise halduri nimetamata jätmine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hekler Industrial HR OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (võlausaldaja) Hekler Industrial HR OÜ (registrikood 14009447), lepinguline esindaja Ants Kuningas Puudutatud isik (võlgnik) Baltic Electrical Installations OÜ (registrikood 12149374), lepinguline esindaja Jaanus Silm
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 7. oktoobril 2022 tsiviilasjas nr 2-22-13504 tehtud määruse resolutsiooni p-d 2–6.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.
3.Rahuldada Hekler Industrial HR OÜ määruskaebus osaliselt.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
5.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine:
5.1.Jätta Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse alusel Baltic Electrical Installations OÜ-le ajutine haldur nimetamata ja lõpetada Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse menetlus.
5.2.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale ei saa pankrotiseaduse (PankrS) § 5 lg 1 kohaselt esitada määruskaebust.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hekler Industrial HR OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 12. septembril 2022 Tartu Maakohtule pankrotiavalduse, milles palus välja kuulutada Baltic Electrical Installations OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti, sest võlgnik ei olnud avalduse esitamise seisuga tasunud avaldajale 6822 eurot 10 senti. Lisaks oli puudutatud isikul 32 887 euro 77 sendi suurune maksuvõlg. Võlausaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik tasus võlgnevuse vaid osaliselt. Avaldaja andis menetluse kestel kohtule teada, et puudutatud isik tasus pankrotiavalduse aluseks olevast nõudest 6822 eurot 10 senti, kuid jätkuvalt on tasumata 205 euro 20 sendi suurune viivis. Avaldaja leidis, et PankrS § 15 lg 3 p-d 3 ja 6 kohaselt tuleb menetlus lõpetada ajutist haldurit nimetamata, sest võlgnevus on alla 2500 euro, kuid menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku kanda. Avaldaja palus mõista puudutatud isikult välja menetluskuludena 585 eurot (riigilõiv 420 eurot ning õigusabikulud 1,5 tunni eest 165 eurot (lisandub käibemaks)).
2.Puudutatud isik vaidles pankrotiavaldusele vastu, tuues välja, et ta ei ole maksejõuetu, vaid ajutistes makseraskustes. Ta on pakkunud avaldajale kohtuväliste lahendustena võla tasumist maksegraafiku järgi, kuid avaldaja ei olnud koostööaldis. Avaldaja nõue ei ole selge, sest summa on pankrotiavalduses ja arvetel erinev. Puudutatud isik tasus 20. septembril 2022 avaldajale 6822 eurot 10 senti. Ajutine haldur tuleb jätta PankrS § 15 lg 3 p-de 3 ja 6 kohaselt nimetamata, menetluskulud avaldaja kanda ning mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja lepingulise esindaja õigusabikulud 260 eurot (2 tundi × 130 eurot) ja viivis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 25. augusti 2022. a määrusega ajutise halduri nimetamata ja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda, mõistes avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja 260 eurot. Maakohus märkis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata PankrS § 15 lg-te 3 ja 6 kohaselt, mille järgi jäetakse võlausaldaja pankrotiavalduse korral ajutine haldur nimetamata, kui võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa osaühingu puhul 2500 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et puudutatud isik tasus avaldajale 6822 eurot 10 senti. Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda PankrS § 15 lg 6 järgi, mis sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Sama tuleneb ka PankrS § 150 lg-st 3, mille kohaselt hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et
võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub. Kuna PankrS § 150 lg 3 reguleerib menetluskulude jaotust ka avalduse läbi vaatamata jätmise korral, ei ole alust kohaldada pankrotiseaduse kõrval tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lõikeid 4 ja 5. Tegemist on hagita asjaga, kus võlausaldaja peab arvestama pankrotiseaduses sätestatud menetlusõiguslike tagajärgedega, mh võimalike menetluskulude kandmise kohustusega. Puudutatud isiku põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes on 260 eurot (käibemaksuta), mis tuleb avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja mõista.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda ja mõista temalt avaldaja kasuks välja menetluskuludena 585 eurot (riigilõiv 420 eurot ning õigusabikulud 1,5 tunni eest 165 eurot (millele lisandub käibemaks)). Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis menetluskulud avaldaja kanda lähtumata üldisest põhimõttest, et menetluskulud jäävad võlgniku kanda, kui võlgnik tasub võlgnevuse pärast seda, kui võlausaldaja on kohtu poole pöördunud TsMS § 172 lg 1 ja § 168 lg 5 mõttes. Käesolevas asja tasus võlgnik võlgnevuse alles pärast seda, kui võlausaldaja oli tema vastu pankrotiavalduse esitanud. Tartu Ringkonnakohus on ka varasemas praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted saavad pankrotiseaduse normide kõrval kohalduda, sest pankrotiseadusest ei tulene PankrS § 3 lg 2 mõttes menetluskulude jaotuse erisätteid olukorraks, mil kohus keeldub pankrotiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et võlgnik tasus võlausaldajale pankrotiavalduse aluseks oleva võla (Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-20100).
5.Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Avaldaja viide varasemale kohtupraktikale on asjakohatu, sest selles käsitleti olukorda, mil pankrotiavaldus jäi menetlusse võtmata, praegusel juhul lahendati aga avaldus sisuliselt, jättes ajutine haldur nimetamata. Ebaõige on ka avaldaja seisukoht, et pankrotiseaduses ei ole menetluskulude jaotuse kohta eriregulatsiooni, sest menetluskulude jaotust ajutise halduri nimetamata jätmise korral reguleerib PankrS § 15 lg 6, mille järgi kannab kulud võlausaldaja. Pankrotiavalduse esitamise eesmärk on võlgniku maksejõuetusele hinnangu andmine, mitte võla tasumise tagamine või nõude kohta selguse saamine. Avaldust esitades pidi võlausaldaja menetluskulude kandmise kohustusega arvestama. Puudutatud isik palus avaldajalt välja mõista menetluskuludena ringkonnakohtus 390 eurot kolme tunni õigusabi eest 130 euro suuruse tunnihinnaga, kinnitades, et kulud tekkisid seoses käesoleva menetlusega.
6.Maakohus jättis avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2–6, milles maakohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse ja nende rahalise suuruse, tuleb TsMS § 667 lg 2 kohaselt tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Menetlusosalised vaidlevad ringkonnakohtus eelkõige selle üle, kas olukorras, mil ajutine haldur jäetakse nimetamata põhjusel, et võlgnik on pärast pankrotiavalduse esitamist võlausaldajale võla tasunud, reguleerib menetluskulude jaotust ammendatavalt PankrS § 15 lg 6, mille järgi kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja või kohalduvad selle kõrval tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted, mis võimaldavad jätta menetluskulud võlgniku kanda.
9.Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 15 lg 6 ega üldpõhimõtet käsitlev PankrS § 150 lg 3 ei reguleeri menetluskulude jaotust ammendavalt. Kohtupraktikas on väljendatud erinevaid seisukohti selle kohta, kas PankrS § 15 lg 6 sätestab ammendava eriregulatsiooni kõigiks juhtudeks, mil ajutine haldur jäetakse nimetamata, sõltumata sellest, millisel põhjusel seda tehakse. Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 15 lg-st 6 tuleneb küll menetluskulude jaotamise põhimõte ajutise halduri nimetamata jätmisel (vt Riigikohtu 1. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-117-11, p 10), kuid see ei sisalda menetluskulude jaotamise kohta eriregulatsiooni kõigiks juhtudeks, mil ajutine haldur jäetakse nimetamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna PankrS § 15 lg 6 ei täpsusta menetluskulude jaotust olukorras, mil ajutine haldur jäetakse nimetamata põhjusel, et võlgnik on võla tasunud, saab menetluskulude jaotamisel PankrS § 3 lg 2 kohaselt lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest. Eeltoodut kinnitab ka võrdlus avaldaja viidatud ringkonnakohtu varasema lahendiga, kus ringkonnakohus leidis, et pankrotiseadusest ei tulene eriregulatsiooni olukorraks, mil kohus keeldub pankrotiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et võlgnik on võla tasunud (Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-20100/25, p 8).
10.Riigikohus on selgitanud, et hagita asjades annab TsMS § 172 lg 1 teine lause kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (Riigikohtu 20. aprilli 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-195997/98, p 21). Ajutise halduri nimetamine otsustatakse PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt samuti hagita menetluses. Seega on kohtul menetluskulude jaotamisel ulatuslik kaalutlusõigus.
11.Käesolevas asjas jäeti ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p-de 3 ja 6 kohaselt, sest võlgnik tasus maakohtu tuvastatud asjaoludel võlausaldajale võla pärast pankrotiavalduse esitamist. Kuna menetlus lõppes sisuliselt põhjusel, et puudutatud isik rahuldas pankrotiavalduse aluseks oleva avaldaja nõude, tuleks menetluskulud jätta TsMS § 168 lg-tes 2 ja 5 sätestatud põhimõtteid arvestades puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja menetluskulude täies ulatuses puudutatud isiku kanda jätmine ei oleks aga samuti õiglane. Ringkonnakohus nõustub, et pankrotiavalduse esitamisel on menetluse eesmärk eelkõige hinnangu andmine võlgniku maksejõuetusele, mitte võla tasumisele sundimine. Võlausaldaja peab olema valmis põhjendamatu pankrotiavalduse esitamisega kaasnevate tagajärgedega, sh kohustusega hüvitada võlgniku menetluskulud. Lisaks ei olnud võlausaldaja nõudearvestus selge. Puudutatud isik tasus avaldajale 6822 eurot 10 senti, mida avaldaja nõudis pankrotiavalduses, samas on avaldaja väitel seni tasumata 205 euro 20 sendi suurune viivis.
12.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud võlgniku ja võlausaldaja kulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Ühelt poolt pidi avaldaja kohtusse pankrotiavaldust esitades arvestama kohustusega kanda vastaspoole menetluskulud, sest üldiselt jäävad kulud ajutise halduri nimetamata jätmisel PankrS § 15 lg 6 kohaselt avaldaja kanda. Teisalt ei pöördunud avaldaja kohtusse täiesti põhjendamatult, sest puudutatud isik oli jätnud võla tasumata. Hiljem võlga tasudes rahuldas puudutatud isik
sisuliselt võlausaldaja nõude, mistõttu oleks ebaõiglane, kui avaldaja peaks kandma ka puudutatud isiku menetluskuld. Eeltoodud arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid tervikuna kummagi menetlusosalise kanda. Samuti ei ole maakohtu lõpplahend tehtud kummagi menetlusosalise kahjuks (vt Riigikohtu 20. aprilli 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5997/98, p 21). Menetluskulud maakohtus tuleb jätta PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt menetlusosaliste endi kanda.
13.Ringkonnakohus leiab, et kuna avaldaja määruskaebus rahuldati osaliselt, tuleb ka menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt menetlusosaliste endi kanda. Arvestades menetluskulude jaotust ei ole vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.
14.Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse üksnes pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel. Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib PankrS § 15 lg 5 kohaselt esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud isik, kuid sättest ei tulene kahekordset kaebeõigust ehk võimalust esitada määruskaebus maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Eeltoodut arvestades ei ole käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.